RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON Eesti Vabariigi nimel

) § 116 lg 1 alusel koondamise tõttu alates

1. novembrist
2. Käskkirja p 2 kohaselt tuli talle maksta hüvitisena kümne kuu ametipalk ja lõpparve. Jevgenija Maksimenkova vabastati Paldiski linnapea
3. novembri
4. a käskkirjaga nr 124 teenistusest Paldiski Linnavalitsuse raamatupidaja ametikohalt koondamise tõttu

§ 116lg 1 alusel alates 17.

novembrist

1. Käskkirja p 2 kohaselt tuli talle maksta hüvitisena viie kuu ametipalk ja lõpparve. Ljudmila Konovalova vabastati Paldiski linnapea
2. novembri
3. a käskkirjaga nr 125 teenistusest Paldiski Linnavalitsuse pearaamatupidaja ametikohalt avaliku teenistuse seaduse (

) § 114 lg 1 alusel alates

1. novembrist
2. Käskkirja p 2 kohaselt tuli talle maksta Paldiski linna põhimääruse § 36 lg 2 alusel hüvitist kahe kuu palga ulatuses ja p 3 kohaselt maksta välja lõpparve. J. Visbekile oli Paldiski linnapea
3. septembri
4. a käskkirjaga nr 109 otsustatud maksta hüvitist teenistusülesannete täitmisel isikliku sõiduauto kasutamise eest 2000 krooni kuus ja J. Maksimenkovale 1000 krooni kuus ning L. Konovalovale
5. mai
6. a käskkirja nr 51 alusel 7000 krooni kuus.
7. J. Visbek esitas
8. märtsil 2010 ning J. Maksimenkova ja L. Konovalova
9. aprillil 2010 kaebused halduskohtule. J. Visbek palus kohustada Paldiski Linnavalitsust talle tasuma teenistusest vabastamisel saamata jäänud koondamishüvitist 154 000 krooni, lõpparve tasumisega viivitamise eest 22 000 krooni ning hüvitist isikliku sõiduauto kasutamise eest 5000 krooni. J. Maksimenkova palus kohustada Paldiski Linnavalitsust talle tasuma teenistusest vabastamisel saamata jäänud koondamishüvitist 39 599 krooni, lõpparve tasumisega viivitamise eest 19 000 krooni, hüvitist isikliku sõiduauto kasutamise eest 2500 krooni,
10. a novembrikuu eest saamata jäänud palka 9952 krooni ja 35 senti ning kasutamata puhkuse eest hüvitist 6797 krooni ja 65 senti. L. Konovalova palus kohustada Paldiski Linnavalitsust talle tasuma teenistusest vabastamisel saamata jäänud hüvitist 55 600 krooni, lõpparve tasumisega viivitamise eest 27 800 krooni, hüvitist isikliku sõiduauto kasutamise eest 23 500 krooni ning
11. a novembrikuu eest saamata jäänud palka 13 238 krooni ja 10 senti. Kaebajad märkisid, et nad on esitanud Paldiski linnavalitsusele taotlused nimetatud hüvitiste väljamaksmiseks (J. Visbek
12. jaanuaril 2010, J. Maksimenkova
13. veebruaril 2010 ning L. Konovalova
14. veebruaril 2010), kuid linnavalitsuselt ei ole neile taotletud summasid laekunud. Kohtusse pöördumise tähtaegsuse osas leidsid kaebajad, et kuna avalikus teenistuses palga arvutamist ja maksmist puudutav üksikasjalik regulatsioon puudub, tuleb lähtuda individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 6 lg-s 3 töötasu nõude esitamiseks sätestatud kolmeaastasest tähtajast. Selline järeldus tuleneb

§-dest 13 lg 1, 37 lg 4 ja 58, töölepingu seaduse (TLS) §-st 114 ja Riigikohtu

1. märtsi
2. a määrusest haldusasjas nr 3-3-1-11-
3. Paldiski Linnavalitsus ei ole ka mõista andnud, et ta lõpparveid välja ei maksa ega ole toimingute tegemisest keeldunud.
4. Paldiski Linnavalitsuse vastuses kaebusele märgiti, et kaebused ei ole tähtaegsed. Nõuded, millega kaebajad taotlevad teenistusest vabastamise tõttu saamata jäänud hüvitisi, isikliku sõiduauto kasutamise kulude hüvitamist, kasutamata puhkuse hüvitamist ja ametipalka lõpparve tasumisega viivitatud aja eest, ei ole palganõuded. Isegi kui individuaalse töövaidluse lahendamise seadus kuuluks

§ 160

lg-s 1 sätestatud tähtaja asemel kohaldamisele, ei tuleks nende nõuete puhul lähtuda ITVS § 6 lg-s 3 ette nähtud kolmeaastasest, vaid § 6 lg-s 1 sätestatud neljakuulisest tähtajast. Paldiski Linnavalitsus leidis, et kuna L. Konovalova vabastati teenistusest alates 16. novembrist 2009 ning J. Visbek ja J. Maksimenkova 17. novembrist 2009 ja lõpparve tulnuks

§ 134

lg 1 järgi maksta samal päeval, hakkas kaebuse esitamise tähtaeg kulgema vastavalt

1. ja
2. novembrist 2009 ja lõppes hiljemalt
3. või
4. märtsil
5. J. Maksimenkova ja L. Konovalova nõuded neile
6. a novembri eest osaliselt saamata palga väljamaksmiseks pole tõendatud.
7. Tallinna Halduskohus rahuldas
8. novembri
9. a otsusega kaebused ja tegi Paldiski Linnavalitsusele ettekirjutuse tasuda J. Visbekile, J. Maksimenkovale ja L. Konovalovale kaebustes taotletud summad. Lisaks mõistis halduskohus vastustajalt iga kaebaja kasuks välja menetluskulud 4800 krooni. Kohus märkis, et poolte vahel pole vaidlust käskkirjades ette nähtud hüvitiste maksmise aluste olemasolu ega ka nõutavate summade suuruse üle. Kohus luges kaebused tähtaegseks. Seejuures leidis kohus, et kõikide nõuete puhul, mis on lõpparve koostisosaks, on sisuliselt tegemist ametipalga maksmisega, ning põhjendatud oleks, et lõpparve erinevatele koostisosadele laieneb vaidlustamisel ühesugune regulatsioon. Kohus märkis, et kaebajad on tuginenud ITVS § 6 lg-le 3, kuid on pidanud kohaldatavaks ka ITVS § 6 lg-t
10. Kuna vastustaja maksis veel
11. detsembril 2009 J. Visbekile osa saamata jäänud hüvitisest ning kaebajad on saatnud vastustajale meeldetuletused lõpparve osalise välja maksmata jätmise kohta (J. Visbek
12. jaanuaril 2010 ning J. Maksimenkova ja L. Konovalova
13. veebruaril 2010), siis nimetatud kuupäevadest arvestatuna ei olnud isegi ITVS § 6 lg-s 1 sätestatud neljakuuline tähtaeg veel möödunud.
14. Paldiski Linnavalitsus palus apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta kaebajate nõuded aegumise tõttu rahuldamata ning mõista kaebajatelt apellandi kasuks välja menetluskulud. Apellandi hinnangul on kohus kaebuste tähtaegseks lugemisel rikkunud menetlusnorme. Kuna kaebuste tähtaegsuse küsimust arutati alles kohtuistungil ja kohus avaldas oma sellekohased põhjendused alles kohtuotsuses, ei ole apellant minetanud õigust tugineda kaebuste mittetähtaegsuse argumendile apellatsioonimenetluses. Halduskohtu käsitlus palga ja hüvitise mõistetest on ekslik ning ta on vääralt kohaldanud ITVS § 6 lg 3, määratledes kõiki nõudeid palganõuetena. Palganõudeks saab pidada vaid J. Maksimenkova ja L. Konovalova nõudeid

§ 37lg 1 alusel.

Ülejäänud nõuete osas kuulub kohaldamisele

§ 160lg-s 1 sätestatud kaebetähtaeg.

Halduskohus ei ole tuvastanud, millal nõuete aegumistähtaeg algas ega ole arvestanud poolte kokkulepet lõpparve osade kaupa tasumiseks. Apellandi hinnangul selgus kaebajatele vastavalt

1. ja
2. novembril 2009, et vastustaja ei täida oma kohustust lõpparve välja maksta ning kaebetähtaeg hakkas kulgema järgmisest päevast. Isegi olukorras, kus kohus peab hüvitiste ja lõpparve tasumisega viivitamise eest makstava ametipalga nõudes põhjendatuks kohaldada ITVS § 6 lg 1, on selles sätestatud neljakuuline aegumistähtaeg kaebuste esitamise ajaks möödunud. Seejuures pidas apellant vajalikuks märkida, et kaebajate pöördumised vastustaja poole
3. jaanuaril 2010 ja
4. veebruaril 2010 ei saanud mõjutada kaebetähtaja kulgemist.
5. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas
6. aprilli
7. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt ning tühistas halduskohtu otsuse osas, millega kohus rahuldas J. Maksimenkova ja L. Kovalenko kaebused ning mõistis Paldiski Linnavalitsuselt nende kasuks välja menetluskulud. Haldusasi saadeti selles osas halduskohtule uueks arutamiseks. Ringkonnakohus tühistas halduskohtu otsuse ka J. Visbekile isikliku sõiduauto kasutamise eest makstava hüvitise (5000 krooni) väljamõistmise osas ning tegi uue otsuse, millega jättis kaebuse nimetatud nõude osas rahuldamata. J. Visbeki ülejäänud nõuete osas jäeti halduskohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid ringkonnakohus asendas halduskohtu motiivid enda põhjendustega. Ringkonnakohus mõistis J. Visbeki kasuks välja ka apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud 245 eurot ning jättis ülejäänud menetluskulud kaebaja enda kanda. Ringkonnakohus leidis järgmist: 1) lõpparvet tervikuna ei saa käsitada palganõudena ning selle koosseisu kuuluvate erinevate nõuete puhul tuleb kohaldada erinevaid aegumistähtaegu; 2) palganõuete osas kohaldatakse ITVS § 6 lg-s 3 sätestatud kolmeaastast aegumistähtaega. Teenistusest vabastamisel makstava hüvitise, isikliku sõiduauto kasutamise ja kasutamata jäänud puhkusepäevade eest makstava hüvitise näol pole tegemist palgaga

§ 81

lg 1 tähenduses, mistõttu ei saa nende nõuete osas kohaldada ITVS § 6 lg-s 3 palganõuetele kehtestatud, vaid ITVS § 6 lg-s 1 sätestatud neljakuulist aegumistähtaega; 3) lõpparvega väljamaksmise viivitamise eest

§ 134

lg 3 alusel makstava ametipalga nõude esitamise tähtaeg tuleneb ITVS § 6 lg-st 1, kui välja maksmata jäänud lõpparve ei sisalda palganõuet. Kui lõpparve koosseisus on muu hulgas välja maksmata jäänud palk, kohaldub palga maksmisega viivitatud perioodi osas ka

§ 134

lg 3 alusel esitatud nõudele ITVS § 6 lg-s 3 sätestatud kolmeaastane tähtaeg (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus asjas nr 3-2-1-6-08, p 13); 4) J. Visbeki esitatud teenistusest vabastamisel makstava koondamishüvitise ja isikliku sõiduauto kasutamise hüvitiste nõuetele kohaldub ITVS § 6 lg-s 1 sätestatud neljakuuline aegumistähtaeg. J. Visbekile tuli lõpparve välja maksta tema teenistusest vabastamise päeval

1. novembril
2. Samal päeval pidid ta ka teada saama oma õiguste rikkumisest ning aegumistähtaega tuleb hakata arvestama
3. novembrist 2009 ning nõue tulnuks esitada hiljemalt
4. märtsil
5. Kuna Paldiski Linnavalitsus maksis J. Visbekile saamata jäänud palga ja puhkusehüvitise välja alles
6. detsembril 2009 ja arvestades Riigikohtu viidatud seisukohta otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-6-08 (p 13), siis perioodil
7. november 2009 kuni
8. detsember 2009 lõpparve väljamaksmisega viivitatud aja eest tuleb

§ 134

lg 3 alusel esitatud nõude puhul kohaldada ITVS § 6 lg-s 3 sätestatud kolmeaastast aegumistähtaega. Lõpparve koosseisu kuuluvate hüvitiste väljamaksmisega viivitamise aja eest

§ 134

lg 3 alusel makstav nn viivise nõue on tähtaegne juhul, kui vastava hüvitise nõue ei ole aegunud; 5) poolte vahel ei ole vaidlust, et

1. detsembril 2009 tasuti J. Visbekile üksnes osaliselt koondamishüvitist ja väljamakse ei sisaldanud hüvitist isikliku sõiduauto kasutamise eest, mistõttu katkes aegumistähtaeg võlgnetava summa (koondamishüvitis) osalisel tasumisel TsÜS § 158 lg 2 alusel ja algas uuesti nimetatud päevale järgneval päeval. Seega ei olnud neljakuuline aegumistähtaeg koondamishüvitise osas kaebuse esitamise ajal
2. märtsil 2010 veel möödunud, kuid aegunud oli kaebaja nõue isikliku sõiduauto kasutamise hüvitise nõude osas. Kuna tõendatud ei ole kokkuleppe olemasolu või läbirääkimiste toimumine kohustuse osade kaupa täitmiseks, ei olnud aegumistähtaeg TsÜS § 162 ja 168 järgi peatunud; 6) kuna J. Maksimenkova ja L. Konovalova kaebustes on esitatud nii saamata jäänud palga nõue, mille suhtes kohaldub ITVS § 6 lg-s 3 sätestatud aegumistähtaeg, kui ka nõuded, millele tuleb kohaldada ITVS § 6 lg 1, eeldab J. Maksimenkova ja L. Konovalova nõuete aegumise küsimuse lahendamine täiendavate tõendite kogumist, mida halduskohus kõiki nõudeid palganõuetena käsitades vajalikuks ei pidanud. Seetõttu tuleb halduskohtu otsus nende kaebuste osas tühistada ning saata asi uueks läbivaatamiseks halduskohtule, kes peab tegema kaebajatele ettepaneku esitada tõendeid selle kohta kas, millal ja milliste nõuete rahuldamiseks on vastustaja neile väljamakseid teinud; 7) ka J. Maksimenkova ja L. Konovalova nõuete aegumise küsimuse lahendamisel tuleb silmas pidada, et TsÜS § 158 lg 2 kohaselt võib nõude tunnustamine seisneda võla osalises tasumises ja seetõttu võis nõuete osaline rahuldamine tingida aegumistähtaja katkemise. Ka J. Maksimenkova ja L. Konovalova nõuete osas pole tõendatud kokkuleppe olemasolu, mis võinuks tingida aegumistähtaja peatumise TsÜS § 162 alusel. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
3. Paldiski Linnavalitsuse kassatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus ning ringkonnakohtu otsus osas, millega rahuldati J. Visbeki kaebus osaliselt ja tehti Paldiski Linnavalitsusele ettekirjutus tasuda kaebajale koondamise tõttu teenistusest vabastamisel saamata jäänud hüvitis ja ametipalka lõpparve väljamaksmisega viivitamise aja eest, ning teha uus otsus, millega jätta kaebused nimetatud nõuete osas rahuldamata. Kui Riigikohus ei pea võimalikuks asjas uut otsust teha, palub kassaator saata haldusasi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks halduskohtule. Kassaator väidab järgmist: 1)

§ 13

järgi kohalduvad tööseadused teenistussuhetele, kui avaliku teenistuse seadus või eriseadused ei sätesta teisiti. Palganõude osas võib

§ 37

lg-st 4 lähtuvalt küll ITVS § 6 lg 3 kohalduda, kuid koondamishüvitise ja lõpparve tasumisega viivitamise kohta on avaliku teenistuse seaduses regulatsioon olemas ning nende vaidlustamisel kohaldub

§ 160

lg 1, mitte individuaalse töövaidluse lahendamise seadus; 2) juhul, kui ITVS § 6 lg-s 1 sätestatud tähtaega pidada lõpparve koosseisu olevate summade nõuete puhul kohaldatavaks, on ringkonnakohus nõude aegumise katkemist valesti sisustanud. Kohus on vääralt kohaldanud TsÜS § 158 lg 2. Tõendatud on küll, et makseid sooritati, kuid pole tuvastatud Paldiski Linnavalitsuse tahet võlga tunnustada; 3)

§ 134

lg-st 3 tuleneval ametipalga nõudel ei saa olla mitut erinevat aegumistähtaega, mis sõltuvad lõpparve koosseisu kuuluvatest erinevatest nõuetest. Koondamishüvitiste osalise maksmise tõttu aegumise katkenuks lugemine ei anna alust järelduseks, et lõpparvega viivitamise eest ametipalga nõude osas aegumine samuti katkes. 8. J. Visbeki kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele palutakse jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja mõista kassaatorilt kaebuse esitaja kasuks välja kassatsioonimenetluses kantud kulud täies ulatuses. Vastuses leitakse, et lõpparve õigeaegselt välja maksmata jätmise korral kohalduvad nõuetele ITVS §-s 6 sätestatud aegumistähtajad.

§ 160

ei võimalda esitada kohustamiskaebust lõpparve, sh palga maksmiseks kohustamiseks. Lõpparve koosseisu kuuluvate hüvitiste väljamaksmisega viivitamise aja eest

§ 134

lg 3 alusel makstava nn viivise nõue on tähtaegne juhul, kui vastava hüvitise nõue ei ole aegunud. Kohus on tuvastanud, et J. Visbek on tähtaegselt esitanud koondamishüvitise nõude, seega on tähtaegne ka ühe kuu ametipalga suuruse hüvitise nõue lõpparve tähtaegselt välja maksmata jätmise eest. Koondamishüvitise osaline maksmine tõi kaasa aegumise peatumise TsÜS § 158 lg 1 tähenduses.

2. oktoobril 2011 esitas Paldiski Linnavalitsus vastuseks Riigikohtu
3. septembri
4. a teatisele asjas kirjaliku menetluse toimumise kohta, et jääb oma kassatsioonkaebuses esitatud seisukohtade juurde. Kassaator märkis, et ei nõustu ringkonnakohtu järeldustega

§ 134

lg 3 alusel makstava ametipalga saamise nõuete aegumise osas ning aegumistähtaja katkemise osas. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 10. Halduskohtule esitatud kaebustega nõuti Paldiski Linnavalitsuselt järgmiste summade väljamõistmist: 1) J. Visbeki ja J. Maksimenkova kaebustes koondamise tõttu teenistusest vabastamisel saamata jäänud hüvitist (

§ 131lg 1 alusel) ning L.

Konovalova kaebuses hüvitist Paldiski linna põhimääruse § 36 lg 2 alusel; 2) isikliku sõiduki kasutamise kulude hüvitamist (

§ 42lg 3); 3) J.

Maksimenkova kaebuses hüvitist kasutamata puhkuse eest (TLS § 71); 4) ametipalka lõpparve tasumisega viivitatud aja eest (

§ 134lg 3).

5) J. Maksimenkova ja L. Konovalova kaebustes osaliselt saamata jäänud palka. 11. Kassatsioonimenetluse põhiküsimuseks asjas on, kas ametniku teenitusest vabastamisel lõpparve koosseisu kuuluvate summade, mis ei kujuta endast palka, ning lõpparve tasumisega viivitamise korral makstava ametipalga (

§ 134

lg 3) nõuetele kohaldub ITVS § 6 lg-s 1 sätestatud tähtaeg või

§ 160

lg-s 1 ette nähtud halduskohtusse pöördumise tähtaeg või kohustamiskaebuse esitamise tähtaeg vastavalt HKMS § 9 lg-le

1. Paldiski Linnavalitsus ei ole ringkonnakohtu otsust kasseerinud osas, milles haldusasi saadeti halduskohtule uueks läbivaatamiseks J. Maksimenkova ja L. Konovalova nõuete osas. Haldusasi saadeti uueks läbivaatamiseks, kuna halduskohtu poolt välja selgitatud asjaolud ei võimaldanud eristada, kas vastustaja oli asunud kaebajate nõuet rahuldama saamata jäänud palga või muude summade osas ning nende nõuete erinevate aegumistähtaegade tõttu ei pidanud ringkonnakohus võimalikuks võtta seisukohta nõuete aegumise osas.
2. ITVS § 6 on pealkirjastatud "Nõude esitamise tähtaeg" ning sätestab järgmist: "

§ 13

lg 1 sel ajal kehtinud redaktsiooni kohaselt laienevad tööseadused ametnikele niivõrd, kuivõrd avaliku teenistuse seaduse või avalikku teenistust reguleerivate eriseadustega ei sätestata teisiti.

§ 37

lg 4 kohaselt toimus teenistujatele palga maksmine sel ajal kehtinud palgaseaduses sätestatud korras. Kolleegium osundas määruse p-s 13 ka palgaseaduse (PalS) §-le 38 (palgaseaduse kohaldamisel tööandja ja töötaja vahel tekkinud vaidlused lahendatakse individuaalse töövaidluse lahendamise seaduses ettenähtud korras) ning PalS §-le 34 (kui töötajale ei ole palka või hüvitist arvutatud või neid on arvutatud vähem, on töötajal õigus esitada nõue individuaalse töövaidluse lahendamise seaduses ettenähtud korras). Kolleegium märkis veel, et kuigi ITVS § 1 kohaselt sätestab see seadus töötaja ja tööandja vahel tekkinud individuaalse töövaidluse lahendamise korra ja tingimused, on

§ 13lg 1 ja § 37 lg 4, kuni 1. juulini 2009 kehtinud Pal

S § 1 lg 3 ja § 34 ning ITVS § 6 lg 3 koostoimest tulenevalt ITVS § 6 lg-s 3 sätestatud tähtaeg kohaldatav ka teenistujate palganõuete esitamisel halduskohtusse (p 14). 14. ITVS § 6 lg 3 kehtivas redaktsioonis sätestab, et töötasu nõude esitamise tähtaeg on kolm aastat. Sarnaselt viidatud lahendi tegemise ajal kehtinuga näeb

§ 13

praeguses sõnastuses ette, et töösuhteid reguleerivad seadused laienevad ametnikele ja abiteenistujatele niivõrd, kuivõrd avaliku teenistuse seaduse või avalikku teenistust reguleerivate eriseadustega ei sätestata teisiti.

§ 37lg 4 (alates 1.

juulist 2009 kehtiv redaktsioon) sätestab, et palka makstakse töölepingu seaduse

1. peatüki
2. jaos sätestatud korras. Alates
3. juulist 2009 kehtiva TLS § 114 kohaselt lahendatakse töölepingust tulenevad vaidlused töölepingu seaduses ja individuaalse töövaidluse lahendamise seaduses sätestatud tingimustel ja korras. Töölepingust tulenevaks vaidluseks on ka vaidlus saamatajäänud töötasu üle. Eelnevast nähtuvalt ei tulene ka kehtivast õigusest, et teenistussuhetest tõusetunud palgavaidluste lahendamiseks oleks kohtusse pöördumise tähtajad avalike teenistujate jaoks sätestatud erinevalt võrreldes töölepingulises suhtes olevate isikutega. Kehtivast õigusest ei nähtu ka mõistlikke põhjendusi, miks peaks avaliku teenistuse suhtest tulenevate palganõuete esitamine olema töötajatega võrreldes võimalik lühema aja jooksul (

§ 160lg 1 või HKMS § 9 lg 2).

