RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON Eesti Vabariigi nimel

) § 48 lg 1 täiendamisega

1. juunil 2009, seega oli juurdehindlus
2. aastal seadusega vastuolus. Samale seisukohale asus õiguskantsler
3. märtsi
4. a kirjas nr 7-1/060511/0701815, millega tegi Tartu Vanglale ettepaneku rikkumise kõrvaldamiseks.
5. Tallinna Halduskohus rahuldas
6. jaanuari
7. a otsusega haldusasjas nr 3-10-2558 kaebuse ja mõistis Tartu Vanglalt A. Sarapuu kasuks välja hüvitise 15,05 eurot avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju eest. Kohus leidis, et kaebuses märgitud perioodil kehtinud õigusaktidest saab järeldada, et kinnipeetav võis sisseostude tegemisel arveldada nii eraõigusliku isiku kui vangla endaga. Mõlemal juhul oli vanglal õigus sisseostude tegemist kontrollida.

§ 48

lg-st 1 tulenes kinnipeetava subjektiivne õigus osta vanglas lubatud kaupu, millele vastas vangla avalik-õiguslik kohustus tagada selliste kaupade ostmise võimalus. Tartu Vangla ei olnud sõlminud ühegi isikuga haldus- ega tsiviilõiguslikku lepingut kinnipeetavale kaupade ostmise võimaldamise kui haldusülesande üleandmiseks, vaid täitis seda ülesannet müügiteenust osutades iseseisvalt. Kohus nõustus vastustajaga, et asjade müüki reguleerib eraõiguse valdkonda kuuluv võlaõigusseadus, samas võib juhul, kui isikud ei ole eraõigusliku regulatsiooniga hõlmatud õigussuhtes samaväärses seisundis, olla põhjendatud eraõigusliku regulatsiooni asendamine avalik-õiguslikuga. Vabaturumajanduse tingimustes kujuneb kaupade müügihind pakkumise ja nõudluse kooslusmõju tulemusena. A. Sarapuul puudus aga võimalus kauba hinda tingida, sortimenti valida või osta kaupa mõne teise isiku käest, mistõttu oli Tartu Vangla kauplus monopoolses seisundis. Vabaturumajanduse reeglite toimimisel müüks kasumile orienteeritud ettevõte kaupu sellises olukorras tavapärasest mitu korda kõrgema hinnaga, kasutades sellega maksimaalselt ära oma monopoolset seisundit. Tartu Vangla kauplusel selline võimalus puudus, kuna kaupluse juhataja ei otsustanud kaupade juurdehindlust iseseisvalt, vaid Tartu Vangla juhtkonna kontrollimisel. Sellist kontrolli tuleb pidada mõistlikuks, kuna

§ 48

lg-st 1 järeldub ka see, et vangla pidi tagama asjade ostmise võimaluse mõistlike, mitte kinnipeetavate jaoks ülemääraste hindadega. Samas pidi juurdehindlus katma vangla kulud seoses vangla tingimustes sisseostude tegemise võimaldamisega, mistõttu võib juurdehindlust pidada sisseostude tegemise võimaldamisega kaasnevaks kuluks. Riigikohtu erikogu on 16. veebruari 2010. a määruses asjas nr 3-3-4-1-10 leidnud, et

§ 48lg 1 24.

juulil 2009 jõustunud redaktsioonis määratletud vangla kohustuse näol on tegemist avaliku ülesandega (p 5). Halduskohus leidis, et eeltoodud erikogu seisukoht on asjakohane ka kuni 24. juulini 2009 kehtinud vangistusseaduse redaktsiooni puhul. Kuna kaupade juurdehindlus ei kujunenud vaba kauplemise tingimustes, vaid seda tuleb pidada sisseostude tegemise võimaldamisega kaasnevaks kuluks ning sisseostude tegemise võimaldamise näol on tegemist vangla avaliku ülesandega, tuleb vaidlust juurdehindluse suuruse või selle määramise õiguse üle samuti pidada avalik-õiguslikuks. Oluline ei ole see, et juurdehindluse määramise kohta puudus vangla üldkorraldus või muu vaidlustamist võimaldav kirjalik haldusakt. Juurdehindluse suurus mõjutas kaebaja

