← Eesti

3-1-1-96-11

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis 3-1-1-96-11

  1. detsember 2011 Eesistuja Lea Kivi, liikmed Eerik Kergandberg ja Hannes Kiris Kriminaalasi Jaan Vaible süüdistuses KarS § 184 lg 2 p 2 järgi Tartu Ringkonnakohtu
  2. juuni
  3. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-10-1709 Jaan Vaible kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Ivo Kütt, kassatsioon Lõuna Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Marju Persidskaja
  4. november 2011, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta Tartu Ringkonnakohtu
  5. juuni
  6. a otsus Jaan Vaible süüdistuses KarS § 184 lg 2 p 2 järgi muutmata ja kaitsja kassatsioon rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  7. Tartu Maakohtu
  8. novembri
  9. a otsusega tunnistati Jaan Vaible süüdi KarS § 184 lg 2 p 2 järgi ja talle mõisteti karistuseks neli aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusasja hulka eelvangistusaeg kaks päeva. J. Vaible tunnistati süüdi tuvastamata ajal, kohas ja viisil vähemalt üheksa metüleendioksümetamfetamiini (MDMA) tableti ebaseaduslikus omandamises ja nende edasiandmises M. S.-ile Tartus
  10. septembril 2008 kell 20.
  11. Samuti omandas ta tuvastamata ajal, kohas ja viisil Jaanus Võsa eelneval tellimusel vähemalt ühe grammi narkootilist ainet amfetamiini, mille andis viimasele
  12. aasta juulis Tallinnas. Samuti vahendas ta
  13. aasta augustis Tallinnas vähemalt 506 klorofenüülpiperasiini tableti, s.o narkootilise aine suure koguse, edasiandmist Indrek Rudsitilt J. Võsale. Kasutades talle teadaolevaid narkootiliste ainete edasimüüjate kontakte, teavitas ta I. Rudsitit J. Võsa soovist omandada 400 kuni 500 narkootilise aine tabletti. Olles saanud kinnituse narkootilise aine olemasolust, edastas J. Vaible I. Rudsiti kontaktnumbri J. Võsale narkootilise aine üleandmises kokkuleppimiseks.
  14. augustil 2009 sõitsid J. Võsa ja Andor Tähnas ühiselt Tallinnasse, kus nad omandasid I. Rudsitilt ebaseaduslikult vähemalt 506 klorofenüülpiperasiini tabletti ja vedasid seda Adavere alevikku, kus politsei nad kahtlustatavatena kinni pidas. 3-1-1-96-11
  15. Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi J. Võsa, A. Tähnas ja I. Rudsit, kuid nende suhtes kassatsioonimenetlust ei toimu.
  16. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni J. Vaible kaitsja advokaat Ivo Kütt, kes palus otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega mõista J. Vaible talle esitatud süüdistuses õigeks või saata kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Kaebuse peamised põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised. 3.1 Ei ole tõendatud, et J. Vaible andis M. S.-ile üle narkootilist ainet (MDMA-d), kuna seda ei ole ekspertiisiga tuvastatud. Kohtuistungil väitis M. S., et tegemist oli rahustiga, mida ta tarvitas ise. Kohus avaldas M. S.-i kohtueelse uurimise käigus kahtlustatavana antud ütlused, mille kohaselt oli tegemist MDMA tablettidega, mille ta andis edasi M. S.-ile, ning järeldas, et tema kohtus antud ütlused on ebausaldusväärsed. Maakohus poleks tohtinud avaldada isiku kahtlustavana antud ütlusi ja pidanuks tema ütlused tervikuna kõrvale jätma. Samuti võttis kohus ebaseaduslikult arvesse Tartu Maakohtu
  17. novembri
  18. a otsuse kriminaalasjas nr 1-09-5622, millega M. S. mõisteti sama sündmusega seoses süüdi J. Vaiblelt narkootilise aine omandamises ja selle üleandmises M. S.-ile. 3.2 J. Võsa kirjeldus amfetamiini ja klorofenüülpiperasiini omandamise käigust on J. Vaiblet rõõnava iseloomuga ja ajendatud soovist saada kergem karistus. Arvestades tema hilisemat soovi omandada 400-500 klorofenüülpiperasiini tabletti, pole eluliselt usutav, et ta omandas amfetamiini isiklikuks otstarbeks. Narkootilise aine üleandmise asjaolud (s.o aeg ja koht) ei ole süüdistuses piisava konkreetsusega välja toodud. 3.3 Arstliku kohtutoksikoloogia ekspertiisi akt nr 72, mis käsitleb klorofenüülpiperasiini mõju, on tõendina lubamatu, sest see ei sisalda uuringute kirjeldust, vaid ainult eksperdiarvamust. On ebaselge, milliseid muudatusi isiku tervislikus seisundis peab ekspert selle aine tarvitamisest põhjustatud narkojoobeks. Võttes arvesse, et tegemist on aineseguga, peab välja selgitama, milline koostisosadest avaldab narkootilist toimet. Ekspertiisiaktis nimetatud kirjandus ei olnud kaitsjale kättesaadav, kuna viide on puudulik. 3.4 J. Vaible teos puuduvad narkootilise aine vahendamise tunnused. Isegi juhul kui oleks tõendatud, et J. Vaible andis J. Võsale I. Rudsiti telefoninumbri, ei kujuta see tegu eraldivõetuna narkootilise aine vahendamist. Puuduvad tõendid selle kohta, et J. Vaible oleks pidanud tehinguga seonduvalt läbirääkimisi või saanud sellest kasu.
  19. Tartu Ringkonnakohtu
  20. juuni
  21. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata ning seda järgnevatel põhjendustel. 4.1 J. Vaible süü üheksa MDMA tableti üleandmises M. S.-ile on tõendatud varjatud jälgimise protokolliga ja M. S.-i ütlustega, kellele M. S. need tabletid samal õhtul üle andis. Varjatud jälgimise protokolli kohaselt kohtusid M. S. ja J. Vaible
  22. septembril 2008 kell 20.45 Tartu Kaubamaja parkimisplatsil, kus süüdistatav andis M. S.-ile üle midagi väikesemõõdulist. Tunnistaja M. S.-i ütluste kohaselt sai ta narkootilise aine tabletid M. S.-ilt samal õhtul pärast seda, kui nad sõitsid koos kaubamaja juurde, kus M. S. lahkus autost umbes kümneks minutiks. Pärast kaubamaja juurest lahkumist andis M. S. M. S.-ile üheksa tabletti Toyota logoga. M. S. on varasemalt narkootikume tarvitanud ja ta kinnitas, et tegemist oli narkootilise ainega. Samuti kinnitab seda asjaolu Tartu Maakohtu
  23. novembri
  24. a otsus, millega M. S. mõisteti süüdi J. Vaiblelt üheksa MDMA tabletti omandamises ja nende üleandmises M. S.-ile. Maakohus on M. S.-i ütlused kui ebausaldusväärsed tõendite kogumist tervikuna välja arvanud ega ole neile otsuse tegemisel tuginenud. 2

(6)3-1-1-96-11 4.2 J. Vaible süü amfetamiini omandamises ja selle J. Võsale üleandmises on eelkõige tõendatud J. Võsa ütlustega, kes on maakohtu istungil kinnitanud, et temalt kinnipidamisel äravõetud amfetamiini sai ta J. Vaiblelt. Ringkonnakohtu arvates puudub alus kahtlustel, et J. Võsa võib J. Vaiblet rõõnata soodsama karistuse lootuses, nagu seda väidetakse apellatsioonis. Süüdistus on piisavalt konkreetne, kuna tegemist on ühekordse tehinguga ja J. Võsa on kinnitanud, et üleandmine toimus paar kuud enne tema kinnipidamist
  1. augustil
  2. 4.3 J. Vaible tegevus ehk I. Rudsitile J. Võsa telefoninumbri andmine selleks, et viimased saaksid omavahel kokku leppida narkootilise aine ostu-müügi tehingus, on vaadeldav aktiivse tegevusena, milleta see tehing poleks aset leidnud. Seega vahendas J. Vaible I. Rudsiti ja J. Võsa vahel toimunud narkootilise aine ostu-müügi tehingut. J. Vaible roll seisnes J. Võsa ütluste kohaselt selles, et ta viiks J. Võsa kokku tablettide saamiseks vajalike inimestega. Pärast seda, kui J. Võsa võttis ühendust J. Vaiblega, tuli talle sõnum I. Rudsitilt tablettide olemasolu kohta. 4.4 Arstliku kohtutoksikoloogia ekspertiisi aktis on uuringuteks sisuliselt eksperdi poolt tehtavad matemaatilised tehted, kusjuures nende tehete tegemiseks vajalikud algandmed saadakse erinevatest erialastest teostest. Vastav erialane kirjandus on aga ekspertiisiaktis ka toodud. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  3. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni J. Vaible kaitsja, kes taotleb otsuse tühistamist ja kaitsealuse õigeksmõistmist või asja saatmist uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Kassatsiooni põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. 5.1 M. S.-ile narkootikumide üleandmisega seonduvalt on apellatsioonikohtu otsus vastuoluline. Tunnistaja M. S.-i ütlustest nähtub, et ta ei tea, millise toimeainega tablette ta M. S.-i käest sai ja tarbis. Ilma ekspertiisita ei ole võimalik anda hinnangut sellele, kas tegemist oli narkootilise ainega. Samuti on ringkonnakohus otsuse tegemisel tuginenud lubamatult ka Tartu Maakohtu
  4. novembri
  5. a otsusele, millega M. S. on süüdi mõistetud J. Vaiblelt üheksa MDMA tableti omandamises. Jõustunud kohtuotsusega teises asjas ei või tõendada isiku süüd käesolevas asjas. 5.2 Püsib kahtlus, et J. Võsa on J. Vaiblet rõõnanud vastutasuks kergema karistuse eest. J. Võsale mõistetud karistus ei ole kooskõlas valitseva kohtupraktikaga. J. Võsa ütlustes esinevad vastuolud nii amfetamiini omandamise aja kui koha osas. 5.3 Ringkonnakohus on asunud süüstavalt täiendama maakohtu põhjendusi narkootilise aine vahendamisse puutuvalt, tuvastades, et J. Võsale saabus sõnum I. Rudsitilt, mitte J. Vaiblelt. Kohus tugines otsuse tegemisel ka siin sisuliselt ainult J. Võsa, s.o kaassüüdistatava ütlustele. Ainuüksi J. Võsa telefoninumbri edastamine I. Rudsitile (ka siis, kui see oleks tõendatud) ei ole käsitatav narkootilise aine vahendamisena. Vahendaja ülesanne on vähemalt kaasa aidata ja tagada tehingu toimumine, tavapäraselt on ette nähtud ka vahendamistasu. 5.4 Samuti leiab kaitsja, et arstliku kohtutoksikoloogia ekspertiisiakt klorofenüülpiperasiini mõju kohta on kohtukõlbmatu tõend, kuna see ei sisalda uuringute kirjeldust. Määratlemata on jäänud, milliseid kõrvalekaldeid tervislikus seisundis peetakse vastavast ainest põhjustatud narkojoobeks. Ekspertiisiaktist ei selgu selle allikad, kuna viide on vaid narkouuringute teostamise keskusele. 3
(6)3-1-1-96-11
  1. Kassatsioonivastuses leiab prokuratuur, et ringkonnakohtu otsuse järelduste kujunemine on jälgitav ja piisavalt põhjendatud. Vastuses märgitakse, et kohtutoksikoloogia ekspertiisiakt vastab seaduse nõuetele, kuna selle ekspertiisi puhul toetub ekspert kirjanduse andmetele ega vii läbi uuringuid. Seega aktis viidatud kirjanduse andmed ongi uuringud. Kui kaitsja ei olnud eksperdiarvamusega nõus või soovis ta midagi täpsustada, oli tal võimalik taotleda eksperdi ülekuulamist kohtus. Samuti leiab prokurör, et vahendamisena tuleb mõista ostja ja müüja kokkuviimist, mis praeguses asjas toimuski. Kui J. Vaible poleks edastanud J. Võsa kontaktandmeid I. Rudsitile, ei oleks saanud aset leida narkootilise aine ostu-müügi tehing J. Võsa ja I. Rudsiti vahel. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus ei ole maakohtu otsuse muutmata jätmisel kriminaalmenetlusõigust rikkunud ja seda järgmistel põhjendustel. 7.1 Üldjuhul võib narkootiliste ja psühhotroopsete ainete olemasolu tuvastada kõigi kriminaalmenetluses lubatud tõenditega, mitte üksnes eksperdiarvamusega (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. juuni
  4. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-82-03, p 17). Ringkonnakohtu otsusest nähtub, et kriminaalasja lahendamisel ei arvestatud M. S.-i ütlusi, kuna need on tõendite kogumist välja jäetud ebausaldusväärsuse tõttu. Asjaolu, et tegemist oli nimelt narkootilise aine üleandmisega, on otsuse põhjenduste kohaselt tõendatud eeskätt varjatud jälgimise protokolli ja M. S.-i ütlustega, kes selgitas, et ta laenas oma sõiduki M. S.-ile ja sai vastutasuks üheksa tabletti narkootilist ainet (MDMA-d). Ta tarbis saadud tablette ja tema hinnangul nad avaldasid mõju. Maakohus on otsuse tegemisel tuginenud ka mobiiltelefonide vaatlusprotokollidele ning jälitusprotokollile kõnede eristuse kohta, millest nähtub, et ajavahemikus 22-
  5. september 2009 süüdistatav ning M. S. suhtlesid omavahel tihedalt. 7.2 Eraldi tuleb aga käsitleda küsimust, milline tähendus on maa-ja ringkonnakohtu otsustes sisalduval viitel M. S.-i suhtes tehtud süüdimõistvale otsusele, mille kohaselt ta omandas J. Vaiblelt üheksa MDMA tabletti. Riigikohtu praktika kohaselt ei ole välistatud ühe kriminaalasja menetlusdokumentide, sh süüdistusakti, kohtuotsuse ja kohtuistungi protokolli kasutamine teises kriminaalasjas tõendina – muu dokumendina KrMS § 63 lg 1 tähenduses. Nende dokumentidega saab aga tuvastada üksnes ütluste lahknemist nendest tõenditest, millele tuginevalt loeti kohtuotsusega tuvastatuks kuriteosündmuse toimumine (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  6. veebruari
  7. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-100-07, p 7) või erineval ajal antud ütluste lahknemist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  8. veebruari
  9. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-98-07, p 7). Samas leiab kolleegium, et kriminaalasjas tehtud kohtuotsus ei ole teises kriminaalasjas tõendiks selle otsusega tuvastatud faktiliste asjaolude kohta, kuna tegemist ei ole iseseisva teadmise allikaga, vaid kohtu hinnanguga selles kriminaalasjas kogutud tõenditele. Subjektiivne hinnang, olgugi, et kohtu oma, ei saa aga olla tõendiks faktilise asjaolu kohta. Seetõttu ei saanud kohtud selle tuvastamisel, et tegemist oli just MDMA tablettidega, tugineda Tartu Maakohtu
  10. novembri
  11. a otsusele kriminaalasjas nr 1-09-5622, millega M. S. mõisteti sama sündmusega seoses süüdi J. Vaiblelt narkootilise aine omandamises. Seetõttu tuleb vastav viide maa- ja ringkonnakohtu otsustest välja jätta. Kuna kriminaalasjas on samas kogutud piisavalt teisi tõendeid M. S.-ile narkootilise aine üleandmise fakti kohta, ei tingi see kohtuotsuste tühistamist. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  12. mai
  13. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-22-10, p 14.6). 7.3 Alusetud on kaitsja väited selle kohta, et J. Võsa ütlused on vastuolulised ja ebamäärased talle narkootilise aine (amfetamiini) üleandmise aja ja koha osas. J. Võsa selgitas kohtus, et ta sai amfetamiini J. Vaiblelt mõned kuud enne kinnipidamist. Arvestades, et tegemist oli väiksemahulise 4
(6)3-1-1-96-11 tehinguga, on usutav, et süüdistatav ei mäleta selle üksikasju. Riigikohtu praktika kohaselt saab isiku süüdimõistmisel tugineda ka kaassüüdistatava ütlustele. Ka narkootilise aine vahendamise asjaolude osas on kohtud põhjendanud J. Võsa ütluste usaldusväärsust. Muu hulgas selgitas maakohus, et J. Võsal puuduvad põhjused talle võõra inimese – I. Rudsiti – rõõnamiseks ja tema ütlused on kooskõlas ka varjatud jälgimise protokolliga. Tema ütlusi kinnitab ka jälitusprotokoll telefonikõnede eristuse kohta, mille kohaselt J. Võsa ja J. Vaible suhtlesid kuu aja jooksul enne kinnipidamist (
  1. juuli –
  2. august 2009) igapäevaselt, mõnikord mitu korda päevas. I. Rudsitiga ei ole J. Võsa enne
  3. augustit 2009 kordagi suhelnud. Kaassüüdistatava ütluste hindamisel ei ole seaduse mõttes kitsendusi või erandeid, need on põhimõtteliselt kõigi teiste tõenditega võrdväärsed. Kuid mõistetavalt tuleb kohtul eraldi põhjendada ka seda, kui ta hindab kaassüüdistatava ütlused usaldusväärsemaks kui nt kohtualuse enda süüd eitavad ütlused (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. oktoobri
  5. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-94-04, p 8). 7.4 Kolleegium möönab, et J. Võsale mõistetud karistus on vastuolus Riigikohtu praktikas omaksvõetud seisukohtadega. Nimelt on Riigikohtu kriminaalkolleegium leidnud, et karistusseadustiku süstemaatilise tõlgendamise pinnalt tuleb karistusest tingimisi vabastamisel lähtuda põhimõttest, et tingimisi vabastatu katseaeg peab olema mõistetud vangistusest pikem (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  6. veebruari
  7. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-99-06, p 20 ja
  8. novembri
  9. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-59-07, p 13). Kuivõrd aga prokuratuur ei ole kassatsiooni esitanud, ei saa Riigikohus seda eksimust kõrvaldada. Kohtupraktikat eirav karistus ei anna samas alust järeldada, et J. Võsa ütlused on rõõnavad ja tõendina ebausaldusväärsed. 7.5 Puutuvalt toksikoloogiaekspertiisi akti lubatavusse tõendina, märgib kolleegium järgmist. Riigikohtu praktika kohaselt on ekspertiisi määramine nõutav juhul, kui tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mille lahendamine on usaldusväärselt võimalik üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel. Seega on ekspertiis nõutav olukorras, kus teatud liiki mitteõiguslike eriteadmiste rakendamine võib anda tõendusteavet, mille tajumine või tähenduse mõistmine jääb väljapoole menetleja üldteadmiste piire. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  10. mai
  11. a kohtuotsus väärteoasjas nr 3-1-1-35-06, p 7.5 ja
  12. novembri
  13. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-79-10, p 13.4). Praeguses asjas oli ekspertiisi eesmärk tuvastada, millist narkootilise aine (klorofenüülpiperasiini) kogust oleks vaja selleks, et põhjustada narkojoove vähemalt 10 inimesele (suur kogus). Kuigi sellele küsimusele vastamiseks on vaieldamatult tarvilik eriteadmiste rakendamine, ei eelda see ilmtingimata kriminaalasja menetlemisel aine mõju uurimist ekspertiisi vormis, kui tuvastatud on narkootilise aine koostis. Vajalikke andmeid võib saada erialasest kirjandusest või muudest asjakohastest allikatest, kus on kirjeldatud kõnealuse narkootilise aine mõju kindlakstegemiseks läbiviidud katsed ja nende tulemus. Seega ei ole tegemist ekspertiisiga selle tavapärases mõistes, mille tulemusel koostatud ekspertiisiakt peaks vastama kohtupraktikas väljakujunenud nõuetele (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  14. aprilli
  15. a otsust kriminaalasjas nr 3-1-1-32-09, p-d 8.1-8.4). Sellest tulenevalt on võimalik ka see, et vajalikke andmeid esitatakse kohtumenetluses dokumentaalse tõendina, ekspertiisi korraldamata. Kolleegium nendib, et alates
  16. septembrist 2011 on võimalik selle küsimuse lahendamiseks kaasata asjatundja kooskõlas KrMS § 1091 lg 3 punktiga 2, kes annab selgitusi vastava aine mõju kohta. Nõustuda tuleb kaitsja etteheitega, et ekspertiisiaktis esitatud viide kasutatud kirjandusele ei ole piisavalt täpne, kuid samas ei ole kaitsja kriminaalmenetluse käigus taotlenud eksperdi ülekuulamist ekspertiisiakti sisu selgitamiseks ega esitanud tõendina ekspertiisiaktis sisalduvat hinnangut ümberlükkavaid andmeid. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et maa- ja ringkonnakohus ei ole eksperdi järeldustele tuginedes kriminaalmenetlusõigust rikkunud.
  17. Kolleegium leiab, et kriminaalasja läbivaatamisel ei eksinud kohtud ka materiaalõiguse kohaldamisel. Müüja ja ostja vahelise kontakti loomiseks vajalike toimingute tegemine, näiteks 5
(6)3-1-1-96-11 telefoninumbri edastamine ühele tehingupoolele, vastab narkootilise aine vahendamise mõistele KarS § 184 tähenduses, kuna selle teo äramõtlemisel ei saaks tehing toimuda. Süüdistuse kohaselt andis J. Vaible I. Rudsitile teada, et J. Võsa on huvitatud narkootilise aine omandamisest. Ringkonnakohus tuvastas, et kuigi narkootilise aine üleandmises kokkuleppimiseks saatis J. Võsale sõnumi I. Rudsit, võis J. Võsa kontaktandmeid I. Rudsitile anda ainult J. Vaible. Arvestades narkokaubanduse varjatud olemust, saabki vastavate tehingute sõlmimine sageli toimuda vaid aine pakkuja või selle ostja kontaktandmete edastamisel huvitatud isikule. Seejuures ei ole oluline, kas vahendaja aitas mingil muul moel tehingu toimumisele kaasa või sai sellest kasu. 9. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 1 jätab kriminaalkolleegium ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kaitsja kassatsiooni rahuldamata. Eerik Kergandberg Hannes Kiris Lea Kivi 6
(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.