Obsah (6)

§ 8§ 80§ 635§ 29§ 619§ 692

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

) §-s 113 sätestatud määras viivise alates

1. oktoobrist 2009 kuni põhinõude täitmiseni. Pooled sõlmisid
2. juulil 2008 lepingu, mille kohaselt tegi hageja Sakus Teaduse 8 asuva elamu fassaaditööd. Lepingu järgi oli tööde maksumuseks 1 532 560 krooni 40 senti. Kostja tasus hageja tehtud tööde eest osaliselt.
3. detsembril 2008 võttis kostja tehtud tööd üleandmise-vastuvõtmise aktiga vastu.
4. märtsil 2009 esitas hageja kostjale arve tööde ülejäänud maksumuse 110 000 krooni tasumiseks. Kostja tasus sellest 90 300 krooni. Seega võlgneb kostja hagejale tehtud tööde eest 19 700 krooni ja viivise. Hageja leiab, et viidatud leping on sõlmitud elamu korteriomanike kasuks, kostja on lepingu pooleks ja kohustub hagejale tasuma lepingujärgse võlgnevuse.
5. Kostja ei tunnistanud hagi ja leidis, et hageja on esitanud nõude vale isiku vastu. Lepingu poolteks on hageja ja korteriomanikud. Kostja tegutses lepingut sõlmides korteriomanike esindajana ning talle ei saanud tuleneda sellest lepingust kohustusi. Samuti ei täitnud hageja oma lepingujärgseid kohustusi nõuetekohaselt. Hageja tegi töö puudustega, kahjustas seejuures kolmandate isikute vara ning oli tööde tegemisega olulises viivituses. Kostja esitas seetõttu elamu korteriomanike nimel hinna alandamise avalduse ja alandas lepingu hinda 19 700 krooni võrra.
6. Harju Maakohus menetles hagi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 järgi lihtsustatud korras (lihtmenetluses) ja jättis
7. novembri
8. a otsusega hagi rahuldamata. Kooskõlas TsMS § 444 lg-ga 1 ei andnud maakohus otsuses luba selle edasikaebamiseks ning jättis otsusest välja kirjeldava ja põhjendava osa. Maakohus leidis, et olemasolevate tõendite põhjal otsustades on hageja esitanud kostja vastu põhjendamatu nõude. Tegemist ei ole kohase kostjaga. Maakohus selgitas, et kohus täiendab otsust kirjeldava ja põhjendava osaga, kui menetlusosaline teatab 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest maakohtule soovist esitada otsuse peale apellatsioonkaebus. Maakohus märkis, et täiendav otsus on täiendatava otsuse osa.
9. Hageja teatas
10. novembril 2010 maakohtule soovist esitada otsuse peale apellatsioonkaebus.
11. Harju Maakohus tegi
12. detsembril 2010 põhjendustega otsuse. Maakohtu arvates ei saa hageja nõuet rahuldada põhjusel, et hageja ja kostja vahel ei ole esitatud asjaoludel võlasuhet tekkinud.

§ 8

lg-te 1 ja 2 ning § 635 lg 1 kohaselt saab lepingust tulenevaid nõudeid esitada teise lepingupoole vastu. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 115 lg 1 kohaselt võib isik tehingu teha ka esindaja kaudu. Esindaja tehtud tehing kehtib esindatava suhtes, kui esindaja tegi tehingu esindatava nimel ja esindajal oli tehingu tegemiseks esindusõigus. Hageja nõude aluseks oleva lepingu (töövõtulepingu) tekstist tuleneb üheselt, et selle teiseks pooleks on elamu korteriomanikud, keda korteriomanike koosoleku otsuse alusel esindab kostja (juhatuse liikme isikus). Ka töövõtulepingu olemusest või eesmärgist ei saa järeldada kostja soovi sõlmida vaidlusalust töövõtulepingut enda nimel. Kostjal ei olnud ja pole sisulist majanduslikku huvi hagejalt tööde tellimiseks ja selle eest tasumiseks. Selline huvi on eelduslikult elamus elavate korteriomandite omanikel. Ka korteriomandiseaduse (KOS) § 21 lg 2 järgi on valitsejal õigus teha samas sättes loetletud tehinguid ja toiminguid korteriomanike nimel, seega mitte enda nimel. Järeldust, et kostjat ei saa pidada vaidlusaluse lepingu pooleks, ei muuda ka asjaolu, et lepingu alusel tehtud tööde eest on hagejale (seni) tasunud kostja. Seda on kostja eelduslikult teinud elamu korteriomanike ühise raha arvel. Ka muud andmed lepingu täitmise käigu kohta ei võimalda teha järeldust, et kostja oleks hiljem käitunud lepingu poolena või andnud üheselt mõista, et vastutab esindatavate korteriomanike kohustuste eest. Lepingu näol ei ole tegemist kolmanda isiku kasuks sõlmitud lepinguga

§ 80lg 1 järgi.

See eeldaks kostja kui väidetava lepingupoole soovi teha kulutusi enda arvel kolmanda isiku kasuks, kuid sellist kostja eesmärki ei ole tuvastatud. Kuivõrd hageja põhinõue jääb rahuldamata, ei tule rahuldada ka viivisenõuet. Samuti ei ole vaja analüüsida hageja väiteid ja esitatud tõendeid nõude olemasolu ja selle suuruse kohta ega muid vastuväiteid, mida kostja on esitanud hageja nõuetele. Maakohus märkis, et praeguse lahendi resolutsioon ega selles tuvastatud asjaolud ei ole õiguslikult siduvad elamu korteriomanikele, kes ei ole asjas menetlusosalisteks (TsMS § 214 lg 3 ja § 457 lg 1).

1. Hageja esitas maakohtu
2. detsembri
3. a otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
4. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
5. aprilli
6. a otsusega maakohtu
7. detsembri
8. a otsuse ja saatis asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus leidis, et maakohus rikkus asja lahendamisel TsMS § 436 lg-t 1, kui jättis hagi rahuldamata ainuüksi põhjendusel, et kostja ei ole selle lepingu pooleks. Asjas esitatud tõendid selliseks järelduseks alust ei anna. Pooled ei vaidle selle üle, et vaidlusalune leping on töövõtuleping.

§ 635lg 1 kohaselt on töövõtulepingu poolteks töövõtja ja tellija.

Lepingu sissejuhatuses on tellija kohta esitatud vastuolulisi andmeid. Selles on märgitud kostja nii tellijaks kui ka tellija esindajaks, samuti on märgitud, et kostja esindab korteriomanikke üldkoosoleku otsuse alusel. Lepingu lõpuosas on seevastu tellija andmetena märgitud üksnes kostja andmed ning kostja on lepingule tellijana ka alla kirjutanud. Ka on kostjat ühemõtteliselt nimetatud tellijaks lepingu lisades 1 ja 2, millele kostja on samuti tellijana alla kirjutanud. Vaidlustatud kohtuotsusest ei nähtu, millisest lepinguteksti osast järeldas maakohus, nagu tuleneks sellest üheselt, et tellijaks on elamus asuvate korteriomandite omanikud. Samuti ei nähtu otsusest, miks on maakohus lepingu vastuolulise sõnastuse korral eelistanud pidada kostjat korteriomanike esindajaks, mitte tellijaks. Maakohtul tuli lepingut, sh selle poolte osas,

§ 29järgi tõlgendada.

Maakohtul tuli tuvastada, millisest ühisest tahtest lepingupooli puudutavas osas lepingu sõlminud pooled lähtusid (viidatud sätte lg 1). Kui seda ei saa kindlaks teha, tuleb tuvastada, kes pidi hagejaga sarnasele mõistlikule isikule samadel asjaoludel tehingu teise poolena olema äratuntav (viidatud sätte lg 4). Maakohus ei ole põhjendanud, miks ei ole

§ 29

lg 5 p-s 3 sätestatut arvestades tähtsust sellel, et seni on hagejale lepingu järgi tasu maksnud kostja. Viidatud sätte järgi tuleb lepingu tõlgendamisel arvestada ka lepingupoolte käitumist pärast lepingu sõlmimist. Samas, kui kostja maksis hagejale tasu lepingust tuleneva tellija kohustuse täitmiseks, siis ei ole nendevahelise õigussuhte seisukohalt tähtsust sellel, kas ta täitis oma lepingulise kohustuse omaenda või kelleltki teiselt saadud (nt laenatud, selleks otstarbeks teise lepingulise suhte alusel kogutud vms) vahendite arvel. Nõustuda ei saa maakohtu järeldusega, nagu ei oleks kostjal olnud hagejalt tööde tellimiseks ja nende eest tasumiseks sisulist majanduslikku huvi. Hageja väitel on kostja elamu valitseja, ka kostja on seda vastuses hagiavaldusele kinnitanud. Valitseja ülesanded on sätestatud KOS § 21 lg-s 1 ning nende ülesannete täitmiseks on valitsejal KOS § 21 lg-s 2 märgitud õigused. Elamute valitsemine on kostja majandustegevus ning tema majandusliku huvi puudumist ei saa eeldada. Korteriomanike ja valitseja vahel võib olla käsundussuhe (

§ 619lg 1).

Sõltuvalt poolte kokkuleppest võib nendevaheline leping vastata ka komisjonilepingu (

§ 692

) tunnustele, mil valitseja kui komisjonär sõlmib kolmanda isikuna lepingu enda nimel. Kostja ja valitsetava elamu korteriomanike vahelist õigussuhet ei ole maakohus otsuses käsitlenud. Kuigi see õigussuhe ei saa iseenesest mõjutada valitseja ja töövõtja vahelist õigussuhet (kui selline suhe on olemas), võib sel siiski olla tulenevalt

§ 29lg 5 p-st 4 tähtsus vaidlusaluse lepingu tõlgendamise seisukohalt. Maakohus leidis õigesti, et Ts

ÜS § 115 lg 1 võimaldab isikul teha tehingu esindaja vahendusel ning et selline tehing toob kaasa õigused ja kohustused esindatavale. Otsuses ei ole aga tuvastatud asjaolusid, mis võimaldaksid järeldada, et kostja sõlmis lepingu korteriomanike nimel, kes oleksid andnud talle selleks volituse. Ka ei ole kohtule esitatud sellekohast korteriomanike otsust. Selliselt ei põhine maakohtu järeldus faktilistel asjaoludel ega esitatud tõenditel. Kostja on käitunud kohtumenetluses ka vastuoluliselt. Nii on kostja väitnud, et ta ei ole lepingupool, vastuses hagile on ta aga muu hulgas esitanud hinna alandamise avalduse. Kosta märkis, et teeb seda korteriomanike nimel. Korteriomanikud ei ole aga kohtumenetluse osalised ning vastust hagile ja hinna alandamise avaldust ei ole võimalik nende nimel esitada. Ka volitust, mis võimaldaks kostjal korteriomanike nimel sellist õigussuhet kujundavat avaldust teha, ei ole esitatud. Ringkonnakohus ei saa asja uue otsusega sisuliselt lahendada, sest asjaolude maht, mis tuleks menetluses tuvastada, piiraks kassatsioonimenetluse eripära arvestades õigustamatult poolte õigust otsuse peale tõendite hindamise ja asjaolude tuvastamise kohta edasi kaevata. Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel tuvastada, kes on vaidlusaluse lepingu järgi tellijaks. Kui kohus leiab, et tellijaks on kostja, tuleb poolte väiteid käsitledes ja esitatud tõendeid hinnates sisuliselt lahendada vaidlus tasu nõude üle. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Kassatsioonkaebuses palub kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu
2. novembri
3. a otsus (mida maakohus täiendas
4. detsembri
5. a täiendava otsusega). Ringkonnakohtu tuvastatu ei ole kooskõlas TsMS § 637 lg-s 21 lihtmenetlusele sätestatud piiridega. TsMS § 405 lg 1 annab maakohtule ulatusliku diskretsiooniõiguse lihtmenetluse kujundamisel, millesse kõrgema astme kohus ei tohiks sekkuda. Ringkonnakohus käsitles ekslikult maakohtu
6. novembri
7. a ja
8. detsembri
9. a otsuse ehk täiendatava ja täiendava otsuse vahekorda. Hageja vaidlustas täiendava otsuse, kuigi TsMS § 448 lg 5 järgi tulnuks vaidlustada mõlemad otsused või vähemalt täiendatav otsus. Täiendava otsuse tühistamine ei mõjuta täiendatava otsuse kehtivust. Ringkonnakohus käsitles ebaõigesti hageja taotlust tühistada täiendav otsus, sest sellega ei ole võimalik mõjutada täiendatava otsuse jõustumist. Sellekohase väite kostja vastuses apellatsioonkaebusele jättis ringkonnakohus TsMS § 654 lg 5 esimest lauset rikkudes tähelepanuta. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 436 lg-d 1 ja 2, kui hindas tõendeid valesti (tegi selgelt ja üheselt mõistetavast tõendist vale ja ebaloogilise järelduse). Nii nähtub töövõtulepingu preambulist üheselt, et kostja on ühe poole esindaja, mitte aga lepingu pool. Ekslik on ka etteheide maakohtule, et hagejale lepingu sõlmimiseks antud volituse osas ei põhine kohtuotsuse järeldus faktilistel asjaoludel ega esitatud tõenditel. Kumbki pooltest ei ole vaidlustanud seda, et kostjal oli volitus korteriomanike nimel lepingut sõlmida. Ringkonnakohus kohaldas valesti

§ 29

lg 5 p 3, kui leidis, et kui esindaja täidab esindatava lepingust tuleneva kohustuse esindatava kulul, siis saab järeldada, et esindaja on lepingu pool. Selline tõlgendus on esindajale ebamõistlikult koormav. Asjas tuli kohaldada ka KOS-i sätteid, sest kostja tegutses korteriomanike esindajana kui valitseja. KOS § 21 lg 2 p 1 järgi tuleb üldjuhul eeldada, et valitseja teeb tehingu korteriomanike, mitte enda nimel. Riigikohus on selgitanud, et korteriomanike ühiste asjadega seotud nõuded tuleb esitada korteriomanike, mitte aga valitseja vastu. Selle kostja väite jättis ringkonnakohus TsMS § 654 lg 5 esimest lauset rikkudes tähelepanuta.

1. Vastuses kassatsioonkaebusele hageja kaebust ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et kostja kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohtu otsus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 alusel muutmata ning kassatsioonkaebus rahuldamata.
3. Maakohus jättis TsMS § 444 lg-st 1 ja § 448 lg-st 41 juhindudes lihtmenetluses
4. novembri
5. a otsusega (täiendatav otsus) hageja nõude kostja vastu võlgnevuse ja viivise saamiseks rahuldamata ja täiendas
6. detsembri
7. a otsusega (täiendav otsus) varasemat otsust kirjeldava ja põhjendava osaga. Hageja esitas maakohtu täiendava otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada. Ringkonnakohus võttis hageja apellatsioonkaebuse menetlusse ja tühistas vaidlustatud otsusega maakohtu täiendava otsuse ning saatis asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks.
8. Vastuseks kostja kassatsioonkaebuse väitele lihtmenetlusele sätestatud piiride kohta märgib kolleegium, et ringkonnakohtule ei saa ette heita kaebuse menetlemist. Kui ringkonnakohus on teinud diskretsiooniotsuse kaebuse menetlusse võtmise kohta, tuleb see sisuliselt lahendata, st ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 järgi maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust osas, mille peale on edasi kaevatud.
9. Kolleegium ei nõustu ka kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus käsitles valesti täiendava ja täiendatava otsuse vahekorda. Selliste otsuste tähenduse ja vahekorra sätestab TsMS § 448 lg
10. Viidatud sätte järgi on täiendav otsus täiendatava otsuse osa. Täiendavat otsust võib vaidlustada nagu muud otsust. Täiendatava otsuse vaidlustamise korral eeldatakse, et vaidlustatakse ka täiendavat otsust. Eeltoodust järeldub, et täiendav otsus ja täiendatav otsus on käsitatavad ühtse tervikuna. Praeguses asjas vaidlustas hageja täiendava otsuse, mis on täiendatava otsuse osa. Seega saab eeldada, et hageja on vaidlustanud ka täiendatava otsuse. Kuivõrd ringkonnakohus tühistas hageja apellatsioonkaebuse alusel täiendava otsuse, on tühistatud ka täiendatav otsus, ning kostja leiab kassatsioonkaebuses vääralt, et täiendava otsuse tühistamine ei mõjuta täiendatava otsuse kehtivust. Põhjendusteta ja põhjendustega otsus on sisuliselt sama otsus ja kaebemenetlus ei saa neid lahutada.
11. Ringkonnakohus ei rikkunud asja lahendamisel kohtuotsuse põhjendamise kohustust sätestavaid norme (TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8 ning § 654 lg-d 4 ja 5) ning on selgitanud, miks maakohtu otsus ei ole menetlusõiguse normidega kooskõlas. Ringkonnakohus osutas põhjendatult, et maakohtu järeldus selle kohta, nagu oleks lepingus tellija andmed üheselt arusaadavad, ei ole esitatud tõenditega kooskõlas, ning arvestades vaidlusaluse lepingu vastuolulist sõnastust, ei ole maakohus selgitanud ka oma eelistust lugeda kostjat korteriomanike esindajaks. Nii nähtub kohtule esitatud lepingust ja selle lisadest, et tellija ja töövõtja kui lepingu poolte kohta märgitud andmed on esitatud neis dokumentides erinevalt ja vastuoluliselt. Eeltoodust tulenevalt on põhjendamatu ka kostja kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus tegi selgelt ja üheselt mõistetavast tõendist vale ja ebaloogilise järelduse. Ka on ekslik kostja kassatsioonkaebuse väide, et kumbki pooltest pole vaidlustanud kostja volitust korteriomanike nimel lepingu sõlmimiseks. Hageja esitas oma nõude kostja vastu, leides, et kostja tegutses tellijana enda nimel. Kostja esitas vastuväite, et ta tegutses lepingut sõlmides korteriomanike esindajana, st hagejal on nõue korteriomanike, mitte kostja vastu.
12. Ringkonnakohus kohaldas asjas õigesti materiaalõiguse norme. Kuivõrd vaidlusaluse lepingu sisu on lepingupoolte kindlaksmääramise osas ebaselge, viitas ringkonnakohus põhjendatult lepingudokumentide tõlgendamise vajadusele kooskõlas

§-s 29 sätestatud tõlgendamisreeglitega (sh viidatud sätte lg 5 p-dega 3 ja 4). Lepingu tõlgendamine võimaldab kujundada seisukoha, kas kostja sõlmis vaidlusaluse lepingu enda või korteriomanike nimel, ning kes on sellest tulenevalt lepingu järgi tellijaks. Kostja leiab kassatsioonkaebuses ekslikult, et ringkonnakohtu järeldus, nagu võiks kostja lepingus osaleda vaid enda nimel, ei ole kooskõlas KOS §-s 21 sätestatuga. KOS § 21 lg 1 järgi on valitseja õigustatud ja kohustatud rakendama kaasomandi eseme tavapäraseks valitsemiseks ja korrashoiuks, sealhulgas remondiks, vajalikke abinõusid (p 2), samuti valitsema korteriomanike ühiseid rahalisi vahendeid (p 4). KOS § 21 lg 2 kehtestab loetelu toimingutest, mida valitsejal on õigus teha korteriomanike nimel, muu hulgas on valitsejal õigus korteriomanike ühiste asjade puhul nõuda sisse ja rahuldada nõudeid ning teha volituse piires tehinguid (p 1). Viimati nimetatud säte kehtestab valitsejale korteriomanike nimel tegutsemise õiguse, kuid ei välista võimalust sõlmida lepingud oma nimel. Ringkonnakohus märkis õigesti, et viidatud sätetest ei tulene eeldust, nagu puuduks kostjal kui elamu valitsejal majanduslik huvi hagejalt tööde tellimiseks ja nende eest tasumiseks. Samuti osutas ringkonnakohus põhjendatult, et lepingu tõlgendamise seisukohalt on lisaks oluline uurida ka valitseja ja korteriomanike vahelist õigussuhet, viidates võimalusele, et valitseja ja korteriomanikud on sõlminud käsunduslepingu või komisjonilepingu. KOS § 21 ei piira valitseja õigust sõlmida lepinguid oma nimel. 16. Kuivõrd ringkonnakohus saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks ning Riigikohus jätab ringkonnakohtu otsuse muutmata, otsustatakse TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 162 lg 1 järgi menetluskulude jaotus maakohtus. 17. Kuna kolleegium jätab kassatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata kostja tasutud kautsjon riigituludesse. Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Jaak Luik