Obsah (6)

§ 424§ 66§ 82§ 5§ 70§ 81

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-1-1-104-11 Määruse kuupäev 14. detsember 2011 Kohtukoosseis Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi Kohtuasi Rahali

§ 424

järgi ja teda karistati 120 päevamäära (12 600 krooni) suuruse rahalise karistusega. Vastavalt

§ 66

lg-le 1 määrati, et rahaline karistus tuleb tasuda osade kaupa, s.t maksta alates

1. a aprillist igakuiselt vähemalt 1260 krooni lõpptähtajaga
2. jaanuar
3. Viru Maakohtu otsus jõustus
4. märtsil 2008 ja see pöörati täitmisele
5. märtsil
8. detsembril 2010 esitas Narva kohtutäitur Andrei Krek Viru Maakohtule avalduse, milles palus vastavalt

§-le 70 asendada V.Z-ile mõistetud rahaline karistus vangistusega. Avalduse kohaselt süüdimõistetu rahalise karistuse tasumise kohustust vabatahtlikult ei täitnud ega taotlenud ka tasumise tähtaja pikendamist. Avalduse esitamise aja seisuga oli rahalise karistuse tasumata osa suuruseks 10 930 krooni ja 13 senti. 3. Viru Maakohtu 1. juuli 2011. a määrusega jäeti kohtutäituri avaldus

§ 82lg 1 p 2 alusel kohtuotsuse täitmise aegumise tõttu rahuldamata.

Kohus märkis, et V.Z suhtes tehtud otsus jõustus 24. märtsil 2008.

§ 82

lg 1 p 2 sätestab, et kohtuotsust ei asuta täitma, kui teise astme kuriteo asjas tehtud kohtuotsuse jõustumisest on möödunud kolm aastat. Kuivõrd

§ 82

lg 2 p-st 3 tulenevaid aegumise peatumise aluseid ei esinenud, on V.Z suhtes tehtud otsuse täitmine aegunud. 4. Viru Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse Viru Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi Enn Pustak, kes taotles määruse tühistamist ja V.Z-ile mõistetud rahalise karistuse tasumata osa, s.o 698 euro ning 56 sendi, asendamist 1 kuu ja 4 päeva pikkuse vangistusega. Prokurör leidis, et

§-s 82 sätestatu hõlmab ka

§-s 66 kirjeldatud karistuse ositi kandmist, mille tõttu tuleb karistuse täitmise aegumise tähtaega arvestada

1. jaanuarist 2009, mitte aga kohtuotsuse jõustumisest.
2. Tartu Ringkonnakohtu
3. augusti
4. a määrusega maakohtu määrus tühistati ja määruskaebus rahuldati. V.Z-ile mõistetud rahalise karistuse ärakandmata osa - 104 päevamäära, asendati ühe kuu ja nelja päeva pikkuse vangistusega. 5.1 Ringkonnakohus leidis, et V.Z suhtes tehtud süüdimõistva kohtuotsuse täitmine ei ole aegunud.

§ 82

lg 1 p-s 2 sätestatud tähtaeg ei hõlma üksnes otsuse täitmisele asumist, vaid ka täitmise lõpuleviimist. Praeguses kohtuasjas peatus aegumistähtaeg

§ 82lg 2 p 3 alusel.

5.2

§ 82

lg 1 p-s 2 sätestatud aegumistähtaega tuleb arvestada ajast, mil kohtuotsusega mõistetud rahaline karistus sissenõutavaks muutus. V.Z lasus kohustus tasuda rahaline karistus ositi, mis tähendab, et enne kohtuotsusega määratud lõpptähtaega ei olnud talle mõistetud rahaline karistus sissenõutav. Kuna rahalise karistuse tasumise tähtaega pikendati 31. jaanuarini 2009, muutus see sissenõutavaks alates 1. veebruarist 2009 ja seetõttu pole rahalise karistuse täitmata osa nõue aegunud. 5.3 Alates 1. jaanuarist 2010 jõustunud

§ 82

lg 5, mis sätestab, et täitmisele pööratud rahalise karistuse sissenõue aegub, kui rahalist karistust ei ole sisse nõutud seitsme aasta jooksul kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse jõustumisest, pole tulenevalt

§ 5lg-st 3 rakendatav, kuna see säte raskendab süüdimõistetu olukorda.

5.4 V.Z-ile mõistetud rahalise karistuse tasumata osa suuruseks on 104 päevamäära, mis vastab

§ 70lg 2 kohaselt 1 kuu ja 4 päeva pikkusele vangistusele.

Lähtuvalt

§ 70

lg-st 1 tuleb V.Z-ile mõistetud rahalise karistuse tasumata osa asendada vangistusega. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

1. Tartu Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse V.Z kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa, kes taotleb määruse tühistamist ja kohtutäituri avalduse osalist rahuldamata jätmist. Määruskaebuse esitaja hinnangul on ekslik ringkonnakohtu seisukoht, nagu oleks rahaline karistus muutunud tervikuna sissenõutavaks
2. jaanuaril
3. Võttes arvesse, et süüdimõistetu pidi rahalise karistuse tasuma osade kaupa, muutus iga osa sissenõutavaks eraldi ja ka aegus eraldi. Seaduse analoogia kohaselt (

§ 81

lg 1) tuleb otsuse täitmise aegumist arvestada kohtulahendi, s.o asenduskaristuse määramise lahendi jõustumiseni.

1. septembrist 2011 on aegunud viie rahalise karistuse osa sissenõue. Seega on rahaline karistus sissenõutav ja täitmisele pööratav veel viie osa, s.o 60 päevamäära ulatuses, mis vastab 20 päevale vangistusele.
2. Määruskaebusele esitatud vastuses taotleb Viru Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi E. Pustak kaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu määruse muutmata jätmist. Vastuses leitakse, et kaitsja väide, nagu tooks rahalise karistuse ositi mõistmine kaasa rahalise karistuse osade kaupa aegumise, pole asjakohane ega materiaalõiguslikult põhjendatud.

§ 82

lg 2 p 3 sätestab, et otsuse täitmise aegumine peatub, kui karistuse täitmise tähtaega on pikendatud.

1. Kaitsja leiab täiendavates seisukohtades, et
2. novembri
3. a seisuga on rahaline karistus sissenõutav veel 36 päevamäära suhtes. Tavapäraselt kuulutab Riigikohus lahendi ühe kuu jooksul. Kui arvestada, et käesolevas asjas tehakse lahend hiljemalt
4. detsembriks 2011, vastaks aegumata rahalise karistuse osa suurus kaheksale päevale vangistusele.

§ 70

lg 3 sätestab, et rahalise karistuse vangistusega asendamise korral on vangistuse alammäär 10 päeva. Sel põhjusel pole võimalik V.Z-ile mõistetud rahalise karistuse osa vangistusega asendada ja ringkonnakohtu määrus tuleb täielikult tühistada ning kohtutäituri avaldus jätta rahuldamata. Ühtlasi palub kaitsja V.Z-ile hüvitada määruskaebuse lahendamise menetluses valitud kaitsjale makstud tasu 240 euro suuruses summas (seahulgas käibemaks 40 eurot). KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 9. Viru Maakohtu 14. märtsi 2008. a otsusega tunnistati V.Z süüdi

§ 424

järgi ja teda karistati 120 päevamäära (12 600 krooni) suuruse rahalise karistusega, mille tasumine määrati vastavalt

§ 66lg-le 1 kindlaks ositi.

Praeguse määruskaebemenetluse esemeks on küsimus, kas maakohtu otsuse täitmine on osaliselt aegunud. I 10.

§ 82

lg 1 p 2 kohaselt ei asuta otsust täitma, kui teise astme kuriteo asjas tehtud kohtuotsuse jõustumisest on möödunud 3 aastat. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas asunud seisukohale, et otsuse täitmine

§ 82

mõttes hõlmab lahendi jõustumisele järgnevat menetlust, mis koosneb süüdimõistva kohtuotsuse täitmisele pööramisest ja sellele järgnevast otsuse resolutiivosas määratu reaalsest täideviimisest (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. mai
2. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-20-08, p 12 ja
3. juuni
4. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-118-09, p 14). Väärteomenetluses tehtud otsuse täitmise aegumisega seonduvalt on kolleegium tõdenud, et väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 203 lg 5 ja täitemenetluse seadustiku (TMS) § 202 lg 1 valguses tuleb aegunuks lugeda ka sellise väärteootsuse täitmine, mida on täitma asutud

§ 82

lg 1 p-s 3 nimetatud tähtaja raames, kuid mida pole selle tähtaja möödumisel veel lõpuni täidetud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. oktoobri
2. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-51-08, p 8.1). Korrates nendes lahendites väljendatud mõtet, sedastas ringkonnakohus, et

§ 82

lg 1 p-s 2 sätestatud tähtaeg ei hõlma üksnes kohtuotsuse täitmisele asumist, vaid ka selle lõpuleviimist ja pärast kolmeaastase tähtaja möödumist tuleb täitemenetlus ka kolmeaastase tähtaja jooksul täitmisele pööratud nõude puhul aegumise tõttu lõpetada. 11. Kriminaalkolleegium peab vajalikuks täpsustada, et alates 1. jaanuarist 2010 jõustunud

§ 82

lõigetega 4 ja 5 on kohtuotsuse täitmise aegumise tähtajaga seonduvat oluliselt muudetud.

§ 82lg 4 reguleerib väärteoasjas tehtud otsuse täitmise aegumist.

Sama paragrahvi

1. lõike kohaselt aegub täitmisele pööratud rahalise karistuse ja varalise karistuse sissenõue, kui rahalist karistust või varalist karistust ei ole sisse nõutud seitsme aasta jooksul kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse jõustumisest. See tähendab, et alates
2. jaanuarist 2010 jõustunud karistusseaduse muudatustega on seadusandja asunud selgelt eristama kohtuotsuse täitmisele pööramise ja täitemenetluse läbiviimise aegumise tähtaegasid. Seda arusaama kinnitab ka kohtutäituri seaduse eelnõu nr 462 SE III seletuskirjas märgitu, mille kohaselt oli muudatuse eesmärgiks täitmise aegumise regulatsiooni täpsustamine, sest praktikas tekitas vaidlusi küsimus, kas

§-s 82 sätestatud tähtaeg kujutab endast täitemenetluse läbiviimise või nõude täitmisele pööramise tähtaega. 12. Samas nõustub kolleegium ringkonnakohtuga selles, et V.Z suhtes ei ole

§ 82lg 5 kohaldatav.

Aegumine on vaadeldav instituudina, mille puhul tuleb karistusseaduse muutumise korral juhinduda isiku suhtes leebemast regulatsioonist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. novembri
2. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-114-02, p 6.3). V.Z suhtes tehtud kohtuotsus jõustus
3. märtsil 2008 ja see pöörati täitmisele enne
4. jaanuari
5. Kuivõrd

§ 82

lg 5 näeb võrreldes varasema karistusseadusega ette pikema kohtuotsuse täitmise aegumise tähtaja, omades seega süüdimõistetu suhtes raskendava iseloomuga toimet, pole kõnealune säte tulenevalt

§ 5lg-st 3 käesoleva kohtuasja lahendamisel kohaldatav.

Seega tuleb V.Z-ile mõistetud karistuse täitmisele pööramise küsimuse lahendamisel juhinduda enne

1. jaanuari 2010 kehtinud karistusseaduse regulatsioonist. II
2. Maakohus leidis

§ 82lg 1 p-le 2 tuginevalt, et Viru Maakohtu 14.

märtsi 2008. a otsuse täitmine on aegunud, sest otsuse jõustumisest on möödunud üle 3 aasta, mille tõttu tuleb kohtutäituri avaldus rahalise karistuse asendamiseks vangistusega jätta rahuldamata. Ringkonnakohus seevastu asus seisukohale, et

§ 82

lg 1 p-s 2 sätestatud aegumistähtaega peab arvestama ajast, mil kohtuotsusega mõistetud rahaline karistus muutus sissenõutavaks. Apellatsioonikohtu hinnangul esineb käesoleval juhul otsuse täitmise aegumise peatumise alus

§ 82

lg 2 p 3 mõttes, sest vastavalt jõustunud maakohtu lahendile pidi V.Z tasuma mõistetud rahalise karistuse ositi. Kuivõrd sellega sisuliselt rahalise karistuse tasumise tähtaega pikendati, tuleb otsuse täitmise aegumise tähtaega arvestada alates

1. veebruarist 2009, milliseks ajaks pidi süüdimõistetul olema rahaline karistus lõplikult tasutud. Kõnealusest kuupäevast muutus kohtuotsusest tulenev nõue sissenõutavaks. Kaitsja leiab, et rahalise karistuse iga osa suhtes muutub kohtuotsus sissenõutavaks ja seetõttu ka aegub eraldi. Vastuseks nendele seisukohtadele märgib kriminaalkolleegium järgmist.
2. Kuriteo eest mõistetud rahalise karistuse täitmise ja täitmisele pööramisega seonduv on reguleeritud täitemenetluse seadustiku (TMS)
3. peatüki
4. jaos ning KrMS
5. peatüki 1.,
6. ja
7. jaos. TMS § 204 lg 1 sätestab, et täitemenetlus kriminaalasjas mõistetud rahalise karistuse ja varalise karistuse sissenõudmiseks toimub kohtutäiturile täitmiseks saadetud jõustunud kohtuotsuse alusel. Täitmistoimingutega alustamise eelduseks on see, et jõustunud kohtuotsusest tulenev nõue on muutunud sissenõutavaks. Alates
8. jaanuarist 2010 kehtiva KrMS § 417 lg 2 redaktsiooni kohaselt, kui süüdimõistetu ei ole rahalise karistusena mõistetud rahasummat täies ulatuses tasunud kohtuotsuse jõustumisest alates ühe kuu jooksul kohtu arvelduskontole, saadetakse kohtuotsuse ärakiri 10 päeva jooksul kohtutäiturile. Kuigi varasem KrMS § 417 lg 2 redaktsioon ei sisaldanud tähtaega, mille jooksul kohtuotsuse ärakiri kohtutäiturile saata tuli, järeldub vaadeldavast normist ühemõtteliselt, et otsusest tulenev rahalise karistuse nõue on muutunud sissenõutavaks ja seda saab pöörata täitmisele ühe kuu möödumisel otsuse jõustumisest.
9. Kui kohus on vastavalt

§ 66lg-le 1 mõistnud rahalise karistuse tasumiseks ositi või vastavalt Kr

MS §-le 424 pikendanud rahalise karistuse tasumise tähtaega, tasutakse rahaline karistus kohtuotsuses või -määruses ettenähtud osades ja tähtaja jooksul (TMS § 205 lg 2). TMS § 206 lg 1 võimaldab teha järelduse, et kui süüdimõistetu pole tasunud rahalise karistuse osa kohtuotsusega määratud tähtaja jooksul, muutub kohtuotsusest tulenev rahalise karistuse nõue sissenõutavaks. Ka KrMS § 417 lg 3 pinnalt on võimalik sedastada, et täitemenetluse alustamine on võimalik siis, kui süüdimõistetu pole järginud karistuse ositi tasumise tähtaegu. Seega ei vasta TMS § 206 lg-le 1 ega ka KrMS § 417 lg-s 3 sätestatule ringkonnakohtu arusaam, mille kohaselt muutub kohtuotsusest tulenev rahaline karistus, mille tasumine on vastavalt

§ 66

lg-le 1 kindlaks määratud ositi, sissenõutavaks alles pärast kõigi rahalise karistuse osade tasumiseks määratud lõpptähtaega, sest juba ühe rahalise karistuse osa tasumata jätmisel on kohtul seadusest tulenevalt õigus otsus täitmisele pöörata. 16. Kolleegium ei nõustu ka kaitsja arvamusega, nagu muutuks kohtuotsus, millega on rahalise karistuse tasumine kindlaks määratud ositi, sissenõutavaks iga karistuse osa suhtes eraldi.

§ 66

lg 1 kujutab endast karistuse ajatamise materiaalõiguslikku alust ja selle sätte üheks eesmärgiks on võimaldada menetlejal lähtudes süüdlase isiklikust olukorrast täiendavalt karistust individualiseerida. Olenemata rahalise karistuse ajatamisest on aga karistus üks tervik ja juhul, mil kohus on vastavalt

§ 66

lg-le 1 süüdlasele mõistetud rahalise karistuse tasumise kindlaks määranud osade kaupa, kuid isik ei järgi tasumise korda või tähtaega vähemalt ühe osa suhtes, muutub kohtuotsusest tulenev rahaline karistus sissenõutavaks tervikuna, s.o nii tasumata kui ka edasiselt tasumisele kuuluvate rahalise karistuse osade suhtes. Kriminaalkolleegium leiab, et rahalise karistuse ajatamine

§ 66

lg 1 alusel ei tohi endaga kaasa tuua olukorda, kus süüdimõistetu, kes on jätnud ühe karistuse osa tähtaegselt maksmata, peab kandma vaheldumisi rahalise karistuse osa asendamise tulemusena mõistetud vangistust ja seejärel edasi tasuma ülejäänud rahalise karistuse osasid. Just sellise olukorra võiks aga kaitsja seisukohtadega nõustumine kaasa tuua. Teisest küljest tähendaks määruskaebuse väidete põhjendatuks lugemine sedagi, et iga tasumata rahalise karistuse osa puhul tuleb kohtul taotleda eraldi täitemenetluse alustamist. Osade kaupa kohtuotsuse täitmisele pööramine muutuks aga nii riigi kui ka süüdimõistetu jaoks ülemäära koormavaks ja võiks ühtlasi tähendada täitemenetluse läbiviimisega seotud kulude kasvamist. 17. Põhjendatud on ringkonnakohtu seisukoht, et käesoleval juhul esineb kohtuotsuse täitmise aegumise peatumise alus

§ 82

lg 2 p 3 mõttes.

§ 82

lg 2 p 3 sätestab, et otsuse täitmise aegumine peatub ajaks, mil isikule kohaldatud karistuse täitmisele pööramine on edasi lükatud või karistuse täitmise tähtaega on pikendatud. V.Z suhtes tehtud süüdimõistva otsuse puhul on täitmise aegumise peatumise aluseks karistuse kandmine ositi. 17.1 KrMS §-s 424 on määratletud rahalise karistuse ajatamise menetlusõiguslikud alused. Selle sätte järgi võib süüdimõistetu elukoha järgse maakohtu täitmiskohtunik süüdimõistetu taotlusel mõjuvate põhjuste olemasolu korral oma määrusega pikendada või ajatada kuni ühe aasta võrra rahalise karistuse tervikuna või ositi tasumise tähtaega või määrata selle tasumise kindlaksmääratud tähtaegadel osade kaupa. 17.2 Sarnaselt menetlusseaduse regulatsiooniga võimaldab karistuse ajatamist ka

§ 66lg 1.

Kuigi

§ 82

lg 2 p-s 3 kasutatud väljend „karistuse täitmise tähtaja pikendamine“ pole mõistega „ajatamine“ samatähenduslik, omavad mõlemad meetmed kohtuotsuse täitmisele pööramise seisukohalt sarnast toimet, sest kuni selle ajani, mil kohus on rahalise karistuse tasumise tähtaega pikendanud või määranud kindlaks tähtaja karistuse osa tasumiseks ja see tähtaeg pole veel saabunud, puudub alus kohtuotsuse täitmisele pööramiseks. Teisisõnu ei ole selle aja vältel alust pidada rahalise karistuse nõuet sissenõutavaks. Seega tuleb kohtuotsuse täitmise aegumine ajavahemiku vältel, mille jooksul peab süüdimõistetu rahalise karistuse tasuma osade kaupa, kuni otsuse täitmisele pööramiseni, lugeda

§ 82lg 2 p 3 tähenduses peatunuks.

18. Kuivõrd kriminaalmenetluse seadustikus ja täitemenetluse seadustikus puudub täpsem sellekohane regulatsioon, leiab kolleegium, et

§ 66

lg 1 alusel ajatatud rahalise karistuse puhul on kohtul jõustunud kohtuotsusest tuleneva korra ja tähtaegade eiramisel otsuse täitmisele pööramise küsimuse lahendamisel avaram otsustusulatus. Arvestades, et süüdimõistetu osas on karistust eelnevalt täiendavalt individualiseeritud, on kohtul õigus otsustada, kas juhtudel, mil isik rikub karistuse ositi tasumise kohustust, tuleb kohtuotsus täitmisele pöörata koheselt rikkumise ilmnemisel (nt ühe osa tähtaegselt tasumata jätmisel) või alles pärast rahalise karistuse tasumiseks antud lõpptähtaja möödumist.

§-s 82 sätestatud tähtajad hakkavad sellisel juhul kulgema otsuse täitmisele pööramisest või rahalise karistuse tasumiseks antud lõpliku tähtaja möödumisest.

1. Käesolevas asjas tuvastas ringkonnakohus põhjendatult, et kohtuotsuse täitmise aegumise tähtaeg hakkas kulgema
2. veebruarist 2009, s.o ajast, mil möödus V.Z-ile mõistetud rahalise karistuse tasumise lõpptähtaeg. Selle ajani oli kohtuotsuse täitmise aegumine peatunud. Kuivõrd

§ 82

lg 1 p-s 2 sätestatud 3-aastane kohtuotsuse täitmise aegumise tähtaeg pole käesolevaks ajaks veel möödunud, asendati V.Z-ile mõistetud tasumata rahalise karistuse osa

§-s 70 sätestatut järgides seaduslikult 1 kuu ja 4 päeva pikkuse vangistusega. III

1. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ning § 361 p-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu
2. augusti
3. a määruse muutmata ja V.Z kaitsja määruskaebuse rahuldamata. KrMS § 187 lg 2 alusel tuleb rahuldamata jätta ka taotlus määruskaebuse lahendamise menetluses valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks. Eerik Kergandberg, Ott Järvesaar, Lea Kivi