← Eesti

3-3-1-52-11

Obsah (8)§ 67§ 1§ 13§ 14§ 65§ 66§ 70§ 33

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON KOHTUMÄÄRUS 3-3-1-52-11 12. dets

) § 66 lg 1 näeb ette üksnes selle, et korraldatud jäätmevedu teostatakse kohaliku omavalitsuse üksuse valitud ettevõtja poolt ega anna õiguslikku alust kindla jäätmekäitluskoha määramiseks; 2) ühe jäätmekäitluskoha määramisega rikutakse oluliselt põhiseaduse (PS) §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabadust, sest juhul, kui kaebaja osutub hilisema konkursi tulemusena Viimsi vallas korraldatud jäätmeveo teenuse osutajaks, puudub tal õigus jäätmete käitlemiseks temale sobivamas (nt soodsamas) nõuetekohases jäätmekäitluskohas. Jäätmete kohustuslikku suunamist ühte kindlasse sortimistehasesse on põhiseadusega vastuolus olevaks pidanud ka õiguskantsler. Samuti on Konkurentsiamet asunud üheselt seisukohale, et kohalikul omavalitsusel ei ole õigust piirata jäätmekäitluskohtade valikut ühe konkreetse ettevõtjaga, sest see kahjustaks oluliselt konkurentsi.

§ 67

lg 3 p-s 4 ei ole peetud silmas, et korraldatud jäätmeveo konkursil tuleks määrata kindlaks üks konkreetne jäätmekäitluskoht, vaid vedajal peab olema võimalik valida endale sobivaim koostööpartner, tingimusel, et jäätmekäitlus toimub vastavuses kehtestatud nõuetele. Jäätmekäitlemise võimalused on ajas muutuvad ning lisanduvate alternatiivide (nt kaebajal on endal rajamisel tehas segaolmejäätmetest kütuse tootmiseks) välistamine lubatavate jäätmekäitluskohtadena ei saa olla põhjendatud ega õiguspärane, arvestades konkurentsi ja selle kaudu ka avaliku huvi kahjustamist. Hankedokumentide p-s 7 toodud hindamiskriteeriumeid arvestades võib väita, et tegemist on sisuliselt AS-le Tallinna Prügila suunatud hankega. Hange on vastuolus ka

§-s 30 sätestatud jäätmekäitlushierarhia põhimõttega, samuti

§-st 29 tuleneva parima võimaliku tehnoloogia kasutamise põhimõttega, sest ei soodusta jäätmete taaskasutust, vaid aktsepteerib 60% ulatuses jäätmete ladestamist; 3) kuna käesoleval juhul on vaidlustatud haldusakt, millega otsustati hange korraldada, ning riigihangete vaidlustuskomisjoni pädevusse ei kuulu otsustamine, kas kohalikul omavalitsusel on üldse õigus viia läbi hange ühe kindla jäätmekäitluskoha määramiseks (s.o vaidluse all ei ole hankija poolt riigihangete seaduse rikkumine), kuulub korralduse õiguspärasuse hindamine halduskohtu, mitte vaidlustuskomisjoni pädevusse. Korraldus rikub kaebaja subjektiivseid õigusi, sest ta soovib osaleda Viimsi valla poolt tulevikus korraldataval korraldatud jäätmeveo ainuõiguse andmise riigihankel, mistõttu käesoleval juhul vaidluse all oleva riigihankega rikutakse tema ettevõtlusvabadust ning piiratakse õigust koostööpartneri valimisel. Samuti antakse käesoleva riigihankega põhjendamatu konkurentsieelis olemasolevatele jäätmekäitluskohtadele võrreldes tulevikus (s.o korraldatud jäätmeveo ainuõiguse perioodil ehk kuni viie aasta jooksul) valmivate jäätmekäitluskohtadega, sh kaebaja poolt rajatava jäätmete ümbertöötlemise tehasega. Esitatud kaebuses sisaldus ka esialgse õiguskaitse taotlus peatada Viimsi Vallavalitsuse

  1. jaanuari
  2. a korralduse kehtivus ning keelata vastustajal kõigi vaidlusaluse riigihankega seotud toimingute tegemine kuni haldusasjas kohtuotsuse jõustumiseni.
  3. Tallinna Halduskohus jättis
  4. veebruari
  5. a määrusega esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Halduskohus viitas, et vaidlustatud haldusaktis üksnes RHS § 17 lg-le 4 viitamisest ei saa ilmtingimata järeldada, et hankija tegevuse vaidlustamine ei peaks toimuma vaidlustuskomisjoni kaudu, sest RHS § 117 lg 2 p 3 kohaselt on üheks vaidlustatavaks otsustuseks ka kontsessiooni teade. Samuti määrati vaidlustatava korraldusega kindlaks vastutavad isikud ning moodustati komisjon, mistõttu sarnaneb see sisemist töökorraldust puudutava haldusakti või toiminguga, mille puutumus kaebaja õigustega ning vaidlustamise võimalus hankemenetlusest eraldiasetsevana on küsitav. Seetõttu ei pidanud halduskohus kaebuse eduväljavaateid kaalukateks ning selle alusel esialgse õiguskaitse kohaldamist põhjendatuks. Samuti leidis kohus, et kaebajale pöördumatute tagajärgede tekkimise võimalus nii seoses korraldatud jäätmeveo hanke eeldatava võitmise kui ka tulevikus valmiva jäätmete ümbertöötlemise tehasega on esialgse õiguskaitsega hankemenetluse toimingute etteulatuva keelamise õigustamiseks liiga hüpoteetiline.
  6. AS Ragn-Sells esitas
  7. veebruaril 2011 täiendava esialgse õiguskaitse taotluse peatada Viimsi Vallavalitsuse
  8. jaanuari
  9. a korralduse kehtivus ning keelata vastustajal kõigi vaidlusaluse riigihankega seotud toimingute tegemine kuni haldusasjas kohtuotsuse jõustumiseni. Kaebaja põhjendas taotlust järgnevalt: 1) RHS § 117 lg 2 p-de 3 ja 7 kohaselt saab vaidlustuse esitada küll kontsessiooni teatele ja hankedokumentidele, kuid mitte haldusakti peale, millega otsustati vastav hange läbi viia. Ka korralduse enda p-s 8 on märgitud, et seda on võimalik vaidlustada Tallinna Halduskohtus. Kaebaja on esitanud kontsessiooni teate ja hankedokumentide peale ka vaidlustuse, mille suhtes vaidlustuskomisjon ei ole veel seisukohta võtnud. Vaidlustatud korraldus ei ole ka pelgalt siseakt, sest selle p-ga 1 otsustati viia läbi teenuse kontsessioon, mis on kogu järgneva hankemenetluse alusotsuseks; 2) kaebaja huviks on teostada Viimsi vallas korraldatud jäätmevedu ning kuivõrd korraldatud jäätmeveo leping võidakse sõlmida kuni viieks aastaks, saaks kaebaja ilma konkreetse jäätmekäitluskoha nõudeta (s.o vaidlusaluse kontsessiooni andmiseta) oma pakkumuse esitamisel arvestada tulevikus tekkivate uute võimalustega jäätmete käitlemisel. Kaebaja enda rajatav jäätmete ümbertöötlemise tehas valmib
  10. aastal. Kuna vaidlusaluse hanke hindamiskriteeriumide kohaselt määrab olulise osa hindamisest jäätmekäitluskoha kaugus Viimsi vallast, on tegemist sisuliselt AS-le Tallinna Prügila suunatud hankega. Kuna AS Tallinna Prügila 65% aktsiate omanikuks on Veolia kontsern, siis oleks ka korraldatud jäätmeveo teenuse kontsessiooni konkursil oluline eelis samasse kontserni kuuluval AS-l Veolia Keskkonnateenused, kellel oleks võimalik pakkuda madalamat hinda, teenides kasumit ka läbi AS Tallinna Prügila. Konkurentsi taoline piiramine kahjustab oluliselt ka avalikku huvi.
  11. Tallinna Halduskohus jättis
  12. veebruari
  13. a määrusega ka täiendava esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Kohus leidis, et kaebaja väited ei lükka ümber Tallinna Halduskohtu
  14. veebruari
  15. a määruses toodud põhiseisukohti. Olukorras, kus tuleb lähtuda RHS §-st 117 ja kaitsta oma õigusi vastava vaidlustuse esitamisega, ei saa taotluses nimetatud põhjendustega vaidluse lahendamiseks ettenähtud korda muuta. Vastasel korral ei olekski vaidlustuskomisjonil sisulist pädevust, sest riigihanke läbiviimisele eelneb alati mingisugune töökorralduslik otsustus, millega pannakse edasisele alus ja mida peaks sellisel juhul saama vaidlustuskomisjoni eirates vaidlustada otse halduskohtus.
  16. Tallinna Halduskohus tagastas
  17. märtsi
  18. a määrusega haldusasjas nr 3-11-306 AS RagnSells kaebuse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 11 lg 31 p-de 1 ja 5 alusel läbivaatamatult, sest kaebaja ei ole pidanud kinni seda liiki asjade eelnevaks kohtuväliseks lahendamiseks seadusega sätestatud kohustuslikust korrast ning sellest tulenevalt ei olnud tal ka kaebeõigust vallavalitsuse sisemist töökorraldust puudutava haldusakti vaidlustamiseks. Riigihangete seaduse kohaselt peab hankija tegevuse vaidlustamine toimuma riigihangete vaidlustuskomisjoni kaudu. Kaebajal oli seda liiki asjade eelnevaks kohtuväliseks lahendamiseks sätestatud kohustuslik kord kaebuse esitamise ajal veel läbimata, kuna vaidlustus esitati
  19. veebruaril 2011 (HKMS § 11 lg 31 p 1). Olukorras, kus Viimsi Vallavalitsuse
  20. jaanuari
  21. a korralduse nr 45 alusel on avaldatud hanketeade, mille vaidlustamiseks on nähtud ette kohustuslik kord, ei ole kaebajal võimalik töökorraldusliku haldusakti vaidlustamise kaudu enam saavutada oma sisulisi eesmärke ning seega ei ole AS-l Ragn-Sells selles osas ka kaebeõigust (HKMS § 11 lg 31 p 5).
  22. AS Ragn-Sells esitas halduskohtu määruse peale määruskaebuse. AS Ragn-Sells palus Tallinna Halduskohtu
  23. märtsi
  24. a määruse tühistada ja saata kaebus halduskohtule menetlusse võtmiseks. Määruskaebusele oli lisatud riigihangete vaidlustuskomisjoni
  25. veebruari
  26. a otsus, millega vaidlustuskomisjon peatas AS Ragn-Sells vaidlustuse alusel hankemenetluse Viimsi Vallavalitsuse läbiviidavas riigihankes "Jäätmekäitlusteenuste kontsessiooni andmine Viimsi valla haldusterritooriumil korraldatud jäätmeveoga hõlmatud segaolmejäätmete töötlemis- ja taaskasutustoimingute teostamiseks". AS Ragn-Sells põhjendas määruskaebust järgmiselt: 1) RHS § 117 lg 2 p-de 3 ja 7 kohaselt saab vaidlustuse esitada kontsessiooni teatele ja hankedokumentidele, kuid riigihangete seadus ei näe ette, et vaidlustuskomisjonile saaks vaidlustust esitada haldusakti peale, millega otsustati vastav hange läbi viia. Vaidlustuskomisjon ei hinda RHS § 126 lg 1 p-st 5 tulenevalt hanke läbiviimise lubatavust, vaid üksnes hanke alusdokumentide vastavust õigusaktides sätestatud nõuetele. Kuna kaebaja arvates on hanketingimused jäätmeseadusega vastuolus isegi juhul, kui vastava hanke läbiviimine on lubatud, on ta esitanud vaidlustuskomisjonile ka vaidlustuse hanketingimuste peale. Halduskohtu põhjendusi arvestades on kaebaja vaidlustuse täiendavalt esitanud ka Viimsi Vallavalitsuse
  27. jaanuari
  28. a korralduse nr 45 peale. Nimetatud korralduse vaidlustamine allub siiski halduskohtule ning puudus alus kaebuse tagastamiseks HKMS § 11 lg 31 p 1 alusel; 2) Viimsi Vallavalitsuse
  29. jaanuari
  30. a korraldus nr 45 ei ole pelgalt töökorralduslik akt, mille vaidlustamise kaudu ei oleks kaebajal võimalik oma eesmärke saavutada. Korralduse p-ga 1 otsustati viia läbi teenuse kontsessioon, mis on kogu järgneva hankemenetluse (sh hanketeate ja hankedokumentide) alusotsuseks. Vastava hanke korraldamine ei ole vastustaja vaba otsustus. Nii õiguskantsler kui ka Konkurentsiamet on leidnud, et korraldatud jäätmeveoga hõlmatud segaolmejäätmete jaoks ühe kindla jäätmekäitluskoha kindlaksmääramine on ulatusliku ettevõtlusvabaduse piiramise ja konkurentsi kahjustamise tõttu lubamatu. Kaebaja huvi on teostada Viimsi vallas korraldatud jäätmevedu. Korraldatud jäätmeveo teenuse hinna arvestamisel on üheks määravaks asjaoluks jäätmete käitluskulu. Kuna korraldatud jäätmeveo leping võidakse sõlmida kuni viieks aastaks, arvestab kaebaja hinna kujundamisel uute tekkivate võimalustega jäätmete käitlemisel kogu jäätmeveo lepingu perioodi kestel ning saab seeläbi pakkuda soodsamat hinda. Kuivõrd praegusel juhul on ette nähtud, et jäätmed suunatakse ühte kindlasse jäätmekäitluskohta, siis ei oleks kaebajal pakkumuse tegemisel võimalik arvestada alternatiivsete jäätmekäitluskohtade võimalustega, sh jäätmete suunamisega kaebaja enda
  31. a valmivasse jäätmete ümbertöötlemistehasesse. Seega ei ole vaidlustatud korralduse puhul tegemist sisemist töökorraldust puudutava haldusaktiga ning põhjendamatu oli kaebuse tagastamine ka HKMS § 11 lg 31 p 5 alusel.
  32. AS Ragn-Sells esitas
  33. märtsil 2011 ringkonnakohtule täiendava tõendina riigihangete vaidlustuskomisjoni
  34. märtsi
  35. a otsuse, millega vaidlustuskomisjon jättis rahuldamata AS Ragn-Sells vaidlustuse Viimsi Vallavalitsuse
  36. jaanuari
  37. a korralduse nr 45, kontsessiooni teate ja hankedokumentide peale. Vaidlustuskomisjon asus nimetatud otsuses seisukohale, et kuna antud juhul ei ole tegemist korraldatud jäätmeveo tellimisega, siis ei saa tõusetunud vaidluste lahendamine kuuluda vaidlustuskomisjoni pädevusse

§ 1

lg 5 alusel, vaid RHS § 6 lg 2 alusel, ning riigihangete seadusest ei tulene vaidlustuskomisjonile pädevust tunnistada hanke alusdokumente tervikuna kehtetuks. Vaidlustuskomisjon leidis lisaks, et "Eesti Päevalehes"

  1. jaanuaril 2011 avaldatud teade ei ole kontsessiooni teade RHS § 117 lg 2 p 3 tähenduses ning teate sisu ei saa vaidlustaja õigusi rikkuda. Kuna RHS § 6 lg-st 2 tulenevalt on hankijal õigus jäätmeveoga hõlmatud segaolmejäätmete töötlemis- ja taaskasutustoimingute teostamiseks viia läbi teenuste kontsessiooni andmise riigihange, siis ei ole Viimsi Vallavalitsuse
  2. jaanuari
  3. a korraldus nr 45 vastuolus riigihangete seadusega. Vaidlustuskomisjon saab vaidlustuse lahendamisel kontrollida üksnes otsuste vastavust riigihangete seadusele ning vaidlustuse lahendamiseks ei ole tähtsust, kas hankijal on vastav pädevus mis tahes muu õigusakti alusel. Vaidlustuskomisjon ei nõustunud AS-ga Ragn-Sells, et hankedokumendid on vastuolus

§-dest 15 ja 30 tuleneva jäätmekäitlushierarhia põhimõttega, sest kehtestatud minimaalselt nõutav jäätmete taaskasutusmäär (40%) on põhimõtteliselt kooskõlas keskmise olmejäätmete taaskasutuse ulatusega käesoleval ajal. Vaidlustuskomisjon asus lisaks seisukohale, et kuivõrd teenuste kontsessiooni andmiseks korraldatavas riigihankes peab hankija juhinduma üksnes riigihangete seaduse

  1. peatükist, ei laiene käesoleval juhul hankija tegevusele RHS § 31 lg-tes 3 ja 4 pakkumuste hindamise kriteeriumidele kehtestatud nõuded, mistõttu saaks hankija kohustus arvestada pakkumuste hindamisel ka jäätmete taaskasutuse määra tuleneda üksnes jäätmeseadusest, kus selline kohustus aga puudub. Seega ei saa hankedokumentide õigusvastasust tuvastada ka selles osas. Määruskaebuse esitaja leidis, et kuna vaidlustuskomisjon asus
  2. märtsi
  3. a otsuses seisukohale, et tema pädevuses on hinnata üksnes vaidlustatud otsuste vastavust riigihangete seadusele ning vaidlustuse lahendamisel ei oma tähtsust, kas hankijal on vastav pädevus mõne muu õigusakti alusel, millest tulenevalt ei ole vaidlustuskomisjoni pädevuses hinnata Viimsi Vallavalitsuse
  4. jaanuari
  5. a korralduse nr 45 õiguspärasust, siis kinnitab see täiendavalt, et kõnealune vaidlus allub halduskohtule ning Tallinna Halduskohus on kaebuse põhjendamatult tagastanud.
  6. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas
  7. aprilli
  8. a määrusega haldusasjas nr 3-11-306 AS Ragn-Sells määruskaebuse, tühistas Tallinna Halduskohtu
  9. märtsi
  10. a määruse ja saatis asja Tallinna Halduskohtule kohtuliku läbivaatamise ettevalmistamise jätkamiseks. Ringkonnakohtu põhjendused on järgmised: 1) riigihangete vaidlustuskomisjoni
  11. märtsi
  12. a otsusest tulenev seisukoht tema pädevuse osas ei ole ringkonnakohtule siduv ning kohus hindab nimetatud küsimust iseseisvalt; 2) nõustuda võib vaidlustuskomisjoni seisukohtadega, et riigihangete seaduse
  13. peatükis on vaidlustusmenetluse ese ja ulatus piiritletud selgelt üksnes riigihangete seaduse rikkumist puudutavate küsimustega ja riigihangete seaduse alusel tehtud või tegemata jäetud hankija otsustega (RHS § 117 lg-d 1-21, § 126 lg 1 p 5) ning et käesoleval juhul ei ole tegemist

§ 1

lg-s 5 nimetatud korraldatud jäätmeveo tellimisega; 3) erinevalt juhtumist, kus hankemenetlus jäetakse õigusvastaselt korraldamata, ei saa hankemenetluse läbiviimist iseenesest pidada riigihangete seaduse rikkumiseks, vähemalt mitte olukorras, kus sarnase hanke läbiviimine on riigihangete seaduse järgi põhimõtteliselt lubatav ja vastavaid menetlusreegleid ei ole rikutud. Vaidlustuskomisjon on põhjendatult leidnud, et komisjoni pädevusse ei kuulu hinnangu andmine sellele, kas vaidlusaluse hanke läbiviimine oli käesoleval juhul muudest õigusaktidest tulenevalt üldse lubatav - komisjon saab kontrollida üksnes korraldatava hankemenetluse vastavust riigihangete seaduses sätestatud nõuetele ja seda on vaidlustuskomisjoni

  1. märtsi
  2. a otsuse kohaselt ka kontrollitud; 4) kuivõrd AS Ragn-Sells on vaidlustanud nii vaidlusaluse riigihanke korraldamise lubatavuse üldiselt kui ka esitanud konkreetseid etteheiteid hanketeate ja hankedokumentide sisule (jäätmete taaskasutuse määra ja hindamiskriteeriumide õiguspärasuse küsimused), ei olnud AS Ragn-Sells käesoleval juhul kaebuse esitamise ajal kaebuses riigihangete seaduse rikkumist käsitlevas ulatuses kinni pidanud seda liiki asjade eelnevaks kohtuväliseks lahendamiseks seadusega sätestatud kohustuslikust korrast. Kuigi väga otstarbekaks ei saa pidada olukorda, kus kaebajal oleks sisuliselt samas asjas õigus pöörduda osaliselt kohe kaebusega halduskohtusse ning menetlused vaidlustuskomisjonis ja halduskohtus toimuksid paralleelselt, ei anna see siiski alust asuda kaebuse tagastamise õigsuse küsimuses teistsugusele seisukohale. Halduskohus ei saa vaidlustuskomisjonile seadusega antud pädevust ignoreerida (RHS § 117 lg 1, § 129 lg 2); 5) halduskohtu pädevus riigihanke korraldamise kohta käivate otsuste vaidlustamise korral ei muuda vaidlustuskomisjoni pädevust sisutuks - käesoleva juhtumiga sarnane vaidlus saab olla üksnes erandlik. Kui samas asjas vaieldakse üheaegselt selle üle, kas riigihanke korraldamine on lubatav riigihangete seaduse kohaselt ja kas vastavat keeldu ei tulene muust õigusaktist, lahendab sellise vaidluse esmalt vaidlustuskomisjon oma pädevuse piires ning seejärel on võimalik pöörduda halduskohtusse; 6) halduskohtu pädevust ei piiritle see, kas Viimsi Vallavalitsuse
  3. jaanuari
  4. a korraldust nr 45 tuleks pidada töökorralduslikuks siseaktiks või selgelt haldusväliseid suhteid reguleerivaks haldusaktiks haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg 1 tähenduses - halduskohtus vaidlustatava haldusakti määratlus HKMS § 4 lg-s 1 on avaram kui HMS § 51 lg-s 1, hõlmates ka siseakte. Tühistamiskaebusega halduskohtusse pöördumise eelduseks on kaebaja õiguste võimalik rikkumine (HKMS § 7 lg 1), mitte akti formaalne suunatus sisesuhete reguleerimisele; 7) olukorras, kus AS Ragn-Sells soovib edaspidi osaleda Viimsi vallas korraldatud jäätmeveo teenuse osutaja leidmiseks korraldataval konkursil, ning arvestades tema üldteadaolevat pikaajalist tegutsemist jäätmekäitluse valdkonnas, ei saa tema huvi pidada pelgalt hüpoteetiliseks. Seetõttu ei saa välistada kaebaja õiguste rikkumist sellise teenuste kontsessiooni andmisega, millega määratakse edaspidiseks kindlaks korraldatud jäätmeveoga hõlmatud segaolmejäätmete käitlemiseks ettenähtud konkreetne jäätmekäitluskoht. Järelikult on halduskohus kaebuse HKMS § 11 lg 31 p 5 alusel tagastanud põhjendamatult; 8) ringkonnakohus rahuldas AS Ragn-Sells määruskaebuse ja tühistas halduskohtu määruse HKMS § 11 lg 31 p-de 1 ja 5 ebaõige kohaldamise tõttu. Ringkonnakohus selgitas, et asja edasise menetluse käigus tuleb halduskohtul piiritleda kaebuse nõue ja alus selliselt, et kaebusega ei sekkutaks riigihangete vaidluskomisjoni pädevusse. Seega ei saa käesolevas asjas esitatud kaebus hõlmata AS Ragn-Sells taotlusi osas, milles vaidlustuskomisjon
  5. märtsi
  6. a otsusega AS Ragn-Sells vaidlustuse sisuliselt lahendas. Nimetatud osas on AS-l Ragn-Sells olnud võimalik oma õigusi kaitsta vaidlustuskomisjoni
  7. märtsi
  8. a otsuse peale RHS § 129 lg 2 p 1 alusel halduskohtule kaebuse esitamisega. Vastasel korral oleks tegemist sama asjaga ehk vaidlusega samade poolte vahel sama eseme kohta samal alusel. Edaspidises menetluses saab vaidluse esemeks olla üksnes sellisel alusel esitatud nõue, mille riigihangete vaidlustuskomisjon jättis oma otsuses pädevuse puudumise tõttu lahendamata (Viimsi Vallavalitsuse korralduse õigusvastasus, mis ei seondu riigihangete seaduse sätete rikkumisega). Ringkonnakohus selgitas täiendavalt, et tulenevalt Riigikohtu
  9. juuni
  10. a määruses nr 3-3-1101-09 (p 9) väljendatud seisukohtadest on määruse peale määruskaebuse esitamise õigus ka Viimsi Vallavalitsusel kui eeldataval vastustajal. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  11. Viimsi Vallavalitsus esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub Tallinna Ringkonnakohtu
  12. aprilli
  13. a määruse tühistada ja teha uue määruse, millega tagastada kaebus AS-le Ragn-Sells HKMS § 11 lg 31 p 5 alusel kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu. Määruskaebuse põhjendused on järgmised: 1)

§ 13

lg 1 kohaselt on jäätmekäitlus jäätmete kogumine, vedamine, taaskasutamine ja kõrvaldamine.

§ 14

lg 1 sätestab, et jäätmete kogumine on jäätmete kokkukorjamine, sortimine ja segukoostamine nende edasise veo või tekkekohas taaskasutamise või kõrvaldamise eesmärgil.

§ 14

lg 2 järgi on jäätmete vedamine jäätmesaadetise toimetamine veovahendiga lähtekohast sihtpunkti.

§ 14

lg 3 kohaselt ei loeta jäätmete vedajat jäätmevaldajaks, kui tema ülesandeks on ainult üleantud jäätmesaadetise toimetamine üleandja poolt määratud sihtpunkti või selle edastamine esialgsel kujul saadetise vastuvõtmiseks volitatud isikule, juhul kui jäätmete üleandja ja vedaja vahel sõlmitud veolepingus ei ole kokku lepitud teisiti. Eeltoodust tuleneb, et jäätmete kogumine ja vedamine on selgelt eristatud jäätmete taaskasutamisest ja kõrvaldamisest ning jäätmete vedu on transporditeenus lähtekohast sihtpunkti, kusjuures sihtpunkti määrab jäätmete üleandja, kui veolepingus pole kokku lepitud teisiti. Jäätmete vedu kui transporditeenus ei hõlma õigust jäätmete üleandja eest otsustada, kuhu jäätmed toimetada. Samast loogikast lähtub

§ 65

lg 1, mille kohaselt korraldatud jäätmevedu on olmejäätmete kogumine ja vedamine määratud piirkonnast määratud jäätmekäitluskohta või -kohtadesse kohaliku omavalitsuse üksuse valitud ettevõtja poolt.

§ 67

lg 3 p 4 järgi tuleb korraldatud jäätmeveo hankedokumentides kohaliku omavalitsuse poolt muuhulgas määrata ühe kohustusliku tingimusena jäätmekäitluskoht; 2)

§ 67

lg 3 kohustab kohalikku omavalitsust määrama korraldatud jäätmeveo hankedokumentides ka muid tingimusi, mis tegelikult on kindlaks määratud juba enne korraldatud jäätmeveo hanke läbiviimist (veopiirkond, veetavad jäätmeliigid, veo sagedus ja aeg).

§ 66

lg 4 sätestab, et jäätmeliigid, millele kohaldatakse korraldatud jäätmevedu, veopiirkonnad, vedamise sagedus ja aeg ning jäätmeveo teenustasu suuruse määramise kord kehtestatakse valla- või linnavolikogu määrusega. Seega tingimused, mis

§ 67

lg 3 kohaselt tuleb sätestada hankedokumentides (haldusakt), tuleb tegelikult kindlaks määrata valla- või linnavolikogu määrusega (üldakt). Seega nende tingimuste kajastamine hankedokumentides ei tähenda, et jäätmeveo konkursil osaleda soovijatel peaks olema võimalus vaidlustada valla- või linnavolikogu määrusi või muid hankeid, millega need tingimused sisuliselt kindlaks määratakse; 3) kaebaja väide tema õiguste rikkumisest (võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine) seoses tema poolt tulevikus rajatava jäätmekäitluskohaga ei ole tõsiseltvõetav ega asjakohane. Analoogiliselt võiks väita, et mistahes kontsessiooni andmine rikub mõne tulevase teenusepakkuja õigusi, kes ei saa hankes osaleda põhjusel, et ta ei ole hanke läbiviimise hetkel veel võimeline pakkumist tegema. Määruskaebuse täienduses lisab Viimsi Vallavalitsus järgmist: 1)

§ 70

järgi korraldab kohaliku omavalitsuse üksus korraldatud jäätmeveoga hõlmatud jäätmete taaskasutamise või kõrvaldamise. Kaebaja seisukoht, et jäätmete sihtkoha määrab jäätmevedaja, on selle regulatsiooniga vastuolus; 2) jäätmekäitluskoha määramist ei saa võrdsustada jäätmekäitluskohale teatud nõuete kehtestamisega.

§ 33

lg-ga 3 on vastavate nõuete kehtestamine antud keskkonnaministri pädevusse, kes on need nõuded ka kehtestanud; 3) Keskkonnaministeerium on avaldanud seisukohta, et jäätmeveo ja jäätmete töötlemise eraldamise vastu on põhjendatud avalik huvi ning et konkurentsi piiramise asemel aitab see vältida olukorda, kus nn täisteenuse mudelit pakkuvate ettevõtjate tegevus hakkaks kahjustama konkurentsi toimimist nii jäätmeveo kui jäätmete töötlemise turul ja lisaks mõjutaks negatiivselt ka soojatootmise turgu. Korraldatud jäätmekäitluse selline mudel, kus jäätmete veo ja töötlemise ja/või ladestamise suhtes viiakse läbi eraldi hanked, on tavapärane teistes Euroopa Liidu riikides. Arvestades olmejäätmete veo turu kontsentreeritust, tekib olmejäätmete töötlemise turul jäätmeveo turust "tuletatud" turuosadega kontsentreeritud turg, millele sisenemine olmejäätmete töötlejate poolt, kes samaaegselt ei tegutse olmejäätmete turul, on sama hästi kui välistatud.

  1. AS Ragn-Sells vaidleb Viimsi Vallavalitsuse määruskaebusele vastu ja palub selle jätta menetlusse võtmata või menetlusse võtmise korral rahuldamata. AS Ragn-Sells põhjendab vastust järgnevalt: 1) esitatud määruskaebuses on Viimsi Vallavalitsus asunud esitama sisulisi vastuväiteid kaebuses toodud motiividele ning läbi kaebuse väidetava põhjendamatuse leidnud, et kaebus on ilmselgelt perspektiivitu. Erinevates menetlusetappides kaebaja ja Viimsi Vallavalitsuse poolt esitatud argumentidest ilmneb, et antud juhul on tegemist sisulise ja keeruka õigusliku vaidlusega, mitte sisutu ja ilmselgelt põhjendamatu kaebusega. Riigikohtu
  2. juuni
  3. a lahendist haldusasjas nr 3-3-120-10 tuleneb, et kui tegemist on keeruka õigusliku küsimusega, tuleks eelistada kaebuse menetlusse võtmist ning keeruka küsimuse täiendavat analüüsimist, kui muud halduskohtumenetluse seadustikus ettenähtud tingimused kaebuse menetlemiseks on täidetud. Seetõttu puudub alus HKMS § 11 lg 31 p 5 kohaldamiseks; 2) määruskaebuse esitaja on väljunud asja lahendamise piiridest ja soovib Riigikohtus kaebuse menetlusse võtmise lubatavuse küsimuse lahendamisel asja sisuliselt lahendada. Asja sisuline lahendamine peab algama esimese astme kohtust, mitte Riigikohtust. Halduskohus tagastas kaebuse põhjendusel, et vaidlustatud haldusakt reguleerib sisemist töökorraldust ning et kaebaja ei ole läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust; 3) jäätmeseadus kehtestab korraldatud jäätmeveo osas eriregulatsiooni, antud juhul ei ole tegemist tsiviilõiguslikus suhtes veoteenuse tellimisega ning

§ 14

antud juhul kohaldamisele ei kuulu; 4) PS §-st 31 tuleneb põhiõigusena ettevõtlusvabadus; jäätmeveo ainuõiguse andmiseks hanke läbiviimisel ei tohi rikkuda isikute põhiõigusi.

§ 66

lg 1 kohaselt toimub korraldatud jäätmevedu määratud piirkonnast määratud jäätmekäitluskohta või -kohtadesse - see kinnitab selgelt, et vastavaid kohti on rohkem kui üks. Olukorras, kus on erinevaid võimalusi jäätmete nõuetekohaseks ning jäätmekäitlushierarhiat arvestavaks käitlemiseks, peab isikul ettevõtlusvabadusest tulenevalt olema võimalus valida koostööpartner. Jäätmete käitlemise maksumust mõjutab

§ 66

lg-test 5 ja 6 nähtuvalt otseselt asjaolu, kus ja millisel viisil toimub jäätmete käitlemine. Jäätmekäitluskohaga seonduvad kulud on üks komponent jäätmeveo teenustasu hinna määramisel korraldatud jäätmeveo ainuõiguse andmise hankel, mitte ei ole jäätmekäitluskoha tasu eraldi läbiviidava hanke esemeks; 5) samuti ei anna kohalikule omavalitsusele pädevust ühe jäätmekäitluskoha kindlaksmääramiseks

§ 67lg 2 p 4.

Säte ei välista mitut jäätmekäitluskohta, samuti ei eelda see nende määramist nimeliselt.

§ 67

lg 2 p 4 tuleb tõlgendada koosmõjus teiste sätetega (

§-d 66, 81 ja 98), mis kinnitavad, et vastavaid kohti võib olla rohkem kui üks. Kuni viieaastase korraldatud jäätmeveo perioodi jooksul võib tekkida uusi nõuetele vastavaid jäätmekäitluskohti ning olemasolevad võivad oma tegevuse lõpetada; 6) ühe kohustusliku jäätmekäitluskoha määramisega piiratakse ulatuslikult ettevõtlusvabadust. Kaebajal ei ole sellisel juhul võimalik teenuse kontsessiooni riigihankel arvestada võimalusega, et teenuse osutamise ajal lisanduvad täiendavad jäätmekäitluskohad, sh kaebaja enda valmiv tehas, kuid sellise võimalusega arvestades võiks ta riigihankel pakkuda soodsamat hinda ja olla suurema tõenäosusega hankel edukas; 7) nii õiguskantsler kui ka Konkurentsiamet on leidnud, et ühe kindla jäätmekäitluskoha kindlaksmääramine on lubamatu; 8) ühe jäätmekäitluskoha määramine on vastuolus ka võrdse kohtlemise põhimõttega, kuna jäätmekäitluskoht, mis käesoleval hetkel võib tunduda kõige soodsam, võib teatud aja möödudes osutuda vähem soodsaks võrreldes tekkivate uute jäätmekäitluskohtadega; 9) käesoleva vaidlusega hoitakse ära hilisemas korraldatud jäätmeveo riigihankes vastava ebaseadusliku nõude kehtestamine. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

  1. Käesolevas asjas esitas AS Ragn-Sells kaebuse Viimsi Vallavalitsuse korralduse vaidlustamiseks, millega otsustati viia läbi teenuste kontsessioon ning kinnitati hankedokumendid. Tallinna Halduskohus tagastas kaebuse HKMS § 11 lg 31 p-de 1 ja 5 alusel, kuid Tallinna Ringkonnakohus rahuldas AS Ragn-Sells määruskaebuse, tühistas Tallinna Halduskohtu määruse ja saatis asja halduskohtule kohtuliku läbivaatamise ettevalmistamise jätkamiseks. Riigikohtule on määruskaebuse esitanud vastustaja Viimsi Vallavalitsus. Ringkonnakohus viitas oma määruses õigesti Riigikohtu lahendile haldusasjas nr 3-3-1-101-09, mille p-s 9 võttis kolleegium seisukoha, et menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt on vastustajal õigus vaidlustada määrust, millega on tühistatud halduskohtu määrus kaebuse läbivaatamatult tagastamise kohta.
  2. Halduskohus tagastas kaebuse kahel alusel: HKMS § 11 lg 31 p 1, mis puudutab kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmist, ja HKMS § 11 lg 31 p 5 kaebeõiguse ilmselge puudumise kohta. Ringkonnakohus tühistas halduskohtu määruse, nõustudes osaliselt HKMS § 11 lg 31 p 1 rakendamisega, kuid leidis, et HKMS § 11 lg 31 p 5 kohaldamine polnud õigustatud. Ringkonnakohus tühistas samas halduskohtu määruse täies ulatuses, selgitades, et halduskohtul tuleb kaebuse nõue ja alus piiritleda selliselt, et kaebusega ei sekkutaks riigihangete vaidlustuskomisjoni pädevusse. Riigikohtule esitatud määruskaebuses tugineb Viimsi Vallavalitsus kaebeõiguse puudumisele ning leiab, et kaebus tuleks tervikuna HKMS § 11 lg 31 p 5 alusel tagastada.
  3. HKMS § 742 kohaselt lähtutakse määruskaebuse menetlemisel Riigikohtus, samuti määruskaebusega vaidlustatud määruse täitmise peatamisel ja määruskaebuse tagamisel tsiviilkohtumenetluse sätetest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 695 järgi kohaldatakse Riigikohtule määruskaebuse esitamisele ja selle menetlemisele kassatsioonimenetluse kohta sätestatut, kui käesolevas peatükis sätestatust ja määruskaebuse olemusest ei tulene teisiti. HKMS § 64 lg 1, mis reguleerib asja läbivaatamise ulatust kassatsiooniastmes, sätestab, et Riigikohus kontrollib kassatsioonkaebuse alusel, kas ringkonnakohus ja esimese astme kohus on järginud kohtumenetluse seaduse sätteid ja õigesti kohaldanud seadust. Kolleegium on oma otsuses haldusasjas nr 3-3-1-53-11 (p 18) selgitanud, et kohus kohaldab õigust sõltumata menetlusosaliste seisukohtadest (HKMS § 25 lg 3
  4. lause) ning et kassatsioonkaebuse piire ei kitsenda see, kui kassaator nõustub ringkonnakohtu mõningate seisukohtadega. Kassatsioonkaebuse piirid on kindlaks määratud sellega, kas kassaator vaidlustab ringkonnakohtu otsust kogu haldusasja vaidluse eseme ulatuses või kitsamalt. Vaidluse eseme piiritlevad aga omakorda kaebuse või protesti nõuded ja alused, mitte kaebuse või protesti esitaja õiguslikud väited (HKMS § 19 lg 7). Kolleegium on seisukohal, et sellest tõlgendusest tuleb lähtuda ka määruskaebuse lahendamisel. Eeltoodust tulenevalt peab kolleegium sõltumata määruskaebuse põhjendustest vajalikuks peatuda kõigepealt HKMS § 11 lg 31 p 1 kohaldamise võimalikkusel käesolevas asjas (I). Seejärel analüüsib kolleegium AS Ragn-Sells kaebeõigust ja kaebuse HKMS § 11 lg 31 p 5 alusel tagastamise võimalust ning lahendab määruskaebuse (II). I
  5. RHS § 117 lg 1 sätestab, et pakkuja, taotleja või hankemenetluses osalemisest huvitatud isik võib vaidlustada hankija tegevuse, kui ta leiab, et käesoleva seaduse rikkumine hankija poolt rikub tema õigusi või kahjustab tema huvisid, esitades riigihangete vaidlustuskomisjonile sellekohase vaidlustuse. RHS § 117 lg 2 nimetab hankija dokumentide või otsuste hulgas, mille peale võib esitada vaidlustuse, muu hulgas kontsessiooni teadet (p 3), hankedokumente (p 7) ning muud riigihangete seaduse alusel tehtud hankija otsust, mis võib rikkuda vaidlustaja õigusi või kahjustada tema huvisid (p 13).
  6. Ringkonnakohus nõustus oma otsuses vaidlustuskomisjoni seisukohaga, et riigihangete seaduse
  7. peatükis on vaidlustusmenetluse ese ja ulatus selgelt piiritletud üksnes riigihangete seaduse rikkumist puudutavate küsimustega ja riigihangete seaduse alusel tehtud või tegemata jäetud hankija otsustega (RHS § 117 lg-d 1-21, § 126 lg 1 p 5). Vaidlustuskomisjon on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatult leidnud, et komisjoni pädevusse ei kuulu hinnangu andmine sellele, kas hanke läbiviimine oli muudest õigusaktidest tulenevalt üldse lubatav - komisjon saab kontrollida üksnes korraldatava hankemenetluse vastavust riigihangete seaduses sätestatud nõuetele. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu tõlgendusega, et riigihangete seaduse tekstist tuleneb vaidlustuskomisjonile üksnes pädevus hinnata riigihangete seaduse järgimist hankija poolt.
  8. Ringkonnakohus asus seisukohale, et kuivõrd AS Ragn-Sells on vaidlustanud nii vaidlusaluse riigihanke korraldamise lubatavuse üldiselt kui ka esitanud konkreetseid etteheiteid hanketeate ja hankedokumentide sisule, muu hulgas riigihangete seaduse alusel, ei olnud AS Ragn-Sells kaebuse esitamise ajal kaebuses riigihangete seaduse rikkumist käsitlevas osas kinni pidanud seda liiki asjade eelnevaks kohtuväliseks lahendamiseks seadusega sätestatud kohustuslikust korrast. Kuigi otstarbekaks ei saa pidada olukorda, kus kaebajal on sama nõudega õigus pöörduda osaliselt kohe kaebusega halduskohtusse ja osaliselt vaidlustuskomisjoni ning menetlused vaidlustuskomisjonis ja halduskohtus toimuvad paralleelselt, ei anna seadus alust asuda kaebuse tagastamise õigsuse küsimuses teistsugusele seisukohale. Kolleegium nõustub ka selles küsimuses ringkonnakohtuga ning ei pea vajalikuks korrata ringkonnakohtu põhjendusi. II
  9. Halduskohus põhjendas HKMS § 11 lg 31 p 5 rakendamist sellega, et vaidlusalune otsus puudutab vallavalitsuse sisemist töökorraldust. Ringkonnakohus märkis, et halduskohtu pädevust ei piiritle see, kas Viimsi Vallavalitsuse
  10. jaanuari
  11. a korraldust nr 45 tuleks pidada töökorralduslikuks siseaktiks või selgelt haldusväliseid suhteid reguleerivaks haldusaktiks HMS § 51 lg 1 tähenduses halduskohtus vaidlustatava haldusakti määratlus HKMS § 4 lg-s 1 on avaram kui HMS § 51 lg-s 1, hõlmates ka siseakte. Tühistamiskaebusega halduskohtusse pöördumise eelduseks on kaebaja õiguste võimalik rikkumine (HKMS § 7 lg 1), mitte akti formaalne suunatus sisesuhete reguleerimisele.
  12. Esmalt peab kolleegium vajalikuks teha kindlaks vaidlusaluse otsuse õiguslik iseloom.
  13. jaanuari
  14. a korraldusega nr 45 otsustas Viimsi Vallavalitsus viia läbi teenuste kontsessiooni jäätmekäitlusteenuste kontsessiooni andmiseks Viimsi valla haldusterritooriumil korraldatud jäätmeveoga hõlmatud segaolmejäätmete töötlemis- ja taaskasutamistoimingute teostamiseks ning kinnitada teenuste kontsessiooni hankedokumendid; lisaks määrati kontsessiooni läbiviija, otsustati avaldada kontsessiooni teade ja moodustati pakkumuste avamiseks, hindamiseks ning eduka pakkumuse väljaselgitamiseks komisjon.
  15. HMS § 52 lg 1 p 2 kohaselt on eelhaldusakt akt, millega tehakse õiguslikult siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omav asjaolu. Haldusasjas nr 3-3-1-99-09 tehtud otsuses on kolleegium asunud seisukohale, et pakkumise kutse dokumendid on eelhaldusakt, millega määratakse konkursi korraldaja ja pakkujate jaoks siduvalt kindlaks pakkumiste esitamise nõuded, kvalifitseerimiseks vajalikud dokumendid ja kvalifitseerimistingimused ning esitatud pakkumiste võrdlemise tingimused (otsuse p 16). Käesolevas asjas vaidlustatud otsuse p 2, millega kinnitati hankedokumendid, on samuti eelhaldusakt. Samadel põhjustel on ka kontsessiooni teade, millega määratakse kindlaks pakkujate kvalifitseerimise tingimused, eelhaldusakt. Kaebaja on otsuse vaidlustanud tervikuna.
  16. Vaidlusaluse korralduse p-ga 1 otsustati läbi viia teenuste kontsessioon, seega on tegemist otsusega algatada kontsessioonimenetlus. Varasemas praktikas on kolleegium planeerimismenetluse algatamist, keskkonnamõju hindamise menetluse algatamist ja munitsipaalomandisse taotlemise algatamist pidanud menetlustoiminguks, mis võib teatud tingimustel olla vaidlustatav (vt Riigikohtu halduskolleegiumi lahendid haldusasjades nr 3-3-1-44-05, p-d 11 ja 14; 3-3-1-86-06, p-d 18-21; 3-31-94-06, p-d 9-11; 3-3-1-12-08, p 15; 3-3-1-64-11, p-d 8-9). Kolleegium on seisukohal, et ka hankemenetluse algatamise otsus on olemuselt menetlustoiming, kuna see ei ole suunatud haldusvälise isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele (HMS § 51 lg 1) ning sellega ei tehta õiguslikult siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omavaid asjaolusid (HMS § 52 lg 1 p 2). Samas aktis, millega otsustati algatada kontsessioonimenetlus, on kinnitatud ka hankedokumendid ning otsustatud hanketeate avaldamine. Kolleegium ei pea võimalikuks jagada vaidlusalust korraldust, millest osa moodustab eelhaldusakti tunnustele vastav otsustus, osadeks seetõttu, et osa aktis sisalduvatest otsustustest puudutavad üksnes haldusorgani sisemist töökorraldust (näiteks kontsessiooni läbiviimise eest vastutava isiku määramine) või on olemuselt pigem menetlustoimingud. Nende osade eraldi käsitlemine tähendaks seda, et osa korraldusest oleks võimalik tühistada, kuid osa puhul saaks kohus tuvastada üksnes õigusvastasuse (HKMS § 6 lg 2 p 1 ja lg 3 p 1). Korralduses sisalduvad erinevad otsustused on omavahel tihedalt seotud - esimese punktiga otsustatakse algatada kontsessioonimenetlus, järgnevate punktidega määratakse kindlaks menetluse eesmärgid ja tingimused. Eeltoodust tulenevalt on kolleegium seisukohal, et vaidlustatud korraldust tuleb tervikuna käsitleda eelhaldusaktina, mida on võimalik tühistada. Välistatud ei ole siiski korralduse osaline tühistamine, juhul kui osa korraldusest isiku õigusi ei riku.
  17. Vastustaja leiab, et halduskohus tagastas kaebuse õigesti HKMS § 11 lg 31 p 5 alusel kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et olukorras, kus AS Ragn-Sells soovib edaspidi osaleda Viimsi vallas korraldatud jäätmeveo teenuse osutaja leidmiseks korraldataval konkursil, ning arvestades tema üldteadaolevat pikaajalist tegutsemist jäätmekäitluse valdkonnas, ei saa tema huvi pidada pelgalt hüpoteetiliseks. Ei saa välistada kaebaja õiguste rikkumist sellise teenuste kontsessiooni andmisega, millega määratakse edaspidiseks kindlaks korraldatud jäätmeveoga hõlmatud segaolmejäätmete käitlemiseks ettenähtud konkreetne jäätmekäitluskoht. Määruskaebuse põhjendused ei lükka ümber neid ringkonnakohtu seisukohti. Määruskaebuses ning selle täienduses toodud argumendid puudutavad peamiselt korralduse sisulist õiguspärasust, mida halduskohus veel hinnanud ei ole. On tõsi, et Riigikohtu halduskolleegiumi praktika kohaselt võib kaebuse HKMS § 11 lg 31 p 5 alusel tagastada ka juhul, kui kaebus on ilmselgelt perspektiivitu. Kaebust saab ilmselgelt perspektiivituks pidada eelkõige siis, kui soovitud eesmärgi saavutamine esitatud kaebuse abil ei ole võimalik. Kui on aga tegemist keeruka õigusliku küsimusega, tuleks eelistada kaebuse menetlusse võtmist ja keeruka õigusliku küsimuse täiendavat analüüsimist, kui muud halduskohtumenetluse seadustikus ettenähtud tingimused kaebuse menetlemiseks on täidetud (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi määrused haldusasjades nr 3-3-1-2010, p-d 10-11; 3-3-1-64-11, p 7). Kolleegium on seisukohal, et käesolevas asjas on tegemist keeruka õigusliku küsimusega. Kaebust ei saa pidada ilmselgelt perspektiivituks olukorras, kus kaebaja argumente toetavad ka õiguskantsleri ja Konkurentsiameti seisukohad.
  18. Eeltoodust tulenevalt jätab kolleegium määruskaebuse rahuldamata ning Tallinna Ringkonnakohtu
  19. aprilli
  20. a määruse resolutsiooni haldusasjas nr 3-11-306 muutmata, täiendades määruse põhjendusi käesoleva määruse põhjendustega. HKMS § 93 lg 2 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ning mõistab menetluskulud välja kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Arvestades, et käesoleva asja menetlus jätkub halduskohtus, jätab kolleegium menetlusosaliste poolt Riigikohtule esitatud menetluskulude väljamõistmise taotlused lahendamata. Määruskaebuse esitamisel tasutud kautsjon tuleb HKMS § 90 lg 2
  21. lause alusel arvata riigituludesse. Tõnu Anton, Ivo Pilving, Harri Salmann

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.