Obsah (8)

§ 116§ 134§ 13§ 160§ 131§ 81§ 37§ 42

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON Eesti Vabariigi nimel

) § 116 lg 1 alusel koondamise tõttu alates

1. novembrist
2. Käskkirja p 2 kohaselt tuli talle maksta hüvitisena 10 kuu ametipalk ja lõpparve. Jelena Gongadze vabastati Paldiski linnapea
3. novembri
4. a käskkirjaga nr 122 teenistusest Paldiski Linnavalitsuse raamatupidaja ametikohalt

§ 116lg 1 alusel koondamise tõttu alates 17.

novembrist

1. Käskkirja p 2 kohaselt tuli talle maksta hüvitisena 10 kuu ametipalk ja lõpparve. Irina Morozova vabastati Paldiski linnapea
2. novembri
3. a käskkirjaga nr 123 teenistusest Paldiski Linnavalitsuse sekretär-referendi ametikohalt

§ 116lg 1 alusel koondamise tõttu alates 17.

novembrist

1. Käskkirja p 2 kohaselt tuli talle maksta hüvitisena 10 kuu ametipalk ja lõpparve.
2. E. Kriisk, J. Gongadze ja I. Morozova esitasid
3. märtsil 2010 halduskohtule kaebused Paldiski Linnavalitsuse kohustamiseks tasuda neile koondamise tõttu teenistuses vabastamise eest saamata jäänud hüvitis (igaühele 126 000 krooni)

§ 134lg 3 alusel ametipalka lõpparve maksmisega viivitatud aja eest.

J. Gongadze taotles ka isikliku sõiduauto kasutamise eest alates septembrist 2009 saamata jäänud hüvitise (2500 krooni) väljamõistmist. Paldiski linnapea

1. septembri
2. a käskkirjaga nr 109 oli otsustatud talle maksta teenistusülesannete täitmisel isikliku sõiduauto kasutamise eest hüvitist 1000 krooni kuus. Kaebajad märkisid, et nad on esitanud Paldiski Linnavalitsusele taotlused nimetatud hüvitiste väljamaksmiseks (I. Morozova
3. jaanuaril 2010, E. Kriisk
4. jaanuaril 2010 ja J. Gongadze
5. veebruaril 2010), kuid taotletud summasid ei ole neile laekunud. Kohtusse pöördumise tähtaja osas leidsid kaebajad, et kuna avaliku teenistuse seaduses palga arvutamist ja maksmist puudutav üksikasjalik regulatsioon puudub, tuleb lähtuda individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 6 lg-s 3 töötasu nõude esitamiseks sätestatud kolmeaastasest tähtajast. Selline järeldus tuleneb

§ 13

lg-st 1, § 37 lg-st 4 ja §-st 58, töölepingu seaduse (TLS) §-st 114 ja Riigikohtu

1. märtsi
2. a määrusest haldusasjas nr 3-3-1-11-
4. Paldiski Linnavalitsus leidis, et kaebused ei ole tähtaegsed. Kaebajad ei ole esitanud palganõuet, vaid taotlevad lõpparve koosseisu kuuluvate hüvitiste ning ametipalga maksmist lõpparve maksmisega viivitatud aja eest. Isegi kui individuaalse töövaidluse lahendamise seadus kuuluks

§ 160

lg-s 1 sätestatud tähtaja asemel kohaldamisele, ei tuleks lähtuda ITVS § 6 lg-s 3 ette nähtud kolmeaastasest, vaid § 6 lg-s 1 sätestatud neljakuulisest tähtajast. Kuna kaebajad vabastati teenistusest alates 17. novembrist 2009 ja lõpparve tulnuks

§ 134lg 1 järgi maksta samal päeval, hakkas kaebuse esitamise tähtaeg kulgema 18.

novembrist 2009 ja lõppes hiljemalt

1. märtsil
3. Tallinna Halduskohus rahuldas
4. novembri
5. a otsusega haldusasjas nr 3-10-822 E. Kriiski, J. Gongadze ja I. Morozova kaebused ning kohustas Paldiski Linnavalitsust tasuma igale kaebajale koondamise tõttu teenistusest vabastamisel saamata jäänud hüvitist 126 000 krooni ja

§ 134lg 1 alusel lõpparve väljamaksmisega viivitatud aja eest 18 000 krooni ning J.

