Obsah (8)

§ 14§ 93§ 15§ 92§ 72§ 28§ 201§ 90

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON Eesti Vabariigi nimel

) § 12 lg 3 alusel. V. Sogenbits esitas määrusekaebuse, mille Tallinna Ringkonnakohus

1. veebruari
2. a määrusega rahuldas, leides, et kaebus on tähtaegne. Ringkonnakohus saatis asja esimese astme kohtule eelmenetluse jätkamiseks.
3. juulil 2009 esitas V. Sogenbits kaebuse täienduse, milles põhjendas vaidlustatud korralduse õigusvastasust lisaks varem esitatud argumentidele ka keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduses (KeHJS) sätestatud nõuete eiramisega.
4. oktoobri
5. a määrusega kaasas halduskohus kolmanda isikuna menetlusse Päästeameti. V. Sogenbits esitas sellele määrusele määruskaebuse, mille Tallinna Ringkonnakohus
6. novembri
7. a määrusega rahuldas. Ringkonnakohus tühistas Päästeameti kolmanda isikuna kaasamise, kuid märkis, et edasises menetluses tuleb lahendada vastustaja taotlus Päästeameti kaasamiseks

§ 14lg 3 p 3 alusel.

1. veebruari
2. a määrusega kaasas halduskohus Päästeameti menetlusse arvamuse andmiseks.
4. septembri
5. a otsusega rahuldas halduskohus V. Sogenbitsi kaebuse ja tühistas korralduse nr
6. V. Sogenbitsi taotluse menetluskulude 20 880 kr vastustajalt väljamõistmiseks rahuldas halduskohus osaliselt. Halduskohus leidis, et kaebaja esitatud menetluskulude nimekirjas märgitud bürookulude 200 kr seos konkreetse haldusasjaga ei ole selge. Kohtu hinnangul ei olnud vajalikud ka
7. juulil 2009 esitatud kaebuse täienduse koostamiseks tehtud kulutused 4200 kr. Kohus pidas seega

§ 93

lg 5 kohaselt põhjendatud ja vajalikeks menetluskuludeks 16 480 kr, mille mõistis vastustajalt välja.

1. V. Sogenbits esitas apellatsioonkaebuse, milles vaidlustas halduskohtu otsuse õigusabikulude osaliselt välja mõistmata jätmise osas. Kaebaja leidis, et tema
2. juulil 2009 esitatud kaebuse täienduse argumendid olid asjakohased ja õiged, mistõttu 4200 kr väljamõistmata jätmine ei olnud põhjendatud.
3. Tallinna Ringkonnakohus jättis
4. aprilli
5. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Kuna apellatsioonkaebuses bürookulude 200 kr välja mõistmata jätmise osas halduskohtu otsusele vastuväiteid ei esitatud, ei võtnud ringkonnakohus seisukohta bürookulude välja mõistmata jätmise põhjendatuse kohta.
6. juuli
7. a kaebuse täienduse koostamiseks kulus kaebajale õigusabi osutanud isikul 3,5 tundi ja osutatud õigusabi hinnaks on 4200 kr. Halduskohus ei pidanud nimetatud kulu väljamõistmist põhjendatuks, kuna ei nõustunud kaebuse täienduses esitatud põhjendustega. Ringkonnakohus leidis, et menetluskulude põhjendatuse üle on võimalik otsustada ilma, et kaebust peaks sisuliselt arutama ning andma hinnangut sellele, kas KeHJS sätted olid asjassepuutuvad või mitte. Halduskohtu arvamus, et kaebuse täiendavate põhjenduste koostamiseks tehtud menetluskulude väljamõistmine oleneb sellest, kas kohus nõustub nende põhjendustega või mitte, ei ole õige. Täiendavate seisukohtade koostamiseks tehtud kulutused ei ole ebavajalikud ega põhjendamatud

§ 93lg 5 tähenduses.

Kaebajal on

§ 15

lg-st 1 tulenevalt õigus oma kaebust täiendada ning kohus ei ole otsust tehes menetlusosaliste õiguslike väidetega seotud. Kohus võib kaebaja kasuks menetluskulud välja mõista ka siis, kui ta ei nõustu kaebuses toodud õiguslike põhjendustega, kuid sellegipoolest rahuldab kaebuse. Seega leidis ringkonnakohus, et halduskohtu põhjendus täiendavate kulutuste välja mõistmata jätmiseks ei olnud asjakohane. Samas leidis ringkonnakohus, et õigusabikulude tervikuna (20 400 kr) vastustajalt väljamõistmine ei ole õigustatud, kuna sellises ulatuses kulude kandmine ei olnud põhjendatud ega vajalik. Tegemist ei olnud mahuka ega väga keerulise asjaga ning asi lahendati kirjalikus menetluses. Arvestades asja mahtu, keerukust ja asja lahendamiseks kulunud aega, sh kaebetähtaja ja kolmanda isiku kaasamise küsimustes esitatud määruskaebusi, leidis ringkonnakohus, et halduskohtu poolt menetluskulude katteks välja mõistetud summa on piisav ning halduskohtu otsus tuleb jätta muutmata. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. V. Sogenbits esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ning saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassaator leiab, et halduskohtu lähenemine, mille kohaselt kaebuse täiendusele tehtud kulutused ei olnud vajalikud, oleks õige juhul, kui KeHJS ei oleks asjas kohaldamisele kuuluv seadus. Kassaatori meelest on aga tegemist asjas kohaldatava õigusaktiga. Pärast vaidlustatud korralduse tühistamist võib Päästeamet taotleda hävitamiskoha määramist samasse asukohta, mispuhul on kaebajale oluline, et haldusmenetlus viidaks läbi kõigi seadustes ette nähtud nõuete kohaselt. Apellatsioonkaebuse esitamine oligi ennekõike ajendatud kaebaja huvist, et jõustunud kohtulahendis oleks märgitud, et lõhkematerjalide lõhkamiskoha määramisel tuleb lähtuda KeHJS-st. Jättes võtmata seisukoha apellatsioonkaebuses esitatud väite osas, et maavanem oli kohustatud järgima KeHJS § 6 lg-tes 2 ja 3 ning §-s 12 ettenähtud toiminguid, rikkus ringkonnakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg-t
2. Ringkonnakohus on väljunud apellatsiooni piiridest. Menetlusosalised ei tõstatanud esimese astme kohtus õigusabikulude põhjendatuse küsimust, mistõttu ringkonnakohtul ei olnud õigust seda hinnata. Ringkonnakohus rikkus menetlusnorme.
3. aprilli
4. a määrusega määras ringkonnakohus tähtaja kuni
5. aprillini 2011, mille jooksul menetlusosalised võisid esitada kohtule avaldusi ja seisukohti, sh menetluskulu dokumente. Määrus on küll
6. aprillil 2011 paigutatud e-toimiku süsteemi, kuid apellandile sellest ei teatatud. Seega sai V. Sogenbitsi esindaja määruse olemasolust teada alles
7. aprillil 2011, mil ringkonnakohus saatis tema e-posti aadressile teate kohtuotsuse e-toimikusse paigutamise kohta. Sellega jättis ringkonnakohus kaebaja ilma avalduste, taotluste ja seisukohtade esitamise võimalusest. TsMS § 642 lg-t 6 rikkudes jättis ringkonnakohus kaebajale edastamata ka Saare maavanema ja Päästeameti vastused apellatsioonkaebusele. Ringkonnakohtu otsuse resolutsioon on vastuolus selle põhjendava osaga. Resolutsiooni kohaselt jättis ringkonnakohus halduskohtu otsuse muutmata, kuid põhjendavast osast nähtub, et ringkonnakohus muutis tegelikult halduskohtu otsuse põhjendusi. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8. Kassatsiooniastmes on vaidlus selle üle, kas V. Sogenbitsi õigusabikulud esimese astme kohtu menetluses olid põhjendatud ja vajalikud.

§ 92

lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 93

lg 5 täpsustab, et kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Ringkonnakohus leidis, et 20 400 kr suuruste õigusabikulude kandmine ei olnud selles asjas põhjendatud ja vajalik, kuna tegemist ei ole mahuka ega väga keerulise asjaga ning asi lahendati kirjalikus menetluses. 7. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et ringkonnakohus ei ole piisavalt põhjendanud, miks V. Sogenbitsi menetluskulud ei olnud taotletud ulatuses põhjendatud ja vajalikud. Vaidlus ei olnud lihtne ning kaks määruskaebust tingisid asja mahu olulise suurenemise. 20 400 krooni suurused õigusabikulud ei ole sellise keerukuse ja mahuga kaebuse puhul tavapärasest oluliselt erinevad. Neil põhjustel peab Riigikohus taotletud õigusabikulusid põhjendatuks ja vajalikeks ning leiab, et need tuleb vastustajalt V. Sogenbitsi kasuks tervikuna välja mõista. Eeltoodust tulenevalt rahuldab Riigikohus V. Sogenbitsi kassatsioonkaebuse ja tühistab haldus- ja ringkonnakohtu otsused halduskohtus kantud menetluskulude jaotamise osas. Riigikohus teeb

§ 72lg 1 p 4 alusel selles osas uue otsuse, millega mõistab Saare maavanemalt V.

Sogenbitsi kasuks välja 20 680 krooni (õigusabikulud 20 400 krooni + riigilõivud 280 krooni), s.o 1303,80 eurot.

1. Riigikohus nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et kohus saab menetluskulude põhjendatuse üle otsustada ilma, et peaks andma hinnangut sellele, kas kaebaja viidatud keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse sätted olid sisulise vaidluse lahendamiseks asjassepuutuvad või mitte. Seega ei pidanud ringkonnakohus ega pea ka Riigikohus menetluskulude jagamise küsimuse lahendamisel võtma seisukohta kaebaja vastavate väidete osas.
2. Kuna Riigikohus rahuldab V. Sogenbitsi kassatsioonkaebuse, ei ole vaja selgitada asjaolu, kas ringkonnakohus rikkus menetlusõiguse norme ja jättis Saare maavanema vastuse apellatsioonkaebusele ning Päästeameti seisukoha kaebajale edastamata või mitte. Samuti puudub vajadus hinnangu andmiseks sellele, kas ringkonnakohtu otsuse põhjendav osa on selle resolutsiooniga kooskõlas.
3. Ringkonnakohus vaatas apellatsioonkaebuse läbi kirjalikus menetluses ning andis
4. aprilli
5. a määrusega menetlusosalistele taotluste (sh menetluskulude väljamõistmise taotlus) esitamiseks tähtaja kuni
6. aprillini 2011, tegi teatavaks asja lahendamise kirjalikus menetluses ja lõpplahendi kuupäeva -
7. aprill
8. Kassaator väidab, et kuigi ringkonnakohus paigutas selle määruse e-toimiku infosüsteemi, ei andnud kohus sellest kaebajale teada, mistõttu kaebaja sai määruse olemasolust teada alles
9. aprillil 2011.

§ 28

lg 6 kohaselt toimetatakse menetlusosalistele kätte täitedokumendiks olevad määrused ja muud määrused, mille peale saab esitada määruskaebuse. Muud menetlusosalist puudutavad kirjalikud määrused tehakse menetlusosalistele teatavaks kohtu valitud viisil.

§ 201

lg 1 teise lause kohaselt määrab kohus asja kirjalikus menetluses arutamise puhul tähtaja, mille jooksul on võimalik esitada täiendavaid taotlusi ja dokumente, samuti otsuse avalikult teatavakstegemise aja, ning teatab neist menetlusosalistele. Eeltoodud sätetest tulenevalt ei ole praegusel juhul tegemist sellise menetlusdokumendiga, mis oleks tulnud menetlusosalisele kätte toimetada. Menetlustähtajad on halduskohtumenetluses reguleeritud tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätetega. TsMS § 63 kohaselt algab kohtu määratud tähtaja kulgemine menetlusdokumendi, milles on tähtaeg määratud ja mida ei pea kätte toimetama, tähtaja määramise kohta teate saamisega. Seega pole praegusel juhul oluline, et määrus toimetati TsMS § 314 lg 5 esimese lause kohaselt elektrooniliselt kätte alles

1. aprillil 2011, mida kinnitavad kohtute infosüsteemis (KIS)
2. aprilli
3. a määruse kohta kättesaadavad andmed. Oluline on, kas ja millal sai kaebaja teate selle kohta, et vastav määrus on e-toimiku infosüsteemi paigutatud.
4. KIS-i sisestatud andmete kohaselt on kaebajat apellatsioonimenetluses esindanud Mihkel Tuusile saadetud teavitus
5. aprilli
6. a määruse kohta 18.04.2011 kell 13:52:
7. Riigikohus esitas M. Tuusile järelepärimise, kas selline teavitus on temani jõudnud. M. Tuusi vastuse kohaselt ei ole tema kohtumenetluses kasutatud e-posti aadressile kompleks@tt.ee saabunud teavitust
8. aprilli
9. a määruse e-toimikusse paigutamise kohta. M. Tuusile internetiteenust osutav Teetormaja OÜ tuvastas küll, et e-postilt talrk.menetlus@kohus.ee on
10. aprillil 2011 kell 13:52:54 nende serverisse saabunud e-kiri e-posti aadressile kompleks@tt.ee paigutamiseks. Kellaaegu võrreldes võib eeldada, et tegemist on
11. aprilli
12. a määruse teavitusega. Korduva kontrollimise tulemusel on M. Tuus aga veendunud, et serveris vastuvõetud kirja tema büroo arvutitesse saabunud ei ole. M. Tuus saatis Riigikohtule ka Teetormaja OÜ kirja, mille kohaselt OÜ Tuus ja Tuus Õigusabi arvutite ülevaatusel ei leitud jälgi sellest, et e-kiri oleks arvutite postiprogrammide kaustadest kustutatud. Riigikohus leiab, et teate saamist ei saa lugeda tõendatuks üksnes e-kirja väljasaatmisest tulenevalt. V. Sogenbits on Riigikohtule koos kassatsiooniastme menetluskulude taotlusega esitanud ka apellatsiooniastme menetluskulude väljamõistmise taotluse, mida kaebajal ei olnud võimalik ringkonnakohtus esitada. Riigikohus ei näe takistust selle taotluse lahendamisele kassatsioonimenetluses.

§ 93

lg 1 ei piira kulude väljamõistmist kõrgema astme kohtus, kui menetlusdokumentide õigel ajal esitamiseks ei olnud reaalset võimalust. 12. Menetluskulude taotluses palub kassaator mõista Saare maavanemalt välja apellatsiooniastmes kantud menetluskulud 375,98 eurot (sh 360 eurot õigusabikulud ning 15,98 eurot riigilõiv) ja kassatsiooniastmes kantud õigusabikulud 585 eurot. Vastustaja Saare maavanem esitas menetluskulude osas arvamuse, milles leidis, et põhjendatud ei olnud kohtuvaidluse jätkamine olukorras, kus halduskohus rahuldas kaebaja taotluse haldusakti tühistamiseks. Kuna Riigikohus peab V. Sogenbitsi kassatsioonkaebust põhjendatuks ja rahuldab selle, rahuldab Riigikohus ka menetluskulude 960,98 eurot (375,98 eurot + 585 eurot) väljamõistmise taotlused (

§ 92lg 1 ja § 93 lg 4).

Seega mõistab Riigikohus V. Sogenbitsi kasuks Saare maavanemalt kokku välja 2282,67 eurot (1321,69 eurot + 960,98 eurot). Kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon tuleb

§ 90lg 2 esimese lause alusel tagastada.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Ivo Pilving