Seetõttu peab kolleegium jätkuvalt kohaldatavaks haldusasjas nr 3-3-1-11-04 väljendatud seisukohta, et ka avaliku teenistuse suhtest tekkinud töötasunõuete esitamiseks kohaldub ITVS § 6 lg-s 3 sätestatud tähtaeg.

1. Ringkonnakohus asus seisukohale, et koondamise tõttu teenistusest vabastamisel makstava hüvitise, kasutamata jäänud puhkuse hüvitise, isikliku sõiduauto kasutamise hüvitise ja lõpparve tasumisega viivitamisel makstava summa puhul ei ole tegemist palgaga, mistõttu ei pidanud ta nende nõuete osas kohaldatavaks ITVS § 6 lg
2. Kehtivas õiguses lõpparve mõistet ei defineerita. Kuni
3. juulini 2009 kehtinud PalS § 32 lg 1 kohaselt mõisteti lõpparvena "kõiki tööandjalt saada olevaid summasid". Poolte vahel ei ole kassatsiooniastmes vaidlust selle üle, et kõik lõpparve koosseisu kuuluvad ja asutuselt saada olevad summad ei kujuta endast palka ega ka selle üle, milliseid nõudeid määratleda palganõuetena. Seisukohta, et kõik lõpparve komponendid ei kujuta endast palka, kinnitab ka Riigikohtu tsiviilkolleegium seisukoht
4. juuni 2011 otsuses asjas nr 3-2-1-43-11 (p 15), kus leiti järgmist: "Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et palga maksmise nõudele sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg kohaldub mis tahes lõpparve koosseisus maksmata jäänud summadele. Nagu eespool märgitud, teeb ITVS § 6 lg 3 üldisest neljakuulisest aegumistähtajast erandi palga maksmise nõudele. [---] Kuivõrd lähetuskulu hüvitis ei ole käsitatav palgana, kohaldub saamata jäänud lähetuskulu hüvitamise nõudele (ja lähetuskulu hüvitise kinnipidamisest tulenevale nõudele) ITVS § 6 lg-s 1 sätestatud neljakuuline aegumistähtaeg. [---]".
5. Tsiviilkolleegiumi eelneva seisukoha järgi on oluline eristada palganõudeid sellistest rahalistest nõuetest, millega kaebaja taotleb asutuselt teenistussuhte lõppemisel saamata jäänud summade väljamõistmist, mis ei kujuta endast palka. 16.
6. Palga mõiste avalikus teenistuses on sätestatud

§ 81

lg-s 1, mille kohaselt palgaks nimetatakse ametipalka koos seaduses sätestatud lisatasudega ja seaduse alusel makstavate lisatasudega. Ametipalgaks nimetatakse palgaastmele vastavat palgamäära (lg 2). Kehtivas töölepingu seaduses kasutatakse mõistet "töötasu" ning TLS § 5 lg 1 p 5 kohaselt mõistetakse selle all töö eest makstavat tasu, milles on kokku lepitud. 16.2.

§ 42

lg 3 sätestab, et isikliku sõiduki ametisõitudeks kasutamise kulud hüvitatakse ametnikule Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud tingimustel, ulatuses ja korras. TLS § 70 lg 1 kohaselt on töötajal õigus saada sama seaduse § 29 lõikes 8 sätestatud korras arvutatud puhkusetasu. TLS §-st 71 tuleneb, et töölepingu lõppemisel on tööandja kohustatud hüvitama töötajale kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse rahas.

§ 131

lg 1 p-de 1–4 alusel makstakse ametiasutuse likvideerimise või ametniku koondamise tõttu teenistusest vabastamisel ametnikule hüvitusena tema avaliku teenistuse staaži pikkusest sõltuvalt kahe kuni kümne kuu ametipalk. Kuigi hüvitise arvutamise aluseks on ametipalk, on selle maksmise eesmärk leevendada teenistussuhte lõppemisega kaasnevat sissetuleku kadumist. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et nimetatud väljamaksete puhul ei ole tegemist palgaga

§ 81lg 1 tähenduses.

17.

§ 134

lg 3 alusel on ametiasutus lõpparve tähtaegselt tasumata jätmise korral kohustatud maksma vabastatud ametnikule ametipalka lõpparve väljamaksmisega viivitatud iga tööpäeva eest, kuid mitte üle ametniku ühe kuu ametipalga. Nimetatud summa ei ole osa lõpparvest, vaid iseseisev nõue. Kohaldades enne 1. juulit 2009 kehtinud TLS § 119 lg 2, mis sarnaselt

§ 134

lg-ga 3 nägi ette töötajale keskmist palga maksmise iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga, on Riigikohtu tsiviilkolleegium leidnud, et ühelt poolt on tegemist hüvitisega töötajale ja teisalt sanktsiooniga tööandjale kohustuse rikkumise eest (

1. veebruari
2. a otsus asjas nr 3-2-1-155-10, p 11). Tasumisele kuuluva summa suurus on küll seatud sõltuvusse ametipalga suurusest, kuid seda makstakse perioodi eest, mil teenistussuhe on juba lõppenud ning ametnikul pole enam kohustust teenistusülesandeid täita ega asutusel kohustust nende täitmise eest palka maksta.

§ 37

lg-st 1 nähtub, et teenistujal on õigus saada palka alates teenistusse astumise päevast kuni teenistusest vabastamise päevani. Seega ei ole ametipalk, mida makstakse

§ 134

lg 3 alusel, olemuslikult palk

§ 81tähenduses.

18. Ringkonnakohus on asunud seisukohale, et avaliku teenistuse suhtest tekkinud rahaliste nõuete puhul, mis pole käsitletavad töötasu nõuetena ITVS § 6 lg 3 tähenduses, on kohaldatav ITVS § 6 lgs 1 sätestatud neljakuuline tähtaeg. Halduskohtusse pöördumise tähtaeg teenistusalastes küsimustes on sätestatud

§ 160lg-s 1 järgmiselt: "Ametnikul on halduskohtumenetluse seadustiku § 7 1.

lõikes sätestatud ühekuulise tähtaja jooksul õigus esitada kaebusi halduskohtule teenistusalastes küsimustes antud käskkirjade, korralduste ja otsuste ning sooritatud toimingute peale."

§ 160

lg 3 kohaselt võib ametnik halduskohtus nõuda käskkirja, korralduse, otsuse või toimingu täielikult või osaliselt seadusevastaseks tunnistamist ning vastavalt

§ 160

lg-le 5 temale määratud distsiplinaarkaristuse tühistamist.

§-s 135 on sätestatud nõudeõigus ebaseadusliku teenistusest vabastamise korral: ebaseaduslikult teenistusest vabastatud ametnik on õigustatud nõudma vabastamise seadusevastaseks tunnistamist või teenistusest vabastamise aluse muutmist ning tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest (lg 1) või hüvitust kuue kuu ametipalga ulatuses juhul, kui ta ei soovi teenistusse ennistamist (lg 2).

1. jaanuari
2. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-74-10 (p 12) leidis kolleegium, et avaliku teenistuse seaduses on teenistusvaidluste lahendamiseks kehtestatud erikord ning ammendavalt reguleeritud, milliseid nõudeid on ametnikul teenistusest vabastamise korral õigus esitada.

§-st 135 ega § 160 lg-st 1 ei tulene halduskohtusse pöördumise tähtaega nõuete esitamiseks asutuselt selliste avaliku teenistuse suhtest tekkinud rahaliste nõuete väljamõistmiseks, mis ei kujuta endast saamata jäänud palka ega hüvitist

§ 135tähenduses.

Seega nõustub kolleegium ringkonnakohtuga selles, et analoogselt ITVS § 6 lg-ga 3 tuleb nimetatud nõuete puhul kohaldatavaks pidada ka ITVS § 6 lg

1. Olukorras, kus nimetatud nõuetega halduskohtusse pöördumist ei ole üheselt arusaadavalt reguleeritud, on põhjendatud kohaldada kohtusse pöörduja jaoks soodsamat regulatsiooni (pikemat kaebetähtaega) võrreldes avaliku teenistuse seaduses sätestatud kaebetähtajaga.
2. ITVS § 6 lg 1 sõnastuse kohaselt on selles sätestatud "töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks". Sama paragrahvi teises lõikes sätestatu on sõnastuse kohaselt "nõude aegumise tähtaeg" ning kolmandas lõikes "nõude esitamise tähtaeg". Ringkonnakohus on ITVS § 6 lg 1 kohaldamisel, seejuures osundades Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
3. jaanuari
4. a otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-127-07 (p 8), leidnud, et selles sättes on ette nähtud materiaalõigusliku aegumise tähtaeg, mille ennistamine menetlusõiguse sätete järgi pole võimalik. Kolleegium märgib esmalt, et tsiviilkolleegiumi nimetatud lahend ja selles viidatud kohtupraktika käsitlevad ITVS § 24 lg-s 1 sätestatud kohtusse pöördumise tähtaega töövaidluskomisjoni otsuse vaidlustamiseks. Teiseks rõhutab kolleegium, et erinevalt hagimenetlusest, millele ongi omane aegumise instituudi kohaldamine, rakendub halduskohtusse pöördumisel halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud kaebetähtaja regulatsioon.
5. HKMS §-st 9 nähtuvalt tuleb halduskohtusse pöörduda seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Seejuures esineb ka seadusest tulenevaid erandeid, mil kohtusse pöördumine on tähtajatu (protest, kaebus avalik-õigusliku suhte olemasolu või puudumise kindlakstegemiseks). Samuti tuleneb seadusest kohustus pöörduda kohtusse mõistliku aja jooksul (HKMS § 9 lg 9). Lisaks halduskohtumenetluse seadustikus sätestatule võib kaebetähtaegu sätestada ka muudes seadustes (HKMS § 9 lg-d 1, 2, 61). Halduskohtumenetluse seadustikust teistsuguseid kaebetähtaegu sätestavaks seaduseks võib olla ka individuaalse töövaidluse lahendamise seadus. Halduskohtumenetluse seadustik reguleerib ka kohtu käitumist kaebetähtaja järgimise kindlakstegemisel – HKMS § 12 lg 3 kohaselt tuleb kohtul kontrollida, kas kaebus on tähtaegselt esitatud ja lahendada vajadusel tähtaja ennistamise küsimus. Samuti näeb halduskohtumenetluse seadustik ette tähtaja rikkumise tagajärje menetluse lõpetamise näol (HKMS § 12 lg 3 ls 3). Kehtivast õigusest ei ilmne, kuidas kohaldub tsiviilõiguslik aegumise instituut pöördumisel halduskohtusse, kus toimuva menetluse jaoks on kohtusse pöördumise tähtaegsuse seisukohalt valitud põhimõtteliselt teistsugune lahendus. Kolleegium on seisukohal, et olukorras, kus halduskohtusse pöördumise üldine nõue on kaebetähtaja järgimine, oleks kohtusse pöördujate jaoks segadust tekitav olukord, kus mõnede kaebuste puhul kuuluks kohaldamisele nõude materiaalõiguslik aegumine ja teiste korral tuleks lähtuda menetlustähtaegade regulatsioonist. Iseäranis problemaatiline oleks erinevate režiimide kohaldumine juhul, kui erineval õiguslikul alusel esitatud nõuded tulenevad samast õigussuhtest ning esitatakse sama kaebuse raames.
6. Eeltoodu tõttu on kolleegium seisukohal, et hoolimata sellest, et ITVS § 6 lg-tes 1 ja 3 sätestatud tähtajad, mis ITVS § 2 järgi kohalduvad töölepingu alusel tekkinud eraõiguslike vaidluste puhul, on käesoleva otsuse p-des 13–14 ja 18 nimetatud põhjendustel kohaldatavad ka teenistussuhetest tõusetunud haldusasjade lahendamisel, ei tule neid halduskohtumenetluses mõista materiaalõiguslike aegumistähtaegadena, vaid kaebetähtajana HKMS § 9 mõistes.
7. Kolleegiumi arvates tuleks kaebetähtaja kulgemahakkamine siduda hetkega, mil isik sai teada või pidi teada saama, et asutus oma kohustusi ei täida ja talle raha välja ei maksa.
8. Erinevalt kolleegiumi eeltoodud seisukohtadest on ringkonnkohus kohaldanud halduskohtule esitatud kaebuste tähtaegsuse hindamisel materiaalõiguslikku aegumist ning asunud seisukohale, et esitatud nõuded pole aegunud seetõttu, et vastustaja poolt nõuete osalise rahuldamise tõttu aegumistähtaeg katkes. Halduskohtu otsusest ei selgu üheselt, kas J. Visbeki kaebuse tähtaegsust hinnates on kohus kohaldanud ITVS § 6 lg-s 1või lg-s 3 sätestatud tähtaega. Samuti ei selgu, millisest hetkest hakkas kaebetähtaeg kohtu hinnangul kulgema ja millistele kohtumenetluse normidele tuginedes halduskohus kaebuse tähtaegselt esitatuks luges. Halduskohtu otsusest ei nähtu ka, kas kohus leidis, et kaebetähtaeg hakkas kulgema ajast, mil osa saama jäänud summadest hilinenult välja maksti, või oli kohus seisukohal, et osaliste väljamaksete tõttu peatus nõuete aegumine.
9. Eeltoodust lähtuvalt tuleb halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused kassatsioonkaebusega hõlmatud (st J. Visbeki kaebust puudutvas) osas tühistada ning saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks halduskohtule. Asja uuel läbivaatamisel tuleb halduskohtul J. Visbeki kaebuse tähtaegsust hinnata vastavuses käesoleva otsuse põhjendustega. Juhul kui kohus asub seisukohale, et kaebus on esitatud individuaalse töövaidluse lahendamise seaduses sätestatud tähtaegu rikkudes, tuleb kaebaja tähelepanu sellele juhtida ja anda talle võimalus esitada HKMS § 12 lg-s 3 ette nähtud taotlus kaebetähtaja ennistamiseks. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann