Obsah (10)

§ 306§ 315§ 403§ 287§ 290§ 321§ 316§ 307§ 298§ 317

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Asja läbivaatamise kuupäev ja viis Istungil os

) § 306 lg-test 2 ja 3, § 307 lg-st 2 ja § 315 lg-st 1, samuti oma ametilepingutest tulenevaid kohustusi. 1.1.2 Üleliigse rapsiseemne ostmisega ja T. Jaanimetsa töölevõtmise ning välislähetustesse saatmisega tekitasid E. Aavik ja H. Hainsoo süüdistuse kohaselt Werolile varalise kahju 37 580 202 krooni 7 senti (mida prokurör kohtumenetluse käigus korrigeeris 36 347 537 kroonile 80 sendile) ja Eesti Vabariigile (Põllumajandusministeeriumi kaudu) varalise kahju 13 870 000 krooni. Werolile üleliigse rapsiseemne varumisega tekitatud kahju moodustub süüdistuse kohaselt järgmistest summadest: 1) 2 031 450 krooni 59 senti, mis seisneb üleliigse rapsiseemne ostmiseks sõlmitud, kuid osaliselt või täielikult täitmata jäänud ostu-müügilepingute alusel müüjatele tasutud ettemaksus, mis jäi Werolil tagasi saamata; 2) 1 379 254 krooni 15 senti, mis seisneb üleliigse rapsiseemne ostmise finantseerimiseks võetud 52 161 358 krooni 15 sendi suuruse faktooringlaenu eest tasutud intressisummas (1 217 136 krooni 15 senti) ja sama laenulepingu sõlmimise tasus (162 118 krooni); 3) 5 002 745 krooni 19 senti, mis seisneb üleliigse rapsiseemne hoidmiseks sõlmitud hoiulepingute alusel makstud tasudes; 4) 26 840 890 krooni 83 senti, mis tuleneb Werolile vajalike käibevahendite saamiseks toimunud üleliigse rapsiseemne müügi kahjumlikkusest. Üleliigse rapsiseemne ostmisega tekitasid E. Aavik ja H. Hainsoo olukorra, kus Werolil ei olnud alates

1. a novembrist piisavalt raha, et tasuda võlausaldajate nõudeid. Selleks, et võlausaldajate nõudeid rahuldada, müüs Werol
2. a novembrist kuni
3. a juulini igapäevaseks majandustegevuseks mittevajalikku rapsiseemet. Esiteks müüdi
4. novembril 2004 sõlmitud lepingu alusel 13 903,53 tonni rapsiseemet, kohustudes selle hiljemalt
5. mail 2005 ostjalt müügihinnaga tagasi ostma. Werol pidi tasuma selle lepingu sõlmimise eest 107 031 krooni 4 senti lepingutasu ja maksma ostjale kuni rapsiseemne tagasiostmiseni intressi 868 779 krooni. Teiseks müüs Werol käibevahendite saamiseks
6. jaanuarist
7. juulini 2005 kokku 10 lepingu alusel 39 223,063 tonni rapsiseemet hinnaga, mis oli soetushinnast 19 475 898 krooni 72 senti väiksem. Selle rapsiseemne müügiks ettevalmistamise (ekspedeerimine, veose kindlustamine, prahiraha edastamine operaatorfirmale) ja transpordi eest tasus Werol (ilma käibemaksuta) 6 389 182 krooni 7 senti. Seega sai Werol üleliigse rapsiseemne müügist kahju kokku 26 840 890 krooni 83 senti (107 031 krooni 4 senti+868 779 krooni+19 475 898 krooni 72 senti+6 389 182 krooni 7 senti); 5) 756 895 krooni 94 senti, mis seisneb viivises, mida Werol pidi võlausaldajatele tasuma põhjusel, et ta ei suutnud üleliigse rapsiseemne varumisest tingitud käibevahendite puudumise tõttu võlausaldajate nõudeid tähtaegselt rahuldada; 6) 1 232 664 krooni 27 senti, mis seisneb Werolisse põhjendamatult tööle võetud T. Jaanimetsale makstud töö- ja koondamistasus, sellelt arvestatud maksudes, samuti üleliigse rapsiseemne ostmiseks tehtud T. Jaanimetsa välislähetuste kuludes; 7) 336 235 krooni 10 senti, mis seisneb kuludest õigus- ja finantskonsultatsiooniteenusele, mille Werol tellis selleks, et analüüsida üleliigse rapsiseemne varumise tõttu tekkinud olukorda. 1.2 E. Aavikut süüdistati KarS § 289 (§ 2172 lg 1) järgi ka selles, et ta korraldas
8. juunil
9. a aktsiaseltsi nõukogu nõusolekuta Weroli arvelt 2 miljoni krooni kandmise OÜ Advokaadibüroo Ehasoo ja Benevolenskaja deposiitarvele. Seejärel esitas E. Aavik kaks kirjalikku korraldust (
10. juunil ja
11. juulil 2003), milles kohustas advokaadibürood kandma sellest rahast kokku 1 999 890 krooni edasi enda tuttavaga seotud varifirma OÜ T arveldusarvele. E. Aaviku korralduses põhjendati ülekannete tegemist rapsiseemne ostude finantseerimisega. Tegelikult sai E. Aavik ülekantud raha enda käsutusse. Sellise käitumisega rikkus E. Aavik süüdistuse kohaselt mitmeid äriseadustikust ja ametilepingust tulenevaid kohustusi, sh kohustust tegutseda majanduslikult kõige otstarbekamal viisil ja olla aktsiaseltsile lojaalne, samuti kohustust teha igapäevase majandustegevuse raamest väljuvaid tehinguid üksnes nõukogu nõusolekul. Oma teoga põhjustas E. Aavik Werolile 2 miljonit krooni kahju. 1.3 KarS § 201 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi süüdistati E. Aavikut selles, et ta aktsiaseltsi juhatuse liikmena omastas 75 000 eurot Weroli raha. E. Aaviku palvel avas T. Jaanimets
12. aprillil 2004 OOO I nimele pangakonto Aizkraukles Banka pangas. Pangakonto avamisel saadud OOO I deebetkaardi ja internetipanga dokumendid andis T. Jaanimets üle E. Aavikule.
13. juunil 2004 andis E. Aavik Weroli pearaamatupidajale korralduse kanda OOO I pangakontole Aizkraukles Banka pangas 75 000 eurot. Tegemist pidi olema Weroli ja OOO I vahelise rapsiseemne ostu-müügilepingu alusel tasutava ettemaksuga. Ülekande tegemiseks korraldust andes oli E. Aavik teadlik, et tegelikult on Weroli ja OOO I vaheline leping võltsitud. E. Aaviku korralduse alusel kandis raamatupidaja
14. juunil 2004 Weroli arvelt 75 000 eurot E. Aaviku kontrolli all olevale OOO I pangakontole. 1.4 KarS § 394 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi süüdistati E. Aavikut järgnevas. 1.4.1 Eesmärgiga varjata käesoleva otsuse punktis 1.2 kirjeldatud kuriteoga saadud vara ebaseaduslikku päritolu ja ennast kui vara tegelikku omanikku, korraldas E. Aavik
15. juunil 2003 OÜ T pangakontolt 1 050 000 krooni kandmise enda osalusega OÜ N pangakontole (selgitusega "laenuleping"). OÜ-le N ülekantud raha kasutas E. Aavik sellele äriühingule esitatud AS S arve tasumiseks ning 600 000 krooni suuruse laenu tagastamiseks T. T.-le. 1.4.2 Eesmärgiga varjata käesoleva otsuse punktis 1.3 kirjeldatud kuriteoga saadud vara ebaseaduslikku päritolu ja ennast kui vara tegelikku omanikku, kandis E. Aavik
16. juunil 2004 Weroli poolt OOO I pangakontole kantud rahast 62 000 eurot oma tuttava K. S.-i pangakontole.
17. ja
18. juunil 2004 võttis K. S. E. Aaviku ülekantud rahast 963 000 krooni pangast välja ja edastas E. Aavikule.
19. jaanuaril 2006 kandis K. S. E. Aaviku korraldusel viimase poolt K. S.-ile üle antud sularaha 990 000 krooni oma isiklikule pangakontole, konventeeris selle 62 000 euroks ja kandis
20. jaanuaril 2006 OÜ Advokaadibüroo S pangakontole.
21. Kriminaalmenetluse käigus esitasid E. Aaviku ja H. Hainsoo vastu tsiviilhagid Werol, kes aga maakohtus oma tsiviilhagist loobus, ja Eesti Vabariik (Põllumajandusministeeriumi kaudu). Eesti Vabariik palus tsiviilhagis mõista E. Aavikult ja H. Hainsoolt riigile tekitatud kahju katteks välja 13 870 000 krooni. Tsiviilhagi kohaselt oli Eesti Vabariik kuni
22. juulini 2006 Weroli enamusaktsionär, kellele kuulus 98,0583% aktsiatest. H. Hainsoo ja E. Aaviku poolt aastatel 20042005 üleliigse rapsiseemne ostulepingute sõlmimine oli juhatuse liikme hoolsuskohustust rikkuv ja seega õigusvastane tegu. Üleliigse rapsiseemne ostmise tõttu sai Werol 37 580 136 krooni 7 senti kahju, millest tingituna halvenes oluliselt aktsiaseltsi majanduslik olukord. See omakorda langetas riigile kuulunud aktsiate väärtust. KPMG Estonia AS (edaspidi KPMG)
23. märtsi
24. a hinnangu kohaselt oli Eesti Vabariigile kuulunud Weroli aktsiate väärtus vahemikus 42,4-49,6 miljonit krooni.
25. a toimunud enampakkumise tulemusena müüs Eesti Vabariik talle kuulunud Weroli aktsiad
26. juulil
27. a P AS-le 32,13 miljoni krooni eest. Võttes aluseks KPMG hinnangu keskmise (46 miljonit krooni) ja aktsiate müügihinna (32,13 miljonit krooni) vahe, sai Eesti Vabariik aktsiate võõrandamisel 13,87 miljonit krooni vähem kui ta oleks eeldatavasti saanud aktsiate eest siis, kui süüdistatavad ei oleks oma õigusvastase tegevusega Weroli majanduslikku seisundit halvendanud.
28. Tartu Maakohtu
29. mai
30. a otsusega tunnistati E. Aavik süüdi ja teda karistati KarS § 289 (§ 2172 lg 1) järgi vangistusega 4 aastaks, KarS § 201 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi vangistusega 2 aastaks 6 kuuks ning KarS § 394 lg 2 p 3 järgi samuti vangistusega 2 aastaks 6 kuuks. KarS § 64 lg 1 järgi mõistis kohus E. Aavikule liitkaristuseks 4 aastat vangistust. KarS § 74 lg-te 1-3 alusel määras kohus, et E. Aavikul tuleb mõistetud karistusest kohe ära kanda 6 kuud vangistust ja 3 aastat 6 kuud vangistust jäetakse tingimisi 3-aastase katseajaga täitmisele pööramata. KarS § 68 lg 1 alusel loeti karistusest kantuks 2 kuud 14 päeva. Sama kohtuotsusega mõisteti õigeks H. Hainsoo KarS § 289 järgi ja T. Jaanimets KarS § 201 lg 2 pde 2 ja 3 - § 22 lg 3, KarS § 344 lg 1 ning § 345 lg 1 järgi. Maakohus võttis vastu Weroli loobumise tsiviilhagist ja lõpetas selles osas TsMS § 428 lg 1 p 3 alusel menetluse. Eesti Vabariigi tsiviilhagi summas 13 870 000 jättis kohus rahuldamata. Kohus vabastas süüdistatavate vara aresti alt (alates kohtuotsuse jõustumisest). KarS § 83 lg 3 p 2 alusel konfiskeeris kohus OÜ Advokaadibüroo S pangakontolt 62 000 eurot. 3.1 Maakohtu olulisemad seisukohad seoses käesoleva otsuse punktis 1.1 osutatud süüdistusega olid järgmised. 3.1.1 On tõendatud, et Weroli majandusaasta 2004/05 eelarve nägi ette varuda rapsiseemet 72 500 tonni, mis lähtus tehase tootmisvõimsusest. Weroli nõukogu kinnitas selle eelarve ühel lugemisel pärast eelarveprojekti põhjalikku ettevalmistamist ja läbiarutamist: süüdistuses viidatud eelarve ei olnud pelgalt projekt, nagu E. Aavik on väitnud. Tõendid lükkavad ümber E. Aaviku väite, et kuna 2004/
31. a eelarve oli eelmisest suurem, siis hõlmas see ka kauplemist kõikvõimalike õlikultuuridega. Werolis arutati plaani hakata rapsiseemnega kauplema, kuid nõukogu selleks luba ei andnud. Samuti ei olnud nõukogu heaks kiitnud E. Aaviku plaani ühendada Werol Soomes asuva M OY tehasega. Selle äriplaani osas olid ka uuringud läbi viimata. Ka idee rapsiseemne vääristamiseks ja ümbertöötlemiseks R OY tehases oli nõuetekohaselt ette valmistamata: selleks ei olnud sõlmitud siduvaid lepinguid ega lepitud kokku hindu. Tegelikult ostis Werol majandusaastal 2004/05 kokku 115 003,02 tonni rapsiseemet, s.o 42 503,02 tonni eelarvega lubatust rohkem (mitte 49 005,092 tonni, nagu märgitakse süüdistuses). Lisaks ei järgitud üleliigse rapsiseemne ostmisel nõukogu ettenähtud kogumispiirkondi. Süüdistusega ei saa nõustuda selles, et eelarvet ületavaks varumiseks tuleb lugeda kogu väljastpoolt lubatud varumispiirkondi ostetud raps. Peab arvestama, et Eestist vajaliku rapsiseemnekoguse soetamine oli raskendatud. Osa süüdistuses nimetatud lepingutest sõlmiti ajal, mil tehas toorainepuuduse tõttu seisis ja tarne oli ette nähtud perioodiks, mis oli teiste tarnijate poolt katmata. Oli vaja arvestada ka võimalike tõrgetega hankimises, varumises ja töötlemises. Seetõttu ei saa nõuda, et toorme varumislepingud oleksid olnud täpses koguselises vastavuses aastase töötlemisvõimsusega. Teatud hälbed varutavas mahus on paratamatud. Kohus vähendas süüdistuses välja toodud üleliigse rapsiseemne kogust 8393,53 tonni võrra ja luges selleks 40 611,562 tonni kogumaksumusega 149 773 715 krooni 40 senti. Reastades kõik rapsi ostulepingud nende sõlmimise ajalises järjestuses, leidis kohus, et
32. juuliks 2004 sõlmitud lepingutega oli tagatud eelarves ette nähtud rapsiseemne ostumaht. Seetõttu luges kohus Weroli igapäevase tootmisvajaduse rahuldamise seisukohalt põhjendamatuks need rapsiseemne ostulepingud, mis sõlmiti pärast
33. juulit 2004 (välja arvatud üks kirjalik leping, mis seondus spetsiifilise finantseerimisskeemiga, ja suulised lepingud). Werol ei olnud sõlminud lepinguid ega teinud muid ettevalmistusi pressimisvõimsust ületava seemnekoguse kasutamiseks. Üleliigset rapsiseemet varuti eelnevate finantsarvestuste ja ettevalmistusteta. Ükski äriühingu kavandatavatest tegevusliinidest ei olnud
34. a sügiseks sellisel tasemel ette valmistatud, et oleks olnud õigustatud selle tarbeks toorainet varuda. Uuritud tõenditest nähtub, et üleliigse rapsiseemne ostmisest tulenevat võimalikku kasu või kahju ei püütudki enne ostutehinguid välja selgitada. Teades, et rapsiseemne näol on tegemist börsikaubaga, pidi juhatus arvestama, et selle hind võib ka langeda. Üleliigse rapsiseemne varumine oli ette valmistamata ja tõi kaasa häireolukorra Weroli igapäevases töös: järjest uute rapsiseemne-koguste saabumine oli Weroli töötajatele ette teadmata ja üleliigse rapsiseemne ostmisel tekkisid raskused nii ladustamis- kui ka finantseerimisvõimaluste puudumise tõttu. Üleliigse rapsiseemne varumise tõttu halvenes Weroli majanduslik olukord sedavõrd, et äriühingu netovara langes alla

§-s 301 sätestatud piiri. Rapsiseemne turuhinna langemine ja sellest tingitud seemne laovaru allahindlus umbes 21 miljoni krooni võrra tekitas Werolile suure kahjumi. Aktsiaseltsi tegevuse üldine planeerimine on nõukogu pädevuses. Nõukogu planeeris Weroli tegevust senistes piirides. Nõukogu käitumises puudus indikatsioon laiendada ettevõtte tegevust ja võtta täiendavaid riske. Nõukogu otsusega kinnitatud eelarvel oli nõukogu otsuse tähendus ja selle eiramine on käsitatav nõukogu otsuse mittetäitmisena. Nõukogu istungite protokollidest nähtuvalt teadsid juhatuse liikmed, et eelarve piiridest väljumine või uue tegevusvaldkonna lisandumine eeldab nõukogu otsusega eelarve muutmist. Nõukogu otsus varuda seemet tehase tootmismahu piires pani juhatusele kohustuse hoiduda seemnevarumisega seonduvatest kulutustest ja riskidest suuremas mahus. Üleliigse rapsiseemne varumine oli vastuolus nii aktsiaseltsi juhatuse liikme kohustusega tegutseda majanduslikult kõige otstarbekamal viisil kui ka kohustusega pidada kinni nõukogu seaduslikest korraldustest (

§ 306lg 2).

3.1.2 Üleliigse rapsiseemne õigustamatu ostmisega tekitati Werolile suur varaline kahju summas 30 854 149 krooni 82 senti. Kohus leidis, et Weroli kulud, mida ei oleks tekkinud, kui üleliigset rapsiseemet poleks varutud, on käsitatavad Werolile tekitatud kahjuna. Samas ei saa kõiki süüdistuses kahjuna käsitatud summasid üleliigse rapsiseemne varumise tagajärjeks pidada. Koosseisulise kahjuna ei saa käsitada 2 031 450 krooni 59 senti rapsiseemne müüjatele lepingute tasutud ettemaksu, mis jäi Werolil tagasi saamata. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et Werol oleks rakendanud seadusest tulenevaid võimalusi nende võlgnevuste sissenõudmiseks. Faktooringlaenu summa, mida kasutati üleliigse rapsiseemne ostude rahastamiseks, oli 46 964 929 krooni 43 senti (36,49% laenulimiidist). Seega tuleb üleliigse rapsiseemne ostmisega põhjustatud finantskuluks lugeda laenulepingu sõlmimise tasu summas 145 960 krooni ja intressikulu summas 1 095 032 krooni 16 senti. Sellele lisandub

1. novembri
2. a tagasiostukohustusega rapsiseemne müügilepingu sõlmimistasu 107 031 krooni 4 senti ja intress 868 779 krooni (vt punkt 1.1 alapunkt 4). Arvestades süüdistuse mahu vähenemist, luges kohus üleliigse rapsiseemne ostmisega tekitatud põhjendamatu hoiukulu suuruseks 4 141 772 krooni 70 senti ja üleliigse rapsiseemne sunnitud müügist tingitud põhjendamatuks transpordikuluks 5 295 354 krooni 10 senti. Werol sai kahju ka seetõttu, et üleliigne rapsiseeme tuli hiljem kahjumlikult maha müüa Iseenesest oli üleliigse rapsiseemne müük äriliselt põhjendatud ja suunatud Weroli tegutsemisvõime säilitamisele ega suurendanud Weroli kahju. E. Aaviku viidatud võimalus säilitada müüdud rapsiseemet Weroli omatarbeks olnuks kahjulikum. Samas leidis kohus, et süüdistuses on ekslikult arvutatud tekitatud kahju suurus seemne ostu- ja müügihinna vahe alusel. Üleliigse rapsiseemne sunnitud müügi tõttu Werolil tekkinud kahjuna tuleb käsitada üleliigse rapsiseemne sisseostuhinna ja selle müügipäeval kehtinud Pariisi seemnebörsi (MATIF) hinna vahet, mis oli 19 200 220 krooni 82 senti. Lisaks osutas kohus väljaspool kriminaalasja arutamise piire sellele, et rapsiseemet osteti (umbes 4,7 miljoni krooni võrra) kõrgema hinnaga kui see, mis vastas lepingute sõlmimise ajal maailmaturu hinnale, st ostulepingud sõlmiti Werolile ebasoodsatel tingimustel. Kohus ei nõustunud süüdistusega selles, et kuriteo koosseisulise kahju hulka on võimalik lugeda 765 895 krooni 94 senti, mille eest Werol tasus viivisarveid. Selline kulu ei olnud üleliigse rapsiseemne ostmisega põhjuslikus seoses, sest ka juhul, kui üleliigset rapsiseemet poleks varutud, ei oleks pruukinud jätkuda raha viivisarveid esitanud võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Tuleb arvestada, et üleliigne rapsiseeme osteti laenatud raha eest. Üleliigse rapsiseemne varumisega Werolile tekitatud kahju hulka ei saa arvata õigus- ja finantskonsultatsioonide eest makstud 336 235 krooni 10 senti, sest see kulu ei olnud põhjuslikus seoses süüdistatavatele etteheidetava rikkumisega. Eesti Vabariigi kui Weroli aktsionäri aktsiate väärtuse väidetav vähenemine 13 870 000 krooni võrra ei ole käsitatav kahjuna KarS § 289 mõttes. 3.1.3 Weroli juhatus oli kaheliikmeline. Aktsiaseltsi üld- ja strateegiline juhtimine, finantsjuhtimine, ettevõtte kommertstegevuse suunamine, tooraine ostmine, toodangu müük kuulusid E. Aaviku vastutusvaldkonda. H. Hainsoo töötas sisuliselt E. Aaviku alluvuses. Tunnistajate ja süüdistatavate ütlustest järeldub, et varumismahu määramine oli kõigile arusaadavalt E. Aaviku pädevuses. Eesmärgi varuda rapsiseemet töötlemisvõimsust ja eelarvet ületavas mahus seadis E. Aavik, rikkudes sellega oma kohustusi juhatuse liikmena. Rapsiseemne ülevarumine ei olnud juhatuse liikmete ühiselt kaalutud ja vastuvõetud otsus, vaid tulenes E. Aaviku genereeritud arenguplaanidest. Weroli töötajad, aga ka juhatuse liige H. Hainsoo sobitasid oma tegevuse sellest eesmärgist tulenevasse raami. Arvestades juhatuse liikmete vahelist tööjaotust, ei saa H. Hainsoole ette heita seda, et ta ei takistanud äriplaanide ettevalmistamist. Ehkki H. Hainsoo allkirjastas rapsiseemne ostulepinguid, puudus tal ülevaade kavandatavate lepingute mahust ja seega ka alus arvata, et sõlmitavad lepingud kokkuvõttes ületavad nii ettevõtte tootmismahtu kui ka lubatava kõikumise piiri. H. Hainsool ei olnud võimalik kahju tekkimist ette näha ega seda möönda. Käesolevas asjas esitatud süüdistus põhineb nn mastaabiefektil. Süüdistatavate tegevust on käsitatud kuriteona põhjusel, et rapsiseemne ostulepinguid sõlmiti liiga palju. Lepingute sõlmimist teatud kõikumisega (nt 10-15%) oli varem peetud põhjendatuks. Iga konkreetne varumisleping, mis sõlmiti pärast nõukogu kindlaksmääratud varumismahu täitumist, ei pruukinud olla ebaseaduslik. H. Hainsoo puhul ei ole tuvastatud tahtlust sõlmida rapsiseemne ostulepinguid sellises mahus, et eelarves ettenähtud ostetava rapsiseemne kogus saaks oluliselt ületatud. E. Aavik ja H. Hainsoo ei tegutsenud ühise teootsuse alusel. Seetõttu tuleb H. Hainsoo talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. 3.1.4 E. Aavik tegutses otsese tahtlusega nii toimepandavate tegude kui saabuva tagajärje suhtes. Üleliigset rapsiseemet varudes asus E. Aavik realiseerima oma soovi Werolit laiendada. Kuna polnud ühtki äriplaani, mille nõukogu oleks kinnitanud või mis olnuks vähemalt sisuliselt ette valmistatud, pidi E. Aavik endale teadvustama, et üleliigse rapsiseemne varumine võib lõppeda majandusliku krahhiga. Seejuures jättis E. Aavik arvestamata Weroli ostujuhi esitatud arvutused üleliigse rapsiseemne varumise mittekasumlikkuse kohta. 3.2 Käesoleva otsuse punktis 1.2 toodud süüdistuse kohta käivaid tõendeid analüüsides jõudis maakohus järeldusele, et E. Aavik andis korralduse kanda
3. juunil 2003 Weroli pangakontolt 2 miljonit krooni OÜ Advokaadibüroo Ehasoo ja Benevolenskaja deposiitarvele selleks, et kasutada seda raha enda osalusega OÜ N huvides ja vajadusteks. Täpsemalt selleks, et maksta tagasi OÜ N laen T. T.-le. Raha ei kasutatud Weroli rapsitehingute vahendamiseks ega seemneostudeks. Seega pööras E. Aavik Weroli raha kolmanda isiku kasuks. Samas asus kohus seisukohale, et E. Aaviku tegu ei ole kvalifitseeritav mitte KarS § 289 järgi, vaid KarS § 201 lg 2 p 2 järgi. 3.3 Maakohus ei nõustunud süüdistusega selles, et Weroli pangakontolt OÜ Advokaadibüroo Ehasoo ja Benevolenskaja deposiitarve kaudu raha edasikandmine OÜ N pangakontole ja sealt selle arvelt T. T. T. ja AS S nõuete rahuldamine on käsitatav rahapesuna KarS § 394 mõttes (vt käesoleva otsuse punkt 1.4.1). 3.4 Käesoleva otsuse punktis 1.3 osutatud süüdistuse osas jõudis kohus tõendeid analüüsides järeldusele, et andes
4. juunil 2004 raamatupidajale korralduse kanda Weroli pangakontolt 75 000 eurot OOO I pangakontole, omastas E. Aavik selle raha. OOO I pädevad esindajad ei olnud kõnealuse pangakonto olemasolust teadlikud ja juurdepääs kontole oli E. Aavikul endal. Raamatupidajale antud ülekandekorralduses viidatud
5. mai
6. a rapsiseemne ostulepingut OOOga I ei olnud Werol tegelikult sõlminud. Olemasolev lepingudokument on võltsitud. Sellega pani E. Aavik toime isikule usaldatud võõra vara ebaseaduslikult enda kasuks pööramise suures ulatuses, s.o KarS § 201 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Kuna
7. märtsist 2007 kehtiva õiguse kohaselt ei ole E. Aavik enam käsitatav ametiisikuna KarS § 288 lg 1 mõttes, tuleb tema süüdistusest välja jätta viide KarS § 201 lg 2 p-le
8. 3.5 Seoses punktis 1.4.2 kirjeldatud süüdistusega leidis kohus, et OOO I pangakontole kantud Weroli rahaga edasiselt tehtud toimingud olid suunatud sellele, et varjata E. Aaviku poolt raha omastamist ja raha pärinemist Werolist. Seega on tegemist rahapesuga KarS § 394 mõttes. OOO I kontole kantud 75 000 eurost 62 000 eurot kanti
9. juunil 2004 K. S.-i pangakontole. Ülekande selgitusena osutati kinnisvara ostu-müügi lepingule. Tegelikult ei kantud 62 000 eurot K. S.-i kontole kinnisvara ostu-müügilepingu täitmiseks ja ülekannet ei teinud OOO I, mille pädevad esindajad ei teadnud midagi ei nende juhitava äriühingu nimel avatud pangakontost, K. S.-st ega väidetavast kinnisvaratehingust. Puuduvad ka igasugused andmed selle kohta, et keegi kindlakstegemata isik esines OOO I nimel sooviga korterit osta ja kandis selle katteks K. S.-ile raha. Raha K. S.-i kontole kandmise ainukeseks eesmärgiks oli selle ebaseadusliku päritolu ja tegeliku omaniku varjamine. K. S. võttis
10. juunil 2004 oma kontolt sularahas välja 500 000 krooni ja
11. juunil 2004 463 000 krooni.
12. jaanuaril 2006 maksis K. S. oma kontole 990 000 krooni.
13. jaanuaril 2006 konverteeris selle eurodeks ja
14. jaanuaril 2006 tegi makse OÜ-le Advokaadibüroo S.
15. jaanuaril 2006 on sõlmitud käsundusleping käsundiandja K. S.-i ja käsundisaaja OÜ Advokaadibüroo S vahel. Selle lepinguga tegi käsundiandja käsundisaajale ülesandeks lahendada võlaõiguslik vahekord tema ja tema poolt hiljem näidatud isikute vahel. Lepingu kohaselt kandis käsundiandja käsundisaaja arvele 62 000 eurot, mille käsundisaaja pidi hoiustama edaspidiste korralduste saamiseni. Kohus tuvastas, et raha liikumine toimus E. Aaviku tahte ja juhiste kohaselt. Pärast
16. juunit 2004 jäi E. Aaviku käsutuses olnud OOO I kontole 13 000 eurot, mis võeti
17. juunil 2004 sularahaautomaadist välja. Ka selle raha edasine liikumine toimus E. Aaviku kontrolli all. 3.6 Põhjendades OÜ Advokaadibüroo S Swedbank AS-is avatud deposiitarvel hoiustatud raha konfiskeerimist KarS § 83 lg 2 p 3 alusel, märkis kohus järgmist. K. S.-i kandis 62 000 eurot advokaadibüroo deposiitarvele käsunduslepingu alusel, andes advokaadibüroole ülesande lahendada selle raha arvel võlaõiguslik vahekord tema ja kolmanda isiku vahel. Tegelikult ei kuulunud raha K. S.-ile. Raha deposiitarvele kandmise eesmärk oli varjata raha tegelikku omanikku ja ebaseaduslikku päritolu. Kõnealuse raha näol on tegemist rahapesu objektiga, mis on antud kolmanda isiku OÜ Advokaadibüroo S omandusse (valdusse). Seetõttu tuleb OÜ Advokaadibüroo S arveldusarvel olev 62 000 eurot konfiskeerida. 3.7 Kohus asus seisukohale, et Eesti Vabariigi tsiviilhagi E. Aaviku ja H. Hainsoo vastu tuleb jätta rahuldamata. Aktsiate väärtuse vähenemist ei saa käsitada kahjuna VÕS § 128 mõttes. Kui ka asuda seisukohale, et süüdistatavad rikkusid

§ 306

lg-test 2 ja 3 ning § 315 lg-st 1 tulenevaid juhatuse liikme kohustusi, nagu tsiviilhagis leitakse, ei võimalda see Eesti Vabariigil nõuda süüdistatavatelt VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 alusel kahju hüvitamist.

§-d 306 ja 315 on suunatud aktsiaseltsi, mitte aga aktsionäride huvide kaitsele. VÕS § 1045 lg 3 kohaselt ei ole seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega kahju tekitamine õigusvastane, kui kahju tekitaja rikutud sätte eesmärk ei olnud kannatanu kaitsmine sellise kahju tekkimise eest. VÕS § 127 lg 2 sätestab, et kahju ei kuulu hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis.

§ 315lg 1 ja Ts

ÜS § 37 lg 1 näevad ette aktsiaseltsi juhtorgani liikmete vastutuse aktsiaseltsi ees. Nendele sätetele ei saa tugineda aktsionär talle tekitatud kahju hüvitamiseks, vaid üksnes aktsiaselts, kellel on juhtorgani liikmega tehinguline suhe. Juhatuse liige saab vastutada aktsionäride ees üksnes seaduses selleks ettenähtud erikoosseisu alusel (nt

§ 403lg 6).

Lisaks ei ole Eesti Vabariik tõendanud, et tema väidetav kahju on süüdistatavate tegevusega põhjuslikus seoses (VÕS § 127 lg 4). Weroli aktsiate müügileping sõlmiti enampakkumisel osalenutest paremuselt teise pakkujaga. OÜ D pakkus Weroli aktsiate eest 52,2 miljonit krooni, mis ületab KPMG hinnangut. OÜ D loobus hiljem aktsiate ostmisest, põhjendades seda asjaoludega, mis ei seondu süüdistatavate käitumisega. 3.8 Kohtuotsusega samal päeval tehtud määrusega otsustas maakohus hüvitada T. Jaanimetsale osaliselt - 206 250 krooni ulatuses - valitud kaitsjale makstud tasu ja 14 000 krooni ulatuses muid menetluskulusid.

1. Tartu Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid E. Aavik, tema kaitsja vandeadvokaat Monika Mägi, ringkonnaprokurör Marge Püss ja Eesti Vabariigi esindaja vandeadvokaat Karina Lõhmus-Ein. Lisaks esitas T. Jaanimetsa kaitsja vandeadvokaat Aadu Luberg määruskaebuse maakohtu määruse peale, millega otsustati kriminaalmenetluse kulude osaline hüvitamine T. Jaanimetsale (vt otsuse punkt 3.8). 4.1 Nii E. Aavik kui ka tema kaitsja taotlesid maakohtu otsuse tühistamist E. Aaviku süüditunnistamist ja karistamist puudutavas osas ning E. Aaviku õigeksmõistmist süüdistuse kogu mahus. 4.2 Prokuratuuri apellatsioonis taotleti maakohtu otsuse tühistamist osas, millega H. Hainsoo mõisteti KarS § 289 järgi õigeks, ja paluti H. Hainsoo KarS § 289 järgi süüdi tunnistada. Samuti vaidlustati kohtuotsus T. Jaanimetsa õigeksmõistmises ja taotleti tema süüditunnistamist. 4.3 Eesti Vabariik taotles maakohtu otsuse tühistamist osas, millega H. Hainsoo oli KarS § 289 järgi õigeks mõistetud ja Eesti Vabariigi tsiviilhagi rahuldamata jäetud. Apellant palus H. Hainsoo KarS § 289 järgi süüdi tunnistada ja tsiviilhagi rahuldada. 4.4 T. Jaanimetsa kaitsja määruskaebuses paluti jätta T. Jaanimetsa poolt kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses valitud kaitsjale makstud 323 592 krooni 56 senti täies ulatuses riigi kanda. Ringkonnakohtule esitas kaitsja taotluse hüvitada T. Jaanimetsale ka apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu 4515 eurot 22 senti.
2. Tartu Ringkonnakohtu
3. juuni
4. a otsusega rahuldati E. Aaviku, tema kaitsja ja prokuratuuri apellatsioonid osaliselt. Eesti Vabariigi apellatsioon jäeti rahuldamata. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osaliselt, nimelt: 1) E. Aavikule KarS § 289 järgi mõistetud karistuse osas; 2) E. Aaviku süüditunnistamises ja karistamises KarS § 201 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi; 3) E. Aavikule KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmise ja tema suhtes KarS § 74 lg-te 1-3 kohaldamise osas; 4) H. Hainsoo õigeksmõistmises KarS § 289 järgi; 5) E. Aaviku ja H. Hainsooga seotud menetluskulude osas; 6) T. Jaanimetsaga seotud menetluskulude jätmises riigi kanda, määrates selle küsimuse lahendamiseks eraldi määrusega. Ringkonnakohtu otsusega: 1) mõisteti E. Aavikule KarS § 289 järgi karistuseks 3 aastat vangistust; 2) mõisteti E. Aavik KarS § 201 järgi õigeks selles, et ta omastas
5. a juunis 2 miljonit krooni Weroli raha (käesoleva otsuse punkt 1.2); 3) tunnistati E. Aavik süüdi KarS § 201 lg 2 p 2 järgi ja teda karistati vangistusega 1 aastaks 6 kuuks; 4) mõisteti E. Aavikule KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristus 3 aastat, millest KarS § 68 lg 1 alusel loeti kantuks 2 kuud 14 päeva eelvangistust ja mis KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel jäeti tingimisi 3-aastase katseajaga täitmisele pööramata; 5) tunnistati H. Hainsoo süüdi KarS § 289 (KarS § 2172 lg 1) järgi ja teda karistati vangistusega 2 aastaks, mis jäeti KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi 3-aastase katseajaga täitmisele pööramata; 6) tehti uus otsustus H. Hainsood ja E. Aavikut puudutavate menetluskulude osas; 7) jäeti muus osas, sh Eesti Vabariigi tsiviilhagi rahuldamata jätmist puudutavas osas, maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised. 5.1 Maakohus on alusetult H. Hainsoo üleliigse rapsiseemne varumises KarS § 289 järgi õigeks mõistnud. Weroli juhatus oli kollektiivne juhtimisorgan. See eeldas, et juhatuse liikmed tegutsesid omavahel kooskõlastatult ja ühtse tahtega, vastasel juhul olnuks juhatus võimetu vastu võtma juhtimis- ja teisi otsuseid. Välistada H. Hainsoo kui juhatuse liikme vastutus kaastäideviijana tähendaks seda, et Werolil oli kaks juhatust, millest ühte kuulus E. Aavik ja teise H. Hainsoo, kes võtsid kumbki juhatuse nimel vastu autonoomseid otsuseid. Selline käsitlus ei saa olla kooskõlas reaalsusega äriühingu juhtimisel. Olukorras, kus E. Aavik leidis, et rapsiseemet tuleks varuda rohkem kui Weroli tootmisvõimsus ja nõukogu kinnitatud eelarve võimaldasid, oli H. Hainsool valida, kas seda ettepanekut aktsepteerida ja käsitada seda kui juhatuse otsust või mitte. Asudes sõlmima rapsiseemne varumise lepinguid, soostus H. Hainsoo E. Aaviku algatatud rapsiseemne ülevarumisega. Seega tegutsesid H. Hainsoo ja E. Aavik üleliigse rapsiseemne varumisel kooskõlastatult ja ühise tahtlusega. 5.2 Üleliigse rapsiseemne varumine on käsitatav kuriteona nii teo toimepanemise ajal kehtinud KarS § 289 kui ka
6. märtsist 2007 jõustunud KarS § 2172 lg 1 järgi. E. Aavik ja H. Hainsoo, omades juhatuse liikmetena õigust sõlmida Weroli nimel rapsiseemne varumiseks lepinguid, seega võtta Werolile kohustusi, kasutasid seda õigust ebaseaduslikult ära ja varusid rapsi tunduvalt suuremas mahus kui nägi ette eelarve. Maakohus on üleliigse rapsiseemne varumist puudutavaid tõendeid põhjalikult analüüsinud ja teinud nendest õiged ning põhistatud järeldused. Tuvastatud asjaoludel ei saa kuidagi väita, et Weroli juhatus täitis üleliigset rapsiseemet varudes nõukogu otsust ja tegutses Weroli jaoks parima kasuga. Samuti nõustus ringkonnakohus maakohtu seisukohtadega üleliigse rapsiseemne ülevarumisega tekitatud kahju osas. 5.3 Maakohus on veenvalt põhistanud oma otsustust tunnistada E. Aavik süüdi selles, et ta omastas
7. a Weroli pangakontolt 75 000 eurot. Apellantide väited maakohtu otsuses sisalduvat tõendite analüüsi ei kummuta. 5.4 Maakohus on ekslikult käsitanud E. Aaviku korraldusel
8. juunil 2003 toimunud 2 miljoni krooni ülekandmist Weroli pangakontolt OÜ Advokaadibüroo Ehasoo ja Benevolenskaja deposiitarvele omastamisena. Maakohus jättis tähelepanuta, et
9. detsembrini 2003 kehtinud KarS § 201 redaktsioon käsitas omastamise objektina üksnes vallasasja, pangakontol olev raha ei ole aga käsitatav vallasasjana. Ehkki süüdistuses on E. Aaviku kõnealune tegu kvalifitseeritud KarS § 289 järgi, ei ole prokurör apellatsioonis reageerinud maakohtu otsustusele E. Aaviku käitumine KarS § 201 järgi ümber kvalifitseerida. Seetõttu tuleb E. Aavik kõnealuses teos õigeks mõista ja talle süüksarvatav omastamine kvalifitseerida KarS § 201 lg 2 p-de 1 ja 2 asemel KarS § 201 lg 2 p 2 järgi. 5.5 Maakohus on põhjendatult E. Aaviku KarS § 394 lg 2 p 3 järgi süüdi tunnistanud. 5.6 Maakohus on õigesti tuvastanud, et K. S. kandis 62 000 eurot OÜ Advokaadibüroo S kontole eesmärgiga varjata selle vara tegelikku omanikku ja ebaseaduslikku päritolu. See raha oli rahapesu objekt. Seetõttu tuleb kõnealune raha KarS § 83 lg-te 2 ja 3 alusel konfiskeerida. OÜ Advokaadibüroo S, kelle arvel konfiskeeritud raha on, ega Werol ei ole konfiskeerimist vaidlustanud. 5.7 E. Aavikule KarS § 289 järgi mõistetud 4-aastane vangistus on põhjendamatult range. Maakohus on oma otsuses viidanud E. Aavikut positiivselt iseloomustavatele andmetele. Nendest lähtudes tuleb E. Aavikule KarS § 289 järgi karistuseks mõista vangistus 3 aastaks. 5.8 Samuti leidis ringkonnakohus, et kuna E. Aaviku kuritegude toimepanemisest on möödunud rohkem kui 6 aastat ja ta on elanud sel ajal seaduskuulekalt, samuti viibis E. Aavik kohtueelses menetluses vahi all, on vangistuse osaline reaalne ärakandmine ebaotstarbekaks. 5.9 Maakohtu otsustus mõista T. Jaanimets talle esitatud süüdistuses õigeks on seaduslik ja põhjendatud. 5.10 Maakohus on põhjendatult jätnud rahuldamata Eesti Vabariigi hagi E. Aaviku ja H. Hainsoo vastu. VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi on kahju tekitamine õigusvastane mh siis, kui see tekitati seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt ei ole seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega kahju tekitamine õigusevastane, kui kahju tekitaja poolt rikutud sätte eesmärk ei olnud kannatanu kaitsmine sellise kahju tekkimise eest.

§ 315

lg-st 2 tulenevalt vastutavad aktsiaseltsi juhatuse liikmed kohustuste rikkumisega tekitatud kahju eest aktsiaseltsi, mitte aga aktsionäride ees.

§ 315eesmärk ei ole aktsionäri kaitse.

Lisaks osutas ringkonnakohus asjaolule, et Eesti Vabariigile kuulunud Weroli aktsiad müüdi avalikul kirjalikul enampakkumisel, mille võitis D OÜ, kelle pakutud hind oli 52,2 miljonit krooni, s.o 6,2 miljonit krooni enam hageja poolt viidatud aktsiate rikkumiseelsest väärtusest (46 miljonit krooni). Hiljem enampakkumise võitja küll loobus aktsiate ostmisest, aga seda mitte tulenevalt E. Aaviku ja H. Hainsoo käitumisest. 5.11 Kohtuotsusega samal päeval tehtud määrusega tühistas ringkonnakohus Tartu Maakohtu

1. mai
2. a määruse T. Jaanimetsa kriminaalmenetluse kulude hüvitamise kohta (vt otsuse punkt 3.8). Ringkonnakohus jättis T. Jaanimetsa menetluskulud riigi kanda 277 032 krooni 56 sendi (17 705 euro 61 sendi) ulatuses, rahuldades T. Jaanimetsa kaitsja määruskaebuse osaliselt. T. Jaanimetsa kaitsja esitatud apellatsioonimenetluse kulude hüvitamise taotluse osas ringkonnakohus seisukohta ei võtnud. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
3. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid E. Aaviku kaitsja vandeadvokaat M. Mägi, H. Hainsoo kaitsja vandeadvokaat Sirje Must, Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör M. Püss, Eesti Vabariigi esindaja vandeadvokaat K. Lõhmus-Ein ja T. Jaanimetsa kaitsja vandeadvokaat A. Luberg. Kaitsjate kassatsioonidele esitas kassatsioonivastuse prokuratuur ja prokuratuuri ning Eesti Vabariigi kassatsioonidele E. Aaviku kaitsja.
4. E. Aaviku kaitsja taotleb kassatsioonis nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu otsuste tühistamist E. Aaviku süüditunnistamist puudutavas osas, E. Aaviku täielikku õigeksmõistmist ja menetluskulude jätmist riigi kanda. Kassaatori põhiväited on järgmised. 7.1 Tunnistades E. Aaviku KarS § 289 järgi süüdi üleliigse rapsiseemne varumises, on mõlema astme kohtud rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust ja kohaldanud vääralt materiaalõigust. 7.1.1 Maakohus tuvastas õigesti, et E. Aavik sõlmis vaid ühe süüdistusaktis nimetatud rapsiseemne ostulepingutest, mille alusel rapsiseeme saabus. See on ainukene leping, mille karistusõiguslikku relevantsust võiks käesolevas asjas analüüsida. Ülejäänud süüdistuses nimetatud lepingud tulnuks jätta E. Aaviku süüküsimuse lahendamisel tähelepanuta, sest E. Aavik pole neid sõlminud. Kaastäideviimist H. Hainsooga ei olnud. Ringkonnakohus, asudes seisukohale, et E. Aavik ja H. Hainsoo tegutsesid kaastäideviijatena, ei tugine ühelegi tõendile, vaid leiab üksnes, et juhatuse liikmed ei saa vastu võtta autonoomseid otsuseid. 7.1.2 Kuna rapsiseeme oli Weroli peamiseks tootmissisendiks, siis ei saa rapsiseemne ostutehinguid lugeda igapäevase majandustegevusega mitteseotud ja seega nõukogu nõusolekut eeldavateks tehinguteks. Weroli eelarve vastuvõtmine ei ole käsitatav nõukogu otsusena, mille raamest väljumist saaks juhatuse liikmele ette heita. 7.1.3 Hindamaks, kas süüdistatav on rikkunud sisesuhtest tulenevaid kohustusi ja kas tema käitumine oli KarS § 217² lg 1 tähenduses ebaseaduslik, on määrava tähtsusega see, kas E. Aavik käitus korraliku ettevõtja hoolsusega ja tegutses majanduslikult kõige otstarbekamal viisil. Kassaatori hinnangul tuleb sellele küsimusele vastata jaatavalt. Weroli juhatus varus rapsiseemet ajal, mil prognoositi, et eeloleval hooajal ei õnnestu Eestist piisavas koguses rapsiseemet varuda. Rapsiseemne varumisel arvestas juhatus mitmete võimalike tegutsemisplaanide realiseerumisega (osaluse ostmine M OY-s või koostöö R OY-ga). Lisaks oli eelnevatel aastatel kevaditi rapsi maailmaturu hind tõusnud. Seega oli juhatusel alus arvata, et isegi kui peamised tegevusalternatiivid ei realiseeru, on rapsiseeme võimalik kasumlikult edasi müüa. 7.1.4 E. Aavikule KarS § 289 järgi süüks arvatud koosseisulise kahju hulka on põhjendamatult loetud seemneostu finantseerimiskulud. Kasumi teenimiseks peab juhatus kaasama võõrkapitali. Arvestada tulnuks, et Weroli enamusaktsionär ei paigutanud ja ei kavatsenudki paigutada äriühingusse vajalikul määral kapitali. Süüdistuses kirjeldatud kahju, mis tulenes rapsiseemne raamatupidamislikust allahindamisest, ei saanud äritegevuses esinevaid riske arvestades olla ettenähtav. Kahju tekkis seemne allahindamisest ja nõukogu poolt senise tegevuse peatamisest, s.o sündmustest, mille üle E. Aavikul kontrolli ei olnud. 7.1.5 Isegi kui eeldada, et Erki Aaviku käitumine võis mingis osas vastata süüteo objektiivsele koosseisule, siis puudub tema tegevuses subjektiivne külg. 7.2 Tunnistades E. Aaviku KarS § 201 lg 1 p 2 järgi süüdi 75 000 euro omastamises, on mõlema astme kohtud uurinud tõendeid puudulikult ja ühekülgselt ning jätnud Weroli ja OOO I vahelised võlaõiguslikud suhted terviklikult analüüsimata. 7.3 Isegi, kui kohus leiab, et E. Aavikule etteheidetav käitumine vastab KarS §-des 289 ja 201 ette nähtud süüteo objektiivsele ja subjektiivsele koosseisule, välistab E. Aaviku süüditunnistamise osutatud kuriteokoosseisude järgi õigusvastasust välistav asjaolu - kannatanu nõusolek. Werol, olles nõukogu ja juhatuse kaudu tutvunud kohtueelse menetluse materjalidega, loobus esitatud tsiviilhagist. Samuti asus Weroli nõukogu
5. juunil 2007 käesoleva kriminaalasjaga seotud asjaolusid ja tõendeid analüüsides seisukohale, et E. Aavik ega H. Hainsoo pole kriminaalasja uurimise esemeks olevatel asjaoludel aktsiaseltsile kahju tekitanud. Arvestades tsiviilõiguslike suhete dispositiivset iseloomu, karistusõiguse aktsessoorsuse ning ultima ratio põhimõtet, peab kannatanu seisukoht menetluses olema karistusõiguslikult relevantne. 7.4 Kuna E. Aavik tuleb omastamissüüdistuses õigeks mõista, langeb ära ka eelkuritegu ning seega ka alus tunnistada E. Aavik süüdi KarS § 394 lg 2 p 3 järgi. 7.5 Kohtud on ekslikult konfiskeerinud KarS § 83 lg-te 2 ja 3 alusel OÜ Advokaadibüroo S deposiitarvel olevad 62 000 eurot. Selle summa konfiskeerimiseks puudub õiguslik alus ning arestitud vara tuleb tagastada selle õiguspärasele omanikule OOO-le I. Advokaadibüroo deposiitarvel oleva raha konfiskeerimine KarS § 83 lg 2 ja 3 alusel oleks põhjendamatu isegi siis, kui oleks võimalik tuvastada E. Aaviku koosseisupärane, õigusvastane ja süüline tegu. Kohtuotsustest jääb ebaselgeks, kellele konfiskeeritud summa kohtu hinnangul kuulub. Kohtuotsustest võib välja lugeda, et maakohus on pidanud vara omanikuks OÜ-d Advokaadibüroo S, ringkonnakohus OÜ-d Advokaadibüroo Sd või Werolit. Advokaadibüroo, kelle deposiitarvel raha hoiustatakse, täidab üksnes kliendilepingut ning raha deponeerimisel raha omandiõigus üle ei lähe. Raha ei kuulu ka Werolile. Tõendid kinnitavad, et deposiitarvel arestitud summa kuulub OOO-le I, sest selle raha eest on OOO I tarninud Werolile kaupa. OOO I on esitanud ka taotluse temale kuuluv vara aresti alt vabastada. Samuti puudub maakohtu kui ka ringkonnakohtu otsustest nõuetekohane analüüs kolmanda isiku vara konfiskeerimise põhjendatuse osas.
6. H. Hainsoo kaitsja kassatsioonis taotletakse ringkonnakohtu otsuse tühistamist H. Hainsoo süüditunnistamist ja kriminaalmenetluse kulude tema kanda jätmist puudutavas osas. Kaitsja palub mõista H. Hainsoo KarS § 289 järgi õigeks ja jätta H. Hainsoo menetluskulud riigi kanda. Kassaatori põhiväited on järgmised. 8.1 H. Hainsoo on süüdi tunnistatud konkretiseerimata süüdistuses ja sellega on rikutud tema kaitseõigust. Süüdistusest ei nähtu, milliste tegudega H. Hainsoo täitis objektiivse süüteokoosseisu tunnused. Süüdistusaktist ei nähtu, kas H. Hainsoole heidetakse KarS § 2172 lg 1 järgi ette ärakasutamist või usalduse murdmist. Alles süüdistuskõnes täpsustas prokurör süüdistuse sisu ja avaldas, et H. Hainsoole etteheidetav tegu vastab ärakasutamiskoosseisule. 8.2 Ringkonnakohus ei ole süüdimõistvat kohtuotsust piisavalt põhistanud. Olukorras, kus ringkonnakohus teeb alama astme kohtuotsusest oluliselt erineva otsuse, mõistes õigeksmõistetu samade tõendite alusel süüdi, tuleb apellatsioonikohtul erilise põhjalikkusega oma otsust motiveerida (vt nt Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-85-07). 8.3 Ringkonnakohus ei ole süüdimõistvat otsust tehes pööranud tähelepanu ega andnud hinnangut sellele, millistes tingimustes toimus rapsi väidetav ülevarumine:
7. a ilmastikuprognoos viitas rapsisaagi ikaldumisele, Werolis olid töös mitmed äriplaanid (M OY ost, osaluse omandamine AS-s Biodiisel jt), mis eeldasid täiendava rapsiseemne varumist. 8.4 Ringkonnakohus ei ole tuvastanud põhjuslikku seost H. Hainsoo tegude ja väidetava kahju vahel. Samuti pole ringkonnakohus andnud õiguslikku hinnangut asjaolule, et Werol on tsiviilhagist loobunud, millest järeldub, et E. Aavik ja H. Hainsoo ei ole juhatuse liikmetena Werolile kahju tekitanud. 8.5 Ringkonnakohus ei ole ümber lükanud maakohtu järeldust, mille kohaselt ei olnud H. Hainsool tahtlust varuda rapsi eelarves ettenähtust suuremas ulatuses ning juhatuse liikmete omavahelisest tööjaotusest tulenevalt ei olnud H. Hainsoo kohustatud omama ülevaadet varutava rapsiseemne hulgast. H. Hainsoo allkirjastas rapsi varumise lepinguid üksnes E. Aaviku korraldusel ja seetõttu, et E. Aavik täitis tööülesandeid Tallinna kontoris ning seega ei olnud tal võimalik tehases rapsi varumise lepinguid allkirjastada. TsÜS §-st 32 tulenevalt võis H. Hainsoo usaldada E. Aaviku ettevalmistustööd ning H. Hainsoolt ei saanud eeldada, et ta kontrollinuks iga lepingu allkirjastamisel üle kõik asjaolud, mh selle, kas tegemist pole rapsi ülevarumisega. 8.6 Ringkonnakohus on H. Hainsood süüdi tunnistades jätnud kontrollimata õigusvastasust välistavate asjaolude esinemise. Juhatuse liikme kohustusi täites pidi H. Hainsoo täitma E. Aaviku korraldusi, kandma hoolt, et tehas rapsiseemne puudumise tõttu ei seisaks ning samal ajal pidama kinni ka majandusaasta eelarvekavas kinnitatud rapsi varumise piirmäärast. Ringkonnakohus on jätnud hindamata, kas H. Hainsoo puhul ei olnud tegemist kohustuste kollisiooniga. 8.7 Ringkonnakohus oleks pidanud oma otsuses väljendama selge seisukoha H. Hainsoo vara arestist vabastamise jõustumise kohta.
8. Prokuratuuri kassatsioonis taotletakse ringkonnakohtu otsuse tühistamist: 1) osas, millega E. Aavik mõisteti KarS § 201 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi õigeks 2 miljoni krooni Weroli raha ülekandmises OÜ Advokaadibüroo Ehasoo ja Benevolenskaja pangakontole; 2) E. Aavikule KarS § 289 järgi mõistetud karistuse ja KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse ning vangistuse reaalset ärakandmist puudutavas osas; 3) osas, milles ringkonnakohus jättis rahuldamata Eesti Vabariigi tsiviilhagi. Prokurör palub saata kriminaalasi vaidlustatud osas uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule. Kassaatori põhiväited on kokkuvõtlikult järgmised. 9.1 E. Aaviku poolt
9. aastal korralduse andmine 2 miljoni krooni kandmiseks Weroli arvelt OÜ Advokaadibüroo Ehasoo ja Benevolenskaja deposiitarvele oli süüdistuses kvalifitseeritud KarS § 289 järgi. Maakohus kvalifitseeris selle teo ümber KarS § 201 lg 2 p 2 järgi. Prokurör nõustub ringkonnakohtuga, et E. Aaviku kõnealust tegu ei saa käsitada omastamisena KarS § 201 mõttes. Samas leiab kassaator, et ringkonnakohus pidanuks E. Aaviku selles teos süüdi tunnistama KarS § 289 järgi, sest E. Aavik oli ametiisik KarS § 288 enne
10. märtsi 2007 kehtinud redaktsiooni mõttes ja lasi põhjendamatu rahaülekande teha oma ametiseisundit ära kasutades, tekitades Werolile olulise kahju. Hilisem raha tagasikandmine on käsitatav vaid kahju vabatahtliku hüvitamisena. Ringkonnakohtul olnuks võimalik E. Aaviku tegu ümber kvalifitseerida, kuna E. Aavikule oli esitatud süüdistus KarS § 289 järgi ning olemuselt oli KarS § 201 § 289 suhtes erinorm. 9.2 Kergendades E. Aavikule KarS § 289 järgi mõistetud vangistust ja jättes selle täies ulatuses täitmisele pööramata, on ringkonnakohus liialt lähtunud süüdistatavat iseloomustavatest andmetest ja jätnud tahaplaanile isiku süü, mis on KarS § 56 lg 1 kohaselt karistuse mõistmise alus. E. Aavikule tuleb karistuseks mõista 4 aastat vangistust, millest osa kuulub kohe ärakandmisele. 9.3 Jättes rahuldamata Eesti Vabariigi tsiviilhagi, on kohtud ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust.
11. Eesti Vabariik taotleb kassatsioonis ringkonnakohtu otsuse tühistamist osas, millega jäeti tema tsiviilhagi rahuldamata, ja palub saata kriminaalasja tsiviilhagi lahendamist puudutavas osas uueks arutamiseks ringkonnakohtule. Samuti taotleb kassaator E. Aavikult ja E. Hainsoolt Eesti Vabariigi menetluskulude väljamõistmist. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised. 10.1 Kohtud on ebaõigesti kohaldanud TsÜS § 32,

