3-2-1-118-11

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev RESOLUTSIOON Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-118-11 Tartu,

1. detsember
2. a Eesistuja Henn Jõks, liikmed Lea Laarmaa ja Jaak Luik Eesti Vabariigi hagi pankrotihaldur Maire Armi vastu nõude tunnustamiseks Aleksandr Kozintsevi pankrotimenetluses Tallinna Ringkonnakohtu
3. aprilli
4. a otsus tsiviilasjas nr 210-18218 Pankrotihaldur Maire Armi kassatsioonkaebus 49 037 eurot 17 senti Hageja Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse kaudu) Kostja pankrotihaldur Maire Arm
5. november
6. a, kirjalik menetlus
7. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
8. aprilli
9. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-18218 osas, milles ringkonnakohus saatis asja Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks. Saata asi tühistatud osas ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
10. Ringkonnakohtu otsus jääb muutmata osas, milles ringkonnakohus tühistas Harju Maakohtu
11. septembri
12. a otsuse, millega jäeti hagi aegumise tõttu rahuldamata.
13. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
14. Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse kaudu) (hageja) esitas
15. aprillil 2010 Harju Maakohtule hagi pankrotihaldur Maire Armi (kostja) vastu nõude tunnustamiseks Aleksandr Kozintsevi (võlgnik) pankrotimenetluses. Hagiavalduse kohaselt kuulutati
16. oktoobril 2009 välja võlgniku pankrot ning
17. märtsi
18. a nõuete kaitsmise koosolekul taotles hageja võlgniku pankrotimenetluses 767 265 krooni suuruse nõude tunnustamist. Võlg on tekkinud seetõttu, et Austria Maksuamet esitas
19. detsembril 2004 sundtäitmise rahvusvahelise ametiabi korras hagejale kui maksuhaldurile taotuse (edaspidi abitaotlus Eesti maksuhaldurile), et Euroopa Liidu Nõukogu
20. märtsi
21. a direktiivi nr 76/308/EMÜ (edaspidi direktiiv) art 9 p 2 järgi Eestis elavalt Austria maksukohustuslaselt võlgnikult sisse nõuda 430 253 krooni 97 senti ja viivisintressi. Hageja kohustas
22. jaanuari
23. a korraldusega võlgnikku tasuma viidatud summa maksuhalduri määratud tähtajaks. Võlgniku kaebus
24. jaanuari
25. a korralduse tühistamiseks on jäetud haldusasjas tehtud
26. mai 2009 jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu otsusega rahuldamata. Kostja esitas võlgniku nõuete kaitsmise koosolekul
27. märtsil 2010 hageja nõudele vastuväite, mistõttu jäi hageja nõue tunnustamata. Hageja palub pankrotiseaduse (PankrS) § 106 lg 1 alusel tunnustada võlgniku pankrotimenetluses 767 265 krooni suurust nõuet PankrS § 153 lg 1 p-s 2 märgitud rahuldamisjärgus. Hageja leiab, et tema nõue ei ole aegunud.
28. Kostja vaidles hagile vastu, leides, et hageja nõue on aegunud. Abitaotluses Eesti maksuhaldurile on märgitud, et aegumistähtajaks määratakse
29. detsember
30. Vaidlusaluse maksunõude aegumist Eesti õigus ei reguleeri. Kostja taotles maakohtult nõude aegumise osas vaheotsuse tegemist.
31. Harju Maakohus rahuldas
32. septembri
33. a otsusega kostja vaheotsuse tegemise taotluse ja jättis hagi aegumise tõttu rahuldamata. Maakohus leidis, et hageja nõue on aegunud, mistõttu tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 449 lg 3 kohaselt teha asjas lõpplahend. Direktiivi art 15 järgi reguleerivad aegumistähtaega abi taotleva asutuse asukohaliikmesriigis kehtivad seadused. Austria föderaalse maksuseadustiku art 238 lg 1 järgi aegub õigus maksu kehtestada ja sisse nõuda viie aasta möödumisel sellest kalendriaastast, kui maksu pidi maksma. Tasutavate maksude aegumist takistatakse mis tahes ametliku menetlusega, mida on rakendatud nõude elluviimiseks ja mis on väliselt tuvastatav. Hagi kohaselt tugineb maksunõue Innsbrucki Tollipeavalitsuse
34. märtsi
35. a otsusel. Innsbrucki Tollipeavalitsus tegi
36. septembril 1996 teatise maksude lõpliku kindlaksmääramise kohta. Teatisest ja selle väljastusteatest nähtuvalt on see kätte toimetatud Olga Drneci aadressile. Austria föderaalse maksuseadustiku art 238 lg 1 kohaselt tuleb lugeda hageja nõue aegunuks hiljemalt
37. jaanuaril
38. Maksude aegumist takistava menetlusena ei saa käsitada abitaotlust Eesti maksuhaldurile
39. detsembrist 2004, sest tähtpäev,
40. jaanuar
41. a oli selleks ajaks möödunud. Hageja ei ole esitanud dokumente, millest nähtuks, et kohus saaks arvestada maksunõude esitamisel võlgnikule mingi muu tähtajaga.
42. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta rahuldamata kostja taotlus kohaldada aegumist. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
43. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
44. aprilli
45. a otsusega maakohtu otsuse ning saatis asja maakohtule menetluse jätkamiseks. Ringkonnakohus leidis, et maakohus kohaldas aegumist ebaõigesti ja vastuolus direktiivi sätetega. Direktiivi art 12 lg 1 kohaselt saab maksunõuet või selle täitmisele pööramist lubavat juriidilist dokumenti vaidlustada, pöördudes abi taotleva asutuse asukohaliikmesriigi pädeva organi poole vastavalt selles liikmesriigis kehtivatele seadustele. Abitaotluses Eesti maksuhaldurile märgitakse, et maksunõude aegumistähtaeg möödub
46. detsembril
47. Seega pidi võlgnik kõik maksunõude kehtivuse ja tähtaegsusega seotud vastuväited esitama Austria Föderatsioonile, ja seda juba
48. aastal, kui võlgnik sai väidetavalt viidatud maksunõudest ja selle aegumistähtajast teada. Võlgnik maksunõuet direktiiviga sätestatud korras ei vaidlustanud. Võlgnik vaidlustas maksunõude täitmise muu hulgas ka aegumise motiivil Tallinna Halduskohtus, Tallinna Ringkonnakohtus ja Riigikohtus, kuid tema kaebusi ei rahuldatud. Kohtud leidsid üksmeelselt, et maksunõue ei ole aegunud. Ka juhul, kui Eesti kohtul oleks pädevus aegumise üle otsustada, on maakohus jätnud põhjendamatult tähelepanuta hageja kirjavahetuse Austria Föderatsiooni rahandusministeeriumi maksu- ja tollikoostöö, tollimaksu ja aktsiisi keskusega (edaspidi Austria maksukeskus). Tõenditest nähtuvalt on hageja esitanud
49. juunil 2010 järelepärimise Austria Föderatsiooni ametiasutusele, kes on koostanud hageja nõude aluseks oleva haldusakti. Austria maksukeskus on järelepärimisele vastanud
50. juunil
51. Nimetatud tõendite kohaselt on rahvusvahelise ametiabi korras edastatud haldusakti sundtäitmise aegumine peatunud ametliku menetluse tõttu, mida on rakendatud haldusaktist tuleneva nõude elluviimiseks, ning vaidlusaluse haldusakti aegumise tähtaeg on
52. detsember
53. Lisaks eeltoodule on hageja esitanud ringkonnakohtule uued tõendid, mis kinnitavad samuti, et rahvusvahelise ametiabi korras edastatud haldusakti (Innsbrucki Tollipeavalitsuse
54. märtsi
55. a otsuse) sundtäitmine ei ole aegunud. Austria maksukeskuse
56. septembri
57. a kirjas on kronoloogilises järjekorras loetletud ametlikud menetlustoimingud, mida on tehtud haldusaktist tuleneva nõude rakendamiseks ja millele tuginedes on aegumise kulgemine olnud takistatud. Kuna nimetatud tõendid on saanud hagejale kättesaadavaks pärast asja lahendamist maakohtus, on nendega apellatsioonimenetluses arvestamine TsMS § 652 lg 3 p 2 järgi põhjendatud. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
58. Kassatsioonkaebuses palub kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Ringkonnakohus kohaldas valesti direktiivi, kui leidis, et hageja nõue ei ole aegunud. Direktiivi art 15 lg-st 1 tulenevalt tuli vaidlusaluse maksunõude aegumise üle otsustada Austria õiguse kohaselt ning kohtul tuli anda hinnang vaidlusaluse nõude kehtivuse kohta, kohaldades Austria õigust. Maakohus leidis õigesti, et maksunõue aegus hiljemalt
59. jaanuaril
60. Ringkonnakohus pidanuks hindama, kas Austria Föderatsiooni haldusorgani toimingud tingisid aegumise katkemise. Ringkonnakohus rikkus menetlusõiguse norme, kui tegi vastuolulise otsuse. Nii saatis ringkonnakohus asja maakohtule menetluse jätkamiseks, et lahendada aegumise küsimus, kuigi leidis enne, et maakohus lahendas aegumise küsimuse vastuolus direktiivi sätetega.
61. Vastuses kassatsioonkaebusele vaidles hageja sellele vastu, leides, et ringkonnakohus ei rikkunud asja lahendamisel menetlusõiguse norme. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
62. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, millega ringkonnakohus saatis asja maakohtule menetluse jätkamiseks. Asi tuleb saata ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Osas, milles ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse, millega jäeti hagi aegumise tõttu rahuldamata, tuleb ringkonnakohtu otsus jätta muutmata.
63. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et Eesti kohtul ei ole pädevust otsustada, kas rahvusvahelise ametiabi korras sundtäitmiseks esitatud maksunõue on aegunud või mitte. Kolleegium põhjendab eeltoodut allpool. Sundtäitmist rahvusvahelise ametiabi korras reguleerib maksukorralduse seaduse (MKS) §
64. Selle paragrahvi lg 1 järgi võib maksuhaldur maksukorralduse seaduses maksuvõla sundtäitmise kohta sätestatud (
65. peatükk,
66. jagu) volitusi kasutada ka rahvusvahelise ametiabi osutamiseks, kui välisriigi pädevad ametivõimud on pöördunud Eesti Vabariigi pädevate ametivõimude poole taotlusega Eestis elava või asuva või Eestis vara omava maksukohustuslase maksukohustuse või sellega seotud kõrvalkohustuste sundtäitmiseks. Sama paragrahvi lg 2 järgi toimub MKS § 134 lg-s 1 sätestatud juhul sundtäitmine välisriigi esitatud täitedokumendi alusel, millest peavad selguma nõude suurus ja kehtivus. Maksukohustuslasele välisriigis tekkinud maksuvõla sundtäitmise kohta hoiatuse tegemisel teatab maksuhaldur, et täitmise aluseks oleva haldusakti vaidlustamiseks tuleb vaie või kaebus esitada välisriigi pädevatele ametivõimudele. Viidatud sätete järgi toimub kõnealuse taotluse alusel esitatud täitedokumendi sundtäitmine MKS § 134 lg-s 2 märgitud eeldustel, st täitedokumendist peavad selguma nõude suurus ja kehtivus. Samuti tuleneb eelnevast, et täitmise aluseks olev haldusakt ei ole vaidlustatav ametiabi andva riigi kohtus. Maksukorralduse seadus ei kehtesta kõnealuse taotluse alusel esitatud täitedokumendile muid nõudeid. Kuivõrd ametiabi andva riigi kohus ei kontrolli esitatud täitedokumendi õiguspärasust, leidis ringkonnakohus õigesti, et maakohus ei olnud pädev ka maksuvõla aegumise üle otsustama ning võlgnikul tuli maksuvõla kehtivuse ja tähtaegsusega seotud vastuväited esitada ametiabi taotleva riigi pädevatele ametivõimudele.
67. Kolleegium märgib, et Euroopa Ühenduse asutamislepingu art 249 lg-st 3 tulenevalt on direktiiv saavutatava tulemuse seisukohalt siduv igale liikmesriigile, kellele see on adresseeritud, kuid jätab vormi ja meetodite valiku selle riigi ametiasutustele. Seega ei ole direktiiv üldjuhul liikmesriigis vahetult kohaldatav (vt nt Riigikohtu
68. oktoobri
69. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-57-09, p 22). Kuigi asjas tuleb kohaldada MKS § 134 sätteid, saab selle tõlgendamisel kasutada ka direktiivi sätteid. Direktiivi art 6 lg-s 1 sätestatakse, et asutus, kellelt abi taotletakse, nõuab abi taotleva asutuse taotluse korral kooskõlas oma asukohariigis samalaadsete nõuete suhtes kohaldatavate õigusnormidega sisse nõuded, mille kohta on olemas nende täitmisele pööramist lubav juriidiline dokument. Direktiivi sama art lg 2 kohaselt tuleb sel eesmärgil kõiki nõudeid, mille kohta on esitatud sissenõudmistaotlus, käsitada selle liikmesriigi nõuetena, kus asub asutus, kellelt abi taotletakse, välja arvatud juhul, kui kohaldatakse art-t
70. Direktiivi art 12 lg 1 esimese lause järgi, kui sissenõudmismenetluse ajal vaidlustab huvitatud isik nõude ja/või selle täitmisele pööramist lubava juriidilise dokumendi, mis on välja antud abi taotleva asutuse asukohaliikmesriigis, peab nimetatud isik pöörduma abi taotleva asutuse asukohaliikmesriigi pädeva organi poole selles liikmesriigis kehtivate seaduste kohaselt. Sellise dokumendi vaidlustamise korrale viidatakse ka direktiivi preambulis, kus on märgitud et on võimalik, et sissenõudmismenetluse ajal võib asjaomane isik selle asutuse asukohaliikmesriigis, kellelt abi taotletakse, vaidlustada nõude või selle täitmisele pööramist lubava juriidilise dokumendi, mis on välja antud abi taotleva asutuse asukohaliikmesriigis. Selleks puhuks tuleb ette näha, et asjaomane isik peab nõude vaidlustamiseks pöörduma abi taotleva asutuse asukohaliikmesriigi pädeva organi poole ja asutus, kellelt abi taotletakse, peab juba alustatud täitemenetluse peatama, kuni eespool nimetatud organ teeb selles küsimuses otsuse.
71. juulist 2001 jõustunud muudatuse kohaselt (muudetud Euroopa Liidu Nõukogu
72. juuni
73. a direktiiviga 2001/44/EÜ) sätestab direktiivi art 8 lg 1, et nõude täitmisele pööramist lubavat juriidilist dokumenti tunnustatakse otseselt ja seda käsitatakse automaatselt kui juriidilist dokumenti, mis lubab taotluse saanud asutuse asukohaliikmesriigi nõude täitmisele pöörata. Euroopa Kohus on selgitanud ametiabi andva riigi kohtu kontrollipädevust ametiabi taotluse alusel sundtäitmiseks esitatud täitedokumendi saamisel, märkides, et ametiabi taotluse saanud asutuse asukohaliikmesriigi kohtutel ei ole põhimõtteliselt pädevust kontrollida, kas nõude täitmisele pööramist lubavat juriidilist dokumenti tuleb täita. Ametiabi andva riigi kohus võib aga juhul, kui vaidlustatakse täitemeetmeid (vt selle kohta direktiivi art 5 ja art 12 lg 3), kontrollida, kas need meetmed on võetud vastavuses abi andva riigi seaduste ja määrustega (vt Euroopa Kohtu
74. jaanuari
75. aasta otsus (Nejvyššķ sprįvnķ soudi (Tšehhi Vabariik) eelotsusetaotlus) kohtuasjas nr C-233/08: Milan Kyrian vs. Celnķ ś?ad T?bor). Samad põhimõtted kui kohtute viidatud direktiivis on sätestatud Euroopa Liidu Nõukogu
76. mai
77. a direktiivis 2008/55/EÜ, mis tunnistas varasema direktiivi kehtetuks. Direktiivi 2008/55/EÜ asendab omakorda alates
78. jaanuarist 2012 kohaldatav Euroopa Liidu Nõukogu direktiiv 2010/24/EL. Eeltoodud sätetest ja sellekohasest kohtupraktikast tuleneb samuti järeldus, et ametiabi andva riigi kohus ei kontrolli esitatud täitedokumendi õiguspärasust.
79. Vastuseks kostja kassatsioonkaebuse väitele ringkonnakohtu otsuse vastuolulisuse kohta märgib kolleegium, et ringkonnakohus ei saatnud asja maakohtule selleks, et lahendada aegumise küsimus, vaid selleks, et lahendada hageja nõue. Kolleegiumi hinnangul rikkus ringkonnakohus oluliselt TsMS § 656 lg-t 2 ja § 657 lg 1 p 3, kui, tühistades maakohtu otsuse, saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule, kuigi oleks saanud asja ise lahendada. Kolleegium kordab
80. novembril 2011 tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11 tehtud otsuse p-s 24 ja
81. oktoobril 2006 tsiviilasjas nr 3-2-1-93-06 tehtud otsuse p-s 12 väljendatud seisukohta, et kuigi ringkonnakohtul on TsMS § 657 lg 1 p 3 järgi põhimõtteliselt õigus maakohtu otsust tühistades saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule, on see viidatud sätte järgi lubatud juhul, kui ringkonnakohus ei saa asja ise lahendada. Viidatud tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11 tehtud lahendis on Riigikohus selgitanud, millised asjaolud õigustavad üldjuhul asja tagasisaatmist maakohtusse ja millised mitte. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel arvestada, et hageja nõuet saab võlgniku pankrotimenetluses tunnustada juhul, kui välisriigi esitatud täitedokument on kooskõlas MKS § 134 lg 2 nõuetega.
82. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada. Henn Jõks, Lea Laarmaa, Jaak Luik