mai
lg 1 järgi, samuti osas, millega ringkonnakohus tunnistas Gunnar Bergvaldi
3. Mõista Raivo Põder
(§ 2911), § 306 lg 1 ja § 184 lg 1 järgi, Gunnar Bergvald aga süüdistatuna
Käesolevas kriminaalasjas anti kohtu alla veel 7 isikut, kuid nende osas kassatsioonimenetlust ei toimu. 1.1 Raivo Põtra süüdistati
augustil 2006 kell 21.56 saanud telefonivestluse käigus kinnipeetav R. K.-lt teada, et kinnipeetav I. K-d peksid J. S. ja S. S., ei teavitanud sellest olulisest asjaolust sündmuskohal viibinud uurimisametnikke ega hilisema kriminaalmenetluse kestel ka menetlejat. Sellega varjas R. Põder kuriteosündmuse tõendamiseseme asjaolusid ja raskendas kohtueelse menetluse objektiivset, igakülgset ja täielikku läbiviimist. 1.2 G. Bergvaldi süüdistati
augustil 2006 kell 23.09 saanud telefonivestluse käigus Murru Vangla julgeolekuosakonna juhatajalt R. Põdralt teada, et kinnipeetav I. K.-d peksid J. S. ja S. S., ei teavitanud sellest olulisest asjaolust sündmuskohal viibinud uurimisametnikke ega hilisema kriminaalmenetluse kestel ka menetlejat. Sellega varjas G. Bergvald kuriteosündmuse tõendamiseseme asjaolusid ja raskendas kohtueelse menetluse objektiivset, igakülgset ja täielikku läbiviimist. 2. Harju Maakohtu 24. mai 2010. a otsusega tunnistati R. Põder
lg 1 järgi süüdi ja teda karistati rahalise karistusega 150 päevamäära summas 58 200 krooni.
Põder õigeks. G. Bergvaldi mõistis maakohus õigeks kõigis talle esitatud süüdistustes. Seoses R. Põdrale ja G. Bergvaldile
2.1 On tõendatud, et R. Põder sai R. K.-lt 4. augustil 2006 kell 21.56 teada, et kaks kinnipeetavat peksid I. K.-d ja et I. K.-l on ribid katki. Seega sai R. Põder teada, et toime on pandud esimese astme kuritegu - vähemalt raske tervisekahjustuse tekitamine. Alles tunni aja möödudes helistas R. Põder korrapidajale, et kontrollida I. K. seisundit. Umbes 10-15 minuti pärast anti R. Põdrale teada, et I. K. on surnud. Pärast seda helistas R. Põder G. Bergvaldile ja teatas, et vanglas on I. K. laip. Seejärel helistas R. Põder politseisse. Kohus leidis, et R. Põdra sellises käitumises on kuriteo varjamise koosseis. 2.2 G. Bergvaldi käitumine
Prokuröri sündmuskohale jõudes näitas G. Bergvald talle ette sündmuskoha ja ütles ka kuriteo võimalike toimepanijate nimed. G. Bergvald oli eelnevalt andnud korralduse paigutada kuriteo võimalikud toimepanijad erinevatesse kambritesse. Maakohtu hinnangul ei vastanud G. Bergvaldi käitumine ka kuriteost mitteteatamise koosseisule. 3. Harju Maakohtu otsuse peale esitasid teiste hulgas apellatsioonid riigiprokurör Steven-Hristo Evestus ja R. Põdra kaitsja vandeadvokaat Aivar Pilv. Prokuratuuri apellatsioonis taotleti muu hulgas G. Bergvaldi süüditunnistamist
R. Põdra kaitsja taotles muu hulgas oma kaitsealuse
Bergvald tunnistati
lg 1 järgi süüdi ning teda karistati rahalise karistusega 160 päevamäära summas 5654 eurot 40 senti. R. Põdra süüdistunnistamises ja karistamises
Ringkonnakohus leidis, et G. Bergvald ja R. Põder valdasid informatsiooni J. S.-ist ja S. S.-ist kui kuriteo toimepanijatest, kuid jätsid selle uurimisorganile edastamata. Seega panid süüdistatavad neile etteheidetava teo toime tegevusetusega. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
lg 1 järgi ning kriminaalasja saatmist ringkonnakohtule uueks arutamiseks või alternatiivselt R. Põdra õigeksmõistmist. Kassaatori põhiväited on järgmised. 6.1 Maakohus on R. Põtra
6.2 Ringkonnakohus jättis R. Põdra käitumisele andmata individuaalse hinnangu. R. Põder täitis nõutava teavitamiskohustuse
K.-lt telefonitsi teada saadud asjaoludest, sh kuriteo väidetavatest toimepanijatest, oma vahetut ülemust G. Bergvaldi. Seega ei saa R. Põdra käitumise puhul rääkida kuriteo varjamisest. 6.3
Bergvaldile, sest viimane teavitas kriminaalasja menetlejat kõigist kinnipeetavatest, kes viibisid kuriteo toimepanemise ajal I. K.-ga ühes kongis, märkides, et peksjaks võis olla igaüks eraldi või ka kõik koos. Sellega täitis G. Bergvald omapoolse teavitamiskohustuse. Kuna I. K. peksmise ajal viibisid temaga samas kambris kokku neli kinnipeetavat, ei saa süüdistatavatele ette heita, et nad pidasid võimalikeks kahtlustatavateks kõiki nelja, mitte üksnes J. S.-i ja S. S.-i. Seda eriti olukorras, kus J. S.-ist ja S. S.-ist kui kuriteo võimalikest toimepanijatest teavitas R. Põtra eluaegne kinnipeetav R. K., keda tuleb pidada ebausaldusväärseks isikuks. 7. G. Bergvaldi kaitsja kassatsioonis taotletakse ringkonnakohtu otsuse tühistamist osas, millega G. Bergvald
lg 1 järgi süüdi tunnistati, ja selles osas maakohtu õigeksmõistva otsuse jõustamist. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised. Puudub vaidlus, et G. Bergvald informeeris 4. augustil 2006 sündmuskohal viibinud menetlejat sellest, et I. K. peksjad võivad olla S. S., J. S., K. L. ja O. S. G. Bergvaldi käitumine vastanuks
lg-le 1 siis, kui ta oleks jätnud mõne viidatud neljast isikust menetlejale või prokurörile nimetamata või olnuks täpselt teadlik, kes neljast isikust I. K.-d peksid ja kes olid nn pealtvaatajad. G. Bergvald ei saanud kuidagi täpselt teada, milline oli S. S.-i, K. L.-i, O. S.-i või J. S.-i roll I. K. peksmises. Ka Tallinna Ringkonnakohus on I. K. mõrva täideviimises lisaks J. S.-ile ja S. S.-ile süüdi tunnistanud K. L.-i. Eluaegne kinnipeetav R. K. ei olnud G. Bergvaldi jaoks usaldusväärne tõendiallikas, pealegi ei näinud R. K. I. K. peksmist vahetult pealt. G. Bergvald teavitas kohtueelset menetlust juhtinud prokuröri R. K.-st kui võimalikust tunnistajast. 8. 10. oktoobril 2011 esitas Riigikohus KrMS § 3601 alusel kassatsioonimenetluse pooltele, samuti R. Põdrale ja G. Bergvaldile järgmise kirjaliku küsimuse: "Kas Gunnar Bergvaldile ja Raivo Põdrale karistusseadustiku (
) § 306 lg 1 järgi esitatud süüdistuses kirjeldatud tegu - juhul, kui see on nõuetekohaselt tuvastatud, - võib olla kvalifitseeritav
lg 1 asemel
lg 1 ("Kuriteost mitteteatamine") või
("Tunnistaja, kannatanu ja tõlgi poolt kohustuste täitmisest keeldumine") järgi?". 9. R. Põdra kaitsja A. Pilve vastuses Riigikohtu kirjalikule küsimusele leitakse, et tuvastatud faktilised asjaolud ei anna alust R. Põtra
Nimelt teavitas R. Põder R. K.-lt teada saadud asjaoludest G. Bergvaldi ja tal oli alus eeldada, et viimane annab selle informatsiooni edasi kriminaalasja menetlejale. Seega ei vasta R. Põdra käitumine ei
R. Põdrale esitatud süüdistuses kirjeldatud tegu ei saa olla kvalifitseeritav ka
Põtra ei ole seoses I. K. tapmise asjaolude tuvastamisega kordagi tunnistajana üle kuulatud.
11. Riigiprokurör S.-H. Evestus leiab, et G. Bergvaldile ja R. Põdrale etteheidetav tegu võib olla kvalifitseeritav
G. Bergvaldile ja R. Põdrale ei heideta ette kuriteosündmusest (tapmisest) teatamata jätmist, vaid kuriteo toimepanijate kohta konkreetse teabe edastamata jätmist, millega on raskendatud kuriteo avastamist ning kriminaalmenetluse kulgemist. G. Bergvald ja R. Põder jätsid edastamata neile teatavaks saanud olulise teabe S. S.-i ja J. S.-i toimepandud esimese astme kuriteost. Sellisest, kuriteo avastamise seisukohalt tähtsast asjaolust teatamata jätmine on hõlmatud kuriteost mitteteatamise koosseisust. Kriminaalasjas ei ole tuvastatud, et G. Bergvald või R. Põder oleksid kriminaalmenetluses tunnistajana üle kuulatud ja et nad oleksid keeldunud tunnistajana ütlusi andmast. Sel põhjusel ei saa kõne alla tulla ka nende vastutus
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
lg 1 sama seadustiku § 306 lg 1 suhtes erinorm (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
Kolleegiumi hinnangul tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt. 14.1
lg 1 näeb ehtsa tegevusetusdeliktina ette karistuse teise isiku poolt toimepandud esimese astme kuriteost mitteteatamise eest.
lg 1 kohaselt nõutav tegu seisneb tõepäraste andmete avaldamises teise isiku poolt toimepandud esimese astme kuriteo asetleidmise asjaolude kohta (vt ka otsus asjas nr 3-1-1-57-10, p 15.2). Kuriteo asetleidmise asjaoludena, mille kohta tõepäraste andmete avaldamata jätmine on vaadeldav kuriteost mitteteatamisena
lg 1 mõttes, tuleb käsitada selliste faktiliste asjaolude kogumit, millest nähtuks konkreetselt määratletav kuriteosündmus. Kuriteo täpsete tehiolude - sh toimepanija isiku -, samuti kuritegu puudutava tõendi või tõendiallika kohta andmete avaldamata jätmine ei ole käsitatav kuriteost mitteteatamisena
Selline tegu võib olla karistatav
järgi - seda juhul, kui isik kuulatakse kriminaalmenetluses üle tunnistajana ja talle esitatakse küsimus, millele vastamine eeldab kuriteo mingi tehiolu, kuritegu puudutava tõendi või selle allika kohta ütluste andmist. Teatud juhtudel võib kõne alla tulla ka isiku vastutus
lg 1 järgi (vt otsuse punkt 15).
§-st 307 tulenevat tegutsemiskohustust ei tohi tõlgendada ebaproportsionaalselt kaugeleulatuvana. Selle eesmärk on võimaldada menetlejal toimepandud esimese astme kuriteost teada saada ja luua seeläbi esmane eeldus kuriteo asjaolude selgitamisele suunatud kriminaalmenetluslike toimingute tegemiseks.
lg-s 1 ette nähtud karistusähvardus ei laiene aga olukorrale, kus isik ei anna omal algatusel menetlejale teavet kõigi talle teadaolevate kuriteo toimepanemise asjaolude kohta. Vastasel korral tuleks
MS § 195) esitajat, kes jätab selles vähemalt kaudse tahtlusega kajastamata mõne talle teadaoleva kuriteo asjaolu või kuriteo kohta käiva tõendi.
lg 1 selline tõlgendus oleks õiguse adressaatidele ebaproportsionaalselt koormav. Ühtlasi võiks see suunata isikuid kuriteoteate esitamisest hoiduma. Tuleb ka silmas pidada, et menetlejal on üldjuhul võimalik kuriteoteate esitanud isik tunnistajana üle kuulata ja niiviisi kuriteoteates sisalduvad infolüngad kõrvaldada. 14.2 Käesoleva otsuse punktidest 12 ja 13 järeldub, et R. Põder ja G. Bergvald teavitasid menetlejat I. K. suhtes toime pandud kuriteost kuriteosündmuse määratlemiseks piisava täpsusega, täites seega
Fakt, et R. K. helistas R. Põdrale ja andis teavet I. K. tapmise asjaolude kohta, pole teave kuriteosündmuse, vaid R. K. kui ühe võimaliku tõendiallika kohta. See, et I. K. peksjateks olid just J. S. ja S. S., nagu R. K. telefonikõnes R. Põdrale väitis, on teave kuriteo võimalike toimepanijate kohta ja selle kuriteoteates avaldamata jätmine ei tähenda seda, et kuriteosündmus ei ole teate sisu pinnalt määratletav. 15. R. Põdrale ja G. Bergvaldile esitatud süüdistuses kirjeldatud tegu ei ole võimalik kvalifitseerida ka
15.1 Süüdistuse ja kohtuotsuste kohaselt panid R. Põder ja G. Bergvald neile
lg 1 järgi etteheidetava teo toime tegevusetusega, jättes menetleja teavitamata R. K. telefonikõnest ja selle sisust. Iseenesest võib kuriteo varjamine
lg 1 mõttes teatud juhtudel seisneda ka selles, et isik jätab avaldamata sellise teabe, mis ei ole vajalik kuriteosündmuse määratlemiseks, kuid mis puudutab kuriteo tehiolusid, kuriteo kohta käivaid tõendeid või tõendiallikaid. Seejuures tuleb aga silmas pidada järgmist. Kuna varjamine
lg 1 tähenduses kujutab endast üldjuhul tegevust, saab isikule varjamist tegevusetusega ette heita üksnes
oktoobri 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-57-10, p 15.2). Seega saaks ka R. Põdra ja G. Bergvaldi neile süüksarvatud teos
lg 1 järgi süüdi tunnistada üksnes
15.2
lg 1 sätestab, et isik vastutab tegevusetuse eest, kui ta oli seaduses kirjeldatud tagajärge ära hoidma õiguslikult kohustatud. Seega on
kui mitteehtsa tegevusetusdelikti objektiivse koosseisu kindlakstegemisel esmalt vaja tuvastada süüdistatava garandiseisund, millest tuleneb tema garandikohustus hoida ära seaduses kirjeldatud tagajärg
novembri 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-79-10, p 24). Seejuures tuleb "seaduses kirjeldatud tagajärjena"
lg 1 mõttes mõista seaduses kirjeldatud koosseisupärase sündmuse aset leidmist, s.t
rakendusala hõlmab tagajärjedeliktide kõrval ka teodelikte (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
lg 1 järgi esitatud süüdistuse tekstis ei ole välja toodud selliseid faktilisi asjaolusid, mille alusel võinuks süüdistatavatel tekkida garandiseisund, mis kohustanuks neid kriminaalasja menetlejat R. K. telefonikõnest ja selle sisust teavitama. Kolleegium meenutab, et isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära piiri, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. veebruari 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-106-10, p 8 ja Riigikohtu üldkogu 4. novembri 2005. a otsus asjas 3-1-1-24-05, p 14.) Kuna süüdistatavatele
Põdra ega G. Bergvaldi võimaliku garandiseisundi tekkimise aluseks olevaid asjaolusid, ei saa süüdistatavaid R. K. telefonikõnest teatamata jätmise eest süüdi tunnistada ka
16. R. Põdrale ja G. Bergvaldile esitatud süüdistusest ei nähtu, et kumbki süüdistatav oleks seoses I. K. suhtes toime pandud kuriteo menetlemisega tunnistajana üle kuulatud ning neile esitatud mõni selline küsimus, millele vastamine eeldanuks R. K. telefonikõne ja selle sisu kohta ütluste andmist. Seega ei ole süüdistuses kirjeldatud tegu kvalifitseeritav ka
MS § 361 lg 1 p-st 7 ning § 362 p-st 1, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
MS § 361 lg 1 p-st 5 ja § 362 p-st 1 tühistab kolleegium ringkonnakohtu otsuse ka G. Bergvaldi
lg 1 järgi süüditunnistamises ning jõustab selles osas maakohtu õigeksmõistva otsuse. R. Põdra ja G. Bergvaldi kaitsjate kassatsioonid tuleb rahuldada.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.