Obsah (4)

§ 58§ 29§ 44§ 30

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

) § 29 lg 5 p-st 1 selliselt, et kaebuse esitaja kalendripäeva kindlustushüvitise arvestamise aluseks võetakse hageja

1. oktoobrist 2006 kuni
2. juulini 2007 saadud sotsiaalmaksuga maksustatud tulu, mis jagatakse kalendripäevade arvuga kuues kuus.
3. Kostja sai komisjoni otsuse kätte
4. veebruaril 2010 ning esitas
5. veebruaril 2010 Harju Maakohtule taotluse läbi vaadata hageja Kindlustuse vaidluskomisjonile esitatud kaebus

§ 58lg 7 alusel hagimenetluse korras.

Hageja esitas nõuetekohase hagiavalduse kohtule

1. aprillil
2. Hagiavalduse kohaselt on kostja tõlgendanud liikluskindlustuse seadust meelevaldselt. Kostja eitab fakti, et hageja teenis tulu, mis on suurem kui kuupalga alammäär. Hageja ei olnud avariile eelnenud kuue kuu jooksul töötu ning hüvitise arvutamisel tuleb lähtuda andmetest, mis näitavad, milline sissetulek oli hagejal enne avariid. Hageja töösuhe ja suur sissetulek oleksid jätkunud, kui avariid ei oleks juhtunud. Põhjuslik seos avarii ja sellega kaasnenud vigastuste tõttu sissetulekute vähenemisel on ilmselge. Hagejal oli võimalik teenida sarnast tulu kas sama või teise tööandja juures, kuid sellist füüsilist võimet hagejal enam ei tule. Hageja esitas kohtule töövõtulepingu näitamaks, et tal oli kehtiv töösuhe avarii ajal. Pärast liiklusõnnetuse toimumist oli hageja voodihaige ega saanud oma töölepingut üles otsida. Seetõttu leidis kostja alusetult, et õnnetuse ajal oli hageja mittetöötav isik. Asjaolu, et õnnetus juhtus tööst vabal ajal, ei tähenda, et hageja oli mittetöötav.
3. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Liiklusõnnetuse hetkel ei olnud hagejal sotsiaalmaksuga maksustatavat sissetulekut ja kuna hagejal liiklusõnnetuse tagajärjel sisstulek ei vähenenud, siis tuleb lähtuda

§ 29

lg 5 p-st 5, mille kohaselt on mittetöötava või töötu isiku puhul, kes enne liikluskahju oli töövõimeline, sissetuleku arvestamise aluseks liiklusõnnetuse ajal kehtinud kuupalga alammäär, milleks oli liiklusõnnetuse toimumise ajal 3600 krooni.

§ 44

lg 3 p 4 kohaselt ei hüvitata saamata jäänud tulu, välja arvatud isikukahju puhul. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg 4 järgi on saamata jäänud tuluks eelkõige kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kohustust ei oleks rikutud. VÕS § 128 lg 4 esimese lause järgi peab kahjustatud isik tõendama üksnes neid asjaolusid, millest nähtub tulu saamise tõenäosus. Seega peab isiku sissetulekute vähenemine olema põhjuslikus seoses töövõimetusega ehk peab olema sellest tingitud. Kuna hageja oli liiklusõnnetuse toimumise ajal mittetöötav isik ning ta ei saanud sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu, siis ei tohiks temale liiklusõnnetuse tagajärjel makstav hüvitis parandada tema seisukorda. Hüvitise määramisel hagejale tuleb lähtuda

§ 29

lg-s 1 sätestatud eeldusest, et isikul on õigus saada ajutisest töövõimetusest tulenevat hüvitist, kui tema sotsiaalmaksuga maksustatav tulu vähenes. Kuna hagejal ei vähenenud liiklusõnnetuse tagajärjel sotsiaalmaksuga maksustatav tulu, siis tuleb lähtuda

§ 29lg 5 p-st 5.

Sellise kahju hüvitamist, mida

ette ei näe, võib hageja nõuda liiklusõnnetuse põhjustajalt. Kostja esitas täiendava tõendina Nordicum Service OÜ raamatupidaja Nelli Kmeneva kostjale

1. juunil 2010 edastatud e-kirja, milles kinnitati, et hageja töövõtuleping Nordicum Service OÜ-ga lõppes
2. detsembril
3. Kostja soovis sellega tõendada, et hagejal ei olnud õnnetuse toimumise ajal kehtivat töösuhet.
4. Harju Maakohus jättis
5. juuni
6. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Pooled ei vaidle liiklusõnnetuse toimumise asjaolude ega selle tagajärgede üle. Kostja hüvitas hagejale ajavahemiku eest
7. aprill 2007 kuni
8. juuli 2007 ajutisest töövõimetusest tuleneva kahju 11 476 krooni 30 senti. Samas leidis kostja, et püsivast töövõimetusest põhjustatud kahjuhüvitist ei teki, sest Sotsiaalkindlustusameti määratud töövõimetuspension ja puudega inimese toetus kalendrikuus kokku ületab

§ 30alusel arvestatava püsivast töövõimetusest tuleneva kahju suuruse kalendrikuus.

Hageja leidis, et kuna ta sai õnnetusele eelnenud kuuekuulise perioodi jooksul töötasu, tuleks see hüvitise arvutamisel arvesse võtta. Hageja arvestuse kohaselt tuleks talle maksta 11 535 krooni suurust püsiva töövõimetuse hüvitist igas kuus alates

1. aprillist
2. Hageja rõhutas, et ta ei olnud avariile eelnenud kuue kuu jooksul töötu ning hüvitise arvutamisel tuleks lähtuda andmetest, mis näitavad tema sissetulekut enne avariid. Hageja leidis, et tema töösuhe ja suur sissetulek oleksid jätkunud, kui avariid ei oleks juhtunud. Põhjuslik seos avarii ja sellega kaasnenud vigastuste tõttu sissetulekute vähenemise vahel on ilmselge. Täiendavalt asus hageja oma
3. mai
4. a kirjalikus vastuses seisukohale, et tal oli liiklusõnnetuse toimumise ajal töösuhe. Kostja leidis, et lähtuda tuleb

§ 29

lg 2 p-st 5 ning arvestada seda, et hageja oli liiklusõnnetuse toimumise ajal mittetöötav isik. Ajutisest ja püsivast töövõimetusest tuleneva kahju hüvitamise eesmärk on reaalselt saamata jäänud tulu hüvitamine.

§ 29eesmärgiks ei ole valuraha maksmine.

Kostja leidis, et liiklusõnnetuse tagajärjel vähenesid hageja võimalused leida samaväärset tööd võrreldes varasemaga, kuid selle tõttu tekkinud kahju ei näe liikluskindlustuse seadus ette. Sellist hüpoteetilist kahju hüvitamist võiks pidada valurahaks ning sellise kahju hüvitamist, mida liikluskindlustuse seadus ette ei näe, võib hageja nõuda liiklusõnnetuse põhjustajalt. Hageja võttis hagiavalduses omaks, et sai enne õnnetust sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu viimati 24. jaanuaril 2007. Seega puudus hagejal liiklusõnnetuse ajal sotsiaalmaksuga maksustatav tulu ning õnnetuse toimumise ajal oli hageja mittetöötav isik. Pooled vaidlevad selle üle, kuidas tõlgendada

§ 29sätteid, mis reguleerivad mittetöötavatele isikutele hüvitise määramist.

Hageja nõuab hagiavalduses 11 535 krooni suuruse püsiva töövõimetuse hüvitise väljamaksmist igas kuus alates 15. aprillist 2007.

§ 30

lg 1 näeb ette, et õigus saada püsivast töövõimetusest tuleneva kahju eest hüvitist on füüsilisel isikul, kelle sotsiaalmaksuga maksustatav sissetulek vähenes liikluskahju tagajärjel tekkinud püsiva tervisekahjustuse tõttu. LKindS § 30 lg 2 järgi peab püsiva töövõime kaotus (invaliidsus) olema tõendatud õigusaktides sätestatud korras. Kooskõlas

§ 30

lg-ga 2 leitakse hüvitise suurus kalendripäeva kohta analoogiliselt sama seaduse §-s 29 sätestatud korrale, võttes arvesse § 30 lg 2 kohaselt tuvastatud püsiva töövõime kaotuse ulatust väljendatuna töövõime kaotuse protsentides.

§ 30

lg 4 näeb ette, et püsiva töövõime kaotuse hüvitis määratakse kuu kohta, korrutades hüvitise suuruse kalendripäeva kohta 30-ga ja lahutades tulemist muu kohustusliku kindlustuse või seaduse alusel pidevalt määratud hüvitise või kompensatsiooni summa kuu kohta. Hageja ei ole oma nõude esitamisel lähtunud ülalviidatud sätetest. Hagejal on püsiv töövõime kaotus tuvastatud 30. juulil 2007 ning alates sellest ajast on hagejal õigus nõuda talle püsiva töövõimetuse eest hüvitise maksmist. Hageja ei ole oma nõuet esitades arvutanud välja hüvitise suurust ühe kalendripäeva kohta ega lahutanud tulemist muud seaduse alusel pidevalt määratud hüvitisi või kompensatsioone. Püsiva töövõimetuse hüvitise suuruse arvestamisel tuleb lähtuda

§-st 29.

§ 29

lg 5 p 5 näeb ette, et mittetöötava või töötu isiku puhul, kes enne liikluskahju oli töövõimeline ja kes ei ole alla 16-aastane ega pensioniealine, on sissetuleku arvestamise aluseks liiklusõnnetuse ajal kehtinud kuupalga alammäär. Kuna asjas on tuvastatud, et õnnetuse ajal oli hageja mittetöötav isik, tuleb temale makstava hüvitise suuruse määramisel lähtuda nimelt

§ 29

lg 5 p-st 5 ning arvestada ei saa asjaolu, et hageja ei olnud õnnetusele eelnenud kuue kuu jooksul töötu. Hagejale makstava püsiva töövõimetuse hüvitise maksmise aluseks on

§ 30

lg 1, mis sätestab sõnaselgelt, et õigus saada püsivast töövõimetusest tuleneva kahju eest hüvitist on füüsilisel isikul, kelle sotsiaalmaksuga maksustatav sissetulek vähenes liikluskahju tagajärjel tekkinud püsiva tervisekahjustuse tõttu. Hageja ei ole tõendanud, et tema sotsiaalmaksuga maksustatav sissetulek oleks vähenenud liiklusõnnetuse tagajärjel. Liiklusõnnetuse ajal ning sellele eelnenud kolmel kuul ei olnud hagejal sotsiaalmaksuga maksustatavat sissetulekut. Kohus nõustus kostja käsitlusega, mille kohaselt ei ole praeguses asjas põhjuslikku seost liiklusõnnetuse toimumise ning hagejal väidetavalt saamata jäänud töötasu vahel. Riigikohus on leidnud, et ka liikluskindlustuse juhtumite puhul reguleerivad kahju hüvitamise ulatust VÕS

1. peatüki sätted. Need sätted on üldsätetena kohaldatavad ka liikluskindlustuse seaduse suhtes. Kahju hüvitamise eesmärgiks on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud (VÕS § 127 lg 1, Riigikohtu
2. detsembri 2005 otsus asjas nr 3-2-1-139-05, p 12). VÕS § 127 lg 4 näeb üldsättena ette, et isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Põhjusliku seose tuvastamiseks tuleb kasutada conditio sine qua non testi, mille kohaselt loetakse ajaliselt eelnev sündmus hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Selleks saab kasutada nn elimineerimise meetodit, mille järgi jäetakse väidetav kahju tekitanud tegu kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks ilma selleta saabunud (Riigikohtu
3. septembri 2006 otsus asjas nr 3-2-1-53-06, p 11). Conditio sine qua non testi kasutades leidis kohus, et ei ole põhjuslikku seost liiklusõnnetuse toimumise ja hageja varasema töötasu kaotamise vahel. Juhul kui liiklusõnnetust ei oleks juhtunud, oleks hageja olnud endiselt mittetöötav isik ega oleks saanud sellist sissetulekut, nagu ta sai
4. aastal. Lepinguline suhe, mille alusel maksti hagejale sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu, lõppes
5. detsembril 2006 ning pärast seda ei saanud hageja enam sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu ja muutus mittetöötavaks isikuks. Hageja võis kaotada liiklusõnnetuse tagajärjel võimaluse otsida endale samaväärse sissetulekuga uut töökohta, kuid sellel põhjusel ei näe liikluskindlustuse seadus ette võimalust maksta hagejale hüvitist viimase soovitud ulatuses.

§ 29lg 5 p 1 ei ole kohaldatav.

See säte on kohaldatav olukorras, kus isik oli liiklusõnnetuse ajal töötav ning ta kaotas liiklusõnnetuse toimumise tõttu oma töötasu (mis liiklusõnnetusele eelnenud kuue kuu jooksul võis kuude vahel erineda). Maakohus leidis, et kostjal oli õigus hüvitise maksmisel lähtuda

§ 29

lg 5 p-st 5 ning võtta hüvitise suuruse määramisel aluseks õnnetuse toimumise ajal kehtinud kuupalga alammäär. Kostja on põhjendatult leidnud, et püsiva töövõimetuse hüvitise maksmiseks alust ei ole, kuna hageja saadav töövõimetuspension ja puudega inimese toetus ületab võimaliku hüvitise summa.

1. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
2. Tallinna Ringkonnakohus jättis
3. märtsi
4. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga, et

§ 29

lg 1 kohaselt on liiklusõnnetuse tagajärjel füüsilisele isikule ajutisest töövõimetusest tuleneva kahju hüvitamise eelduseks kannatanul kahju tekkimine, mis seisneb sotsiaalmaksuga maksustatud tulu vähenemises. Selle sätte kohaselt on isikukahju hüvitise õigustatud subjektideks üksnes need isikud, kellel liiklusõnnetuse toimumise hetkel olemas olnud sotsiaalmaksuga maksustatav tulu õnnetuse tõttu vähenes. Isikud, kellel liiklusõnnetuse toimumise ajal seda liiki tulu ei olnud, ei saa õigustatud subjektideks olla, kuna tulu, mida ei ole, ei saa väheneda. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja liiklusõnnetuse hetkel sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu ei teeninud ning seetõttu ei ole

§ 29lg 5 p-d 1 ega 2 hageja suhtes kohaldatavad.

Nimetatud sätted on kohaldatavad üksnes nende kannatanute suhtes, kellel oli liiklusõnnetuse hetkel sotsiaalmaksuga maksustatav sissetulek, mis vähenes liiklusõnnetuse toimumise tagajärjel. Eriregulatsiooni sätestab

§ 29

lg 5 p 5, mis näeb ette hüvitise siiski ka neile isikutele, kes on töövõimelised, kuid õnnetuse hetkel tööl ei käi. Nende sissetuleku arvestamise aluseks on liiklusõnnetuse ajal kehtinud kuupalga alammäär ning hüvitis arvutatakse sellest lähtuvalt. Erimeelsust ei ole selles, et hageja on viimati nimetatud määras hüvitise kostjalt kätte saanud ja seetõttu on maakohus jätnud hagi põhjendatult rahuldamata. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 8. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu ja maakohtu otsused ning saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule, kuna vaidluses on menetlusnormide rikkumine alguse saanud maakohtus eelmenetluse staadiumis. Hageja on seisukohal, et kohtud on valesti kohaldanud

§ 29lg 5 p 5.

Õige olnuks kohaldada

§ 29lg 5 p 1.

Mõlema nimetatud normi kohaldamise eelduseks on

§ 30lg-s 1 sätestatu täitmine.

Hageja hinnangul on kohtute seisukoht vastuoluline. Esmalt leitakse, et hagejal on õigus saada ajutisest või püsivast töövõimetusest tuleneva kahju eest hüvitist, kuid teisalt väidetakse, et hagejal ei olnud liiklusõnnetuse toimumise hetkel sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu, mistõttu see tulu ei saanud ka väheneda, ning kohaldub

§ 29lg 5 p 5.

Maakohus märkis oma otsuse p-s 27, et alates 30. juulist 2007 on hagejal õigus nõuda endale püsiva töövõimetuse hüvitise maksmist. Seega, tuvastades, et hagejal on õigus saada püsiva töövõimetuse hüvitist, pidi kohus enne tuvastama ka selle, et liikluskahju tagajärjel vähenes hageja sotsiaalmaksuga maksustatav sissetulek. Otsuse p-s 29 leidis maakohus, et hageja ei ole tõendanud, et tema sotsiaalmaksuga maksustatav sissetulek oleks vähenenud liiklusõnnetuse tagajärjel. Ringkonnakohus ei ole seda vastuolu kõrvaldanud. Ajutise töövõimetuse hüvitise maksmisel on kostja aktsepteerinud hageja sotsiaalmaksuga maksustatava tulu olemasolu ja vähenemist ning tasunud hagejale hüvitise. Hageja ei näe põhjust, miks peaks püsiva töövõimetuse hüvitise nõude puhul olema olukord teistsugune, kui

§ 29lg-s 1 j a § 30 lg-s 1 sätestatud eeldused on samad.

Hageja arvates oleks õige kohaldada

§ 29

lg 5 p-s 1 sätestatut, mille järgi kannatanu netotulu enne liikluskahju tekkimist leitakse selliselt, et võetakse arvesse kuue vahetult liikluskahju tekkimisele eelnenud kuu jooksul saadud sissetuleku ja kalendripäevade arv. Sama leidis ka Kindlustuse vaidluskomisjon. Hageja on kohtule esitanud tõendi, kust nähtub, et hageja on saanud vahetult liikluskahju tekkimisele eelnenud kuue kuu jooksul sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu oktoobrist 2006 kuni jaanuarini 2007. Ainult juhul, kui kannatanul vahetult liikluskahju tekkimisele eelnenud kuue kuu jooksul sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu ei ole, on alus kohaldada

§ 29lg 5 p 5.

9. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Kostja arvates ei ole hageja seisukoht, et

§ 29

lg 5 p 5 saab kohaldada ainult siis, kui kannatanu on liikluskahju tekkimisele eelnenud kuue kuu jooksul töötu või mittetöötav isik, kooskõlas VÕS § 127 lg-test 1 ja 4 tuleneva kahju hüvitamise eesmärgiga. Mittetöötaval isikul, kellel sotsiaalmaksuga maksustatav tulu ei vähenenud, on võimalik saada liikluskindlustuse seaduse alusel püsiva või ajutise töövõimetuse hüvitist, kuid mitte rohkem kui liiklusõnnetuse hetkel kehtinud kuupalga alammäär. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära tõlgendamise tõttu. Asi tuleb saata TsMS § 691 p 2 järgi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Pooled vaidlevad selle üle, kuidas arvutada liiklusõnnetuse tagajärjel kahjustatud isikul tekkinud ajutisest töövõimetusest ning püsivast töövõimetusest tulenevat kahju, kui kahjustatud isik oli liiklusõnnetuse hetkel töötu või mittetöötav isik. Pooled ei vaidle selle üle, et hagejal on õigus saada ajutisest töövõimetusest tuleneva kahju eest hüvitist.
2. Hageja nõudis hagiavalduses 11 535 krooni suurust püsiva töövõimetuse hüvitist igas kuus alates
3. aprillist 2007.

§ 30

lg 1 alusel on õigus saada püsivast töövõimetusest tuleneva kahju eest hüvitist füüsilisel isikul, kelle sotsiaalmaksuga maksustatav sissetulek vähenes liikluskahju tagajärjel tekkinud püsiva tervisekahjustuse tõttu. Sellisel juhul leitakse hüvitise suurus kalendripäeva kohta analoogiliselt

§-s 29 sätestatud korrale, võttes arvesse püsiva töövõime kaotuse ulatust väljendatuna töövõime kaotuse protsentides (§ 30 lg 3).

§ 30

lg 4 näeb ette, et püsiva töövõime kaotuse hüvitis määratakse kuu kohta, korrutades hüvitise suuruse kalendripäeva kohta 30ga ja lahutades tulemist muu kohustusliku kindlustuse või seaduse alusel pidevalt määratud hüvitise või kompensatsiooni summa kuu kohta.

§ 29

lg 2 järgi on ajutisest töövõimetusest tuleneva kahju eest hüvitise suuruse määramise arvestuslikuks aluseks keskmine netosissetulek kalendripäeva kohta (edaspidi netotulu). Netotulu arvutatakse isiku poolt eelneva perioodi jooksul saadud sotsiaalmaksuga maksustatud sissetulekust, millest arvatakse maha tulumaks ja mis jagatakse perioodi pikkusega kalendripäevades. Sama paragrahvi lõike 3 järgi leitakse hüvitise suurus kalendripäeva kohta liikluskahju tekkimisele eelnenud netotulu ja ajutise töövõimetuse aja netotulu vahena.

§ 29

lg 1 kohaselt on liiklusõnnetuse tagajärjel füüsilisele isikule ajutisest töövõimetusest tuleneva kahju hüvitamise eelduseks kannatanul kahju tekkimine, mis seisneb sotsiaalmaksuga maksustatud tulu vähenemises.

§ 29lg 5 järgi (2.

novembrini 2007 kehtinud redaktsioonis) leiti kannatanu netotulu enne liikluskahju tekkimist järgmiselt:

§ 29

lg 5 p-s 1 võeti arvesse kuue vahetult liikluskahju tekkimisele eelnenud kuu jooksul saadud sissetuleku ja kalendripäevade arv;

§ 29

lg 5 p 2 järgi, kui sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud isik sai liikluskahju tekkimisele vahetult eelnenud ajal sissetulekut kuuest kalendrikuust lühemal perioodil, võeti arvesse tegelik sissetulek nimetatud perioodil ja sellele vastava perioodi pikkus kalendripäevades;

§ 29

lg 5 p 5 järgi on sisstuleku arvestamise aluseks liiklusõnnetuse ajal kehtinud kuupalga alamäär isikutele, kes ei töötanud või olid töötud, kuid olid enne liikluskahju töövõimelised, ja kes ei olnud alla 16-aastased ega pensioniealised. 12. Kolleegium ei soostu kohtute seisukohaga, et praegusel juhul tuleb hageja hüvitise suurus kindlaks määrata

§ 29

lg 5 p 5 järgi ning arvestada ei saa seda, et hageja ei olnud kõigi õnnetusele eelnenud kuue kuu jooksul töötu või mittetöötav isik. Kolleegiumi hinnangul kohaldub

§ 29

lg 5 p 5 üksnes siis, kui kannatanu ei ole liikluskahju tekkimisele eelnenud ajal kuue kuu jooksul üldse töötanud, st kogu kuue kuu jooksul ei ole kannatanu saanud sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu. Kolleegium leiab, et

§ 29

lg 5 p 2 näeb ette hüvitise neile isikutele, kes said sissetulekut liikluskahju tekkimisele eelnenud kuuest kalendrikuust lühema perioodi eest.

§ 29

lg 5 p 2 sõnastus liikluskahju tekkimise ajal oli järgmine: "Kannatanu netotulu enne liikluskahju tekkimist leitakse, kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isik sai liikluskahju tekkimisele vahetult eelnenud ajal sissetulekut kuuest kalendrikuust lühemal perioodil, võetakse arvesse tegelik sissetulek nimetatud perioodil ja sellele vastava perioodi pikkus kalendripäevades." Selle sätte sõnastusest ei saa teha järeldust, et seadusandja on siin silmas pidanud olukorda, kus sotsiaalmaksuga maksustatav sissetulek peab kannatanul olemas olema liiklusõnnetuse toimumise ajal. Kolleegium ei näe põhjust, miks peaks

§ 29

lg-t 5 tõlgendama selliselt, et selle punkt 2 kehtib üksnes olukorra suhtes, kus kannatanu saab sotsiaalmaksuga maksustatavat sissetulekut liikluskahju toimumise ajal. Selline tõlgendus oleks ebamõistlik kannatanute suhtes, kes küll pikema aja vältel enne liiklusõnnetust said sotsiaalmaksuga maksustatavat sissetulekut, kuid vahetult liiklusõnnetuse toimumise ajal seda mingil põhjusel ei saanud, nt töökoha vahetuse tõttu vms. Seega on ekslik ringkonnakohtu käsitlus, et

§ 29

lg 5 p-d 1 ja 2 on kohaldatavad üksnes nende kannatanute suhtes, kellel liiklusõnnetuse toimumise hetkel oli sotsiaalmaksuga maksustatav sissetulek, kuid see vähenes liiklusõnnetuse toimumise tagajärjel. 13. Kui hageja ei olnud avariile eelnenud kuue kuu jooksul töötu või mittetöötav isik, siis tuleb hüvitise arvutamisel lähtuda andmetest, mis näitavad hageja sotsiaalmaksuga maksustatavat sissetulekut kuue kuu jooksul enne avariid. On küll õige, et hageja liiklusõnnetuse toimumise ajal ei töötanud, kuid see ei tähenda, et hageja on

§ 29lg 5 p 5 mõttes töötu või mittetöötav isik (vt otsuse p 12).

Hagejal on püsiv töövõime kaotus tuvastatud

1. juulil 2007 ning alates sellest ajast on hagejal õigus nõuda endale püsiva töövõimetuse hüvitise maksmist.
2. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul võtta aluseks hageja esitatud asjaolud ja arvestada kolleegiumi tõlgendusega

§ 29kohaldamise kohta. 15. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb Ts

MS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada hagejale kassatsioonkaebuselt tasutud kassatsioonikautsjon. Kuna Riigikohus ei tee asjas lõplikku otsust, tuleb poolte menetluskulud jagada asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohtus. Lea Laarmaa, Henn Jõks, Ants Kull