Obsah (5)

§ 139§ 182§ 124§ 371§ 19

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbiv

) § 124 lg 1 järgi on tsiviilasja hind 5 989 867 krooni 75 senti.

§ 139

lg 2 p 1 kohaselt tuleb hagilt tasuda riigilõivu.

§ 139

lg 3 kohaselt sõltub riigilõivu suurus tsiviilasja hinnast, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Riigilõivuseaduse (RLS) § 56 lg 1 kohaselt tasutakse hagiavalduse esitamisel riigilõivu lähtuvalt hagihinnast RLS lisa 1 järgi või kindla summana. RLS lisa 1 järgi tuleb hagilt hinnaga kuni 6 000 000 krooni tasuda riigilõivu 220 000 krooni. Kuna hageja on tasunud hagiavalduse esitamisel riigilõivu 10 000 krooni, tuleb hagejal tasuda täiendavalt riigilõivu 210 000 krooni. Hagejale menetlusabi andmise välistab

§ 182

lg 2 p 2, mille kohaselt füüsilisele isikule ei anta menetlusabi, kui menetlusabi taotleja saab menetluskulud kanda oma olemasoleva ja suuremate raskusteta müüdava vara arvel, millele saab seaduse kohaselt pöörata sissenõude. Hagejal on rohkem raha, kui hagiavalduselt makstav riigilõiv. Hageja on ise taotluses märkinud et tal on arvelduskontol 229 431 krooni. Samuti on hagejal kinnistuid, mida ta ei kasuta enda eluruumina. Hageja saab olemasoleva rahaga tasuda hagiavalduse esitamise eest riigilõivu. 3. Hageja maakohtu määruse peale, millega keelduti talle menetlusabi andmast, määruskaebust ei esitanud, kuid palus tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta kohaldamata

§ 124

lg 1 ja § 139 lg 3 ning RLS lisa 1 osas, milles nähakse ette kohustus tasuda kuni 6 000 000 krooni suuruselt kahju hüvitamise hagilt riigilõivu 220 000 krooni, ning võtta hagi menetlusse.

1. Harju Maakohus keeldus
2. novembri
3. a määrusega hagi menetlusse võtmast ning tagastas selle hagejale. Maakohus leidis, et

§ 371

lg 1 p 10 kohaselt ei võta kohus hagiavaldust menetlusse muu hulgas juhul, kui hagiavalduses esitatud nõudelt ei ole tasutud riigilõivu.

§ 124lg 1 ja § 139 lg 3 ning RLS lisa 1 ei ole vastuolus põhiseadusega.

Need sätted ei takista hageja kohtusse pöördumise õigust, kuna hagejal on võimalus taotleda kohtult menetlusabi. Hageja seda ka tegi, kuid kohus tuvastas, et hageja majanduslik olukord võimaldab tal riigilõivu täies ulatuses ühekordse maksena tasuda. Kui hageja majanduslik olukord võimaldab riigilõivu tasuda, siis saab hageja oma õigusi kohtus kaitsta ning puudub alus

§ 124

lg 1 ja § 139 lg 3 ning RLS lisa 1 põhiseadusvastaseks tunnistamiseks ning kohaldamata jätmiseks.

1. Hageja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus selle tühistada ja saata asi maakohtule hagi menetlusse võtmise otsustamiseks. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
2. Tallinna Ringkonnakohus jättis
3. jaanuari
4. a määrusega hageja määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu määruse põhjendustega. Ringkonnakohus leidis, et hagi esitamisel tasumisele kuuluvad riigilõivud ei ole iseenesest põhiseaduse vastased, sest hagejatel on võimalik taotleda menetlusabi. Seega ei saa väita, et kehtivad riigilõivumäärad välistaksid vähekindlustatud isikute kohtusse pöördumise võimaluse. Kuivõrd jõustunud kohtulahendiga on tuvastatud, et hageja on võimeline tasuma kogu riigilõivu, saab sellises suuruses riigilõivu tasumise kohustuse põhiseadusele vastavuse küsimus olla üksnes, kas piisavalt varakatelt isikutelt 220 000 krooni suuruse riigilõivu nõudmine piirab nende isikute õigust kohtusse pöörduda. Riigilõivu tasumise kohustuse, kui põhiõiguse riive, proportsionaalsuse hindamisel tuleb muuhulgas arvestada ka sellega, et hageja võib hagi rahuldamise korral nõuda tasutud riigilõivu kostjalt väljamõistmist. Seega ei tähenda riigilõivu tasumise kohustus seda, et põhjendatud hagi esitamise korral jääb riigilõiv hageja kanda. Riigilõivu sidumine hagihinnaga on iseenesest lubatav. Juhul, kui lähtuda eeldusest, et riigilõivu arvelt on põhiseaduspärane katta tsiviilasja menetlemisel tekkivaid kulusid, võiks tasumisele kuuluv riigilõiv katta kogu menetluse kestel tekkivad kulud, sh asja lahendamise raames esitatavate määruskaebuste menetlemisel tekkivad kulud ja asja kõrgemates kohtuastmetes menetlemisel tekkivad kulud. Näiteks Riigikohtusse pöördumise eest ei ole riigilõivu tasumise kohustust ette nähtud ning kaebuse kasvõi osalisel rahuldamisel kuulub kautsjon tagastamisele. Seega, kui leida, et hagi esitamise riigilõivu tasumisest sõltuvusse seadmine kui kohtusse pöördumise põhiõiguse riive on lubatav menetlusega seotud kulude katmise eesmärgil, ei saa lähtuda vaid maakohtu kuludest. Ka kõrgete riigilõivude puhul ei saa iseenesest väita, et nende maksmist ettenägevad seadusesätted on põhiseadusevastased. Vastavate sätete põhiseadusevastasus saab kõne alla tulla üksnes siis, kui riigilõivud on sedavõrd suured, et ületavad teatud piiri, millest alates saab kindlalt väita, et konkreetsed lõivud kahjustavad ebaproportsionaalselt kohtusse pöördumise põhiõigust. Praeguse menetluse raames ei ole esile toodud asjaolusid, mille alusel saaks sellist järeldust teha. Ei saa teha järeldust, et 6 000 000-kroonise hagihinnaga hagi esitamisel tasumisele kuuluv riigilõiv kahjustab ebaproportsionaalselt isikute kohtusse pöördumise põhiõigust. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
5. Hageja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu ja ringkonnakohtu määrused ning saata asi maakohtule hagi menetlusse võtmise otsustamiseks. Määruskaebuse rahuldamata jätmisel palub hageja anda täiendav tähtaeg riigilõivu tasumiseks. Hageja leiab, et

§ 124

lg 1, § 139 lg 3 ja RLS lisa 1 on põhiseadusega vastuolus osas, milles nähakse ette kohustus tasuda hagilt hinnaga kuni 6 000 000 krooni riigilõivu 220 000 krooni. Need sätted rikuvad põhiseaduse (PS) § 15 lg-st 1 tulenevat õigust pöörduda kohtusse. Riigilõivu eesmärk ei saa olla liigsete ja pahatahtlike hagide vältimine, kuna seda eesmärki täidab

§ 371lg 2, mis võimaldab kohtul jätta sellised hagid menetlusse võtmata.

Riigilõivu peamine eesmärk on tulenevalt RLS § 4 lg-st 1 katta toimingu tegemisega kaasnevad kulud.

1. mail 2010 vastuvõetud tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja asjaõigusseaduse muutmise seaduse eelnõu (657 SE III) seletuskirja kohaselt katab 5000 krooni suurune riigilõiv ligikaudu 25 000 krooni suuruse hinnaga tsiviilasja lahendamise kulud maakohtus. Tsiviilasja hind võib mõjutada asja lahendamise keerukust, kuid kindlasti mitte sellisel määral, et 6 000 000 krooni suuruse hinnaga tsiviilasja lahendamine oleks 44 korda kallim 25 000 krooni suuruse hinnaga tsiviilasja lahendamisest. Seega ei ole 220 000 krooni suurune riigilõiv sobiv ega vajalik abinõu asja lahendamise kulude katmiseks, kuivõrd need kulud saaks kaetud ka tunduvalt väiksema riigilõivu tasumisel. Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et tuleb arvestada ka kõrgema astme kohtute kuludega, kuna riigilõivu tuleb tasuda ka apellatsioonkaebuselt ning kassatsioonkaebuselt tuleb tasuda kautsjon. Riigilõiv 220 000 krooni on umbes 18-kordne Eesti keskmine brutokuupalk ja umbes 50-kordne miinimumtöötasu kuus. Hageja on 74 aastane pensionär, kelle ainus püsiv sissetulek on vanaduspension 5237 krooni kuus. Seega on tegemist ebaproportsionaalselt suure riigilõivuga, mis ei võimalda hagejal enda õigusi realiseerida. Riigilõivu ulatuses hagejal vara olemasolu ei tähenda, et riigilõiv oleks proportsionaalne. Riigilõiv kogu isikul olemasoleva vara ulatuses on ilmselgelt ebaproportsionaalne. Raha, mis on hageja arvelduskontol, on kahjuhüvitis, mille hageja sai talle ebaseaduslike haldusaktidega tekitatud kahju hüvitamiseks. Hageja ei saaks kahjuhüvitist sel eesmärgil kasutada, kui ta peaks tasuma selle riigilõivuks.
2. Kostja vaidleb hageja määruskaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Kostja leiab, et riigilõivu tasumise kohustusel on legitiimne eesmärk. Seda on leidnud Riigikohus nii põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-25-09 kui ka tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10 tehtud lahendites. Riigilõivu tasumise kohustus on sobilik ja vajalik abinõu nii menetlusosaliste poolt õigusemõistmise kulude kandmiseks kui ka menetlusökonoomia eesmärgi saavutamiseks. Tegemist on ka mõõduka abinõuga. Ei ole üheselt selge, et vaidluse menetlemine maksaks vähem kui 220 000 krooni. Maakohtu jõustunud määrusega on tuvastatud, et hagejal on võimalik riigilõiv tasuda. Hageja määruskaebusest ja avalikest andmekogudest nähtub, et hageja on esitanud erinevatesse kohtutesse hagi või kaebuse vähemalt neljal korral. Teised maksumaksjad ei peaks finantseerima vaidlusi pidavate isikute kulusid, eriti isikute puhul, kes alustavad tihti kohtumenetlusi, nagu seda teeb hageja. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Kolleegium leiab, et asja lahendamine tuleb