§ 306lg-d 2 ja 3, § 315 lg-t 1 ja PS § 25.

Kehtiv õiguskord võimaldab kaitsta aktsionäri õigusi, sh nõuda kahju hüvitamist, kui aktsiate väärtuse vähenemine on tingitud äriühingu juhtorganite õigusvastasest tegevusest. Õigus kahju hüvitamisele on põhiõigus ning see õigus kuulub ka aktsionärile. Seisukohta, et aktsionäri kahju võib seisneda talle kuuluvate aktsiate väärtuse vähenemises ja et sellise kahju hüvitamist saab nõuda, kinnitab Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-10. Kohtud ebaõigesti tõlgendanud

§ 306

lg-d 2 ja 3 ning

§ 315lg-t 1.

Nendest sätetest tulenevad juhatuse liikme kohustused ei ole kehtestatud üksnes aktsiaseltsi, vaid ka aktsionäride kaitseks. Kuna juhtorganite tegevus mõjutab aktsiaseltsi majanduslikku olukorda, mõjutab see ka aktsionäride vara väärtust. Seega on aktsionäri huvides, et äriühing juhtorgani liikmed ei kuritarvitaks neile antud usaldust, tegutseksid äriühingu jaoks majanduslikult soodsaimal viisil ja järgiksid nõukogu seaduslikke korraldusi. Aktsionär ei pea kandma aktsiate väärtuse vähenemise riski ja kahju, mis on tingitud juhatuse liikmete õigusvastasest tegevusest. Seadusandja tahe kohustada juhatuse liikmeid vastutama aktsionäri ees tuleneb TsÜS §-st

1. Juhul, kui aktsionäril ei oleks võimalik esitada kahjuhüvitusnõuet oma õigusvastase tegevusega kahju tekitanud juhatuse liikme vastu, ei saaks aktsionär oma investeeringut kaitsta. See asetaks aktsionäri võrreldes aktsiaseltsi võlausaldajatega põhjendamatult ebasoodsamasse olukorda. Äriühingu õigus nõuda juhatuse liikmelt tekitatud kahju hüvitamist ühingule ei taga alati aktsionäri õiguste ja huvide kaitset. Välistatud pole olukord, kus äriühingu juhtorganid ei realiseeri äriühingu õigust kahju hüvitamisele ning jätavad kasutamata võimaluse saavutada kahjunõude abil äriühingu majandusliku olukorra parandamine ja aktsiate väärtuse tõstmine. Sellisel juhul jääks aktsionär, kelle aktsiate väärtus on juhtorganite õigusvastaste tegude tulemusena vähenenud, kuid kellel puudub võimalus juhtorganite tegevust mõjutada, ilma õiguskaitsevahendita. 10.2 Kassaator leiab, et just süüdistatavate õigusvastase tegevuse tõttu langes talle kuulunud Weroli aktsiate väärtus. Enne süüdistatavate õigusvastase tegevuse mõju avaldumist
2. a kevadel hindas KPMG riigile kuuluvate Weroli aktsiate väärtuseks 42,4-49,6 miljonit krooni. Weroli aktsiate hind nende müügi ajal
3. a - 32,13 miljonit krooni - kujunes enampakkumise tulemusena. See hind tulenes aktsiaseltsi majanduslikust olukorrast, mida kostjate õigusvastane tegevus rapsiseemne ülevarumisel oli enampakkumise toimumise ajaks oluliselt kahjustanud. Kohtud on põhjendamatult viidanud D OÜ pakkumusele. D OÜ võttis oma pakkumuse tagasi, mistõttu parimaks pakkumuseks jäi P AS pakkumine. Kohtute seisukohad pakkumuse tagasivõtmise põhjuste kohta on oletuslikud ega tugine asjas kogutud tõenditele.
4. T. Jaanimetsa kaitsja taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist osas, mis käsitleb apellatsioonimenetluse kulude hüvitamist, ja palub teha uue otsuse, millega jätta T. Jaanimetsa apellatsioonimenetluse kulud summas 4478 eurot 22 senti riigi kanda. Samuti taotleb kaitsja T. Jaanimetsale kassatsioonimenetluse kulude hüvitamist summas 355 eurot 48 senti. Ringkonnakohus jättis T. Jaanimetsa õigeksmõistmist puudutavas osas maakohtu otsuse sisuliselt muutmata ja prokuratuuri apellatsiooni rahuldamata. Kohtuotsusega samal kuupäeval tehtud määrusega rahuldati osaliselt T. Jaanimetsa kaitsja määruskaebus kriminaalmenetluse kulude küsimuses. Ringkonnakohtu istungil
5. märtsil 2011 esitas T. Jaanimetsa kaitsja eraldi menetlusdokumendina kirjaliku taotluse (koos kuludokumentidega) kriminaalmenetluse kulude hüvitamiseks seoses menetlusega ringkonnakohtus (summas 4478 eurot 22 senti). Tulenevalt KrMS § 342 lg-st 1 ning § 306 lg 1 p-st 14 pidanuks ringkonnakohus otsuses näitama, millised on T. Jaanimetsa apellatsioonimenetluse kulud ja kelle kanda need jäävad. Ringkonnakohus ei ole T. Jaanimetsa apellatsioonimenetluse kuludega seonduvat käsitlenud ei kohtuotsuse menetluskulude lahendamist puudutavas osas ega T. Jaanimetsa kaitsja määruskaebuse lahendamisel tehtud määruses. Kaitsja hinnangul on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes. Tulenevalt KrMS § 181 lg-st 1 ja § 185 lg-st 1 on T. Jaanimetsal õigus apellatsioonimenetluse kulude hüvitamisele.
6. Kassatsioonivastuses palub prokurör M. Püss jätta E. Aaviku ja H. Hainsoo kaitsjate kassatsioonid rahuldamata, T. Jaanimetsa kaitsja kassatsiooni aga rahuldada ning jätta T. Jaanimetsa menetluskulud mõistlikus määras riigi kanda. Kassatsioonivastuse põhiväited on järgmised. 12.1 Süüdistatavatele esitatud süüdistus on konkretiseeritud ja ringkonnakohtu vaidlustatud otsus piisavalt põhistatud. 12.2 H. Hainsoo kaitsja viide Weroli juhatuse otsusele, millega juhatuse liikmete vahel jagati vastutusvaldkonnad, ei ole asjakohane, kuna tegelikult juhatuse liikmed seda otsus ei järginud. Hinnangu andmisel juhatuse liikme töökohustustele tuleb lähtuda tegelikult väljakujunenud töökorraldusest. Kõik eelarvesse planeeritud rapsiseemne varumislepingud on allkirjastanud H. Hainsoo. Ka suure osa eelarvet ületavaid rapsiseemne varumislepinguid allkirjastas H. Hainsoo. H. Hainsoo oli teadlik tehase tootmismahtudest ja varutava rapsiseemne kogustest. H. Hainsoo sai lepinguid sõlmides aru, et ta väljub igapäevase majandustegevuse raamidest ega järgi nõukogu otsuseid. 12.3

§ 315

lg 1 kohaselt peab juhatuse liige täitma oma kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega. Riigikohtu praktika kohaselt tähendab see ka seda, et juhatuse liige peab olema hoolas, otsuste vastuvõtmisel piisavalt informeeritud ega tohi võtta juriidilisele isikule põhjendamatuid riske. Juhatuse liiget võib pidada hoolsuskohustust rikkunuks, kui ta ei tegutse hoolsusega mida ilmutaks tavaline mõistlik inimene taolises ametis sarnastel tingimustel. (Riigikohtu otsus asjas nr 3-2-1-6703.) Seega tähendab juhatuse liikme poolt piisava hoolsusmäära rakendamata jätmine hoolsuskohustuse rikkumist. Äriühingule võetud kohustuste ja nende tagajärgede õiguspärasuse eest kannab vastutust juhatus. 12.4 Üleliigse rapsiseemne varumata jätmise korral ei oleks Werolil tekkinud sellega kaasnenud kulusid (transpordikulu lattu, lao rent, rapsiseemne soetamiseks kasutatud laenudelt arvestatud intress). Kuna Werol oli alakapitaliseeritud ja tal polnud oma ladusid ning transporditeenus tuli sisse osta, siis kujunes varutud rapsiseemne lõpphind nii kõrgeks, et seda polnuks võimalik kasumlikult müüa isegi börsihinna olulise tõusu korral. Lisaks tulnuks süüdistatavatel arvestada sellega, et rapsiseemne börsihind võib ka langeda. Neid asjaolusid arvestades pidid rapsiseemne ülevarujad aru saama, et ülevarumisega kaasneb tulevikus varaline kahju. Seda kinnitas ka Weroli ostujuhi koostatud ja juhatuse liikmetele teatavaks tehtud arvutuskäik. Sellises olukorras üleliigset rapsiseemet varudes said juhatuse liikmed aru, et Werolil tekivad lähitulevikus likviidsusraskused, mille ületamiseks tuleb asuda üleliigselt varutud rapsiseemet müüma. Kuna E. Aavik ja H. Hainsoo olid teadlikud Weroli majanduslikust olukorrast, tehase tootmisvõimalustest, sellest, et neil puudub nõukogu luba varuda rapsi rohkem kui oli tehase tootmisvajadus, ja et nõukogu ei olnud heaks kiitnud ühtegi nende esitatud äriplaani, samuti rapsiseemne varumisega kaasnevatest kuludest, tegutsesid nad tegu toime pannes otsese tahtlusega. 12.5 T. Jaanimetsa kaitsja kassatsioonis märgituga prokurör põhimõtteliselt nõustub, kuid leiab, et taotletavad menetluskulud on ebamõistlikult suured.

1. E. Aaviku kaitsja kassatsioonivastuses palutakse jätta prokuratuuri ja Eesti Vabariigi kassatsioonid rahuldamata. Kaitsja põhiväited on järgmised. 13.1 Seoses sellega, et prokurör vaidlustab E. Aaviku õigeksmõistmist 2 miljoni krooni ülekandmises Weroli kontolt OÜ Advokaadibüroo Ehasoo ja Benevolenskaja deposiitarvele, märgib kaitsja järgmist. Olukorras, kus prokuratuur ei apelleerinud maakohtu otsustust kvalifitseerida E. Aaviku käitumine KarS § 289 asemel KarS § 201 järgi, ei saa prokuratuur kassatsioonis tugineda sellele, et maakohus kohaldas materiaalõigust valesti ning et ringkonnakohus pidanuks E. Aaviku teo maakohtust erinevalt kvalifitseerima. 13.2 E. Aavikule karistuse mõistmisel on ringkonnakohus kooskõlas Riigikohtu otsuses asjas nr 3-11-40-04 väljendatud põhimõtetega võtnud lisaks süü suurusele arvesse ka E. Aaviku isikut positiivselt iseloomustavaid andmeid. 13.3 Prokuratuuri kassatsioonis puuduvad argumendid selle kohta, miks tuleks E. Aavikule mõistetud vangistuse osalist reaalset ärakandmist põhjendatuks pidada. Prokurör ei ole eristanud karistuse mõistmise ja karistusest tingimusliku vabastamise aluseid. 13.4 Kuna prokuratuuril ei ole õigust esitada tsiviilhagi, puudub prokuratuuril tsiviilhagi puudutavas osas ka apellatsiooni- ega kassatsiooniõigust. 13.5 Eesti Vabariigi kassatsioonis märgitu ei anna alust maakohtu ja ringkonnakohtu otsuste tühistamiseks. Tsiviilhagis on nõude materiaalõigusliku alusena märgitud VÕS § 1043 lg 1 p
2. Selle sätte kohaldamiseks tuleks VÕS § 1045 lg 3 kohaselt esmalt tuvastada, et rikutud on normi, mille eesmärk on aktsionäride kaitse. Kooskõlas

§-s 226 märgituga saavad aktsionäri kaitsvateks normideks olla vaid sellised, mis otseselt tagavad tema õigusi. Sellisteks normideks on nt teabeõigus (

§ 287

), õigus osaleda üldkoosolekul (

§ 290

jj).

§ 306

lg 2 ega § 315 lg 1, millele osutab kassaator, ei ole suunatud aktsionäride õiguste tagamisele. Need sätted näevad ette juhatuse liikme kohustused ühingu, mitte aktsionäride ees. Juhatuse liikme üldkohustuse rikkumise korral ei saa aktsionär esitada juhatuse liikme vastu kahju hüvitamise nõuet. Selline nõudeõigus saab olla vaid ühingul endal. Kassaator osutab õigesti, et kahjuhüvitusnõuete esitamisel aktsiaseltsi juhatuse liikmete vastu koheldakse aktsiaseltsi võlausaldajaid ja aktsionäre ebavõrdselt. Selline erinev kohtlemine on aga igati põhjendatud, sest aktsionäril (ja eriti enamusaktsionäril) on ühingu tegevuse korraldamiseks tunduvalt suuremad võimalused kui võlausaldajal. Seejuures tuleb arvestada, et ka võlausaldaja saab nõuda

§ 315

lg 4 kohaselt juhatuse liikmelt kahju hüvitamist äriühingule, mitte iseendale.

§ 315

lg 4 annab nn derivatiivhagi esitamise õiguse vaid aktsiaseltsi võlausaldajale, mitte aktsionärile. Kassaatori viide Riigikohtu otsusele asjas nr 3-2-1-7-10 pole asjakohane, sest osutatud tsiviilasjas eksisteeris konkreetne nõude alus (

§ 403lg 6), mis andis aktsionärile otsenõude juhatuse liikme vastu.

Käesoleval juhul selline nõude alus puudub.

1. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil loobus prokurör oma kassatsioonist osas, milles selles vaidlustatakse Eesti Vabariigi tsiviilhagi rahuldamata jätmist. Prokurör põhjendas kassatsioonist loobumist sellega, et kuna prokuratuur ei esitanud tsiviilhagi osas apellatsiooni, ei ole prokuratuuril selles küsimuses ka kassatsiooniõigust. Muus osas jäid kassatsioonimenetluse pooled oma kirjalike seisukohtade ja taotluste juurde. E. Aaviku, H. Hainsoo ja T. Jaanimetsa kaitsjad ning Eesti Vabariigi esindaja esitasid täiendavaid taotlusi ja dokumente kassatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Esmalt annab Riigikohtu kriminaalkolleegium hinnangu E. Aaviku H. Hainsoo kaitsjate kassatsioonidele (I), võttes kõigepealt vaatluse alla sellised vastuväited, millele kaitsjad on tuginenud korraga mitme erineva kuriteo vaidlustamisel (A), ja siis konkreetseid kuritegusid puudutavad probleemid (B). Seejärel peatub kolleegium prokuröri kassatsioonil (II). Otsuse III osas Eesti Vabariigi kassatsiooni käsitledes selgitab kolleegium esmalt, miks ei saa Eesti Vabariiki vaadelda käesolevas kriminaalasjas kannatanuna (A), põhjendab seejärel kassatsiooni ja tsiviilhagi läbivaatamist (B) ja annab hinnangu kassatsiooni põhjendatusele (C). Lõpuks käsitleb Riigikohus T. Jaanisoo kaitsja kassatsiooni (IV) ja võtab kokku kassatsioonimenetluse tulemuse ning lahendab kassatsioonimenetluse kulud (V). I (A)
3. E. Aaviku ja H. Hainsoo kaitsjate kassatsioonides on nii seoses E. Aavikule ja H. Hainsoole KarS § 289 (§ 2172 lg 1) järgi esitatud süüdistuse kui ka E. Aavikule KarS § 201 järgi esitatud süüdistusega muu hulgas väidetud, et sõltumata süüdistatavate tegude tõendatusest ja koosseisupärasusest - mida kaitsjad samuti eitavad - on välistatud kõnealuste tegude õigusvastasus. Õigusvastasust välistavaks asjaoluks peavad kassaatorid kannatanu nõusolekut, millena nad käsitavad seda, et Werol loobus süüdistatavate vastu esitatud tsiviilhagist ja Weroli nõukogu avaldas
4. a arvamust, et süüdistatavad ei ole Werolile kahju tekitanud (vt otsuse punktid 7.3 ja 8.4). Samuti võib kassatsioonidest järeldada, et kaitsjate arvates välistab Weroli arvamus, et talle pole kahju põhjustatud, Werolil tekkinud varalise kahju kui kuriteo koosseisulisele tunnusele vastava asjaolu tuvastamise. Selline käsitlus ei ole õiguslikult arvestatav. 16.1 Kannatanu nõusolek kui karistusseadustikus sätestamata seadusülene õigustav asjaolu on määratletav kui teadlik ja vabatahtlik koosseisupärase õigushüve kahjustamise lubamine. Kannatanu nõusolek on konkreetses situatsioonis õigustavaks asjaoluks vaid juhul, kui see on antud enne teo toimepanemist ja kehtib veel õigushüve rikkumise hetkel. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. septembri
6. a otsus asjas nr 3-1-1-60-09, p 17.2.) Järelikult ei saa Weroli loobumist süüdistatavate vastu esitatud tsiviilhagist ja Weroli nõukogu arvamust kahju mittetekkimise kohta pidada kõneksolevate tegude õigusvastasust välistavateks asjaoludeks juba ainuüksi seetõttu, et need pärinevad tegude toimepanemisele järgnenud ajast. 16.2 Samuti ei takista kannatanu loobumine tsiviilhagist varalise kahju kui kuriteo koosseisulise tunnuse tuvastamist. Materiaalõiguslikult ei sõltu hinnang sellele, kas mingi teoga põhjustati isikule varaline kahju, sellest, kas kahjustatud isiku enda arvates on talle kahju tekitatud või kas ta soovib nõuda kahju tekitajalt selle hüvitamist. Kahjustatud isiku subjektiivne arvamus ei saa muuta olematuks tema varalises sfääris objektiivselt toimunud muudatust. Küll sõltub kahjustatud isiku tahtest üldjuhul see, kas tema tsiviilõigused, mis tulenevad kahju tekitamisest, saavad menetluslikult siduval kujul kindlaks määratud ja maksma pandud või mitte. Nimelt tuvastatakse tsiviilõiguste ja kohustuste olemasolu või puudumine tulenevalt TsMS §-dest 3 ja 4 üldjuhul vaid õigustatud isiku initsiatiivil ja selle isiku soovitud ulatuses. Dispositiivsuse põhimõttest lähtuvalt sõltub ka tsiviilõigusliku kahju hüvitamise nõude eelduste, sh kahju olemasolu, tuvastamine kahjustatud isiku tahtest. Varalise kahju kui mingi kuriteo koosseisulisele tunnusele vastava asjaolu kindlakstegemisel pole aga kahjustatud isiku tahtel otsest rolli. Juhul, kui varaline kahju on käsitatav kahju tekitaja karistusõigusliku vastutuse eeldusena, peab selle tuvastamisel lähtuma KrMS §-s 6 sätestatud kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõttest, mitte kahjustatud isiku seisukohast. 16.3 Eeltoodust tulenevalt ei ole Weroli loobumisel tsiviilhagist ega Weroli nõukogu seisukohal, et E. Aavik ega H. Hainsoo pole Werolile kahju tekitanud, E. Aaviku ja H. Hainsoo karistusõigusliku vastutuse seisukohalt õiguslikku tähendust. (B)
7. Vaidlustades E. Aaviku süüditunnistamist KarS § 201 lg 2 p 2 järgi Werolilt 75 000 euro omastamises (vt käesoleva otsuse punkt 1.3), ei tugine süüdistatava kaitsja mitte kohtute tuvastatud faktilistele asjaoludele, vaid enda versioonile sündmuste käigust. KrMS § 363 lg 5 kohaselt ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Tulenevalt KrMS § 362 p-st 2 saab Riigikohus vaid kontrollida, kas kohtud on faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme, sh seda, kas kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ja vastuoludeta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
8. mai
9. a otsus asjas nr 3-1-1-19-09, pd 15-16). Kolleegium leiab, et tunnistades E. Aaviku süüdi Werolilt 75 000 euro omastamises, ei ole kohtud tõendite hindamisel kriminaalmenetlusõigust rikkunud. Kohtuotsustes on põhistatud kõiki olulisi järeldusi. Kohtuotsuste põhistused on veenvad ja kohtu siseveendumuse kujunemine otsuse lugejale jälgitav. Samuti ei ole kohtud eksinud E. Aaviku käitumisele karistusõigusliku hinnangu andmisel.
10. Eeltoodust tulenevalt ei soostu kolleegium ka kassaatori väitega, et eelkuriteo puudumise tõttu ei ole alust tunnistada E. Aavikut KarS § 394 lg 2 p 3 järgi süüdi Werolilt omastatud raha rahapesus (vt otsuse punkt 1.4.2).
11. Nõustumata käesoleva otsuse punktis 7.5 refereeritud E. Aaviku kaitsja põhjendustega, jagab kolleegium siiski kassaatori arvamust, et käesolevas asjas ei ole võimalik OÜ Advokaadibüroo S pangakontol olevat 62 000 eurot rahapesu vahetu objektina konfiskeerida. Seda aga hoopis seetõttu, et isikut, kellele konfiskeeritud vara kuulub, ei ole nõuetekohaselt kriminaalmenetlusse kaasatud. 19.1 Panga arvelduskontol olev raha on käsitatav arvelduskonto omaniku varalise nõudena panga (kontopidaja) vastu arvelduskontol näidatud ulatuses (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
12. aprilli
13. a otsus asjas nr 3-1-1-83-07, p 14). Selline nõue panga vastu kuulub kontoomanikule, s.o konto avamise aluseks oleva arvelduslepingu (VÕS § 709 lg 1) poolele (käsundiandjale), kelle korralduste alusel on kontopidaja õigustatud ja kohustatud kontol oleva rahaga toiminguid tegema. Nn kontoraha ehk nõue panga vastu kuulub kontoomanikule sõltumata sellest, millisel viisil kontole kantud raha on kontoomaniku käsutusse jõudnud ja kas kontoomanikul lasuvad seoses selle raha kasutamisega mingid õiguslikud kohustused kolmanda isiku ees. Ka näiteks juhul, kui isik kannab rahasumma teise isiku pangakontole, täitmaks kohustust, mida tegelikult ei eksisteeri, ei tähenda see seda, et saaja kontole laekunud raha kuuluks endiselt ülekande tegijale. Ülekantud summa ulatuses tekib raha saajal (kontoomanikul) nõue panga (kontopidaja) vastu, samas kui õigusliku aluseta ülekande teinud isikul tekib VÕS § 1028 lg 1 alusel alusetust rikastumisest tulenev nõue raha saaja (kontoomaniku) vastu. Sarnane on olukord juhul, kui kontoomanik on kontoraha saanud käsundisaajana kolmandalt isikult viimase käsundi täitmiseks: kontoomaniku lepingulised kohustused kolmanda isiku ees ja kolmanda isiku nõudeõigus kontoomaniku vastu ei muuda seda, et arvelduslepingust tulenev varaline nõue kontopidaja vastu kuulub vaid kontoomanikule kui selle konto avamise aluseks oleva arvelduslepingu poolele. 19.2 Eeltoodust tulenevalt on ka OÜ Advokaadibüroo S pangakontole kantud 62 000 eurot käsitatav selle osaühingu (arvelduslepingust tuleneva) nõudena kontopidaja Swedbank AS-i vastu. Seda nõuet on võimalik konfiskeerida üksnes nõude omanikult, OÜ-lt Advokaadibüroo S, s.t konfiskeerimisotsustuse adressaadiks saab olla vaid nimetatud osaühing. 19.3 OÜ Advokaadibüroo S ei ole süüdistatav (KrMS § 35 lg 1) rahapesus, mille objektina on kohtud OÜ Advokaadibüroo S 62 000 euro suuruse nõude Swedbank AS-i vastu konfiskeerinud. Samas ei ole menetleja seda osaühingut ka kolmanda isikuna kriminaalmenetlusse kaasanud. KrMS § 401 lg 1 sätestab, et menetleja võib määrusega kriminaalmenetlusse kaasata kolmanda isiku, kui kriminaalasja lahendamisel või erimenetluses võidakse otsustada tema seadusega kaitstud õiguste ja vabaduste üle. Osutatud sätte mõtte kohaselt tuleb kolmanda isikuna kriminaalmenetlusse kaasata iga isik, kes ei ole asjas kahtlustatav, süüdistatav, kannatanu ega tsiviilkostja, kuid kelle subjektiivsete õiguste üle võidakse mõne KrMS § 306 lg-s 1 nimetatud küsimuse lahendamisel otsustada. Muu hulgas tähendab see ka seda, et isik, kes pole kriminaalasjas süüdistatav, saab olla selles asjas tehtava konfiskeerimisotsustuse adressaadiks vaid juhul, kui ta on kaasatud menetlusse kolmanda isikuna. Sellist järeldust kinnitab kaudselt ka KrMS § 402 lg-s 2, § 142 lg-s 1, samuti § 366 p-s 5 sätestatu. Kuna OÜ-d Advokaadibüroo S ei ole käesolevasse kriminaalmenetlusse kaasatud, pole selles menetluses ka võimalik otsustada tema pangakontol oleva raha konfiskeerimist. 19.4 Eeltoodud põhjustel tühistab kolleegium nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsustuse konfiskeerida OÜ Advokaadibüroo S pangakontolt 62 000 eurot. 19.5 Kohtute tuvastatu kohaselt kandis kõneksolevad 62 000 eurot OÜ Advokaadibüroo S pangakontole oma pangakontolt K. S., kes oli selle raha eelnevalt saanud sularahas E. Aavikult. Ka pangaülekande OÜ Advokaadibüroo S kontole tegi K. S. E. Aaviku korraldusel. Sellest tulenevalt ei ole välistatud, et - sõltuvalt E. Aaviku ja K. S.-i vahelise õigussuhte iseloomust - tekkis E. Aavikul või K. S.-il seoses käsitletava rahaülekandega (nt käsunduslepingust tulenev) varaline nõue OÜ Advokaadibüroo S vastu ja võib-olla ka E. Aavikul (nt käsunduslepingust või alusetust rikastumisest tulenev) nõue K. S.-i vastu. Ka sellised nõudeõigused võinuksid teatud tingimustel olla käesolevas asjas tehtava konfiskeerimisotsustuse esemeks. K. S.-i võimaliku nõude konfiskeerimise otsustamiseks tulnuks aga temagi kolmanda isikuna kriminaalmenetlusse kaasata, mida menetleja teinud pole. E. Aaviku võimaliku nõudeõiguse (K. S.-i või OÜ Advokaadibüroo S vastu) konfiskeerimise võimalust pole samuti menetluses käsitletud.
14. Kaitsjad vaidlustavad ka E. Aaviku ja H. Hainsoo süüditunnistamist selles, et nemad Weroli juhatuse liikmetena ostsid majandusaastal 2004/05 Werolile rapsiseemet rohkem kui aktsiaseltsi nõukogu otsusega lubatud, rikkudes nii oma ametikohustusi, ja põhjustasid aktsiaseltsile suure varalise kahju (vt punkt 1.1). Vastuseks kaitsjate väidetele märgib kolleegium järgmist. 20.1 Ehkki loogilisema struktureerimise ja alaosade numereerimise abil olnuks võimalik muuta H. Hainsoole ja E. Aavikule KarS § 289 järgi esitatud umbes 12-leheküljelise süüdistuse tekst praegusest tuduvalt kergemini jälgitavaks, ei saa süüdistust pidada konkretiseerimatuks, nagu väidab H. Hainsoo kaitsja. Süüdistusest on arusaadav, et nii E. Aavikule kui ka H. Hainsoole etteheidetav tegu seisneb eeskätt selles, et nemad kaastäideviijatena ostsid majandusaastal 2004/05 Werolile rapsiseemet rohkem kui aktsiaseltsi nõukogu kinnitatud eelarves ette nähtud, sõlmides selleks mitmeid lepinguid, mis on süüdistuses ka välja toodud. Lisaks on süüdistatavatele ette heidetud Weroli juhatuse liikmetena tehtud otsustust võtta Werolisse tööle T. Jaanimets, samuti T. Jaanimetsa välislähetustesse saatmist. Süüdistuses on kajastatud ametikohustused, mida süüdistatavad üleliigse rapsiseemne ostmisega prokuröri hinnangul rikkusid. Süüdistusest on väljaloetav ka E. Aavikule ja H. Hainsoole koosseisulise tagajärjena inkrimineeritud kahjusumma arvestamise metoodika (välja arvatud osas, mis puudutab väidetavalt Eesti Vabariigile tekitatud kahju, mille kujunemine on täielikult avamata, kuid selle kahju põhjustamises on mõlemad süüdistatavad käesolevaks ajaks õigeks mõistetud). Kolleegium nõustub H. Hainsoo kaitsjaga, et süüdistuse tekstis pidanuks kajastuma see, kumba KarS § 2172 lg 1 koosseisualternatiivi (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
15. detsembri
16. a otsus asjas nr 3-1-1-100-09, p 30 jj) järgi süüdistatavatele KarS § 289 järgi süüksarvatav tegu jätkuvalt karistatavaks on loetud. Samas ei ole selle nõude eiramine käsitatav sedavõrd olulise kaitseõiguse rikkumisena, mida ei olnud enam võimalik kohtumenetluse käigus kõrvaldada (vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
17. jaanuari
18. a otsus asjas nr 3-1-1-60-07, pd 19-20). 20.2 Kohtud leidsid õigesti, et üleliigse rapsiseemne ostmine oli vastuolus Weroli nõukogu
19. juuni
20. a otsusega ja seega ka

§ 306

lg 2 esimesest lausest tuleneva juhatuse liikme kohustusega pidada kinni nõukogu seaduslikest korraldustest. 20.2.1 Nõukogu kõneksoleva otsusega kinnitati Weroli majandusaasta 2004/05 eelarve, mis nägi ette rapsiseemne varumise koguses 72 500 tonni. Õiguslikult ei ole arvestatav E. Aaviku kaitsja väide, et Weroli eelarvet ei saa käsitada nõukogu siduva otsusena, sest äriühingu varasemas praktikas oli aktsepteeritud eelarve piiridest väljumist. See, et nõukogu oli aktsepteerinud juhatuse liikmete varasemaid rikkumisi, ei legitimeerinud õigusvastase käitumise jätkamist. Weroli nõukogu 30. juuni 2004. a otsustuses võtta vastu Weroli 2004/05. a majandusaasta eelarve väljendus olemuslikult ka korraldus seda järgida, kuna vastasel korral puudunuks eelarve kinnitamisel igasugune mõte. Nõukogu kinnitatud eelarve järgimise kohustus ei tähenda seda, et aktsiaselts kaotaks võime oma tegevusvaldkonnas ja üldises ärikeskkonnas toimuvatele muudatustele paindlikult reageerida.

§ 321

lg 3 kohaselt on (ja oli ka süüdistuses käsitletaval perioodil) juhatusel õigus igal ajal siduvalt nõuda nõukogu koosoleku kokkukutsumist. Seega olukorras, kus juhatus jõuab järeldusele, et nõukogu otsuse järgimine ei ole mingil põhjusel võimalik või pole see äriühingu parimates huvides, saab juhatus kokku kutsuda nõukogu koosoleku ja taotleda kehtiva otsuse muutmist. 20.2.2 Kolleegiumi hinnangul pole põhjust kahelda, et Weroli nõukogu 30. juuni 2004. a otsus, sh majandusaastal 2004/05 varutava rapsiseemnekoguse kindlaksmääramine oli

§ 306lg 2 esimese lause mõttes seaduslik.

Olemuslikult oli tegemist aktsiaseltsi tegevuse planeerimisega, s.o küsimusega, mille otsustamine on

§ 316kohaselt aktsiaseltsi nõukogu pädevuses.

Samuti ei saa kohtute tuvastatud faktiliste asjaolude pinnalt väita, nagu võinuks nõukogu otsus varuda rapsiseemet 72 500 tonni (s.o samas mahus Werolile kuuluva tehase maksimaalse pressimisvõimsusega) olla sisulisest aspektist Werolile ilmselgelt kahjulik ning seetõttu õigusvastane. Nõustuda ei saa E. Aaviku kaitsja argumendiga, et kuna rapsiseeme oli Weroli peamine tootmissisend, oli selle ostmine käsitatav aktsiaseltsi igapäevase majandustegevusena ega eeldanud nõukogu nõusolekut. Mõistetavalt polnud nõukogu heakskiit tarvilik iga üksiku eelarve piiresse jääva rapsiseemne ostu-müügilepingu sõlmimiseks. Selliste lepingute sõlmimine oli tõepoolest käsitatav Weroli igapäevase majandustegevusena, mille korraldamine on aktsiaseltsi juhatuse pädevuses. Märgitu ei kehti aga nende lepingute kohta, mis sõlmiti selleks, et hankida rapsiseemet oluliselt rohkem kui aktsiaseltsi eelarve ette nägi. See, et mingi tooraine on äriühingule kuuluva ettevõtte peamine tootmissisend, ei tähenda, et selle toorme ostmine mis tahes koguses jääks äriühingu igapäevase majandustegevuse raamidesse. Rapsiseemne varumine oluliselt suuremas koguses kui see, mille aktsiaseltsi nõukogu oli Werolile kuuluva tehase maksimaalsest tootmisvõimsusest lähtudes kindlaks määranud, väljus Weroli igapäevase majandustegevuse raamidest ja eeldanuks seetõttu nõukogu eraldi nõusolekut. 20.2.3 Ühtlasi on kolleegium seisukohal, et aktsiaseltsi juhatuse liikme kohustus järgida nõukogu seaduslikku otsust eesseisval majandusaastal ostetava tooraine koguse kohta teenib muu hulgas eesmärki vältida kahju, mis aktsiaseltsil võib tekkida lubatust suurema toorainekoguse soetamise, käitlemise ja realiseerimise, samuti selle turuhinna languse tõttu. 20.3 Kolleegium ei nõustu ka E. Aaviku ja H. Hainsoo kaitsjate väitega, nagu olnuks üleliigse rapsiseemne ostmine Werolile majanduslikult otstarbekas. 20.3.1

§ 306

lg 2 kolmandast lausest (samuti süüdistatavate ametilepingutest) tulenenud aktsiaseltsi juhatuse liikme majanduslikult kõige otstarbekamal viisil tegutsemise kohustus tähendab muu hulgas, et juhatuse liige peab olema hoolas, otsuste vastuvõtmiseks piisavalt informeeritud ega tohi võtta äriühingule põhjendamatuid riske (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

1. mai
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05, p 31 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. septembri
4. a otsus asjas nr 3-1-1-61-09, p 16.2). Äririsk, mille võtmine väljub ühingu igapäevase majandustegevuse raamidest ja on samal ajal vastuolus nõukogu poolt edasiseks majandustegevuseks antud juhistega, on juba

§ 306lg 2 esimese ja teise lause kohaselt põhjendamatu.

Õigustades tehase tootmisvõimsusest oluliselt suurema rapsiseemnekoguse varumist, osutavad E. Aaviku ja H. Hainsoo kaitsjad mitmetele äriprojektidele, mida Werol kavandas (nt Soomes tegutseva M OY osa omandamine, seemne töötlemine R OY tehastes, samuti rapsiseemnega kauplemine). Samas jätavad kaitsjad tähelepanuta, et kohtute tuvastatu kohaselt polnud Weroli nõukogu ühegi sellise - vaieldamatult Weroli igapäevase majandustegevuse raamidest väljuva - äriplaani käivitamiseks oma heakskiitu andnud. Vastupidi: nende plaanide elluviimine oli selges vastuolus nõukogu otsusega varuda rapsiseemet üksnes tehase tootmisvõimuse ulatuses, s.o 72 500 tonni. 20.3.2 Kohtute tuvastatud asjaoludel võib Werolile eelarvet ületava rapsiseemnekoguse ostmist pidada ka sisulisest aspektist põhjendamatult riskantseks. Maakohus tegi kindlaks, et kassaatorite viidatud äriplaanid olid sisulisest küljest piisavalt ette valmistamata, mh puudus nende elluviimiseks vajalik lepinguline baas. Ette valmistamata oli ka eelarvevälise rapsiseemne varumine ise, mistõttu tõi see kaasa probleeme ladustamis- ja finantseerimisvõimaluste leidmisel. (Vt käesoleva otsuse punkt 3.1.1). Kolleegium ei nõustu E. Aaviku kaitsja seisukohaga, et kuna eelnevatel aastatel oli rapsiseemne maailmaturuhind kevaditi tõusnud, oli üleliigset rapsiseemet ostes võimalik lähtuda sellest, et vajadusel on rapsiseemet alati võimalik kasumlikult edasi müüa. Pelgalt asjaolu, et mingi kauba turuhind on eelnevatel perioodidel tõusnud, ei anna automaatselt alust eeldada, et hinnatõus jätkub ka tulevikus. Weroli käsitletavate rapsiseemneostude majanduslikku põhjendatust hinnates ei ole tähtsusetu seegi, et nendega aktsiaseltsile võetud põhitegevuse-väline risk oli sedavõrd suur, et selle realiseerumine võis vähemalt ajutiselt ohustada Weroli maksevõimet. Seega investeeriti tootmiseks mittevajalikku rapsiseemnesse vaatamata sellele, et Werolil ei olnud piisavalt vabu vahendeid omandatud rapsiseemne-positsiooni hoidmiseks: teisisõnu investeeriti olukorras, kus äriühingu maksevõime säilitamiseks tuli tehase tootmisvõimsust ületav rapsiseeme juba lähiajal maha müüa sõltumata sellest, kas selle turuhind tõuseb või langeb. Sellistel asjaoludel oli Werolile eelarvet ületava rapsiseemnekoguse ostmine ka ärilisest aspektist sedavõrd riskantne, et seda ei saa pidada kooskõlas olevaks aktsiaseltsi juhatuse liikme majanduslikult kõige otstarbekamal viisil tegutsemise kohustusega. 20.4 Samas peab kolleegium vajalikuks märkida, et süüdistuses on üleliigse rapsiseemne ostmise ebaseaduslikkuse äranäitamisel ekslikult viidatud ka

§ 306

lg-le 3 ja

§ 307

lg 2 ning § 315 lg 1 praegu kehtivatele redaktsioonidele.

§ 306

lg-s 3 sätestatud juhatuse kohustus teavitada nõukogu aktsiaseltsi majandusliku olukorra halvenemisest ei ole puutumuses rapsiseemne ülevarumisega.

§ 307lg 2 ja § 315 lg 1 jõustusid süüdistuses viidatud kujul aga alles 1.

jaanuaril 2006 (RT I 2005, 57, 449), s.o pärast käesoleva kriminaalmenetluse esemeks oleva teo toimepanemist. 20.5 Kolleegium ei jaga E. Aaviku kaitsja arvamust, et üleliigse rapsiseemne ostmisega Werolile tekitatud kahju hulka ei ole põhimõtteliselt võimalik arvata rapsiseemneostude finantseerimiskulu (laenuintresse). Kui tehing ise on vastuolus äriühingu juhatuse liikme kohustusega tegutseda ühingule majanduslikult kõige otstarbekamal viisil, saab selle tehinguga äriühingule põhjustatud kahjuna käsitada ka tehingu finantseerimiseks võetud laenusummalt makstud intresse. Juhul, kui põhjendamatut tehingut poleks tehtud, ei oleks äriühingul tekkinud ka intressikohustust. 20.6 Ühtlasi on ainetu E. Aaviku kaitsja väide, nagu olnuks Weroli kahju tegelik põhjus üleliigse rapsiseemne allahindamine äriühingu raamatupidamises. Kohtud on veenvalt tuvastanud, et Weroli kahju oli põhjuslikus seoses üleliigse rapsiseemne ostmisega, mille tõttu tekkisid aktsiaseltsil täiendavad kulud seoses üleliigse rapsiseemne käitlemisega, samuti tekkis just süüdistuses toodud ostutehingute tõttu hiljem kahjuna realiseerunud risk, mis seisnes tootmiseks mittevajalikku rapsiseemnesse investeeritud vara väärtuse vähenemises. Nimetatud kulude ja riski ärahoidmist saab pidada hõlmatuks süüdistuses viidatud äriühingu juhatuse liikme kohustuste eesmärgist. 20.7 E. Aaviku ja H. Hainsoo kaitsjatega tuleb siiski nõustuda selles, et ringkonnakohus jättis H. Hainsoo süüditunnistamise - täpsemalt järelduse, et H. Hainsoo pani talle süüksarvatava teo toime tahtlikult, - sisuliselt põhistamata, rikkudes nii KrMS § 339 lg 1 p 7 nõudeid. 20.7.1 Maakohus tunnistas E. Aaviku üleliigse rapsiseemne ebaseadusliku ostmisega Werolile kahju põhjustamises KarS § 289 (§ 2172 lg 1) järgi süüdi, kuid mõistis H. Hainsoo samas süüdistuses tahtluse puudumise tõttu õigeks. Ehkki otsesõnu pole maakohus seda oma otsuses märkinud, käsitas ta E. Aavikut sisuliselt H. Hainsoo sõlmitud lepingute alusel varutud üleliigse rapsiseemne ostmise vahendliku täideviijana (KarS § 21 lg 1 alt 2), kes valitses H. Hainsood ülekaaluka teadmisega, kasutades ära viimase puudulikku informeeritust juba varutud rapsiseemne kogusest (vt käesoleva otsuse punkt 3.1.3). Nii väljus maakohus aga KrMS § 268 nõudeid eirates E. Aavikule esitatud süüdistuse piiridest. Kohtupraktika kohaselt ei ole küll täielikult välistatud, et kohus käsitab süüdistuses kaastäideviimisena kvalifitseeritud tegu vahendliku täideviimisena. Selleks peavad aga süüdistusaktis olema näidatud sellised faktilised asjaolud, mille alusel on võimalik süüdistatava käitumist õiguslikult hinnata kui vahendlikku täideviimist (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. aprilli
2. a otsus asjas nr 3-1-1-108-06, p-d 12-13). KrMS § 268 lg 8 (enne
3. septembrit 2011 kehtinud redaktsioonis) sätestas, et kohus võib kohtuotsust tehes kuriteo samadest asjaoludest lähtuvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni, kergendades isiku olukorda. Nõue lähtuda kuriteo kvalifikatsiooni muutmisel kuriteo samadest asjaoludest tähendab seda, et kohtu poolt teo kvalifikatsioonis tehtav muudatus ei tohi eeldada uute, süüdistuses nimetamata faktiliste asjaolude tuvastamist. Kohtu kohaldatava kuriteokoosseisu tunnustele vastavad faktilised asjaolud peavad olema isikule esitatud süüdistuses kirjeldatud. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. detsembri
5. a otsus asjas nr 3-1-1-46-08, p 30.) E. Aavikule esitatud süüdistuses ei ole kirjeldatud faktilisi asjaolusid, millest oleks võimalik järeldada vahendliku täideviimise eelduseks oleva nn ärakasutamissuhte (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
6. mai
7. a otsus asjas nr 3-1-1-24-06, p 7) olemasolu tema ja H. Hainsoo vahel. Süüdistuses ei kajastu ühtegi asjaolu, millest võiks järeldada, et E. Aavik valitses tegu toime pannes H. Hainsood. See on ka mõistetav, sest süüdistusversiooni kohaselt tegutsesid E. Aavik ja H. Hainsoo Werolile üleliigset rapsiseemet ostes kaastäideviijatena. 20.7.2 Prokuratuuri apellatsioonis vaidlustati maakohtu järeldus, et H. Hainsool ei olnud Weroli nimel süüdistuses nimetatud rapsiseemne ostulepinguid sõlmides tahtlust ei rapsiseemne ülevarumise ega selle tagajärjel tekkinud kahju suhtes. Seejuures tugines prokurör näiteks asjaolule, et lisaks süüdistuses osutatud lepingutele sõlmis H. Hainsoo Weroli nimel ka kõik need lepingud, millega osteti eelarves ette nähtud rapsiseeme. Seetõttu pidi H. Hainsoo olema teadlik varutud ja varutava rapsiseemne tegelikest kogustest ja saama süüdistuses nimetatud lepinguid sõlmides aru, et ta väljub igapäevase majandustegevuse raamidest ja rikub nõukogu otsust. Ühtlasi oli H. Hainsoo teadlik Weroli raskest finantsolukorrast ja rapsiseemne ülevarumisega seotud kuludest. Samuti väitis prokurör, et Weroli juhatuse liikmete vahelist tööjaotust, millest maakohus H. Hainsood õigeks mõistes lähtus, tegelikult ei järgitud. 20.7.3 Ringkonnakohus, rahuldades küll kõnealuses osas prokuratuuri apellatsiooni, jättis prokuröri olulisemad tõenduslikud väited täielikult käsitlemata. Põhistades H. Hainsoo süüditunnistamist, piirdus teise astme kohus peaasjalikult vaid seisukohavõtuga, et kuna Weroli juhatus oli kollektiivne juhtimisorgan, peab eeldama, et juhatuse liikmed tegutsesid omavahel kooskõlastatult ja ühtse tahtega. Samuti leidis ringkonnakohus, et H. Hainsoo vastutuse eitamine tähendaks seda, et Werolil oli kaks juhatust (vt käesoleva otsuse punkt 5.1). Sellest, et äriühingu juhatusel on mitu liiget, ei ole Riigikohtu hinnangul mingil moel võimalik järeldada, et juhatuse liikme iga tegu on toime pandud ühiselt ja kooskõlastatult juhatuse teis(t)e liikme(te)ga. See, kas kahe või enama isiku tegevus või tegevusetus oli ühine ja kooskõlastatud, sõltub teo toimepanemise asjaoludest, mis tuleb igal üksikjuhul eraldi tuvastada, tuginedes seejuures konkreetsetele tõenditele. Karistusõigus ei võimalda omistada ühe füüsilise isiku tegu teisele füüsilisele isikule pelgalt nende isikute ametiseisundi alusel. Just seda on aga ringkonnakohus käesolevas asjas H. Hainsoo süüditunnistamist põhistades sisuliselt teinud. Kolleegium leiab, et H. Hainsoo süüditunnistamist puudutavas osas on ringkonnakohtu otsus nõuetekohaselt põhistamata, mis on KrMS § 339 lg 1 p 7 kohaselt käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus H. Hainsoo süüditunnistamises tühistada ja saata kriminaalasi selles osas ringkonnakohtule uueks arutamiseks. 20.7.4 Kriminaalasja uuel arutamisel tuleb ringkonnakohtul H. Hainsoo süüküsimust lahendades eeskätt hinnata, kas kriminaalasjas kogutud tõendid kinnitavad prokuratuuri apellatsiooni väidet, et H. Hainsool oli süüdistuses viidatud lepinguid sõlmides tahtlus nii rapsiseemne ülevarumise kui ka sellega põhjustatud kahju osas. 20.7.5 Seoses käesoleva otsuse punktis 12.3 viidatud prokuröri väidetega peab kolleegium vajalikuks märkida, et KarS § 15 lg 1 kohaselt saab

§ 315lg-st 1 tuleneva juhatuse liikme käitumisstandardi rikkumine olla Kar

S § 289 ja § 2172 lg 1 järgi karistatav üksnes juhul, kui see rikkumine on tahtlik (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. septembri
2. a otsus asjas nr 3-1-1-61-09, p-d 11 ja 33). Pelgalt piisava hoolsuse ilmutamata jätmise korral - kui juhatuse liige ei riku oma kohustusi tahtlikult - ei ole teda võimalik KarS § 289 ega § 2172 lg 1 järgi süüdi tunnistada. Küll võib selline hoolsusetus muude eelduste olemasolul kaasa tuua aktsiaseltsil kahju hüvitamise nõude (

§ 315lg 2) tekkimise juhatuse liikme vastu.

Prokurör on otsuse punktis 12.3 viidatud kassatsioonivastuse põhjendustes ekslikult võrdsustanud äriühingu juhatuse liikme kahju hüvitamise kohustuse tekkimise ja tema karistusõigusliku vastutuse eeldused. 20.8 Kuna kolleegium tühistab punktis 20.7 toodud põhjustel ringkonnakohtu otsuse H. Hainsoo süüditunnistamises KarS § 289 (§ 2172 lg 1) järgi ja saadab kriminaalasja selles osas ringkonnakohtule uueks arutamiseks, tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ka osas, milles jäeti muutmata maakohtu otsus tunnistada E. Aavik KarS § 289 (§ 2172 lg 1) järgi süüdi Werolile üleliigse rapsiseemne ostmises. Seda järgmisel põhjusel. Nagu eelnevalt märgitud, käsitatakse süüdistuses E. Aavikut ja H. Hainsood kõnealuse kuriteo kaastäideviijatena ja ärakasutamissuhte aluseks olla võivaid faktilisi asjaolusid süüdistuse tekstist ei nähtu. Seega on üleliigse rapsiseemne ostmine nende lepingute alusel, mille sõlmis H. Hainsoo, E. Aavikule omistatav üksnes KarS § 21 lg 2 alusel - s.t juhul, kui H. Hainsoo tegutses üleliigse rapsiseemne ostmiseks süüdistuses nimetatud lepinguid sõlmides ühiselt ja kooskõlastatult E. Aavikuga (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. jaanuari
2. a otsus asjas nr 3-1-1-97-04, p 21 jj). Juhul, kui H. Hainsoo käitumises ei tuvastata kõiki kaastäideviimise eeldusi, ei saa ka rääkida E. Aavikust ja H. Hainsoost kui üleliigse rapsiseemne ostmise kaastäideviijatest ning sellisel juhul ei ole E. Aavikule võimalik KarS § 289 järgi süüks arvata selle üleliigse rapsiseemne ostmist, mis Werol hankis H. Hainsoo sõlmitud lepingute alusel. Seega tuleb ringkonnakohtul kriminaalasja uuel arutamisel sõltuvalt H. Hainsoole esitatud süüdistuse kohta võetavast seisukohast lahendada ka küsimus, millises koguses rapsiseemne ülevarumist ja Werolile kahju tekitamist on võimalik E. Aavikule ette heita. 20.9 Süüdistuses ja kohtuotsustes on E. Aavikule ning H. Hainsoole süüks arvatud ka üleliigse rapsiseemne ostmine selliste lepingute alusel, mille sõlmis T. Jaanimets. Samas ei nähtu süüdistusest, millisel alusel on T. Jaanimetsa poolt üleliigse rapsiseemne ostulepingute sõlmimine E. Aavikule ja H. Hainsoole omistatud. T. Jaanimetsa ei süüdistata E. Aavikule ja H. Hainsoole KarS § 289 (§ 2172 lg 1) järgi süüksarvatud kuriteo kaastäideviimises ega sellest osavõtus. Samuti ei nähtu süüdistusest faktilisi asjaolusid, mille pinnalt võiks järeldada, et E. Aavik ja H. Hainsoo kasutasid T. Jaanimetsa üleliigse rapsiseemne ostmisel KarS § 21 lg 1 teise alternatiivi mõttes ära, valitsedes teda ülekaaluka teadmise, tahte või võimuaparaadi abil (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. mai
4. a otsus asjas nr 3-1-1-24-06, p 7). Seetõttu leiab kolleegium, et olemasoleva süüdistuse pinnal ei ole E. Aavikule ja H. Hainsoole võimalik ette heita neid üleliigse rapsiseemne ostulepinguid, mis sõlmis T. Jaanimets. Kriminaalasja uuel arutamisel tuleb ringkonnakohtul seda silmas pidada.
5. Sõltuvalt apellatsioonimenetluse tulemusest peab ringkonnakohus tegema E. Aavikut ja H. Hainsood puudutavas osas ka uue kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse. II
6. Kolleegium ei nõustu otsuse punktis 9.1 viidatud prokuröri arvamusega, et ringkonnakohus, poleks tohtinud E. Aavikut käesoleva otsuse punktis 1.2 osutatud teos KarS § 201 lg 2 p 2 järgi õigeks mõista, vaid oleks pidanud süüdistatava käitumise ümber kvalifitseerima ning tunnistama ta Weroli pangakontolt 2 miljoni krooni alusetu ülekandmise eest süüdi KarS § 289 järgi. Maakohus tunnistas E. Aaviku kõnealuses teos, mis süüdistuses oli kvalifitseeritud KarS § 289 järgi, süüdi KarS § 201 lg 2 p 2 järgi. Prokuratuuri apellatsioonis selles osas maakohtu otsust ei vaidlustatud ja E. Aaviku teo KarS § 289 järgi kvalifitseerimist ei taotletud. KrMS § 331 lg 2 kohaselt arutab ringkonnakohus kriminaalasja esitatud apellatsiooni piires. Sama paragrahvi kolmandast lõikest tulenevalt võib ringkonnakohus apellatsiooni piiridest väljuda üksnes juhul, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine või materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millega on süüdistatava olukorda raskendatud. KrMS § 340 lg 4 p 1 kohaselt võib ringkonnakohus tunnistada süüdistatava süüdi raskemas kuriteos vaid prokuratuuri või kannatanu apellatsiooni alusel. Ringkonnakohtul, kes kooskõlas väljakujunenud kohtupraktikaga (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
7. novembri
8. a otsus asjas nr 3-1-1-84-10, p 24) leidis, et
9. septembrist 2002
10. detsembrini 2003 ei olnud pangakontol oleva võõra raha enda või kolmanda isiku kasuks pööramine ja seega ka E. Aavikule etteheidetav tegu omastamisena karistatav, polnud menetluslikult võimalik E. Aaviku käitumist KarS § 289 järgi ümber kvalifitseerida. Seda põhjusel, et nii toimides oleks ringkonnakohus apellatsiooni piiridest väljudes raskendanud E. Aaviku materiaalõiguslikku olukorda, eirates KrMS § 331 lg-test 2 ja 3 ning § 340 lg 4 p-st 1 tulenevaid nõudeid. Nimelt oli KarS § 289 sanktsioon (rahaline karistus või kuni viieaastane vangistus) raskem kui teo toimepanemise ajal
11. a kehtinud KarS § 201 lg 2 sanktsioon (rahaline karistus või kuni kolmeaastane vangistus). Ühtlasi on
12. a kehtinud KarS § 201 lg 2 sanktsioon kergem ka sanktsioonist, mis on samas lõikes ette nähtud alates
13. märtsist
14. Seega raskendanuks E. Aaviku teo ümberkvalifitseerimine KarS § 289 järgi igal juhul seda sanktsiooni, millest tulnuks talle käesoleva otsuse punktis 1.2 osutatud teo eest karistuse mõistmisel lähtuda. Eeltoodud põhjustel jätab kolleegium rahuldamata prokuröri taotluse tühistada ringkonnakohtu otsus osas, millega E. Aavik mõisteti KarS § 201 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi õigeks 2 miljoni krooni Weroli raha ülekandmises OÜ Advokaadibüroo Ehasoo ja Benevolenskaja pangakontole.
15. Käesoleva otsuse punktis 20.8 toodud põhjustel tühistab Riigikohus ringkonnakohtu otsuse muu hulgas osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsustuse tunnistada E. Aaviku üleliigse rapsiseemne ostmise eest KarS § 289 (§ 2172 lg 1) järgi süüdi. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ka E. Aavikule osutatud paragrahvi järgi mõistetud karistuse ja seega ka KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse ning selle KarS § 74 alusel täitmisele pööramata jätmise osas. See, kas ja kui siis, millises mahus E. Aavik KarS § 289 (§ 2172 lg 1) järgi esitatud süüdistuses süüdi on, selgub alles kriminaalasja uuel arutamisel. Seetõttu ei saa kolleegium anda hinnangut prokuröri kassatsiooni väidetele, et ringkonnakohus on E. Aavikule KarS § 289 (§ 2172 lg 1) järgi karistust mõistes ja mõistetud liitkaristust täies ulatuses täitmisele pööramata jättes kohaldanud vääralt materiaalõigust. Sel põhjusel jätab kolleegium prokuröri kassatsiooni kõnealuses osas läbi vaatamata (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
16. novembri
17. a otsus asjas nr 3-1-190-11, p 16).
18. Järgnevalt selgitab kolleegium seda menetluslikku olukorda, milles ringkonnakohus kriminaalasja uuel arutamisel on, kui ta asub lahendama E. Aavikule karistuse mõistmise ja selle tingimusliku täitmisele pööramata jätmisega seotud küsimusi. 24.1 Juhul, kui ringkonnakohus jätab kriminaalasja uuel arutamisel maakohtu otsuse E. Aaviku KarS § 289 (§ 2172 lg 1) järgi süüditunnistamises osaliselt või täielikult muutmata, tuleb tal käsitleda ka E. Aavikule selle kuriteo eest mõistetud karistusega seonduvat. Igal juhul peab ringkonnakohus võtma seisukoha E. Aavikule KarS 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse kohta. Kuna prokurör kasseeris E. Aavikule KarS § 289 järgi mõistetud karistuse ja KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse nende väidetava leebuse tõttu, on ringkonnakohus kriminaalasja uuel arutamisel tulenevalt KrMS § 341 lg 6 teisest lausest ja § 361 lg-st 2 põhimõtteliselt pädev raskendama E. Aavikule ringkonnakohtu
19. juuni
20. a otsusega KarS § 289 järgi mõistetud karistust ja KarS § 64 lg 1 järgi mõistetud liitkaristust. Ringkonnakohus ei tohi aga tulenevalt KrMS § 331 lg-st 2 ja § 340 lg 4 p-st 4 mõista E. Aavikule raskemat üksik- või liitkaristust kui see, mille mõistis maakohus, sest E. Aaviku karistamist puudutavas osas prokuratuur maakohtu otsust ei apelleerinud. 24.2 Arvestades prokuratuuri kassatsioonis esitatud taotluse sisu, ei ole KrMS § 341 lg 6 teise lause ja § 361 lg 2 kohaselt menetluslikult välistatud seegi, et ringkonnakohus pöörab kriminaalasja uuel arutamisel E. Aavikule mõistetava vangistuse maakohtu otsuses määratud ulatuses osaliselt täitmisele. Sellise otsustuse saab ringkonnakohus teha juhul, kui ta tuvastab E. Aaviku puhul nn šokivangistuse kohaldamise materiaalsed eeldused (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
21. veebruari
22. a otsus asjas nr 3-1-1-99-06, p 21 ja
23. novembri
24. a otsus asjas nr 3-1-1-2808, p 13.) Samas ei ole aga ringkonnakohtul KrMS § 331 lg-st 2 ja § 340 lg-st 4 tulenevalt võimalik hinnata seda, kas E. Aaviku puhul on üldse olemas KarS §-dest 73 või 74 tulenevad karistusest tingimusliku vabastamise üldised eeldused (vt nt viidatud otsus asjas nr 3-1-1-99-06, p 16 jj), mis kohtupraktika kohaselt peavad esinema nii karistusest täielikul kui ka osalisel tingimuslikul vabastamisel (vt Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-28-08, p 10). Nimelt ei apelleerinud prokuratuur maakohtu otsust osas, millega kohus jättis E. Aavikule mõistetud vangistuse KarS § 74 alusel osaliselt täitmisele pööramata. Seega ei saa ringkonnakohus asja uuel arutamisel E. Aavikule mõistetavat karistust täielikult täitmisele pöörata ega suurendada maakohtu kindlaks määratud ärakantava vangistusosa pikkust. Ringkonnakohus on pädev valima üksnes E. Aaviku karistusest tingimusliku vabastamise erinevate viiside vahel. (Vrd Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-28-08, p-d 1112.) 24.3 Lisaks juhib kolleegium tähelepanu sellele, et kohtupraktika kohaselt peab eranditult kõigil karistusest tingimusliku vabastamise juhtudel tingimuslikult vabastatu katseaeg olema mõistetud vangistusest pikem (vt Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-28-08, p 10). Maakohtu otsuses pole seda nõuet järgitud, sest E. Aavikule mõistetud 4-aastane vangistus jäeti KarS § 74 alusel tingimuslikult (osaliselt) täitmisele pööramata 3-aastase, s.o mõistetud vangistusest lühema katseajaga. Märgitu ei tähenda siiski seda, et ringkonnakohus oleks igal juhul kohustatud vähendama E. Aavikule KarS § 289 järgi mõistetud üksikkaristust ja KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristust maksimaalselt 3aastase vangistuseni. Juhul, kui ringkonnakohus peaks leidma, et maakohtu poolt E. Aavikule mõistetud 4-aastase vangistuse raskus vastab karistusseadustiku
25. peatüki
26. jaost tulenevatele nõuetele, ei anna maakohtu poolt KarS § 74 ekslik kohaldamine alust seadusliku ja põhjendatud karistuse muutmiseks.
27. Kassatsioonis esitatud taotlusest tühistada ringkonnakohtu otsus osas, milles jäeti rahuldamata Eesti Vabariigi tsiviilhagi, prokurör Riigikohtu istungil loobus. Sel põhjusel ja juhindudes KrMS § 358 lg-test 1 ja 4, jätab Riigikohus prokuratuuri kassatsiooni ka tsiviilhagi puudutavas osas läbi vaatamata. III (A)
28. Kolleegium leiab, et Eesti Vabariik (Põllumajandusministeeriumi kaudu) ei ole käesolevas kriminaalasjas käsitatav kannatanuna KrMS § 37 lg 1 mõttes. 26.1 Riigikohus asus
29. aprilli
30. a määruses asjas nr 3-1-1-97-10 seisukohale, et KrMS § 37 lgs 1 sätestatud tingimus, mille kohaselt peab kahju olema tekitatud vahetult kuriteoga (või süüvõimetu isiku õigusvastase teoga) tähendab seda, et kannatanuna saab käsitada üksnes isikut, kelle kahju on kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteoga (õigusvastase teoga) nii faktiliselt kui ka õiguslikult seotud (vt viidatud määruse punkt 17). Seejuures väljendub kannatanu kahju ja kriminaalmenetluse eseme vaheline õiguslik seos selles, et kuriteokoosseis, mille järgi kriminaalmenetlus toimub, peab olema määratud kaitsma seda sama õigushüve, mille rikkumisest kannatanu kahju tuleneb (vt määrus asjas nr 3-1-1-97-10, p 19). 26.2 Käesolevas kriminaalasjas on Eesti Vabariiki kui Weroli endist aktsionäri käsitatud kannatanuna KarS § 289 - ja alates
31. märtsist 2007 KarS § 2172 lg 1 - järgi kvalifitseeritud kuriteos, mis seisnes süüdistuse kohaselt selles, et E. Aavik ja H. Hainsoo ostsid Weroli juhatuse liikme ametikohustusi rikkudes aktsiaseltsile üleliigset rapsiseemet ja põhjustasid sellega Werolile suure varalise kahju. 26.3 KarS § 2172 lg 1 näeb ette karistuse seadusest või tehingust tuleneva teise isiku vara käsutamise või teisele isikule kohustuse võtmise õiguse ebaseadusliku ärakasutamise eest või teise isiku varaliste huvide järgimise kohustuse rikkumise eest, kui sellega on tekitatud suur varaline kahju ja kui puudub KarS §-s 201 sätestatud süüteokoosseis. Kolleegium on varem märkinud, et nii KarS § 2172 lg-s 1 ette nähtud ärakasutamiskoosseis (alternatiiv 1) kui ka usalduse murdmise koosseis (alternatiiv 2) põhinevad kannatanu ja teo toimepanija vahel seaduse või tehingu alusel tekkinud tsiviilõiguslikul või avalik-õiguslikul suhtel (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
32. detsembri
33. a otsus asjas nr 3-1-1-100-09, p-d 30.1 ja 30.2). Seega kaitseb KarS § 2172 õigushüvena vaid sellist vara, mis kuulub isikule, kes on teo toimepanijaga eelnimetatud tsiviilõiguslikus või avalik-õiguslikus suhtes. Järelikult saab ka KarS § 2172 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo puhul kannatanuks olla üksnes isik, kelle vara käsutamise või kellele kohustuse võtmise õiguse ebaseaduslikus ärakasutamises või kelle varaliste huvide järgimise kohustuse rikkumises süüdistatavat süüdistatakse. 26.4 Äriühingu juhatuse liikme pädevus ja ametikohustused, mille rikkumist E. Aavikule ja H. Hainsoole seoses üleliigse rapsiseemne ostmisega KarS § 289 ja § 2172 lg 1 järgi ette heidetakse, tulenevad äriühingu ja tema juhatuse liikme vahelisest lepingulisest suhtest. Äriühingu juhatuse liikmeks olek on olemuselt käsunduslepingu-sarnane võlaõiguslik suhe äriühingu ja juhatuse liikme vahel. Seetõttu tuleb juhatuse liikme kohustuste rikkumist hinnata sellest võlasuhtest tulenevate kohustuste rikkumisena. (Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
34. mai
35. a otsus asjas nr 3-2-1-41-05, p 18 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
36. septembri
37. a otsus asjas nr 3-1-1-61-09, p 12.) Seega saab äriühingu juhatuse liikme pädevusest ja ametikohustustest üldjuhul tuleneda vaid selle äriühingu vara käsutamise ja äriühingule kohustuste võtmise õigus ning äriühingu varaliste huvide järgimise kohustus KarS § 2172 lg 1 mõttes. Erandiks võivad teatud juhtudel olla äriühingu juhatuse liikme sellised seadusest tulenevad kohustused, mis on kehtestatud otseselt mõne muu isiku kaitseks, ehkki sellisel juhul võib olla ette nähtud ka karistusõiguslik eriregulatsioon (nt KarS § 3851). Kohustused, mille rikkumises süüdistatakse E. Aavikut ja H. Hainsood - s.o juhatuse liikme kohustus pidada kinni aktsiaseltsi nõukogu seaduslikest korraldustest ja mitte teha nõukogu nõusolekuta igapäevase majandustegevuse raamidest väljuvaid tehinguid, samuti kohustus tegutseda aktsiaseltsile majanduslikult kõige otstarbekamalt - on kehtestatud ainuüksi äriühingu kaitseks. Seega saab kriminaalmenetluses, mille raames süüdistatakse äriühingu juhatuse liiget KarS § 2172 lg 1 järgi eelnimetatud kohustuste rikkumises, kannatanuna käsitada üksnes äriühingut, mitte aga näiteks selle äriühingu aktsionäre või võlausaldajaid. E. Aavikule ja H. Hainsoole esitatud süüdistuses kirjeldatud tegu ei ole põhimõtteliselt võimalik käsitada seadusest või tehingust tuleneva Eesti Vabariigi vara käsutamise või Eesti Vabariigile kohustuse võtmise õiguse ebaseadusliku ärakasutamisena ega Eesti Vabariigi varaliste huvide järgimise kohustuse rikkumisena. Seetõttu ei ole Eesti Vabariik käesolevas kriminaalasjas käsitatavkannatanuna KrMS § 37 lg 1 mõttes. 26.5 Ühtlasi leiab kolleegium, et eeltooduga sarnastel põhjustel sai üksnes äriühing olla kannatanuks enne
38. märtsi 2007 kehtinud KarS § 289 järgi kvalifitseeritud kuriteos, mis seisnes selles, et äriühingu juhatuse liige rikkus oma ametikohustusi äriühingu ees, põhjustades sellega äriühingule olulise kahju. KarS § 289 kaitses äriühingut kahju eest, mida juhatuse liige oma ametikohustusi rikkudes põhjustas (vt ka Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-61-09, p 11). Kriminaalmenetluses, kus KarS § 289 kui blanketne kuriteokoosseis on sisustatud üksnes äriühingu huvides kehtestatud kohustuste rikkumisega, ei saa kannatanuna käsitada kolmandaid isikuid (nt äriühingu aktsionäre, osanikke või võlausaldajaid). Seda seetõttu, et karistusnorm, mille tunnustel asja menetletakse, ei ole sellisel juhul suunatud nende isikute õigushüvede kaitsele. (B)
39. Vaatamata eeltoodule peab kolleegium võimalikuks nii Eesti Vabariigi kassatsiooni kui ka tsiviilhagi sisuliselt läbi vaadata. Seda järgmistel põhjustel. 27.1 Käesolevas asjas on tegemist juhtumiga, kus süüdistatavate vastu on tsiviilhagi esitanud isik, kes ei vasta küll KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud kannatanu tunnustele, kuid kelle kannatanuna menetlusse kaasamist pole ükski kohtumenetluse pool vaidlustanud; kellele on menetluses olnud tagatud kannatanu õigused ja kelle tsiviilhagi on nii maa- kui ka ringkonnakohus sisuliselt läbi vaadanud. Samuti - nagu kolleegium alaosas (C) selgitab - on kohtud tsiviilhagi lahendades seadust õigesti kohaldanud ja tsiviilhagi uueks arutamiseks sisulist vajadust pole. 27.2 Eelmises alapunktis viidatud olukorras oleks tsiviilhagi läbi vaatamata jätmine, millele võib järgneda sama vaidluse kordamine tsiviilkohtumenetluses, vaidluse osapooltele põhjendamatult koormav. Eesti kohtumenetlusõiguses ei loeta tsiviil- või haldusvaidluse lahendamist selleks mittepädeva kohtu poolt alati selliseks asjaoluks, mis peaks sõltumata asja arutamise staadiumist tooma kaasa kohtuotsuse tühistamise. Nii sätestab TsMS § 668 lg 3, et kassatsioonkaebuses ei või tugineda väitele, et asi tulnuks lahendada halduskohtus või et asi ei allunud otsuse teinud esimese astme kohtule või ringkonnakohtule või et asi tulnuks lahendada teises kohtumajas. Kassatsioonkaebuses võib tugineda asjaolule, et Eesti kohus ei olnud pädev asja lahendama rahvusvaheliselt või et asi tuli lahendada vahekohtus, kui sellele asjaolule tugineti õigeaegselt ka maakohtus ja ringkonnakohtus. Ka Riigikohtu praktikas on varem korduvalt leitud, et menetlusökonoomia ja efektiivse õiguskaitse põhimõte võib teatud juhtudel õigustada õigusvaidluse lahendamist teist liiki menetluses kui see, mille seadus selleks otseselt ette näeb (vt nt Riigikohtu erikogu
40. novembri
41. a otsus asjas nr 3-3-4-7-02, p 13; Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
42. novembri
43. a otsus asjas nr 3-2-1-123-09, p 11 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
44. veebruari
45. a otsus asjas nr 3-1-1-105-10, p 8.1). 27.3 Kolleegium leiab, et ehkki TsMS § 668 lg 3 ei reguleeri otseselt käesolevas kriminaalasjas tekkinud olukorda, on selle sätte üldise mõtte ja eesmärgiga kooskõlas see, kui Riigikohus ei jäta punktis 27.1 kirjeldatud olukorras tsiviilhagi läbi vaatamata vaid sel põhjusel, et isik, kelle nimel tsiviilhagi esitati, pole käsitatav kannatanuna KrMS § 37 lg 1 tähenduses ja seetõttu tulnuks tal hagi esitada tsiviilkohtumenetluse korras. Olukorras, kus kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise aluseks ei ole isegi halduskohtu pädevuses oleva asja arutamine maakohtu poolt, ei saa asjaolu, et maakohus vaatas tsiviilhagi tsiviilkohtumenetluse asemel läbi kriminaalmenetluses, tuua automaatselt kaasa tsiviilhagi kohta tehtud kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamist. Seejuures tuleb silmas pidada, et ka kriminaalmenetluses juhindutakse tsiviilhagi menetlemisel tsiviilkohtumenetluse korrast, arvestades küll kriminaalmenetluse erisusi (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
46. jaanuari
47. a otsus asjas nr 3-1-1-79-09, p 9). Punktis 27.1 kirjeldatud olukorras ei teeniks tsiviilhagi läbi vaatamata jätmine ka eesmärki vältida kriminaalmenetluse ülekoormamist üleliigse õigusvaidlusega, sest nii esimese kui ka teise astme kohus on kohtuasja juba ära arutanud. Ühtlasi on nii kohtumenetluse pooled kui ka kohtud teinud tsiviilhagi lahendamiseks olulisi jõupingutusi, mis tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise korral tühja jookseksid. (C)
48. Eesti Vabariigi kassatsioon on põhjendamatu ja selles märgitu (vt otsuse punkt 10 jj) ei anna alust kohtuotsuseid tsiviilhagi lahendamist puudutavas osas tühistada.
49. Kassaator tugineb väitele, et rikkudes Werolile üleliigset rapsiseemet varudes äriühingu juhatuse liikme hoolsuskohustust, samuti kohustust mitte teha nõukogu nõusolekuta igapäevase majandustegevuse raamidest väljuvaid tehinguid ja põhjustades sellega Werolile varalise kahju, vähendasid E. Aavik ja H. Hainsoo Eesti Vabariigile kuuluvate Weroli aktsiate (98,0583% aktsiakapitalist) väärtust. Selline aktsiate väärtuse vähenemine on Eesti Vabariigi arvates käsitatav talle tekitatud kahjuna, mille E. Aavik ja H. Hainsoo on kohustatud hüvitama. Kolleegium sellise käsitlusega ei nõustu. 29.1 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
50. märtsi
51. a otsuses asjas nr 3-2-1-7-10, millele kassaator tugineb, on tõepoolest asutud seisukohale, et teatud erandjuhtudel võib deliktiõiguslikult hüvitatav olla ka puhtmajanduslik kahju, sealhulgas võib isikule hüvitatav kahju seisneda talle kuuluvate aktsiate väärtuse vähenemises (vt viidatud otsuse punktid 39-40). Osutatud kohtuotsuses väljendatud õiguslikest seisukohtadest ei saa aga järeldada, nagu võiks Eesti Vabariigil kui Weroli endisel aktsionäril olla tsiviilhagis toodud asjaoludel alus nõuda E. Aavikult ja H. Hainsoolt oma aktsiate väärtuse vähenemise kahjuna hüvitamist. 29.2 Nagu ka otsuse punktis 26.4 märgitud, on äriühingu juhatuse liikmel olemuselt käsunduslepingu-sarnane suhe äriühinguga. Üldjuhul vastutab äriühingu juhatuse liige üksnes ühingu enda ees. Kolmandate isikute (sh aktsionäride või osanike) ees vastutab juhatuse liige juhul, kui ta rikub mingit seadusest tulenevat kohustust, mis on kehtestatud kas ainuüksi või sealhulgas ühingu võlausaldajate kaitseks. Sõltuvalt rikutud kohustuse olemusest võib kolmas isik nõuda juhatuse liikmelt tekitatud kahju hüvitamist deliktiõiguslikul alusel VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 järgi või kui tegemist on seadusjärgsest võlasuhtest tuleneva kohustuse rikkumisega -, siis VÕS § 115 lg 1 alusel. Lisaks on võimalik juhtorgani liikmete vastutus nende n-ö isiklike deliktide järgi ka muu deliktiõiguse alusel. Seejuures tuleb kõne alla ka juhtorgani liikmete vastutus VÕS § 1045 lg 1 p-le 8 tuginedes heade kommete vastase tahtliku käitumisega tekitatud kahju eest. (Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
52. märtsi
53. a otsus asjas nr 3-2-1-7-10, p-d 30-31). 29.3 Kohtud leidsid õigesti, et

§ 306

lg-s 2 sätestatud aktsiaseltsi juhatuse liikme kohustused, mille väidetavale rikkumisele süüdistatavate poolt riik tsiviilhagis tugineb, on kehtestatud ainuüksi aktsiaseltsi kaitseks. (Märgitu kehtib põhimõtteliselt ka kassatsioonis osutatud

§ 315lg 1 kohta, ehkki viidatud kujul kehtestati see säte alates 1.

jaanuarist 2006 ega ole seetõttu asjas kohaldatav.)

§ 306

lg 2 alusel ei teki aktsiaseltsi juhatuse liikme ja aktsionäri vahel seadusjärgset võlasuhet. Samuti ei saa aktsionär esitada

§ 306

lg 2 rikkumisele viidates juhatuse liikme vastu deliktiõiguslikku nõuet VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 alusel. VÕS § 1045 lg 3 kohaselt ei ole seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega kahju tekitamine õigusevastane, kui kahju tekitaja poolt rikutud sätte eesmärk ei olnud kannatanu kaitsmine sellise kahju tekkimise eest. Kuna

§ 306

lg 2 eesmärk ei ole aktsionäri kaitsmine kahju tekkimise eest, ei saa aktsionär selle sätte rikkumisele tugineda ka juhatuse liikme vastu VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 alusel nõuet esitades. 29.4 Iseenesest on õige kassaatori väide, et aktsiaseltsi juhatuse liikme poolt majanduslikult ebaotstarbeka ja/või nõukogu korraldusi eirava käitumisega aktsiaseltsile kahju tekitamine, mis toob kaasa aktsiaseltsi vara vähenemise, võib vähendada aktsiate väärtust ja seega ka aktsionäride varalisi huve. Vältimaks erinevate aktsionäride ebavõrdset kohtlemist ja aktsiaseltsi ning mõne aktsionäri huvide konflikti, toimub aktsionäride huvide kaitsmine kõnealuses olukorras

§ 315mõtte kohaselt äriühingu kaudu.

Aktsiaseltsil tekib ametikohustuste rikkumisega aktsiaseltsile kahju põhjustanud juhatuse liikme vastu

§ 315lg 2 alusel (enne 1.

jaanuari 2006

§ 315lg 1 alusel) kahju hüvitamise nõue.

Selline nõue kuulub ainuüksi aktsiaseltsile, kellel on juhatuse liikmega tehinguline suhe (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 31. märtsi 2010. a otsus asjas nr 3-2-1-7-10, p 29). Juhatuse liikme vastu

§ 315

lg 2 (varem § 315 lg 1) alusel tekkinud kahju hüvitamise nõue kuulub aktsiaseltsi vara hulka ja see asendab tinglikult vara, mille aktsiaselts juhatuse liikme rikkumise tõttu kaotas.

§ 315

lg-st 2 (varem § 315 lg-st 1) tuleneva kahjuhüvitisnõude maksmapanekul on aktsiaseltsil põhimõtteliselt võimalik saavutada olukord, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles aktsiaselts oleks olnud, kui juhatuse liige ei oleks oma kohustusi rikkunud (VÕS § 127 lg 1). Ühtlasi saavad selle tulemusena eelduslikult heastatud aktsionäride riivatud varalised huvid ja seda võrdselt kõigi aktsionäride puhul. Kasutades talle äriseadustikuga antud õigusi, on aktsionäril võimalik mõjutada aktsiaseltsi oma (endise) juhatuse liikme vastu kahjuhüvitisnõuet esitama. Vähemalt enamusaktsionäri puhul võib sellist võimalust pidada piisavalt tõhusaks varaliste huvide kaitsmise abinõuks olukorras, kus juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi aktsiaseltsi ees ja põhjustanud sellega aktsiaseltsile kahju, mille tõttu väheneb ka aktsiate väärtus. 29.5 Eelmärgitu ei välista aktsionäri võimalust esitada kahjuhüvitusnõue juhatuse liikme vastu siis, kui juhatuse liige rikub seadusest tulenevat kohustust, mille eesmärk on aktsionäri kaitse (nt

§st 294 tulenevat kohustust teavitada aktsionäri ettenähtud korras üldkoosolekust või

§-s 287 sätestatud kohustust anda aktsionärile teavet). Käesolevas asjas aga sellise olukorraga tegemist pole. 29.6 Tsiviilhagis toodud asjaoludel ei tule ka kõne alla E. Aaviku ja H. Hainsoo vastu esitatud Eesti Vabariigi kahjuhüvitisnõude rahuldamine VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 alusel. E. Aaviku ja H. Hainsoo väidetav tegevus Werolile üleliigse rapsiseemne varumisel on käsitatav otseselt aktsiaseltsi vastu suunatud rikkumisena, mida ei saa samas pidada mõne konkreetse Weroli aktsionäri tahtlikuks heade kommete vastaseks kahjustamiseks VÕS § 1045 lg 1 p 8 tähenduses. 30. Sõltumata eeltoodust osutab kolleegium sellele, et riik jättis need võimalused, mis seadus talle oma varaliste huvide kaitseks andis, kasutamata. Kassatsioonist nähtuvalt sai riik, kes oli sel ajal 98,0583% Weroli aktsiate omanik, üleliigse rapsiseemne varumisega Werolile tekitatud kahjust teada juba 2005. aastal. Sel ajal kehtinud

§ 298

p 9 kohaselt oli juhatuse liikme vastu nõude esitamise otsustamine aktsionäride üldkoosoleku, s.t käesoleval juhul sisuliselt Eesti Vabariigi kui Weroli enamusaktsionäri pädevuses. Ka pärast 1. jaanuari 2006, mil jõustunud seadusemuudatusega läks eelnimetatud pädevus üle aktsiaseltsi nõukogule (

§ 317

lg 8), oli Eesti Vabariigil enam kui 98% Weroli aktsiate omanikuna tõhus võimalus mõjutada aktsiaseltsi enda valitud nõukogu liikmete kaudu esitama nõuet väidetavalt kahju tekitanud (endiste) juhatuse liikmete vastu. Riik seda võimalust aga ei kasutanud. Müües

1. juulil 2006 talle kuulunud Weroli aktsiad, loobus Eesti Vabariik sisuliselt võimalusest saavutada oma aktsiate väärtuse suurendamine Weroli võimaliku kahjuhüvitisnõude maksmapanekuga E. Aaviku ja H. Hainsoo vastu. Ühtlasi tuleb silmas pidada, et kahjuhüvitusnõue, mis Werolil võis seoses üleliigse rapsiseemne ostmisega E. Aaviku ja H. Hainsoo vastu tekkida, kuulus aktsiate müügi ajal Weroli vara hulka ja pidi eelduslikult mõjutama ka enampakkumisel kujunenud Weroli aktsiate hinda. Juhul, kui riik leidnuks, et Weroli võimalik kahjuhüvitusnõue E. Aaviku ja H. Hainsoo vastu ei pruugi müüdavate aktsiate hinnas õiglaselt kajastuda, olnuks tal enne aktsiate müüki võimalik kahjuhüvitisnõue Werolilt omandada ning see ise maksma panna. Ka seda riik ei teinud. Kirjeldatud olukorras on kohatu kassaatori väide, et maakohtu ja ringkonnakohtu tõlgendus on jätnud riigi kui Weroli (endise) aktsionäri tõhusa õiguskaitsevahendita.
2. Eeltoodud põhjustel leiab kolleegium, et maakohtu ja ringkonnakohtu otsustus jätta Eesti Vabariigi tsiviilhagi rahuldamata on seaduslik ning põhjendatud ja tuleb jätta muutmata. IV
3. T. Jaanisoo kaitsja kassatsioonis (vt otsuse punkt 11) osutatakse põhjendatult sellele, et ringkonnakohus on jätnud alusetult lahendamata kaitsja tähtaegselt esitatud taotluse hüvitada T. Jaanimetsale apellatsioonimenetluse kulud (kriminaaltoimiku LXVIII kd, tl 88 jj). Ringkonnakohus pole kõnealuse taotluse osas mingit seisukohta võtnud ei
4. juuni
5. a kohtuotsuses ega samal päeval T. Jaanisoo kaitsja määruskaebuse lahendamiseks tehtud määruses (vt otsuse punkt 5.11). Sellega rikkus ringkonnakohus KrMS § 331 lg-st 1, § 306 lg 1 p-st 14 ja § 189 lgst 2 tulenevaid nõudeid.
6. KrMS § 191 lg 3 sätestab, et kohtuotsuse peale esitatud apellatsiooni või kassatsiooni läbi vaadates võib ringkonnakohus või Riigikohus teha uue kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse kulude vaidlustamisest sõltumata. Osutatud sättest tulenev pädevus hõlmab kolleegiumi hinnangul ka ringkonnakohtu ja Riigikohtu õigust teha kriminaalmenetluse kulude hüvitamise kohta ise uus otsustus ka juhul, kui madalama astme kohtu vaidlustatud otsuses on see küsimus jäetud täielikult või mingite konkreetsete kulude osas lahendamata. Seetõttu lahendab Riigikohtu kriminaalkolleegium T. Jaanimetsa kaitsja apellatsioonimenetluse kulude hüvitamise taotluse ise, kriminaalasja selles osas ringkonnakohtule uueks arutamiseks saatmata.
7. Ringkonnakohtule esitatud taotluses palus kaitsja T. Jaanimetsale apellatsioonimenetluse kuluna hüvitada 4515 eurot 22 senti. Taotluse kohaselt oli OÜ Advokaadibüroo Luberg ja Päts leppinud T. Jaanimetsaga k