← Eesti

3-3-1-57-11

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine 3-3-1-57-11 15. detsember 2011 Ee

) § 7 lg 4 p 1, § 60 lg 1 ja VangS § 65¹ lg-te 2 ja 4 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamiseks. Oma põhjendatud huvina märkis A. T. kahju hüvitamise nõude esitamise kavatsust ja preventiivset huvi, et vältida tulevikus samalaadsete rikkumiste toimepanemist Viru Vangla poolt. Kaebaja väitis, et teda koheldi kartseris viibimise ajal ebainimlikult, julmalt ning inimväärikust alandavalt ja tekitati kannatusi, mis ei ole vajalikud kinnipidamise režiimi järgimiseks. Kaebaja palus tunnistada õigusvastaseks järgmised Viru Vangla toimingud: 1) igapäevaselt hügieenitarvete (dušigeel, šampoon, kreemid, peegel, küüneviil, küünelõikur, habemeajamisvahendid) kasutamise keelamine; 3-3-1-57-11 2) ajalehtede ja ajakirjade lugemise ning raadiosaadete ja uudiste jälgimise ning Interneti kasutamise mittevõimaldamine; 3) perekonnaliikmete ja lähedaste fotode, käekella ja raamatute omamise keelamine; 4) igapäevaselt sooja vee mittetagamine võrdselt teiste kinnipeetavatega; 5) kruusi mittevõimaldamine joomiseks; 6) madratsi ööpäevaringselt kasutamise keelamine; 7) kliimale vastava riietuse mitteandmine.

  1. Tartu Halduskohus rahuldas
  2. aprilli
  3. a otsusega kaebuse osaliselt ja tunnistas õigusvastaseks Viru Vangla toimingu (kartserikambrisse aastaajale vastava riietuse mitteandmise). Muus osas jäi kaebus rahuldamata. Kohus põhjendas otsust järgmiselt: 1) kaebaja ilmajätmine kartseris viibimise ajal kaebuses märgitud hügieenivahenditest, ajalehtede ja ajakirjade lugemise mittevõimaldamine, raadiosaadete jälgimise ja Interneti kasutamise mittevõimaldamine, raamatute lugemise, käekella ja lähedaste fotode omamise keelamine tulenes õigusaktidest ja oli õiguspärane; 2) ühestki õigusaktist ei tulene vanglale kohustust kindlustada kinnipeetav pidevalt sooja veega. Sooja veega duši all käimist võimaldati kord nädalas ning selleks ajaks anti kambrisse šampoon, habemeajamisvahendid, peegel ja küünetangid. Seega ei olnud rikutud kaebaja õigusi isiklike hügieenitarvete ja sooja veega kindlustamisel; 3) vaidlusalusel perioodil olid kambris toidunõud, sealhulgas ka kruus ööpäevaringselt. Kaebaja ei ole esitanud ühtki tõendit, et kartseris viibides ei olnud tal võimalik kas tema enda toidunõusid või siis vangla joogitopsi kasutada või et talle oleks keeldutud joogitopsi andmisest; 4) kaebaja suhtes on arst
  4. novembril 2009 teinud meditsiinikaardile kande, milles on märkinud, et madrats on näidustatud lamades harjutuste sooritamiseks, kuid mitte ööpäevaringselt. Arsti sissekandest ei saa järeldada, et arst nägi ette madratsi võimaldamise ööpäevaringselt; 5) A. T. poolt vaidlustatud sätted on põhiseadusega kooskõlas. Kartserikaristuse kohaldamisel ei ole Viru Vangla põhjustanud kaebajale põhjendamatuid kannatusi ega kohelnud kaebajat inimväärikust alandavalt. Ajalehtede lugemise, raadiosaadete jälgimise ja Interneti kasutamise mittevõimaldamine ja teised käsitletud piirangud eraldi või kogumis ei saanud tekitada kaebajale selliseid kannatusi, mida saaks hinnata inimväärikuse alandamisena. Kartserikaristus peabki kaasa tooma täiendavaid piiranguid võrreldes teiste kinnipeetavatega, teisiti kaotaks kartserikaristus oma tähenduse ja eesmärgi. Vaidlustatud piirangud on kinnipeetavale kartserikaristuse kandmisel sobivad, mõõdukad ja vajalikud vangla julgeoleku ning korra tagamiseks.
  5. A. T. esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsuse osas, millega jäeti kaebus rahuldamata, ning teha uus otsus, millega rahuldada kaebus täies ulatuses. Koos apellatsioonkaebusega esitas A. T. taotluse maksejõuetuse tõttu riigilõivu tasumisest vabastamiseks.
  6. Tartu Ringkonnakohus jättis riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse rahuldamata ja tagastas apellatsioonkaebuse, põhjendades määrust järgmiselt: 1) tõendatud on küll A. T. maksejõuetus, kuid ainuüksi isiku maksejõuetus ei ole piisav alus isiku vabastamiseks riigilõivu tasumisest. Riigikohus on korduvalt leidnud (määrus haldusasjas nr 3-31-25-10, p 8), et riigilõivu tasumise kohustusest võib jätta vabastamata maksejõuetu isiku juhul, kui õigust, mida kaebusega kaitsta soovitakse, ei saa pidada kaebaja jaoks oluliseks või kui kaebus on perspektiivitu. Käesolevat kaebust saab pidada ilmselgelt perspektiivituks. Ringkonnakohus nõustus halduskohtuga, et vaidlusalused piirangud kartseris viibimisel on seadusega kooskõlas ning õiguspärased; 2)

§ 7

lg-s 4 on toodud kartseri sisustusse kuuluvad asjad.

§ 60lg-s 1 on märgitud kartseris lubatud asjad.

Halduskohus on õigesti leidnud, et kaebaja taotletud esemeid ei ole kartseris lubatud esemete loetelus ja nende mittelubamine on olnud õiguspärane; 2

(7)3-3-1-57-11 3) kuna VangS § 50 lg 2 kohaselt peab kinnipeetav saama dušši kasutada vähemalt üks kord nädalas, siis puudub kaebajal alus nõuda igapäevaselt sooja vee kasutamist; 4) halduskohus on rakendanud uurimisprintsiipi ning selgitanud välja kõik vajalikud asjaolud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et tunnistajate kutsumine ei ole asja arutamiseks vajalik ning sellega on põhjendatud kaebaja taotluste rahuldamata jätmine. Pealegi taotles kaebaja tunnistajaid kinnitama seda, et kartseris oli külm ja vajalik oli täiendava riietuse kasutamine. Selles osas on kohus kaebuse rahuldanud ja seega ei oleks tunnistajate ülekuulamine kaasa toonud teistsugust lahendit. Samuti puudus vajadus üle kuulata tunnistajatena meditsiiniosakonna töötajaid, kuna toimikus olid tõendid kaebaja tervisliku seisundi kohta; 5) A. T. on apellatsioonkaebuses välja toonud, et halduskohus ei rahuldanud tema taotlust nõuda Viru Vanglalt välja asitõendina üks komplekt kartseririietust. Kuna A. T. kaebus kartserikambrisse aastaajale vastava riietuse mitteandmise õigusvastaseks tunnistamiseks rahuldati, siis ei ole antud taotluse rahuldamiseks alust; 6) A. T. on apellatsioonkaebuses väitnud ka seda, et tal puudusid vajalikud nõud joomiseks. Ringkonnakohus nõustus halduskohtuga, et puudub alus kahelda vastustaja väidetes, et kaebajal olid kartseris kogu aeg olemas toidunõud, sealhulgas kruus, ja seega oli tal võimalus juua. A.-L. Kakku on õiendis (tl 57) kinnitanud, et sel perioodil olid kinnipeetavatel toidunõud kogu aeg kartserikambris; 7) halduskohus on õigesti leidnud, et kohaldatud piirangud on proportsionaalsed ja puudub alus

§ 7lg 4 ja Vang

S § 651 lg 4 põhiseaduse vastaseks tunnistamiseks; 8) VangS § 651 lg 4 kohaselt võib vangla kartserisse paigutatud kinnipeetava suhtes osaliselt või täielikult piirata VangS §-des 22, 30–32, 34–38, 41, 43 46 ja 48 kohaldamist. Seega puudub kaebajal õigus nõuda ajalehtede ja ajakirjade lugemist, raadiosaadete ja uudiste jälgimist ning Interneti võimaldamist.

§ 7lg 4 annab ammendava loetelu kartseri sisustusse kuuluvatest esemetest.

Sisuliselt on kaebaja leidnud, et ka kartserikaristuse kandmise ajal peab teda kohtlema võrdselt nende kinnipeetavatega, kes viibivad tavalisel režiimil. Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist ei esine. Võrdselt koheldakse kõiki kartseris viibivaid kinnipeetavaid. Kartserikaristust kohaldatakse kinnipeetavate suhtes, kes on toime pannud distsipliinirikkumise. Seega on asjakohane nende suhtes ka lisapiirangute kehtestamine võrreldes teiste kinnipeetavatega, kuna distsiplinaarkaristuse eesmärgiks on suunata kinnipeetavat õiguskuulekale käitumisele. Piirangud, mis on lubatud kartserikaristuse kandmisel VangS § 651 lg-te 2 ja 4 ja

§ 7

lg 4 alusel, ei kitsenda kinnipeetava õigusi liigselt, on proportsionaalsed ning nimetatud sätted ei ole põhiseadusega vastuolus; 9) täiendavalt riigilõivu tasumiseks võimaluse andmise vajadus puudub ka seetõttu, et HKMS § 84 lg 2 ei kohaldu olukorras, kus isik on HKMS § 91 lg 1 alusel taotlenud enda riigilõivust vabastamist. HKMS § 84 lg-s 2 peetakse silmas juhtumit, kus isik ei ole riigilõivu tasumise kohustusele üldse tähelepanu pööranud ja on selle maksmata jätnud või seda vähem maksnud. Sellisel juhul on kohtule selge, et tegemist võib olla kaebuse või apellatsioonkaebuse kõrvaldatava puudusega, mille kõrvaldamiseks tuleb isikule HKMS § 84 lg 2 alusel võimalus anda. Olukorda, kus isik on enda riigilõivu tasumise kohustusest teadlik, kuid ta palub ennast riigilõivu tasumise kohustusest vabastada, reguleerib erinormina HKMS § 91 lg 1. Sealjuures kinnitab isik ise, et ta on maksejõuetu ja tal puuduvad rahalised vahendid riigilõivu tasumiseks. HKMS § 91 lg 1 ei näe ette, et olukorras, kus isik on kinnitanud enda maksejõuetust ja esitanud sellekohased tõendid, tuleb talle anda täiendav võimalus tasuda riigilõivu. Seetõttu ei pea HKMS § 91 lg 1 alusel isiku riigilõivu tasumise kohustusest vabastamata jätmisel isikule üldjuhul täiendavat tähtaega riigilõivu tasumiseks andma; 10) selline täiendava võimaluse andmine riigilõivu maksmiseks ei omaks reeglina mingit tagajärge, sest isik on raha puudumise tõttu palunud end riigilõivu tasumisest vabastada ning järelikult ei saaks ta reeglina riigilõivu tasuda. Lisaks takistaks niisuguste sisulist eesmärki mitteomavate määruste vormistamine apellatsioonimenetluses ka halduskohtu otsuse jõustumist mõistliku aja jooksul ja kahjustaks teiste menetlusosaliste õigusi. Arvestada tuleb, et riigilõivu tasumisest vabasta- 3

(7)3-3-1-57-11 mata jätmise ja riigilõivu tasumiseks võimaluse andmise määrus ning hilisem apellatsioonkaebuse läbivaatamise määrus mõlemad vaidlustatavad, mis võib kohtuotsuse jõustumist veelgi pikendada; 11) õige ei oleks ka põhjendus, et riigilõivu maksmiseks peaks kohustatud isik juhul, kui ta jäetakse riigilõivu tasumise kohustusest vabastamata kaitstava õiguse mitteolulisuse või kaebuse perspektiivituse tõttu, saama uuesti hinnata oma kaebuse põhjendatust ning riigilõivu tasumise vajadust kohtumääruse valguses. Kohtumääruse eesmärk on lahendada isiku protsessuaalne taotlus, mitte osutada talle õigusabi kaebuse eduperspektiivide hindamiseks. Riigilõivu tasumisest vabastamata jätmise määrust on isikul võimalik vaidlustada määruskaebuse esitamise teel; 12) kuna A. T. on maksevõimetu ning ringkonnakohus on seisukohal, et kaebus on ilmselt perspektiivitu, siis ei anna ringkonnakohus A. T. le täiendavat võimalust riigilõivu tasumiseks, vaid tagastab apellatsioonkaebuse HKMS § 33 lg 3 p 3 alusel. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  1. A. T. esitas määruskaebuse, milles taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja uue määruse tegemist, millega vabastada ta riigilõivu tasumisest, ning saata apellatsioonkaebus menetlusse võtmise otsustamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Määruskaebuses väidetakse järgmist: 1) ringkonnakohtu määrus on vastuolus põhiseaduse §-dega 13 ja 14, § 15 lg-tega 1 ja 2 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikliga 13; 2) ebaõige on ringkonnakohtu järeldus, et kaebus on perspektiivitu, sest kaebaja on halduskohtus ja apellatsioonkaebuses üksikasjalikult põhjendanud ja tõstatanud küsimuse õigusnormide põhiseaduspärasusest. Põhiseaduse § 15 annab õiguse pöörduda kohtusse ja nõuda seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseaduse vastaseks tunnistamist. Ringkonnakohus on alusetult kitsendanud A. T. kaebeõigust, jättes ta riigilõivust vabastamata ja tagastades kaebuse. Riigikohus on asjas nr 3-31-9-08 tehtud määruse punktis 15 leidnud, et haldusakti või toimingu sisuline hindamine saab toimuda üksnes kohtuotsuses; 3) HKMS § 25 lg-st 9 ja põhiseaduse §-st 15 tulenevalt peab kohus lahendama menetlusosalise taotluse kontrollida asjassepuutuva sätte põhiseaduspärasust, kui selle kohta on tekkinud kahtlused. Olukord, kus kaebust, milles väidetakse põhiõiguste rikkumist, pole sisuliselt läbi vaadatud, on põhiseaduse § 15 rikkumine. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  2. A. T. kaebus on esitatud Viru Vangla nende toimingute õigusvastasuse tuvastamiseks, mis tehti seonduvalt sellega, et A. T. kandis Tallinna Vangla määratud kartserikaristust Viru Vanglas.
  3. Tallinna Vangla
  4. oktoobri
  5. a käskkirjaga nr 745-D määrati A. T. le kümneks ööpäevaks kartserisse paigutamine. Sama käskkirjaga piirati karistuse kandmise ajaks täielikult VangS §-de 22, 30–32, 34–38, 41, 43 ja 46 ning osaliselt § 48, loaga soetada kauplusest kartseris lubatud esemeid, kohaldamine.
  6. Kolleegium on
  7. detsembri
  8. a. otsuses kohtuasjas nr 3-3-1-41-11 selgitanud kartserikaristusega kaasnevaid piiranguid. Kolleegium asus seisukohale, et osa piirangutest tuleneb kartserikaristuse olemusest ja neid tuleb kohaldada sõltumata sellest, kas need on karistuse määramise käskkirjas ära näidatud; osa piiranguid on aga karistuse määramise käskkirjaga kaalutlusõiguse alusel kohaldatavad. Kolleegium pidas nimetatud otsuses põhiseaduspäraseks nii neid piiranguid, mis automaatselt kaasnevad kartserikaristuse kandmisega, kui ka neid piiranguid, mida vangla saab kohaldada koos kartserikaristuse määramisega, teostades piirangute kohaldamisel kaalutlusõigust. 4
(7)3-3-1-57-11
  1. A. T. poolt väidetud õiguste rikkumisi käsitleb kolleegium kolme gruppi kuuluvatena: 1) seonduvalt piirangutega, mis tulenevad kartserikaristuse olemusest, täpsemalt kartserikaristust reguleerivatest üldaktidest – vangistusseadusest ja vangla sisekorraeeskirjast (käesoleva otsuse p 11); 2) seonduvalt piirangutega, mida kohaldas Tallinna Vangla, määrates A. T. le kartserikaristuse (käesoleva otsuse p 12); 3) seonduvalt piirangutega, mille kohaldamise üle sai otsustada Viru Vangla (käesoleva otsuse p 13).
  2. A. T. heitis halduskohtule esitatud kaebuses Viru Vanglale ette, et tal ei olnud võimalik kartserikaristuse kandmise ajal igapäevaselt kasutada hügieenitarbeid (dušigeel, šampoon, kreemid, peegel, küüneviil, küünelõikur, habemeajamisvahendid), jälgida raadiosaateid ja uudiseid, kasutada Internetti, omada kartseris perekonnaliikmete ja lähedaste fotosid, käekella ja raamatuid. Halduskohus jättis kaebuse nende nõuete osas rahuldamata põhjendusega, et ülalnimetatud piirangud tulenevad kartserikaristust reguleerivatest üldaktidest ning on põhiseadusega kooskõlas. Ringkonnakohus nõustus halduskohtuga ja pidas A. T. apellatsioonkaebust nende nõuete osas ilmselgelt perspektiivituks ning jättis A. T. apellatsioonkaebuse esitamisel tasutavast riigilõivust vabastamata. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et nende nõuete osas on A. T. apellatsioonkaebus ilmselgelt perspektiivitu ning taotlus apellatsioonkaebuse pealt tasutavast riigilõivust vabastamiseks jäeti rahuldamata põhjendatult. A. T. loetletud esemete kartserisse mittelubamine on välistatud

§ 60lg-ga 1, mis loetleb asju, mis võivad kinnipeetaval kartseris kaasas olla.

A. T. loetletud asjad ei kuulu

§ 60lg-ga 1 kartserikambris lubatud asjade hulka.

A. T. väite kohta, et talle ei lubatud kartserisse raamatuid, märgib kolleegium järgmist.

§ 60

lg 1 järgi võivad kartseris kinnipeetaval olla kaasas ka pühakiri, tema õiguste kaitseks vajalikud õigusaktid (eelkõige "Eesti Vabariigi põhiseadus", "Vangistusseadus", "Vangla sisekorraeeskiri" ja "Vangla kodukord") ja mõistlikus koguses õppevõi usukirjandust. A. T. ei ole väitnud, et nimetatud väljaandeid talle kartserisse ei lubatud.

  1. detsembri
  2. a otsuse haldusasjas nr 3-3-1-41-11 punktides 23, 30 ja 31 selgitas kolleegium, et raadio- ja televisioonisaadete jälgimine ning Interneti kasutamise mittevõimaldamine kaasneb automaatselt kartserikaristusega ja on põhiseaduse § 11 mõttes proportsionaalne, kuna need piirangud tulenevad kartserikaristuse olemusest. Kolleegium on sellel seisukohal ka praegu. Seetõttu puudub ka praeguses asjas vajadus A. T. kaebuse alusel kontrollida VskS § 60 põhiseaduspärasust ja alustada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlust.
  3. A. T. vaidlustas halduskohtusse esitatud kaebuses selle, et Viru Vangla ei võimaldanud tal kartserikaristuse kandmise ajal lugeda ajalehti ja ajakirju. Ringkonnakohus leidis, et VangS § 651 lg 4 kohaselt võib kartserisse paigutatud kinnipeetava suhtes vangla osaliselt või täielikult piirata VangS § 30 kohaldamist ja seega puudub kaebajal õigus nõuda ajalehtede ja ajakirjade lugemist. Seepärast luges ringkonnakohus A. T. kaebuse selle nõude osas ilmselgelt perspektiivituks ja jättis A. T. apellatsioonkaebuse pealt tasutavast riigilõivust vabastamata. Kolleegium peab küll A. T. kaebust ka selle nõude osas ilmselgelt perspektiivituks, kuid ei nõustu ringkonnakohtu põhjendustega. 5

(7)3-3-1-57-11 VangS § 30 lg 1 järgi tagatakse kinnipeetavale vanglas võimalus lugeda üleriigilisi päevalehti ning ajakirju. Kolleegium on
  1. detsembri
  2. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-41-11 selgitanud, et VangS § 651 lg 4, võimaldades kartserikaristuse kandmise ajaks osaliselt või täielikult piirata ajalehtede ja ajakirjade lugemise õigust, eeldab kaalutlusotsust. Praegusel juhul keelati A. T. l täielikult kartserikaristuse kandmise ajal lugeda ajalehti ja ajakirju Tallinna Vangla käskkirjaga, millega talle määrati kartserikaristus. Seega ei keelanud praegusel juhul ajalehtede ja ajakirjade lugemist Viru Vangla, mistõttu Viru Vangla ei saanud rikkuda A. T. õigust lugeda ajalehti ja ajakirju. Kuna VangS § 30 lg-s 1 sätestatud õigust võis A. T. asjas rikkuda Tallinna Vangla, mitte aga Viru Vangla, siis peab kolleegium ilmselgelt perspektiivituks A. T. apellatsioonkaebust ka selle nõude osas. Praeguses asjas, milles halduskohus jõudis otsuseni, polnud pooleks Tallinna Vangla. HKMS § 11 lg 31 p 4 järgi pole A. T. l põhjendatud huvi olemasolu korral seega takistusi esitada kaebus Tallinna Vangla
  3. oktoobri
  4. a käskkirja nr 745-D peale ja taotleda selle õigusvastaseks tunnistamist osas, millega võeti kartserikaristuse kandmise ajaks õigus lugeda ajalehti ja ajakirju. Kuna distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja üle toimunud kohtuvaidluses ei võetud seisukohta kartserikaristusega koos määratud ajakirjade ja ajalehtede lugemise võimaluse võtmise õiguspärasuse üle, siis tulenevalt HKMS § 11 lg 31 p-st 2 ei takista tuvastamiskaebuse esitamist ka Tartu Halduskohtu
  5. mai
  6. a otsus haldusasjas nr 3-10-254, mis on jõustunud. Kolleegium märgib, et ajalehtede ja ajakirjade lugemise õiguse äravõtmine kujutab endast põhiseaduse §-ga 44 tagatud õiguse piiramist ja vaid erandlike asjaolude puhul sekkumist inimväärikusse. Riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 järgi ei anna põhiseaduse §-ga 44 tagatud õiguste rikkumine õigust nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist. Kolleegiumi arvates ei kujuta VangS § 63 lg 1 p-ga 4 ette nähtud kuni 45-ööpäevase kartserikaristusega koos kohaldatud ajalehtede ja ajakirjade lugemise keeld endast inimväärikuse rikkumist.
  7. Halduskohtule esitatud kaebuses palus A. T. tunnistada õigusvastaseks, et Viru Vangla ei võimaldanud talle kartseris iga päev sooja vett võrdselt teiste kinnipeetavatega ja kruusi joomiseks ning keelas madratsi ööpäevaringse kasutamise. Halduskohus leidis, et ühestki õigusaktist ei tulene vanglale kohustust kindlustada kinnipeetav pidevalt sooja veega. Vaidlusalusel perioodil olid kambris toidunõud, sealhulgas ka kruus ööpäevaringselt. Kaebaja suhtes on arst
  8. novembril 2009 teinud meditsiinikaardile kande, milles on märkinud, et madrats on näidustatud lamades harjutuste sooritamiseks, kuid mitte ööpäevaringselt. Apellatsioonkaebuses ei vaidlustanud A. T. halduskohtu seisukohta, et madratsit ei näidustatud talle ööpäevaringselt. Ringkonnakohus pidas kaebust ka sooja vee ja toidunõudega kindlustamise nõude osas ilmselgelt perspektiivituks ja jättis rahuldamata taotluse vabastada A. T. apellatsioonkaebuse esitamisel tasutavast riigilõivust. Ringkonnakohus leidis, et kuna VangS § 50 kohaselt peab kinnipeetav saama dušši kasutada vähemalt üks kord nädalas, siis puudub alus nõuda igapäevaselt sooja vee kasutamist. Samuti pole ringkonnakohtu hinnangul alust kahelda vastustaja väites, et A. T. l olid kartseris kogu aeg toidunõud, sh kruus, ja seega oli tal võimalik juua, ning et kartseris olid kõik

§ 7lg-s 4 nimetatud asjad.

Kolleegium nõustub selle põhjendusega. 14. Kolleegium on seisukohal, et ringkonnakohus on veenvalt põhjendanud, miks oli õige halduskohtu seisukoht, et tunnistajaid pole vaja kutsuda ning asitõendit pole vaja välja nõuda (vt käesoleva 6

(7)3-3-1-57-11 otsuse punkti 5 alap-d 4 ja 5). Ka seonduvalt nende väidetega oleks apellatsioonkaebuse menetlemine ilmselgelt perspektiivitu.
  1. Ringkonnakohus põhjendas, miks ta ei pea vajalikuks A. T. le täiendava tähtaja andmist riigilõivu tasumiseks ja miks ta tagastab apellatsioonkaebuse HKMS § 33 lg 3 p 3 alusel. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et HKMS § 84 lg 2 ei kohaldu olukorras, kus isik on HKMS § 91 lg 1 alusel taotlenud enda vabastamist riigilõivust. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et HKMS § 84 lg-st 2 ning HKMS § 91 lg-st 1 tulenevalt on kohtutel riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse rahuldamata jätmise korral tähtaja andmise küsimuses kaalutlusruum. Üldjuhul tuleb kaebajale anda riigilõivu tasumiseks uus tähtaeg. Tähtaja andmata jätmine on aktsepteeritav üksnes juhul, kui maksejõuetu isiku kaebus on ilmselgelt perspektiivitu või kui tegemist on väidetavalt rikutud õiguse väheintensiivse riivega (Riigikohtu halduskolleegiumi
  2. mai
  3. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-11-11, p-d 13 ja 15). Seega kuulub HKMS § 84 lg 2 kohaldamisele ka olukorras, kus isik on taotlenud enda vabastamist riigilõivu tasumisest. Kuna käesolevas asjas on apellatsioonkaebus käsitatav aga ilmselgelt perspektiivituna, oli apellatsioonkaebuse kohene tagastamine siiski õiguspärane. Praegusel juhul on ringkonnakohus põhjendanud, miks ta loeb apellatsioonkaebust ilmselgelt perspektiivituks ja tagastab apellatsioonkaebuse, andmata tähtaega riigilõivu tasumiseks. Ka kolleegium on seisukohal, et A. T. apellatsioonkaebus on ilmselgelt perspektiivitu. Seepärast on A. T. apellatsioonkaebuse tagastamine, andmata tähtaega riigilõivu tasumiseks, õige.
  4. Ringkonnakohus on määruse punktis 5 leidnud, et "kuna apellatsioonkaebuses esitatud põhjendused ei ole halduskohtu otsuse tühistamise aluseks, siis on tegemist ilmselgelt perspektiivitu apellatsioonkaebusega ja see jääks rahuldamata". Kolleegium peab vajalikuks märkida, et isegi kui apellatsioonkaebuse väited ei anna alust eeldada, et halduskohtu otsus kuulub muutmisele, ei tulene nimetatust automaatselt järeldust, et apellatsioonkaebus on alati käsitatav ilmselgelt perspektiivituna. Vastasel juhul puuduks mõistete "perspektiivitu ja ilmselgelt perspektiivitu" eristamiseks vajadus. Mõistetel "perspektiivitu" ja "ilmselgelt perspektiivitu" on erinev sisu ja kontrolli ulatus ning nende mõistete tähendust ja kasutamist on kolleegium selgitanud haldusasjas nr 3-3-1-20-10 (määruse p-d 10–12 ja 14–15) ning haldusasjas nr 3-3-1-11-11 (määruse p-d 7, 11–12 ja 15–16). Kaebuse ilmselge perspektiivitusega on tegemist ennekõike juhtudel, mil soovitud eesmärgi saavutamine esitatud kaebuse abil ei ole võimalik (nt ebaõige nõudeliik). Samuti juhul, kui apellatsioonkaebuse eduväljavaated on olematud. Apellatsioonkaebuse ilmselge perspektiivituse tuvastamine eeldab kohtult põhjalikumat motivatsiooni ning on kohaldatav õiguslikult selges olukorras. Keerukama õigusliku küsimuse korral tuleb eelistada kaebuse menetlusse võtmist ja asja analüüsimist kohtuotsuses. Seega on kaebuse ja edasikaebuse ilmselge perspektiivituse tuvastamisele kehtestatud rangemad tingimused kui perspektiivituse tuvastamisele. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus käesolevas asjas õiguspäraselt tuvastanud, et apellatsioonkaebus on käsitatav ilmselgelt perspektiivituna.
  5. A. T. määruskaebus jääb rahuldamata. Kolleegium jätab jõusse ringkonnakohtu määruse resolutsiooni, asendades ringkonnakohtu määruse põhjendused käesoleva määruse põhjendustega. Tõnu Anton Jüri Põld Harri Salmann 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.