Gongadzele isikliku sõiduauto kasutamise hüvitist 2500 krooni. Menetluskulud jättis kohus menetlusosaliste endi kanda. Kohus leidis, et hüvitiste nõuete tähtaegsuse arvestamisel on vaja lähtuda samadest reeglitest nagu palganõuete puhul. Sisuliselt on tegemist ametipalga maksmisega teenistusest vabastamise situatsioonis, mis tuleneb ametipalgast ja on lõpparve koostisosa. Tuginedes nõuete esitamisel ITVS § 6 lg-le 3, on kaebajad pidanud võimalikuks juhinduda ka ITVS § 6 lg-s 1 sätestatud 4-kuulisest tähtajast. Arvestades, et vastustaja on kõigile kolmele kaebajale tasunud osaliselt hüvitisi

1. detsembril 2009, siis sellest kuupäevast arvestatuna ei olnud kaebuste esitamise ajaks (
2. märts 2010) ITVS § 6 lg-s 1 sätestatud neljakuuline tähtaeg möödunud. Kuna hüvitise nõue isikliku sõiduauto kasutamise eest on samuti lõpparve koostisosa, on kaebus tähtaegne ka selles osas. Kohus luges kaebused kõikide nõuete osas tähtaegselt esitatuks. Kohus leidis, et menetlusosaliste vahel ei ole sisulist vaidlust hüvitiste saamise õiguse ega väljamakstavate summade suuruse üle ning pidas võimalikuks kaebused rahuldada. Menetluskulude osas märkis kohus põhjendavas osas, et kuna menetluskuludena loetletud summade tasumine pole piisavalt tõendatud ja kuludokumendid esitati hilinenult, siis tuleb menetlusosaliste kulud jätta nende endi kanda. Riigilõivu väljamõistmise nõude osas leidis halduskohus, et kuna tegemist oli RLS § 22 lg 1 p 1 järgi lõivuvabade kaebustega, siis ei ole tasutud riigilõivu võimalik välja mõista vastustajalt, vaid kaebajatel on võimalik taotleda riigilõivu tagastamist.
3. Paldiski Linnavalitsus esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta kaebajate nõuded rahuldamata ja mõista apellandi kasuks välja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud. Apellandi arvates on kohus rikkunud HKMS § 12 lg 3, mille kohaselt tuleb kaebuste tähtaegsust kontrollida eelmenetluses, ning rikkunud kaebusi tähtaegseks lugedes oluliselt menetlusnorme ja vääralt kohaldanud ITVS § 6 lg
4. Halduskohus on esitatud nõudeid käsitlenud ebaõigesti palganõuetena. Kuigi

§ 131

ja § 42 lg 3 alusel makstavad hüvitised kuuluvad

§ 134

lg-s 1 nimetatud lõpparve hulka, ei ole tegemist palgaga

§ 81

tähenduses.

§ 131

lg 1 p 4 alusel makstava hüvitise eesmärk on kindlustada teenistusest vabastatud isik elatusvahenditega uue töö otsimiseks vajaliku mõistliku aja kestel ning § 42 lg 3 alusel makstava hüvitisega kompenseeritakse isikliku sõiduki ametisõitudeks kasutamise kulud.

§ 134lg 3 alusel aga makstakse viivist.

Nimetatud hüvitiste ja viivise puhul tuleb järgida

§ 160lg-s 1 sätestatud ühekuulist tähtaega.

