Obsah (11)

§ 106§ 492§ 132§ 127§ 113§ 424§ 478§ 463§ 1028§ 139§ 140

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

§ 106lg 2 alusel tühine ja on lepingu osaks.

Lepingu p-s 4.1.2 ei välistatud kostja vastutust tahtliku rikkumise korral. Kostja on vastutav süüliselt toimepandud lepingurikkumise korral. Lepingu p 4.1.2 ei ole tüüptingimusena ebamõistlikult teist lepingupoolt kahjustav. Maakohus leidis veel, et kindlustusvõtja oli lepingu alusel kaitstud kolmandaks isikuks ning lepingust tuleneva kohustuse rikkumise korral oli tal õigus nõuda kostjalt endale tekitatud kahju hüvitamist.

§ 492lg 1 alusel läks hagejale üle kindlustusvõtjale kuulunud nõue kostja vastu.

Kindlustusvõtja sõlmis kinnisasja omaniku seadusliku esindajana lepingu kostjaga. Seega oli kindlustusvõtja kostjale äratuntav. Lepingu sõlmimisel olid kindlustusvõtja kui hoone elaniku õigused ja huvid lepingu täitmise käigus samal määral ohustatud kui kinnisasja ja sama hoone omaniku õigused ja huvid. Lepingu sõlmimisel sai eeldada kinnisasja omaniku tahet kaitsta elamus elavate isikute huvisid ja õigusi ning kindlustusvõtja kui kolmas isik oli kostjale äratuntav. Maakohtu otsuse kohaselt ei ole tõendatud kinnisasjal asuva hoone keldrikorruse üleujutamine ühiskanalisatsioonis tekkinud ummistuse tõttu. Tõendeid kogumis hinnates järeldas maakohus, et selgesõnaliselt viidatakse ühiskanalisatsioonis ummistuse olemasolule üksnes

1. juuli
2. a avariiaktis (I kd, tl 65), kuid ainuüksi selle tõendiga ei ole tõendatud ummistuse olemasolu kostjale kuuluvas ühiskanalisatsioonis. Pooled ei vaidle selle üle, et kinnisasjal asuva hoone kanalisatsioonisüsteemil ei olnud kaitseseadet ehk tagasilöögiklappi. Tunnistaja ütlustega on tõendatud, et kostja teavitas enne lepingu sõlmimist kindlustusvõtjat kui kinnisasja omaniku juhatuse liiget. Kaitseseadme olemasolu oleks õnnetuse toimumise välistanud. Kuivõrd ummistuse teke ühiskanalisatsioonis ei ole tõendatud, oleks võimalikel muudel juhtudel (näiteks heitveetaseme tõusul ühiskanalisatsioonis) õnnetusjuhtumi toimumise täielikult välistanud kaitseseadme olemasolu kinnisasja kanalisatsioonisüsteemis. Maakohus leidis, et ei ole tõendatud, et kostja rikkus lepingut. Tõendatud pole, et heitvesi tungis kinnisasja kanalisatsioonisüsteemi ühiskanalisatsioonis toimunud ummistuse tõttu. Samas on tõendatud, et
3. mail 2005 tungis heitvesi kinnisasjal asuva hoone keldrikorrusele läbi seal asunud äravoolutrapi. Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et samal ajal oli takistatud ka kinnisasjalt endalt heitvee ärajuhtimine ühiskanalisatsiooni. Kaitseseade oleks ära hoidnud kahju, kuid nende paigaldamine kinnisasja kanalisatsioonisüsteemi ei olnud kostja kohustuseks ega tema mõjusfääris ning sellise kaitseseadme puudumine ei ole käsitatav kostja süülise lepingurikkumisena. Hageja ei ole välja toonud ega tõendanud mis tahes muid asjaolusid, millest tulenevalt võiks kostjat lugeda lepingut süüliselt rikkunuks. Praeguses vaidluses ei ole tuvastatud ka asjaolusid, mille tõttu vastutaks kostja tekkinud kahju eest deliktilisel alusel. Lisaks märkis maakohus, et hageja pole tõendanud väidetavalt tekitatud kahju suurust. Asja kahjustamisel tuleb kahju tekitajal hüvitada kulutused, mis on vajalikud asja viimiseks endisesse seisukorda. Asja parandamine peab toimuma mõistlikel tingimustel ehk kahjustatud isik peab võimaluse korral valima soodsaima võimaluse. Kõige odavamat võimalust ei pea valima üldjuhul siis, kui see oleks selgelt vähem kvaliteetne. Hageja pole tõendanud, millised olid kahjustatud hoone remontimise vajalikud ja mõistlikud kulud. Hageja esitatud eelkalkulatsioonid ei tõenda neid kulusid. Tõendatud pole ka hageja väide, et hoonet esialgsel kujul ei taastatud. Tunnistaja ütlustest nähtub, et tegelikult hoone remonditi ning et remondi kuludokumendid olid olemas. Tunnistaja ütlustes toodu ei ühti AS-i Riigel koostatud kalkulatsiooniga. Kuna elamu tegelikult siiski taastati, oleks hagejal olnud võimalik esitada kohtule tõendid tegelike remondikulude maksumuse kohta. Seda hageja ei teinud. Kohtu arvates ei saa asja kahjustamisest tuleneva hüvitise suuruse määramisel

§ 132

lg 3 järgi arvestada seda, millised toreduslikud lisaomadused olid asjal enne selle kahjustamist, kuivõrd

§ 132lg 3 räägib selgesõnaliselt mõistlikest kuludest.

Mõistlikud kulud on vähimad ja põhistatud kulud, mis tagavad asja kahjustuste kõrvaldamise ilma oluliselt halvendamata selle kvaliteeti. Asjaolu, kas taastamisel kasutatakse näiteks tavalisi või väärispuidust uksi, ei ole sellises olukorras arvestatav, kuna ka tavaline uks täidab samasugust funktsiooni. Hageja ei ole tõendanud, millisel määral suurendas tavapärasest kallimate materjalide kasutamine võimalikku kahju.

§ 127

lg 3 sätestab, et lepingulist kohustust rikkunud lepingupool peab hüvitama üksnes kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Kohus nõustus kostjaga, et viimane ei oleks saanud ka lepingu rikkumise puhul ette näha, et tema tekitatav võimalik kahju on tavapärasega võrreldes oluliselt suurem, kuna hoones on kasutatud erakordselt kalleid materjale. Isegi juhul, kui kostja vastutaks tekitatud kahju eest, ei ole hageja tõendanud, et kahju suuruseks on hagiavalduses nõutud summa. Kahju suurus on tõendatud üksnes 370 092 krooni 20 sendi ulatuses. Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et see summa ei oleks vähim ja mõistlik kulu, millega oleks saanud kõrvaldada elamu keldrikorrusele üleujutuse tagajärjel tekkinud kahjustused. 8. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega mõista kostjalt hagejale välja kahjuhüvitis 83 643 eurot, 40 280 euro suurune viivis alates 5. oktoobrist 2005 kuni 29. septembrini 2010 ja alates 30. septembrist 2010 kuni põhinõude täitmiseni viivis

§ 113lg-s 1 ettenähtud määras.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

1. Tallinna Ringkonnakohus jättis
2. mai
3. a otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata ringkonnakohtu otsuses esitatud põhjendustel. Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse rahuldamata. Riigikohtu
4. märtsil 2008 samas asjas tehtud otsuse p-s 14 antud juhise järgi pidi maakohus asja uuel arutamisel juhul, kui hageja nõuab, et kostja hüvitaks kindlustusvõtjale tekitatud kahju, ja viitab seejuures kostja lepingurikkumisele, selgitama, kas kostja vastutab

§ 492

lg-st 1 tulenevalt hageja ees seetõttu, et ta vastutab lepingu rikkumisest tulenevalt kindlustusvõtjale kahju tekitamise eest. Seda, et mingit muud nõuet kui kindlustushüvitise väljamaksmise tõttu kindlustusandjale seaduse alusel üle läinud nõuet hageja praeguse menetluse raames ei hage, kinnitas hageja ka 29. aprillil 2011 toimunud kohtuistungil. Seega tuleb hinnata, kas hageja on kohtule esitanud asjaolud, mille alusel saab järeldada, et kuna hageja maksis kindlustuslepingu alusel välja 1 308 685 krooni 46 senti, läks hagejale üle mingi nõue kostja vastu. Juhul kui see on nii, tuleb hinnata allpool toodud asjaolusid. Hageja tugines hagi alusena kinnisasjal asuvale hoonele kanalisatsiooniuputusest tekkinud kahjule. Muule kui hoonele tekkinud kahjule hageja ei tugine. Hagejale kui kindlustusandjale võis kanalisatsiooniuputusest hoonele tekkinud kahju hüvitamise nõue üle minna

§ 492

lg 1 alusel juhul, kui ta kindlustusandjana oleks hüvitanud kindlustuslepinguga hõlmatud nõude, mis kindlustusandjal või kindlustatud isikul oleks kostja vastu olnud. Seega tuleb hinnata, kellele hageja kindlustuslepingust tuleneva soorituse tegi ja kas ja milline nõue sellel isikul, kellele sooritus tehti, kostja vastu oli. Algses hagiavalduses märkis hageja selgesti, et ta hüvitas kindlustusvõtjale tekkinud kahju. Asjas toimunud viimasel maakohtu istungil

1. septembril 2010 (IV kd, tl 31 jj) märkis hageja, et talle läks üle lepingu rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue, mis OÜ-l Space Holding oli kostja kui lepingu alusel teenuse osutaja vastu.
2. aprillil 2011 toimunud ringkonnakohtu istungil teatas hageja esindaja, et ta tugineb nii sellele, et hagejale kui kindlustusandjale läks üle kindlustusvõtjale kuulunud nõue, kui ka sellele, et talle läks üle nõue, mis oli OÜ-l Space Holding. Kuivõrd see, kelle nõue hagejale üle läks, sõltub sellest, kellele hüvitas kindlustusandja tekkinud kahju, on oluline kindlustusandja tegelik tahe ja käitumine kindlustushüvitise maksmisel. Kindlustushüvitise maksmisega mingile kindlale isikule ei saa kindlustusandjale üle minna kõik võimalikud nõuded, mis ükskõik kellel kindlustusjuhtumi tõttu kahju tekitanud isiku vastu olla võivad. Samuti ei saa kindlustusandja aastaid hiljem valida, kelle nõue talle seaduse alusel üle läks. Kuivõrd algses hagiavalduses ja pikka aega menetluse kestel tugines hageja sellele, et ta hüvitas kindlustusvõtja kahju temale endale, ja hageja muutis oma seisukohti alles
3. aastal, siis tuleb lähtuda sellest, et hageja hüvitas kahju kindlustusvõtjale. Järelikult sai hagejale üle minna üksnes see nõue, mis kindlustusvõtjal sai olla kostja vastu. Ringkonnakohtu hinnangul sai hagejale kui kindlustusandjale üle minna see nõue, mis kuulus enne nõude üleminekut isikule, kellele hageja kindlustushüvitise välja maksis. See, kellele hageja kahju hüvitas, sõltus sellest, kellele soovis hageja kindlustusandja sooritust teha, ja sellest, kas see isik oli kindlustusvõtja või kindlustatu. Hageja kinnitas
4. aprillil 2011 toimunud ringkonnakohtu istungil, et hageja tegi kindlustusväljamakse kui soorituse kindlustusvõtjale, sest kuigi raha kanti üle kinnisasja omaniku pangakontole, tehti nimetatud rahaülekanne üksnes seetõttu, et kindlustusvõtja andis hagejale vastavasisulise korralduse. Selles osas tuleb hagejaga nõustuda, et viimane tegi kindlustushüvitise väljamakse soorituse kindlustusvõtjale ja mitte kinnisasja omanikule. Sellise järelduse saab teha nii seetõttu, et hageja seda
5. aprillil 2011 toimunud kohtuistungil kinnitas, kui ka seetõttu, et kindlustusvõtjale maksmise tahet väljendas hageja ka
6. aastal esitatud esialgses hagiavalduses (I kd, tl 6, hagiavalduse p 3.1.c). Seda, et sooritus tehti kindlustusvõtjale, kinnitab ka asjaolu, et kindlustusvõtja esitas kindlustushüvitise saamise taotluse, milles märkis hüvitise saajaks ennast ja palus raha üle kanda kinnisasja omaniku kontole (I kd, tl 58). Seda, et hageja soovis hüvitise väljamakse soorituse teha kindlustusvõtjale, mitte kinnisasja omanikule, kinnitab ka AS-i Hansapank õiend (I kd, tl 38), milles AS Hansapank teatas, et ta on nõus kinnisasja omaniku hoones toimunud uputuse eest hüvitise väljamaksmisega kindlustusvõtjale. Selle asjaolu tõttu, et raha kanti üle kinnisasja omaniku pangakontole, ei saa järeldada, et hageja tegi kindlustushüvitise väljamaksmise soorituse kinnisasja omanikule, sest hageja tegi pangaülekande kindlustusvõtja korraldusel ning seega järgis kindlustusvõtja juhiseid talle väljamaksmisele kuuluva rahalise kohustuse täitmise viisi osas. Seega sai kindlustushüvitise väljamaksmisega minna hagejale üle see nõue, mis kindlustusvõtjal oli kostja vastu. Kuna kindlustusvõtja ei olnud kinnisasja omanik ja seega ei kuulunud talle ka kinnisasja oluliseks osaks olev hoone, siis ei saanud tal olla ka asja kahjustamisest tulenevat kahju hüvitamise nõuet (ei lepingulist ega lepinguvälist) kostja vastu. Hageja esitas kahju koosseisu ja kahju suuruse tõendamiseks kohtule aga ainult kanalisatsiooniuputuse tõttu ehitisele tekkinud kahju asjaolud. Seetõttu ei saanud hagejal olla kostja vastu oma asjade kahjustamisest tulenevat nõuet. Eespool toodud põhjustel asus ringkonnakohus seisukohale, et hageja soovis kindlustushüvitise väljamaksmise soorituse teha kindlustusvõtjale ja mitte kinnisasja omanikule, mistõttu ei saanud viimase kahjuhüvitamise nõue hagejale üle minna. Sellel, millise õigussuhte tõttu ja millisel õiguslikul alusel kindlustusvõtja lasi hagejal raha kinnisasja omanikule üle kanda, ei ole praeguse tsiviilasja lahendamisel tähendust. Samuti ei ole neile asjaoludele menetluses viidatud, mistõttu ei saa kohus neid asjaolusid arvesse võtta. Ringkonnakohus ei nõustunud hageja
7. aprillil 2011 toimunud kohtuistungil väljendatud seisukohaga, et hagejale pidi igal juhul üle minema ehitise kahjustamisest tulenev võimalik nõue, sest kindlustusobjektiks oli ehitis ja hageja hüvitas ehitise kahjustamisest tuleneva kahju.

§ 492

lg 1 eesmärgiks on tagada, et kui kindlustusandja maksab välja kindlustushüvitise, siis läheks kindlustusandjale üle üksnes see nõue, mis isikul, kellele tekkinud kahju kindlustusandja hüvitas, tegelikult olemas oli. Sellest sättest tulenevalt ei saa kahju kannatanud isik enam ise kahju hüvitamise nõuet kahju tekitaja vastu esitada siis, kui kindlustusandja hüvitab talle kahju. Juhul kui kindlustusandja ei hüvita kahju kannatanud isikule kahju, ei saa kahju kannatanud isik kahju hüvitamise nõudest

§ 492lg-s 1 sätestatu tõttu ilma jääda.

Vastupidine lahendus, kus kahju kannatanud isik peaks oma nõude kindlustusandjale kaotama ka olukorras, kus kindlustusandja ei maksa kahju kannatanud isikule hüvitist, oleks ebaõiglane. Kuivõrd hageja väitis, et talle läks üle kinnisasja omanikule kuulunud nõue, mis viimasel oli kostja vastu kahju tekitamisest tulenevalt, tuli tuvastada, kas hageja hüvitas kindlustuslepingu alusel just kinnisasja omaniku kahju. See aga ei ole praegusel juhul tõendatud. Olukorras, kus hageja kindlustusandjana tegi kindlustushüvitise soorituse kindlustusvõtjale, ei saa hageja kindlustusandjana realiseerida kinnisasja omaniku võimalikku nõuet kostja vastu, sest nii kaotaks viimane oma nõudeõiguse, ilma et ta oleks üleüldse kellegi käest asja kahjustamisest tulenevat hüvitist saanud. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa aga asjaolu, et hageja pidas kindlustusvõtjat ekslikult kinnisasja omanikuks ja seetõttu ka kindlustatud isikuks

§ 424lg 1 tähenduses, olla teistsuguse kohtuotsuse tegemise aluseks.

Selle tõttu, et hageja ei selgitanud välja kindlustatud isikut - kinnisasja omanikku -, ei saa viimane ilma jääda kahju hüvitamise nõudest olukorras, kus talle ei ole kindlustushüvitist makstud. Hageja pidi enne väljamakse tegemist teadma, et vaidlusaluse kinnisasja omanikuks ei ole kindlustusvõtja, sest hageja hagiavalduse lisana kohtule esitatud kirjas, milles AS Hansapank annab nõusoleku kindlustushüvitis välja maksta kindlustusvõtjale ja mille võttis hageja hüvitise väljamaksmisel aluseks, märkis AS Hansapank, et kinnisasi kuulub OÜ-le Space Holding. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 10. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. 11. Hageja leiab, et ringkonnakohus kohaldas valesti

§ 424lg-t 1, mis sätestab kindlustatud isiku mõiste.

Kindlustuslepingus oli tõepoolest ekslikult märgitud, et kinnisasjal asuva hoone omanikuks on kindlustusvõtja. Praegu ei ole enam võimalik tuvastada, mis asjaoludel jäi üle kontrollimata kindlustatud elamu omandiõigus, kuid on ilmne, et kindlustati elamut ja selle kaudu selle omanikule kahju tekkimise riski (lepingu sõlmis kindlustusvõtja, kuna tema oli elamu valdaja). Juhul kui ringkonnakohus oleks analüüsinud kindlustusvõtja ja hoone omaniku kindlustushuvi (

§ 478

) olemasolu või selle puudumist ning

§ 424

lg-s 1 sätestatud kindlustatud isiku mõistet, oleks ringkonnakohus tõenäoliselt jõudnud järelduseni, et elamu kindlustusriskide osas oli kindlustatud isikuks kinnisasja omanik. Kolmanda isikuga seotud kindlustusriski kindlustamisel ei pea kindlustusandja nõudma kindlustusvõtjalt tõendeid selle kohta, et kindlustuslepingu sõlmimiseks on olemas kolmanda isiku nõusolek, kuna nõusolekul on tähendus kindlustushüvitise väljamaksmisel. Kindlustusvõtja võis

§ 463

lg-st 2 tulenevalt esitada avalduse kinnisasja omanikule kui kindlustatud isikule kindlustushüvitise maksmiseks. Kuna praegusel juhul paluski kindlustusvõtja maksta kindlustushüvitise välja kinnisasja omanikule, siis mingite täiendavate nõusolekute küsimise kohustust

§ 463lg 3 järgi hagejal ei tekkinud.

Muule isikule (sh kindlustusvõtjale endale) oleks hageja saanud teha väljamakse üksnes juhul, kui kindlustusvõtja oleks oma kahjuavaldusele lisanud kinnisasja omaniku kirjaliku kinnituse selle kohta, et kindlustusleping on sellistel tingimustel sõlmitud kinnisasja omaniku nõusolekul. Isegi juhul, kui kinnisasja omanik oleks andnud

§ 463

lg-s 3 sätestatud nõusoleku kindlustushüvitise väljamaksmiseks kindlustusvõtjale ja kindlustushüvitis oleks välja makstud kindlustusvõtjale, oleks kinnisasja omaniku kahju hüvitamise nõue vastustaja vastu ikkagi seaduse alusel hagejale üle läinud. Hüvitist saama õigustatud isik oleks ikkagi olnud kinnisasja omanik ja tema kahju oleks ikkagi hüvitatuks loetud, sest hüvitisest loobumine kellegi teise kasuks oleks olnud tema enda otsus, mis juriidiliste isikute puhul saab üldjuhul toimuda mingite kohustuste katteks. Kui kohustusi ei eksisteeriks, jäänuks kinnisasja omanikule alusetu rikastumise nõue kindlustusvõtja vastu. Ringkonnakohus on jätnud arvestamata, et kindlustusvõtja oli kinnisasja omaniku juhatuse liige ja seega oli kinnisasja omanik temale kuuluva eseme suhtes kindlustuslepingu sõlmimisest, kahjujuhtumi toimumisest ja hüvitise väljamaksmise asjaoludest teadlik. Samuti ei ole kinnisasja omanik ise kellegi vastu nõudeid esitanud, mis viitab samuti sellele, et ta pidas ennast kindlustatud isikuks ja luges tekitatud kahju hüvitatuks kindlustushüvitise väljamaksmisega. Hageja ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, mis puudutas nõude üleminekut kinnisasja omanikult hagejale ja selles osas ei ole apellatsioonkaebust esitanud ka kostja. Kohus ei ole pooltega arutanud seisukohta, et aastaid hiljem ei saa kindlustusandja valida, kelle nõue talle üle läks. Ebaõige on ringkonnakohtu märgitu, et hageja muutis oma seisukohta selles osas, kelle nõue talle üle läks, alles

1. aastal. Riigikohus saatis
2. märtsi 2008 otsusega praeguse tsiviilasja tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks ja esimeses maakohtule esitatud menetlusdokumendis on hageja esitanud oma täiendavad põhjendused regressinõude ja selle seaduse alusel ülemineku kohta. Hagejal oli TsMS § 376 lg 4 p 1 järgi õigus oma seniseid seisukohti kindlustatud isiku ja nõude seaduse alusel ülemineku kohta täiendada ja parandada.
3. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Kassatsioonkaebusest ilmneb, et kaebus ei puudutagi otseselt kostjat ega kostja õigusi. Ringkonnakohus on vaidlusalust kindlustussuhet õigesti käsitlenud, materiaalõigust on õigesti kohaldatud. Kostja arvates on hagi rahuldamine välistatud sõltumata sellest, millisele seisukohale asuda kindlustuslepingut reguleerivate sätete kohaldamise küsimuses. Ringkonnakohtu seisukohad on õiged ja põhjendatud ning täielikult kooskõlas ka Riigikohtu
4. märtsi
5. a otsusega. Kindlustusandja ei ole omandanud nõuet, mida ta üritab kostja vastu maksma panna. Samuti ei ole ringkonnakohus rikkunud menetlusõiguse norme. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
6. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada.
7. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on väljunud hagi ja sellele esitatud vastuväidete piiridest, hinnates küsimust, kellele maksis hageja kindlustushüvitise. TsMS § 4 lg 2 järgi määravad hagimenetluse pooled vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise. TsMS § 5 lg-s 1 sätestatakse, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. TsMS § 5 lg 2 esimeses lauses sätestatakse, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. TsMS § 5 lg 2 teises lauses sätestatakse, et pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Õige on kassatsioonkaebuses märgitu, et kuna pooled ei vaielnud enne Riigikohtu
8. märtsi
9. a otsust nõude olemasolu ja ülemineku üle, siis ei olnud hagejal tarvis põhjendada nõude üleminekut. Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et hageja muutis oma seisukohta selles osas, kelle nõue talle üle läks, alles
10. aastal.
11. septembril 2008, s.o pärast seda, kui Riigikohus saatis
12. märtsi
13. a otsusega asja uueks arutamiseks maakohtule, esitas hageja täiendava seisukoha, milles märkis oma põhjendused regressinõude ja selle ülemineku kohta. Muu hulgas märkis hageja: "Käesoleval juhul kindlustati eset ja kuna ese kuulus OÜ-le Space Holding, siis tekkis temal kahju ja nõue kahju tekitaja vastu. See kahju hüvitamise nõue läks

§ 492

lg 1 alusel peale kindlustushüvitise väljamaksmist üle hagejale" (III kd, tl 86). 1. juunil 2010 esitatud täiendavates seisukohtades märkis hageja, et kinnisasja omanik oli kindlustatud isikuks

§ 424

ja § 492 tähenduses ning et haginõude sisuks ei ole kindlustusvõtjale tekitatud kahjust tulenevad nõuded, vaid üksnes kinnisasja omaniku nõuded, mis tal tekkisid kinnisasja kahjustamise tõttu (IV kd, tl 19). Maakohtu

1. septembri
2. a eelistungi protokollist nähtub hageja järgmine seisukoht: "Lepingu rikkumisega on tekitatud kahju OÜ-le Space Holding. OÜ Space Holding oli kindlustatud isik, viitan

§-le

1. OÜ Space Holding sai ka reaalselt kindlustushüvitisena raha" (IV kd, tl 33). Kostja ei ole ka pärast seda, kui Riigikohus oli saatnud asja maakohtule uueks läbivaatamiseks, seadnud kahtluse alla, et hageja maksis kindlustushüvitise kinnisasja omanikule. Kuigi esialgses hagiavalduses oli hageja märkinud, et ta maksis kindlustushüvitise kinnisasja omanikule, parandas ta oma seisukoha edasise menetluse käigus. Maakohus on selle parandusega arvestanud ning kostja ei esitanud sellele vastuväiteid. Maakohtus tuvastas asja teise läbivaatamise järel tehtud kohtuotsuses, et pooled ei vaidle selle üle, et hageja tasus kahjuhüvitise kinnisasja omanikule (IV kd, tl 75). Kostja on maakohtu
2. septembri
3. a eelistungil üksnes väitnud, et tema arvates ei olnud kinnisasja omanik kindlustatud isikuks. Hageja ei ole apellatsioonkaebuses väitnud, et ta maksis kindlustushüvitist kindlustusvõtjale. Kostja ei väitnud ei apellatsioonkaebuse vastuses ega ringkonnakohtu istungil, et hageja ei ole maksnud kindlustushüvitist kinnisasja omanikule. Eeltoodu tõttu ei olnud kolleegiumi arvates ringkonnakohtul õigust seada kahtluse alla, kas hageja maksis kindlustushüvitist kinnisasja omanikule, ning jätta hagi rahuldamata põhjusel, et hageja maksis kindlustushüvitise üksnes kindlustusvõtjale. Ka
4. aprillil 2011 toimunud ringkonnakohtu istungil tugines hageja sellele, et ta on maksnud kinnisasja omanikule kindlustushüvitist ja nõuab hagis kinnisasja omanikule tekitatud kahju hüvitamist. See, et ta vastas ringkonnakohtu küsimusele ja ütles, et tugineb nii kindlustusvõtjalt üle tulnud kui ka kinnisasja omanikult üle tulnud nõudele, ei tähenda, et ta loobus varasemast väitest, et ta maksis kindlustushüvitist kinnisasja omanikule (vt IV kd, tl 118-119). Kuivõrd kostja ei ole seadnud kahtluse alla, et hageja maksis kindlustushüvitise kinnisasja omanikule, siis ei ole tähtsust, kelle vastu soovis hageja kindlustushüvitist makstes oma kohustust täita. Seega rikkus ringkonnakohus TsMS § 4 lg-s 2 ja § 5 lg-tes 1 ja 2 sätestatut. See rikkumine on kolleegiumi arvates menetlusõiguse normi oluline rikkumine TsMS § 692 lg 1 p 2 järgi, sest see võis tuua kaasa ebaõige otsuse.
5. Kolleegium peab ühtse kohtupraktika seisukoha kujundamiseks vajalikuks selgitada, et ringkonnakohus on ekslikult leidnud, et kui kindlustusandja maksab kindlustushüvitise õigustamatule isikule, siis kaotab kindlustushüvitist saama õigustatud isik oma nõudeõiguse kindlustusandja vastu. Kassaator on ekslikul seisukohal, et juhul, kui kindlustusandja maksab alusetult kindlustushüvitise kindlustusvõtjale selle asemel, et maksta seda kindlustatud isikule, siis tekib kindlustatud isikul alusetust rikastumisest tulenev nõue kindlustusvõtja vastu. Seadusest ei tulene, et kindlustusandja kohustus sellisel juhul lõpeks. Järelikult on kindlustushüvitist saama õigustatud isikul eelkirjeldatud juhul jätkuvalt õigus nõuda kindlustusandjalt kindlustushüvitist. Kindlustusandjal on eelkirjeldatud juhul kindlustusshüvitise õigustamatult saanud isiku vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue

§ 1028jj järgi.

16. Kuna kolleegium saadab asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule ning ringkonnakohus peab hageja apellatsioonkaebuse alusel hindama maakohtu otsuse õigsust, siis on mõistlik selgitada maakohtu mõne õigusliku seisukoha ekslikkust. Maakohus leidis, et kostja vastutus on välistatud selle tõttu, et kahju ei oleks tekkinud, kui kinnisasja kanalisatsioonil oleks olnud kaitseseade (tagasilöögiklapp). Riigikohus on samas asjas andnud varem maakohtule juhise, mille järgi põhjendasid kohtud vääralt hagi rahuldamata jätmist kaitseseadmete puudumisega kinnisasja kanalisatsioonisüsteemis ning nii pärast kaitseseadmete paigaldamise kohustuse kehtestamist (ÜVVKS § 11 lg 5) kui ka enne seda võib kaitseseadmete paigaldamata jätmine anda alust vähendada ühiskanalisatsioonis tekkinud ummistuse tagajärjel tekkinud üleujutuse korral kahjuhüvitist

§ 139lg 1 järgi (vt Riigikohtu 12.

märtsi

1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-12-08, p 16). Kannatanu kaassüü kahju tekkimises ei välista kostja süüd (vt Riigikohtu
2. mai
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-07, p 12). Seega sai kaitseseadmete puudumine anda Riigikohtu juhise järgi aluse üksnes kahjuhüvitise vähendamiseks. Maakohus on valesti tõlgendanud ka kahju hüvitamise nõude ulatust reguleerivaid sätteid. Kolleegium on korduvalt selgitanud, et asja kahjustamise korral saab kannatanu nõuda asja kordategemise kulude hüvitamist

§ 132lg 3 järgi ka siis, kui ta ei ole asja veel korda teinud (vt Riigikohtu 21.

detsembri

1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-05, p 12;
2. septembri
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-75-07, p 13;
4. juuni
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-11, p 14). Samas juhul, kui ta on asja korda teinud, võib ta sellele vaatamata nõuda kahju hüvitamist kalkulatsiooni, mitte tegelikult kanatud kulutuste alusel. Kalkulatsiooni alusel kahjuhüvitise määramise korral mõistab kohus kahjuhüvitise välja kulutuste eest mõistlikus ulatuses, arvestades seejuures, kostja vastuväiteid. Juhul kui hageja on asja korda teinud ja nõuab kahju hüvitamist tegelikult kantud kulutuste järgi, siis võib kohus seda vähendada

§ 139

lg 2 järgi ja mõista välja kulutused mõistlikus ulatuses.

§ 139kohaldamiseks peab kostja esitama taotluse (vt selle kohta nt Riigikohtu 9.

märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p 16). Maakohus on eeltoodud põhimõtteid eiranud ning leidnud, et hageja oleks pidanud tõendama, palju ta elamu remondiks kulutas. Lisaks tõlgendas maakohus

§ 132

lg-t 3 valesti veel selliselt, et leidis, et hagejal on õigus saada hüvitist tavalisest materjalist ukse väärtuse ulatuses, ehkki asendada oli vaja väärispuidust uks. Kolleegium selgitab, et kannatanu saab

§ 127lg-st 1 tulenevalt taotleda endise olukorra taastamist.

Seega juhul, kui kahjustada sai väärispuidust uks, on tal õigus nõuda ka selle taastamise kulude hüvitamist. Kostja taotlusel võib kohus hüvitist siiski vähendada

§ 140lg 1 järgi (vt Riigikohtu 9.

märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p 16). Asja kahjustamise korral võidakse juhul, kui asi on korda tegemata, võtta

§ 132

lg 3 esimese lause järgi välja mõistetava hüvitise suuruse kindlakstegemisel arvesse ka asja kordategemise kulude suurus asja kahjustamisest hilisemal ajal (vt Riigikohtu 9. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p 16). Maakohus on ekslikult tõlgendanud ka

§ 127

lg-t 3, leides, et kostja ei saanud ette näha, et tema tekitatav võimalik kahju on tavapärasega võrreldes oluliselt suurem, kuna hoones on kasutatud erakordselt kalleid materjale. Kolleegium selgitab, et kahju ettenähtavuse all

§ 127

lg 3 järgi mõeldakse seda, kas lepingu sõlmimisel nägi lepingut hiljem rikkunud pool ette või pidi ette nägema, mis liiki kahju ja mis asjaoludel võib tekkida lepingu rikkumise tagajärjel. Lepingut rikkunud pool vastutab kahju ettenähtavuse korral kogu kahju eest, ehkki ta ei pidanud ette nägema, kui suur kahju võis tekkida.

1. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.
2. Hageja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon. Ants Kull, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu