Obsah (14)

§ 376§ 692§ 691§ 651§ 4§ 5§ 693§ 370§ 442§ 464§ 333§ 463§ 173§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

) § 376 lg 6 alusel. Maakohus leidis ekslikult, et alusetust rikastumisest tulenev nõue on aegunud. Kuna nõue ei ole aegunud, oleks maakohus pidanud tuvastama, et kostja on hageja arvel alusetult rikastunud, ja hagi rahuldama.

1. Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
2. Tallinna Ringkonnakohus jättis
3. mai
4. a otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muutis otsuse põhjendusi. Ringkonnakohtus jättis apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud hageja kanda ning mõistis temalt riigituludesse välja riigilõivu 5432 eurot 49 senti, mille tasumisest oli hageja apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud. Ringkonnakohus leidis, et maakohus eksis, kui käsitas hageja VÕS § 1027 alusel esitatud nõuet täiendava nõudena. Hageja palus
5. novembril 2009 esitatud hagiavalduses kostjalt välja mõista 1 050 500 krooni VÕS § 396 lg 1 alusel suulise laenulepingu täitmiseks. Maakohtule
6. novembril 2010 esitatud menetlusdokumendis palus hageja juhul, kui kohus ei loe laenulepingut tõendatuks, mõista kostjalt välja 1 050 500 krooni VÕS § 1027 alusel. Hageja võib tugineda alternatiivselt nõude erinevatele õiguslikele alustele ja menetluse kestel üle minna lepingu täitmise nõudelt lepingu järgi üleantu tagastamise nõudele, ilma et seda käsitataks hagi muutmisena (

§ 376lg 4 p 3).

Eeltoodu ei anna aga alust tühistada maakohtu otsuse resolutsiooni, sest nõue on aegunud. Maakohus tuvastas, et

1. oktoobril 2006 ei sõlminud pooled suulist laenulepingut ning et hageja nõue mõista kostjalt VÕS § 396 lg 1 alusel välja 1 050 500 krooni ei ole põhjendatud. Hageja ei ole maakohtu neid seisukohti vaidlustanud. Alates
2. oktoobri
3. a lepingu sõlmimisest pidi hageja teadma, et tal on kostja vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue. Hageja oli üks lepinguosalistest, ta teadis enese arvel rikastumisest ja rikastuja isikust. TsÜS § 151 lg 1 järgi on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumise tähtaeg kolm aastat. TsÜS § 134 lg 2 sätestab, et kui tähtpäeva saabumine on määratud aastates arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev viimase aasta vastaval kuul ja päeval. Vaidlusalune leping sõlmiti
4. oktoobril 2006, seega oleks hageja pidanud esitama nõude kostja vastu hiljemalt
5. oktoobril
6. Hageja esitas hagi
7. novembril
8. Selleks ajaks oli nõue aegunud. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja 67 139 eurot 19 senti. Ringkonnakohus leidis valesti, et hageja pidi alates
10. oktoobrist 2006 teadma, et tal oli kostja vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue, kuna ta oli üks lepingupool ja teadis rikastumisest ja rikastuja isikust. Hageja kandis poolte suulise laenulepingu alusel notari ametikontole 1 050 500 krooni, et kostja saaks täita kinnisasja ostuhinna tasumise kohustuse. Laenulepingu järgi oli laenu tagasimaksmise tähtpäev
11. oktoobril
12. Mõlemad pooled olid arvamusel, et nad sõlmisid laenulepingu. Seega ei saanud hageja teada ega pidanudki teadma, et kostja on tema arvel alusetult rikastunud. Hageja sai lepingu võimalikust puudumisest teada alles kostja
13. juuli
14. a vastusest hagile. Kuna alusetu rikastumise sätted ei näe ette aega, millest alates muutub alusetust rikastumisest tulenev nõue sissenõutavaks, kohaldub asjas VÕS § 82 lg 7 kolmas lause. Alusetu rikastumise võlasuhe tekib alusetu rikastumise ajast. VÕS § 82 lg-s 3 märgitud mõistliku aja pikkus sõltub mh sellest, millal alusetult rikastunud isik sai või pidi teada saama alusetust rikastumisest tulenevast kohustusest. Kostja pidi alusetust rikastumisest teada saama hiljemalt hagi kättesaamisel. Ringkonnakohus ei ole TsÜS § 151 lg 1 kohaldamisel teinud kindlaks hageja nõude sissenõutavaks muutumise aega.
15. Kostja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole hageja kohtumenetluses varem väitnud, et ta sai lepingu puudumisest teada alles kostja hagiavaldusele esitatud vastusest. Seega ei saanud kostja varem hageja sellele väitele vastu vaielda. Kohtud ei ole tuvastanud, et hageja sai laenulepingu puudumisest teada
16. juulil
17. Kui hageja kostjale antud raha käsitada alusetult üleantud rahana, tekkis hagejal sissenõudeõigus alates raha üleandmisest, mitte alates
18. juulist
19. Kuna hageja ei ole vaidlustanud maakohtu tuvastatud asjaolu, et poolte vahel oli enne
20. oktoobrit 2006 rahalisi tehinguid, mille tasaarvestused ei ole välistatud, ning hageja osales
21. oktoobri
22. a lepingu sõlmimisel, ei pidanud kohtud tuvastama VÕS §-s 1027 sätestatud õigussuhte olemasolu. Hageja ei ole alusetust rikastumisest tulenevat nõuet tõendanud. Kohtud on õigesti leidnud, et hageja ei ole veenvalt selgitanud ega tõendanud, miks lasi kostja pärast
23. septembri
24. a lepingu sõlmimist kanda hageja kontole üle 721 726 krooni. Kohtud kohaldasid õigesti TsÜS § 151 lg-t
25. Alusetust rikastumisest tulenev nõue kostja vastu on aegunud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
26. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb

§ 692

lg 1 p-de 1 ja 2 järgi tühistada materiaalõiguse normi vale kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ja asi saata

§ 691p 2 alusel uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

10. Ringkonnakohus märkis ekslikult, et hageja ei vaidlustanud maakohtu seisukohta, et pooled ei ole suulist laenulepingut sõlminud. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et hageja esitas apellatsioonkaebuse maakohtu otsuse peale tervikuna. Rikkudes

§ 651

lg-t 1 ja § 654 lg-d 1 ja 5, jättis ringkonnakohus hageja laenulepingust tuleneva nõude hindamata. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus muu hulgas võtma seisukoha kostja vastuväite kohta, et hageja oli talle varasemast laenusuhtest raha võlgu. Kolleegium märgib, et maakohtu otsuse põhjendused on ebaselged. Maakohus on öelnud, et tasaarvestused ei ole välistatud, kuid pole selgitanud, mis nõuetest juttu on ning kas tasaarvestus tehti. Kostja on esitanud vastuolulisi vastuväiteid. Ühelt poolt väidab ta, et hageja kinkis talle 1 050 500 krooni, teisalt aga kinnitab, et ta laenas hagejale 721 726 krooni. Selleks, et lugeda poolte nõuded osaliselt tasaarvestatuteks, peab kostja olema hagejale teinud tasaarvestuse avalduse ning tõendama, et hageja võlgnes talle tasaarvestamiseks kasutatud raha ja et see nõue oli muutunud tasaarvestuse tegemise ajal sissenõutavaks. Kolleegium juhib tähelepanu, et maakohus on laenulepingu olemasolu tõendamatuks lugemisel tuginenud

§ 4

lg-t 2, § 5 lg-t 1 ja lg 2 teist lauset rikkudes muu hulgas sellele, et hageja väidete kohaselt palus temalt laenu kostja ema, kellega hageja pidas läbirääkimisi laenulepingu tingimuste üle, ning et hageja ei ole esitanud tõendeid, et kostja oleks volitanud kolmandaid isikuid (sh oma ema) sõlmima tema nimel suulist laenulepingut.

§ 4

lg 2 järgi määravad hagimenetluse pooled vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise.

§ 5

lg-s 1 sätestatakse, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest.

§ 5

lg 2 teises lauses sätestatakse, et pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Hageja ei ole väitnud, et ta kasutas laenulepingu sõlmimiseks esindusõiguse alusel teist isikut. Ka kostja ei ole hagile vastu vaieldes väitnud, et hageja kasutas laenulepingu sõlmimisel esindajat, või seda, et laenulepingu sõlmis kolmas isik, mitte hageja.

1. Kolleegium leiab, et kohtud on valesti põhjendanud hageja alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumist. Kohtute otsusest ei selgu, millal muutus väidetav alusetust rikastumisest tulenev nõue sissenõutavaks. Õige ei ole kohtute järeldus, et hageja pidi alusetust rikastumisest tulenevast nõudest teadma hiljemalt
2. oktoobri
3. a lepingu sõlmimisest. Seetõttu on kohtud kohaldanud valesti materiaalõiguse normi. TsÜS § 151 lg 1 esimese lause järgi on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik sai teada või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. VÕS § 1028 lg 1 kohaselt, kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et kuna alusetu rikastumise sätted ei kehtesta aega, millest alates muutub alusetust rikastumisest tulenev nõue sissenõutavaks, tuleb kohaldada VÕS § 82 lg 7 kolmandat lauset, mille kohaselt, kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, on võlausaldajal õigus nõuda kohustuse täitmist pärast selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja (VÕS § 82 lg 3) möödumist. Mõistlik aeg eelnimetatud tähenduses algab alusetust rikastumisest tuleneva võlasuhte tekkimisest. VÕS § 1028 lg 1 järgi tekib alusetust rikastumisest tulenev võlasuhe olematu või kehtetu kohustuse täitmisest, s.o alusetu rikastumise ajast. Kohustuse täitmiseks mõistlikult vajalik aeg sõltub muu hulgas sellest, millal alusetult rikastunud isik sai või pidi teada saama alusetust rikastumisest tulenevast kohustusest (vt Riigikohtu
4. juuni
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-08, p 10;
6. aprilli
7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-09, p 19). Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et aegumine ei alga enne alusetut rikastumist. Alusetu rikastumise aja kindlakstegemiseks pidid kohtud praegusel juhul tuvastama, millal raha kostjale hageja kontolt üle kanti. Kohtud ei ole seda asjaolu tuvastanud ega oma otsuses märkinud. Vale on hageja seisukoht, et ta ei saanud ega pidanud saama teada kostja alusetust rikastumisest enne seda, kui talle sai teatavaks kostja kirjalik vastus hagiavaldusele.
8. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus kooskõlas

§ 693

lg-s 2 sätestatuga hindama apellatsioonkaebuse alusel, kas poolte vahel oli laenuleping. Kui ringkonnakohus teeb kindlaks, et pooled ei sõlminud laenulepingut, peab ta hindama kostja vastuväidet, et hageja väidetud alusetust rikastumisest tulenev nõue on aegunud. Muu hulgas peab ringkonnakohus võtma seisukoha, kas ja millal hageja kostjale raha maksis (vt käesoleva otsuse p 11). Juhul kui alusetust rikastumisest tulenev nõue ei ole aegunud, peab ringkonnakohus tuvastama, kas esinevad VÕS § 1028 lg-s 1 nimetatud eeldused. Hageja mõlemad (alternatiivsed) nõuded on välistatud, kui tõendatakse, et hageja kinkis kostjale hagiavalduses nõutud raha.

1. Kolleegium selgitab, et ainuüksi asjaolu tõttu, et
2. oktoobri
3. a lepingu p-s 1.8 on hageja kinnitanud, et ta on kandnud 1 050 500 krooni notari ametikontole, et kostja saaks täita kinnisasja ostuhinna tasumise kohustuse, ja et ta on nõus hoiustatud raha väljamaksmisega kinnisasja müüjale, ei ole alusetust rikastumisest tulenev nõue välistatud. Selleks, et saada hüvitist VÕS § 1028 jj alusel, peab hageja muu hulgas tõendama, et
4. oktoobri
5. a lepingu p-st 1.8 ei tulenenud talle kohustust maksta kostjale 1 050 500 krooni. Vastasel juhul oli hagejal selle makse tegemiseks olemas tehingust tulenev alus, mistõttu on alusetust rikastumisest tulenev nõue välistatud. Juhul kui hageja tõendab, et
6. oktoobri
7. a lepingu p 1.8 on õiguslike tagajärgedeta deklaratsioon, peab ta tulenevalt VÕS § 1028 lg-st 1 tõendama veel seda, et ta tahtis 1 050 500 krooni maksmisega kostjale täita olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära.
8. Kolleegium juhib tähelepanu, et ringkonnakohus on ekslikult leidnud, et hageja esitatud alusetust rikastumisest tulenevale nõudele tuleb kohaldada

§ 376lg 4 p 3.

See säte võimaldab kohtul lubada hagejal asendada hagi juhul, kui hageja nõuab esialgu nõutud eseme asemel asjaolude muutumise tõttu teist eset või muud hüve.

§ 376

lg 4 p 3 kohaldamise tingimuseks on see, et asjaolud peavad olema muutunud pärast hagi esitamist (vt Riigikohtu

1. novembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-09, p 10;
3. detsembri
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-09, p 12). Praeguses asjas ei ole hageja soovinud hagi eset asendada. Hageja esitas pärast hagi kohtu menetlusse võtmist avalduse, milles palus juhul, kui laenulepingu sõlmimist ei tuvastata, rahuldada hagi alusetu rikastumise sätete alusel. Seega on hageja täiendanud hagi

§ 376

lg 4 p 1 järgi alternatiivsete faktiliste asjaoludega, mida kohus peaks hindama juhul, kui laenulepingu olemasolu ei ole tõendatud. Hagi faktiliste asjaolude täiendamine, mille tagajärjel on kohtul võimalik hagi rahuldada alternatiivsel õiguslikul alusel, on lubatud

§ 370lg 2 järgi (vt nt Riigikohtu 9.

märtsi

1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p 11;
2. jaanuari
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39). Kolleegium märgib, et kui menetluses olevat hagi täiendatakse alternatiivse nõudega, kohaldub ka

§ 442lg 8 viies lause (vt Riigikohtu 8.

juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-11, p 12).

§ 376

lg 4 p 1 kohaldamisel peab kohus arvestama

§-des 229-331 sätestatuga (vt Riigikohtu

1. mai
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-11, p 9).
3. Kolleegium selgitab, et juhul kui hageja taotleb hagi täiendamist, peab kohus selle taotluse nagu iga muu taotluse kas rahuldama või jätma rahuldamata, tehes selle kohta määruse (vt

463 lg 1 esimene lause). Kuna hagi täiendamise taotluse rahuldamise või rahuldamata jätmise määruse peale ei ole võimalik esitada määruskaebust, võib kohus

§ 464

lg 2 teise lause järgi teha need määrused suuliselt, kandes määruse kohtuistungi protokolli. Kolleegium rõhutab, et eeltoodud juhtudel määruse tegemine (taotluse kohta seisukoha võtmine) on oluline nii taotleja kui ka vastaspoole jaoks, kes peavad

§ 333lg 2 järgi esitama vastuväite kohtu tegevuse kohta viivituseta.

Kui kohus ei võta seisukohta hagi taotluse faktiliste asjaolude täiendamise taotluse kohta, pole selge, milliseid asjaolusid tuleb asjas tõendada, ning mõned hageja alternatiivsed nõuded võivad jääda tähelepanuta. See võib kaasa tuua kohtulahendi tühistamise. Praeguses asjas on maakohus hagi täiendamise vaikimisi vastu võtnud ja hinnanud ka alusetust rikastumisest tulenevat nõuet (lugedes hagi selles osas aegunuks). Kuigi maakohus on rikkunud

§ 463lg-t 1, ei toonud see rikkumine kaasa ebaõiget lahendit.

Seetõttu ei anna see rikkumine alust tühistada maakohtu otsust. 16. Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus

§ 173lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada.

17. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb hagejale

§ 149lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon.

1. Riigikohus rahuldas
2. juuni
3. a määrusega hageja taotluse saada riigi õigusabi kassatsioonkaebuse koostamiseks.
4. augusti
5. a määrusega määras Riigikohus hagejale riigi õigusabi osutajaks vandeadvokaat Aivar Hindi osaühingust TARTU I ADVOKAADIBÜROO. Hageja esindaja esitas Riigikohtule taotluse määrata kindlaks hagejale kassatsiooniastmes osutatud riigi õigusabi tasu suurus ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus. Taotluse kohaselt osutas esindaja hagejale õigusabi 20 pooltundi (4 pooltundi Riigikohtus tsiviilasja toimikuga tutvumiseks, 2 pooltundi konsultatsiooniks hagejaga ja 14 pooltundi kassatsioonkaebuse koostamiseks ja seadustega tutvumiseks), mille eest on ette nähtud tasu 319 eurot 60 senti. Koos käibemaksuga palus esindaja määrata hüvitatavaks tasuks 383 eurot 52 senti. Advokatuuri juhatuse määruse "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord" (kord) p 38 kohaselt on isiku esindaja tasu tsiviilasja kohtulikus menetluses osalemise eest 15 eurot 98 senti iga poole tunni kohta. Korra p 2 kohaselt, kui riigi õigusabi osutav advokaat osutab õigusteenust advokaadibüroo kaudu, mille pidaja on käibemaksukohustuslane, lisandub riigi õigusabi tasule ja riigi õigusabi osutamise kuludele käibemaks. Kolleegium leiab, et taotluses märgitud ajakulu on põhjendatud. Korra p-s 38 sätestatud tasumäära alusel tuleb määrata õigusabi osutaja riigi õigusabi tasuks koos käibemaksuga 383 eurot 52 senti. Riigi õigusabi tasu ja kulud maksab riigi õigusabi seaduse § 24 lg 1 ja korra p 13 järgi välja Eesti Advokatuur. Ants Kull, Villu Kõve, Tambet Tampuu