) §-de 22, 30-32, 34-38, 41, 43 ja 46 ning osaliselt (lubatud soetada kauplusest kartseris lubatud esemeid) § 48 kohaldamist. Piirangu põhjendamiseks viidati raskele distsipliinirikkumisele ja vangistuse eesmärkide paremale saavutamisele.
§-de 22, 30-32, 34-38, 41, 43 ja 46 kohaldamist. Kohus põhjendas otsust järgmiselt: 1) süüteo toimepanemine on tõendatud. Distsiplinaarkaristuse määramist ja valikut on piisavalt põhjendatud ning ei nähtu olulisi eksimusi distsiplinaarmenetluse läbiviimisel; 2)
alusel võib vangla kartserisse paigutatud kinnipeetava suhtes osaliselt või täielikult piirata
Piirangud puudutavad mitmesuguseid soodustusi, ajalehtede ja ajakirjade lugemist, raadio- ja televisioonisaadete jälgimist, lühiajalise väljasõidu võimaldamist, hariduse omandamist, töökohustustega seotud eeliseid, isikliku riietuse kandmist ning sisseostude tegemist. Ilmselt ei saaks kinnipeetav kartserikaristuse kandmise ajal nagunii kõiki neid võimalusi täies mahus kasutada. Kuid sellisel juhul ei oleks vaja nende paragrahvide kohaldamise piiramist distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas ka fikseerida; 3) vastustaja viitas halduspraktikale, mille kohaselt lisanduvad nimetatud piirangud kartserikaristuse määramisel. Samas ei pruugi kartserikaristus iseenesest osade nimetatud võimaluste kasutamist välistada. Kaebuse esitaja on toonud eraldi välja näiteks selle, et ei võimaldatud ajalehti. Vaidlustatud käskkirjast ei nähtu, kuidas see aitab kaasa parema õiguskuulekuse saavutamisele. Lisapiirangute kohaldamist ei ole põhjendatud. Kuid mõned nendest eeldaksid päris põhjalikku motiveerimist, näiteks hariduse omandamisega seonduvad ja mitmesugused informatsioonilise juurdepääsu piirangud. Mõningate piirangute puhul aga võiks kaaluda nende osalist rakendamist. Antud juhul on osaliselt võimaldatud
Kuid muude piirangute puhul on käskkiri motiveerimata ega ole seetõttu kontrollitav. Et teisi piiranguid on kohaldatud täies mahus ilma sisuliste motiivideta, ei saa neid pidada proportsionaalseteks ega põhjendatuteks.
§-de 22, 30-32, 34-38, 41, 43 ja 46 kohaldamist. Ringkonnakohus tegi uue otsuse, millega jättis V. Vähhe kaebuse Tallinna Vangla direktori vaidlustatud käskkirja tühistamiseks tervikuna rahuldamata. Ringkonnakohus põhjendas otsust järgmiselt: 1) HKMS § 7 lg-st 1 tulenevalt on isikul õigus nõuda oma õigusi rikkuva haldusakti tühistamist. Et tühistamiskaebus oleks efektiivne abinõu isiku õiguste kaitseks, eeldab, et viidatud isiku õigusi rikkuv haldusakt kehtib. Tühistades vaidlustatud käskkirja osas, millega seal sätestati piirangud kaebuse esitaja suhtes
§-de 22, 30-32, 34-38, 41, 43 ja 46 kohaldamisele, jättis halduskohus tähelepanuta, et kõnealuse käskkirja osa kehtivus on piiratud käskkirjas määratud kartserikaristuse kandmise ajaga. Erinevalt käskkirjaga määratud distsiplinaarkaristusest, mille õiguslik mõju
lg-st 5 nähtuvalt ei lõpe karistuse ärakandmisega, lõpeb halduskohtu tühistatud käskkirja osa kehtivus distsiplinaarkaristuse ärakandmisel.
Käesolevas asjas ei ole rakendatud esialgset õiguskaitset ega peatatud distsiplinaarkaristuse täideviimist. Seetõttu polnud halduskohtul põhjust eeldada, et distsiplinaarkaristust pole täitmisele pööratud. Menetlusosaliste esitatud andmetest nähtuvalt oli kaebuse esitaja halduskohtusse pöördumise ajaks (26. august 2009) kartserikaristuse ära kandnud. Järelikult oli lõppenud tema suhtes ka viidatud käskkirja osas sätestatud piirangute rakendamine. Sellises olukorras oli käskkirja selline osaline tühistamine põhjendamatu; 2)
lg 4 kohaselt (vaidlustatud käskkirja andmise aja redaktsioonis) võis vangla kartserisse paigutatud kinnipeetava suhtes osaliselt või täielikult piirata sama seaduse §-de 22, 30-32, 34-38, 41, 43, 46 ja 48 kohaldamist. Apellatsiooniastmes ei ole vaidluse all kaebuse esitaja suhtes
kohaldamise piiramine; 3)
lg 2 sätestab, et kartserisse vastuvõtmisel otsitakse kinnipeetav läbi ning talle antakse kartseri arvel olev riietus. Kinnipeetava juures kambris olnud isiklikud asjad antakse hoiule ning tagastatakse kinnipeetavale pärast kartserist vabastamist. Sama paragrahvi lg 3 sätestab, et kartserisse paigutatud kinnipeetaval ei ole õigust liikuda vangla territooriumil sama seaduse §-des 8 ja 10 sätestatud korras. Kinnipeetava soovil võimaldatakse tal vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus. Kinnipeetava isiklikud asjad, mida ta kartseris omada võib, on piiratud vangla sisekorraeeskirja (VSE) § 60 lg-s 1 sätestatud loeteluga. VSE § 60 lg 2 kohaselt võib kartseris viibival kinnipeetaval erandkorras lubada kanda isiklikke riideid; 4) apellant märgib, et vaidlusalused lisapiirangud tulenevad juba
Kartserikaristuse korral õigusaktist tulenevalt kohustusliku piirangu rakendamise üle aga poleks apellandil õigust üksikjuhtumil eraldi otsustada, nagu ta korduvalt rõhutab end tegevat; 5) eraldi mõju ei ole
lg-l 4 § 31 lg 2 (sättes loetletud esemed, mida kinnipeetav vangla loal kambris omada võib, võetakse temalt kartserisse vastuvõtmisel juba § 651 lg 2 alusel, kuna need ei kuulu VSE § 60 lg 1 kohaselt kartseris lubatute hulka) ja § 46 (kartseris viibiva kinnipeetava isikliku riietuse kandmist reguleerivad § 65 lg 2 ja VSE § 60 lg 2) kohaldamisele; 6) osas, milles käskkirjas viidatud õiguste kasutamine on piiratud juba kartserirežiimi reguleerivatest õigusaktidest tulenevalt, ei saa nende piirangute väljatoomine käskkirjas tuua kaasa karistatu õiguste täiendavat piiramist. Kuna selliste piirangute rakendamise osas puudub vanglal kaalutlusõigus, ei saa käskkirja pidada õigusvastaseks selle põhjendustes kaalutluste väljatoomata jätmise tõttu (haldusmenetluse seaduse § 56 lg 3); 7)
lg-tes 2 ja 3 sätestatud kartserirežiim ja eeskätt sealt tulenev piirang liikuda väljaspool kartserikambrit ja omada isiklikke asju takistab kartseris viibival kinnipeetaval ka paljude teiste lg-s 4 loetletud õiguste ja soodustuste kasutamist, nt viibimine töö, õpingute või muul põhjusel väljaspool vangla territooriumi (§ 22, § 41), raadio- või televisioonisaadete jälgimine (§ 31 lg 1), siirdumine lühiajalisele väljasõidule (§ 32), osavõtt õppetööst (§ 34-36) ja töötamine ning töötasu saamine (§ 3738, 43). Eelnimetatud sätete kohaldamist kartserikaristus siiski täielikult ei välista. Mõeldav on üksikjuhul erandkorras mõjuval põhjusel mõne eeltoodud sätte kohaldamiseks võimaldada karistatul väljaspool kartserikambrit liikuda. Sellise erandkorra kasutamise võimalust
lg 4 eeltoodud sätete osas rõhutabki, ühtlasi täpsustades, milliseid kinnipeetavate õigusi võib kartserirežiimi kohaldamisest tulenevalt piirata, nagu see tuleneb § 651 lg-test 2 ja 3; 8) seega tuleb
§-de 22, 31 lg 1, 32, 34-38, 41 ja 43 kohaldamise piiranguid pidada kartserirežiimi tavapäraseks osaks ja need piirangud on reeglina põhjendatud juba kartserikaristuse määramise põhjendustel. Apellatsiooniastmes pole vaidlust distsiplinaarkaristuse määramise õiguspärasuse üle. Käesoleval juhul ei ole esile toodud selliseid mõjuvaid põhjusi, miks oleks kaebuse esitaja suhtes tavapärasest kartserirežiimist tulnud sätestada soodustavaid erandeid. Kaebuse esitaja pole väitnud sedagi, et kartserikaristus kõrvaldas ta töölt või osalemisest õppetööl. Seetõttu ei saa käskkirja ka eelviidatud piirangute osas pidada õigusvastaseks; 9)
lg-test 2 ja 3 ei tulene otsest piirangut karistatu suhtes lg-s 4 viidatud § 30 kohaldamisele.
