3-3-1-33-11

Riigikohtunik Tambet Tampuu eriarvamus Riigikohtu üldkogu otsuse kohta kohtuasjas nr 3-31-33-

1. Eriarvamuse p-dega nr 1, 2, 4, 5 ja 6 on ühinenud riigikohtunik Peeter Jerofejev
2. Ma ei nõustu üldkogu otsuse resolutsiooniga, sest üldkogu otsusega põhiseaduse vastaseks tunnistatud säte ei olnud minu arvates praegusel juhul asjassepuutuvaks sätteks põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 14 lg 2 esimese lause järgi. OÜ Akos Apteek (kaebuse esitaja) oleks saanud taotleda temalt apellatsioonkaebuse esitamisel nõutud riigilõivu põhiseadusele vastavuse kontrollimist üksnes siis, kui ta oleks vajanud riigilt menetlusabi riigilõivu tasumiseks. Ringkonnakohus tuvastas, et kaebuse esitajal sellist vajadust ei olnud (vt üldkogu otsuse p 8.2). Üldkogu ei asunud teistsugusele seisukohale. Seega ei rikutud praegusel juhul kaebuse esitaja põhiseaduse (PS) § 24 lg-st 5 tulenevat edasikaebeõigust ning ringkonnakohus ei oleks saanud kaebuse esitajat riigilõivu tasumisest vabastada ka juhul, kui poleks olnud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 91 lg 1 teisest lausest tulenevat piirangut.
3. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on
4. aprillil 2011 kohtuasjas nr 3-4-1-13-10 tehtud otsuse p-s 52 leidnud, et kuna riigilõivu suurus ja menetlusabi moodustavad üksteisest sõltuva terviku, hakkab äriühingute riigilõivust vabastamise keeld kohtusse pöördumist takistama siis, kui riigilõivud on kõrged. Minu arvates ei ole üldkogu otsuse p-s 29.3 tehtud viide Riigikohtu üldkogu
5. aprillil 2011 kohtuasjas nr 3-2-1-62-10 tehtud otsuse p-le 48.3 korrektne, sest selles kohtuasjas käsitles üldkogu tsiviilasjades rahalistelt nõuetelt makstavate riigilõivude suurust. Ma ei nõustu üldkogu praeguse otsuse p-s 29.3 toodud seisukohaga, et kõnealuse piirangu põhiseadusele vastavuse hindamisel on tähtsust sellel, kas ja kui palju ületab nõutav riigilõiv haldusasja keskmist menetluskulu. Asjakohane võiks olla võrrelda kaebuse esitajalt nõutava riigilõivu suurust praeguse haldusasja menetluskuluga. Riigikohus on oma varasemas praktikas riigilõivude suuruse hindamisel võrrelnud eri riikide riigilõive (vt Riigikohtu üldkogu
6. aprilli
7. a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-6210, p 48.3).
8. HKMS §-s 91 ei nähta ette võimalust taotleda menetlusabi korras riigilõvu osamaksetena tasumist. Asja igakülgse lahendamise põhimõtte kohaselt oleks üldkogu pidanud võtma seisukoha küsimuses, kas kaebuse esitaja oleks saanud HKMS §-st 5 ja §-st 94 tulenevalt taotleda tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 181 lg 31 kohaldamist. See säte võimaldaks ka halduskohtumenetluses taotleda isikul, kellel ei ole oma majandusliku seisundi tõttu õigust saada riigilt menetlusabi, riigilõivu osamaksetena tasumist juhul, kui tema kohtusse pöördumine oleks ebamõistlikult takistatud (vt TsMS § 181 lg 31 kohaldamise kohta Riigikohtu
9. novembri
10. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-9510, p 9;
11. detsembri
12. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-10, p 10;
13. märtsi
14. a otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-19-10, p-d 35-39). Juhul kui kaebuse esitajal oleks olnud selline võimalus, oleks üldkogu pidanud seda arvestama HKMS § 91 lg 1 teise lause põhiseadusele vastavuse hindamisel. Kuna ringkonnakohtu tuvastatu kohaselt esinesid kaebuse esitajal üksnes ajutised makseraskused (vt üldkogu otsuse p 8.2) ja üldkogu ei asunud teistsugusele seisukohale, siis oleks TsMS § 181 lg 31 rakendamise võimalus ilmselt kõrvaldanud kaebuse esitaja PS § 24 lg-st 5 tuleneva põhiõiguse rikkumise.
15. Üldkogu on oma otsuse p-s 26.3 asunud seisukohale, et riigieelarve vahendite säästliku, avalikke huve arvestava kasutamise huvides saab põhiseadusliku väärtusena käsitada ka haldusasjades õigusemõistmise kulude osalise kandmise põhimõtet. Otsuse p-s 27 on üldkogu märkinud, et apellatsiooniastmes äriühingu riigilõivust vabastamise võimalus üksnes juhtumil, kui on olemas pankrotimäärus või määrus, millega on pankrotimenetlus lõpetatud raugemise tõttu, on sobivaks abinõuks nii menetlusökonoomia kui ka õigusemõistmise kulude osalise kandmise eesmärgi täitmiseks. Eeltoodust järeldub, et üldkogu on lugenud need eesmärgid ka haldusasjades apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamise piirangute legitiimseteks eesmärkideks. Leian, et õigusemõistmise kulude osalise kandmise eesmärki kannab endas riigilõivude maksmise kohustus. Samuti teenib menetlusökonoomia eesmärki just riigilõivude maksmise kohustus, mitte aga nende maksmisest vabastamise instituut. Seetõttu on kaheldav, kas eelnimetatud eesmärgid saavad olla riigi menetlusabi andmata jätmise legitiimseteks eesmärkideks. Samas on üldkogu öelnud, et haldusasjades apellatsioonkaebuselt tasumisele kuuluva riigilõivu tasumisest osalise või täieliku vabastamise instituudi legitiimseks eesmärgiks on tagada isikule, kes ei suuda riigilõivu tasuda, juurdepääs kohtumenetlusele ja seeläbi oma õigusi kohtumenetluses kaitsta (vt üldkogu otsuse p 26.1). Üldkogu ei ole võtnud seisukohta, kas selle eesmärgi saavutamiseks kasutatavad abinõud (koos riigilõivude maksmisest vabastamise piirangutega) on sobivad, vajalikud ning mõõdukad. Leian, et riigieelarve vahendite säästliku kasutamise huvides on õigustatud (legitiimne) piirata halduskohtumenetluses riigi menetlusabi andmist eelkõige selleks, et kokku hoida riigieelarve raha olukorras, kus ajutistes majanduslikes raskustes kohtusse pöörduv isik saaks vahendeid riigilõivu maksmiseks teiste isikute käest (vt ka Riigikohtu üldkogu
16. aprilli
17. a otsus kohtuasjas nr 3-21-62-10, p 62.2). Halduskohtumenetluse seadustikus ei ole sarnast sätet TsMS § 190 lg-ga 2, mille järgi menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti, kannab oma menetluskulud täies ulatuses ka siis, kui ta on menetluskulude kandmisest vabastatud või kui talle on antud menetlusabi menetluskulude tasumiseks. Seetõttu tähendab halduskohtumenetluses menetlusabi andmine riigi kingitust menetlusabi saajale, juhul kui viimane kohtuvaidluse kaotab. Riigieelarve vahendite säästliku kasutamise eesmärgi huvides oleks üldkogu pidanud HKMS § 91 lg 1 teise lause põhiseadusele vastavuse hindamisel eeltoodud õiguslikku olukorda arvestama.
18. Leian, et üldkogu tunnistas oma otsuse resolutsiooni p-s 1 HKMS § 91 lg 1 teise lause põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks asjassepuutuvust ületavas osas. PSJKS § 14 lg 2 esimesest lausest tulenevalt oleks üldkogu pidanud tunnistama selle sätte põhiseaduse vastaseks ning kehtetuks üksnes osas, milles see ei võimalda kahju hüvitamise asjades apellatsioonimenetluses vabastada täielikult või osaliselt riigilõivu tasumisest äriühingut, mis ei vasta selles sättes märgitud kriteeriumitele. Kuna muud liiki halduskohtumenetluse asjades ei ole riigilõivud ebamõistliku suurusega, siis ei olnud üldkogul alust HKMS § 91 lg 1 teist lauset nii suures osas põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks tunnistada.
19. Ma ei nõustu ka üldkogu otsuse p-s 32.4 öelduga, mille kohaselt oleks ringkonnakohus pidanud põhjendama, miks saab eeldada, et kaebuse esitaja osanikud või juhatuse liikmed saaksid osaleda kohtumenetluse kulude kandmises. Leian, et riigi menetlusabi taotlev äriühing peab tõendama, et tema osanikel või muudel äriühingu tegevuse vastu varalist huvi omavatel isikutel ei ole võimalik teda riigilõivu maksmiseks rahaliselt toetada. Sarnasest põhimõttest on lähtunud Riigikohtu üldkogu oma varasemas praktikas (vt Riigikohtu üldkogu
20. aprilli
21. a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-62-10, p 62.2) ning Riigikohtu tsiviilkolleegium oma praktikas pankrotis olevatele isikutele menetlusabi andmist võimaldava TsMS § 183 lg 2 kohaldamisel (vt Riigikohtu
22. aprilli
23. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-08, p 17). Kuna kaebuse esitaja ei esitanud väiteid ega tõendeid, millest nähtuks, et tal ei ole võimalik saada raha riigilõivu tasumiseks oma osanikelt või teistelt huvitatud isikutelt, siis ei olnud ringkonnakohtul kohustust esitada täiendavaid põhjendusi eelnimetatud eelduse kohta. Üldkogu heitis ringkonnakohtule ette veel seda, et ringkonnakohus ei nõudnud kaebuse esitaja juhatuse liikmetelt ja osanikelt tõendeid eelnimetatud eelduse ümberlükkamiseks (vt üldkogu otsuse p 32.4). Ka selles osas ei nõustu ma üldkogu enamuse seisukohaga. Olen seisukohal, et ringkonnakohus võis üksnes anda kaebuse esitajale võimaluse tõendeid esitada. Juhul kui ringkonnakohus annab asja uuel läbivaatamisel kaebuse esitajale võimaluse esitada tõendeid või taotleda ringkonnakohtult abi tõendite hankimiseks ning kaebuse esitaja ei esita tõendeid või ei suuda eelnimetatud eeldust tõenditega ümber lükata, peab ringkonnakohus lähtuma sellest, et kaebuse esitajal on võimalik saada raha riigilõivu maksmiseks oma osanikelt või muudelt huvitatud isikutelt. Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu