3-3-1-22-11

Riigikohtunik Tõnu Antoni eriarvamus Riigikohtu üldkogu otsuse kohta haldusasjas nr 3-3-122-11, millega on ühinenud riigikohtunikud Indrek Koolmeister ja Ivo Pilving Üldkogu enamus otsustas (resolutsiooni p 2), et kaebajal tuleb tasuda riigilõivu 4425 eurot 88 senti (69 250 krooni), ja pidas sellist lõivu proportsionaalseks (otsuse p 34). Leian, et sellises suuruses lõiv pole proportsionaalne ja üldkogu pole vastupidist seisukohta sisuliselt põhjendanud. Nõustun üldkogu enamusega, et ka 4425 euro 88 sendi suurune lõiv tagab kahju hüvitamise asjades õigusemõistmise kulude kandmise menetlusosaliste poolt ja aitab kaasa menetlusökonoomia eesmärgi saavutamisele. Olen aga üldkogu enamusest erineval seisukohal lõppjärelduse osas - sellises suuruses lõiv on põhiseadusliku kaebeõiguse ülemäärane piirang ehk proportsionaalsuse kontrolliskeemi kohaselt mittemõõdukas abinõu eelnimetatud eesmärkide saavutamiseks. Õigusemõistmise kulu keskmiselt ühe haldusaja menetlemise kohta esimese astme kohtus oli 2009. aastal Justiitsministeeriumi andmetel 10 749 krooni ehk 6,5 korda väiksem üldkogu poolt määratud lõivust. Üldkogu väljendas küll seisukohta (otsuse p 29.2), et haldusasjade puhul tuleks menetlusosalistel lõivu tasudes kanda õigusemõistmise kulusid vaid osaliselt, kuid jättis kõrvaldamata ilmse vastuolu selle seisukoha ja üldkogu poolt määratud lõivu suuruse vahel. Olen miinimumpalga ja keskmise palga suuruse alusel veendunud, et ka kordades väiksem lõiv mõjub piisavalt, et takistada põhjendamatute kaebuste kergekäelist esitamist. N-ö vaieldavate kaebuste (sh selles asjas esitatud kaebus) puhul on üldkogu poolt määratud suuruses lõiv ülemäärane takistus põhiseadusliku kaebeõiguse kasutamisel. Vaieldava kaebuse esitamisel tuleb kaebajal arvestada võimalusega, et kanda tuleb menetluskulud (sh lõiv) nii esimeses kui ka teises kohtuastmes. Üldkogu poolt määratud suurusega lõivu korral moonutatakse kaebeõiguse olemust põhiseaduse § 11 teise lause mõttes, sest n-ö vaieldavate kaebuste esitamisest tuleb enamikul juhtudel loobuda suutmatuse tõttu kanda menetluskulusid. Olukorda ei leevenda piisavalt võimalus taotleda lõivust osaliselt või täielikult vabastamist. Lõivust vabastamise aluseks on mitte lõivu ülemäärane suurus, vaid konkreetse kaebaja suutmatus lõivu tasuda. Kui enamik kaebajatest tuleks lõivust täielikult või osaliselt vabastada, pole lõivu suurus mõistlik. Põhjendamatu on eeldada, et enamik kaebajatest, kellel on sama suur nõue, suudab kanda ainuüksi lõivukulusid esimese ja teise astme kohtus kokku 8850 eurot (138 500 krooni). Halduskohtute võimalus kontrollida täidesaatva ja seadusandliku riigivõimu tegevuse õigus- ja põhiseaduspärasust ei tohiks olulisel määral sõltuda sellest, kas kaebaja suudab katta õigusemõistmise kulusid sedavõrd kõrge lõivu abil või mitte. Halduskohtumenetluses vaidluste algatamise tegelik võimalus, õiglane menetlemine ja vastavad kohtulahendid on lõppkokkuvõttes demokraatliku õigusriigi püsimajäämise ja arengu üheks oluliseks tagatiseks. Üldkogu poolt määratud suurusega lõivu ebaproportsionaalsust näitab minu arvates ka see, et maksuasjades on riigilõivu ülemmäär 958 eurot 67 senti (RLS § 57 lg 16) ja mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul, kui kaebaja jätab hüvitise suuruse otsustamiseks kohtu äranägemisel, 319 eurot 55 senti (RLS § 57 lg 15). Seega on 4425 euro 88 sendi suurune riigilõiv maksuasjade maksimaalsest lõivust 4,6 ja mittevaralise kahju hüvitamise nõude, kui kaebaja jätab hüvitise suuruse otsustamiseks kohtu äranägemisel, lõivust 13,8 korda suurem. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Ivo Pilving