§ 48

lg-st 1 tulenevat õigust vanglas lubatud toiduaineid osta, mistõttu juurdehindluse määra haldusaktina vormistamata jätmine ei saa võtta kaebajalt õigust kontrollida selle seaduslikkust. Kui asuda seisukohale, et juurdehindluse määramisest tulenev pooltevaheline suhe ei ole avalik-õiguslik, puuduks halduskohtul pädevus kaebuse läbivaatamiseks ning kaebus tuleks saata lahendamiseks maakohtule. Kuna vangla poes kaupadele juurdehindluse kohaldamisel on sisuliselt tegemist avalik-õigusliku tasuga haldusülesande täitmise eest, pidi vangla arvestama Eesti Vabariigi põhiseaduse §-ga 113, mille kohaselt riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed sätestab seadus. Sisseostude tegemise eest võetav tasu vastab vähemalt järgmistele riigilõivu tunnustele: 1) tegemist on tasuga (sisseostude tegemise võimaldamise eest); 2) on olemas vastuhüve tasu maksjale; 3) eesmärk on riigi (vangla) tehtava toimingu (kauba müügi võimaldamine) kulutuste hüvitamine huvitatud isiku poolt; 4) on olemas toimingust huvitatud isik (kinnipeetav), kes taotleb toimingu tegemist (sisseostu tegemise võimaldamine) ning tasub selle eest; 5) tasu laekub vanglale (fiskaalne aspekt). Kauba juurdehindluse lubatud protsendimäär sätestati "Karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku ja vangistusseadustiku muutmise seadusega"

§ 48lg 1 täiendamise teel ning see jõustus alles 24.

juulil

1. Enne vastavat seadusemuudatust ükski seadus juurdehindluse määra ei sätestanud. Kuna Tartu Vangla ei järginud seega
2. aastal kaebajale kaupade müügil PS §-st 113 tulenevat seaduse reservatsiooni nõuet, oli juurdehindluse kohaldamine perioodil juuli kuni
3. november 2008 põhiseadusega vastuolus. Kohtu täpsustatud arvutuste järgi oli Tartu Vangla kaupluse kasum kaebajale kaupade müügist kaebuses märgitud perioodil kokku 235,51 krooni. Pärast rikkumise toimumist (st raha maksmist) ei olnud kaebaja rikutud õigusi enam võimalik taastada ega kaitsta riigivastutuse seaduse (RVastS) §-des 3, 4 ja 6 sätestatud nõuete esitamisega. Eeltoodust tulenevalt mõistis halduskohus vahetuskurssi 1 EUR = 15,6466 EEK arvestades Tartu Vanglalt kaebaja kasuks välja 15,05 eurot.
4. Tartu Vangla esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja A. Sarapuu kaebuse rahuldamata jätta. Vangla nõustus halduskohtuga, et kinnipeetavatele kaupade ostmise võimaluse tagamine oli avalik-õiguslik ülesanne, kuid see ei tähenda, et seda oleks olnud ka kaupade müümine. Tegemist on kahe eraldiseisva tegevusega. Halduskohtu otsus on vastuoluline ja ebaselge sellest saab teha järelduse, et kui vangla oleks kauplemiseks sõlminud halduslepingu mõne eraõigusliku isikuga, oleks juurdehindluse kehtestamine olnud lubatav. Halduskohtu seisukohta, et kinnipeetavail puudus võimalus kaubelda kauba hinna üle, ei kinnita ükski tõend. A. Sarapuu ei ole kauba hinda kordagi vaidlustanud ega avaldanud soovi osta kaupa kusagilt muljat. Oletuslik on seisukoht, et selline võimalus oli absoluutselt välistatud. Lisaks puudub otsene võimalus müügihinna üle kauplemiseks ka väljaspool vanglat, ostjal on üksnes valik, kas osta kaup pakutava hinnaga või ost sooritamata jätta. Kinnipeetavate põhjendatud taotluste alusel on neil võimaldatud osta kaupu ka mõne teise müüja käest, kuna vangla kaupluses müüdava kauba nomenklatuur on piiratud. Ka enamikus Eesti maapiirkondades on vaid üks kauplus ja piirkonnas elavad inimesed on paratamatult sunnitud tegema sisseostud seal, hoolimata sellest, et hinnad on sageli kõrgemad kui linna suurtel kaubanduskettidel. Ekslik on halduskohtu järeldus, et Riigikohtu erikogu
5. veebruari
6. a määruses nr 3-3-4-1-10 võetud seisukoht on asjakohane ka nimetatud sätte kuni
7. juulini 2009 kehtinud redaktsiooni puhul. Sätte sõnastust on oluliselt muudetud. Uus redaktsioon näeb vanglale ette kaupade müümise ning välistab seega, et kinnipeetav saaks sisseoste sooritada mõne teise kaupmehe käest. Varasem redaktsioon seda võimalust ei välistanud. Seega ei vasta juurdehindlus riigilõivu tunnustele - tegemist ei olnud tasuga haldusülesande täitmise eest. A. Sarapuu ja Tartu Vangla sõlmisid eraõigusliku müügilepingu. Analoogselt sisseostude sooritamisega on vanglal kohustus korraldada kinnipeetavaile ka tervishoiuteenuse osutamist, ometi on Riigikohtu halduskolleegium leidnud, et vanglas tervishoiuteenuse osutamisel tekib eraõiguslik suhe. Isegi kui halduskohtu järeldus, et vangla täitis kaupu müües avalik-õiguslikku ülesannet, on õige, ei anna see veel alust hüvitise väljamõistmiseks. Kohtuotsusest ei nähtu, milles seisnes Tartu Vangla süü. A. Sarapuu oleks saanud kahju tekkimist ära hoida, kuna enamus sisseostudest ei ole hädavajalikud kaubad. A. Sarapuu oleks RVastS § 4 alusel saanud nõuda halduse jätkuva toiminguga kaasneva õiguste rikkumise lõpetamist. Samuti oleks tal olnud võimalik taotleda hinna alandamist või vaidlustada juurdehindlust. Halduskohus ei tuvastanud, et vangla kaupluses oleksid olnud kõrgemad hinnad kui vabaduses. Kahju hüvitamine viiks praegusel juhul alusetu rikastumiseni.
8. Tallinna Ringkonnakohus jättis
9. mai
10. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Kuni
11. maini 2008 kehtinud

§ 48

lg 1 kohaselt võis kinnipeetav teha sisseoste "vangla vahendusel", ajavahemikul

1. juuni 2008 -
2. juuli 2009 kehtinud redaktsiooni kohaselt võis selliseid sisseoste teha "vangla kontrollimisel". Enne
3. juulit 2009 puudus seega selge regulatsioon, millises vormis ja mis tingimustel vangla vastavat ülesannet täidab. Ringkonnakohus leidis, et apellatsioonkaebuses märgitud vahetegu kaupade ostmise võimaluse tagamise ja kauplemise vahel on kunstlik. Iseenesest pole kahtlust selles, et Tartu Vanglale kaasnes kaupluse pidamisega märkimisväärne kulu (nt apellatsioonkaebuses välja toodud kütte-, transpordi-, elektri- ja veekulu, kaupluse töötajate palgad, kulutused kaupade kaalumisele, märgistamisele, müügidokumentide vormistamisele jms). Samuti ei ole käesoleval juhul vaidluse all see, et

§ 48

lg 1 kehtivat sõnastust arvestades pole põhjust pidada kaupadele lisatud juurdehindlust (keskmiselt 17,99%) põhjendamatult suureks. Need asjaolud ei saa aga õigustada vangla kulutuste kinnipeetavate kanda jätmist ilma vastava selge normita seaduses. Käesoleval juhul on Tartu Vangla taganud kinnipeetavatele sisseostude tegemise õiguse vangla enda kaupluse tegevuse kaudu, mistõttu ei oma asja lahendamiseks tähtsust, millise hinnaga oleks kinnipeetavatele saanud kaupu müüa mõni eraõiguslik isik, kui vangla oleks temaga sõlminud sellekohase halduslepingu. Ühelgi juhul ei oleks vangla ka sellises olukorras saanud seadusliku aluseta jätta sisseoste tegevate kinnipeetavate kanda sisseostude tegemise kontrollimise või vahendamisega seotud vangla kulusid (nt kontrolli teostavate ametnike töötasud, täiendavad bürookulud jms). Tartu Vangla ja kinnipeetavate vahel kaupade ostumüügi kohta sõlmitud lepingud on küll tsiviilõiguslikud, kuid kaupu müües (st vastava infrastruktuuri käigushoidmisega, kaupluse personali komplekteerimisega jne) täitis vangla samal ajal temale seadusega pandud avalik-õiguslikku ülesannet. Riikliku ülesande täitmise kulud peab katma riik (käesoleval juhul konkreetsemalt vangla), kui selleks ei ole PS §-s 113 ettenähtud viisil (st seadusega) sätestatud teistsugust korda. Seejuures ei oma tähtsust, kas kinnipeetavatel oli reaalne võimalus soetada kaupu ka mujalt kui vangla kauplusest ning kas A. Sarapuu on seda kunagi taotlenud või mitte. Ringkonnakohus pidas usutavaks, et vangla kaupluse sortimendi piiratust arvestades võimaldas vangla põhjendatud vajaduse korral teatud kaupu soetada vangla kontrollimisel/vahendamisel ka mujalt, kuid isegi juhul, kui seda oleks ka tegelikkuses võimaldatud kõigi kaupade puhul (sh nende osas, mis olid ise või mille analoog oli vangla kaupluse sortimendis olemas), ei muudaks see vangla kaupluse pidamist eraõiguslikuks tegevuseks. RVastS § 7 lg-st 1 tulenevalt ei ole vastutus avalik-õiguslikus suhtes kahju tekitamise eest üldjuhul süüline. Tegemist ei ole olukorraga, kus kahju tekitamist ei oleks ka avalike ülesannete täitmisel vajalikku hoolsust täielikult järgides olnud võimalik vältida. Kaupadele hinnalisa kehtestamisel oli vanglale ilmselgelt arusaadav, et selle tagajärjel nõutakse kinnipeetavatelt sisse rohkem raha, kui kaupade sisseostmiseks kulus. A. Sarapuu kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmist ei saa põhjendada ka sellega, et ta pole kasutanud RVastS §-des 3, 4 või 6 sätestatud esmaseid õiguskaitsevahendeid (RVastS § 7 lg 1). Vangla välja toodud kaebaja võimalike tegematajätmiste näol ei oleks ilmselt olnud tegemist efektiivsete õiguskaitsevahenditega ning nende rakendamise võimalikkus ja vajalikkus ei pidanud olema kaebajale ettenähtav. Tartu Vangla väited seoses A. Sarapuu alusetu rikastumisega pole põhjendatud, sest isiku varalise positsiooni hindamisel ei ole oluline, kas ja millise hinnaga ta oleks võinud kaupu saada mõnelt teiselt müüjalt, vaid RVastS § 8 lg 1 kohaselt tuleb hinnata üksnes seda, millises olukorras oleks A. Sarapuu olnud juhul, kui Tartu Vangla ei oleks tema õigusi rikkunud ehk vangla kaupluses müüdavatele kaupadele õigusvastaselt juurdehindlust lisanud. Sellisel juhul oleks A. Sarapuul olnud võimalik soetada vangla kauplusest toiduaineid ja esmatarbevahendeid kaupade sisseostuhinnaga, mistõttu on talle tekkinud varaline kahju rakendatud hinnalisa ulatuses. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Tartu Vangla esitas kassatsioonkaebuse, milles palub haldus- ja ringkonnakohtu otsused tühistada ja A. Sarapuu kaebus rahuldamata jätta. Kassaator märgib, et jääb varasemas kohtumenetluses esitatud seisukohtade juurde ning lisab järgmist. Väär on ringkonnakohtu seisukoht, et vahetegu sisseostude võimaldamise ja kontrollimise ning kaupade müügi vahel on kunstlik. Näiteks Tallinna ja Murru Vangla täitsid seadusest tulenevat kontrollikohustust, kuid müügiprotsessiga tegeles eraõiguslik juriidiline isik. Vangla ja kinnipeetava vahelisest müügilepingust tuleneva kohustuse täitmine ei ole suunatud avaliku võimu teostamisele ning pole mingit vahet, kas müügilepingu üheks pooleks on vangla või eraõiguslik juriidiline isik. Ei selgu, millistest tõenditest järeldas ringkonnakohus, et vangla jättis sisseostude tegemise kontrollimise või vahendamisega seotud kulud kinnipeetavate kanda. Sellise konstateeringuga on ringkonnakohus kassaatorit üllatanud. Kontrolli teostavate ametnike töötasusid ja muid kontrollimisega seotud kulutusi ei ole kunagi arvestatud kaupluses müüdavate kaupade juurdehindluse hulka. Vangla territooriumile toodava kauba üle teostavad kontrolli vanglateenistuse ametnikud, kellele see on igapäevane teenistusülesanne, mille eest nad saavad töötasu vanglalt seadusega ettenähtud korras. Juurdehindluse kehtestas kaupluse juhataja iga kaubaartikli kohta eraldi, lähtudes seejuures üldistest kauplemise põhimõtetest ja hinnakujunduse praktikast. Juurdehindlusega kaeti üksnes müügiprotsessiga paratamatult seonduvad kulutused, mis on sarnased eraõiguslikust juriidilisest isikust müüja omadega. Riigieelarve seadusest nähtuvalt ei ole kunagi ühelegi riigieelarvelisele asutusele eraldatud raha selliste kulutuste jaoks, mis ei ole seotud asutuse põhitegevusega. Asja õigeks ja õiglaseks lahendamiseks on oluline, kas A. Sarapuu oleks pidanud tasuma juurdehindlust ka juhul, kui kauplemisega oleks Tartu Vanglas tegelenud mõni eraõiguslik juriidiline isik. Kaebajal ei ole subjektiivset õigust nõuda endale kauba müümist sisseostuhinnaga. Ringkonnakohtu järeldus, et juurdehindluse kehtestamata jätmise puhul oleks A. Sarapuu saanud soetada kaupu sisseostuhinnaga, ei tugine tõenditele ning on üllatav. Kui vanglas oleks kaupu müünud eraõiguslik isik, oleks A. Sarapuu pidanud tasuma vähemalt sama suurt juurdehindlust, mistõttu ei ole talle varalist kahju tekkinud. Tartu Vangla kauplus tegutses jaemüüjana ja soetas kinnipeetavaile müüdava kauba hulgimüüjatelt, samamoodi toimub müügiprotsess ka vabaduses.
2. A. Sarapuu esitas kassatsioonkaebusele vastuse, milles palus haldus- ja ringkonnakohtu otsused muutmata jätta. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Poolte vahel on vaidlus selles, kas vangla kaupluses müüdava kauba müügihinna sisseostuhinnale lisanduv osa (juurdehindlus) kujutab endast avalik-õiguslikku makset, mis peaks PS § 113 kohaselt olema kehtestatud seadusega. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb PS § 113 loetletud erinevaid makseid tõlgendada võimalikult laialt, nii et hõlmatud oleksid kõik avalik-õiguslikud tasud (üldkogu
4. detsembri
5. a otsus asjas nr 3-4-1-10-00, p 20).
6. Haldus- ja ringkonnakohus on leidnud, et juurdehindluse näol on tegemist tasuga vangla avalikõigusliku üleande täitmise eest. Riigikohtu erikogu on selgitanud, et avalikke ülesandeid (haldusülesandeid) võib õiguslikult määratleda kui vahetult seadusega või seaduse alusel haldusinstitutsioonidele pandud ülesandeid või ülesandeid, mis on tõlgendamise teel vastavast õigusnormist tuletatud. Avalik ülesanne ei tähenda tingimata seda, et tegemist peab olema täidesaatva riigivõimu volituse kasutamisega. Seadusandja võib avaliku ülesandena määratleda ka kinnipeetavale normaalsete elutingimuste loomise ja tagamise. Avaliku ülesande olemus ei muutu sellest, et seda ülesannet täidab eraõiguslik isik (
7. veebruari
8. a määrus asjas nr 3-3-4-1-10, p 5).
9. Kaebuses väljatoodud perioodil juuli kuni november 2008 kehtis

§ 48

lg 1 järgmises sõnastuses: "Kinnipeetav võib oma isikuarvel oleva raha eest sisekorraeeskirjades sätestatud korras osta vangla kontrollimisel toiduaineid, isikliku hügieeni tarbeid ja muid asju, mille omamine vanglas on lubatud. Avavangla kinnipeetav võib sisseoste teha ka vangla kontrollimiseta."

§ 48lg 1 alates 24.

juulist 2009 kehtiva redaktsiooni osas on Riigikohtu erikogu leidnud, et sellest tuleneb vanglale avalik-õiguslik ülesanne tagada kinnipeetavatele sisseostude tegemise võimalus (

1. veebruari
2. a määrus asjas nr 3-3-4-1-10, p 5). Riigikohtu halduskolleegium nõustub haldusja ringkonnakohtuga, et ka vangistusseaduse varem kehtinud regulatsioonist tulenes vanglale kohustus tagada kinnipeetavatele sisseostude tegemise võimalus. Riigikohus ei nõustu aga kohtute järeldusega, et eeltoodust tulenevalt kujutab kauba müügihinna see osa, mis ületab kauba sisseostuhinda, avalik-õiguslikku tasu.
3. Riiklikuks lõivuks saab lugeda tasu vaid selliste soorituste eest, mida reguleerib avalik õigus. Seejuures ei piisa sellest, et avalik õigus reguleerib soorituse tegemise kohustust. Ka soorituse sisu peab alluma avalik-õiguslikule regulatsioonile.

§ 48

lg-ga 1 kinnipeetavatele tagatud võimalus osta teatud kaupu tähendab vangla kohustust võimaldada kinnipeetaval astuda vastavatesse tsiviilõigussuhetesse. Kaupade ostmine ise aga toimub eraõiguslikule regulatsioonile alluva müügilepingu alusel. Seega allub kauba müügihind tervikuna eraõiguslikule regulatsioonile.

1. Riigikohtu praktikas (eelkõige
2. oktoobri
3. a otsus asjas nr 3-4-1-15-07 ning
4. juuni
5. a otsus asjas nr 3-2-1-55-08) on rahalise kohustuse avalik-õiguslikuks tasuks lugemisel muu hulgas oluliseks peetud järgmisi kriteeriume: poolte vahel tekib tasu nõudmisel avalik-õiguslik (võimu-) suhe; ei sõlmita tsiviilõiguslikku lepingut, mille täitmist oleks riigil võimalik nõuda tsiviilkohtumenetluse korras; tasu maksjal puudub õigus nõuda teiselt lepingupoolelt vastusooritust; sellist tasu saab nõuda ainult riik; riik kasutab tasu kogumisel võimuvolitusi. Vangla kaupluses müüdava kauba eest nõutav hind loetletud kriteeriumitele ei vasta. Poolte vahel sõlmitakse võlaõigusseaduse regulatsioonile alluv müügileping. Oste sooritav kinnipeetav saab vangla kauplusele makstava tasu eest reaalse vastusoorituse - kauba. Analoogset tasu kauba müügiteenuse eest saab nõuda iga eraõiguslik isik. Riigikohtu üldkogu märkis
6. detsembri
7. a otsuses asjas nr 3-4-1-10-00 (p 11), et riik võib avalik-õigusliku juriidilise isikuna osaleda ka tsiviilõigussuhetes. Sellisel juhul allub riigi tegevus reeglina samadele eraõiguslikele normidele ja põhimõtetele, mis laienevad kõigile tsiviilõiguse subjektidele. Nii ei vaja eraõiguslikes suhetes tehingutingimuste määratlemine seadusest tulenevat erivolitust. Seega ei eeldanud vangla kaupluses kaupade eest sisseostuhinnast suurema tasu küsimine PS §-s 113 sätestatud seadusereservatsiooni klausli järgimist.
8. A. Sarapuu on pöördunud halduskohtusse nõudega kahju hüvitamiseks, mis väidetavalt tekkis Tartu Vanglaga sõlmitud müügilepingute tagajärjel. Riigikohtu halduskolleegium on seisukohal, et müügilepingu sõlmimisel kujunes vangla ja A. Sarapuu vahel eraõiguslik suhe, mille raames kahju tekitamist saab kontrollida tsiviilkohtumenetluse korras. Tekkinud tsiviilõigussuhtes peab vangla arvestama ka

§ 48

lg-s 1 sätestatud kohustusega tagada kinnipeetavale reaalne sisseostude tegemise võimalus, mis eeldab seda, et kaupade eest küsitav hind ei oleks ebaproportsionaalselt suur.

§ 48lg 1 rakendamisel saab arvestada ka Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusega REC

§ 48lg-t 1.

Nimetatud protsent ei ületa praeguseks seadusandja poolt kindlaks määratud 20% suurust lubatavat maksimumpiiri, mille võrra müüdava kauba hind võib olla sisseostuhinnast kõrgem, ega ole ebanormaalselt kõrge võrreldes hindadega väljaspool vanglat. Kaupade müümine sisseostuhinnast 17,99% võrra suurema hinnaga ei piira ebaproportsionaalselt kinnipeetavate õigust sisseoste sooritada. Riigikohus nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et

§ 48

lg 1 kehtivat sõnastust arvestades pole põhjust pidada juurdehindlust põhjendamatult suureks. Seega tuleb A. Sarapuu kaebus rahuldamata jätta.

1. Riigikohus rahuldab Tartu Vangla kassatsioonkaebuse ja tühistab Tallinna Halduskohtu
2. jaanuari
3. a otsuse ning Tallinna Ringkonnakohtu
4. mai
5. a otsuse käesolevas asjas. Riigikohus teeb HKMS § 72 lg 1 p 4 alusel uue otsuse, millega jätab A. Sarapuu kaebuse rahuldamata. Kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon tuleb HKMS § 90 lg 2 esimese lause alusel Tartu Vanglale tagastada. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann