RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON Eesti Vabariigi nimel

) § 3 lg 8 ja Vabariigi Valitsuse

1. aprilli
2. a määrusega nr 94 vastu võetud "Vanemahüvitise ja sünnitushüvitise vahe hüvitamise kord" (vanemahüvitise kord) § 1 alusel rahuldamata. Viimati nimetatud sätte kohaselt hüvitatakse sünnitushüvitise ja vanemahüvitise vahe sünnitushüvitisele õigust omavale isikule, kui temale määratud vanemahüvitise suurus on arvutatud

§ 3lg 8 alusel varasemast tulust.

N. Gerbersoni

1. a ühe kalendrikuu tulu oli suurem kui
2. a ühe kalendrikuu tulu. Seega ei arvutatud hüvitist varasema tulu põhjal, vaid kooskõlas

§ 3lg-ga 3.

1. N. Gerberson esitas eelnimetatud otsusele vaide, mis jäeti Sotsiaalkindlustusameti Põhja Pensioniameti pensionikomisjoni
2. aprilli
3. a otsusega nr 1.1-6.TL11/21 rahuldamata.
4. N. Gerberson esitas
5. mail 2010 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Sotsiaalkindlustusameti
6. veebruari
7. a otsus nr 254076/3 ja teha vastustajale ettekirjutus taotluse rahuldamiseks vanemahüvitise ja sünnitushüvitise vahe hüvitamiseks

§ 3

lg 8 teise lause alusel, kuna: 1) vaidlustatud otsus pole kooskõlas vanemahüvitise seaduse eesmärgi ja mõttega; 2) vaidlustatud otsus on vastuolus põhiseaduse § 12 lg-ga

1. Vaidlustatud otsusega koheldakse kaebajat ebavõrdselt, võrreldes teiste lapsega kodus olevate vanematega, kuna kaebaja sissetulek vähenes järsult mitme kuu palga võrra. Kui
2. a määrati kaebajale vanemahüvitis 18 445 kr kuus ning sünnitushüvitis 67 141 kr, siis
3. a määratud vanemahüvitise suuruseks on 20 201 kr kuus, sünnitushüvitis aga vaid 17 333 kr. Tööl käies oli tema brutopalgaks 21 000 kr kuus, rasedus- ja sünnituspuhkusele jäädes pidi ta aga viis kuud hakkama saama üksnes 17 000 kr suuruse sünnitushüvitisega, mis on sisuliselt tema ühe kuu palk. Seetõttu tuleks

§ 3

lg 8 teist lauset põhiseadusest lähtuvalt kohaldada ka nende suhtes, kellel järjestikuste sündide korral järgmine vanemahüvitis on suurem kui eelmine vanemahüvitis. Vastustaja peaks

§ 3

lg 8 teist lauset rakendama kõigi hüvitise taotlejate suhtes, kellel on lapse sünnihetkel veel alla kahe aasta ja kuue kuu vanuseid lapsi.

1. Tallinna Halduskohus rahuldas
2. augusti
3. a otsusega asjas nr 3-10-1227 kaebuse, tühistas Sotsiaalkindlustusameti
4. veebruari
5. a otsuse nr 254076/3 ning tegi Sotsiaalkindlustusametile ettekirjutuse hüvitada N. Gerbersonile vanemahüvitise ja sünnitushüvitise vahe kohtuotsuses toodud kohtu seisukohtadest lähtuvalt 10 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates. Kohus leidis: 1)

§ 3lg 8 kehtib alates 1.

septembrist 2007 järgmises redaktsioonis: "Kui hüvitise taotlejal, kellel on lapse sünnihetkel veel alla kahe aasta ja kuue kuu vanuseid lapsi, on käesoleva paragrahvi lõigete 1-22 alusel arvutatud ühe kalendrikuu keskmine tulu väiksem, kui talle eelmisel korral määratud hüvitise arvutamise aluseks olnud tulu, või sellega võrdne, arvutatakse hüvitise suurus varasemast tulust. Sünnitushüvitisele õigust omavale isikule hüvitatakse alates lapse sünnist hüvitise ja sünnitushüvitise vahe Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras." Kõnealune regulatsioon sisaldus seaduse kehtestamisel

1. a sama paragrahvi lg-s
2. Vaidlusalune teine lause on mõlemas redaktsioonis identne; 2) sätte teksti grammatiliselt analüüsides pole võimalik järeldada, et vanemahüvitisest väiksem sünnitushüvitis kompenseeritakse ainult neile, kelle vanemahüvitise suurus arvestatakse varasemast tulust, nagu leiab vastustaja; 3) vanemahüvitise seaduse algvariandi eelnõu 125 SE seletuskirjas § 3 lg 7 kohta märgitust järeldub, et seadusandja tahe oli suunatud laste järjestikuse sündimise soodustamiseks olukorra loomisele, kus alla kahe aasta ja kuue kuu vanuseid lapsi omavate isikute vanema- ja sünnitushüvitis järgmise lapse sünni järel poleks väiksem kui eelmise lapse puhul. Seletuskirja fraas "tagades vanemale eelmise vanemahüvitise suuruse sissetuleku" ei tähenda mitte üksnes vanemahüvitise, vaid ka sünnitushüvitise suuruse tagamist, kuivõrd sünnitushüvitis on üks sissetuleku liikidest. Vastustaja seisukoht, et

§ 3

lg 8 teist lauset saab kohaldada üksnes esimeses lauses nimetatud isikutele, on ekslik, ei tulene osundatud sätte tekstist ega ole kooskõlas seadusandja tahtega ning on vastuolus põhiseaduse §-s 12 sätestatud võrdsuspõhiõigusega. Puudub igasugune mõistlik põhjendus, miks näiteks kahest enne viimase lapse sündi võrdselt viis kuud tööl käinud isikust ühele, kelle palk oli varasemast kahe krooni võrra väiksem, kompenseeritakse väiksem sünnitushüvitis, samas teisele, kelle palk oli varasemast kahe krooni võrra suurem, aga ei kompenseerita.

1. Sotsiaalkindlustusamet palus apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega jäetakse kaebus rahuldamata.
2. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas
3. mai
4. a otsusega asjas nr 3-10-1227 Sotsiaalkindlustusameti apellatsioonkaebuse, tühistas Tallinna Halduskohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis N. Gerbersoni kaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus leidis: 1) vanemahüvitise korra § 1 määrab kindlaks isikute ringi, kellele laieneb

§ 3lg 8 teises lauses sätestatud õigus.

Sama korra §-s 1 peetakse silmas isikuid, kes vastavad samaagselt kõigile sättes loetletud tingimustele, sh tingimusele, et isikule määratud vanemahüvitise suurus on arvutatud

§ 3lg 8 alusel varasemast tulust.

Puudub vaidlus selles, et kaebaja vanemahüvitise korra §-s 1 sätestatud tingimusele ei vasta. Temale ei arvutatud kooskõlas

§ 3

lg 8 esimese lausega vanemahüvitise suurust eelmisel korral määratud vanemahüvitise hüvitise arvutamise aluseks olnud tulust. Seega ei võimalda vanemahüvitise korra § 1 kaebust ja taotlust sünnitushüvitise ja vanemahüvitise vahe hüvitamiseks rahuldada; 2)

§ 3

lg 8 teleoloogilisest ja süstemaatilisest tõlgendamisest järeldub selle lõike lausete vaheline selline seos, et lõike teises lauses sätestatud sünnitushüvitise ja vanemahüvitise vahe hüvitamine käib üksnes sama lõike esimese lausega hõlmatud isikute kohta.

§ 3

"Hüvitise suuruse arvutamine" lg-te 1 ja 2 kohaselt arvutatakse vanemahüvitise suurus vanemahüvitise õiguse tekkimise päevale eelnenud kalendriaasta ühe kalendrikuu keskmise tulu (ühe kalendrikuu keskmise isikustatud sotsiaalmaksu suurus) alusel.

§ 3

lg-ga 8 on seadusandja soovinud kehtestada tervikliku eriregulatsiooni isikute jaoks, kellel on veel alla kahe aasta ja kuue kuu vanuseid lapsi ja kelle ühe kalendrikuu keskmine tulu, millest lähtuvalt temale vanemahüvitis sama paragrahvi lg-te 122 alusel arvutataks, on väiksem, kui talle eelmisel korral määratud hüvitise arvutamise aluseks olnud tulu või sellega võrdne.

§ 3

lg-d 5 ja 6 sisaldavad regulatsiooni juhuks, kui isiku vastava kalendriaasta ühe kalendrikuu keskmine tulu on väiksem kui kuupalga alammäär või isik ei ole aluseks võetaval ajavahemikul sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu saanud. 1. septembril 2007 jõustunud vanemahüvitise seaduse muutmise seadus kinnitab, et

§ 3lg 8 teises lauses mõeldakse sama lõike esimeses lauses sätestatud isikuid.

Seadusandja soovitud sisulist seost

§ 3

lg 8 lausete vahel näitab ka see, et vaatamata nende sätete täiesti erinevale reguleerimisesemele on need koondatud samasse lõikesse, ehkki see pole kooskõlas õigusloome metoodiliste nõuetega.

§ 3

lg 8 teise lausega laiema isikute ringi hõlmamist esimese lausega võrreldes ei näita ka see, et teise lause sõnastuse kohaselt hüvitatakse märgitud vahe "sünnitushüvitisele õigust omavale isikule". Niisugune sõnakasutus on põhjendatav sellega, et mitte kõik vanemahüvitise saamiseks õigustatud isikud, järelikult ka mitte kõik

§ 3lg 8 esimeses lauses nimetatud isikud, pole õigustatud saama sünnitushüvitist.

Niisiis ei vii ka grammatiline tõlgendus teistsugusele tulemusele. Seega tuleneb piirang

§ 3

lg-st 8; 3)

§ 3

lg-st 8 ja vanemahüvitise korra §-st 1 tulenevalt on võrdluse objektiks isikud, kellele on makstud eelmise lapse, kes on alla kahe aasta ja kuue kuu vanune, kasvatamisega seoses vanemahüvitist ja kellel seoses lapsepuhkusel viibimisega sünnitushüvitise suuruse arvutamisel aluseks võetaval aastal on ravikindlustuse seaduse (RakS) § 55 alusel arvutatav sünnitushüvitis väiksem kui

§ 3alusel arvutatav vanemahüvitis.

Nende hulgast eristub

§ 3

lg 8 ja vanemahüvitise korra §-st 1 tulenevalt isikute grupp, kelle ühe kalendrikuu keskmine tulu on suurem eelmisel korral määratud vanemahüvitise määramise aluseks olnud tulust ja keda koheldakse ülejäänutest ebasoodsamalt selles mõttes, et nendele ei kompenseerita vahet, mille võrra on sünnitushüvitis väiksem vanemahüvitisest; 4) õiguskantsler palus 20. jaanuari 2006. a ettekandes Riigikogul, juhul kui mõistlikku põhjust isikute ebavõrdseks kohtlemiseks pole, astuda samme

§ 3lg 8 kooskõlla viimiseks põhiseadusega.

Riigikogu sotsiaalkomisjonis selgitas sotsiaalminister, et

§ 3

lg 8 eesmärgiks ei ole otseselt stimuleerida järjestikuseid sünde, vaid julgustada vanemaid hoidma sidet töökohaga kahe lapse sünni vahel. Sotsiaalministri hinnangul esines mõistlik põhjus kohelda erinevalt isikuid, kes saavad teise lapse sündimisel rohkem vanemahüvitist kui eelmise lapse sünni korral, võrreldes isikutega, kes peaksid saama vähem või sama palju vanemahüvitist kui eelmise lapse sünni korral. Selle põhjus oli motiveerida vanemat töötama juhul, kui tema aasta keskmine töötasu enne järgmise lapse sündi on väiksem kui enne eelmise lapse sündi või sellega võrdne. Suurema töötasu teenimise puhul motiveerib töötama varasemast suurem töötasu ning suurem tulevane vanemahüvitis. Õiguskantsler leidis, et vanemate julgustamine töökohaga sidemete hoidmiseks on kooskõlas vanemahüvitise seaduse üldise eesmärgiga, kuna see teenib mõistliku tasakaalu säilitamist töö- ja perekonnaelu vahel. Kui vanem viibib mitme lapse järjestikuse sünni perioodil tööst täielikult eemal, võivad kannatada tema tööoskused. Võimalikult kõrge ja stabiilse tööhõive taseme saavutamine ja säilitamine on olulistes huvides ja samaaegselt ka Eesti riigi kohustus Euroopa Sotsiaalharta art 1 lg 1 järgi. Õiguskantsler leidis, et lapsevanemate töö- ja pereelu ühitamisele suunamiseks võib avalik võim kasutada erinevaid meetmeid, sh ka lähtuvalt sellest, milline on laste sünni vahelisel ajal vanemate poolt eelduslikult saadav töötasu ning kuidas selle suurus muutub võrreldes laste saamisele eelnenud ajaga. Mõne vanemate grupi puhul võib isikute tööle asumise motiveerimise vajadus olla väiksem, sest neil on piisav huvi tööle asuda juba muudel asjaoludel. Vanem, kes pole eelmisel kalendriaastal töötanud ja kelle sünnitushüvitise suurus arvutatakse RaKS § 55 lg 3 kohaselt alampalga järgi, kuid kelle vanemahüvitis on sünnitushüvitisest märgatavalt kõrgem, pole huvitatud töötamisest kahe lapse sünni vahel, sest temal on kasulikum saada vanemahüvitist järgmise lapse puhul alates lapse sünnist (

§ 2

lg 4 teine lause), mitte aga rasedus- ja sünnituspuhkuse lõpupäevale järgnevast päevast (sama lõike esimene lause). Et saavutada selliste isikute suurem kaasamine tööturule, on seadusandja

§ 3

lg 8 teises lauses ette näinud neile sünnitushüvitise ja vanemahüvitise vahe hüvitamise. Kui isik teab, et talle hüvitiste vahe hiljem kompenseeritakse, siis on tal eelduslikult ka huvi laste sünni vahel lisatulu teenimiseks. Kui isiku poolt kahe lapse saamise vahel teenitav tulu on suurem kui tema varasema vanemahüvitise suuruse arvutamise aluseks olnud tulu, siis on seadusandja eeldanud, et isik ei vaja töötamiseks eraldi motiveerimist. Eelmainitud argumendid põhjendavad isikute erinevat kohtlemist, mistõttu põhiseaduse § 12 lg-t 1 ei rikuta. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 8. N. Gerberson palub kassatsioonkaebuses tühistada Tallinna Ringkonnakohtu otsus, teha asjas uus otsus, millega rahuldatakse kaebus, kuna: 1)

§ 3

lg 8 teise lause kohaldamine üksnes esimeses lauses nimetatud isikutele on ekslik, ei tulene sätte tekstist, ei ole kooskõlas seadusandja tahte ega põhiseaduse §-ga 12. Ringkonnakohtu vastupidine tõlgendus on ebaõige. Kuna

§ 3

lg 8 ei määratle sünnitushüvitise ja vanemahüvitise vahe hüvitamise õigust omavaid isikuid, tuleks

§ 3

lg 8 teist lauset rakendada kõigile sünnitushüvitisele õigust omavatele isikutele; 2) isikute erinev kohtlemine ei ole põhjendatud ja on vastuolus põhiseaduse §-ga 12. Kassaatorit koheldakse ebavõrdselt võrreldes teiste vanematega, kes on lapsega kodus, kuna kassaatori sissetulek vähenes järsult mitme kuu palga võrra. Kassaatori sissetulek oleks juba oluliselt langenud ka siis, kui arvestatud uus vanemahüvitis oleks olnud eelmisest ühe krooni võrra väiksem. Kuna seadusandja tahe oli suunatud vanemale lapsega kodus olemise tõttu väljateenimata jääva palga hüvitamisele, tuleks kõiki lapsevanemaid võrdselt kohelda. Ei saa eeldada, et inimesed käivad tööl ainult sel eesmärgil, et saada tulevikus suuremat vanemahüvitist, või selle tõttu, et palk on varasemast suurem. Asjakohatu on väide, et mõne vanemate grupi puhul võib isikute tööle motiveerimise vajadus olla väiksem. Puudub alus väita, et kõik vanemad on olnud motiveeritud kahe järjestikuse sünni vahel tööl käima seetõttu, et neile on tagatud sünnitushüvitise ja vanemahüvitise vahe hüvitis; 3)

§ 3lg 8 kitsam tõlgendus soodustab meeste ja naiste palgalõhe süvenemist.

1. Sotsiaalkindlustusamet kirjalikku seisukohta ei esitanud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Esmalt tõlgendab kolleegium

§ 3lg-t 8 (I).

Seejärel analüüsib kolleegium

§ 3lg 8 põhiseaduspärasust (II) ning viimaks lahendab haldusasja (III).

I 11.

§ 3

lg-s 8 sätestatakse: "Kui hüvitise taotlejal, kellel on lapse sünnihetkel veel alla kahe aasta ja kuue kuu vanuseid lapsi, on käesoleva paragrahvi lõigete 1-22 alusel arvutatud ühe kalendrikuu keskmine tulu väiksem, kui talle eelmisel korral määratud hüvitise arvutamise aluseks olnud tulu, või sellega võrdne, arvutatakse hüvitise suurus varasemast tulust. Sünnitushüvitisele õigust omavale isikule hüvitatakse alates lapse sünnist hüvitise ja sünnitushüvitise vahe Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras." 11.1. Kolleegium on seisukohal, et

§ 3

lg 8 esimese lause otstarve on tagada, et vanemale säiliks eelmise vanemahüvitise suurune sissetulek olukorras, kus ta kahe lapse sünni vahel ei töötanud või tema ühe kalendrikuu keskmine tulu oli väiksem eelmise vanemahüvitise arvutamise aluseks olnud tulust või sellega võrdne. 11.2. Kolleegium märgib, et

§ 3

lg 8 teises lauses sätestatakse nii vanema- ja sünnitushüvitise vahe hüvitamise õigus sünnitushüvitisele õigust omavale isikule kui ka volitusnorm Vabariigi Valitsusele. Kuigi

§ 3

lg 8 teises lauses ei ole sõnaselgelt sätestatud, et vanema- ja sünnitushüvitise vahe hüvitamise õigus on üksnes

§ 3

lg 8 esimeses lauses nimetatud isikutel, on see tõlgendamise teel selliselt mõistetav. Nimelt on seadusandja koondanud esimese ja teise lause samasse lõikesse. See normitehniline võte lubab eeldada sätete vahelist seost. Tõlgendus, et

§ 3

lg 8 teises lauses mõeldakse esimeses lauses nimetatud isikuid, vastab ka vanemahüvitise seaduse muutmise seaduse eelnõu (1085 SE) seletuskirjas märgitule: "Vanemahüvitise seaduses on erikaitse isikutele, kelle lapsed on sündinud järjestikku ning kes seetõttu on järgmise lapse sünni eel saanud varasemast väiksemat tulu. [---] Uue sõnastuse kohaselt arvutatakse hüvitise suurus varasemast tulust neil hüvitise taotlejatel, kellel on lapse sünnihetkel veel alla 2,5 aastaseid lapsi. Seaduse § 3 lõige 8 sätestab vahe hüvitamise isikutele, kelle kalendrikuu keskmine tulu oli väiksem kui taotleja eelmisel korral arvutamise aluseks olnud tulu. Kuna järjestikku sündinud laste puhul võivad mõlema hüvitise arvutamise aluseks olla sama kalendriaasta tulud, lisatakse eelnõuga seadusesse sõna "võrdne" ning vahe hüvitatakse ka neile, kelle kummagi hüvitisele õiguse tekkimisele eelneva kalendriaasta tulud olid võrdsed." 12. Sarnaselt on tõlgendanud

§ 3lg 8 teist lauset Vabariigi Valitsus vanemahüvitise korra vastu võtmisel.

Vanemahüvitise korra § 1 sätestab: "Määrus reguleerib sünnitushüvitise ja vanemahüvitise vahe hüvitamist sünnitushüvitisele õigust omavale isikule, kui isikule on makstud eelmise lapse kasvatamisega seoses saamata jäänud tulu hüvitamiseks vanemahüvitist; isiku eelmine laps on alla kahe aasta ja kuue kuu vanune; isikule määratud vanemahüvitise suurus on arvutatud "Vanemahüvitise seaduse" § 3 lõike 8 alusel varasemast tulust; isikule määratud vanemahüvitise 30ga jagamisel saadud arv on suurem ühe kalendripäeva kohta määratud sünnitushüvitisest." Seega määratleb vanemahüvitise korra § 1 isikud, kellele laieneb määrus. Sünnitushüvitisele õigust omavale isikule kohaldub määruse reguleerimisala üksnes siis, kui täidetud on järgmised kumuleeruvad tingimused: 1) isikule on makstud eelmise lapse kasvatamisega seoses saamata jäänud tulu hüvitamiseks vanemahüvitist; 2) isiku eelmine laps on alla kahe aasta ja kuue kuu vanune; 3) isikule määratud vanemahüvitise suurus on arvutatud

§ 3

lõike 8 alusel varasemast tulust; 4) isikule määratud vanemahüvitise 30-ga jagamisel saadud arv on suurem ühe kalendripäeva kohta määratud sünnitushüvitisest. Vanemahüvitise korra kolmanda eelduse kohaselt hüvitatakse vanemahüvitise ja sünnitushüvitise vahe, kui vanemahüvitis arvutatakse varasemast tulust

§ 3lg 8 mõttes.

Vaidlus puudub selles, et kassaator ei vasta kolmandale eeldusele ehk tema vanemahüvitise suurus ei ole arvutatud

§ 3

lg 8 esimese lause mõttes varasemast tulust, vaid

§ 3lg 3 alusel.

Seega välistab vanemahüvitise korra § 1 kassaatorile vanemahüvitise ja sünnitushüvitise vahe hüvitamise. 13. Eeltoodust tulenevalt on kolleegium seisukohal, et

§ 3lg 8 teises lauses mõeldakse sama lõike esimeses lauses sätestatud isikuid.

Seega vastab vanemahüvitise kord nimetatud tingimuse osas volitusnormi (

§ 3lg 8) piiridele, mõttele ja eesmärgile haldusmenetluse seaduse § 90 lg 1 mõttes.

Seetõttu ei rakendu kassaatori suhtes

§ 3lg 8 ega ka vanemahüvitise kord.

II 14. Kassaator on seisukohal, et teda on võrreldes nende isikutega, keda märgitakse

§ 3lg 8 esimeses lauses, koheldud ebavõrdselt.

Põhiseaduse § 12 lg 1 esimene lause sätestab üldise võrdsuspõhiõiguse, mille kaitseala riivega on tegemist, kui võrdseid isikuid koheldakse ebavõrdselt. Konkreetses kaasuses tuleb määrata võrdluse lähtekoht (Riigikohtu üldkogu

1. juuni
2. a otsus asjas nr 3-4-1-12-10, p 36).
3. Vaidlus puudub selles, et kassaatoril sündis
4. juulil 2007 esimene laps ja kassaatorile määrati sünnitushüvitist 67 141 kr ning vanemahüvitist 18 445 kr kuus (periood
5. oktoober 2007
6. detsember 2008). Kassaator asus pärast esimese lapse sündi uuesti tööle
7. novembril 2008 ja tema brutopalk oli 21 000 kr kuus. Teist korda jäi kassaator rasedus- ja sünnituspuhkusele
8. oktoobril 2009 ja talle määrati sünnitushüvitist oktoobris 2009 17 333 kr ning vanemahüvitist 20 201 kr kuus (periood
9. veebruar 2010 -
10. mai 2011). Kassaatori
11. a ühe kalendrikuu keskmine tulu suurenes võrreldes
12. a ühe kalendrikuu keskmise tuluga.
13. Sünnitushüvitise õigus on sätestatud ravikindlustuse seaduses. Rasedal on sünnituslehe alusel õigus saada sünnitushüvitist 140 kalendripäeva, kui ta on jäänud rasedus- ja sünnituspuhkusele vähemalt 30 kalendripäeva enne arsti või ämmaemanda määratud eeldatavat sünnitamiskuupäeva (RaKS § 58 lg 1). Sünnitushüvitise suuruse arvutamise alused on sätestatud RaKS §-s 55, mille kohaselt on sünnitushüvitise suuruse arvutamise aluseks sotsiaalmaksuga maksustatud tulu. Sünnitushüvitise suurus arvutatakse RakS § 55 lg 2 alusel järgnevalt: "Käesoleva seaduse § 5 lõike 2 punkti 1 või 2 alusel kindlustatud isiku kalendripäeva keskmine tulu võrdub töövõimetuslehel märgitud töö- või teenistuskohustuste täitmisest vabastuse alguspäeva kalendriaastale eelnenud kalendriaastal kindlustatud isikule arvestatud sotsiaalmaksu alusel arvutatud tulu ja arvu 365 jagatisega." Kuna kassaator asus pärast esimese lapse sündi uuesti tööle
14. novembril 2008 ning rasedus- ja sünnituspuhkusele jäi ta
15. oktoobril 2009, arvutati sünnitushüvitise suurus
16. a (ca kahe kuu) sotsiaalmaksuga maksustatavalt tulult. Kui kehtiv regulatsioon oleks lubanud arvesse võtta sotsiaalmaksuga maksustatud tulu kogu perioodi (s.o
17. a ja
18. a) eest, oleks tema sünnitushüvitis olnud suurem ja puuduks vajadus vahe hüvitamiseks.
19. Kolleegium on seisukohal, et käesoleva kaasuse asjaolud ei võimalda hinnata ravikindlustuse seaduse sätete, mis reguleerivad sünnitushüvitise suuruse arvutamise aluseid, põhiseaduspärasust. Praeguses asjas ei vaielda määratud sünnitushüvitise suuruse, vaid üksnes sünnitushüvitise ja vanemahüvitise vahe hüvitamise õiguse üle. Seega ei ole asjassepuutuvad ravikindlustuse seaduse sätted, mis reguleerivad sünnitushüvitise suurust ja selle arvutamist. Asjassepuutuvaks sätteks on käesolevas asjas üksnes

§ 3

lg 8, kuna kassaator esitas taotluse vanema- ja sünnitushüvitise vahe hüvitamiseks ning

§ 3lg 8 alusel jäeti tema taotlus rahuldamata.

Kui

§ 3

lg 8 oleks osas, milles see säte välistab kassaatorile vanema- ja sünnitushüvitise vahe hüvitamise, põhiseadusega vastuolus, võib selle tagajärjeks olla tekkinud vahe hüvitamine ka temale. Seega analüüsib kolleegium järgnevalt seda, kas kassaatorit on koheldud ebavõrdselt võrreldes

§ 3lg-s 8 sätestatud isikutega.

18.

§ 3

lg 8 kohaselt koheldakse kassaatorit erinevalt isikutest, kes on nimetatud

§ 3lg 8 esimeses lauses.

Mõlemal juhul on hüvitise taotlejal lapse sünnihetkel veel alla kahe aasta ja kuue kuu vanused lapsed ja sünnitushüvitis on väiksem kui selle perioodi eest saadav vanemahüvitis. Kassaatori ja

§ 3

lg 8 esimeses lauses nimetatud isikute erinev kohtlemine seisneb selles, et kuna kassaatori ühe kalendrikuu keskmine tulu, mille põhjal arvutatakse vanemahüvitise suurus, oli suurem kui talle eelmisel korral määratud vanemahüvitise arvutamise aluseks olnud tulu, siis temale ei hüvitata vanema- ja sünnitushüvitise vahet, kuid isikutele, kelle ühe kalendrikuu keskmine tulu oli väiksem või võrdne, tekkinud vahe hüvitatakse. 19.

§ 3

lg 8 materiaalse põhiseaduspärasuse kontrolliks tuleb leida kontrollitava sättega põhiseaduse § 12 lg 1 kaitseala riivamise lubatavad eesmärgid ja hinnata piirangu proportsionaalsust nende eesmärkide suhtes (vt ka Riigikohtu üldkogu

1. juuni
2. a otsus asjas nr 3-4-1-12-10, p 40). Kuna põhiseaduse § 12 lg-s 1 sätestatud võrdsuspõhiõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga, on see piiratav igal põhiseadusega kooskõlas oleval põhjusel (Riigikohtu üldkogu
3. juuni
4. a otsus asjas nr 3-4-1-12-10, p 31). Samas tuleb märkida, et kuigi ebavõrdse kohtlemise keeld laieneb ka seadusandjale, on viimasel avar otsustusruum (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
5. märtsi
6. a otsus asjas nr 3-4-1-33-05, p 26;
7. jaanuari
8. a otsus asjas nr 3-4-1-7-03, p 37). Seadusandja poolt sotsiaalõiguse valdkonnas raha ümberjagamisel koheldakse paratamatult erinevaid gruppe erinevalt, kuna ühelt poolt on tegemist sotsiaalpoliitilise otsustustega ja teiselt poolt tuleb arvestada faktilise olukorraga. Samas ei saa erinevate gruppide erinev kohtlemine viia aga võrdsuspõhiõiguse rikkumiseni, millega võib tegemist olla, kui erinevaks kohtlemiseks puudub mõistlik põhjus (vt ka analoogia korras Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
9. märtsi
10. a otsus asjas nr 3-4-1-33-05, p 26;
11. jaanuari
12. a otsus asjas nr 3-4-1-7-03, p 37).
13. Vanemahüvitise seaduse otstarbeks on säilitada riigi toetuse andmisega varasem sissetulek isikutele, kelle tulu väheneb laste kasvatamise tõttu, ning toetada töö- ja pereelu ühitamist. Isikule, kes tulu ei ole saanud, tagatakse sissetulek vanemahüvitise määra ulatuses (

§ 1lg 1).

Vanemahüvitise seaduse esmaseks ülesandeks on tagada isiku varasema sissetuleku taseme säilimine läbi vanemahüvitise. Eelmainitut kinnitab ka vanemahüvitise seaduse muutmise seaduse eelnõu (1085 SE) seletuskiri, milles märgitakse: "Eesmärgi kohaselt makstakse hüvitist riigipoolse toetusena isiku varasema sissetuleku taseme säilitamiseks, kuid mitte selle suurendamiseks. Isikule makstakse riigi poolt toetust eeldusel, et laste kasvatamise tõttu puudub tal töine tulu ning tema sissetulekud vähenevad võrreldes varasemaga." Ringkonnakohus leidis, tuginedes õiguskantsleri seisukohas esile toodud nii sotsiaalministri kui ka Riigikogu sotsiaalkomisjoni arvamusele, et

§ 3

lg 8 teise lause ülesandeks on motiveerida lapsevanemaid töötama, kui aasta keskmine tulu enne järgmise lapse sündi on väiksem kui enne eelmise lapse sündi või sellega võrdne, ehk teisisõnu vältida olukordi, kus vanem oleks mitme lapse järjestikuse sünni korral pikka aega töölt eemal. Eelnimetatud isikutel on sünnitus- ja vanemahüvitise vahe hüvitamise meetme olemasolul võimalik esimese ja teise lapse vahel töötada. Isikul, kelle teenitav tulu on varasemast suurem, on nii suurem töötasu kui ka vanemahüvitis meetmeks, mis motiveerib teda esimese ja teise lapse sündimise vahel töötama. Eelmainitud kaalutlustest tulenevalt saab

§ 3

lg-s 8 sätestatud erineva kohtlemise eesmärgiks pidada riigieelarvevahendite säästlikku kasutamist, mis väljendub selles, et vahe hüvitatakse eelkõige isikutele, kes on piiritletud

§ 3lg-ga 8.

21.

§ 3

lg 8 esimesest lausest tulenev ebavõrdne kohtlemine on sobiv abinõu legitiimse eesmärgi saavutamiseks. Kuna kõik isikud vahe hüvitamist ei saa, kulub riigieelarve vahendeid vähem. 22.

§ 3

lg-s 8 sätestatud abinõu on vajalik, kuna riigieelarvevahendite säästmise eesmärgi tagamist ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis oleks vähemalt sama efektiivne kui esimesena nimetatu. 23.

§ 3

lg-s 8 sätestatud abinõu mõõdukuse hindamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt võrdsuspõhiõigusesse sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt riigieelarvevahendite säästmise eesmärgi tähtsust. Mida intensiivsem on põhiõiguse riive, seda mõjuvamad peavad olema riivet õigustavad põhjused (Riigikohtu üldkogu

1. juuni
2. a otsus asjas nr 3-4-1-12-10, p 50). Samas tuleb sotsiaalõiguse valdkonnas võrdsuspõhiõiguse hindamisel arvestada, et seadusandjal on sotsiaalpoliitiliste otsustuste tegemisel avar otsustusruum (vt ka käesoleva otsuse p 19). 23.
3. Vanemahüvitise regulatsiooni ja

§ 3

lg 8 otstarbeks ei ole vanemale võimalikult suure rahalise eelise loomine, vaid see, et isikule tagataks varasem sissetulek eelkõige vanemahüvitise kaudu ning seos pere ja töökoha vahel.

§ 3

lg 8 esimese lause esmaseks mõtteks on see, et nimetatud isikud ei kaotaks oma vanemahüvitise suuruses. Läbi sellise meetme võimaldatakse pere ja tööelu ühitamist, kuna vanem saab tööle minna ka osalise koormusega. Ka vanemahüvitise ja sünnitushüvitise vahe hüvitamine üksnes

§ 3

lg 8 esimeses lauses sätestatud isikutele tagab eelnimetatud eesmärkide ellurakendamise, kui isiku vanemahüvitise arvutamise aluseks olnud ühe kalendrikuu keskmine tulu väheneb või on võrdne. Seevastu on tõenäolisem, et isikute jaoks, kelle ühe kalendrikuu keskmine tulu suureneb, on tulu suurenemine piisav motiiv asuda tööle pärast esimese lapse sündi. Samuti loob see regulatsioon vanemale võimaluse otsustada osalise tööajaga töötamise kasuks, mille tulemusena saaks vanem viibida rohkem esimese lapse juures. Kehtiv regulatsioon võimaldab vanemal valida, millises suuruses soovitakse varasemat sissetulekut säilitada ja kuidas ühildada töötamist pereeluga. 23.2. Kassaatori 2009. a ühe kalendrikuu keskmine tulu oli suurem kui 2006. a, pärast teise lapse sündimist makstud vanemahüvitis oli suurem võrreldes pärast esimese lapse sündi makstud vanemahüvitisega ning 2010. a määrati kassaatorile sünnitushüvitis. Käesolevas asjas ei anna väide, et tekkis vahe sünnitushüvitise ja vanemahüvitise vahel, alust asuda seisukohale, et

§ 3

lg-ga 8 võrdsuspõhiõigusesse sekkumine oleks sedavõrd intensiivne, et muudaks

§ 3lg-s 8 sätestatud abinõu ebamõõdukaks (vt käesoleva otsuse p 15).

24. Eeltoodud kaalutlustest ja käesoleva kaasuse asjaoludest lähtuvalt ei tekkinud kolleegiumil praeguses asjas

§ 3

lg 8 põhiseadusele vastavuses sellist kahtlust, mis tingiks asja lahendamise üleandmise Riigikohtu üldkogule. III

1. Eeltoodud põhjendustel jääb N. Gerbersoni kassatsioonkaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata.
2. Kautsjon arvatakse riigituludesse (HKMS § 90 lg 2). Tõnu Anton, Ivo Pilving, Jüri Põld