Kaebajatel tekkis nõudeõigus teenistussuhte viimasel päeval (

1. november 2009), mil tuli välja maksta ka lõpparve. Kohtusse pöördumise tähtaega tuleb hakata arvutama sellele järgnevast päevast ja kaebetähtaja kulgemist ei saanud mõjutada asjaolu, et
2. detsembril 2009 tegi vastustaja kaebajatele teatud ulatuses väljamakseid. Apellant on märkinud, et tal polnud kohustust nõudeid varem rahuldada, kuna tal oli kuni
3. detsembrini 2009 kaebajatega kokkulepe, mille kohaselt nad nõustusid ootama lõpparve täies mahus tasumisega.
4. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas
5. aprilli
6. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt. Ringkonnakohus tühistas halduskohtu otsuse osas, millega rahuldati J. Gongadze kaebus isikliku sõiduauto kasutamise eest hüvitise maksmiseks ning tegi uue otsuse, millega jäeti J. Gongadze kaebus nimetatud ulatuses rahuldamata. Ringkonnakohus otsustas ka menetluskulude väljamõistmise kaebajate kasuks. Ülejäänud osas jäeti halduskohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid halduskohtu otsuse põhjendused asendati ringkonnakohtu põhjendustega. Ringkonnakohus leidis järgmist: 1) palga või lõpparve õigeaegselt välja maksmata jätmise korral kohalduvad vastavate nõuete esitamisel ITVS § 6 lg-d 1 ja 3, mitte aga

§ 160lg-s 1 ega HKMS § 9 lg-s 2 sätestatud tähtaeg.

Riigikohus on pidanud lahendis haldusasjas nr 3-3-1-11-04 (p-d 12-14) teenistujate palganõuetele kohaldatavaks ITVS § 6 lg-s 3 sätestatud tähtaega. Kuna ka kehtiva õiguse kohaselt makstakse

§ 37lg-st 4 tulenevalt teenistujatele palka töölepingu seaduse 3.

peatüki 2. jaos sätestatud korras ning avaliku teenistuse seaduses puudub palga arvutamist ja maksmist käsitlev üksikasjalik regulatsioon, on see seisukoht kohaldatav ka käesolevas asjas; 2) kuigi Riigikohtu praktika (nr 3-3-1-74-10) kohaselt on avaliku teenistuse seaduses ammendavalt reguleeritud, milliseid nõudeid saab esitada teenistusest vabastamise korral, ei välista

§ 160

lg 1 lõpparve koosseisu kuuluvate summade ja

§ 134

lg-s 3 ette nähtud tasu taotlemist ning selleks pole sätestatud teistsuguseid tähtaegu kui ITVS §-s 6; 3) kõik käesoleval juhul esitatud hüvitiste nõuded kuuluvad lõpparve koosseisu ja hüvitised tuli välja maksta ametnike teenitusest vabastamise viimasel päeval. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi praktika kohaselt peab töötaja lõpparve saamise õiguse rikkumisest teada saama töösuhte lõpetamise päeval ja lõpparve nõude aegumistähtaeg hakkab kulgema töölepingu lõpetamisele järgnenud päevast. Tegemist on nõude materiaalõigusliku aegumise tähtajaga, mille ennistamine ei ole menetlusõiguse sätete järgi võimalik. Kuna töötajate ja teenistujate jaoks on ühtne regulatsioon, ei saa aegumistähtaja ennistamist põhjendada ka halduskohtumenetluse erisustega; 4) lõpparvet tervikuna ei saa käsitada palganõudena. Arvestades

§ 81lg-s 1 ja varem kehtinud palgaseaduse (Pal

S) § 2 lg-s 1 sätestatud palga mõistet, ei saa palga hulka arvata hüvitisi, kuigi need moodustavad osa lõpparvest, ega tasu lõpparve maksmisega viivitamise aja eest. Praegusel juhul nõutava teenistusest vabastamisel ja auto kasutamise eest makstava hüvitise näol pole tegemist palgaga, mistõttu ei kohaldu ITVS § 6 lg-s 3 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg, vaid lg-s 1 sätestatud nelja kuu pikkune tähtaeg. Aegumist tuleb kontrollida iga nõude puhul eraldi; 5) aegumise kontrollimisel tuleb juhinduda tsiviilseadustiku üldosa seadustiku (TsÜS) sätetest (§d 142-169). TsÜS § 158 lg 1 kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega (lg 2). TsÜS § 162 kohaselt peatub aegumine ajaks, mil kohustatud isikul on kokkuleppel õigustatud isikuga ajutiselt õigus keelduda kohustuse täitmisest, eelkõige, kui talle on antud täiendav tähtaeg kohustuse täitmiseks, ning § 167 lg 1 kohaselt õigustatud ja kohustatud isiku vahel peetavate läbirääkimiste toimumise ajaks, kui läbirääkimisi peetakse nõude või asjaolu üle, millest nõue võib tuleneda; 6) I. Morozova, E. Kriiski ja J. Gongadze koondamishüvitise nõue ning lõpparve tasumisega viivitatud aja eest ametipalga maksmise nõue on tähtaegsed. Kuna lõpparve tuli välja maksta teenistusest vabastamise päeval 17. novembril 2009, pidid kaebajad oma õiguste rikkumisest teada saama samal päeval ning aegumistähtaega tuleb hakata arvestama 18. novembrist 2009. Lõpparve koosseisus oli kõikidele kaebajatele jäänud välja maksmata koondamishüvitis ja J. Gongadzele ka auto kasutamise hüvitis. Seetõttu tuli lõpparve väljamaksmise nõue esitada ITVS § 6 lg 1 kohaselt nelja kuu jooksul ehk hiljemalt 18. märtsil 2010. Kuna kaebajatele maksti koondamishüvitis osaliselt välja 22. detsembril 2009, katkes nõuete aegumistähtaeg ja algas uuesti nimetatud kuupäevale järgnevast päevast. Seega oli neljakuuline aegumistähtaeg kaebuste esitamise ajal 31. märtsil 2010 veel möödumata (oleks möödunud 23. aprillil 2010) ning kaebused koondamishüvitise nõuete osas olid esitatud aegumistähtaja jooksul; 7) sama aegumistähtaeg kohaldub ka

§ 134

lg 3 alusel esitatud nõuete puhul, mistõttu ka need nõuded olid esitatud aegumistähtaja jooksul; 8) vastustaja poolt nimetatud kokkulepe või läbirääkimised kaebajatega lõpparve summade osade kaupa maksmise kohta ei ole tõendatud ning seetõttu ei ole aegumistähtaeg nimetatud põhjustel TsÜS § 162 või § 167 lg 1 järgi peatunud; 9) J. Gongadze isikliku sõiduauto kasutamise eest makstava hüvitise saamise nõude aegumistähtaja kulgemine ei katkenud seoses sellega, et

1. detsembril 2009 maksti talle välja osa koondamishüvitisest. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et määratleda väljamakset koondamishüvitisena. Seetõttu oli isikliku sõiduauto kasutamise hüvitise nõude esitamise neljakuuline aegumistähtaeg möödunud. Menetluskulude osas leidis ringkonnakohus: 1) kuna tegemist polnud palganõuetega, ei ole põhjendatud halduskohtu seisukoht, et tegemist oli lõivuvabade kaebustega ja võimalik on tasutud riigilõivu tagastamist taotleda. Kuna kaebajad ei ole halduskohtu otsust vaidlustanud, ei pea ringkonnakohus võimalikuks vastustaja apellatsioonkaebuse alusel muuta menetluskulude jaotust tema kahjuks ega riigilõivu vastustajalt välja mõista; 2)ringkonnakohtul ei ole võimalik vastustaja apellatsioonkaebuse lahendamisel ümber hinnata ka halduskohtu seisukohta, et õigusabikulude kantus pole tõendatud; 3) apellatsiooniastme menetluskulude 756 eurot väljamõistmisel tuleb jaotada need kolme kaebaja vahel (arvestades seejuures, et J. Gongadze kaebus jääb umbes 1,7 % osas rahuldamata) järgmiselt: I Morozova ja E. Kriiski kasuks kummalegi 252 eurot ning J. Gongadze kasuks 248 eurot. Paldiski Linnavalitsuse menetluskulud jäävad tema enda kanda. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
2. Paldiski Linnavalitsuse kassatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus ning ringkonnakohtu otsus osas, millega rahuldati kaebused koondamishüvitise ja lõpparve tasumisega viivitatud aja eest ametipalga maksmise nõudes, ning teha uus otsus, millega jätta kaebused nimetatud nõuete osas rahuldamata. Kui Riigikohus ei pea võimalikuks asjas uut otsust teha, palub kassaator saata haldusasi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks halduskohtule. Kassaator väidab järgmist: 1)

§ 13

järgi kohalduvad tööseadused teenistussuhetele, kui avaliku teenistuse seadus või eriseadused ei sätesta teisiti. Palganõude osas võib

§ 37

lg-st 4 lähtuvalt küll ITVS § 6 lg 3 kohalduda, kuid koondamishüvitise ja lõpparvega viivitamise kohta on avaliku teenituse seaduses regulatsioon olemas ning nende vaidlustamisel kohaldub

§ 160

lg 1, mitte individuaalse töövaidluse lahendamise seadus; 2) juhul, kui ITVS § 6 lg 1 tähtaega pidada lõpparve koosseisu olevate summade nõuete puhul kohaldatavaks, on ringkonnakohus nõude aegumise katkemist valesti mõistnud. Kohus on vääralt kohaldanud TsÜS § 158 lg

1. Tõendatud on küll, et makseid sooritati, kuid pole tuvastatud Paldiski Linnavalitsuse tahe võlga tunnustada; 3) koondamishüvitiste osalise maksmise tõttu aegumise katkenuks lugemine ei anna alust järelduseks, et lõpparve tasumisega viivitamise eest ametipalga nõude osas aegumine katkes.
2. I. Morozova, E. Kriiski ja J. Gongadze kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et ringkonnakohtu otsus on kassatsioonkaebuses vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud ning kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastuse kohaselt kuuluvad lõpparve õigeaegselt välja maksmata jätmise korral kohaldamisele ITVS § 6 lg-d 1 ja 3, ning kohus on õigesti leidnud, et nõuete osade kaupa rahuldamise tõttu katkes nõuete aegumine TsÜS § 158 lg 2 alusel. Vastuses märgitakse, et

§ 134lg 3 alusel esitatud nõue ei ole samuti aegunud.

2. oktoobril 2011 esitas Paldiski Linnavalitsus vastuseks Riigikohtu
3. septembri
4. a teatisele asjas kirjaliku menetluse toimumise kohta, et jääb oma kassatsioonkaebuses esitatud seisukohtade juurde. Kassaator märkis, et ei nõustu ringkonnakohtu järeldustega aegumistähtaja katkemise osas. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
5. Halduskohtule esitatud kaebustega nõuti Paldiski Linnavalitsuselt järgmiste summade väljamõistmist: - koondamise tõttu teenistusest vabastamisel saamata jäänud hüvitist (

§ 131

lg 1); - isikliku sõiduki kasutamise kulude hüvitamist (

§ 42

lg 3); - ametipalka lõpparve tasumisega viivitatud aja eest (

§ 134lg 3).

11. Kassatsioonimenetluse põhiküsimuseks praeguses asjas on, kas ametniku teenistusest vabastamisel lõpparve koosseisu kuuluvate summade, mis ei kujuta endast palka, ning lõpparve väljamaksmisega viivitamise korral makstava ametipalga (

§ 134

lg 3) nõuetele kohaldub ITVS § 6 lg-s 1 sätestatud tähtaeg või

§ 160

lg-s 1 ette nähtud halduskohtusse pöördumise tähtaeg või kohustamiskaebuse esitamise tähtaeg vastavalt HKMS § 9 lg-le

2. Riigikohtu halduskolleegium asus
3. detsembri
4. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-67-11 seisukohale, et ITVS § 6 lg-s 3 sätestatud tähtaeg on kohaldatav ka avaliku teenistuse suhtest tekkinud palganõuete esitamisel (p-d 13 ja 14) ning ITVS § 6 lg 1 selliste avaliku teenistuse suhtest tulenevate summade väljamõistmiseks, mis ei kujuta endast palka

§ 81tähenduses, esitatud kaebuste puhul (p 18).

Kolleegium nõustus nimetatud lahendis ringkonnakohtuga selles, et kõik nõuded lõpparve koosseisu kuuluvate summade väljamõistmiseks ei pruugi endast kujutada töötasu nõudeid ITVS § 6 lg 1 tähenduses (p-d 15 ja 16), samuti ei ole töötasu nõudega tegemist, kui nõue on esitatud

§ 134lg 3 alusel (p 17).

1. Viidatud lahendi p-s 21 asus kolleegium seisukohal, et hoolimata sellest, et ITVS § 6 lg-tes 1 ja 3 sätestatud tähtajad, mis ITVS § 2 järgi kohalduvad töölepingu alusel tekkinud eraõiguslike vaidluste puhul, on selle otsuse p-des 13-14 ja 18 nimetatud põhjendustel kohaldatavad ka teenistussuhetest tõusetunud haldusasjade lahendamisel, ei tule neid halduskohtumenetluses mõista materiaalõigusliku aegumise tähtaegadena, vaid kaebetähtajana HKMS § 9 mõistes. Otsuse p-s 22 märkis kolleegium, et kaebetähtaja kulgemahakkamine tuleks siduda hetkega, mil isik sai teada või pidi teada saama, et asutus oma kohustusi ei täida ja talle raha välja ei maksa.
2. Sarnaselt haldusasjaga nr 3-3-1-67-11 (vt p 23) on ka praeguses asjas ringkonnkohus lähtunud halduskohtule esitatud kaebuste tähtaegsuse hindamisel materiaalõigusliku aegumise tähtaegadest ning asunud seisukohale, et esitatud nõuded pole aegunud seetõttu, et vastustaja poolt nõuete osalise rahuldamise tõttu aegumistähtaeg katkes. Halduskohtu otsusest ei selgu üheselt, kas kaebuste tähtaegsust hinnates kohaldas halduskohus ITVS § 6 lg-s 1 või lg-s 3 sätestatud tähtaega. Samuti ei selgu, millistele menetlusnormidele tuginedes halduskohus kaebuse tähtaegselt esitatuks luges. Halduskohtu otsusest ei selgu, kas kohus leidis, et kaebetähtaeg hakkaski kulgema ajast, mil osa saama jäänud summadest hilinenult välja maksti, või oli seisukohal, et osaliste väljamaksete tõttu peatus nõuete aegumistähtaeg.
3. Eeltoodust lähtuvalt tuleb halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused tühistada ning saata asi uueks läbivaatamiseks halduskohtule. Asja uuel läbivaatamisel tuleb halduskohtul kaebuste tähtaegsust hinnata vastavuses käesoleva otsuse põhjendustega. Juhul, kui kohus asub seisukohale, et kaebused on esitatud individuaalse töövaidluse lahendamise seaduses sätestatud tähtaegu rikkudes, tuleb kaebajate tähelepanu sellele juhtida ja anda neile võimalus esitada HKMS § 12 lg-s 3 ette nähtud taotlus kaebetähtaja ennistamiseks. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann