Obsah (6)

§ 67§ 54§ 64§ 56§ 40§ 58

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON Eesti Vabariigi nimel

) § 64 lg-tele 1 ja 2 tunnistada kehtetuks algusest peale.

1. Ivar Kondratjev taotles kaebuses Eesti Töötukassa
2. aprilli
3. a otsuse nr 110025471 tühistamist. Kaebuse põhjendused on järgmised: 1) ükski töötuskindlustuse määramise aluseks olev asjaolu pole muutunud. Vastustajale oli töötuskindlustushüvitise määramise hetkel töövaidluskomisjoni otsus teada, kuid sellest hoolimata määras ta töötuskindlustushüvitise; 2) töövaidluskomisjon leidis
4. veebruari
5. a otsuses ekslikult, et tööleping on lõpetatud TLS § 85 alusel. Samas asjas tuvastas töövaidluskomisjon, et tööandja ei ole kaebajale hüvitatud tema poolt tööandja kasuks tehtud kulutusi, ning kohustas tööandjat seda tegema. Tööandja kasuks tehtud kulutuste tasumisel oli tööandja viivituses nii kaebuse esitamisel kui ka sellele eelnenud palgapäevadel, mistõttu oleks tööleping tulnud lugeda lõpetatuks tööandja olulise rikkumise tõttu. Kaebaja loobus töövaidluskomisjoni otsuse vaidlustamisest just sellepärast, et arvas, et vastustaja sai eeltoodust aru ja et vastustaja arvates oli tal vaatamata eeltoodule õigus töötuskindlustushüvitisele. Kaebaja lootis heauskselt, et vastustaja omab teadmisi ja oskusi antud valdkonnas; 3) vastustaja on jätnud arvestamata

§ 67

lg 2, mille kohaselt ei tohi haldusakti tunnistada kehtetuks isiku kahjuks, kui isik on haldusakti kehtima jäämist usaldades kasutanud ära haldusakti alusel saadud vara, teinud tehingu oma vara käsutamiseks või on muul viisil muutnud oma elukorraldust ja tema huvi haldusakti kehtima jäämiseks kaalub üles avaliku huvi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks. Kaebaja on väljamakstud hüvitise ära kasutanud ning tal on tekkinud õiguspärane ootus hüvitise jätkuvaks saamiseks. Vastustaja pole välja toonud selliseid olulisi avalikke huvisid või kolmandate isikute õigusi, mida 10. märtsi 2010. a otsuse kehtimajäämine kahjustaks. Riigikohus on 12. oktoobri 2006. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-48-06 leidnud, et sellises olukorras on soodustava haldusakti tühistamine tulenevalt

§ 67lg-st 2 keelatud.

1. Eesti Töötukassa palus jätta kaebuse rahuldamata. Töötukassa põhjendas vastust järgmiselt: 1) vaidlustatud otsus on piisavalt motiveeritud. Töötukassal on õigus määrata hüvitist ainult TKindlSs sätestatud tingimustel.
2. märtsi
3. a otsuses on ekslikult näidatud töösuhte lõpetamise alusena TLS § 91 lg 2 p 2, mis vastavalt TKindlS § 6 lg-tele 1 ja 2 annab õiguse hüvitisele. Töötuskindlustushüvitise taotlemise avaldusele oli kaebaja lisanud töövaidluskomisjoni otsuse, millest nähtub töölepingu lõpetamise õiguslik alus - TLS §
4. Hilisema kontrolli käigus selgus, et hüvitise menetleja sai töövaidluskomisjoni otsusest vääralt aru. Seega määrati hüvitis õigusliku aluseta.
5. märtsi
6. a otsus ei vastanud faktilistele asjaoludele, mistõttu oli õigusvastane (

§ 54

). Õigusvastane otsus tuleb kehtetuks tunnistada algusest peale; 2) kaebaja ei saa tugineda

§ 67

lg-le 2 sama paragrahvi lg 4 p 5 tõttu, mille kohaselt isik ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamisel tugineda usaldusele, kui ta oli haldusakti õigusvastasusest teadlik või polnud sellest oma süü tõttu teadlik. Kaebusest nähtuvalt oli kaebaja teadlik TLS-s ja töövaidluskomisjoni otsuses toodud töölepingu lõpetamise alustest ja nende seosest õigusega töötuskindlustushüvitisele. Seega oli ta teadlik ka vastustaja

1. märtsi
2. a otsuse õigusvastasusest, kuid vaatamata sellele võttis vastu selle alusel makstud hüvitise. Kui kaebaja leidis, et töövaidluskomisjoni otsus on ebaõige, oleks ta pidanud selle vaidlustamiseks pöörduma kohtusse sõltumata hüvitise määramisest. Vastustaja pädevusse ei kuulu töövaidluste lahendamine ning kui töövaidluskomisjoni otsusega on tuvastatud töösuhte lõppemise asjaolud, ei saa mõistlikult eeldada, et vastustaja annab nendele asjaoludele oma hinnangu; 3) ekslik on kaebaja arvamus, et otsuse kehtetuks tunnistamine haldusorgani enda initsiatiivil on õiguspärane ainult juhul, kui töötuskindlustuse määramise aluseks olev asjaolu on muutunud või on ilmnenud uued asjaolud. Põhiseaduse §-s 3 sätestatud haldusorgani seadusliku tegutsemise põhimõttest lähtuvalt peab haldusorgan ka ise oma akte revideerides ja nende seast õigusvastaseid tuvastades otsustama nende kehtetuks tunnistamise vajaduse. Menetluse uuendamine on lubatud ka muudel kui

§-s 44 toodud asjaoludel. Uuendatud menetluses otsustab haldusorgan haldusakti kehtetuks tunnistamise kaalutlusõiguse alusel (

§ 64lg-d 1 ja 2).

1. Tallinna Halduskohtu
2. oktoobri
3. a otsusega haldusasjas nr 3-10-1396 jäeti kaebus rahuldamata. Halduskohus põhjendas otsust järgmiselt: 1) vaidlustatud haldusakt on õiguspärane ja piisavalt motiveeritud; selle tühistamiseks puudub alus; 2) kuna töövaidluskomisjon ei rahuldanud kaebaja taotlust tuvastada töölepingu ülesütlemine TLS § 91 lg 2 p 2 alusel ja luges pooltevahelise töölepingu üles öelduks TLS § 85 alusel, polnud kaebajal töövaidluskomisjoni otsuse järgi õigust töötuskindlustushüvitist saada. Hüvitis määrati õigusliku aluseta vastustaja ametniku eksituse tõttu; 3) TKindlS § 46 lg 1 sätestab, et hüvitise saajale õigusliku aluseta määratud ja makstud hüvitise nõuab töötukassa hüvitise saajalt tagasi. Osundatud säte ei anna vastustajale kaalumisruumi, vaid kohustab töötukassat õigusliku aluseta määratud ja makstud hüvitist selle saajalt tagasi nõudma, olenemata sellest, kelle vea tõttu hüvitise saajale hüvitis õigusliku aluseta määrati. Siiski peab haldusorgan isiku kahjuks haldusakti kehtetuks tunnistamise otsustama kaalutlusõiguse kohaselt (

§ 64

lg 2), arvestades

§ 64

lg-s 3 ning § 67 lg-tes 1 ja 2 sätestatud asjaolusid; 4) kaebaja ei saa

§ 67lg 4 p-st 5 tulenevalt tugineda usalduse kaitsele, sest oli Töötukassa 10.

märtsi

1. a otsuse õigusvastasusest teadlik. Töövaidluskomisjoni otsusest ja kaebusest nähtuvalt teadis kaebaja täpselt, millist regulatsiooni sisaldavad TLS § 85 ja TLS § 91 lg 2 p
2. Samuti oli kaebaja töövaidluskomisjoni otsuses sisalduva vaidlustusviite tõttu teadlik, et seda otsust saab tühistada ainult kohus. Seega oli kaebaja teadlik Töötukassa eksitusest, kuid ei juhtinud sellele vastustaja tähelepanu, vaid võttis hüvitise vastu ja kulutas ära. Asjaolust, et kaebaja ei pidanud vajalikuks töövaidluskomisjoni otsust vaidlustada, ei saa tuletada riigile kohustust maksta kaebajale hüvitist ilma õigusliku aluseta; 5) kaebaja pole kohtule teada andnud elukorralduse muutustest ega muudest asjaoludest, mis võiksid
3. märtsi
4. a otsuse kehtetuks tunnistamist välistada. Kaebaja töötustaatus ja saadud hüvitise ärakulutamine ei välista haldusakti kehtetuks tunnistamist, kuna TKindlS § 46 lg 5 lubab Töötukassal kaebajalt hüvitist tagasi nõuda ka tagasimaksegraafiku alusel. Õiguspärase ootuse põhimõttele tuginedes ei saa nõuda õigusvastase halduspraktika jätkamist; 6)

§ 67

lg-st 2 tulenevalt võib haldusakti hoolimata seda usaldanud isiku elukorralduse muutmisest või varaga tehtud tehingutest kehtetuks tunnistada, kui avalik huvi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks on kaalukam isiku huvist akti kehtimajäämise suhtes. Avalikkuse huvides on, et Töötukassa käsutuses olevat maksumaksjatelt kogutud riigi raha ei jagataks laiali, kuidas juhtub, vaid kasutataks rangelt sihipäraselt ja üksnes seaduslikul alusel. See oluline avalik huvi kaalub üles kaebaja huvi hüvitist saada.

1. Ivar Kondratjev esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega kaebus rahuldada. Apellant väitis järgmist: 1) tõenditel ei tugine halduskohtu subjektiivne arvamus, et kaebaja oli teadlik Töötukassa
2. märtsi
3. a otsuse õigusvastasusest. Kaebaja ei osanud eeldada, et haldusakt võis olla õigusvastane. Ta usaldas vastustajat kui pädevat riigiasutust, kes omab piisavaid oskusi ja teadmisi antud valdkonnas otsuse tegemiseks. Kaebajal ei ole õigusalaseid teadmisi, mis võimaldaksid tal vastustajast paremini tööõiguses orienteeruda. Halduskohtu seisukohast ilmneb, et hüvitise saaja peab olema oluliselt pädevam kui hüvitise määraja. Halduskohus jättis tähelepanuta Riigikohtu lahendi haldusasjas nr 3-3-1-48-06; 2) halduskohus kohaldas ebaõigesti

§ 67lg-t 2.

Kaebaja kulutas hüvitise heauskselt toimetulekuks, muid sissetulekuid tal polnud; 3) halduskohus pidas ekslikult avalikku huvi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks kaalukamaks. Kui kaebaja poleks vaidlusalust hüvitist saanud, oleks ta pidanud taotlema riigilt muid sotsiaaltoetusi. Ülekaalukaks avalikuks huviks on õigete otsuste tegemine ning valede otsuste tegemisel vastutuse kandmine. 8. Eesti Töötukassa palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Vastustaja nõustus halduskohtu seisukohtadega ning märkis, et kohus on otsuse tegemisel arvestanud

§ 64

lg-tes 2 ja 3 sätestatut ning põhjendanud, miks

§ 67lg-s 2 sätestatud haldusakti kehtetuks tunnistamise piirangud I.

Kondratjevi kohta tehtud otsuse suhtes ei rakendu.

1. Tallinna Ringkonnakohtu
2. mai
3. a otsusega haldusasjas nr 3-10-1396 rahuldati I. Kondratjevi apellatsioonkaebus, tühistati Tallinna Halduskohtu otsus ja tehti uus otsus, millega tühistati Eesti Töötukassa
4. aprilli
5. a otsus nr
6. Ringkonnakohus mõistis Eesti Töötukassalt Ivar Kondratjevi kasuks välja menetluskulud 15,98 eurot. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused on järgmised: 1) menetlusosaliste vahel pole vaidlust selles, et Töötukassa
7. märtsi
8. a otsus nr 110014742 oli õigusvastane, sest tulenevalt TKindlS § 6 lg 2 p-st 1 ja töövaidluskomisjoni
9. veebruari
10. a otsusega kindlaks määratud töösuhte lõppemise alusest polnud apellandil õigust töötuskindlustushüvitisele. Ka ringkonnakohus nõustub eeltooduga; 2) halduskohus leidis, et TKindlS § 46 lg 1 vastustajale kaalutlusõigust ei võimalda, kuid samas märkis, et vastustaja pidi

§ 64lg-st 2 tulenevalt otsustama kaalutlusõiguse alusel.

Need halduskohtu seisukohad on vastuolulised; 3)

§ 64

lg-d 2 ja 3 reguleerivad haldusakti kehtetuks tunnistamist haldusorgani poolt ning kohtul ei ole õigust asuda haldusorgani asemel langetama kaalutlusotsust. Kui haldusorgan on volitatud tegutsema diskretsiooni alusel, kontrollib kohus seda, kas haldusakti andmisel või toimingu sooritamisel on järgitud diskretsiooni piire, eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 19 lg 6); 4) TKindlS § 46 lg 1 sätestab, et kindlustatule, töötajale või avalikule teenistujale õigusliku aluseta määratud ja makstud hüvitised nõuab Töötukassa hüvitise saajalt tagasi. Hüvitise saajale õigusliku aluseta määratud hüvitise tagasinõudmine eeldab, et tunnistatakse tagasiulatuvalt kehtetuks hüvitise määramise kohta tehtud sama seaduse § 11 lg-s 1 nimetatud otsus kui hüvitise maksmise aluseks olnud haldusakt. Siiski ei väljenda TKindlS § 46 lg 1 seadusandja selget soovi kehtestada

suhtes erinorm, mille kohaselt puuduks Töötukassal

§ 64

lg-st 2 tulenev kaalutlusõigus õigusvastase haldusakti isiku kahjuks tagasiulatuval kehtetuks tunnistamisel. Regulatsioon, mille kohaselt puudub Töötukassal õigus jätta makstud hüvitis tagasi nõudmata, kui selgub, et hüvitise määramise otsus oli õigusvastane, võib viia põhiseaduse §-ga 10 hõlmatud õiguspärase ootuse ja õiguskindluse põhimõttega vastuolus oleva tulemuseni sugugi mitte vaid raskesti prognoositaval erandjuhul. Kohus eelistab TKindlS § 46 lg 1 põhiseadusega kooskõlas olevat tõlgendust, mille kohaselt paneb säte Töötukassale ülesande teostada kontrolli hüvitise määramise ja maksmise üle ning tegeleda õigusvastaselt makstud hüvitise sissenõudmisega, arvestades

sätteid, mis TKindlS § 1 lg 3 kohaselt laienevad ka selles seaduses ette nähtud haldusmenetlusele; 5) kuigi Eesti Töötukassa viitas vaidlustatud otsuses

§ 64

lg-le 2, ei anna viide teavet selle kohta, kas otsuse tegemisel rakendati

§ 64

lg-st 2 üldreeglina tulenevat kaalutlusõigust või lähtuti samas sättes sisalduvast klauslist, mille kohaselt kaalutlusõigust ei rakendata, kui seadus kohustab haldusakti kehtetuks tunnistama. Tõenäoliselt lähtuti sellest, et TKindlS § 46 lg 1 kohustab haldusakti kehtetuks tunnistama - seda näitavad ka vaidlustatud otsuse põhjendused, kust ei nähtu kaalutlusi.

§ 56

lg 3 kohaselt tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud; 6) lisaks

§ 64

lg-s 3 sätestatule arvestab haldusorgan sama seaduse § 67 lg 1 kohaselt haldusakti isiku kahjuks kehtetuks tunnistamist otsustades ka isiku usaldust, et haldusakt jääb kehtima. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu ja vastustaja seisukohaga, et kaebaja ei saa usaldusele tugineda, kuna oli teadlik töötuskindlustushüvitise määramise õigusvastasusest. Küsimus oli tüüpjuhtumist komplitseeritum - kaebaja ei öelnud ise töölepingut üles TLS § 85 alusel, vaid tema tööleping loeti sellel alusel üles öelduks töövaidluskomisjoni otsusega, mida kaebaja pidas ebaõigeks; 7) usaldus ei ole ainus asjaolu, mida

§ 64

lg 3 ja § 67 lg 1 kohaselt isiku kahjuks haldusakti kehtetuks tunnistamisel arvestada tuleb. Ei saa olla kindel, et kaalutlusõiguse kasutamisel oleks 10. märtsi 2010. a otsuse ümbervaatamine lõppenud sama tulemusega. Arvestades

§ 67

lg 1 alusel avalikku huvi kasutada töötuskindlustuse vahendeid õiguspäraselt ja säästlikult, pole küll tõenäoline, et asja õigel otsustamisel jõutaks otsuseni jätkata kaebajale hüvitise maksmist algses otsuses määratletud perioodi lõpuni, kuid veendunud ei saa olla ka selles, et igal juhul oleks tulemuseks hüvitise määramise otsuse kehtetuks tunnistamine algusest peale. Seega oli diskretsiooni mittekasutamine kaalutlusviga, mis võis mõjutada asja otsustamist; 8) haldusasja materjalidest ei ilmne ka, et kaebajale oleks enne vaidlustatud otsuse tegemist antud vastavalt TKindlS § 1 lg-le 3 ja

§ 40lg-le 1 võimalus esitada asja kohta oma arvamus ja vastuväited.

Menetlusosalise ärakuulamine on eriti oluline kaalutlusotsusega lõppevas haldusmenetluses; 9) eeltoodud põhjustel tühistas ringkonnakohus halduskohtu otsuse materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise tõttu HKMS § 46 lg 1 p 2 alusel ja tegi uue otsuse, millega rahuldas kaebuse ja tühistas Eesti Töötukassa

1. aprilli
2. a otsuse HKMS § 26 lg 1 p 1 alusel. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
3. Eesti Töötukassa esitas kassatsioonkaebuse, milles vaidlustab ringkonnakohtu otsuse tervikuna. Eesti Töötukassa põhjendab kassatsioonkaebust järgmiselt: 1) Tallinna Ringkonnakohus on otsuse tegemisel kohaldanud ebaõigesti TKindlS § 46 lg 1,

§ 56lg 3, § 64 lg 2 ja 3 ning HKMS § 25 lg 2; 2) TKindl

S § 46 lg 1 on kassaatori hinnangul imperatiivne ning Töötukassat kohustav säte. Kuigi nimetatud paragrahv toob välja erisusi, millistel juhtudel võib alusetult määratud hüvitise tagasi nõuda hüvitise saaja asemel tööandjalt või haldurilt (TKindlS § 46 lg-d 2-4), ei näe seadus ette regulatsiooni, millistel juhtudel õigusliku aluseta määratud töötuskindlustushüvitist üldse tagasi ei nõuta. TKindlS § 46 lg 1 näol on kassaatori arvates tegemist

§ 64

lg 2 lõpuosas silmas peetud õigusnormiga, mis kohustab Töötukassat otsust kehtetuks tunnistama, andmata talle kaalutlusõigust. Arvestades

§ 64

lg-s 2 väljatoodud erisusi, on üheselt mõistetav, et seadusandja tahe on suunatud kaalutlusõiguse rakendamisele ainult selliste otsuste puhul, mille kehtetuks tunnistamisele ei tulene seadusest otsest keeldu või kohustust; 3) just ringkonnakohtu tõlgendus läheb vastuollu õiguspärase ootuse ja õiguskindluse põhimõttega. Isikute õiguspärane ootus on suunatud pigem sellele, et mitteõiguspärane haldusakt ei jääks kehtima ning alusetult saadu kuuluks tagastamisele. Samuti seab selline tõlgendus ohtu isikute võrdse kohtlemise. TKindlS § 46 on olemuslikult samastatav võlaõigusseaduses sätestatud alusetu rikastumisega. Isegi olemuslikult dispositiivne võlaõigusseadus näeb ette väga selged piirangud, millal ei pea isik andma teisele isikule välja temalt õigusliku aluseta saadut; 4) kuna Töötukassal kaalutlusõigus puudus, pole asjakohased ka ringkonnakohtu viited otsuse ebapiisavale põhjendamisele ja teabe puudumisele. Samuti ei ole asjassepuutuvad

§ 56

lg 3 ja § 64 lg 3; 5) kassaator saab ringkonnakohtu otsust analüüsides aru, et sisuliselt leiab ringkonnakohus, et "õige otsus" oleks olnud haldusakt tunnistada kehtetuks edasiulatuvalt. Eelnevalt asub ringkonnakohus samas seisukohale, et

1. märtsi
2. a otsus oli õigusvastane algusest peale. Need seisukohad on vastuolulised, kuid ringkonnakohus pole vastandlikke seisukohti põhjendanud - seega on ringkonnakohus eksinud HKMS § 25 lg 2 vastu, mille kohaselt kohtuotsus peab olema põhjendatud; 6) kuivõrd Töötukassal puudus TKindlS § 46 lg 1 rakendamisel kaalutlusõigus, on asjassepuutumatu ka ringkonnakohtu viide menetlusosalise ärakuulamise vajalikkusele; 7) kassaatori hinnangul on Riigikohtu otsus käesolevas asjas oluline seaduse ühetaolise kohaldamise seisukohalt.
3. Ivar Kondratjev ei ole Eesti Töötukassa kassatsioonkaebusele kirjalikku vastust saatnud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
4. Ringkonnakohus asus oma otsuses seisukohale, et TKindlS § 46 lg-s 1 ei väljendu seadusandja selge soov kehtestada haldusmenetluse seaduse suhtes erinorm, mille kohaselt puuduks Töötukassal kaalutlusõigus õigusvastase haldusakti isiku kahjuks tagasiulatuval kehtetuks tunnistamisel. Kohus leidis, et regulatsioon, mille kohaselt puudub Töötukassal õigus jätta makstud hüvitis tagasi nõudmata, kui selgub, et hüvitise määramise otsus oli õigusvastane, võib viia põhiseaduse §-ga 10 hõlmatud õiguspärase ootuse ja õiguskindluse põhimõttega vastuolus oleva tulemuseni ja seda mitte vaid raskesti prognoositaval erandjuhul. Seetõttu tõlgendas ringkonnakohus TKindlS § 46 lg-t 1 selliselt, et see paneb Töötukassale ülesandeks kontrollida tagantjärgi hüvitise määramist ja maksmist ning tegeleda õigusvastaselt makstud hüvitise sissenõudmisega, arvestades haldusmenetluse seaduse sätteid. Kassaator leiab, et TKindlS § 46 lg 1 on imperatiivne säte, mis kohustab Töötukassat otsust kehtetuks tunnistama, andmata talle kaalutlusõigust.
5. TKindlS § 46 lg 1 sätestab, et kindlustatule, töötajale või avalikule teenistujale õigusliku aluseta määratud ja makstud hüvitised nõuab Töötukassa hüvitise saajalt tagasi. Kolleegium on seisukohal, et TKindlS § 46 lg 1 ei reguleeri hüvitise maksmise aluseks oleva haldusakti kehtetuks tunnistamist, vaid puudutab üksnes hüvitise tagasinõudmist hüvitise saajalt. Sellele viitab ka sätte sõnastus. Samuti juhib kolleegium tähelepanu asjaolule, et ka Töötukassa ise ei ole vaidlusaluses otsuses nimetanud selle õigusliku alusena TKindlS § 46 lg-t
6. Kuivõrd töötuskindlustuse seaduses puudub eriregulatsioon hüvitise määramist puudutava haldusakti kehtetuks tunnistamise kohta, kohaldatakse sellele TKindlS § 1 lg 3 alusel haldusmenetluse seadust. Kolleegium märgib, et kui hüvitise määramise kohta käiv haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kui hüvitist on makstud ilma selle aluseks oleva haldusaktita, paneb TKindlS § 46 lg 1 tõepoolest imperatiivselt Töötukassale kohustuse hüvitis selle saajalt tagasi nõuda, välja arvatud kui kohaldamisele kuuluvad sama paragrahvi lõiked
7. 14.

§ 64

lg 2 sätestab, et haldusorgan otsustab haldusakti kehtetuks tunnistamise kaalutlusõiguse kohaselt, kui seadus ei keela haldusakti kehtetuks tunnistada või ei kohusta haldusakti kehtetuks tunnistama.

§ 64

lg 3 kohaselt tuleb kaalutlusõiguse teostamisel arvestada haldusakti andmise ja haldusakti kehtetuks tunnistamise tagajärgi isikule, haldusakti kehtetuks tunnistamise põhjuste olulisust ning nende seost isiku osalemisega haldusakti andmise menetluses ja isiku muu tegevusega, haldusakti andmisest möödunud aega ning muid tähtsust omavaid asjaolusid.

§ 67

lg 1 alusel arvestab haldusorgan isiku kahjuks haldusakti kehtetuks tunnistamist otsustades peale

§ 64

lg-s 3 sätestatu ka isiku usaldust, et haldusakt jääb kehtima, avalikku huvi ja haldusaktiga koormatud isiku huvi, et haldusakt tunnistataks kehtetuks.

§ 67

lg 2 kohaselt ei tohi haldusakti tunnistada kehtetuks isiku kahjuks, kui isik on haldusakti kehtima jäämist usaldades kasutanud ära haldusakti alusel saadud vara, teinud tehingu oma vara käsutamiseks või on muul viisil muutnud oma elukorraldust ja tema huvi haldusakti kehtima jäämiseks kaalub üles avaliku huvi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks.

§ 67

lg 4 p 5 järgi ei saa isik haldusakti kehtetuks tunnistamisel tugineda usaldusele, kui ta oli haldusakti õigusvastasusest teadlik või ei olnud sellest oma süü tõttu teadlik. 15. Vaidlustatud Töötukassa otsusest ei nähtu kaalutlusõiguse rakendamist.

§ 56

lg 3 kohaselt tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Riigikohus on oma praktikas korduvalt väljendanud seisukohta, et mida ulatuslikum on halduse diskretsiooniruum ja keerukam õiguslik ning faktiline olukord, seda põhjalikum peab olema haldusakti motivatsioon. Kaalutlusotsuse põhjenduste esitamine kohtumenetluse käigus ei ole piisav ega saa asendada haldusorgani seadusest tulenevat põhjendamiskohustust. Põhjenduste hilisem esitamine ei muuda akti tagantjärele tõhusalt kontrollitavaks ning pole võimalik tõendada, kas kohtumenetluse jooksul esitatud põhjendused on samad, millest tegelikult lähtuti (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi otsused kohtuasjades nr 3-3-113-11, p 9; 3-3-1-49-08, p 11; 3-3-1-81-07, p 20). 16.

§ 58

sätestab, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kohtuasjas nr 3-3-1-33-07 leidis kolleegium, et eksliku õigusliku aluse kasutamine on haldusakti oluline puudus, kuid see ei pruugi siiski vältimatult kaasa tuua akti tühistamist juhul, kui asjakohane regulatsioon on olemas (otsuse p 16). Kohtuasjas nr 3-3-1-49-08 laiendas Riigikohus seda seisukohta juhtumile, kus on ilmselge, et esinevad erinevad õiguslikud ja faktilised alused haldusakti põhjendamiseks, kuna sellisel juhul peaks haldusorgan nii või teisiti vaidlustatud akti uuesti välja andma (otsuse p 11). Tegemist on siiski erandliku võimalusega ning kohus ei saa asuda haldusorgani asemel teostama kaalutlusõigust (vt ka Riigikohtu üldkogu otsus kohtuasjas nr 3-3-1-85-10, p 44; Riigikohtu halduskolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-31-82-09, p 22). Põhjendamata või ebapiisavalt põhjendatud kaalutlusotsuse võib kohus jõusse jätta üksnes juhul, kui kaalutlusõiguse piirid on sedavõrd ahenenud, et samasisuline otsus tuleks igal juhul uuesti vastu võtta (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-3-1-57-09, p-d 13 ja 23). 17.

§ 64

lg-d 2 ja 3 ning § 67 lg 1 annavad haldusorganile haldusakti isiku kahjuks kehtetuks tunnistamisel ulatusliku kaalutlusruumi ning nimetavad mitmeid asjaolusid, millega kehtetuks tunnistamise otsustamisel tuleb arvestada. I. Kondratjev väidab, et kulutas saadud töötuskindlustushüvitise heauskselt toimetulekuks, kuna muid sissetulekuid tal ei olnud ning ta ei saanud aru hüvitise määramise otsuse õigusvastasusest. Samuti viitab kaebaja asjaolule, et tema otsus mitte vaidlustada töövaidluskomisjoni otsust tugines vähemalt osaliselt teadmisele, et ta saab hoolimata töövaidluskomisjoni otsusest töötuskindlustushüvitist. Nimetatud asjaolusid tuleb Töötukassal usalduse kaitse ja avaliku huvi kaalumisel arvesse võtta. Haldusmenetluse seaduse viidatud sätetes nimetatud asjaolude kaalumiseks on üldjuhul vajalik ka isiku ärakuulamine vastavalt

§ 40

lg-le 1 - vastasel korral ei pruugi haldusorganil olla piisavalt teavet haldusakti kehtetuks tunnistamise otsustamiseks. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et

§ 67

lg 4 p 5 käesolevas asjas kohaldamisele ei kuulu - kaebaja ei pidanud aru saama töötuskindlustushüvitise määramise õigusvastasusest, tegemist oli keeruka õigusliku olukorraga ning kaebaja võis usaldada Töötukassa ametniku pädevust antud küsimuses. Eeltoodut arvestades on õige ringkonnakohtu järeldus, et ei saa olla kindel, kas kaalutlusõiguse kasutamisel oleks

1. märtsi
2. a otsuse ümbervaatamise menetlus lõppenud sama tulemusega.
3. Eeltoodust tulenevalt jätab kolleegium Eesti Töötukassa kassatsioonkaebuse rahuldamata ning ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni jõusse, muutes ringkonnakohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
4. Kuivõrd menetlusosalised ei ole Riigikohtule esitanud menetluskulude hüvitamise taotlusi, jäävad poolte menetluskulud HKMS § 93 lg 1
5. lause alusel nende endi kanda. Kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon tuleb HKMS § 90 lg 2 teise lause alusel arvata riigituludesse. Tõnu Anton, Ivo Pilving, Harri Salmann