§ 19

lg 4 p 3 ja § 690 lg 1 ning põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 3 lg 3 alusel üle anda Riigikohtu üldkogule.

1. Kolleegium leiab, et vajalik on kontrollida hagi esitamise ajal kehtinud RLS § 56 lg 1 ja Lisa 1 põhiseaduspärasust osas, milles viidatud sätete kohaselt tuli hagi esitamisel tsiviilasjas hinnaga kuni 6 000 000 krooni tasuda riigilõivu 220 000 krooni. Hageja on esitanud määruskaebuse maakohtu määruse peale, millega hagi jäeti menetlusse võtmata ja tagastati põhjusel, et hageja ei olnud tasunud täies ulatuses riigilõivu. Kolleegiumil on kahtlus, et niivõrd suure riigilõivu tasumise kohustus hagi esitamisel võib olla vastuolus PS § 15 lg-ga 1 ja §-ga
3. Kolleegiumi arvates on vajalik, et üldkogu annaks seisukoha küsimuses, kas ka tsiviilasjade puhul kohaldub asjas nr 3-3-1-22-11 tehtud üldkogu otsuse p-s 22 väljendatud seisukoht, et PS § 15 lg-st 1 tuleneva kohtusse pöördumise õiguse võimalikku rikkumist saab kontrollida sõltumata sellest, kuidas lahendati riigilõivu tasumisest vabastamise küsimus. Ka põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on pidanud võimalikuks kontrollida riigilõivu suuruse põhiseaduspärasust nii hagi esitamisel (vt
4. detsembri
5. a otsus asjas nr 3-4-1-25-09) kui ka apellatsioonkaebuse esitamisel (vt
6. aprilli
7. a otsus asjas nr 3-4-1-1-11) sõltumata sellest, et vastavalt hagejate ja apellandi taotlused menetlusabi saamiseks olid eelnevalt jäetud rahuldamata.
8. Kui asjas on võimalik, lähtudes eelmises punktis toodust, hinnata, kas kohustus tasuda hagilt hinnaga kuni 6 000 000 krooni riigilõivu 220 000 krooni on põhiseaduspärane, siis tuleks võtta seisukoht, kas olukorras, kus maakohus on tuvastanud, et hagejal oli pangakontol rohkem raha kui tuli tasuda riigilõivu, riivab kohustus tasuda sellises suuruses riigilõivu ebaproportsionaalselt PS § 15 lg-st 1 tulenevat isiku õigust pöörduda kohtusse. Kui praeguses asjas hagi esitamisel riigilõivu tasumise kohustus ei riiva ebaproportsionaalselt PS § 15 lg-st 1 tulenevat õigust pöörduda kohtusse, on kolleegiumil kahtlus, et riigilõivu tasumise kohustus võib olla vastuolus PS §-ga 32, arvestades seda, kui suures ulatuses peaks hageja oma varast loobuma, et riigilõivu tasuda. Ants Kull, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Tambet Tampuu