Obsah (5)

§ 11§ 471§ 91§ 32§ 70

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine KOHTUMÄÄRUS 3-3-1-22-11 30. mai 2011 Eesistuj

) § 10 lg 6, § 84 lg 1 ja RLS § 56 lg 11 kohaselt tuleb kaebajal kahju hüvitamise kaebuse esitamisel tasuda riigilõivu. Kaebuse saamisel kontrollib kohus ka seda, kas isik on tasunud riigilõivu (

§ 11lg 1 p 1).

Kui isik ei ole tasunud riigilõivu, jätab kohus määrusega (käesoleval juhul Tallinna Halduskohtu

1. veebruari
2. a määrus) kaebuse käiguta ja annab tähtaja puuduste kõrvaldamiseks (

§ 11lg 2).

Kuna halduskohtumenetluse seadustik ei näe ette võimalust esitada määruskaebust kaebuse käiguta jätmise määruse peale ning see määrus ei takista ka asja edasist menetlust, ei saa selle määruse peale määruskaebust esitada (

§ 471lg 1).

Kui kaebus oli puudusega ja kaebaja jätab kaebuse käiguta jätmise määruses ettenähtud tähtaja jooksul puuduse kõrvaldamata (nt lõivu tasumata), tagastatakse kaebus

§ 11lg 3 alusel.

Kaebuse tagastamine

§ 11lg 3 alusel eeldab, et kaebus on puudusega.

Kaebust ei saa tagastada, kui kohus leidis kaebuse käiguta jätmisel ekslikult, et kaebus on puudusega. Seega on kaebusele nõudeid sätestavad õigusnormid asjassepuutuvad

§ 11lg 3 kohaldamisel.

Kaebuse tagastamise määruse peale saab isik esitada määruskaebuse (

§ 11lg 8).

Asjas tingis kaebuse tagastamise see, et kaebaja ei tasunud seadusega ettenähtud lõivu. Kuna kaebuse tagastamise määruse peale saab kaebaja esitada määruskaebuse, kontrollitakse selle lahendamisel ka käiguta jätmise põhjendatust. Seetõttu saab kõrgemalseisev kohus lõivu tasumise kohustuse ja suuruse ning selle põhiseaduspärasuse osas anda õigusliku hinnangu kaebuse tagastamise määruse peale esitatud määruskaebuse lahendamisel (vt ka Riigikohtu üldkogu

1. aprilli
2. a otsus asjas nr 3-2-1-62-10, p 31). Seega on RLS § 56 lg 11 asjassepuutuvaks sätteks, kuna lõivu tasumise kohustus ja suurus tuvastatakse nimetatud õigusnormi alusel. Selle sätte puudumisel ei oleks kohus tohtinud kaebust tagastada.
3. Esialgses kaebuses taotles kaebaja lõivu tasumisest vabastamist ja põhjendas seda väitega, et riigivastutuse seaduse § 14 alusel esitatud kahju hüvitamise kaebuselt lõivu nõudmine ja olukord, kus RLS § 22 ei näe ette lõivuvaba kaebuse esitamist, on põhiseaduse vastane. Nimetatud väidet analüüsisid nii haldus- kui ka ringkonnakohus
4. veebruari ja
5. aprilli
6. a määrustes, millega jäeti lõivust vabastamise taotlus rahuldamata. Asjaolu, et kohtud on analüüsinud lõivu tasumise kohustuse põhiseaduspärasust määruses, millega jäeti kaebaja taotlus riigilõivust vabastamiseks rahuldamata, ei välista kaebuse tagastamise määruse peale esitatud määruskaebuses RLS § 56 lg 11 põhiseaduspärasuse küsimuse tõstatamist. Kolleegium on sellel seisukohal seetõttu, et ka kaebuse tagastamise määruse peale esitatud määruskaebuses on RLS § 56 lg 11 asjassepuutuvaks sätteks (vt käesoleva otsuse p 12). Riigilõivust vabastamise taotluse lahendamise esmaseks esemeks on see, kas kaebaja kuulub

§ 91

lg 1 kohaldamisalasse ja kas ta tuleb vabastada riigilõivu tasumise kohustusest või mitte. Riigilõivust vabastamise taotluse lahendamisel ei ole esmaseks küsimuseks riigilõivu täpne suurus. Käesoleval juhul analüüsisid nii haldus- kui ka ringkonnakohus lõivust vabastamata jätmise määruses peamiselt seda, kas lõivu tasumise kohustus kui selline on põhiseaduspärane, mitte aga kaebajalt nõutud lõivu suuruse põhiseaduspärasust.