lg 1 kohaselt tagatakse kinnipeetavale vanglas võimalus lugeda üleriigilisi päevalehti ja ajakirju. Õiguslikku takistust anda kartserikaristust kandvale kinnipeetavale lugeda vangla tellitud ajalehte ei tulene ka sellest, et VSE § 60 lg-s 1 toodud loetelu asjadest, mida kinnipeetav kartserisse kaasa võtta võib, ei sisalda ajalehti. Halduskohtu istungil väitis kaebuse esitaja, et põhiline mõju piirangutel avaldus selles, et ta ei saanud ajakirjandust lugeda; 10) vangistusseaduse ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse, millega täiendati vangistusseadust §-ga 651, eelnõu (Riigikogu menetluse nr 964 SE) seletuskirja kohaselt oli lg 4 eesmärgiks täpsustada, milliseid kinnipeetava õigusi võib distsiplinaarkaristuse kartseris kandmise ajal piirata, ja rõhutati ühtlasi, et informatsioonilise juurdepääsu piiramine on põhiseaduse § 44 lg 1 riive, mistõttu põhjendatud vajaduse korral võib õigustatud olla selle üksnes osaline, mitte aga täielik piiramine. Sellest ilmneb, et
lg-s 1 sätestatud õiguse piiramist ei pea seadusandja kartserirežiimi tavapäraseks osaks. Selles osas annab
lg 4 alust täiendavate piirangute seadmiseks karistatule, mida tuleb teha kaalutlusõiguse alusel; 11) apellatsioonkaebuse väidetest nähtuvalt lähtus vangla
kohaldamise piiramisel ebaõigest seisukohast, et kartseris viibival kinnipeetaval pole juba
See oli piirangu kohaldamist mõjutav oluline kaalutlusviga. Käesoleva otsuse punktis 7 toodud põhjendustel pole käskkirja tühistamine siiski ka selles osas võimalik. HKMS § 19 lg 8 kohaselt poleks apellatsioonimenetluses võimalik ka kaebuse muutmine tühistamistaotlust (HKMS § 6 lg 2 p 1) tuvastamistaotlusega (HKMS § 6 lg 3 p 1) asendades (vt Riigikohtu
§-s 48 sätestatud õiguse piiramise osas jättis halduskohus käskkirja jõusse. Halduskohus tühistas käskkirja osas, millega karistuse kandmise ajaks piirati vangistusseaduse teiste sätetega antud õiguste kasutamine. Ringkonnakohus rahuldas vangla apellatsioonkaebuse ja tühistas halduskohtu otsuse osas, millega halduskohus tühistas karistamise käskkirja lisapiirangute kohaldamise osas. Ringkonnakohus tegi uue otsuse, millega jättis V. Vähhe kaebuse vangla direktori käskkirja tühistamiseks tervikuna rahuldamata. Kuna halduskohus rahuldas V. Vähhe kaebuse osaliselt ja V. Vähhe apellatsioonkaebust ei esitanud ning ringkonnakohus rahuldas Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse, tühistades halduskohtu otsuse osas, milles halduskohus tühistas vangla direktori käskkirja kartserikaristusega kaasnevate lisapiirangute kohaldamise osas, siis on kassatsiooniastmes vaidlus V. Vähhe suhtes kohaldatud nende lisapiirangute õiguspärasuse üle, mille kohaldamist halduskohus pidas õigusvastaseks. Vaidlust ei ole üksnes
§-ga 48 antud õiguse piiramise osas, sest selles osas jättis halduskohus vangla direktori käskkirja tühistamata ning V. Vähhe kaebuse rahuldamata. 9. Ringkonnakohus leidis, et enamik V. Vähhe suhtes kohaldatud piirangutest on õiguspärased, õigusvastane on vaid
§-s 30 sätestatud õiguse piiramine. Sellest hoolimata rahuldas ringkonnakohus vangla apellatsioonkaebuse, põhjendades apellatsioonkaebuse rahuldamist ja halduskohtu otsuse osalist tühistamist järgmiselt. HKMS § 7 lg-st 1 tulenevalt on isikul õigus nõuda oma õigusi rikkuva haldusakti tühistamist. Ringkonnakohus seostas tühistamiskaebuse võimalikkuse isiku õigusi rikkuva haldusakti kehtivusega. Kõnealuse käskkirja osa kehtivus on piiratud käskkirjas määratud kartserikaristuse kandmise ajaga. Erinevalt käskkirjaga määratud distsiplinaarkaristusest, mille õiguslik mõju
lg-st 5 nähtuvalt ei lõpe karistuse ärakandmisega, lõpeb halduskohtu tühistatud käskkirja osa kehtivus distsiplinaarkaristuse ärakandmisel. Menetlusosaliste esitatud andmetest nähtuvalt oli kaebuse esitaja halduskohtusse pöördumise ajaks kartserikaristuse ära kandnud. Järelikult oli lõppenud tema suhtes ka karistuse määramise käskkirjaga kohaldatud piirangute rakendamine (vt käesoleva otsuse p 5 alap 1), mistõttu ringkonnakohtu arvates V. Vähhe tühistamiskaebust rahuldada ei saa. Ringkonnakohus tõdes, et
§-s 30 sätestatud õiguse piiramine polnud küll kooskõlas seadusega, kuid rahuldas siiski vangla apellatsioonkaebuse ja tühistas halduskohtu otsuse osaliselt. Ringkonnakohus leidis, et kuna piirangute kohaldamine on lõppenud, siis enam karistamise käskkirja tühistada ei saa. Viitega Riigikohtu halduskolleegiumi
lg-s 5 järgmist: "Distsiplinaarkaristus kustub, kui kinnipeetav ühe aasta jooksul, arvates distsiplinaarkaristuse määramisest, ei ole toime pannud uut distsipliinirikkumist." Praktikas ei ole kaugeltki erandlik olukord, kus kohtuvaidluse mingis etapis on distsiplinaarkaristuse määramisest möödunud rohkem kui aasta. Asjatult koormav nii menetlusosaliste kui kohtu jaoks oleks nõuda, et selgitataks välja, kas isik on selle aasta jooksul toime pannud uue distsipliinirikkumise. Varasema distsiplinaarkaristuse kehtivuse tuvastamine võib mõnikord olla äärmiselt komplitseeritud. Koos kartserikaristusega kohaldatud lisapiirangud on lahutamatult seotud distsiplinaarkaristuse ja selle kehtivusega. Kartserikaristusega koos kohaldatud lisapiirangud võivad omada mõju ja praktilist tähendust ka pärast karistuse ärakandmist ja lisapiirangute kohaldamise lõppemist.
) §-de 22, 30-32, 34-38, 41, 43 ja 46 ning osaliselt (lubatud soetada kauplusest kartseris lubatud esemeid) § 48 kohaldamist. Piirangu põhjendamiseks viidati raske distsipliinirikkumise toimepanemisele ja vangistuse eesmärkide paremale saavutamisele.
. Kolleegium on seisukohal, et need muudatused ei puuduta kartserikaristuse puhul rakendatavate lisapiirangute sisu ja kohaldamise põhimõttelisi küsimusi ning seepärast on praeguses asjas kolleegiumi poolt võetavad seisukohad kehtivad ka täna. 17. Nimetatud piirangute kohaldamist käsitletakse
lg-s 4, mis on sõnastatud järgmiselt: "Kartserisse paigutatud kinnipeetava suhtes võib vangla osaliselt või täielikult piirata käesoleva seaduse §-de 22, 30-32, 34-38, 41, 43, 46 ja 48 kohaldamist."
18. Kolleegium on seisukohal, et vaidlustatud käskkirjast ei nähtu, et üksikute piirangute kohaldamisel oleks teostatud kaalutlusõigust. Kaalutlusõiguse teostamine ei saa seisneda üldises konstateeringus, et isik on toime pannud raske rikkumise ja kohaldatavad piirangud on vajalikud vangistuse eesmärkide paremaks saavutamiseks. Ka ei saa lisapiirangute kehtestamist üldsõnaliselt põhjendada vangistuse eesmärkide saavutamisega. Vangistuse eesmärgid ja distsiplinaarkaristuse eesmärgid ei lange täiel määral ühte. Kuna lisapiirangud kaasnevad distsiplinaarkaristusega, siis tuleb nende piirangute kohaldamist igal konkreetsel juhul seostada distsiplinaarkaristuse määramisega. Kaalutlusõiguse teostamata jätmine ei saa aga kaasa tuua haldusakti tühistamist, kui haldusaktis märgitud piirangud tulenevad vahetult seadusest, s.o hakkavad toimima sõltumata sellest, kas neid haldusaktis märgitakse või mitte. Või teisisõnu, karistamise käskkirja andmisel lisapiirangute põhjendamata jätmine ei too kaasa karistamise käskkirja tühistamist, kui piirangute rakendumiseks pole nende äramärkimine karistamise käskkirjas vajalik. Ringkonnakohus on seisukohal, et enamik piirangutest, mida V. Vähhe suhtes kohaldati, tulenes vahetult kartserikaristuse režiimist, mistõttu enamikul juhtudel piirangu kohaldamisel kaalutlusviga pole. Ajakirjanduse lugemise õiguse (
) puhul leidis ringkonnakohus, et selle piirangu kohaldamiseks annab vangistusseadus kaalutlusruumi ning selle piirangu kohaldamisel pole kaalutlusõigust teostatud.
lgga 3, milles sätestatakse: "Kartserisse paigutatud kinnipeetaval ei ole õigust liikuda vangla territooriumil käesoleva seaduse §-des 8 ja 10 sätestatud korras. Kinnipeetava soovil võimaldatakse tal vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus." Kuna V. Vähhe kannab karistust mitte avavanglas, vaid kinnises vanglas, siis seondub temaga
, mille lõikes 1 sätestatakse: "Kinnipeetaval on lubatud liikuda kinnise vangla territooriumil vangla sisekorraeeskirjas ja kodukorras sätestatud kohtades ning ajal. Öörahu algusest kuni äratuseni ning muul vangla sisekorraeeskirjas ja kodukorras sätestatud ajal eraldatakse kinnipeetavad neile ettenähtud kambritesse, mis lukustatakse." Seega piirdub kartserikaristust kandva kinnipeetava kartseriväline vanglasisene liikumisvabadus juba seadusest tulenevalt võimalusega viibida vähemalt üks tund päevas vabas õhus. See piiratud liikumisvabadus on kooskõlas kartserikaristuse iseloomuga ja kolleegiumi hinnangul ka proportsionaalne. Samast lähtub ka vangla sisekorraeeskiri. VSE § 8 lg 1 võtab küll kinnipeetavalt kohustuse viibida kambris, kui ta on hõivatud taasühiskonnastava tegevusega, ja annab sel juhul kinnipeetavale oma osakonnas liikumiseks vähemalt neli tundi vaba aega. Kuid sama paragrahvi 4. lõikes sätestatakse: "Lõikes 1 sätestatud liikumisõigust ei ole kinnipeetaval, kes viibib kartseris, eraldatud lukustatud kambris, raske distsiplinaarrikkumise korral enne distsiplinaarmenetluse lõpetamist eraldi kambris, vastuvõtuosakonnas, vangla meditsiini- või tervishoiuosakonna statsionaaris või seoses kohtuistungi või menetlustoiminguga ajutiselt teises vanglas." 21.
lg 1 reguleerib kinnipeetava võimalust töötada järelevalve all väljaspool vangla territooriumi ning liikuda järelevalveta väljaspool vangla territooriumi seoses õppimise, töötamise, sotsiaalprogrammis osalemise või ravikuuri läbimisega, samuti perekondlikel põhjustel.
lg 2 lubab sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud soodustusi kohaldada kinnipeetavale, kelle käitumine karistuse kandmise ajal on osutunud heaks ja kelle suhtes on piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi õigusrikkumisi ning järgib talle soodustuste osas tehtud ettekirjutusi. Kolleegium on seisukohal, et kui vangla direktor kohaldaks neid soodustusi kartserikaristust kandvale kinnipeetavale, siis ta rikuks
Kartserikaristust kandva kinnipeetava käitumist pole kuidagi võimalik pidada heaks. Seega on kartserikaristuse kandmise ajal
§-s 22 sätestatud soodustuste võimaldamine välistatud
22. Lisaks liikumisvabadustele on kartserikaristuse kandmise ajal vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirjaga piiratud mitmete asjade valdamine, mis vangistusseaduse üldregulatsiooni järgi võivad olla kinnipeetava valduses. 23.
reguleerib kinnipeetava võimalust jälgida raadio- ja televisioonisaateid ning § 311 võimalust kasutada Internetti.
lg-s 1 sätestatakse: "Kinnipeetava kamber peab vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab justiitsminister vangla sisekorraeeskirjas." Raadio, televiisor ning Interneti kasutamist võimaldavad seadmed ei kuulu vastavalt VSE § 7 lg-le 4 kartseri sisustusse kohustuslikult kuuluvate asjade hulka. Nimetatud lõike p 3 kohaselt kuulub kartseri sisustusse võimaluse korral valjuhääldi. Seega ei pea vanglale kuuluv raadio, televiisor, valjuhääldi ja Interneti kasutamist võimaldavad seadmed olema kartserikambris.
lg 2 järgi võib kinnipeetaval vangla direktori või tema määratud isiku loal olla isiklik raadio, televiisor, video- või helikassettmagnetofon või muu vaba aja veetmiseks vajalik ese, kui nende kasutamine ei riku vangla sisekorraeeskirja ega häiri teisi isikuid. Nimetatud vahendite olemasolu kartseris on aga välistatud, sest
lg-s 2 nähakse ette, et kinnipeetava juures kambris olnud isiklikud asjad antakse hoiule ning tagastatakse kinnipeetavale pärast kartserist vabastamist. Ka ei kuulu nimetatud vahendid VSE § 60 lg 1 järgi asjade hulka, mis võivad kinnipeetaval kartseris kaasas olla. Seega ei saa raadio, televiisor, valjuhääldi ega Interneti kasutamist võimaldavad seadmed olla kartserikambris kinnipeetavale kuuluvate isiklike esemetena.
§-s 31 sätestatakse, tegemata kartserikaristuse kandmise ajale sõnaselget erandit, et vanglas võimaldatakse jälgida raadio- ja televisioonisaateid. Nimetatud saadete jälgimise teeb aga võimatuks
Ka selle lõike teisest lausest, mille järgi kinnipeetavale võimaldatakse tema soovil vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus, ei saa järeldada, et kartserikaristuse kandmise ajal on võimalik kuulata raadiot, jälgida televisiooni või kasutada Internetti. Interneti kasutamist reguleerib
, sätestades, et kinnipeetaval ei ole lubatud kasutada Internetti, välja arvatud vangla poolt selleks kohandatud arvutites, mille kaudu on vangla järelevalve all võimaldatud juurdepääs ametlikele õigusaktide andmebaasidele ja kohtulahendite registrile. Kolleegium on seisukohal, et kartserikaristust kandva kinnipeetava juurdepääs Internetile on takistatud mitte distsiplinaarkaristuse kohaldamise käskkirjas seatud piirangu tõttu, vaid
Kolleegium on seisukohal, et Interneti kasutamise keelamise mõjusid leevendab VSE § 60 lg-ga 1 tagatud võimalus võtta kartserisse kaasa õigusakte, samuti haldusmenetluse seaduse §-ga 77 ja halduskohtumenetluse seadustiku § 10 lg-ga 4 antud võimalus taotleda vaide esitamise tähtaja või kaebetähtaja ennistamist Tähtaja ennistamise taotlus võib olla põhjendatud, kui kartseris viibimine takistas õigusaktide või kohtulahenditega tutvumise võimaluse puudumisel kaebuse või vaide koostamist. 24.
lg 1, 2 või 3 alusel võib kinnises vanglas karistust kandvale isikule vangla direktor anda loa lühiajaliseks väljasõiduks.
§-s 32 puudub keelunorm, mille järgi kartserikaristust kandvale isikule ei tohi anda luba lühiajaliseks väljasõiduks. Ometi on lühiajaline väljasõit
lg 1, 2 või 3 alusel välistatud kartserikaristuse enese olemusega, millest tulenevalt sellist karistust kandval kinnipeetaval pole vanglasisest ega vanglavälist liikumisvabadust, ning lühiajalise väljasõidu keeld põhjendatud kartserikaristuse määramise põhjendustel. Kartserikaristuse kandmise ajal ei ole aga päriselt välistatud lühiajaline väljasõit
lg 5 alusel.
lg-s 5 sätestatakse: "Abikaasa, isa, ema, vanaisa, vanaema, lapse, lapsendaja, lapsendatu, venna või õe parandamatult raske haiguse või surma või muu erakorralise perekondliku sündmuse korral võib vangla direktor anda kinnipeetavale loa kuni seitsmepäevaseks väljasõiduks. Erakorralise perekondliku sündmuse puhul võimaldatud lühiajalist väljasõitu ei arvestata käesoleva paragrahvi lõigetes 1, 2 ja 3 nimetatud väljasõitude hulka." Kolleegium on seisukohal, et kartserikaristuse olemusest ei tulene keeldu võimaldada
Sellistele asjaoludele on omane ootamatus ja nende ilmnemisel ei ole ka kartserikaristuse kandmise ajal välistatud taotluse esitamine lühiajalise väljasõidu lubamiseks. Nimetatud taotlus tuleb lahendada üldkorras kaalutlusõiguse alusel ka siis, kui distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas märgitud piirangud hõlmavad ka
V. Vähhe ei ole pärast kartserikaristuse ärakandmist esitatud kaebuses väitnud
lg-s 5 nimetatud asjaolude esinemist ja vastavasisulise taotluse esitamise soovi või taotluse esitamist ning rahuldamata jätmist. Seega ei saanud vaidlustatud käskkiri osas, milles see hõlmas
Vähhe õigusi. Kolleegium on seisukohal, et kartserikaristuse kandmise ajal
lg-s 5 silmas peetud erakorralise perekondliku sündmuse korral on lühiajalise väljasõidu asemel võimalik kaaluda lühiajalist väljaviimist
25.
§-dest 34, 341, 35 ja 36 tuleneb kinnipeetava võimalus omandada haridust, saada õppimise eest tasu, saada põhi- ja üldkeskharidus vanglas või väljaspool vanglat asuvas õppeasutuses, omandada kutseharidus ja osaleda tööalases koolituses. Kartserikaristuse kandmise ajal vanglas seaduse alusel organiseeritud vormis hariduse omandamine või vanglas tööalases koolituses osalemine on välistatud
Kartserikaristuse kandmise ajal hariduse omandamine väljaspool vanglat asuvas õppeasutuses on välistatud
lg-ga 5, milles sätestatakse: "Kinnipeetava lubamisel õppima väljaspool vanglat kohaldatakse kinnipeetavale käesoleva seaduse §-s 22 sätestatut." Kinnipeetavale õppimise eest tasu maksmist reguleerib Vabariigi Valitsuse
§-s 341 nimetatud tasu maksmine välistatud Vabariigi Valitsuse
Paragrahv 38 reguleerib kinnipeetava tööga kindlustamist vangla poolt tingimusel, et vanglal on võimalus kinnipeetav tööga kindlustada. Paragrahv 41 reguleerib töötamist väljaspool vanglat, nähes ette § 22 kohaldamise. Paragrahv 43 reguleerib kinnipeetava töö tasustamist. Kolleegium on seisukohal, et kinnipeetava töötamine vanglas on võimalik ainult juhul, kui kinnipeetav omab vanglasisest liikumisvabadust. Kinnipeetava töötamine väljaspool vanglat on võimalik ainult
Eelpool toodud põhjendustel pole kartserikaristust kandval kinnipeetaval vanglasisest ega vanglavälist liikumisvabadust ega õigust saada
Seega ei näe käskkiri V. Vähhe suhtes täiendavat piirangut võrreldes sellega, mis tuleneb vahetult seadusest. 27.
lg-test 1 ja 2 tulenevalt kannab kinnipeetav vangla riietust, kuid vangla direktor võib teatud tingimustel kinnipeetaval lubada kanda isiklikku riietust. Kolleegiumi arvates ei tule vaidlustatud käskkirja mõista selliselt, et V. Vähhe jäeti
§-s 46 nimetatud õiguse piiramisega kartserikaristuse kandmise ajaks ilma riieteta. Mõistlik on lähtuda eeldusest, et V. Vähhel välistati isiklike riiete kandmise võimalus või sellise vanglariietuse kandmise võimalus, mida ta kandis enne kartserisse paigutamist. Isikliku riietuse või enne kartserisse paigutamist kantud vangla riietuse kandmine kartserikaristuse kandmise ajal on välistatud
lg 2 esimese lausega, milles sätestatakse imperatiivselt: "Kartserisse vastuvõtmisel otsitakse kinnipeetav läbi ning talle antakse kartseri arvel olev riietus." Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et karistamise käskkirjas
äramärkimisel pole
Kolleegium märgib, et VSE § 60 lg 2 järgi võib vangla direktor või tema määratud isik erandkorras lubada kartseris kanda isiklikke riideid. Seda sätet on võimalik kohaldada ka kinnipeetava põhjendatud taotluse alusel enne kartserisse vastuvõtmist või kartserikaristuse kandmise ajal. Asja materjalidest ei nähtu, et V. Vähhe oleks asjakohase taotluse esitanud. 28.
Hoolimata sellest, et kassatsiooniastmes ei toimu enam vaidlust karistamise käskkirjas
§-s 48 sätestatud õiguse piiramise üle, märgib kolleegium järgmist. Kui karistamise käskkirjaga piiratakse kartseris lubatud kaupade ostmist, siis tuleb selle piirangu kohaldamist eraldi põhjendada. Kui aga kinnipeetavale jääb õigus osta kartseris lubatud asju, siis puudub vajadus karistamise käskkirjas ära näidata, et kinnipeetav muid asju osta ei saa. 29. Ringkonnakohus leidis, et
§-ga 30 antud võimaluse ilma kaalutlusõigust teostamata äravõtmine on õigusvastane, ja põhjendas oma seisukohta järgmiselt.
lg 1 kohaselt tagatakse kinnipeetavale vanglas võimalus lugeda üleriigilisi päevalehti ja ajakirju.
lg-test 2 ja 3 ning sama seaduse teistest sätetest ei tulene otsest piirangut karistatu suhtes lg-s 4 viidatud § 30 kohaldamisele. Õiguslikku takistust anda kartserikaristust kandvale kinnipeetavale lugeda vangla tellitud ajalehte ei tulene ka sellest, et VSE § 60 lg-s 1 toodud loetelu asjadest, mida kinnipeetav kartserisse kaasa võtta võib, ei sisalda ajalehti. Halduskohtu istungil väitis kaebuse esitaja, et piirangute põhiline mõju avaldus selles, et ta ei saanud ajakirjandust lugeda. Vangistusseaduse ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse, millega täiendati vangistusseadust §-ga 651, eelnõu (Riigikogu menetluse nr 964 SE) seletuskirja kohaselt oli lg 4 eesmärgiks täpsustada, milliseid kinnipeetava õigusi võib distsiplinaarkaristuse kartseris kandmise ajal piirata, ja rõhutati ühtlasi, et informatsioonilise juurdepääsu piiramine on põhiseaduse § 44 lg 1 riive, mistõttu põhjendatud vajaduse korral võib õigustatud olla selle üksnes osaline, mitte aga täielik piiramine. Sellest ilmneb, et
lg-s 1 sätestatud õiguse piiramist ei pea seadusandja kartserirežiimi tavapäraseks osaks. Selles osas annab
lg 4 alust täiendavate piirangute seadmiseks karistatule, mida tuleb teha kaalutlusõiguse alusel. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu nende põhjendustega.
§-s 30 sätestatud õiguste kartserikaristuse kandmise ajal piiramist on vaja karistamise käskkirjas ära nimetada. Nimetatud piirangu rakendamist tuleb karistamise käskkirjas põhjendada; 2) kui karistamise käskkirjaga piiratakse kartseris lubatud kaupade ostmist, siis tuleb selle piirangu kohaldamist eraldi põhjendada. Kui nimetatud asjade ostmist ei piirata, siis ei tule
karistamise käskkirjas ära näidata; 3) hoolimata
lg 4 sõnastusest ei too distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas vastavate piirangute äranäitamine või äranäitamata jätmine kaasa
§-dega 22, 31-311, § 32 lgtega 1, 2 ja 3, §-dega 34-38, 41, 43 ja 46 antud võimaluste piiramist. Nendes sätetes nimetatud võimaluste piiramise toob kartserikaristuse olemusest ja vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirja sätetest tulenevalt kaasa kartserikaristuse määramine. Selliste piirangute nimetamine karistamise käskkirjas pole nõutav. Piirangute äramärkimise korral ei too piirangute rakendamise põhjendamata jätmine kaasa karistamise käskkirjas nimetatud piirangute tühistamist. Need piirangud on põhjendatud, kui kartserikaristus on määratud õiguspäraselt; 4) kartserikaristuse kandmise ajal on
lg-s 5 nimetatud asjaoludel võimalik kohaldada nii
lg-t 5 kui ka
V. Vähhe kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Ringkonnakohtu otsus tühistatakse osas, milles ringkonnakohus rahuldas vangla apellatsioonkaebuse ja tühistas halduskohtu otsuse selles osas, millega halduskohus rahuldas V. Vähhe kaebuse ja tühistas vangla direktori käskkirja
Halduskohtu otsus jäetakse muutmata osas, millega halduskohus rahuldas V. Vähhe kaebuse ja tühistas vangla direktori käskkirja
Riigikohtu praeguse otsusega kujuneb V. Vähhe suhtes järgmine olukord: 1) halduskohtu otsus jõustub osas, millega halduskohus jättis rahuldamata V. Vähhe kaebuse distsiplinaarkaristuse määramise peale; 2) halduskohtu otsus jõustub osas, millega halduskohus jättis rahuldamata V. Vähhe kaebuse
kohaldamise piiramise peale; 3) halduskohtu otsus jõustub osas, millega halduskohus rahuldas V. Vähhe kaebuse
kohaldamise piiramise peale ja tühistas vastavas osas vangla direktori käskkirja; 4) ringkonnakohtu otsus jõustub osas, milles ringkonnakohus rahuldas vangla apellatsioonkaebuse ja tühistas halduskohtu otsuse osas, milles halduskohus rahuldas V. Vähhe kaebuse
§-de 22, 3132, 34-38, 41, 43 ja 46 kohaldamise piiramise osas. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.