3-3-1-71-11

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON KOHTUMÄÄRUS 3-3-1-71-11

1. november 2011 Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Ivo Pilving ja Harri Salmann J. N. kaebus Tartu Vangla ametniku toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks Tartu Ringkonnakohtu
2. juuni
3. a määrus haldusasjas nr 310-2396 J. N. määruskaebus Kirjalik menetlus Rahuldada J. N. määruskaebus. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
4. juuni
5. a määrus haldusasjas nr 3-10-2396 ja saata haldusasi Tartu Ringkonnakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. Tartu Vangla kinnipeetav J. N. esitas
7. septembril
8. a Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla ametniku Jaanus Suure toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks. Kaebuse kohaselt seisnes vaidlustatud toiming selles, et
9. juulil
10. a kella 14.30-15.00 ajal tagasiteel spordisaalist rivis liikudes väidetavalt solvas valvur J. Suur teda, nimetades teda koeraks. Sellega teda solvati ja alandati tema inimväärikust. Selle intsidendi tagajärjel tekkisid tal tervisehäired - tõusis vererõhk ja tekkisid südame rütmihäired. Kaebuse esitamise põhjendatud huviks on soov esitada tulevikus Tartu Vangla vastu nõue mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kaebaja märkis, et ta esitas
11. juulil
12. a Tartu Vangla direktorile kaebuse ja palus valvurit karistada. Direktor vastas, et valvuriga vesteldi ja kontrollimisel ei leidnud kinnitust väljendi "koer" kasutamine või muul alandaval viisil valvuri poolt antud korralduse andmine. J. N. esitas
13. juulil
14. a kaebuse Justiitsministeeriumile ja sealt vastati, et kontrollimisel ei leidnud kaebuses esitatud väited tõendamist.
15. Tartu Vangla kirjalikus vastuses J. N. kaebusele asuti seisukohale, et valvuri poolt kinnipeetavale seaduslike korralduste andmine rivis käimise ajal rivi hoidmiseks ei saa olla kaebaja jaoks solvav ja inimväärikust alandav. Tõele ei vasta kaebaja väide, et valvur J. Suur nimetas kaebajat "koeraks". Vastuses märgiti, et hoopis J. N. algatas valvuriga vaidluse seadusliku korralduse täitmise üle ja ütles, et ega ta ei ole koer, et peab valvuri korraldusi täitma.
16. Tartu Halduskohtu
17. märtsi
18. a otsusega jäeti J. N. kaebus rahuldamata ja menetluskulud poolte enda kanda. Halduskohtu põhjendused olid järgmised: 1) halduskohus hindas asjas kogutud tõendeid vastastikuses seoses ja kogumis ning leidis, et ei ole tõendatud vangla poolt kaebaja solvamine ja inimväärikuse alandamine; 2) kaebuse põhistamiseks esitas J. N. kinnipeetavate A. Rootsi, J. Laugali ja V. Golõševi kirjalikud tunnistused, mille kohaselt nimetatud kinnipeetavad tõendavad kaebaja väidet, et valvur J. Suur nimetas kaebajat koeraks, kui viimane andis kinnipeetavatele korraldusi rivis käimise ajal. Kaebaja esitas kohtule ka vangla vastused tema ja kinnipeetava V. Golõševi poolt vanglale esitatud selgitustaotlusele-märgukirjadele ning nendest vastustest selgub, et vangla ei ole tuvastanud, et valvur oleks nimetanud kaebajat koeraks; 3) Tartu Vangla on esitanud vastuväidete põhistamiseks järgmised tõendid: valvur J. Suur kinnitab
19. augustil
20. a antud selgituses, et ta andis spordisaalist kinnipeetavaid rivis saates kinnipeetavatele korraldusi rivi hoidmiseks, kuid ei nimetanud kaebajat koeraks. Hoopis kaebaja ise algatas valvuriga vaidluse korralduste täitmise suhtes ja ütles, et ega ta koer ei ole, et valvuri korraldusi täita. Selgitustaotluse vastuse kohaselt on seda kinnitanud ka valvur A. Skutšas, kelle selgituse kohaselt ei kasutanud J. Suur kinnipeetavate suhtes solvavaid või ebatsensuurseid väljendeid; 4) kaebaja väiteid on kontrollinud ka Justiitsministeerium ja vanglate osakonna sisekontrolli talituse juhataja vastuse kohaselt ei ole ministeeriumi kontrolli käigus kaebaja väited leidnud kinnitust; 5) J. N. taotles, et kohus nõuaks kaebuse tõendamiseks vanglalt välja meditsiinilised andmed kaebaja tervisliku seisundi kohta. Meditsiinilise õiendiga J. N. tervisliku seisundi kohta on tõendatud, et
21. juulil
22. a on psühhiaater diagnoosinud kaebajal kohanemishäire segatüüpi reaktsiooniga, alkoholi kuritarvitamine; 6) võttes arvesse, et kaebajal tuvastati kohanemishäire, mille tõttu ta vajas rahustit, siis loeb kohus usaldusväärsemateks Tartu Vangla poolt esitatud tõendid, mille kohaselt valvur ei ole kasutanud kaebaja suhtes solvavaid väljendeid, vaid kaebaja enda tervislik seisund tingis selle, et valvuri seaduslikud korraldused tundusid talle ülekohtustena; 7) kui sõna "koer" kaebaja ja vanglaametniku vahelises diskussioonis üldse kasutati, siis kohus peab tõenäolisemaks vangla poolt tõendatut, et kaebaja ütles ise valvurile, et ega ta koer ei ole, et valvuri korraldusi täita; 8) kohtu arvates ei ole tõenäoline, et valvur oleks sellist väljendit kaebaja suhtes omaalgatuslikult kasutanud 40-50 kinnipeetava kuuldes, sest valvurile pidi olema selge, et kinnipeetavad tunnetavad ennast sellise väljendi kasutamisest solvatuna ja vaidlustavad valvuri sõnakasutuse; 9) ka vanglate sisekontrolli talitusel ei ole mingit huvitatust valvuri kaitsmiseks, mille tõttu tõendab ka see tõend kaebuse alusetust.
23. J. N. esitas
24. märtsil
25. a Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus Tartu Halduskohtu otsuse tühistada. Apellatsioonkaebuse kohaselt soovis J. N. saada teada tõde, mis on tema arvates olulisem kahju hüvitamisest. Talle jääb arusaamatuks, miks luges halduskohus Tartu Vangla valvuri seletuse usaldusväärsemaks tema omast. Tartu Halduskohtu istungil tegi ta kohtule ettepaneku, et kui tema poolt esitatud tunnistajad ei meeldi vanglale, siis on võimalik võtta teised tunnistajad kinnipeetavate hulgast, kes oleksid vangla arvates usaldusväärsemad ja lisaks tuleks vaadata ka vangla videosalvestust. Tartu Halduskohus vastas istungil tema ettepaneku peale, et kõlbavad ka tema poolt esitatud tunnistajad. Vangla valvurid teavad, et kinnipeetavate sõnu ei peeta usaldusväärseteks ja seetõttu käituvadki selliselt. Seepärast ei olegi kinnipeetaval võimalik tõestada, et ta ei ole süüdi. Tegemist on sõna-sõna vastu olukorraga, kus valvuri sõnu usaldatakse rohkem. Tema oli pärast seda intsidenti endast väljas ja tal oli paha olla. Koos apellatsioonkaebusega esitas J. N. ringkonnakohtule ka taotluse tema vabastamiseks riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel, sest tal ei ole vanglas tööd ja tal ei ole ka muid sissetulekuid. Tartu Vangla isikukonto väljavõtte kohaselt oli J. N. kontol apellatsioonkaebuse esitamise aja seisuga vabaks kasutamiseks raha 0,03 eurot.
26. Tartu Ringkonnakohtu
27. juuni
28. a määrusega jäeti J. N. taotlus apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks rahuldamata ja apellatsioonkaebus tagastati HKMS § 33 lg 3 p 3 alusel, kuna apellatsioonkaebuselt ei ole tasutud riigilõiv. Ringkonnakohtu põhjendused olid järgmised: 1) riigilõivu seaduse § 56 lg 13 järgi tuleks tasuda riigilõivu 15,97 eurot. Tõendatud on, et J. N.l ei ole võimalik apellatsioonkaebuse esitamisel seda summat tasuda. J. N. on maksejõuetu, kuid ainuüksi maksejõuetus ei ole piisav alus isiku vabastamiseks riigilõivu tasumisest. Riigilõivu tasumisest võib jätta vabastamata maksejõuetu isiku juhul, kui õigust, mida kaebusega kaitsta soovitakse, ei saa pidada kaebaja jaoks oluliseks või kui kaebus on perspektiivitu (Riigikohtu
29. septembri
30. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-25-10, p 8); 2) tervisekahjustuse või inimväärikuse alandamise eest kahju hüvitamise nõude esitamist saab pidada olulise õiguse kaitsmiseks; 3) asja materjalidega ei ole tõendatud, et
31. juulil 2010 oleks valvur J. Suur 40-50 kaasvangi kuuldes J. N.-i solvanud, öeldes talle "koer", ning halduskohus on põhjendatult arvestanud vangla valvuri seletusi toimunu kohta; 4) halduskohus jättis kaebaja poolt välja pakutud tunnistajate kirjalikud ütlused põhjendatult arvestamata kui ebausaldusväärsed. Toimiku materjalidest nähtuvalt on Tartu Vangla õigesti juhtinud kohtu tähelepanu sellele, et halduskohtule esitatud kaebust ei kirjutanud J. N. ise, vaid käekirja võrdluse järgi tegi seda tema kambrikaaslane A. Roots, kes on ka J. N. poolt esitatud tunnistaja, kes oma tunnistuses toetab J. N. kaebuses esitatud seisukohta väidetavalt
32. juulil
33. a toimunu kohta. Seega ei saa kaebaja poolt tunnistajatena väljapakutud kaaskinnipeetavate kirjalikke tunnistusi lugeda usaldusväärseteks tõenditeks; 5) kaebaja väidet, et
34. juulil
35. a intsidendi tõttu tekkisid tal ka tervisehäired, ei tõenda vangla poolt edastatud meditsiinilise õiendi sisu ega ka vangla meditsiiniosakonna juhataja vastus J. N.
36. veebruari
37. a märgukirjale.
38. juulil
39. a tehtud kandest ei nähtu, et J. N.-l oleks objektiivselt esinenud tema poolt väidetud vererõhutõusu ja südamehäireid. Meditsiinilise õiendi sissekande järgi olid
40. juulil
41. a J. N. vererõhk ja ka südame löögisagedus normis.
42. märtsi
43. a vastuse kohaselt on J. N. antidepressante saanud juba alates
44. märtsist 2010 ning see ravi ei ole olnud seotud
45. juulil 2010 väidetavalt toimunud intsidendiga.
46. juulil 2010 diagnoositi kaebajal kohanemishäire. Närvilisust ja maovalusid on kaebaja samuti kurtnud juba alates
47. a märtsist; 6) seega ei ole asja materjalidega tõendatud, et
48. juulil 2010 oleks kaebaja poolt väidetud intsident valvuriga toimunud selliselt, nagu seda kirjeldab kaebaja. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et kaebajale oleks tekkinud sellist varalist või mittevaralist kahju, mis kuuluks RVastS § 9 lg 1 alusel hüvitamisele. Eeltoodust tulenevalt oleks seega ka kahju hüvitamise nõue ilmselgelt perspektiivitu ja toimingu õigusvastasuse tuvastamisega ei saavutaks kaebaja oma eesmärki; 7) kuna apellatsioonkaebuses esitatud põhjendused ei ole halduskohtu otsuse tühistamise aluseks, siis on tegemist ilmselgelt perspektiivitu apellatsioonkaebusega ja see jääks rahuldamata. Seetõttu tuleb jätta J. N. taotlus apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks rahuldamata. Apellatsioonkaebus kuulub tagastamisele HKMS § 33 lg 3 p 3 alusel. Ringkonnakohus tagastab koos apellatsioonkaebusega ka apellatsioonkaebusele lisatud dokumendid. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
49. J. N. esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles ta palub Tartu Ringkonnakohtu määruse tühistada ja vaadata tema kaebus läbi sisuliselt. Ta palub vabastada end riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel, kuna tema majanduslik seis ei võimalda riigilõivu tasuda. J. N. märgib, et ta ei ole nõus sellega, et Tartu Halduskohus pidas tema esitatud tunnistajaid ebausaldusväärseteks, aga Tartu Vangla tõendeid usaldusväärseteks. Ta märgib, et lisaks tema poolt esitatud tunnistajatele on võimalik tõendina kasutada ka Tartu Vangla turvakaamera videosalvestust. Ta on jätkuvalt seisukohal, et nimetatud intsidendi ajal teda solvati ja tema inimväärikust alandati, millest tekkisid tal tervisehäired. Kaebuse esitamise põhjendatud huviks on esitada tulevikus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõue. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
50. J. N. esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tartu Halduskohtu otsuse põhjusel, et halduskohus luges tema esitatud tõendid mitteusaldusväärseteks ja usaldusväärsemateks Tartu Vangla tõendid. Ühtlasi palus J. N. vabastada ta riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel, kuna tema majanduslik seisund ei võimalda tal tasuda riigilõivu. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et J. N. majanduslik seisund ei võimaldanud tal tasuda apellatsioonkaebuse esitamisel vajalikku riigilõivu 15,97 eurot.
51. Riigikohtu praktika kohaselt võib riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse jätta rahuldamata ka siis, kui õigust, mida kaebusega kaitsta soovitakse, ei saa pidada kaebaja jaoks oluliseks või kui kaebus on perspektiivitu (vt näiteks Riigikohtu lahend haldusasjas nr 3-3-1-20-10, p 15).
52. Tartu Ringkonnakohus leidis määruses, millega ta jättis J. N. taotluse apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks rahuldamata, et J. N. esitatud kaebus on perspektiivitu ja ka apellatsioonkaebus on ilmselgelt perspektiivitu. Ringkonnakohus tugines seejuures halduskohtus esitatud tõenditele ja halduskohtu otsuses toodud põhjendustele, leides, et J. N. esitatud tõendid ei ole usaldusväärsed ning piisavad halduskohtu otsuse muutmiseks. Sellest tulenevalt leidis ringkonnakohus, et J. N. tulevikus esitatav kahju hüvitamise nõue oleks ilmselgelt perspektiivitu ja ka apellatsioonkaebus tervikuna on seetõttu ilmselgelt perspektiivitu. Ringkonnakohtu hinnangul on J. N. kaebuse perspektiivitus tingitud sellest, et halduskohtule esitatud asja materjalidega ei ole leidnud tõendamist asjaolu, et Tartu Vangla valvur oleks kinnipeetav J. N.-i solvanud ja tema inimväärikust alandanud.
53. Kolleegiumi arvates ei nähtu Tartu Ringkonnakohtu määruses esitatud hinnangust, et J. N. apellatsioonkaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu. Käesoleva asja lahendamisel omab otsustavat tähtsust asjaolu, kas vastab tõele J. N. väide, et Tartu Vangla valvur on teda
54. juulil
55. a toimunud intsidendi ajal solvanud ja alandanud tema väärikust, nimetades teda koeraks.
56. Kolleegium juhib seejuures tähelepanu asjaolule, et Tartu Ringkonnakohus võttis käesoleva asja lahendamisel oluliste tõendite osas seisukoha määruses, millega ta jättis J. N. riigilõivu tasumisest vabastamata. Kolleegium on seisukohal, et asjas, milles kinnipeetav väidab, et vanglaametnik teda solvas ning alandas väärikust, mille tagajärjel tekkisid tervisehäired, ja kus on kinnipeetava ja vangla vasturääkivad tõendid, ei saa tõendeid hinnata kohtumääruses, millega lahendatakse riigilõivust vabastamise küsimust. Kolleegium märgib, et kuna käesoleva juhtumi puhul lasub tõendamiskoormus kaebajal, siis oleks pidanud ringkonnakohus apellatsioonkaebuse lahendamisel hindama ka kaebaja etteheiteid täiendavate tõendite kogumata jätmise kohta halduskohtu poolt. J. N. apellatsioonkaebuses esitatud seisukohad võivad olla küll vaieldavad, kuid sellistest vaieldavatest seisukohtadest ei saa ringkonnakohus teha antud menetlusstaadiumis veel järeldust, et apellatsioonkaebus on ilmselgelt perspektiivitu. Mõistete "perspektiivitu" ja "ilmselgelt perspektiivitu" tähendust ja kasutamist on kolleegium selgitanud haldusasjas nr 3-3-1-20-10 (määruse p-d 10-12 ja 14-15) ning haldusasjas nr 33-1-11-11 (määruse p-d 7, 11-12 ja 15-16). Kolleegium selgitas haldusasja nr 3-3-1-11-11 punktis 11, et "riigilõivust vabastamise taotluse lahendamisel ei tohi aga välistada kaheldavate ja vaieldavate kaebuste esitamist, see piiraks isikute kaebeõigust ülemääraselt". Kolleegium on seisukohal, et käesoleval juhtumil antud menetlusstaadiumis on ringkonnakohus piiranud J. N. kaebeõigust ülemääraselt. J. N. apellatsioonkaebus tuleb läbi vaadata sisuliselt.
57. Eeltoodud põhjustel rahuldab kolleegium J. N. määruskaebuse. Tartu Ringkonnakohtu
58. juuni
59. a määrus haldusasjas nr 3-10-2396 tuleb tühistada ja saata käesolev haldusasi Tartu Ringkonnakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Tõnu Anton, Ivo Pilving, Harri Salmann