RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbivaatamise ku

§ 15lg 2 (Kar

S § 114 p 3 ja § 25 lg 2) järgi Tallinna Ringkonnakohtu

1. augusti
2. a kohtumäärus kriminaalasjas nr 1-06-10509 S. Mahhovi kaitsja vandeadvokaat Imbi Seimar, määruskaebus Viru Ringkonnaprokuratuur
3. oktoober 2011, kirjalik menetlus
4. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu
5. augusti
6. a kohtumäärus kriminaalasjas nr-1-06-10509 muutmata.
7. Määruskaebus jätta rahuldamata.
8. Määrata Sergei Mahhovilt alusetult vabaduse võtmise päevade arvuks
9. detsembri
10. a seisuga 148 päeva.
11. Määrata Sergei Mahhovile riigi õigusabi osutamise eest Niguliste Advokaadibüroole makstava tasu suuruseks 76 (seitsekümmend kuus) eurot ja 70 senti, sealhulgas käibemaks 12 (kaksteist) eurot ja 78 senti.
12. Mõista eelmises punktis nimetatud määruskaebemenetluse kulu katteks Sergei Mahhovilt Eesti Vabariigi kasuks välja 76 (seitsekümmend kuus) eurot ja 70 senti, sealhulgas käibemaks 12 (kaksteist) eurot ja 78 senti. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
13. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt alustati
14. juunil 2002 kriminaalmenetlust KrK §

§ 15

lg 2 tunnustel seoses sellega, et samal päeval, kella 11.15 ajal tulistas tuvastamata kurjategija vintpüssist kartetšpadruniga Tallinnas XXXXX XX paikneva maja vastas sõiduautot, mille roolis istus V. K. ja kõrvalistmel A. K. Mõlemale isikule põhjustati tulistamisega kehavigastusi. Selle kuriteo toimepanemises kahtlustatav Sergei Mahhov kuulutati

1. oktoobril 2002 tagaotsitavaks. Kuna aga S. Mahhov oli pannud toime kuriteo ka Hispaania Kuningriigis (edaspidi Hispaania), võeti ta
2. juulil 2002 seal vahi alla, tunnistati süüdi ja teda karistati vangistusega üheksaks aastaks.
3. Eestis kulgevas kriminaalmenetluses anti Tallinna Linnakohtu
4. septembri
5. a määrusega luba S. Mahhov kümneks päevaks vahi alla võtta alates tema toimetamisest Eesti Vabariigi territooriumile. Tallinna Linnakohtu
6. augusti 2004 määrusega aga kohaldati S. Mahhovi suhtes loovutamisvahistust ja seejärel koostas Riigiprokuratuur Euroopa vahistamismääruse, taotledes S. Mahhovi ajutist (kuueks kuuks) loovutamist Hispaaniast. Euroopa vahistamismääruse alusel toimetatigi S. Mahhov
7. mail 2005 Eestisse. Tallinna Linnakohtu
8. mai
9. a määrusega kohaldati S. Mahhovi suhtes tõkendina vahistamist.
10. S. Mahhovi Eestile loovutamise kuuekuuline tähtaeg oleks möödunud
11. novembril
12. Riigi peaprokurör leidis, et kuue kuu jooksul, milleks S. Mahhov oli Eestile loovutatud, ei ole võimalik kriminaalmenetlust lõpule viia ja taotles seetõttu
13. oktoobril 2005 S. Mahhovi vahi all pidamise tähtaja pikendamist üle kuue kuu. Tallinna Linnakohtu
14. oktoobri
15. aasta määrusega pikendatigi kriminaalmenetluse lõpuleviimiseks S. Mahhovi vahi all pidamise tähtaega üle kuue kuu. Riigiprokuratuur andis
16. oktoobril 2005 välja Euroopa vahistamismääruse, millega taotleti ka S. Mahhovi ajutise loovutamise tähtaja pikendamist kuue kuu võrra, s.o kokku üheks aastaks alates tema toimetamisest Hispaaniast Eestisse
17. mail
19. Aastase loovutamistähtaja jooksul ei viidud Eestis kriminaalmenetlust lõpule ja pärast loovutamistähtaja lõppemist saadeti S. Mahhov karistuse kandmise jätkamiseks tagasi Hispaaniasse.
20. Harju Maakohtu
21. novembri
22. a määrusega anti S. Mahhov kohtu alla süüdistuses KrK § 101 p 1 ja § 15 lg 2 ning § 108 järgi. Sellesama kohtumäärusega määrati kriminaalasi kuulamisele pärast S. Mahhovi loovutamist Eesti Vabariigile ja tema loovutamiseks valis kohtunik tõkendiks vahistamise. Viru Ringkonnaprokuratuuri poolt
23. jaanuaril 2011 esitatud muudetud süüdistuse alusel arutati kohtus kriminaalasja süüdistuses KrK §

§ 15lg 2 (Kar

S § 114 p 3 ja § 25 lg 2) järgi.