1. Kolleegium on seisukohal, et lõivu suuruse põhiseaduspärasuse kontrolli eelduseks ei pruugi alati olla see, et tuvastatud on isiku maksejõetus. Ka siis, kui isiku maksejõuetust ei ole tuvastatud või isik leiab, et lõivu suurus on põhiseadusvastane, võib lõivu tasumise kohustus ja lõivu suurus riivata isiku kohtusse pöördumise (PS § 15) ja ka nt omandiõigust (PS § 32), kuna ta peab kohtusse pöördumiseks ja asjas sisulise otsustuse saamiseks loobuma osast oma varast. Käesoleval juhul on kaebaja kohtusse pöördumine takistatud, kuna kohtusse pöördumiseks peaks kaebaja loobuma märkimisväärsest osast oma varast. Kohtumenetluses ei ole kaebaja tegelik maksejõuetus analüüsi objektiks olnud. Kuigi tegemist ei ole sarnaste asjadega, pidas Riigikohtu üldkogu asjas nr 3-2-1-62-10 võimalikuks võtta seisukoht lõivu suuruse põhiseaduspärasuse osas hoolimata sellest, et tuvastatud ei olnud AS Wipestrex Grupp majanduslikku seisundit.
2. Eeltoodust tulenevalt saab kolleegium käesolevas asjas kaebuse tagastamise määruse peale esitatud määruskaebuse lahendamisel analüüsida lõivu suuruse põhiseaduspärasust. II
3. Kaebaja taotles varalise kahju 1 355 993 kr ja mittevaralise kahju hüvitamist summas 1 428 496 kr, seega kokku 2 784 489 kr hüvitamist. Halduskohus tagastas kaebuse

§ 11

lg 3 alusel ja põhjendas seda sellega, et kaebaja ei tasunud riigilõivu 139 224 kr ja 45 s. Kaebuse esitamise ajal kehtinud RLS § 56 lg 11 sätestas: "Halduskohtule kahju hüvitamiseks või alusetu rikastumise teel saadu tagastamiseks kaebuse esitamisel tasutakse riigilõivu 5 protsenti summast, mille väljamõistmist taotletakse, või vara väärtusest, mille tagastamiseks kohustamist taotletakse, kuid mitte alla 250 krooni ja mitte rohkem kui sama suure hagihinnaga hagi esitamisel tsiviilkohtumenetluses." Sama suure hagihinnaga hagi esitamisel tsiviilkohtumenetluses oleks tulnud vastavalt riigilõivuseaduse lisale 1 tasuda riigilõivu 130 000 kr. Seega tuli kaebuselt tasuda lõivu 130 000 kr, mitte 139 224 kr ja 45 s, nagu märkis halduskohus.

1. Riigikohtu üldkogu asus
2. aprilli
3. a otsuses asjas nr 3-2-1-62-10 (p 45) lõivu legitiimse eesmärgi osas seisukohale: "Üldkogu arvates saab lugeda põhiseaduse järgi lubatavaks eesmärki, et hagimenetluses kantakse vähemalt rahaliste vaidluste puhul riigi tehtavad kulud õigusemõistmisele eelkõige menetlusosaliste endi makstavate lõivude arvel (menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõte), st teised maksumaksjad ei pea seda menetlust vähemalt üldjuhul finantseerima. Küll ei saa seda põhimõtet laiendada selliselt, et sarnaselt peaks menetlusosalised tervikuna finantseerima ka kohtumenetlusi, kus on mängus avalikud huvid, nt lapsi ja perekonda puudutavates vaidlustes, vaidluseid riigiga või ka nt süüteomenetlusi. Riigilõivu legitiimseks eesmärgiks põhiseaduse tähenduses on ka menetlusökonoomia, et vältida põhjendamatute, pahatahtlike jms kaebuste menetlemist, kuna see võib kaasa tuua kohtusüsteemi suutmatuse pakkuda isikutele tõhusat õiguskaitset mõistliku aja jooksul (vt ka Riigikohtu
4. detsembri
5. a otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-25-09, p 23). Legitiimseks ei saa lugeda kohtulõivu võimalikku eesmärki teenida riigile lisatulu ja finantseerida sellest riigi muid kulutusi, juhul kui lõiv on suurem, kui see on vajalik menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmise ja menetlusökonoomia tagamiseks. See oleks vastuolus PS §st 113 tuleneva lõivu olemusega." Seega on Riigikohtu üldkogu viidatud lahendis asunud seisukohale, et vaidlustes riigiga ei saa pidada lubatavaks eesmärki, et kohtumenetluses tehtavad kulud peaksid jääma eelkõige kaebaja kanda. Õigusriigis riigivõimu vastu kohtus vaidlemisel peavad ka teised maksumaksjad teatud osas õigusemõistmise kulutuste kandmises osalema. Selliste vaidluste algatamise tegelik võimalus, õiglane menetlemine ja vastavad kohtulahendid on demokraatliku õigusriigi püsimajäämise ja arengu oluliseks tagatiseks.
6. Kolleegium ei kahtle RLS § 56 lg 11 ja lõivu suuruse formaalses põhiseaduspärasuses. Samas on kolleegiumil kahtlus, et käesolevas asjas ei pruugi lõivu suurus olla materiaalselt põhiseaduspärane. Ebaproportsionaalselt kõrge riigilõivu tasumise kohustus oleks lubamatu piirang nii PS §-s 15 kui ka § 32 lg-s 1 sätestatud põhiõiguste realiseerimisel. Kuni
7. jaanuarini 2009 kehtinud lõivuregulatsiooni kohaselt oleks kaebajal tulnud tasuda kaebuse esitamisel lõivu 69 250 kr. Ka sellises suuruses lõiv või ka mõnevõrra väiksem lõiv tagaks menetlusökonoomia eesmärgi saavutamise. Riigikohtu üldkogu lahendatud asjas nr 3-2-1-62-10 nõudis AS Wipestrex Grupp hagis 31 500 000 kr põhivõlana ja 9 802 109 kr 59 s viivisena. Riigikohtu üldkogu leidis, et põhiseaduspärane lõiv apellatsioonkaebuselt on 300 000 kr. See on põhivõlast ca 0,86%. Käesolevas asjas nõudis kaebaja 2 784 489 kr. Lõivu suurus on 130 000 kr, mis on ca 5%. Seega oleks lõivu suhtelise suuruse erinevus umbes kuuekordne. Halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse esitamisel tuleks samuti tasuda riigilõivu 130 000 kr (

§ 32lg 3, § 84 lg 1, RLS § 56 lg 18).

1. Ringkonnakohus leidis
2. aprilli
3. a määruses, et mittevaralise kahju hüvitise nõue on põhiosas perspektiivitu ja varalise kahju hüvitise nõue vähemalt olulises osas põhjendamatu. Sisuliselt on ringkonnakohus hinnanud, millises osas oleks hüvitise väljamõistmine tõenäoline, mitte aga kahjuhüvitise aluse küsimust. Seega ei ole ringkonnakohus kaebust tervikuna pidanud perspektiivituks, vaid pigem möönnud teatud osas kaebuse perspektiivi.
4. Eeltoodust tulenevalt on kolleegiumil kahtlus, et kaebajalt 130 000 kr riigilõivu nõudmine võib ebaproportsionaalselt piirata PS §-st 15 ja §-st 32 tulenevaid kaebaja põhiõigusi. Kuna kolleegium ei ole käesolevas asjas veendunud RLS § 56 lg 11 põhiseadusele vastavuses, tuleb asi anda

§ 70

lg 11 ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 3 lg 3 alusel lahendada Riigikohtu üldkogule. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Ivo Pilving, Jüri Põld, Harri Salmann