Obsah (15)

§ 199§ 394§ 64§ 3851§ 201§ 73§ 68§ 65§ 266§ 372§ 209§ 344§ 202§ 17§ 39

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-85-11 Otsuse kuupäev 14. detsember 2011 Kohtukoosseis Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Jüri Ilvest ja Lea Kivi Ko

§ 199

lg 2 p-de 4 ja 7, § 209 lg 2 p 1, § 201 lg 2 p 1, § 3851, § 372 lg 2 p 3, § 344 lg 1 ning õigeksmõistmises süüdistuses

§ 394

lg 2 p-de 1 ja 3 ning § 209 lg 2 p-de 2, 3 ja 4 järgi; Annika Kraavi süüditunnistamises

§ 199

lg 2 p 7 ja § 372 lg 2 p 3 ning õigeksmõistmises süüdistuses

§ 394

lg 2 p-de 1 ja 3 ning § 209 lg 2 p 3 järgi; Ülle Tamsoni õigeksmõistmises süüdistuses

§ 394lg 2 p-de 1 ja 3 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 27.

mai

1. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-10-6820 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik M.L-i kaitsja vandeadvokaat Raul Palmaru, Annika Kraavi kaitsja vandeadvokaat Andrus Lillo ja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Kaire Hänilene, kassatsioonid Teised kassatsioonimenetluse pooled Ülle Tamsoni kaitsja vandeadvokaat Ann Saar Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
2. oktoober 2011, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
3. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
4. mai
5. a kohtuotsus osaliselt: 1.
6. M.L-i süüditunnistamises ja karistamises I. T. korteri väljaüürimise eest

§ 199lg 2 p-de 4 ja 7 järgi; 1.2.

Annika Kraavi süüditunnistamises ja karistamises I. T. korteri väljaüürimise eest

§ 199lg 2 p 7 järgi; 1.3.

M.L-i, Annika Kraavi ja Ülle Tamsoni õigeksmõistmises

§ 394lg 2 p-de 1 ja 3 järgi; 1.4.

Annika Kraavile

§ 64lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse osas; 1.5.

M.L-ilt ja Annika Kraavilt väljamõistetud sundraha osas; 1.

1. Ülle Tamsonilt kohtukulude väljamõistmise tühistamise osas; 1.
2. I. T. pärijate kasuks M.L-ilt ja Annika Kraavilt solidaarselt 25 000 krooni väljamõistmises.
3. Tühistada Tartu Maakohtu
4. detsembri
5. a kohtuotsus ja Tartu Ringkonnakohtu
6. mai
7. a kohtuotsus osaliselt: 2.
8. M.L-i süüditunnistamises ja karistamises

§ 3851järgi; 2.2.

M.L-i süüditunnistamises ja karistamises

§ 201

järgi puruimuri ja formaatsae omastamises ja temale

§ 201järgi mõistetud karistuse osas; 2.3.

M.L-ile

§ 64lg 1 ja § 65 lg 2 alusel mõistetud liitkaristuse osas; 2.4.

I. T. pärijate kasuks M.L-ilt 55 900 krooni väljamõistmises; 2.

1. M.L-ilt 150 000 krooni väljamõistmises OÜ E kasuks.
2. Tühistatud osas teha uus otsus, millega: 3.
3. Mõista M.L süüdistuses I. T. korteri väljaüürimises

§ 199lg 2 p-de 4 ja 7 järgi õigeks; 3.2.

Mõista Annika Kraav süüdistuses I. T. korteri väljaüürimises

§ 199lg 2 p 7 järgi õigeks; 3.3.

Jõustada Tartu Maakohtu

1. detsembri
2. a kohtuotsus järgmises osas: 3.3.
3. M.L-i, Annika Kraavi ja Ülle Tamsoni süüditunnistamises ja karistamises

§ 394lg 2 p 1 järgi; 3.3.2.

Annika Kraavile

§ 64

lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse kaks aastat kaks kuud vangistust osas ja

§ 73

alusel Annika Kraavi karistuse kandmisest tingimuslikult kolme aasta pikkuse katseajaga vabastamise osas; 3.3.3. Ülle Tamsoni

§ 73alusel tingimisi karistuse kandmisest vabastamise osas; 3.3.4.

M.L-ilt, Annika Kraavilt ja Ülle Tamsonilt igaühelt 10 875 krooni ehk 695,04 euro sundraha väljamõistmise osas; 3.3.

1. Ülle Tamsonilt 55 095 krooni ja 85 sendi ehk 3521,27 euro väljamõistmise osas. 3.
2. M.L-i süüdistuses

§ 3851

järgi ja

§ 201

järgi puruimuri ja formaatsae omastamises, samuti M.L-ile

§ 201

järgi karistuse mõistmise ja temale liitkaristuse mõistmise osas saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tartu Maakohtule teises kohtukoosseisus; 3.

1. Teha Tartu Ringkonnakohtu
2. mai
3. a kohtuotsusesse täpsustus, mille kohaselt pani M.L süüdistuses

§ 201lg 2 p 1 järgi seoses OÜ E nõudega toime omastamise katse; 3.6.

Jätta OÜ E hagi M.L-i vastu summas 150 000 krooni rahuldamata; 3.

1. Jätta I. T. pärijate huvides esitatud tsiviilhagi läbi vaatamata.
2. Muus osas jätta Tartu Ringkonnakohtu
3. mai
4. a kohtuotsus muutmata.
5. Kassatsioonid rahuldada osaliselt.
6. Mõista Eesti Vabariigilt M.L-i kasuks välja 1200 (üks tuhat kakssada) eurot valitud kaitsjale kassatsioonimenetluses makstud tasu katteks. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
7. Tartu Maakohtu
8. detsembri
9. a otsusega tunnistati süüdi M.L, Annika Kraav ja Ülle Tamson. 1.
10. M.L tunnistati süüdi ja teda karistati

§ 3851

järgi vangistusega kuueks kuuks, § 372 lg 2 p 3 järgi vangistusega kuueks kuuks, § 209 lg 2 p-de 1, 2, 3 ja 4 järgi vangistusega kaheks aastaks, § 201 lg 2 p 1 järgi vangistusega üheks aastaks, § 344 lg 1 järgi vangistusega kaheksaks kuuks ning § 394 lg 2 p 1 järgi vangistusega kaheks aastaks ja kuueks kuuks.

§ 64

lg 1 alusel mõisteti M.L-ile liitkaristuseks kolm aastat vangistust, mille hulka arvati

§ 68

lg-st 1 juhindudes eelvangistuses viibitud kaks päeva.

§ 65lg 2 alusel suurendati liitkaristust Tartu Maakohtu 28.

veebruari

1. a otsusega mõistetud kaheaastase vangistuse ärakandmata osa, s.o ühe aasta ja kümne kuu võrra ning mõisteti kohtuotsuste kogumina liitkaristuseks neli aastat üheksa kuud ja kakskümmend kaheksa päeva vangistust. Karistuse kandmise algusajaks loeti
2. detsember 2009.

§ 266

lg 1, § 199 lg 2 p 4 ja osaliselt ka § 201 lg 2 p 1 järgi esitatud süüdistuses mõistis maakohus M.L-i õigeks. 1.2. A. Kraav tunnistati süüdi ja teda karistati

§ 372

lg 2 p 3 järgi vangistusega neljaks kuuks, § 209 lg 2 p 3 järgi vangistusega üheks aastaks ning § 394 lg 2 p 1 järgi vangistusega kaheks aastaks ja kaheks kuuks. Juhindudes

§ 64lg-st 1, mõisteti A.

Kraavile liitkaristuseks kaks aastat ja kaks kuud vangistust, mis jäeti

§ 73alusel kolmeaastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata.

1.3. Ü. Tamson tunnistati süüdi ja teda karistati

§ 394

lg 2 p 1 järgi kaheaastase vangistusega, mis jäeti

§ 73alusel kolmeaastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata.

1. Ühtlasi mõistis maakohus kannatanu I. T. pärijate kasuks M.L-ilt välja 55 900 krooni ning M.L-ilt ja A. Kraavilt solidaarselt 27 500 krooni. M.L-ilt mõisteti kannatanu OÜ E kasuks välja veel 350 000 krooni koos viivitusintressiga 63 945 krooni
2. novembri 2010 seisuga ja alates
3. novembrist 2010 protsendina 7% põhinõudelt kuni põhinõude täitmiseni. Viimaks mõisteti M.L-ilt kannatanu OÜ W kasuks välja 764 575 krooni ja 17 senti ning kannatanu A. P. kasuks 360 000 krooni.
4. Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi ka F.O ja S.L, kuid nende osas kassatsioonimenetlust ei toimu. 4.

§ 3851järgi tunnistati M.L süüdi selles, et ta jättis OÜ W juhatuse liikmena 2009.

aastal jaanuarist kuni juunini OÜ W pankrotiavalduse esitamata, kuigi äriühing oli alates

1. aasta detsembrist püsivalt maksejõuetu. Oma tegevusetusega rikkus M.L äriseadustiku § 180 lg-s 51 sätestatud kohustust esitada kohtule viivitamata, kuid mitte hiljem kui kahekümne päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest, osaühingu pankrotiavaldus. Maakohus tuvastas, et M.L oli OÜ W juhatuse liige ajavahemikus
2. detsembrist 2004 kuni
3. juunini 2009 ja et OÜ W muutus alaliselt maksejõuetuks
4. aasta detsembris. Arvestades, et alates
5. aasta novembrist võttis M.L osaühingu pangakontolt välja rohkelt sularaha ja loovutas põhjendamatult äriühingu nõudeid ning esitas
6. juunil 2008 majandusaasta aruande, mille bilansis kajastati vara kokku 1 230 043 krooni väärtuses, kuid kohustusi 2 190 043 krooni väärtuses, oli süüdistatav OÜ W tegelikust rahalisest seisust teadlik. Seega pani M.L

§ 3851järgi kvalifitseeritava kuriteo toime tahtlikult.

5.

§ 372lg 2 p 3 järgi tunnistati M.L ja A.

Kraav süüdi selles, et nad väljastasid finantsteenuse osutamiseks nõutavat registreeringut mitteomava, kuid peamiselt ja püsivalt laene väljastava S.L juhatuse liikmetena Tartu linnas neljal korral, s.o

1. detsembril 2008,
2. veebruaril 2009,
3. veebruaril 2009 ja
4. veebruaril 2009 füüsilistele isikutele laene. Maakohus tuvastas, et A. Kraav on S.L juhatuse liige alates
5. novembrist 2008 ja M.L ajavahemikus
6. novembrist 2008 kuni
7. aprillini 2009 ning uuesti alates
8. juunist
9. Tulenevalt äriseadustiku § 187 lg-st 1 olid süüdistatavad kohustatud end finantsteenuste osutamisele esitatud nõuetega kurssi viima. Kuna nii A. Kraav kui ka M.L tunnistasid, et nad jätsid vastava seadusandlusega tutvumata, pidasid nad võimalikuks, et tegutsevad ebaseaduslikult. Järelikult panid süüdistatavad kuriteo toime kaudse tahtlusega. 6.

§ 201

lg 2 p 1 järgi tunnistati M.L süüdi esmalt selles, et ta sõlmis OÜ E juhatuse liikmena

1. mail 2008 D. K.-ga laenulepingu nr 10, millest nähtuvalt laenas OÜ E D. K.-le 150 000 krooni. Kõnealusest lepingust tulenevaid kohustusi asus reaalselt täitma aga D. K. abikaasa P. J. K. Eesmärgiga omastada OÜ-lt E laenulepinguga nr 10 seotud varalised õigused, võltsis M.L Tartus kassa sissetuleku orderit, millest nähtuvalt tagastas P. J. K.
2. juulil 2008 OÜ-le E laenulepinguga nr 10 seotud laenu summas 150 000 krooni, kuigi tegelikult laenu ei tagastatud. Seejärel võltsis M.L koos P. J. K.-ga
3. augustil 2008 laenulepingu nr 2, millest nähtuvalt andis M.L-i kontrolli all olev OÜ W P. J. K.-le laenu 150 000 krooni, märkides laenu andmise kuupäevana
4. juuli
5. Tegelikult OÜ W laenulepingu nr 2 alusel P. J. K.-le laenu ei andnud, vaid viimane pidi hakkama laenulepingust nr 10 tulenevat laenusummat tasuma OÜ-le W. Vormistades OÜ E nimelt P. J. K.-le antud 150 000 krooni suuruse laenu ümber OÜ W nimelt antud laenuks, pööras M.L OÜ E vara OÜ W kasuks. Süüdistatav pani kuriteo toime otsese tahtlusega. 7.

§ 201

lg 2 p 1 järgi tunnistati M.L süüdi samuti selles, et ta sõlmis OÜ E juhatuse liikmena

1. juulil 2008 M. A.ga laenulepingu nr 25, millest nähtuvalt laenas OÜ E M. A.-le 200 000 krooni. Samal päeval kanti kokkulepitud summa OÜ E arveldusarvelt M. A. arveldusarvele. M. A. tagastas laenu
2. või
3. augustil 2008 sularahas M.L-ile, kuid viimane ei edastanud saadud raha OÜ-le E, vaid omastas selle. Süüdistatav pani kuriteo toime otsese tahtlusega.
4. M.L tunnistati

§ 201lg 2 p 1 järgi viimaks süüdi ka selles, et ta sai 11.

veebruaril 2009 OÜ P juhatuse liikme ja osanikuna üürileandja pandiõigust kasutades oma valdusesse Jõgeva linnas aadressil XXXXXXXX XXX XXx väljaüüritud ruumides asunud ja üürniku OÜ U valduses olnud, kuid H AS-le kuuluva formaatsae Altendorf WA 80 ja puruimuri Bernardo DC 40 koguväärtusega 110 000 krooni. Saanud hiljemalt alates

1. veebruarist 2009 teadlikuks, et pandiõigust kasutati vara suhtes, mis ei kuulu OÜ-le U, ja et OÜ P peab nimetatud esemed seetõttu OÜ U valdusesse tagastama, müüs M.L formaatsae ja puruimuri eraisikuna
2. augustil 2009 85 000 krooni eest K. K.-le. Süüdistatav pani kuriteo toime vähemalt kaudse tahtlusega. 9.

§ 209

lg 2 p-de 1, 2, 3 ja 4 järgi tunnistati M.L süüdi esmalt selles, et eesmärgiga saada varalist kasu pettuse teel avaldas ta ajalehtedes kuulutuse korteri üürileandmise kohta ja lõi M. A.-le teadvalt ebaõige ettekujutuse, et tal on seaduslik alus käsutada Tartus aadressil XXXXX XX-XX asuvat korterit.

1. aasta suvel sõlmis M.L M. A.-ga suulise üürilepingu, mille alusel andis süüdistatav M. A.-le üürile XXXXX XX-XX asuva korteri ja sai võõra kinnisasja üürileandmise eest M. A.-lt Tartu linnas alates
2. aasta sügisest kuni
3. aasta suveni tasu kokku 8400 krooni. A. Kraav tunnistati

§ 209

lg 2 p 3 järgi süüdi ning M.L tunnistati

§ 209

lg 2 p-de 1, 2, 3 ja 4 järgi süüdi samuti selles, et eesmärgiga saada varalist kasu pettuse teel avaldas M.L ajalehtedes kuulutuse korteri üürileandmise kohta. Koos lõid süüdistatavad M. S.-ile teadvalt ebaõige ettekujutuse, et neil on seaduslik alus käsutada Tartus aadressil XXXXX XXXX asuvat korterit.

1. oktoobril 2007 sõlmis M.L M. S.-iga üürilepingu, mille alusel andis süüdistatav M. S.-ile üürile XXXXX XX-XX asuva korteri ja sai võõra kinnisasja üürileandmise eest M. S.-ilt Tartu linnas
2. aasta oktoobris tagatisraha 75 000 krooni ning alates
3. aasta oktoobrist kuni
4. aasta veebruarini tasu kokku 72 500 krooni. Ajavahemikus
5. aasta aprillist kuni
6. aasta veebruarini sõlmis M. S.-iga üürilepingu A. Kraav. Maakohus tuvastas, et XXXXX XX-XX asuva korteri omanik oli kuni surmani
7. mail 2005 I. T., kes andis oma eluajal M.L-ile korteri võtmed. Samuti tegi kohus kindlaks, et M.L ja A. Kraav teadsid, et kõnealune korter ei kuulu neile ja et neil puuduvad volitused selle väljaüürimiseks. Vaatamata eelnevale esines M.L pärast I. T. surma korteri omanikuna ja lõi sel viisil M. A.-le ning M. S.-ile tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse. M. S.-i ees käitus korteri suhtes õigustatud isikuna ka A. Kraav. Uskudes, et M.L ja A. Kraav on õigustatud XXXXX XX-XX asuvat korterit käsutama, maksid M. A. ja M. S. M.L-ile üüri. Kuna vara saamine petetutelt osutus võimalikuks üksnes võõra korteri õigustamatu väljaüürimisega, said M.L ja A. Kraav varalist kasu I. T. pärandvara arvelt ning panid toime järelikult kolmnurkkelmuse. M.L võttis korterile oma valduse kehtestamisega I. T. pärijatelt ära võimaluse saada korteri väljaüürimisest tulu.
8. M.L tunnistati

§ 209

lg 2 p-de 1, 2, 3 ja 4 järgi süüdi viimaks ka selles, et eesmärgiga saada varalist kasu pettuse teel lõi ta A. P.-le teadvalt ebaõige ettekujutuse selle kohta, et juhul, kui A. P. kinnitab Harjumaal Kose alevikus aadressil XXXXX XXX X asuva kinnistu müügilepingu sõlmimisel notarile, et talle on kinnistu eest tasutud, maksab M.L talle kokkulepitud ostuhinna summas 500 000 krooni pärast tehingu tegemist. Samuti palus M.L, et A. P. huvidest lähtuvat kajastatakse lepingus kokkulepitud ostuhinnast poole väiksem hind (s. o 250 000 krooni), kuid lubas, et tasub A. P.-le pärast tehingu toimumist kinnistu eest siiski 500 000 krooni. Tegelikult ei olnud M.L kavas A. P.-le kinnistu eest maksta. Pettuse tulemusel sõlmisid A. P. ja M.L

1. juulil 2009 Tartus notaribüroos ostu-müügilepingu, millega A. P. müüs kõnealuse kinnistu 250 000 krooni eest M.L-ile. Viimane jättis kannatanule tasumata ja sai A. P.-le kuulunud 360 000 krooni suuruse väärtusega kinnistu omanikuks. Maakohus tuvastas, et M.L oli huvitatud A. P.-le kuulunud kinnistu omandamisest, kuid hakkas rahapuuduse tõttu otsima kannatanule vahetuskinnistut. Kuna ajaks, mil A. P. oli kantud Kose alevikus aadressil XXXXX XXX X asuva kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse, polnud M.L suutnud kannatanule sobivat vahetuskinnistut leida, sõlmiti ostu-müügileping. Seega oli A. P. tahe algul suunatud küll kinnistute vahetamisele, kuid
2. juulil 2009 soovis ta kinnistu eest raha saada. Arvestades, et M.L polnud ka
3. juulil 2009 rahalisi vahendeid, millest kinnistu eest tasuda, ja et kinnistu edasimüümisel saadud raha ei antud samuti A. P.-le, oli süüdistataval algusest peale eesmärk kinnistu eest maksmata jätta. 11.

§ 344lg 1 järgi mõisteti M.L süüdi erinevate dokumentide võltsimises alljärgnevalt.

11.

1. Eesmärgiga omastada OÜ E ja D. K. vahel
2. mail 2008 sõlmitud laenulepinguga nr 10 seotud varalised õigused summas 150 000 krooni ning kindlustada omastatud varaliste õiguste jäämine OÜ W valdusesse, võltsis M.L Tartu linnas grupis koos P. J. K.-ga: - OÜ E kassa sissetuleku orderit ja kviitungit nr 2 kuupäevaga
3. juuli 2008, millest nähtuvalt laekus seoses laenulepingu nr 10 lõpetamisega OÜ E kassasse 150 000 krooni, kuigi tegelikult raha tagasi ei makstud; - laenulepingu nr 2, millest nähtuvalt andis OÜ W
4. juulil 2008 P. J. K.-le laenu 150 000 krooni, kuigi tegelikult laenu ei antud; - OÜ W kassa väljamineku orderit kuupäevaga
5. juuli 2008, millest nähtuvalt väljastas OÜ W P. J. K.-le 150 000 krooni, kuigi tegelikult raha ei väljastatud; -
6. aasta sügisel laenulepingu nr 1, millest nähtuvalt andis S.L
7. novembril 2008 P. J. K.-le laenu 150 000 krooni, kuigi tegelikult laenu ei antud; -
8. aasta sügisel OÜ W kassa sissetuleku orderit kuupäevaga
9. oktoober 2008, millest nähtuvalt tasus P. J. K. seoses laenulepingu nr 2 lõpetamisega OÜ-le W 150 000 krooni, kuigi tegelikult tehingut ei toimunud. 11.
10. Eesmärgiga näidata, et M.L ei ole omastanud OÜ E raha summas 350 000 krooni, vaid on selle edasi laenanud F.Oga seotud äriühingule, võltsis M.L Tartu linnas vahetult enne
11. novembrit 2008 grupis koos F.O-ga: - laenulepingu nr 27 kuupäevaga
12. august 2008, millest nähtuvalt andis OÜ E OÜ-le S laenu summas 350 000 krooni, kuigi tegelikult laenu ei antud; - OÜ E kassa väljamineku orderit, millest nähtuvalt väljastas OÜ E laenulepingu nr 27 alusel
13. augustil 2008 OÜ-le S 350 000 krooni, kuigi tegelikult raha ei väljastatud. 11.
14. Eesmärgiga näidata, et lisaks laenulepingule nr 27 on OÜ-l S laenusuhted veel ka teise M.L-iga seotud äriühinguga, s.o OÜ-ga W, võltsis M.L grupis koos F.O-ga Tartu linnas
15. aastal: - laenulepingu nr 3 kuupäevaga
16. august 2008, millest nähtuvalt andis OÜ W OÜ-le S laenu summas 150 000 krooni, kuigi tegelikult laenu ei antud; - OÜ W kassa väljamineku orderit nr 25, millest nähtuvalt väljastas OÜ W laenulepingu nr 3 alusel
17. augustil 2008 OÜ-le S 150 000 krooni, kuigi tegelikult raha ei väljastatud. 12.

§ 394lg 2 p 1 järgi tunnistati M.L, A.

Kraav ja Ü. Tamson süüdi grupiviisilises rahapesus, mis seisnes järgnevas. Pärast seda, kui M.L oli kelmuse teel saanud A. P.-le kuulunud kinnistu omanikuks, sõlmisid R. ja Ü. Tamson Tartus

1. augustil 2009 notariaalse müügilepingu, millest nähtuvalt omandas Ü. Tamson M.L-ilt XXXXX XXX X asuva kinnistu 250 000 krooni eest. Arvestades, et tegelikkuses ei tasunud Ü. Tamson M.L-ile kinnistu eest lepingus märgitud hinda ja et M.L jäi jätkuvalt kinnistu faktiliseks käsutajaks ning kasutajaks, oli kinnistu müügilepingu näol tegemist näilise tehinguga, mille abil varjati kinnistu ebaseaduslikku päritolu ja seost M.L-iga. Leidnud kõnealusele kinnistule heauskse ostja, korraldas M.L
2. novembril 2009 kinnistu müümise Ü. Tamsoni poolt M. L.-ile 350 000 krooni eest.
3. novembril 2009 kandis M. L. Ü. Tamsoni arveldusarvele kokkulepitud ostuhinna, millest osa võttis Ü. Tamson sularahas pangaautomaadist välja ja kandis osa A. Kraavi pangakontole. A. Kraav võttis osa Ü. Tamsonilt saadud rahast samuti sularahas välja. Osa nii Ü. Tamsoni kui ka A. Kraavi poolt sularahas väljavõetud summadest kanti S.L kontole, kust liikus raha edasi erinevate äriühingute, sh OÜ P, ja füüsiliste isikute pangakontodele. Süüdistatavate tegevuse eesmärgiks oli varjata ja hoida saladuses vara kuritegelikku päritolu ning selle omanikku, samuti abistada kelmuse toimepannud M.L, et ta saaks hoiduda kõrvale oma tegude õiguslikest tagajärgedest. Maakohus tuvastas, et muutudes M.L-i kinnistust Ü. Tamsoni kinnistuks, vahetas kuriteoga saadud vara kõigepealt omanikku. Müües kinnistu edasi M. L.-ile, muundati kuritegelik vara rahaks Ü. Tamsoni pangakontol. Raha muundamine jätkus selle ülekandmisega erinevatele pangakontodele ja sularahas väljavõtmisega. Nende tehingutega kadus seos M.L-i ja tema poolt pettuse teel omandatud vara vahel, kuigi see jäi jätkuvalt M.L-i ja A. Kraavi kontrolli alla. Arvestades kinnistuga tehtud tehingute lühikest ajavahemikku, oli vara ebaseadusliku päritolu ja tegeliku omaniku varjamisel süüdistatavate tegevuses keskne osa. Kuna A. Kraav ja M.L kasutasid osa kuritegelikust taustast puhastatud rahast S.L majandustegevuse arendamiseks ja laenude finantseerimiseks, osales kriminaaltulu legaalsena majanduskäibes. See kahjustas riigi majanduse normaalset toimimist.
4. Tartu Maakohtu
5. detsembri
6. a otsuse peale esitasid apellatsioonid Lõuna Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Kaire Hänilene, M.L ja tema kaitsja vandeadvokaat Karl Saavo, A. Kraavi ja S.L kaitsja vandeadvokaadi abi Ahto Sirendi, Ü. Tamsoni kaitsja vandeadvokaat Ann Saar ning F.O kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Andres Veski. 13.
7. Prokurör vaidlustas M.L-i õigeksmõistmise

§ 199

lg 2 p 4 järgi ja taotles selles kuriteos M.L-i süüditunnistamist

§ 202lg 1 järgi.

Süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamise ja turustamise eest palus prokurör mõista M.L-ile karistuseks neljakuulise vangistuse, kuid jätta

§ 64ja § 65 alusel moodustatud liitkaristus muutmata.

Ühtlasi taotles prokurör M.L-ilt AS V kasuks tsiviilhagi väljamõistmist summas 1343,14 eurot. 13.

1. Süüdistatavate kaitsjad taotlesid maakohtu otsuse tühistamist kaitsealuste süüditunnistamises ja nende õigeksmõistmist. Alternatiivselt palus A. Kraavi kaitsja saata kriminaalasja uueks arutamiseks maakohtule.
2. Tartu Ringkonnakohtu
3. mai
4. a otsusega tühistati Tartu Maakohtu
5. detsembri
6. a otsus osaliselt M.L-i, A. Kraavi ja Ü. Tamsoni süüditunnistamises ja karistamises

§ 394

lg 2 p 1 järgi; M.L-i süüditunnistamises ja karistamises

§ 209lg 2 p-de 2, 3 ja 4 järgi ning A.

Kraavi süüditunnistamises ja karistamises

§ 209lg 2 p 3 järgi.

Maakohtu otsus tühistati samuti M.L-ile

§ 64lg 1 ja § 65 lg 2 alusel mõistetud liitkaristuste osas, A.

Kraavile

§ 64lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse osas ning M.L-ilt ja A.

Kraavilt solidaarselt I. T. pärijate kasuks 27 500 krooni väljamõistmise osas. Tühistatud osas tegi ringkonnakohus uue otsuse, millega mõistis M.L-i, Ü. Tamsoni ja A. Kraavi

§ 394lg 2 p-de 1 ja 3 järgi õigeks.

M.L ja A. Kraav mõisteti õigeks ka

§ 209järgi I.

T. korteri õigustamatus väljaüürimises. 14.1. I. T. korteri väljaüürimises tunnistati M.L süüdi

§ 199lg 2 p-de 4 ja 7 järgi ning talle mõisteti karistuseks üheaastane vangistus.

A. P. kinnistuga seoses tunnistas ringkonnakohus M.L-i süüdi

§ 209

lg 2 p 1 järgi ning mõistis talle karistuseks ühe aasta ja kuus kuud vangistust.

§ 64lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks kaks aastat vangistust.

Juhindudes

§ 68

lg-st 1, arvas ringkonnakohus eelvangistuses viibitud kaks päeva M.L-i karistusaja hulka ning luges ärakandmisele kuuluvaks karistuseks ühe aasta üksteist kuud ja kakskümmend kaheksa päeva vangistust.

§ 65lg 2 alusel suurendati mõistetud liitkaristust Tartu Maakohtu 28.

veebruari

1. a otsusega mõistetud kaheaastase vangistuse ärakandmata osa, s.o ühe aasta ja kümne kuu võrra ning mõisteti M.L-ile liitkaristuseks kolm aastat üheksa kuud ja kakskümmend kaheksa päeva vangistust. Karistuse kandmise algusaja jättis ringkonnakohus muutmata. 14.
2. A. Kraav tunnistati I. T. korteri väljaüürimisega seoses süüdi

§ 199

lg 2 p 7 järgi ja talle mõisteti karistuseks üheksa kuud vangistust.

§ 64lg 1 alusel mõistis ringkonnakohus liitkaristuseks üheaastase vangistuse.

14.

1. I. T. pärijate kasuks mõistis ringkonnakohus M.L-ilt ja A. Kraavilt solidaarselt välja 25 000 krooni (s.o 1 597.79 eurot). 14.
2. Muus osas jättis ringkonnakohus Tartu Maakohtu
3. detsembri
4. a otsuse muutmata. M.L-i ja A. Kraavi kaitsjate apellatsioonid rahuldati osaliselt, Ü. Tamsoni kaitsja apellatsioon täielikult. Prokuröri, F.O kaitsja ja S.L kaitsja apellatsioonid jäeti rahuldamata.
5. Seoses M.L-i süüditunnistamisega

§ 3851

järgi nõustus ringkonnakohus maakohtu põhjendustega ja leidis, et maakohus pole tõendite hindamisel vigu teinud. OÜ W oli bilansiliselt maksejõuetu alates 2008. aasta detsembrist. 16. Jättes muutmata M.L-i ja A. Kraavi süüditunnistamise

§ 372

lg 2 p 3 järgi, asus ringkonnakohus seisukohale, et esitatud apellatsioonides püütakse kuriteo toimepanemist vabandada seaduse mittetundmisega.

§ 17lg 3 kohaselt seaduse mittetundmine aga tahtlust ei välista.

Jättes tarbijakrediiti pakkuva äriühingu juhatuse liikmetena end finantsteenuste osutamisele esitatud nõuetega kurssi viimata, pidasid M.L ja A. Kraav võimalikuks, et tegutsevad ebaseaduslikult. Lisaks oli M.L taotlenud registreeringut oma eelmisele laenude väljastamisega tegelenud äriühingule - OÜ-le E - ja pidi seetõttu samasuguse registreeringu kohustuslikkust S.L puhul vähemalt võimalikuks pidama. 17. Puutuvalt M.L-i süüditunnistamisesse

§ 201lg 2 p 1 järgi OÜ E vara omastamises seoses P.

J. K.-ga märkis ringkonnakohus maakohtuga nõustuvalt, et M.L jättis OÜ E kassa sissetuleku orderit ja kviitungit nr 2 ning laenulepingut nr 2 võltsides OÜ E ilma nõudeõigusest P. J. K. vastu. Järelikult on M.L-i süüditunnistamine seaduslik. 18. Analüüsides M.L-i süüditunnistamist

§ 201

lg 2 p 1 järgi formaatsae ja puruimuri omastamises, asus ringkonnakohus seisukohale, et OÜ P müüs

1. aprillil 2009 üürileandja pandiõigust realiseerides nimetatud seadmed M.Lile. Kuna leping XXXXXXXX XXX XXx asuvate ruumide üürimiseks oli sõlmitud aga OÜ U ja OÜ W vahel ning VÕS § 305 lg 1 kohaselt on pandiõigus üürilepingust tulenevate nõuete tagamiseks vaid üürileandjal, polnud OÜ-l P formaatsae ega puruimuri käsutamiseks õigust vaatamata asjaolule, et OÜ W oli kõik OÜ-ga U sõlmitud üürilepingust tulenevad nõuded talle loovutanud. Võttes arvesse, et kõnealuste seadmete omanik H AS polnud formaatsae ega puruimuri võõrandamist heaks kiitnud ja M.L oli pahauskne omandaja, ei saanud ta
2. aprillil 2009 seadmete omanikuks. Seega pööras süüdistatav
3. augustil 2009 formaatsaage ja puruimurit K. K.-le müües oma valduses olnud võõrad vallasasjad ebaseaduslikult enda kasuks ning täitis järelikult

§ 201koosseisu.

19. M.L-i ja A. Kraavi süüditunnistamist

§ 209järgi seoses I.

T. korteri väljaüürimisega analüüsides juhtis ringkonnakohus tähelepanu asjaolule, et puudub alus lugeda M. A.-d ja M. S.-i I. T. pärijatega ühte leeri kuuluvateks. Järelikult pole võimalik M.L-i ja A. Kraavi tegu kelmusena kvalifitseerida. Arvestades aga, et M.L ja A. Kraav omastasid M. A.-lt ja M. S.-ilt üüriraha saades I. T. pärijatele kuuluvat vara, panid nad toime varguse. 20. Hinnates M.L-i süüditunnistamist

§ 209järgi seoses A.

P. kinnistuga, jagas ringkonnakohus maakohtu seisukohta, et kriminaalasjas kogutud tõenditest nähtuvalt soovis A. P.

1. juulil 2009 kinnistut müüa. Seetõttu on asjakohatud süüdistatava väited, et pooled olid tegelikkuses kokku leppinud kinnistute vahetamises ja et süüdistatav pole kunagi lubanud kannatanule kinnistu eest raha maksta.
2. Seoses M.L-i, A. Kraavi ja Ü. Tamsoni süüditunnistamisega

§ 394

lg 2 p 1 järgi märkis ringkonnakohus, et maakohus käsitas rahapesuna esmalt näilise müügilepingu sõlmimist M.L-i ja Ü. Tamsoni vahel. Järgnevalt seda, et Ü. Tamson kandis osa M. L.-lt saadud rahast üle A. Kraavi pangakontole ja võttis osa sularahas välja. Viimaks arvas maakohus, et M.L ja A. Kraav panid rahapesu toime sellegagi, et kulutasid osa Ü. Tamsonilt saadud rahast olmetehingutele ja võtsid osa sularahas välja. Kuna eeltoodust nähtuvalt suunasid süüdistatavad kuriteo toimepanemise tulemusel saadud vara vahetusse lõpptarbimisse, pole nende tegevus käsitatav rahapesuna. Eelneva tõttu tuleb M.L, A. Kraav ja Ü. Tamson

§ 394lg 2 p 1 järgi õigeks mõista.

1. Tartu Ringkonnakohtu
2. mai
3. a otsuse peale esitasid kassatsioonid Lõuna Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör K. Hänilene, M.L-i kaitsja vandeadvokaat Raul Palmaru, A. Kraavi kaitsja vandeadvokaat Andrus Lillo, F.O kaitsja vandeadvokaadi vanemabi A. Veski ja S.L kaitsja vandeadvokaadi abi A. Sirendi.
4. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. augusti
6. a määrustega jäeti F.O ja S.L huvides esitatud kassatsioonid menetlusse võtmata. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
7. Prokurör vaidlustab ringkonnakohtu otsuse esmalt M.L-i, A. Kraavi ja Ü. Tamsoni õigeksmõistmises

§ 394

lg 2 p 1 järgi ning taotleb selles osas kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks samale kohtule. Seoses M.L-i süüditunnistamisega

§ 201

järgi ei nõustu prokurör ringkonnakohtu otsuse põhjendustega formaatsae ja puruimuri omastamises ja taotleb seetõttu ringkonnakohtu otsuse põhiosa muutmist, jättes sellest välja järelduse, et OÜ P müüs kõnealused seadmed 21. aprillil 2009 M.L-ile. Kassaatori põhiseisukohad on kokkuvõtlikult järgmised. 24.1. Mõistes süüdistatavad

§ 394

lg 2 p 1 järgi õigeks, pole ringkonnakohus selgitanud, milliseid vigu maakohus M.L-i, A. Kraavi ja Ü. Tamsoni süüditunnistamisel tegi, ega näidanud ära tõendeid, millised andsid aluse õigeksmõistva otsuse tegemiseks. Eelnevaga rikkus ringkonnakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. 24.2. Asudes seisukohale, et M.L-i, A. Kraavi ja Ü. Tamsoni tegevus ei vasta

§ 394objektiivsele koosseisule, kohaldas ringkonnakohus ebaõigesti materiaalõigust.

Alates M.L-i ja Ü. Tamsoni vahelise näilise ostu-müügilepingu sõlmimisest oli edasiste tehingute eesmärgiks varjata ja hoida saladuses nii kuritegeliku vara päritolu kui ka omanikku, samuti välistada kinnistu tagasinõudmine ning vältida kuriteo toimepanemise õiguslikke tagajärgi. Mitme tehingu tegemine lühikese aja jooksul näitab, et vara ebaseadusliku päritolu ja omaniku varjamisel oli õigustoimingute tegemisel keskne osa. M.L-i poolt kelmuse toimepanemise tulemusel saadud vara ei suunatud vahetusse lõpptarbimisse. Arvestades, et osa kuritegelikust taustast puhastatud rahast kanti OÜ P ja S.L arvetele ning seda kasutati äriühingute kaudu laenude andmiseks, osales kriminaaltulu legaalses majanduskäibes. Eelnev kahjustas riigi rahandus- ja majandussüsteemi. Seega esinevad süüdistatavate käitumises kõik Riigikohtu varasemas praktikas rahapesu mõistele omistatud tunnused. 24.

1. Ringkonnakohtu seisukoht, et OÜ P müüs formaatsae ja puruimuri M.L-ile, on motiveerimata. Kohtuotsuses pole näidatud ära tõendeid, milliste alusel müügitehingu toimumine tuvastati. Samas tegi maakohus kindlaks, et OÜ P pole M.Lile kõnealuseid seadmeid müünud, tuginedes lisaks kirjaliku ostu-müügilepingu puudumisele ja raha mittelaekumisele ka asjaolule, et ajavahemikus
2. aprillist kuni
3. maini 2009 Kuldse Börsi veebilehel olnud formaatsae ja puruimuri müügikuulutusel anti kontaktandmeteks M.L-i isiklik telefoninumber ja meiliaadress. Seega asus maakohus põhjendatult seisukohale, et M.L pakkus eraisikuna AS-i H vara müüa enne selle väidetavat ostmist
4. aprillil
6. M.L-i kaitsja vandeadvokaat R. Palmaru taotleb kohtuotsuste tühistamist M.L-i süüditunnistamises ja kaitsealuse õigeksmõistmist. Ühtlasi palub kaitsja jätta OÜ W tsiviilhagi rahuldamata ja ülejäänud tsiviilhagid läbi vaatamata. Kassaatori põhiseisukohad on kokkuvõtlikult järgmised. 25.
7. M.L-i süüditunnistamisel

§ 3851

järgi tuginesid kohtud lubamatutele tõenditele ja rikkusid seega oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Maakohus lähtus OÜ W püsiva maksejõuetuse tekkimise ajahetke tuvastamisel ajutise pankrotihalduri aruandest, pankrotihalduri poolt võlausaldajate esimesel üldkoosolekul peetud ettekandest ja OÜ W

1. aasta majandusaasta aruandest. Ajutise pankrotihalduri aruanne on aga koostatud ilma raamatupidamisdokumentideta ja kujutab endast üksnes halduri arvamust. Kuna pankrotihaldur pole ekspert ja tema poolt nii aruandes kui ka ettekandes avaldatud arvamus pole kriminaalmenetluses nõutavas tõendivormis, on tegu lubamatute tõenditega. Ringkonnakohus asus seisukohale, et OÜ W oli bilansiliselt maksejõuetu, kuid jättis tähelepanuta kaitsja osutuse, et majandusaasta aruande bilansis on trükiviga ja edasistest lehekülgedest nähtub, et OÜ-l W oli vara 2 230 043 krooni, mitte 1 230 043 krooni. Kuna puuduvad tõendid, mis kinnitaksid, et OÜ W oli alates
2. aasta novembrist püsivalt maksejõuetu, tuleb M.L

§ 3851järgi õigeks mõista.

25.2. M.L-i süüditunnistamisel

§ 372lg 2 p 3 järgi kohaldati ebaõigesti materiaalõigust.

M.L polnud registreeringu kohustuslikkusest teadlik ega pannud talle süüks arvatud tegu toime tahtlikult. Kuna M.L polnud vastava seadusandlusega tutvunud, ei teadnud ta järelikult, et esineb süüteokoosseisule vastav asjaolu. Mööndes, et tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral oleks süüdistatav pidanud end finantsteenusega seotud tegevusalal kehtivate normidega kurssi viima, tuvastasid kohtud sisuliselt, et M.L täitis

§ 372lg 2 p 3 objektiivse koosseisu hooletusest.

Seega pani süüdistatav toime hoopis rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse (RpTRTS) §-s 58 sätestatud väärteo. 25.3. Tunnistades M.L-i

§ 209lg 2 p 1 järgi süüdi seoses A.

P. kinnistuga, hindasid kohtud tõendeid valikuliselt ja jätsid süüdistatava versiooni toetavad asjaolud alusetult tähelepanuta. Tegelikkuses oli poolte tahe suunatud kinnistute vahetusele selliselt, et M.L omandab A. P. kinnistu Harjumaal ja ostab seejärel A. P.-le sobiva kinnistu Jõgeva läheduses. Eelnevat kinnitab

1. augustil 2008 A. P. ja A. Kraavi vahel sõlmitud võlaõiguslik kinnistu ja kinnistu mõttelise osa vahetusleping. Asjaolusid, millistel M.L sõlmis
2. juulil 2009 müügilepingu, on süüdistatav maakohtu istungil põhjalikult selgitanud. Kohtud eirasid ka A. P. ütlusi, mille kohaselt pakkus süüdistatav talle pärast
3. juulit 2009 asemele kaht vahetuskinnistut, kuid need ei sobinud kannatanule. Arvestades, et A. P. ütlustest nähtub üheselt poolte tahe vahetuslepingut sõlmida, on kohtud M.L-i süüditunnistamise aluseks olnud faktiliste asjaolude tuvastamisel eksinud. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta süüdistatava ja tema kaitsja kriitika kannatanu ütluste ebausaldusväärsuse kohta ega kõrvaldanud A. P. ütlustes esinevaid vastuolusid. 25.
4. M.L-i süüditunnistamisel

§ 199lg 2 p-de 4 ja 7 järgi seoses I.

T. korteri väljaüürimisega kohaldas ringkonnakohus ebaõigesti materiaalõigust. I. T. korter on kinnisasi ega saanud seega varguse objektiks olla. Arvestades, et korteri üürnikud andsid üüriraha süüdistatavale üle vabatahtlikult ja vastastikuse kokkuleppe alusel, pole M.L

§ 199objektiivset koosseisu täitnud.

25.5. Kohtud hindasid tõendeid valikuliselt ka M.L-i süüditunnistamisel

§ 201lg 2 p 1 järgi seoses OÜ-ga E.

Faktiliste asjaolude tuvastamisel lähtuti üksnes asjast huvitatud P. J. K. ja M. A. ütlustest ning jäeti alusetult tähelepanuta dokumenteeritud majandustehingud. M.L-i süüditunnistamine

§ 201

järgi on välistatud samuti tema süüditunnistamise tõttu

§ 344järgi.

Süüdistatav oleks saanud omastada laenulepingust tuleneva OÜ-le E kuuluva nõudeõiguse siis, kui ta oleks seda kehtivalt käsutanud. Arvestades, et kohtute hinnangul olid kõnealuse episoodiga seotud dokumendid aga võltsitud, kuulub nõudeõigus P. J. K. vastu jätkuvalt OÜ-le E ja M.L pole seda järelikult kellegi teise kasuks pööranud. 25.6. Puutuvalt M.L-i süüditunnistamisesse

§ 201

lg 2 p 1 järgi formaatsae ja puruimuri omastamises asus ringkonnakohus ekslikule seisukohale, et OÜ-l P puudus õigus üürileandja pandiõigust teostada. Arvestades, et OÜ W väljastas OÜ-le P kõikideks kõnealuses episoodis vaidluse objektideks olevateks toiminguteks volikirja, oli OÜ P õigustatud üürileandja pandiõigust teostama nõude loovutamisest sõltumatult. Pidades silmas sedagi, et keegi polnud üürileandjat enne üürilepingu lõpetamist ja pandiõiguse teostamist kolmandate isikute õigustest teavitanud, ei eelnenud AS-i H omandiõigus seadmetele üürileandja pandiõigusele. Järelikult sai M.L 21. aprillil 2009 formaatsae ja puruimuri omanikuks ning võõrandas 5. augustil 2009 K. K.-le oma vara. Seega pole süüdistatav

§ 201objektiivset koosseisu täitnud.

25.7. M.L-i süüditunnistamisel

§ 344

lg 1 järgi tuginesid kohtud üksnes kaudsetele tõenditele ning rikkusid tunnistajate P. J. K. ja J. P. ütlusi M.L-i ja F.O ütlustele eelistades oluliselt kriminaalmenetlusõigust. 25.

1. Sõltumata otsustusest M.L-i süüküsimuses, rikkusid kohtud OÜ W tsiviilhagi rahuldamisel oluliselt menetlusõigust ja kohaldasid ebaõigesti materiaalõigust. Nimelt pole kohtud 764 575 krooni ja 17 sendi väljamõistmisel OÜ W kasuks pööranud tähelepanu kriminaaltoimikus olevatele tõenditele. AS-i S kirjas selgitatakse, et hagiavalduses märgitud laenulepingute alusel refinantseeriti varasemaid OÜ W laenulepinguid. Järelikult kanti kõnealuste lepingutega OÜ W laenu tasumise kohustus üle S.L, kuid jäeti laenulepingute tagatised muutmata. Seega asus S.L täitma OÜ W seniseid kohustusi, millest ei tekkinud viimasele mingisugust kahju. 25.
2. Ringkonnakohus rikkus reformatio in peius keeldu. Maakohus tunnistas M.L-i

§ 209

lg 2 p-de 1, 2, 3 ja 4 järgi süüdi kahes kelmuse episoodis ja karistas teda nende eest kaheaastase vangistusega. Ringkonnakohus kvalifitseeris ühe kelmuse episoodi ümber varguseks

§ 199

lg 2 p-de 4 ja 7 järgi ning mõistis süüdistatavale selle eest karistuseks üheaastase vangistuse. Teise kelmuse episoodi eest mõisteti M.L-ile karistuseks üks aasta ja kuus kuud vangistust. Eeltoodust nähtuvalt mõistis ringkonnakohus M.L-ile sama süüdistuse mahu eest karistuseks kuus kuud pikema vangistuse ja raskendas järelikult süüdistatava olukorda. 25.

1. Maakohus tagastas asitõendi mobiiltelefoni Nokia 6500c koos SIM kaardiga valele isikule. Mobiiltelefon kuulub S.L, mitte OÜ-le W.
2. A. Kraavi kaitsja vandeadvokaat A. Lillo taotleb kohtuotsuste tühistamist A. Kraavi süüditunnistamises ja kaitsealuse õigeksmõistmist. Kassaatori põhiseisukohad on kokkuvõtlikult järgmised. 26.
3. A. Kraavi süüditunnistamisel

§ 372lg 2 p 3 järgi kohaldasid kohtud ebaõigesti materiaalõigust.

Krediidiasutuste seaduse § 5 sätestab, et finantseerimisasutus on äriühing, mille peamiseks või püsivaks tegevuseks on ühe või mitme sama seaduse § 6 lg-tes 1-21 loetletud tehingu tegemine. Krediidiasutuste seaduse § 6 lg 1 p 2 sätestab üheks sellistest tegevustest kolmandatele isikutele osutatavad teenused, mis seisnevad laenutehingutes. Arvestades, et käesolevas kriminaalasjas puuduvad tõendid, mis kinnitaksid, et S.L tegeles laenude andmisega peamiselt ja püsivalt, tunnistati A. Kraav

§ 372lg 2 p 3 järgi ebaõigesti süüdi.

Ühtlasi pole kohtud tuvastanud, et A. Kraav oli teadlik või oleks pidanud teadma kohustusest taotleda kolmandatele isikutele laenu andmisega tegeleva äriühingu registreerimist. Arvestades, et S.L igapäevast tegevust juhtis M.L ja A. Kraav oli vaid nn varu juhatuse liige, puudus tal tahtlus

§ 372lg 2 p 3 objektiivset koosseisu realiseerida.

Samuti ei saa A. Kraavi M.L-i tegude eest karistada. 26.2. Tunnistades A. Kraavi süüdi

§ 199lg 2 p-de 4 ja 7 järgi seoses I.

T. korteri väljaüürimisega, kohaldas ringkonnakohus ebaõigesti materiaalõigust. I. T. korter on kinnisasi ega saanud seega varguse objektiks olla. Samuti on ekslik ringkonnakohtu järeldus, et A. Kraav pani varguse toime koos M.L-iga. Nimelt nähtub ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaoludest, et valdus korteri üle murti

1. aasta oktoobris. Seega ei saanud A. Kraav
2. aasta suvel kuritegu koos M.L-iga toime panna. Kohtud pole andnud hinnangut ka süüdistatavate väitele, et M. S.-iga sõlmitud üürilepingule märgiti A. Kraavi nimi üksnes selleks, et näidata fiktiivselt A. Kraavi sissetulekuid võimaldamaks tal esitada liisingutaotlus AS-le S. Pidades silmas, et M.L valdas I. T. korterit seaduslikult, polnud A. Kraavil alust arvata, et M.L puudub õigus seda välja üürida. Järelikult on kohtute seisukoht, et A. Kraav pani talle süüksarvatud teo toime kaudse tahtlusega, ekslik. 26.
3. Ringkonnakohus rikkus reformatio in peius keeldu. Nimelt tunnistas maakohus A. Kraavi süüdi

§ 372

lg 2 p 3, § 209 lg 2 p 3 ja § 394 lg 2 p 1 järgi ning luges karistuste liitmisel kergemad karistused kaetuks raskeimaga. Ringkonnakohus mõistis A. Kraavi

§ 394

lg 2 p 1 järgi õigeks ja kvalifitseeris talle

§ 209

lg 2 p 3 järgi süüksarvatud teo ümber

§ 199lg 2 p 7 järgi, kuid suurendas karistuste liitmisel üksikkaristustest raskeimat.

26.4. Mõistes A. Kraavi

§ 394

lg 2 p 1 järgi õigeks, pole ringkonnakohus põhjendanud, miks jäeti süüdistatavale mõistetud karistus sisuliselt samaks. Lisaks pole ringkonnakohus A. Kraavilt kohtukulude väljamõistmisel arvestanud, et raskeimas kuriteos õigeksmõistmise tõttu tulnuks süüdistatava poolt riigi õigusabi eest tasumisele kuuluvat summat oluliselt vähendama. 26.

1. Arvestades, et pärandvara hooldajal puudub õigus pärandvara suhtes tsiviilhagi esitada ja I. T. korteri pärija pole veel selgunud, kohaldasid kohtud tsiviilhagi lahendamisel ebaõigesti materiaalõigust. 26.
2. A. Kraavi karistamisel

§ 372lg 2 p 3 järgi käitus Eesti Vabariik sõnamurdlikult.

Nimelt tegi Politseiameti Rahapesu andmebüroo

1. aprillil 2009 S.L ettekirjutuse muuhulgas registreerida end majandustegevuse registris finantseerimisasutusena ja tuvastas
2. juulil 2009, et puudusi ega väärteo tunnuseid ei esine. Seega avastas Eesti Vabariik
3. aprillil 2009

§ 372

lg 2 p-i 3 teokirjeldusele vastava rikkumise, kuid otsustas sisuliselt, et ei käsitle toimepandut süüteona. Eelnevast sai A. Kraav aru, et S.L ei järgne sanktsioone, kui äriühing viib oma tegevuse ettekirjutuses antud tähtaja jooksul seadusega kooskõlla.

1. M.L-i kaitsja R. Palmaru esitas prokuratuuri kassatsioonile vastuse, milles leiab kokkuvõtvalt järgmist. 27.
2. Kuna M.L omandas A. P.lt kinnistu seaduslikult, puudub eelkuritegu

§ 394objektiivse koosseisu eeldusena.

Järelikult pole süüdistatava edasist tegevust võimalik rahapesuna käsitada. Ühtlasi ei rikkunud ringkonnakohus M.L-i õigeksmõistmisel kriminaalmenetlusõigust ega kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Ringkonnakohtu otsus süüdistatava õigeksmõistmise osas on nõuetekohaselt põhjendatud. Võttes arvesse, et kriminaalasjas kogutud tõendid kinnitavad lepingupoolte tahtlust kinnistu omand üle anda, polnud M.L-i ja Ü. Tamsoni vahel sõlmitud kinnistu ostu-müügilepingus sisalduv asjaõigusleping näiline ega tühine. 27.

1. Pidades silmas, et kinnistusraamat on avalik ja seal nähtavate andmete õigsust eeldatakse, jääb arusaamatuks, kuidas süüdistatavad kinnistu omanikukande muutmisega kinnistu tegelikku omanikku, tõelist olemust, päritolu või omandiõigust varjasid. Kuna M.L omandas kinnistu kehtiva lepingu alusel, pärines vara seaduslikust allikast. 27.
2. Kuna käesolevas kriminaalasjas on tuvastatud, et kinnistu müügist saadud raha suunati lõpptarbimisse, ei oma rahapesu koosseisu sisustamisel tähtsust, kas see toimus vahetult või mitte. Arvestades sedagi, et süüdistuses märgitud rahasummade suurus ei ületanud teo toimepanemise ajal suurt ulatust karistusõiguslikus mõttes, oli tegu väikesemahuliste toimingutega, mis ei kahjustanud majandussüsteemi. Lähtudes viimaks asjaolust, et ringkonnakohus ei tuvastanud süüdistatavate eesmärki varjata kuritegeliku vara päritolu ja abistada kelmuse toimepannud M.L, ei anna kassatsiooni väiteid alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. 27.
3. Kassatsioonist ei selgu, milles ringkonnakohus eksis, kui tuvastas M.L-i ütluste alusel, et OÜ P müüs formaatsae ja puruimuri
4. aprillil 2009 süüdistatavale. Võttes arvesse, et kuulutajal on soovi korral igal ajahetkel võimalik muuta Kuldse Börsi veebilehel avaldatud kuulutuse teksti ja et andmebaasis säilib viimane variant, pärineb kriminaaltoimikus olev seadmete müügikuulutus
5. maist 2009, mil formaatsaag ja puruimur kuulusid juba M.L-ile. Seega on ringkonnakohtu järeldus õige ega kuulu muutmisele.
6. Prokuratuuri kassatsioonile vastuse esitanud A. Kraavi kaitsja A. Lillo arvates kohaldas ringkonnakohus materiaalõigust õigesti, kui asus seisukohale, et A. Kraavi tegevus ei vasta rahapesu mõistele. Nõustudes prokuröriga küll selles, et M.L-i poolt kuriteo toimepanemise tulemusena saadud vara osales legaalses majanduskäibes, märgib kaitsja järgnevalt, et kuivõrd kassatsioonis pole põhjendatud, kuidas omavad kuritegelike vahendite majanduskäibesse suunamise maht ja viis käesolevas kriminaalasjas reaalset potentsiaali majanduse normaalse toimimise ja käibe kahjustamiseks, on kassatsioon siiski alusetu. Lisaks on kriminaalmenetluse käigus tõendatud, et kinnistu müügist saadud raha kanti A. Kraavi pangakontole eesmärgiga sõlmida sõiduauto ostuks liisinguleping. Järelikult polnud vara ebaseadusliku päritolu ega tegeliku omaniku varjamine A. Kraavi poolt teostatud toimingute põhieesmärk.
7. M.L-i kaitsja R. Palmaru ja A. Kraavi kaitsja A. Lillo kassatsioonidele esitas Lõuna Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör K. Hänilene vastuse, milles märgib kokkuvõtvalt järgmist. 29.
8. Arvestades, et pankrotiseaduse § 55 kohaselt peab pankrotihaldur kaitsma kõikide võlausaldajate ning võlgniku õigusi ja huve, puudub alus kahelda pankrotihaldur Ü. Adamsoni erapooletuses. Kuna võlgniku pankrotti ei kuuluta välja ja maksejõuetust ei tuvasta pankrotihaldur, vaid kohus on M.L-i kaitsja R. Palmaru väited pankrotihalduri arvamuse ebausaldusväärsusest paljasõnalised. Samuti tuginesid kohtud OÜ W maksejõuetuse kindlaks tegemisel äriühingu pangakonto väljavõttele ja nii M.L-i elukohas toimunud läbiotsimiste käigus ära võetud kui ka pankrotihalduri poolt üleantud OÜ W raamatupidamis-dokumentidele. Järelikult tuvastati OÜ W maksejõuetus lubatavate ja küllaldaste tõendite alusel. 29.
9. Kohtud tuvastasid, et M.L ja A. Kraav pidasid finantseerimisvaldkonna nõuetega tutvumata jättes võimalikuks ja möönsid, et nende tegevus laenude andmisel võib olla ebaseaduslik. Seega loeti

§ 372

subjektiivne koosseis põhjendatult täidetuks ja süüdistatavate süüditunnistamisel kohaldati materiaalõigust õigesti. 29.3. Kohtud on M.L-i süüditunnistamisel

§ 209lg 2 p 1 järgi A.

P. kinnistuga seoses oma seisukohti nõuetekohaselt motiveerinud ja tõendeid põhjalikult analüüsinud. Nii nähtub kohtuotsustest, miks kannatanu A. P. ütlusi usaldusväärseteks peeti ja milliste asjaolude tõttu leiti, et poolte tahe oli suunatud kinnistu müümisele. Kassatsiooni etteheide, et kohtud rikkusid kriminaalmenetlusõigust, on alusetu. 29.4. Tunnistades M.L-i ja A. Kraavi

§ 199järgi süüdi seoses I.

T. korteri väljaüürimisega, pidas ringkonnakohus varguse objektiks üüriraha. Süüdistusaktis kelmusena käsitatud tegu varguseks ümber kvalifitseerides täitis ringkonnakohus KrMS § 306 lg 1 p-s 3 sätestatud nõuet ega väljunud esitatud süüdistuse piiridest. Võttes arvesse, et M.L oli I. T. korteri võti vaid selleks, et sealt vajadusel saag võtta, puudus tal korteri üle valdus. Korteri valdaja oli I. T. ja pärast tema surma läks korteri valdus AÕS § 38 kohaselt üle I. T. pärijatele. Seega kehtestas M.L võõrale varale oma valduse ja võttis I. T. korteri oma võimu alla. Kuigi maakohtu istungi ajaks polnud I. T. pärijad teada, on tänaseks selgunud, et

1. märtsil 2011 väljastas notar pärimistunnistuse, mille kohaselt on I. T.l kümme pärijat. Järelikult jättis M.L oma tegevusega I. T. pärijad ilma võimalusest korteri väljaüürimisest tulu saada. 29.
2. Kuna kriminaalasja kohtuliku arutamise käigus ei uuritud vahetult ühtki P. J. K. ütluste ebausaldusväärsusele osutavat tõendit, pidasid kohtud tunnistaja ütlusi põhjendatult usaldusväärseteks. Vaidlustades M.L-i süüditunnistamist OÜ E vara omastamises, taotleb kassaator seega uue sisulise hinnangu andmist kriminaalasjas kogutud tõenditele. Tulenevalt KrMS § 363 lg-st 5 ei saa Riigikohus aga faktilisi asjaolusid tuvastada. 29.
3. Pidades silmas, et VÕS §-des 305-307 reguleeritud pandiõigust saab teostada vaid üürileandja ning M.L oli formaatsae ja puruimuri müümise hetkel K. K.-le teadlik vara tegelikust omanikust, kohaldati M.L-i süüditunnistamisel

§ 201lg 2 p 1 järgi materiaalõigust veatult.

29.7. Analüüsides F.O ja M.L-i süüditunnistamise õiguspärasust

§ 344

lg 1 järgi, näitas ringkonnakohus ära tõendid, millistele tuginedes tuleb maakohtu seisukohta M.L-i ja F.O süüs seoses erinevate dokumentide võltsimisega põhjendatuks pidada. Järelikult vastas ringkonnakohus kõikidele M.L-i apellatsiooni väidetele. Arvestades sedagi, et kohtuotsustes on välja toodud kõik tõendid, millest nähtub, et OÜ E ega OÜ W pole OÜ-le S laenu andnud, pole M.L-i süüditunnistamisel

§ 344lg 1 järgi kriminaalmenetlusõigust rikutud.

29.8. Maakohus mõistis M.L-ile

§ 64lg 1 alusel liitkaristuseks kolmeaastase vangistuse.

Võttes arvesse, et ringkonnakohus mõistis M.L-ile lõplikuks liitkaristuseks kaks aastat vangistust, pole reformatio in peius keeldu rikutud. 29.

1. Kriminaaltoimikust nähtuvalt ostis OÜ W mobiiltelefoni Nokia 6500c Elisa Eesti AS-st. Järelikult tagastati asitõend õigele isikule. 29.
2. A. Kraavi kaitsja kassatsioonis esitatud väide, et A. Kraav tunnistati

§ 372lg 2 p 3 järgi süüdi ühe laenulepingu allkirjastamises, ei vasta tõele.

Nimelt selgitas ringkonnakohus, et A. Kraav vastutab koos M.L-iga kõikide S.L nimel väljastatud laenude eest. Kuna kohtud tuvastasid sellegi, et A. Kraav ja M.L tegutsesid laenusid väljastades ühiselt ja kooskõlastatult, äriühing omandati laenude andmiseks ning selle ainus tegevus oli laenude väljastamine, on finantseerimisasutuse mõiste õigesti sisustatud. A. Kraavi kaudne tahtlus tehti kindlaks samadel asjaoludel nagu M.L-i kaudne tahtlus. Pidades silmas, et Rahapesu andmebüroo täitis nii ettekirjutuse tegemisel kui ka politseile kuriteoteate esitamisel seadusest tulenevaid kohustusi, pole Eesti Vabariik A. Kraavi ega S.L karistamisel sõnamurdlikult käitunud. 29.11. A. Kraav realiseeris üürilepingu allkirjastamisega

§ 199objektiivse koosseisu.

Olles teadlik, et M.L polnud I. T. korteri omanik, täitis A. Kraav ka varguse subjektiivse koosseisu. Järelikult kohaldati tema süüditunnistamisel

§ 199lg 2 p 7 järgi materiaalõigust õigesti.

Pidades silmas, et ringkonnakohtu poolt mõistetud liitkaristus oli väiksem kui maakohtus mõistetu, ei rikutud reformatio in peius keeldu ka A. Kraavi suhtes. Arvestades pärimisseaduse § 112 lg 3 p-dest 1 ja 5 tulenevat pärandvara hooldaja õigust esitada pärandvara enda valdusesse saamiseks vajadusel tsiviilhagi, kohaldasid kohtud I. T. pärijate huvides esitatud tsiviilhagi rahuldamise materiaalõigust õigesti. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT I 30. M.L tunnistati

§ 3851järgi süüdi selles, et ta jättis OÜ W juhatuse liikmena 2009.

aastal jaanuarist kuni juunini OÜ W pankrotiavalduse esitamata, kuigi äriühing oli alates

1. aasta detsembrist püsivalt maksejõuetu. Oma tegevusetusega rikkus M.L äriseadustiku § 180 lg-s 51 sätestatud kohustust esitada kohtule viivitamata, kuid mitte hiljem kui kahekümne päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest, osaühingu pankrotiavaldus.
2. Kolleegium märgib, et

§ 3851

objektiivse koosseisu tuvastamiseks on tähtis teha kindlaks, kas äriühingust võlgnikul esinesid vaid ajutised likviidsusprobleemid või on ta teatud hetkest muutunud objektiivselt püsivalt maksejõuetuks. Maksejõuetuse mõiste on avatud pankrotiseaduses. Nimelt sätestab PankrS § 1 lg 2, et võlgnik on maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Sama paragrahvi

1. lõike kohaselt on juriidilisest isikust võlgnik maksejõuetu ka siis, kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ja selline seisund ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine.
2. Püsiva maksejõuetuse tuvastamine eeldab tervikliku hinnangu andmist nii äriühingu varalisele seisundile kui ka majandustegevuse tõenäolisele tulevikuperspektiivile. Üldjuhul ei ole võlgniku püsivat maksejõuetust võimalik tuvastada üksnes mõne raamatupidamisliku näitaja - sh netovara seisundi või kahjumi suuruse - alusel. See on vaid üks asjaolu, mida tuleb võlgniku maksejõulisuse hindamisel kindlasti arvesse võtta, kuid millest ei saa automaatselt järeldada, et äriühing on pankrotiseisus. Seega tegemaks kindlaks, kas äriühing oli mingiks ajaks muutunud objektiivselt püsivalt maksejõuetuks, tuleb hinnata kõiki võlgniku majanduslikku olukorda mõjutavaid olulisi asjaolusid kogumis, keskendumata vaid ühele kriteeriumile või näitajale. Lisaks netovarale tuleb analüüsida ka teisi raamatupidamisandmeid, samuti võlgniku äriplaani perspektiivikust, kui selline äriplaan eksisteerib (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. oktoobri
4. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-49-11, p-d 17, 19 ja 21).
5. Käesolevas kriminaalasjas tuginesid kohtud M.L-i süüditunnistamisel kõigepealt Äriregistri teabesüsteemi väljatrükile, millest selgub, et M.L oli ajavahemikus
6. detsembrist 2004 kuni
7. juunini 2009 OÜ W juhatuse liige, ja Tartu Maakohtu
8. juuni
9. a määrusele, millega algatati ülalnimetatud ettevõtte suhtes pankrotimenetlus. Järelduseks, et M.L täitis

§ 3851objektiivse koosseisu, andis kohtute arvates alust ka 3.

augustil 2009 koostatud ajutise pankrotihalduri aruanne, millest nähtuvalt oli osaühingul vara 455 882 krooni eest ja kohustusi 1 120 826 krooni ulatuses ning milles sisalduva hinnangu kohaselt oli ettevõte maksejõuetu hiljemalt ajast, mil lõpetati arveldamine panga kaudu - novembrist

2. Kolleegium nõustub M.L-i kaitsja seisukohaga, et ajutise pankrotihalduri aruande järelduslik osa on lubamatu tõend, sest see pole koostatud eksperdi poolt. Mitteõiguslikele eriteadmistele rajanevad järeldused on kriminaalmenetluses lubatav tõend vaid juhul, kui sellised järeldused on tehtud ekspertiisi raames (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. detsembri
4. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-82-06, p 12). Tuginedes M.L-i süüditunnistamisel lubamatule tõendile, rikkusid kohtud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 399 lg 2 mõttes. Pidades silmas, et vaidlustatud kohtuotsuste põhjendustest ei nähtu, kuidas andsid kriminaalasjas kogutud tõendid alust arvamuseks, et OÜ W oli alates
5. aasta detsembrist püsivalt maksejõuetu, on kriminaalmenetlusõigust oluliselt rikutud ka KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses. Eeltoodu tõttu tuleb kohtuotsused M.L-i süüditunnistamises

§ 3851järgi Kr

MS § 362 p 2 alusel tühistada ja saata kriminaalasi selles osas uueks arutamiseks Tartu Maakohtule teises kohtukoosseisus.

1. Kriminaalasja uuel arutamisel tuleb silmas pidada, et osas, mis ei sisalda hinnangut OÜ W maksejõuetuse kohta, on ajutise pankrotihalduri aruanne käsitatav dokumentaalse tõendina. Ühtlasi juhib kolleegium tähelepanu KrMS § 1091 lg 3 p-le 2, mis lubab pankrotihalduri asjatundjana üle kuulata asjaolude osas, mille kohta ta oskab anda selgitusi oma eriteadmiste tõttu, kui see on vajalik tõendamiseseme asjaolude paremaks mõistmiseks. Nende ja kohtumenetluse poolte taotlusel avaldatud teiste uuritud tõendite hindamise tulemusena peab kohus andma hinnangu kaitsja vastuväidetele, mille kohaselt oli OÜ W
2. aasta majandusaasta aruande bilansis trükiviga ja ettevõtte varade tegelik väärtus oli oluliselt suurem. Samuti tuleb tuvastada, kas OÜ-i W maksejõuetus oli alaline, ja otsustada, kas selle kindlakstegemiseks on vaja määrata ekspertiis. Arvestades, et kriminaalasja uuel arutamisel tuleb maakohtul teistkordselt vaagida muuhulgas ka OÜ W tsiviilhagi põhjendatust, jätab kolleegium seda puudutavatele kassatsiooniväidetele vastamata. II
3. I. T. korteri õigustamatus väljaüürimises tunnistas ringkonnakohus M.L-i süüdi

§ 199lg 2 p-de 4 ja 7 järgi ning A.

Kraavi süüdi

§ 199lg 2 p 7 järgi, märkides, et süüdistatavad omastasid M.

A.-lt ja M. S.-ilt üüriraha saades ebaseaduslikult I. T. pärijate vara. Kolleegium ei nõustu süüdistatavate teole antud karistusõigusliku hinnanguga ja juhib tähelepanu asjaolule, et

§ 199objektiivne koosseis eeldab võõra vallasasja äravõtmist.

Äravõtmine tähendab seejuures teise isiku valduse lõpetamist ja uue valduse kehtestamist ilma senise valdaja nõusolekuta (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. aprilli
2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-15-10, p 12). Kuna praeguses kriminaalasjas tuvastatud asjaoludest nähtuvalt andsid M. A. ja M. S. üüriraha aga vastastikuse kokkuleppe alusel ise M.L-ile ja A. Kraavile, ei murdnud viimased üüriraha vastuvõtmisega kellegi valdust. Järelikult ei täitnud M.L ja A. Kraav oma tegevusega varguse objektiivset koosseisu ning seega kohaldati süüdistatavaid varguses süüdi tunnistades ebaõigesti materiaalõigust. Ülaltoodud põhjustel ja tuginedes KrMS § 362 p-le 1, tuleb ringkonnakohtu otsus ka selles osas tühistada.
3. Kolleegium ei pea õigeks ka seisukohta, et süüdistatavad panid toime kelmuse.

§ 209

kohaselt on kelmusena karistatav varalise kasu saamine tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel. Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud, et

§-s 209 nimetatud varalise kasu saamine eeldab muu hulgas kannatanul või kolmandal isikul eksimuse tekkimist ja sellest tingituna varakäsutuse tegemist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. novembri
2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-98-09, p 13 ja
3. novembri
4. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-87-09, p 12) ning et kolmnurkkelmusena käsitatakse õigusteoorias olukorda, kus petetu ei tee varakäsutust mitte enda, vaid kolmanda isiku arvel (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. aprilli
6. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-3-10, p 15). Käesolevas kriminaalasjas on tuvastatud, et M.L ja A. Kraav lõid M. A.-le ja M. S.-ile ebaõige ettekujutuse, et neil on õigus XXXXX XX-XX asuvat korterit käsutada. Kuna eksimuses viibinud üürnikele ei tekitatud aga kahju ja nad käsutasid enda, mitte kolmanda isiku raha, puudub kolleegiumi hinnangul alus rääkida (kolmnurk)kelmusest. Arvestades, et M.L-i ega A. Kraavi tegevus XXXXX XX-XX asuva korteri väljaüürimisel ei täida ühegi kuriteo objektiivset koosseisu, mõistab kolleegium nad selles osas õigeks. Eeltoodu tõttu tühistab kolleegium kohtuotsused ka I. T. pärijate huvides esitatud tsiviilhagi rahuldamises ja jätab tsiviilhagi KrMS § 310 lg 2 alusel läbi vaatamata. Kannatanutel on õigus esitada tsiviilhagi uuesti tsiviilkohtumenetluse korras. III
7. Vaidlustades M.L-i ja A. Kraavi süüditunnistamist

§ 372

lg 2 p 3 järgi, leiavad kaitsjad, et kohtud kohaldasid ebaõigesti materiaalõigust, kuna M.L ja A. Kraav panid neile süüks arvatud teo toime hooletusest. Kolleegium kassaatorite sellise seisukohaga ei nõustu. Esiteks on kohtud tuvastanud, et M.L oli enne S.L juhatuse liige OÜ-s E, mis tegeles samuti laenude väljastamisega. Arvestades, et M.L esitas OÜ E juhatuse liikmena majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumile registreerimistaotluse finantsteenuse osutamiseks, järeldasid kohtud kolleegiumi hinnangul põhjendatult, et M.L pidi samasuguse registreeringu kohustuslikkust S.L puhul vähemalt võimalikuks pidama. Seoses A. Kraavi kaitsja väitega, et süüdistatav polnud teadlik kohustusest peamiselt ja püsivalt finantseerimisteenust osutav äriühing registreerida, märgib kolleegium, et selle tõelevastavuse korral oleks tegemist eksimusega teo keelatuses

§ 39

tähenduses, mitte eksimusega süüteokoosseisule vastavas asjaolus

§ 17mõttes.

Kuna kassatsioonist ega kriminaaltoimikust ei nähtu ühtki asjaolu, mis pidanuks andma kohtutele alust arvata, et kõnealune eksimus oli A. Kraavi jaoks vältimatu, leiab kolleegium kokkuvõtlikult, et ka A. Kraavi süüditunnistamine ja karistamine

§ 372lg 2 p 3 järgi tuleb jätta muutmata.

IV 39. Vastuseks M.L-i huvides esitatud kassatsiooni väidetele, millega taotletakse M.L-i õigeksmõistmist

§ 344lg 1 järgi, kordab kolleegium esmalt varasemas praktikas märgitut, et tulenevalt Kr

MS § 363 lg-st 5 ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada, vaid saab KrMS § 362 p-le 2 toetudes üksnes kontrollida, kas kohtud järgisid kriminaalmenetlusõigust, sh seda, kas kohtuotsuste põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ja vastuoludeta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. oktoobri
2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-76-11, p 9). Järgnevalt juhib kolleegium tähelepanu nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsustele, kus on selgitatud, miks ja millistele tõenditele kohtud M.L-i süüditunnistamisel

§ 344lg 1 järgi tuginesid ning millised järeldused kohtud tõenditest tegid.

Sealhulgas on P. J. K. ja J. P. ütluste usaldusväärsuse analüüsimise käigus põhjendatud, miks asus kohus seisukohale, et kaitsja poolt väljatoodud asjaolud ei mõjutanud tunnistajate ütluste sisu. Arvestades, et maakohtu otsusest nähtuvalt kinnitasid M.L-i süüd lisaks P. J. K. ja J. P. ütlustele ka mitmed dokumentaalsed tõendid ja asitõendite vaatlusprotokollid, leiab kolleegium eelneva kokkuvõtteks, et M.L-i süüditunnistamisel

§ 344lg 1 järgi pole kriminaalmenetlusõigust rikutud.

V 40. M.L tunnistati

§ 201järgi süüdi OÜ E ja AS-i H vara omastamises.

Kohtuotsustest nähtuvalt omastas M.L OÜ-lt E 200 000 krooni raha ja 150 000 krooni suuruse laenulepingust tuleneva nõude. Arvestades, et M.L-i ega tema kaitsja apellatsioonides ei vaidlustatud M.L-i süüditunnistamist

§ 201järgi OÜ-le E kuulunud 200 000 krooni omastamises ning toetudes Kr

MS § 344 lg 1 p-le 1, jätab kolleegium seda vaidlustava kassatsiooni osa tähelepanuta. 41. M.L-i süüditunnistamisel 150 000 krooni suuruse nõude omastamises kohaldati kolleegiumi arvates materiaalõigust ebaõigesti. Kohtute poolt tuvastatud asjaoludest nähtub, et M.L tekitas laenulepingut nr 2 ning OÜ-de E ja W kassa sissetuleku- ja väljaminekuordereid võltsides olukorra, kus OÜ E D. K. vastu laenulepingust nr 10 tulenevat nõuet enam ei omanud. Selle asemel tekkis nõudeõigus OÜ E ja D. K. vahel sõlmitud laenulepingule vastavas summas OÜ-le W. Omastamisena on

§ 201

järgi karistatav valduses oleva võõra vallasasja või isikule usaldatud muu võõra vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramine. Seejuures kuulub vara hulka ka nõudeõigus ja kolmanda isiku kasuks pööramine tähendab viimasele sellise seisundi loomist, mis väliselt näitab teda kui omanikku. Võttes arvesse, et OÜ W ei jõudnud M.L-i poolt toimepandud kuritegude avastamise tõttu nõudeõigust P. J. K. vastu realiseerima asuda, leiab kolleegium, et M.L-i tegevus OÜ-le E kuuluva nõudeõiguse omastamises jäi katse staadiumisse. Nõudeõiguse OÜ W kasuks pööramine oleks lõpule viidud siis, kui OÜ W oleks end suhetes P. J. K.-ga nõudeõiguse omanikuna maksma pannud. Eelneva tõttu teeb kolleegium Tartu Ringkonnakohtu

1. mai
2. a kohtuotsusesse täpsustuse, mille kohaselt pani M.L seoses OÜ E nõudega toime omastamise katse. Pidades silmas, et kriminaalasja materjalidest nähtuvalt kuulub laenulepingust nr 10 tulenev nõudeõigus jätkuvalt OÜ-le E, tühistab kolleegium kriminaalasjas tehtud kohtuotsused osaliselt M.L-ilt OÜ E kasuks 350 000 krooni väljamõistmises ja jätab OÜ E tsiviilhagi osaliselt summas 150 000 krooni rahuldamata. M.L-ilt OÜ E kasuks 200 000 krooni väljamõistmises jäävad kohtuotsused muutmata.
3. Seoses M.L-i süüditunnistamisega

§ 201

järgi AS-le H kuulunud formaatsae ja puruimuri omastamises vaidlevad kassatsioonimenetluse pooled selle üle, kas OÜ P müüs kõnealused seadmed

1. aprillil 2009 M.L-ile või mitte. Nimelt asus maakohus seisukohale, et OÜ P pole formaatsaage ega puruimurit süüdistatavale müünud, ringkonnakohus tuvastas, et seadmete müük siiski toimus. Arvestades, et müügilepingu sõlmimine on faktiline asjaolu, jätab kolleegium selles küsimuses KrMS § 363 lg-s 5 sätestatu tõttu seisukoha võtmata, kuid märgib KrMS § 362 p-le 2 toetudes, et kriminaalasjas tehtud mõlemad kohtuotsused on selles osas nõuetekohaselt motiveerimata. Nii pole maakohus selgitanud, milline osa Kuldse Börsi veebilehel olnud seadmete müügikuulutusest andis aluse arvata, et M.L pakkus AS-i H vara eraisikuna müüa juba enne
2. aprilli
3. Mis puutub ringkonnakohtu otsusesse, siis on Riigikohus korduvalt märkinud, et olukord, kus ringkonnakohus jätab näitamata, millised tõendite hindamisel tehtud vead viisid maakohtu järeldused mittevastavusse kohtulikul arutamisel tuvastatud faktiliste asjaoludega ning miks tuleb apellatsioonikohtu arvates tõendikogumile anda teistsugune hinnang, on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. aprilli
5. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-38-99, p 7). Praeguses kriminaalasjas pole apellatsioonikohus näidatud ära vigu, milliseid maakohus tõendite hindamisel tegi, vaid üksnes märkinud, et kriminaalasjas kogutud tõendid pole piisavad väitmaks, et M.L pole formaatsaage ega puruimurit OÜ-lt P ostnud. Eeltoodud kaalutlustel tuleb nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu otsused M.L-i süüditunnistamises

§ 201järgi formaatsae ja puruimuri omastamises Kr

MS § 362 p 2 alusel tühistada ning kriminaalasi selles osas Tartu Maakohtu teisele kohtukoosseisule uueks arutamiseks saata. VI 43. Kolleegiumi hinnangul on M.L-i süüditunnistamine

§ 209lg 2 p 1 järgi seoses A.

P. kinnistuga seaduslik ega kuulu muutmisele. Kohtud on põhjendatult tuvastanud, et hiljemalt alates XXXXX XXX X asuva kinnistu ostu-müügi lepingu sõlmimisest 24. juulil 2009 oli kannatanu A. P. tahtlus suunatud kinnistu müügile. Kohtuotsustes on nii välja toodud tõendid ja neist tulenevad asjaolud, millised andsid aluse eeltoodud seisukohale asumiseks, kui ka selgitatud, miks just nendele tõenditele toetutakse. Kuna sealhulgas on analüüsitud ka kannatanu A. P. ütluste usaldusväärsust, selgitatud, millises osas neile kohtuotsuse tegemisel tugineda saab, ning vastatud kõikidele kaitseväidetele, leiab kolleegium kokkuvõtlikult, et varasemas kohtumenetluses kummutatud argumentide taasesitamine kassatsioonis ei anna alust M.L-i süüditunnistamist

§ 209järgi tühistada.

VII 44. Seoses M.L-i, A. Kraavi ja Ü. Tamsoni õigeksmõistmisega

§ 394

lg 2 p-de 1 ja 3 järgi juhib kolleegium tähelepanu oma varasemale praktikale, mille kohaselt on

§ 394näol tegemist kahjustusdeliktiga.

Selles koosseisus kirjeldatud käitumise eest karistusõigusliku vastutuse kehtestamisel on seadusandja eesmärgiks seadnud riigi rahandus- ja majandussüsteemi kaitsmise kuritegeliku varaga manipuleerimise eest, mitte aga igasuguse kuritegelikul teel saadud vara kasutamise kriminaliseerimise, mille käigus jääb vara tegelik päritolu varjatuks. Nii pole rahapesuna alust käsitada toiminguid, mille sisuks on kuritegeliku päritoluga vara käitlemine isiklikuks tarbeks ja mis pole suunatud rahandus- või majandussüsteemi ärakasutamisele (näiteks kuritegelikul teel saadud vara suunamine vahetusse lõpptarbimisse). Samuti ei kahjusta majanduse toimimist väiksemahulised toimingud, mis iseenesest formaalselt vastavad RpTRTS § 4 lg-s 1 kirjeldatud teokoosseisule. Lisaks peab vara ebaseadusliku päritolu ja selle tegeliku omaniku varjamisel olema kuritegelikul teel saadud varaga tehtavates õigustoimingutes keskne osa, sest rahapesust ei saa rääkida näiteks siis, kui vara ebaseadusliku päritolu ja tegeliku omaniku varjamine on varaga tehtavates toimingutes üksnes kõrvaleesmärk või -tagajärg (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. detsembri
2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-68-10, p 13 ja
3. juuni
4. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-34-05, p 25).
5. Praeguses kriminaalasjas asus ringkonnakohus seisukohale, et prokuratuur ja maakohus käsitasid rahapesuna esiteks seda, et M.L ja Ü. Tamson sõlmisid XXXXX XXX X asuva kinnistu näiliku ostu-müügi lepingu, püüdes nii varjata kinnistu tegelikku omanikku ning vältida M.L-i tegude õiguslike tagajärgede saabumist. Teiseks kandis Ü. Tamson osa kinnistu edasimüügist saadud rahast A. Kraavi arveldusarvele ning võttis osa sularahana välja. Kolmandaks tasusid M.L ja A. Kraav viimase arveldusarvele kantud rahaga erinevate olmelepingute ja -tehingute eest ning võtsid osa samuti välja sularahas. Ringkonnakohus leidis, et süüdistatavad suunasid kuriteo toimepanemise tulemusena saadud vara vahetusse lõpptarbimisse, ja märkis, et rahapesuna ei saa käsitada ka sularaha väljavõtmist Ü. Tamsoni ja A. Kraavi poolt. Viimaks polnud ringkonnakohtu hinnangul tuvastatav, et süüdistatavate tegevuse peaeesmärk oli vara ebaseadusliku päritolu ja tegeliku omaniku varjamine.
6. Kolleegium ringkonnakohtu seisukohaga ei nõustu ja märgib, et apellatsioonikohus jättis ekslikult tähelepanuta, et maakohtu poolt tuvastatud asjaoludest nähtuvalt asusid süüdistatavad kuriteo toimepanemise tulemusena saadud tulu päritolu ja seost M.L-iga varjama alates XXXXX XXX X asuva kinnistu vormistamisest Ü. Tamsoni nimele. Samuti tuvastas maakohus, et osa kinnistu müügist teenitud rahast kanti S.L ja P pangakontodele ning kasutati laenude andmisega tegelevate äriühingute tegevuse finantseerimiseks. Ka kolleegiumi hinnangul nähtub maakohtu poolt tuvastatud asjaoludest üheselt, et M.L, A. Kraav ja Ü. Tamson varjasid ühiselt ja kooskõlastatult M.L-i poolt toimepandud kelmuse tulemusel ebaseaduslikult omandatud vara päritolu ja seost M.L-iga. Arvestades, et pärast kinnistu edasimüümist M. L.-ile kanti müügitehingust saadud raha erinevate osaühingute pangakontodele, osales kuritegelikust taustast puhastatud raha ka legaalses majanduskäibes. Järelikult on ekslik arvamus, et süüdistatavad suunasid kriminaaltulu vahetusse lõpptarbimisse. Puutuvalt kelmuse teel omandatud kinnistu 360 000 krooni suurusesse väärtusesse, juhib kolleegium tähelepanu RpTRTS § 12 lg 2 p-le 2, mille kohaselt kohaldatakse rahapesu või terrorismi rahastamise tõkestamiseks hoolsusmeetmeid vähemalt tehingute juhuti tegemisel või vahendamisel, kui tehingu väärtus ületab 15 000 eurot (s.o 234 699 krooni). Võttes arvesse, et seadusandja on seega näinud 15 000 eurost suurema väärtusega tehingutes reaalset ohtu rahandus- või majandussüsteemi normaalsele toimimisele, on arutelu selle üle, kas 360 000 krooni suuruse kriminaaltulu käitlemine täidab rahapesu koosseisu, asjakohatu. Ülaltoodu kokkuvõtteks leiab kolleegium, et jättes süüdistatavate tegevusele karistusõigusliku hinnangu andmisel arvesse võtmata asjaolu, et kriminaaltulu osales legaalses majanduskäibes, kohaldas ringkonnakohus ebaõigesti materiaalõigust. Eelneva tõttu tühistab kolleegium KrMS § 362 p 1 alusel Tartu Ringkonnakohtu
7. mai
8. a otsuse ka M.L-i, A. Kraavi ja Ü. Tamsoni õigeksmõistmises

§ 394lg 2 p 1 järgi ning jõustab selles osas Tartu Maakohtu 10.

detsembri

1. a otsuse. Seoses ülaltooduga tühistab kolleegium ringkonnakohtu otsuse ja jõustab maakohtu otsuse ka M.L-ilt ja A. Kraavilt väljamõistetud sundraha osas ning Ü. Tamsonilt kohtukulude väljamõistmise tühistamise osas. VIII
2. M.L-i valitud kaitsja R. Palmaru esitas taotluse hüvitada M.L-ile seoses kassatsioonimenetlusega kaitsjatasu summas 1200 eurot. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuluks valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. Kolleegiumi hinnangul on taotlus põhjendatud ja tuleb rahuldada. Vastavalt KrMS § 186 lg-le 1 tuleb see menetluskulu jätta riigi kanda. Ott Järvesaar, Jüri Ilvest, Lea Kivi