Obsah (14)

§ 226§ 235§ 693§ 442§ 438§ 688§ 656§ 227§ 692§ 691§ 2§ 328§ 657§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

) § 226 lg 1 järgi eeldatakse advokaadist esindaja esindusõiguse olemasolu. Kostja ei ole esitanud kohtule tõendeid, millest nähtuvalt võiks kohus seada hagejat esindavate advokaatide esindusõiguse kahtluse alla. Hageja dokumentidega tutvumise nõue on põhjendatud. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja kandis hagejale

1. novembril 2006 üle 15 mln USA dollarit. Maakohus nõustus hagejaga, et kostja ei ole teda veenvalt, arusaadavalt ja üheselt mõistetavalt teavitanud kõigist ülekandega seotud asjaoludest. Kostja selgitused raha ülekandmise asjaolude kohta on segased ja vastuolulised ega ärata kohtu usaldust. Kostja väide dokumentidega tutvumise nõude eelduste täitmata jätmise kohta on väär. VÕS § 1015 alusel dokumendiga tutvumise nõudmiseks peab olema täidetud vähemalt üks eeldus - kostja valduses on dokument, mis on koostatud hageja huvides, või kostja valduses on dokument, kus on kajastatud hageja ja kostja vaheline õigussuhe, või kostja valduses on dokument, kus on kajastatud hageja ja kostja vahelise tehingu ettevalmistamine. Praeguses asjas on täidetud nii esimene kui ka teine eeldus. Kõik hagis nimetatud dokumendid kajastavad hageja ja kostja vahelist õigussuhet. Poolte õigussuhe tuleneb
2. novembril 2006 tehtud raha ülekandest, mille aluseks olevas maksekorralduses on viidatud hageja ja kostja vahelisele
3. oktoobri
4. a varahalduslepingule. Isegi kui poolte vahel ei ole lepingulist suhet ja kostja tegi makse kolmanda isiku korraldusel, on kostja osaline tema, hageja ja kolmanda isiku vahelises kolmiksuhtes, kus kohustuse on täitnud kolmas isik. Ka juhul, kui kostja oleks teinud hagejale makse juhuslikult, soovita kanda hagejale raha üle, oleks poolte vahel alusetust rikastumisest tulenev lepinguväline võlasuhe. Seega on poolte vahel õigussuhe, mille juriidiline kvalifikatsioon peab nähtuma makse tegemise aluseks olevatest dokumentidest. Hagis nimetatud dokumendid on koostatud hageja huvides. Hageja huvi seisneb oma raamatupidamises äritegevuse õiges ja õiglases kajastamises hea raamatupidamise tava ning rahvusvahelise finantsaruandluse nõuete kohaselt. Raamatupidamiskirje ei saa olla suvaline ega põhineda oletustel, vaid peab õigesti ja õiglaselt kajastama tehtud majandustehingut. Lisaks on hageja põhjendatult esitanud oma huvi mitte olla ohustatud rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse kohaselt kriminaalõigusliku iseloomuga tehingutest. Arvestades asjaolu, et kostja kandis hagejale
5. novembril 2006 üle 15 mln USA dollarit, ja kostja vastuolulisi selgitusi ülekande kohta ning hagejal 4,2 miljoni AS-i Ventspils Nafta aktsia kadumist, on hagejal põhjendatud huvi ja õigus tutvuda dokumentidega, mille alusel kandis kostja hagejale üle sedavõrd suure rahasumma.
6. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata, kuna maakohus kohaldas vääralt materiaalõiguse norme ja jättis kohaldamata normid, mida tuli asjas esitatud asjaoludele kohaldada, samuti rikkus menetlusõiguse norme.
7. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.
8. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas
9. mai
10. a otsusega apellatsioonkaebuse ja tühistas maakohtu otsuse ning tegi asjas uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus vääralt materiaalõigust ja rikkus kohtuotsust põhjendades ja tõendeid hinnates menetlusõiguse normi.
11. Riigikohus tühistas
12. jaanuari
13. a otsusega ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Riigikohtu otsuse kohaselt tõlgendas ja kohaldas ringkonnakohus vääralt VÕS § 1015, jättes ühtlasi asjas tähtsad asjaolud tuvastamata. Asja lahendades pidi ringkonnakohus võtma seisukoha kõigi hageja nõutud dokumentide kohta ja põhjendama iga hageja esitatud nõude rahuldamata jätmist, sh võtma seisukoha kõigi hageja esitatud väidete kohta. Samuti asus ringkonnakohus põhjendamatult seisukohale, et hageja ei ole tõendanud VÕS §-s 1015 sätestatud eelduste olemasolu. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
14. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
15. juuni
16. a otsusega maakohtu otsuse ja saatis asja uueks arutamiseks maakohtule. Ringkonnakohtu otsuse järgi ei ole alust jätta hagi läbi vaatamata või peatada menetlus põhjusel, et hageja lepinguliste esindajate esindusõigus ei ole selge. Hagejat esindasid ja esindavad senini vandeadvokaadid, kelle esindusõigust eeldatakse

§ 226lg 1 järgi.

Väidet, et vastaspoole lepingulistel esindajatel vastav esindusõigus tegelikkuses puudub, peab põhistama väite esitaja. Kostja ei esitanud maakohtule selliseid tõendeid või tõendamisvahendeid

§ 235

mõttes, mille alusel oleks kohtul pidanud tekkima põhjendatud kahtlus esindajate volituste suhtes ning alus advokaatide esindusõiguse kontrollimiseks.

§ 693

lg 2 kohaselt on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Käesolevas asjas on Riigikohus asunud järgmistele seisukohtadele: 1) hageja nõue (selles nimetatud dokumendid) on piisavalt piiritletud (p 10); 2) iga nõutava dokumendi puhul tuleb kontrollida, kas see on koostatud hageja huvides ja/või kajastab hageja ja dokumendi valdaja vahelist õigussuhet ja/või nendevahelise tehingu ettevalmistamist; jaatava vastuse korral tuleb iga dokumendi puhul kontrollida, kas hagejal on õigustatud huvi konkreetse dokumendiga (dokumentide grupiga) tutvuda (p 14) ja kas hageja nõue on piiratud kostja kui dokumendi valdaja kaitsmist vääriva õigusliku huviga; 3) kohus võib otsuse resolutsioonis kindlaks määrata millisel viisil ja kus tutvumine toimub, samuti seda, et hageja on kohustatud seejuures hoidma ärisaladust (p 14); 4) samuti tuleb tuvastada, kas hagetav dokument on kostja valduses või peab seaduse kohaselt kostja valduses olema (p 15). Õige on kostja seisukoht, et maakohus rikkus otsuse tegemisel oluliselt

§ 442lg-s 8 sätestatud nõudeid kohtuotsuse põhjendavale osale.

Samuti rikkus maakohus

§ 438lg-t 1.

Maakohus on vaidluse lahendamisel õigesti lähtunud VÕS §-st 1015, kuid jätnud olulise osa oma järeldustest põhjendamata. Seetõttu ei ole ka maakohtu siseveendumuse kujunemine lahendist jälgitav. Maakohtu otsus ei sisalda põhjendusi, millest nähtuks, et VÕS § 1015 kohaldamise eeldused oleksid iga hagetava dokumendi puhul täidetud. Maakohus on otsuses tõdenud, et kõigis hagis loetletud dokumentides on kajastatud hageja ja kostja vahelist õigussuhet ning et kõiki dokumente tuleb pidada hageja huvides koostatuteks, samuti, et hagejal on õigustatud huvi dokumentidega tutvumise vastu. Milliste tõendite analüüsi ja milliste asjaolude tuvastatuse alusel maakohus sellistele järeldustele jõudis, otsusest ei nähtu. Maakohus on paljasõnaliselt hageja seisukohtadega nõustunud. Samuti nähtub tsiviilasja materjalidest, et kostja on esitanud maakohtu menetluse kestel sisulisi vastuväiteid hageja seisukohtadele (I kd tl 68-75, III kd tl 87-91), kuid maakohus pole ühelegi neist vastanud. Lisaks pole maakohus võtnud seisukohta ühe VÕS § 1015 rakendamise kohustusliku eelduse täidetuse kohta - kas iga nõutav dokument on või peab olema kostja valduses. Asja lahendamisel tõendite hindamata ja oma järelduste põhjendamata jätmine tähendab seda, et maakohtu otsus on sedavõrd puudulik, et ringkonnakohtul ei ole võimalik neid puudusi kõrvaldada ilma, et kohus rikuks poolte põhiseaduse (PS) § 24 lg-s 5 sätestatud edasikaebeõigust vaidlustada kohtu tuvastatud faktilisi asjaolusid ning tõendite hindamist tulenevalt

§ 688lg-tes 3 ja 4 sätestatust.

Eeltoodu tõttu peab maakohus hageja nõude uuesti läbi vaatama ja andma hinnangu hindamata tõenditele ning põhjendama oma otsustusi seaduses sätestatud viisil. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul arvestada, et hageja nõue sisaldab viie eri nimetusega dokumente. Nendega tutvumiseks peavad VÕS § 1015 järgi olema iga dokumendi puhul tuvastatud järgmised tingimused: 1) dokument on koostatud hageja huvides või kajastab hageja ja kostja vahelist õigussuhet või tehingu ettevalmistamist; 2) hagejal on õigustatud huvi dokumendiga tutvuda ja 3) dokument, millega tutvumist taotletakse, on või seaduse järgi peab olema kostja valduses. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul iga hagetava dokumendi (dokumentide grupi) puhul tuvastada kõigi loetletud eelduste olemasolu ning kasvõi ühe neist tõendamatuse korral ei ole vastava dokumendi (dokumentide grupi) osas hagi rahuldamine põhjendatud. VÕS § 1015 kohaldamiseks tuleb kohtul esmalt tuvastada, et dokument, millega hageja tutvuda soovib, on koostatud hageja huvides või kajastab hageja ja kostja kui dokumendi valdaja vahelist õigussuhet või nendevahelise tehingu ettevalmistamist. See tähendab, et tuleb tuvastada, kas dokument puudutab hageja õiguslikku positsiooni. Viidatud alused võivad esineda korraga, kuid hagi rahuldamiseks piisab ka ühe olemasolust. Dokument on koostatud hageja huvides, kui on viimasele vajalik tõend või vähemalt kinnitab tema õiguslikku positsiooni. Dokument kajastab hageja ja kostja vahelist õigussuhet, kui on sisult seotud hageja isikuga või dokumendi sisu on vaieldava õigussuhtega vahetult seotud. Erandjuhul võib hageja nõuda, et tal võimaldataks tutvuda ka sellise dokumendiga, mis kajastab hageja ja kolmanda isiku vahelist õigussuhet. Viimast on õigus nõuda vaid siis, kui hagejal ei ole võimalik muul viisil dokumendiga tutvuda. Tehingu ettevalmistamist puudutavateks dokumentideks, millega tutvumist hageja saab nõuda, on eelkõige kostja kui tehingu vahendajaga nii enne kui pärast tehingu tegemist peetud kirjavahetus, kuid mitte kostja kui äriühingu sisekirjavahetus. Seega tuleb hageja 5. nõudepunktis nimetatud dokumentide grupi puhul tuvastada, kas ja millises ulatuses vastab kirjavahetus VÕS § 1015 tingimustele. Kui esimene VÕS § 1015 kohaldamise eeldus on tuvastatud, tuleb kontrollida, kas hagejal on õigustatud huvi iga hagetava dokumentide grupiga tutvuda. Nimetatud sätte mõttes on hagejal õigustatud huvi dokumendiga tutvuda juhul, kui tutvumine on vajalik mistahes õiguslikku kaitset vääriva huvi toetamiseks, säilitamiseks või kaitsmiseks, sealhulgas hageja õigusliku positsiooni kindlustamiseks ja selgitamiseks. Analüüsides, kas hagejal on õigustatud huvi või mitte, tuleb arvestada ka VÕS §-s 1014 sätestatut, mille kohaselt võib isik, kel on asja valdaja vastu asjaga seotud nõue või kes tahab kontrollida sellise nõude olemasolu või puudumist, nõuda asja ettenäitamist või ülevaatamist juhul, kui tal on selleks õigustatud huvi. Selle sätte mõtte kohaselt saab isik nõuda asja otseselt valdajalt asja ettenäitamist või ülevaatamist siis, kui tema ja asja otsese valdaja vahel ei ole õigussuhet, millest isikule selline õigus tuleneks, kuid isikul on õigustatud huvi asja ülevaatamise vastu ja ta tahab saada selgust, kas tal on kellegi vastu asjaga seotud nõue või ta soovib asjaga seotud nõude aluseks olevaid asjaolusid täpsustada. Seejuures on isikul asja ettenäitamise vastu õigustatud huvi üksnes juhul, kui tal ei ole võimalik saada asjaga seotud nõude kohta selgust muul viisil. Hageja õigustatud huvi tuvastamisel tuleb võtta arvesse ka kostja õigustatud huve, see tähendab dokumendiga tutvumise nõue võib olla piiratud dokumendi valdaja kaitsmist vääriva õigusliku huviga. Seega tuleb kaaluda nii hageja huvi konkreetse dokumendiga (dokumentide grupiga) tutvuda kui ka kostja huvi dokumendiga tutvuda võimaldamisest keelduda (eelkõige kui see oluliselt riivaks tema ärisaladust). Kui kostja huvide riive on tuvastatud võib kohus lubada hagejal tutvuda dokumendiga üksnes viisil, mis ei riku kostja õiguslikku kaitset väärivat huvi, sealhulgas neutraalse kolmanda isiku vahendusel. Samuti võib kohus kohtuotsuses määrata, millisel viisil dokumentidega tutvutakse (kas nendest võib teha koopiaid, millises ulatuses) ja kus seda tehakse. Samuti võib kohus määrata, et hageja on kohustatud hoidma ärisaladust (

§-d 38 ja 41). Lisaks eeltoodule peab dokumendiga tutvumise nõude rahuldamiseks olema tõendatud, et see dokument asub kostja valduses või peab seaduse kohaselt kostja valduses asuma. Tsiviilasja käigus on kostja hagi tagamise määruse alusel andnud kohtutäiturile hoiule osa hagetavatest dokumentidest (tl 155-157). Seega nende dokumentide valduse üle ei vaielda. Küll aga tuleb ülejäänute puhul hagi rahuldamisel tuvastada, kas ja kui, siis millise seaduse alusel igaüks neist kostja valduses olema peaks (kostja väite kohaselt tal rohkem hagetavaid dokumente ei ole). MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus ei ole otsuses põhjendanud, miks tal ei ole võimalik esitatud tõendite alusel teha ise asjas sisulist lahendit. Pooled on esitanud kõik vajalikud tõendid. Riigikohus on esitanud ringkonnakohtule selged juhised asja läbivaatamiseks. Ringkonnakohus on rikkunud menetlusökonoomia põhimõtet.
2. Kostja toetab oma vastuses hageja kassatsioonkaebust.
3. Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Praeguses tsiviilasjas ei ole maakohus rikkunud norme, mida ei oleks võimalik ringkonnakohtu menetluses kõrvaldada. Ringkonnakohus rikkus asja tagasi saates

§ 656lg-t 2.

Ringkonnakohus tõlgendas valesti PS § 24 lg-t 5. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11 asunud teistsugusele seisukohale. Ringkonnakohus on

§ 226

lg-t 1, § 227 lg-t 3 ja § 356 lg-t 1 rikkudes jätnud rahuldamata kostja taotlused peatada menetlus ja saada menetluskulude katteks hageja lepingulistelt esindajatelt tagatis. Ringkonnakohus leidis, et kostja ei ole tõendanud, et hageja lepingulistel esindajatel pole esindusõigust. Samas ei tulene selline eeldus

§ 227lg-st 3.

Eelduseks on vaid ebaselge esindusõigus. Kostja on esitanud tõendid, mis võimaldaksid

§ 227lg-t 3 kohaldada.

Ringkonnakohus ei ole analüüsinud ega põhjendanud, miks ta on jätnud arvestamata kostja esitatud tõendid. Ringkonnakohus ei ole arvestanud Läti Vabariigi Kurzeme Ringkonnakohtu

1. septembri
2. a otsuse ärakirja kohtuasjas nr C36032907, millega tunnistati kehtetuks hageja
3. märtsi
4. a otsus, millega Martinš Kveps valiti hageja nõukogu esimeheks (hageja lepingulised esindajad tõendasid oma esindusõigust just tema volikirjaga). Samuti tunnistati sama otsusega kehtetuks hageja organite otsused nõukogu ja juhatuse liikmete vahetamise kohta, sh tunnistati kehtetuks Dzintars Kaši juhatuse liikmeks valimine, kellelt saadud volikirjaga tõendasid hageja lepingulised esindajad samuti esindusõiguse olemasolu. Ka hageja lepinguliste esindajate väited esindusõiguse kohta on olnud vastuolulised. Alguses tugineti M. Kvepsi antud volitusele. Kui selgus, et tema nõukogu esimeheks ja juhatuse liikmeks valimine tunnistati kehtetuks, tugineti D. Kaši volikirjale. Kui tuli välja, et ka viimati nimetatul polnud esindusõigust, tugineti hageja
5. aprilli
6. a üldkoosoleku otsusele. Seega ei ole ka hageja lepingulistel esindajatel selge, mis on nende esindusõiguse aluseks.
7. Hageja toetab kostja kassatsioonkaebust osas, milles ringkonnakohtule heidetakse ette asja tagasisaatmist maakohtule. Ülejäänud osas vaidleb hageja kostja kassatsioonkaebusele vastu. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada

§ 692lg 1 p 2 alusel menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

Asi tuleb

§ 691p 2 järgi saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Hageja kassatsioonkaebus tuleb rahuldada, kostja kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. 15. Kolleegium nõustub mõlemas kassatsioonkaebuses esitatud väitega, et ringkonnakohus rikkus

§ 656lg 2 esimest lauset, kui saatis asja tagasi maakohtule.

Nimetatud lause kohaselt ei pea ringkonnakohus saatma asja maakohtule uueks arutamiseks, kui maakohtu rikkumine on võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Ringkonnakohtu otsuse tühistamise aluseks on

§ 656lg 2 esimese lause rikkumine.

1. Riigikohus on
2. oktoobril 2006 tsiviilasjas nr 3-2-1-93-06 tehtud otsuse p-s 12 leidnud, et menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes peab ringkonnakohus esmajoones püüdma asja ise lahendada ning üksnes erandina saatma asja esimese astme kohtule uueks lahendamiseks, kui ta ei saa asja lõpuni lahendada.
3. aprillil 2011 tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11 tehtud otsuse p-s 13 on Riigikohus leidnud et menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt (

§ 2) peab ringkonnakohus vajadusel hindama uusi tõendeid ja tuvastama asjaolusid.

Eelkõige nendel juhtudel, kus maakohus on olulisel määral rikkunud eelmenetluses selgitamiskohustust (

§ 328

lg 2, § 329 lg 3, § 351 lg 2 ja § 392 lg 1 pd 1-4), on põhjendatud asja saatmine maakohtule

§ 657lg 1 p 3 järgi uueks arutamiseks eelmenetluse staadiumis.

Viimati viidatud otsuse p-s 13 on Riigikohus leidnud ka seda, et arvesse võttes menetlusökonoomia tagamise eesmärki, on tsiviilkohtumenetluse seadustiku regulatsioon, mis ei võimalda ringkonnakohtu poolt uute tõendite hindamise ja materiaalõiguse kohaldamiseks vajalike asjaolude esimest korda tuvastamise korral hinnata Riigikohtul samu tõendeid ning tuvastada materiaalõiguse kohaldamiseks vajalikke asjaolusid (

§ 688lg 3-5), kooskõlas PS § 24 lg-ga 5.

Pooltel on muu hulgas õigus vaidlustada Riigikohtus ringkonnakohtu tuvastatud asjaolusid põhjusel, et ringkonnakohus rikkus tõendite hindamisel ja asjaolude tuvastamisel oluliselt menetlusõiguse norme (

§ 688lg 4).

22. novembril 2011 tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11 tehtud otsuse p-s 28 on nõustutud tsiviilasjas nr 3-21-11-11 PS § 24 lg-le 5 antud hinnanguga. Kolleegium jääb viidatud seisukohtade juurde. Praegusel juhul ei ole ringkonnakohus maakohtule ette heitnud eelmenetluse ülesannete täitmata jätmist, vaid tõenditele hinnangu andmata jätmist ja järelduste põhjendamata jätmist. Ringkonnakohus on viidanud asja tagasisaatmisel mh PS §-le 24, mille kohta on Riigikohus andnud hinnangu eespool viidatud kahes lahendis. Ka pooled kinnitavad kassatsioonkaebustes, et puudu on üksnes õiguslik hinnang esitatud tõendite kohta. Seega saatis ringkonnakohus asja põhjendamatult uueks lahendamiseks maakohtule, rikkudes nii mh

§-st 2 tulenevat asja mõistliku aja jooksul lahendamise kohustust. Asja menetlemine on kestnud juba alates

1. aprillist 2007 ja võinuks nii kujuneda ettearvamatult pikaks. Kolleegium ei näe takistusi, miks ringkonnakohus ei oleks võinud asja ise lahendada, ja leiab, et ringkonnakohtu otsus on olulises osas põhjendamata. Seetõttu tühistab kolleegium ringkonnakohtu otsuse ja saadab asja tagasi uueks lahendamiseks.
2. Kolleegium kontrollib järgmisena kostja kassatsioonkaebuse väidet, et ringkonnakohus rikkus

§ 226

lg-t 1 ja § 227 lg-t 3.

§ 226

lg 1 kolmanda lause kohaselt eeldatakse advokaadi puhul tema esindusõigust.

§ 227reguleerib ebaselge esindusõigusega isiku ajutist menetlusse lubamist.

Ebaselge esindusõigusega on

§ 227

lg-te 1 ja 2 kohaselt isik, kes ei tõenda oma esindusõigust, kuid väidab seda olevat võimalik teha hiljem. Riigikohus on 27. oktoobril 2011 tsiviilasjas nr 3-2-1-97-11 tehtud määruse p-s 19 leidnud, et kuigi advokaadi puhul eeldatakse

§ 226

lg 1 kolmanda lause järgi esindusõiguse olemasolu, ei tähenda see, et kahtluse korral ei tuleks ka advokaadi esindusõigust

§-de 226 ja 227 järgi kontrollida. Kolleegium on seisukohal, et kahtluse tekkimiseks nimetatud tähenduses tuleb mh lugeda piisavaks teise menetlusosalise põhistatud väiteid esindusõiguse puudumise kohta. Praegusel juhul on kahtluse tekkimiseks põhistatud väited kolleegiumi arvates esitatud ja seega on ekslik ringkonnakohtu seisukoht, et kohtutel ei pidanud tekkima kahtlust esindajate volituste suhtes ega alust advokaatide esindusõiguse kontrollimiseks. Siiski ei tulene sellest ringkonnakohtu seisukohast vale lõppjäreldust esindusõiguse kohta.

1. Hageja lepinguliste esindajate esindusõigus on menetluses põhinenud erinevatel alustel, kuid praegu tugineb nende esindusõigus
2. aprillil 2007 hageja juhatuse liikmeks valitud ja Läti äriregistrisse kantud (V kd tl 96, 186) D. Kaši antud volitusele (V kd, tl 99). Asjaolu, et
3. aprilli
4. a otsus(ed) on Läti Vabariigi kohtus vaidlustatud, ei anna alust lugeda hageja lepingulisi esindajaid ebaselge esindusõigusega isikuteks, kes ei ole oma esindusõigust

§ 227lg 1 tähenduses tõendanud.

Pooled ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et

1. aprilli
2. a otsus(t)e kohta on olemas Läti Vabariigi kohtu jõustunud otsus. Seega kehtib menetluslikult jätkuvalt

§ 226lg 1 kolmandas lauses sätestatud eeldus advokaadi esindusõiguse olemasolu kohta.

Kolleegium märgib, et kui menetluses peaks esitatama Läti Vabariigi kohtu jõustunud lahend, tuleb kohtutel rahvusvahelise eraõiguse seaduse § 9 lg 1 järgi hinnata, kas hageja praegusel seaduslikul esindajal oli õigus anda volitus hageja esindamiseks praeguses kohtumenetluses. Kui seda õigust ei olnud, tuleb selgitada, kas esindamine on tagantjärele heaks kiidetud. Kuni nende küsimuste selgitamiseni võib kohus otsustada hageja esindajate menetluses osalemise ajutise lubatavuse

§ 227järgi.

1. Menetluskulude jaotus määratakse tervikuna kindlaks asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemusest.
2. Hageja kassatsioonkaebuse rahuldamise ja kostja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb

§ 149lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjonid.

Ants Kull, Henn Jõks, Villu Kõve