1. Harju Maakohtu kohtunik andis
2. märtsil 2009 välja Euroopa vahistamismääruse, milles taotleti Hispaanialt S. Mahhovi loovutamist ajutiselt üheks aastaks. Kuid selles Euroopa vahistamismääruses ei nimetatud eeldusena mitte Harju Maakohtu
3. novembri
4. a kohtu alla andmise määrusega kohaldatud tõkendit, vaid hoopis varasemaid vahistamismäärusi: Tallinna Linnakohtu
5. augusti
6. a ja
7. oktoobri
8. a vahistamismäärusi. Hispaania loovutas S. Mahhovi
9. juulil 2010 ja ta paigutati Tallinna Vanglasse.
10. Harju Maakohtu
11. veebruari
12. a kohtuotsusega mõisteti S. Mahhov süüdistuses KrK §

§ 15lg 2 (Kar

S § 114 p 3 ja § 25 lg 2) järgi õigeks. Kohtuotsuses märgitu kohaselt tühistati S. Mahhovi suhtes ka tõkend vahistamine. S. Mahhovit vahi alt ei vabastatud. Kriminaaltoimikust võib leida Harju Maakohtu referendi kirja, millega edastatakse ringkonnakohtule apellatsioonid ja palutakse arvestada vahialune S. Mahhov Tallinna Ringkonnakohtu järgi kinnipeetavaks. 8. Tallinna Ringkonnakohtu 17. mai 2011. a otsusega maakohtu otsus tühistati, S. Mahhov tunnistati süüdi KrK §

§ 15lg 2 (Kar

S § 114 p 3 ja § 25 lg 2) järgi ning talle mõisteti karistuseks 11 aastat vangistust. Eelvangistuses viibitud aeg alates 22. juulist 2010 arvati karistusaja hulka. Ringkonnakohus ei käsitlenud oma otsuses küsimust S. Mahhovi tõkendi tühistamisest maakohtu poolt ega kohaldanud ka ise tema suhtes tõkendit. 9. S. Mahhov saadeti tagasi Hispaaniasse karistust kandma 30. mail 2011. Tallinna Ringkonnakohtu süüdimõistev otsus jõustus 31. augustil 2011, mil Riigikohus jättis S. Mahhovi kaitsja kassatsiooni menetlusse võtmata. 10. 11. juulil 2011, seega enne ringkonnakohtu 17. mai 2011. a otsuse jõustumist, koostas Harju Maakohtu kohtunik veel Euroopa vahistamismääruse, mille osast (

