Obsah (13)

§ 692§ 691§ 456§ 436§ 368§ 392§ 497§ 459§ 230§ 550§ 139§ 173§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

) §-s 459 nimetatud alused. Hageja väide, et tal on kohustus maksta elatist ainult ühele kostja juures elavale lapsele oleks asjakohane siis, kui vaidluse esemeks oleks maakohtu jõustunud otsusega väljamõistetud elatise suuruse muutmine. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega jäeti rahuldamata tema nõue tuvastada, et tal ei ole alates
2. a oktoobrist kohustust tasuda kostjale elatist K. ja K. K ülalpidamiseks, ning ringkonnakohtu otsuse ja saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks maakohtule. Kohtud jätsid hageja nõude osaliselt lahendamata. Nõue tuvastada ülalpidamiskohustuse puudumine on käsitatav nõudena muuta jõustunud kohtuotsusega ettenähtud ülalpidamiskohustust. Kohtute otsused on vastuolulised. Kui kohtu hinnangul ei ole hageja esitanud nõuet, mis võimaldaks muuta jõustunud kohtuotsusega väljamõistetud elatise suurust alates kohtuotsuse tegemisest, siis ei oleks kohus saanud muuta ka K. ja K. K ülalpidamise kohustuse täitmist ajavahemikul
3. a oktoobrist kuni
4. a oktoobrini ning T. K ülalpidamise kohustuse täitmist alates
5. a oktoobrist. Olukorras, kus üks laps elab hagejaga ja kaks last kostjaga, ei ole õige ega põhjendatud kohustada hagejat maksma kostjale kahe lapse ülalpidamiseks elatist.
6. Kostja ei vastanud kassatsioonkaebusele tähtaja jooksul.
7. Puudutatud isikud ja eestkosteasutus ei ole oma seisukohti avaldanud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8. Kolleegium leiab, et nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus tuleb

§ 692

lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, millega tuvastati, et alates maakohtu otsuse tegemisest ei ole hagejal kohustust maksta kostjale elatist T. K ülalpidamiseks ja alates maakohtu otsuse tegemisest on hagejal kohustus maksta kostjale elatist K. ja K. K ülalpidamiseks. Alama astme kohtute otsused tuleb tühistada ka menetluskulude jaotuse osas. Asi tuleb

§ 691

p 4 ja § 692 lg 4 kolmanda lause alusel saata tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ülejäänud osas jäävad kohtuotsused muutmata. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada.

1. Hagejalt on maakohtu
2. oktoobri
3. a otsusega tsiviilasjas nr 2-07-20365 kostja kasuks välja mõistetud elatis kolme lapse ülalpidamiseks kuni laste täisealiseks saamiseni. Hageja esitas praeguses tsiviilasjas kostja vastu hagi, milles palus anda endale otsustusõigus laste elukoha määramiseks ja tuvastada, et tal ei ole kohustust tasuda kostjale laste ülalpidamiseks elatist.
4. Maakohus andis hagejale otsustusõiguse T. K elukoha määramiseks ning kostjale otsustusõiguse K. ja K. elukoha määramiseks ning tuvastas, et
5. a oktoobrist kuni kohtuotsuse tegemiseni ei ole hageja kohustatud tasuma kostjale T., K. ja K. K ülalpidamiseks elatist. Seega tuvastas maakohus, et hageja on kohtumenetluse ajal ülalpidamiskohustust täitnud. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse selles osas muutmata. Pooled ei vaidle kassatsiooniastmes laste elukoha määramise otsustusõiguse ega selle üle, et hageja täitis ülalpidamiskohustust ajavahemikul
6. a oktoobrist kuni maakohtu otsuse tegemiseni. Seetõttu ei kontrolli kolleegium ringkonnakohtu otsust osas, millega määrati kindlaks poolte otsustusõigus laste elukoha määramisel ja tuvastati, et hageja ei pea
7. a oktoobrist kuni
8. oktoobrini 2010 elatist maksma. Selles osas on maakohtu otsus

§ 456lg 2 p 1 ja lg 4 teise lause alusel jõustunud.

13. Hageja ei vaidlusta alama astme kohtute otsuseid ka osas, millega maakohus tuvastas, et tal ei ole alates kohtuotsuse tegemisest kohustust maksta kostjale T. K ülalpidamiseks elatist. Kuna eelkirjeldatud seisukohale asudes on maakohus rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi ja ringkonnakohus ei ole seda rikkumist kõrvaldanud, on kolleegiumil

§ 692

lg 4 kolmanda lause järgi õigus tühistada ringkonnakohtu otsus kassatsioonkaebuse põhjendustest olenemata ja saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Maakohus leidis, et hageja esitatud tuvastushagi menetlemisel ei ole võimalik muuta hagejalt jõustunud kohtuotsusega väljamõistetud elatise suurust. Sellega on vastuolus maakohtu seisukoht, et hagejal ei ole alates maakohtu otsuse tegemisest kohustust maksta T. K ülalpidamiseks elatist. Kuna maakohus leidis, et kohus ei saa tuvastushagi alusel elatise suurust muuta, ei ole põhjendatud maakohtu järeldus, et alates kohtuotsuse tegemisest ei ole hagejal kohustust elatist maksta. Sellega muutis maakohus 1. oktoobri 2007. a kohtuotsust osas, millega hagejalt mõisteti kostja kasuks välja elatis T. K ülalpidamiseks. Kolleegium on korduvalt juhtinud kohtute tähelepanu sellele, et

§ 436

lg-s 1 sätestatud kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõue tähendab muu hulgas seda, et kohtuotsus ei või olla vastuoluline (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

1. septembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-07, p 20).
3. Hageja leiab kassatsioonkaebuses, et kuivõrd temaga elab üks laps ja kostjaga kaks last, on tal kohustus maksta elatist kostja juures elava ühe lapse ülalpidamiseks. Samuti leiab hageja, et tema esitatud tuvastushagi tuleb käsitada elatise suuruse muutmise hagina.

§ 368

lg 1 võimaldab esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui hagejal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Praegusel juhul esitas hageja hagi, milles palus tuvastada, et kui kohus annab laste elukoha määramise otsustusõiguse talle, ei ole tal kohustust laste ülalpidamiseks elatist maksta. Hageja soovis elatise suurust alates kohtuotsuse tegemisest muuta selliselt, et ta ei pea kohtuotsuse alusel lastele elatist maksma. Kolleegium leiab, et kohtud on rikkunud

§ 392

lg 1 p-dest 1, 3 ja 4 tulenevat selgitamiskohustust, jättes selgitamata, et kui kohus lahendab laste elukoha otsustusõiguse teisiti, kui hageja soovib, muutuvad ka asjaolud, mille alusel mõisteti hagejalt laste ülalpidamiseks elatis välja. Kolleegium selgitab, et jõustunud kohtuotsusega väljamõistetud elatise suuruse muutmise aluseks ei saa olla ainuüksi asjaolu, et laste elukoht on muutunud. Vajaduse korral tuleb hagejal esitada ja tõendada elatise suuruse muutmise aluseks olevaid teisi asjaolusid (s.o elatise väljamõistmise asjaolusid). Kolleegium märgib, et kui elatisnõude aluseks olevad asjaolud muutuvad, võib kumbki pool nõuda

§ 497järgi elatise suuruse muutmist hagimenetluses.

Jõustunud kohtuotsusega väljamõistetud elatise suurust võimaldab muuta ka

§ 459

. Selle paragrahvi esimese lõike kohaselt on poolel õigus uues hagis nõuda muu hulgas maksete suuruse muutmist, kui maksete suurust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus, on oluliselt muutunud (

§ 459

lg 1 p 1) ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist (

§ 459lg 1 p 2).

Samuti on kohtud jätnud tähelepanuta, et

§ 230

lg 3 järgi võib kohus lapse huve puudutavas vaidluses koguda tõendeid omal algatusel, kui seadusest ei tulene teisiti. Ülalpidamisasjas võib kohus

§ 230

lg 4 alusel kohustada poolt esitama andmeid ja dokumente oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta. Kohtute järeldus, et hageja peab esitama uue hagi teises menetluses, ei ole kooskõlas ka

§-s 2 sätestatud menetlusökonoomia põhimõttega. Elatise suuruse muutmise nõude võib kohus lahendada koos vanema õiguste määramisega lapse suhtes (vt ka

§ 550lg 2).

1. Riigikohus on varasemas praktikas enne
2. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse alusel leidnud, et elatise suuruse muutmiseks on alust, kui lapse vajadused ja/või vanema(te) varaline seisund on võrreldes kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaoludega muutunud. Kohus peab võtma aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas need on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise suurust muuta, kusjuures kumbki pool peab üldjuhul tõendama nende asjaolude muutumist, millele tema väited või vastuväited tuginevad (vt Riigikohtu
3. oktoobri
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1- 66-08, p 18;
5. detsembri
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-09, p 10). Samuti on Riigikohus märkinud, et seadus ei näe ette vanema õigust nõuda kohtulahendi muutmist tagasiulatuvalt (vt Riigikohtu
7. aprilli
8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-09, p 12). Kolleegium on samadele seisukohtadele jäänud ka kehtivat perekonnaseadust kohaldades (vt Riigikohtu
9. mai
10. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 26). PKS § 96 ja § 97 p 1 kohaselt on vanemad kohustatud andma alaealisele lapsele ülalpidamist. Ülalpidamise ulatus määratakse PKS § 99 lg-te 1 ja 2 järgi kindlaks alaealise lapse vajadustest ja tavalisest elulaadist lähtudes, arvestades lapse kõiki eluvajadusi, sh tema võimete ja kalduvuste kohase haridusega seotud kulutusi ja tema kasvatamise kulutusi. Lisaks arvestatakse ülalpidamise ulatuse kindlaksmääramisel kooskõlas PKS §-dega 102 ja 104 ülalpidamist andma kohustatud vanema varalise seisundiga. PKS § 100 lg 1 esimese lause kohaselt antakse ülalpidamist üldjuhul elatise maksmisega. PKS § 100 lg 2 esimese lause järgi täidab alaealise lapse vanem lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või ta ei osale lapse kasvatamises. Lapsega koos elav vanem täidab ülalpidamiskohustust muul viisil. Eeltoodust tulenevalt arvestatakse elatise suuruse kindlaksmääramisel lapse vajadusi ja vanema võimalusi. Seadusest ei tulene, et elatise suuruse määramisel arvestatakse ainuüksi lapse elukoha ja asjaoluga, mitu last kummagi vanemaga elab. Järelikult saab ka

§ 497

ja § 459 lg 1 alusel esitatava elatise suuruse muutmise hagi aluseks olla see, et pärast elatise väljamõistmist on lapse vajadused või vanema võimalused muutunud. Eeltoodu võib olla tingitud ka asjaolust, et kostja juures elab kaks last ja hageja juures elab üks laps, keda ta peab ülal elatist maksmata. 16. Kolleegium märgib, et elatise suuruse muutmise hagilt tuleb

§ 139lg 2 p 1 alusel tasuda riigilõiv.

Riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 sätestab ammendava loetelu toimingutest, millelt kohtusse pöördumisel riigilõivu ei võeta. Muu hulgas on riigilõivuvaba elatise nõudmise hagi (RLS § 22 lg 1 p 2). Elatise suuruse muutmise hagi ei ole RLS § 22 lg-s 1 nimetatud. 17. Kuna alama astme kohtute lahendid tühistatakse osaliselt ja asi saadetakse maakohtule tühistatud osas uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus

§ 173lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada.

18. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb

§ 149

lg 4 esimese lause alusel tagastada hageja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

§ 149

lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. Asjas on palutud tagastada kautsjon isikule, kes kautsjoni hageja eest tasus. Lea Laarmaa, Ants Kull, Jaak Luik