1. b)nähtuvalt taotleti jätkuvalt S. Mahhovi vahistamist Tallinna Linnakohtu 24. augusti 2004. a ja 11. oktoobri 2005. a vahistamismääruste alusel. Seda Euroopa vahistamismäärust põhjendati vajadusega pöörata täitmisele Tallinna Ringkonnakohtu 17. mai 2011. a otsus, millega S. Mahhovile oli mõistetud karistuseks 11 aastat vangistust. Määruse osast (
2. f)nähtuvalt kandis S. Mahhov jätkuvalt vanglakaristust Hispaanias seal toimepandud kuriteo eest. 11. 12. juulil 2011 lõppes S. Mahhovi karistuse kandmise tähtaeg Hispaanias ja ta saadeti tagasi Eestisse, kus ta samal päeval kinni peeti. 12. S. Mahhovi kaitsja vandeadvokaat Imbi Seimar esitas Harju Maakohtu 11. juuli 2011. a Euroopa vahistamismääruse peale määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule, leides, et selle on koostanud ebapädev õigusasutus. KrMS § 507 kohaselt oleks saanud Euroopa vahistamismäärust koostada vaid asja menetlev kohus, st Tallinna Ringkonnakohus. Määruses on märkimata selle tegemise konkreetne eesmärk - kas kriminaalmenetluse läbiviimiseks, vabaduskaotusliku karistuse või kinnipidamiskorralduse täitmiseks. Ühtki nimetatud alust S. Mahhovi puhul ei esine. Kaitsjale jääb arusaamatuks, miks põhjendatakse vaidlusalust määrust Tallinna Linnakohtu varasemate vahistamismäärustega ja Tallinna Ringkonnakohtu süüdimõistva otsusega, mis ei olnud määruse koostamise ajaks veel jõustunud. Neil põhjustel paluski kaitsja Euroopa vahistamismääruse tühistada. 13. Tallinna Ringkonnakohtu 2. augusti 2011. a määrusega jäeti määruskaebus läbi vaatamata ja see tagastati esitajale. Ringkonnakohus märkis, et KrMS § 383 kohaselt saab ringkonnakohtule määruskaebust esitada vaid konkreetse maakohtu määruse peale. KrMS § 490 kohaselt on aga Euroopa vahistamismäärus käsitatav Euroopa Liidu liikmesriigi pädeva õigusasutuse taotlusena teisele Euroopa Liidu liikmesriigile isiku kinnipidamiseks, vahi alla võtmiseks ning loovutamiseks kriminaalmenetluse jätkamise või jõustunud kohtuotsusega mõistetud vangistuse täideviimise eesmärgil. Kuna Euroopa vahistamismäärus on olemuselt taotlus, siis puuduvad sellel tavalise kohtumääruse tunnused KrMS § 145 mõttes. Neil põhjustel leidis ringkonnakohus, et Euroopa vahistamismäärus ei ole määruskaebe korras vaidlustatav. Ringkonnakohus selgitas, et Euroopa vahistamismäärus peab tuginema kohtumäärusele või -otsusele, milles on otsustatud isiku vabaduse võtmise küsimus. Isikul, kelle suhtes on Euroopa vahistamismäärus tehtud, on taotletavas riigis õigus vaidlustada enda loovutamist. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 14. S. Mahhovi kaitsja esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 2. augusti 2011. a määruse ja Harju Maakohtu 11. juulil 2011. a Euroopa vahistamismääruse ning vabastada S. Mahhov koheselt vahi alt. Kaitsja põhjendab määruskaebust järgmiselt. 14.1 S. Mahhov toimetati 12. juulil 2011 Hispaaniast Tallinnasse ja paigutati Tallinna Vanglasse. Kuna 12. juulil 2011 oli S. Mahhovi kriminaalasi Tallinna Ringkonnakohtu menetluses, pidi sama kohus lahendama ka tema tõkendi küsimuse, kuid sellist ringkonnakohtu lahendit, milles oleks tõkendi küsimus lahendatud, ei ole kaitsjale ega S. Mahhovile tutvustatud. Kaitsjale on teada, et Harju Maakohus koostas 11. juulil 2011 Euroopa vahistamismääruse, kuid ka sellest ei nähtu S. Mahhovi vahistamise alus ajavahemikus 30. maist 2011 (mil ta Harju Maakohtu 9. märtsi 2009. a Euroopa vahistamismääruse alusel ajutiselt Eestile loovutamise järel saadeti tagasi Hispaaniasse) kuni 11. juulini 2011 (mil ta Harju Maakohtu 11. juuli 2011. a Euroopa vahistamismääruse alusel toimetati Hispaaniast uuesti Eestisse). Kaitsja leiab, et S. Mahhovi vahistamise aluseks ongi kõnesolev Euroopa vahistamismäärus, millest aga ei nähtu, millisele konkreetsele kohtulahendile tugineb S. Mahhovilt vabaduse võtmine ajal, mil ta oli Eesti territooriumil. Seega on S. Mahhovi vahi all pidamine alusetu ja ta tuleb viivitamatult vabastada. 14.2 Kaitsja ei ole nõus ringkonnakohtu seisukohaga, et Euroopa vahistamismäärust ei saa käsitada määruskaebe korras kohtumäärusena. Ringkonnakohus oleks pidanud sisuliselt otsustama, kas ebapädeva õigusasutuse poolt väljaantud määruse täitmine Eesti Vabariigi kodaniku suhtes oli seaduslik või mitte. 15. Viru Ringkonnaprokuratuuri juhtivprokurör Margus Kurm leiab vastuses määruskaebusele, et S. Mahhovi vahi all pidamine Eestis on olnud kogu aeg seaduslik. Tallinna Linnakohtu 24. augusti 2004. a määrusega anti luba kohaldada S. Mahhovi suhtes loovutamisvahistust. Nimetatud määrus oli õiguslikuks aluseks ka Tallinna Linnakohtu 11. oktoobri 2005. a Euroopa vahistamismäärusele, mille kohaselt oli Hispaania kohustatud S. Mahhovi Eestile loovutama ajutiselt kuni Eestis toimuva kohtumenetluse lõpuni, s.o kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Kuni selle ajani oli Hispaania kohustatud S. Mahhovit kinni pidama ja Eesti ametnikele üle andma. Prokurör möönab, et Harju Maakohtu 11. juulil 2011. a Euroopa vahistamismääruse koostamiseks puudus tegelikult vajadus. See koostati Hispaania alusetu nõude alusel, sest vastasel juhul oleks S. Mahhov 12. juulil 2011 Hispaanias vanglast vabanenud. Prokurör leiab, et vaidlustatud vahistamismäärus on siiski õiguspärane. See on tehtud olukorras, mida kriminaalmenetluse seadustik otseselt ei reguleeri, kuid hoolimata sellest on määrus kooskõlas kriminaalmenetluse seadustiku üldise eesmärgiga ega riku kellegi subjektiivseid õigusi. Isikul, kes on tunnistatud süüdi mõrvas ja kelle suhtes kehtib vahistamismäärus, ei ole subjektiivset õigust vabaneda. Prokurör leiab, et määruskaebus on alusetu ja palub jätta selle rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT I 16. Tallinna Ringkonnakohus on 2. augusti 2011. a määrusega seaduslikult ja piisavate põhjendustega jätnud määruskaebuse läbi vaatamata. 16.1. Vastavalt KrMS § 383 lg-le 1 saab määruskaebe korras vaidlustada kohtueelses menetluses, esimese ja teise astme kohtumenetluses ning täitemenetluses koostatud kohtumäärusi, kui nende vaidlustamine ei ole KrMS § 385 kohaselt välistatud. Määruskaebe korras vaidlustatav kohtumäärus on siseriiklikus kriminaalmenetluses tõusetunud üksikküsimust lahendav kohtu põhistatud otsustus, mis on kirjalikult vormistatud KrMS §-s 145 sätestatut järgides. 16.2. Euroopa vahistamismäärus, vaatamata nimetuse sarnasusele, ei ole siseriiklikus kriminaalmenetluses tõusetunud üksikküsimust lahendav kohtumäärus, vaid selle näol on tegemist Euroopa Liidu Nõukogu 13. juuni 2002. a vahistamismäärust käsitlevast raamotsusest (edaspidi Raamotsus) lähtuva ja Euroopa Liidu liikmesriikide vahelise õigusabi ühte alaliiki tagava meetmega. KrMS §-s 490 sisalduva määratluse kohaselt on Euroopa vahistamismäärus Euroopa Liidu liikmesriigi pädeva õigusasutuse taotlus teisele Euroopa Liidu liikmesriigile isiku kinnipidamiseks, vahi alla võtmiseks ning loovutamiseks kriminaalmenetluse jätkamise või jõustunud kohtuotsusega mõistetud vangistuse täideviimise eesmärgil. Euroopa vahistamismääruse sisu, vorm ja edastusviis peavad vastama KrMS §-s 508 sisalduvatele nõuetele ja KrMS §-s 145 sätestatud nõuded ei ole selle dokumendi koostamiseks asjakohased. 17. Euroopa vahistamismäärus ei ole määruskaebe korras vaidlustatav üksnes põhjusel, et see erineb formaalselt tavalisest kohtumäärusest, vaid ka seetõttu, et sellega ei tekitata isikule, kelle loovutamist taotletakse, mingeid uusi või täiendavaid tema kaebeõigust tingivaid põhiõiguste riiveid. Küll aga seonduvad Euroopa vahistamismääruse koostamisele eelnenud perioodiga, samuti selle täitmisega taotletavas riigis kaebeõigust tingivad põhiõiguste riived. 18. Tulenevalt KrMS § 508 lg 1 p-st 3 peab Eesti pädevate ametiasutuste esitatud Euroopa vahistamismääruses sisalduma märge menetlusdokumendi (vahistamismääruse või jõustunud kohtuotsuse) kohta, millest nähtub legitiimne alus piirata Eesti Vabariigis taotletavast riigist siia loovutatud isiku vabadust. Eesti kriminaalmenetluses on eraldi tagatud kaebeõigus vahistamismääruse vaidlustamiseks. Samuti on Eestis enne seda, kui jõutakse seadusjõustunud kohtuotsuseni, võimalus vaidlustada sisulist kohtulahendit ja koos sellega ka vahistamise küsimust nii apellatsiooni- kui kassatsiooni korras. Kui taotletav riik leiab, et Eesti Vabariigi poolt esitatud Euroopa vahistamismääruses ei ole nõuetekohaselt ära näidatud loovutatud isiku vabaduse piiramise alust Eesti Vabariigi territooriumil, võib see riik jätta isiku Eestile loovutamata. Vaidlused selle üle, kas Eestile loovutatava isiku vabaduse piiramiseks Eesti territooriumil on olemas legitiimne alus või mitte, ei saa tingida Eesti poolt esitatud Euroopa vahistamismääruse vaidlustamist Eestis. Küll aga võib Eestile loovutatud isik, kelle vabaduse piiramiseks Eesti territooriumil puudus legitiimse alus, tõstatada talle tekitatud kahju heastamise küsimuse. 19. Kriminaalmenetluse seadustiku § 499 lg-s 1 sisalduva definitsiooni kohaselt on loovutamisvahistamine käsitletav Euroopa vahistamismääruse täitmise tagamise meetmena taotletavas riigis. Tulenevalt Raamotsusega sätestatud loovutamismenetluse põhireeglistikust, võib aga taotlev riik edasilükkamatutel juhtudel pöörduda taotletava riigi poole ettepanekuga, et selles riigis kohaldataks loovutatavale isikule ennetavat loovutamisvahistust juba enne Euroopa vahistamismääruse saamist. Juhtudel, mil Eesti on loovutamismenetluses taotletavaks riigiks, võib Eesti kohaldada ennetavat loovutamisvahistust KrMS § 499 lg 2 kohaselt taotleva riigi poolt Interpoli kaudu esitatud vahistamistaotluse või Schengeni infosüsteemis oleva tagaotsimisteate alusel enne Euroopa vahistamismääruse saabumist. Analoogiline ennetava loovutamisvahistuse kohaldamise taotluse esitamise võimalus juhtudeks, mil Eesti on loovutamismenetluses taotlevaks riigiks, on ette nähtud KrMS § 507 lg-s 5. Arvestades eelnevalt märgitut tuleb loovutamisvahistamise definitsioonist hälbivaks ja kokkuvõttes seaduse kohaldajat eksitavaks pidada KrMS § 507 lg-tes 21 ja 22 sätestatud Eesti pädevate asutuste võimalust taotleda ja kohaldada loovutamisvahistamist enne Euroopa vahistamismääruse koostamist juhtudel, mil Eesti on loovutamismenetluses taotlevaks riigiks. Kokkuvõtvalt tuleb nentida, et Eesti kui loovutamismenetlust taotlev riik saab tuginevalt KrMS § 507 lg-le 5 taotleda teiselt riigilt, et loovutatavale isikule kohaldatakse ennetavat loovutamisvahistamist enne Euroopa vahistamismääruse esitamist. Kuid vastavalt § 508 lg 1 p-le 3 peab Euroopa vahistamismääruses olema ära näidatud KrMS § 130 lg-s 2 nimetatud vahistamisalustele tuginev vahi alla võtmise määrus ja seda ei saa asendada neid vahistamisaluseid eirav loovutamisvahistamise määrus. Tulenevalt eelmärgitust leiab kolleegium, et Tallinna Linnakohtu kui loovutamismenetluses taotleva riigi kohtu 24. augusti 2004. a kohtumäärusega on S. Mahhovi suhtes ekslikult kohaldatud loovutamisvahistust. 20. Kahtlemata tekivad loovutataval isikul tema kaebeõigust tingivad põhiõiguste riived taotletavas riigis seoses Euroopa vahistamismääruse täitmisega - seega seoses asjaoluga, et talle kohaldatakse selles riigis loovutamisvahistamist ja et teda kavatsetakse toimetada taotlevasse riiki. Kuid selline kaebeõigus peab olema ja ongi tagatud taotletavas riigis, mitte taotlevas riigis. Seega S. Mahhovi puhul Hispaanias, mitte Eestis. II 21. Kriminaalkolleegium tõdeb, et KrMS § 507 lg 1 kohaselt on Euroopa vahistamismäärust pädev esitama kohtumenetluses kohus, kelle menetluses asjassepuutuv kuritegu on. On õige, et Euroopa vahistamismääruse tegemise ajal 11. juulil 2011 oli S. Mahhovi kriminaalasi juba Tallinna Ringkonnakohtu, mitte aga enam Harju Maakohtu menetluses ja sellises olukorras ei olnud Euroopa vahistamismääruse koostamine maakohtu kohtuniku poolt õiguslikult korrektne. See aga ei tingi edasikabeõigust määruskaebe korras mittevaidlustatava Euroopa vahistamismääruse peale. 22. Tulenevalt eelmärgitust jätab kriminaalkolleegium ringkonnakohtu vaidlustatud määruse muutmata ja kaitsja määruskaebuse osas, milles taotleti Euroopa vahistamismääruse tühistamist, rahuldamata. III 23. Täiendavalt, lähtudes PS §-s 14 sisalduvast kohustusest, kontrollib kolleegium S. Mahhovi kaitsja väidet, et kriminaalmenetluses on aset leidnud tema kaitsealuse vabadusõiguse alusetu piiramine. Selline kontrollimine on kolleegiumi arvates põhjendatud seetõttu, et S. Mahhovi suhtes on Eestis jõustunud süüdimõistev kohtuotsus ja kõnealuse väite kontrollimiseks korralises kohtukaebemenetluses ning tõenäoliselt ka teistmismenetluses puuduvad võimalused. Samuti on selline kontrollimine põhjendatud käesoleva kriminaalasja kontekstis olulise loovutamismenetluse regulatsiooni uudsuse ja vastava kohtupraktika nappusega. 24. Praeguse kohtuasjaga analoogilist küsimust vaaginud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. juuni 2010. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-54-10 on prokuröri arvamusega nõustudes nenditud, et Euroopa Liidu Nõukogu 13. juuni 2002. a vahistamismäärust käsitlevas raamotsuses (edaspidi Raamotsus) ja kriminaalmenetluse seadustikus (§ 506 lg 2) ei ole detailselt reguleeritud isiku ajutise loovutamisega seonduvat, nagu ka seda, kuidas tuleks taotlevas riigis toimida siis, kui Euroopa vahistamismääruse alusel ajutiselt loovutatud ja taotletavas riigis vabadusekaotuslikku karistust kandev isik mõistetakse taotlevas riigis õigeks või kui tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse. Samuti nenditakse selles kohtuotsuses, et loovutatava isiku Eestis vahi all pidamise legitimatsioon ei saa tuleneda seda isikut süüdi tunnistavast ja teda vangistusega karistavast välisriigi kohtu otsusest. Välisriigi kohtuotsuse alusel on võimalik isikult Eestis vabadust võtta vaid siis, kui Eesti on kõnealust välisriigi kohtuotsust tunnustanud. Tunnustamise vahendusel omandab välisriigi kohtuotsus kvaliteedi, mis võimaldab Eesti Vabariigi põhiseaduse § 20 lg 2 p-st 1 lähtuvalt võtta isikult vabadust. Välisriigi kohtuotsuse legitimeerimise võimalused tunnustamise kaudu on sätestatud kriminaalmenetluse seadustiku XIX peatüki 5. jaos. Loovutamist reguleerivas kriminaalmenetluse seadustiku XIX peatüki 8. jaos ega ka Raamotsuses ei ole aga välisriigi kohtuotsuse tunnustamise võimalust ette nähtud. Kokkuvõtvalt on Riigikohtu eeltoodud otsuse p-s 13 toonitatud, et isikute ajutise loovutamise küsimused vajavad seadusandjapoolset reguleerimist. Paraku ei ole seadusandja käesoleva ajani seda vajadust tunnustanud. 25. Kaitsja väiteid kontrollides ja kriminaalasja materjalidega tutvudes märgib kriminaalkolleegium, et ajavahemikus 23. veebruarist 2011, mil S. Mahhov mõisteti Harju Maakohtu otsusega õigeks kuni 30. maini 2011, mil Eestile ajutiselt loovutatud S. Mahhov toimetati Hispaaniasse tagasi karistust kandma (97 päeva), samuti ajavahemikus 12. juulist 2011, mil ta toimetati 11. juuli 2011. a Euroopa vahistamismääruse alusel Eestisse kuni 31. augustini 2011, mil jõustus S. Mahhovit süüdi tunnistav Tallinna Ringkonnakohtu 17. mai 2011. a otsus (51 päeva), puudus S. Mahhovi vabaduse piiramiseks Eesti Vabariigi territooriumil kohtu sellekohane luba. Seega on käesoleva määruse tegemise seisuga, ehk siis 19. detsembri 2011. a seisuga S. Mahhovilt alusetult vabaduse võtmise päevade arv 148 päeva. 26. Peatumata siinjuures pikemalt 23. veebruari 2011. aasta õigeksmõistva kohtuotsuse tegemisele eelnenud siseriiklike vahistamismääruste seaduslikkusel märgib kolleegium vaid seda, et tulenevalt KrMS § 316 p-st 1 ja § 412 lg 2 teisest lausest lakkas koos õigeksmõistva kohtuotsuse kuulutamisega olemast siseriiklik alus S. Mahhovi Eestis vahi alla pidamiseks. Ei saa nõustuda prokuröri seisukohaga, nagu oleks maakohtu õigeksmõistvat kohtuotsust tühistav ja S. Mahhovit süüdi tunnistav Tallinna Ringkonnakohtu 17. mai 2011. a otsus n-ö automaatselt taastanud ka S. Mahhovi vabadusõiguse riivet lubava siseriikliku vahistamismääruse. Isiku vabaduse võtmist ei saa lugeda seaduslikuks, kui kohus ei ole seda igal üksikul juhul eraldi otsustanud. Kui S. Mahhov oleks, nii nagu nõuab seadus, õigeksmõistva kohtuotsuse kuulutamise järgselt viivitamatult vabastatud, siis hiljem — pärast ringkonnakohtu kõnealuse kohtuotsuse kuulutamist ei oleks nt politseil tekkinud õigust S. Mahhovit vaid ringkonnakohtu otsuse alusel vahistada. Kuna koos S. Mahhovi õigeksmõistmisega maakohtu poolt lakkas olemast igasugune siseriiklik alus tema vahi all pidamiseks, siis ei saanud sellist alust kuidagi tekitada ka 11. juulil 2011 koostatud Euroopa vahistamismääruses sisalduv viide Tallinna Linnakohtu 24. augusti 2004. a ja 11. oktoobri 2005. a vahistamismäärustele ega Tallinna Ringkonnakohtu 17. mai 2011. a otsusele, millega S. Mahhovi tõkendi küsimust ei lahendatud. 27. Kolleegium tõdeb, et kuna S. Mahhovi suhtes on jõustunud teda süüdimõistev kohtuotsus, siis puudub tal õigus taotleda hüvitist riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse (AVVKHS) alusel. Samas tuleneb Riigikohtu üldkogu poolt 2011. aastal tehtud otsustest haldusasjades nr-d 3-3-1-69-09; 3-3-1-85-09; 3-3-1-15-10; 3-3-1-35-10, et süüteomenetlustega põhjustatud kahju hüvitamise tänast üldist korda ei saa lugeda põhiseadusega kooskõlas olevaks ja et ka vabaduse võtmisega põhjustatud kahju heastamist taotledes ei saa tugineda pelgalt vaid AVVKHS-s sätestatule. Seega kui S. Mahhov ja tema kaitsja leiavad, et S. Mahhovile on Eestis vabaduse piiramisega tekitatud kahju, võivad nad pöörduda selle heastamiseks taotlusega halduskohtusse, näidates seejuures ära, milles kahju seisnes. 28. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, 361 lg 1 p-st 1 jätab kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 2. augusti 2011 kohtumääruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. 29. S. Mahhovi kaitsja esitas Riigikohtule taotluse määrata tema poolt S. Mahhovile määruskaebemenetluses osutatud riigi õigusabi eest Niguliste Advokaadibüroole makstavaks tasuks 76 eurot ja 70 senti (sh käibemaks 12 eurot 78 senti). Taotluse kohaselt kulus kaitsjal vestluseks õigusabi saajaga 0,5 tundi, tutvumiseks ringkonnakohtu määrusega 0,5 tundi ja määruskaebuse koostamiseks 1 tund. Kolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1, § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a otsuse "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord" punktidest 2 ja 23 rahuldada Arvestades seda, et määruskaebus jääb rahuldamata jätab kolleegium KrMS § 187 lg 2 alusel selle menetluskulu S. Mahhovi kanda. Lea Kivi, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris