Obsah (11)

§ 126§ 181§ 136§ 682§ 691§ 125§ 137§ 696§ 147§ 191§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbiv

) § 125 ja § 135 järgi 50 000 krooni. Maakohus liitis

1. detsembril 2010 eelnimetatud hagid ühte menetlusse. Maakohus rahuldas
2. jaanuari
3. a otsusega hagi. Maakohus kohaldas kinkelepingust taganemise avaldusele aegumist ning tunnustas hageja omandiõigust enne maa erastamist ja kinnistamist 1/2 mõttelisele osale elamust. Lisaks tuvastas maakohus kinnistusraamatu kande ebaõigsuse ning luges kohtuotsuse kostja nõusolekuks parandada kinnistusraamatu kannet selliselt, et kinnisasja omanikuna kantakse kinnistusraamatusse Eesti Vabariik.
4. Kostja esitas
5. veebruaril 2011 apellatsioonkaebuse, milles taotles maakohtu otsuse tühistamist osas, millega maakohus kohaldas kinkelepingust taganemise avaldusele aegumist ning jagas menetluskulud. Koos apellatsioonkaebusega esitas kostja menetlusabi taotluse, milles palus ennast vabastada riigilõivu tasumisest. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6. Tartu Ringkonnakohus jättis
7. märtsi
8. a määrusega rahuldamata kostja taotluse saada menetlusabi. Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse käiguta ja kohustas kostjat tasuma 639 eurot 11 senti riigilõivu 30 päeva jooksul määruse jõustumisest. Ringkonnakohus leidis määruse põhjendustes, et

§ 126

lg 1, § 137 lg 1, riigilõivuseaduse (RLS) lisa 1 ja kostja esitatud apellatsioonkaebuse järgi on tsiviilasja hinnaks 6391 eurot 16 senti (100 000 krooni) ning riigilõiv sellelt summalt on RLS lisa 1 kohaselt 639 eurot 11 senti. Ringkonnakohus juhindus

§ 181

lg 1 p-dest 1 ja 2 ning § 186 lg-st 1 ning leidis, et kostja on oma majanduslikust olukorrast tulenevalt võimeline tasuma apellatsioonkaebuselt kogu riigilõivu. Kostjal on pangaarvel hoiustatud raha, millega ta saab riigilõivu tasuda. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Kostja esitas määruskaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu määruse ja määrata riigilõivu suuruseks 479 eurot 33 senti. Lisaks palus kostja osutada endale menetlusabi ja vabastada ta osaliselt riigilõivu maksmisest ning võimaldada tal maksta järelejäänud riigilõiv osamaksetena 100 eurot kuus. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt sätestab RLS § 57 lg-le 22, et tsiviilasjas tehtud maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse esitamisel tasutakse riigilõivu sama palju, kui tuleb tasuda hagi või muu avalduse esialgsel esitamisel maakohtule, arvestades apellatsioonkaebuse ulatust. Maakohtusse esitatud hagi hinnaks oli 50 000 krooni ja riigilõiv oli 7500 krooni. Ka apellatsioonkaebuse puhul peaks riigilõiv olema 7500 krooni ehk 479 eurot 33 senti. Kostja on kogunud raha panka maja remontimiseks. Ei ole õiglane nõuda, et kostja peab kulutama remondiraha riigilõivu tasumiseks.
2. Hageja vaidles määruskaebusele vastu leides, et kohus on menetlusabi andmise küsimuse lahendamisel õigesti hinnanud kostja majanduslikku olukorda. Hageja on määranud, milline on selle elamu väärtus, mille 1/2 mõttelise osas kinkelepingust kostja taganes. Ringkonnakohus leidis, et hageja määras õige hinna, ning ei kasutanud talle

§ 136lg-ga 1 antud õigust määrata ise hagi hind.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 6. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb

§ 682

lg 1, § 695 ja § 696 lg 1 esimese lause järgi jätta läbi vaatamata osas, milles vaidlustatakse tsiviilasja hinna määramist ja apellatsioonkaebuse käiguta jätmist ning kostja kohustamist tasuda apellatsioonkaebuse esitamisel 639 eurot 11 senti riigilõivu. Kolleegium jätab määruskaebuse rahuldamata

§ 691

p 1 ja § 695 järgi osas, milles vaidlustatakse menetlusabi taotluse rahuldamata jätmist. Ringkonnakohtu määrus tuleb jätta muutmata. 7. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on vaidlustatud määruses teinud otsustused nii tsiviilasja hinna kohta kui ka apellatsioonimenetluses menetlusabi andmisest keeldumise kohta, ehkki ringkonnakohus pole tsiviilasja hinna kohta tehtud otsustust kajastanud määruse resolutsioonis. Kuigi

§ 136

lg 5 sõnastusest ei nähtu selgelt, et menetlusosalistel on õigus esitada määruskaebus ka juhul, kui tsiviilasja hinna määrab ringkonnakohus, on kolleegium varem leidnud, et sellisel juhul on määruskaebuse esitamine võimalik (vt Riigikohtu

1. oktoobri
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10, p 16;
3. mai
4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-11, p 11 ja
5. septembri
6. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-11, p 14). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde.
7. Siiski ei ole praeguses asjas kostjal õigust määruskaebust esitada. Nimelt nähti
8. jaanuarini 2011 kehtinud

§ 136

lg 5 redaktsioonis ette, et tsiviilasja hinna kindlaksmääramise või muutmise määrust saab vaidlustada vaid siis, kui tsiviilasja hind on määratud summaga üle 100 000 krooni. 1. jaanuarist 2011 jõustunud

§ 136

lg 5 redaktsiooni järgi saab vaidlustada kohtu määratud tsiviilasja hinda, kui see on suurem kui 6400 eurot. Ringkonnakohus leidis vaidlustatud määruse põhjendustes, et tsiviilasja hinnaks on 6391 eurot 16 senti (100 000 krooni). Kuna ringkonnakohtu määruses märgitud tsiviilasja hind jääb alla

§ 136

lg-s 5 kehtestatud määra, ei ole kostjal õigust esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebust. Eeltoodu tõttu tuleb määruskaebus jätta läbi vaatamata osas, milles kostja vaidlustab tsiviilasja hinna määramist. 9. Kuna

§ 136

lg 4 esimese lause järgi võib kohus muuta tsiviilasja hinna kohta tehtud määrust kuni asja lahendamiseni selles kohtuastmes, siis märgib kolleegium, et ringkonnakohus leidis ekslikult, et tsiviilasja hind on 100 000 krooni. Kinkelepinguga oli kostja kinkinud hagejale 1/2 elamust kui vallasjast. Tartu Maakohus leidis 2. novembri 2010. a määruses, millega ta rahuldas osaliselt hageja taotluse menetlusabi saamiseks, et tsiviilasja hinnaks

§ 125

ja § 135 järgi on 50 000 krooni (3195 eurot 58 senti), kuna hagiavalduses oli hageja nimetanud vaidlusaluse lepingust taganemise avalduse esemeks oleva elamu väärtuseks 100 000 krooni. Tartu Maakohus kohaldas

1. jaanuari
2. a otsusega kostja kinkelepingust taganemise avaldusele aegumist, st rahuldas hagi, leides et kinkeleping on kehtiv. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist osas, millega maakohus kohaldas kinkelepingust taganemise avaldusele aegumist ning jagas menetluskulud. Ringkonnakohtu määruse põhjendusest nähtub, et ringkonnakohus leidis maakohtust erinevalt, et tsiviilasja hind on 6391 eurot 16 senti (100 000 krooni).

§ 126

lg 1 järgi määratakse isiku valdusest asja väljanõudmise või asja omandi üleandmise või asja kuuluvuse või valduse üle toimuva muu vaidluse puhul, muu hulgas kinnistusraamatusse tehtud ebaõige omanikukande parandamise vaidluse puhul, hagihind asja väärtusega. Hageja ja kostja ei ole vaidlustanud maakohtu otsust osas, millega maakohus tuvastas kinnistusraamatu kande ebaõigsuse ja luges, et kohtuotsus asendab kostja nõusolekut kanda Eesti Vabariik kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse. Seetõttu ei saa kostja apellatsioonkaebuse rahuldamise korral kinnisasja 1/2 mõttelise osa omandiõigust. Seega kohaldas ringkonnakogus valesti

§ 126

lg-t 1, kui lähtus tsiviilasja hinda määrates kogu kinnisasja väärtusest.

§ 137

lg-s 1 sätestatakse, et apellatsioon-, kassatsioon- või määruskaebuse esitamise puhul on tsiviilasja hind sama, mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. Kuna ringkonnakohtus on vaidlustatud üksnes tuvastusnõue, siis oleks ringkonnakohus pidanud kohaldama tsiviilasja hinna määramisel

§-i 125, mille esimese lause järgi määratakse tuvastushagi hind hüve väärtusega, mida hageja on eeldatavalt õigustatud saama hagi rahuldamise korral.

§ 125

teise lause järgi, kui hüve väärtust ei ole võimalik kindlaks määrata, loetakse haginõue mittevaraliseks. Kolleegium selgitab, et juhul, kui kohus määrab mõne teise määrusega samas menetlusdokumendis tsiviilasja hinna, siis peab otsustus tsiviilasja hinna määramise kohta olema kajastatud ka kohtumääruse resolutsioonis. Sellisel juhul on üheselt mõistetav, et kohus on määranud tsiviilasja hinna ning et selle peale on võimalik

§ 136lg-s 5 sätestatud tingimustel esitada määruskaebus.

Juhul kui tsiviilasja hinna määramise määrus on edasikaevatav, peab kohus määruses märkima ka määruskaebuse esitamise õiguse. 10. Määruskaebus tuleb jätta läbi vaatamata osas, milles kostja vaidlustab apellatsioonkaebuse käiguta jätmist ja kohustuse tasuda riigilõivu ringkonnakohtu määratud tähtaja jooksul. Määruskaebuse esitamine ringkonnakohtu määruse peale peab

§ 696lg 1 esimese lause järgi olema seadusega lubatud.

Seaduse järgi ei ole menetlusosalisel õigust esitada määruskaebust määruse peale, millega kohus jätab menetlusosalise taotluse või kaebuse käiguta ja annab menetlusosalisele riigilõivu tasumiseks täiendava tähtaja, s.o tähtaja puuduse kõrvaldamiseks (

§ 147lg 1 kolmas lause ja § 3401) (vt Riigikohtu 14.

aprilli

1. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-22-10, p 8; Riigikohtu üldkogu
2. aprilli
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10, p-d 27-29 ja Riigikohtu
4. septembri
5. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-11, p 13). Määruskaebeõigust riigilõivu maksma kohustava määruse peale on Riigikohus tunnustanud üksnes olukorras, kus samal ajal on vaidlustatud menetlusabi andmisest keeldumist ning nii menetlusabi andmisest keeldumine kui ka tasumisele kuuluva riigilõivu määr võivad olla põhiseadusega vastuolus (vt Riigikohtu üldkogu
6. aprilli
7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10, p 31).
8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on õigesti jätnud kostjale andmata menetlusabi apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumiseks.

§ 191

lg 1 esimene lause lubab menetlusabi taotlejal esitada määruskaebuse ringkonnakohtu menetlusabi andmisest keeldumise määruse peale.

§ 181

lg 1 järgi antakse menetlusabi taotlejale menetlusabi, kui taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. Ringkonnakohus leidis, et kostja on oma majanduslikust seisundist tulenevalt võimeline tasuma apellatsioonkaebuselt kogu riigilõivu. Menetlusabi saamise taotlusest nähtub, et kostjal on pangakontol hoiustatud raha, millega ta saab maksta nõutud riigilõivu. Seega ei ole kostja

§ 181

lg 1 mõttes isikuks, kes ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda. Riigi menetlusabi andmise eesmärgiks on tagada õigus pöörduda oma õiguste kaitseks kohtu poole ka isikutele, kellel ei ole selleks raha. Kolleegium leiab, et kaebeõigust piiravad sätted on põhiseadusega kooskõlas. Kuna kostja on taotlenud riigilõivu maksmist osamaksetena üksnes vähendatud riigilõivu korral, siis ei saa kolleegium kaaluda, kas võimaldada kostjal maksta temalt nõutavat 639 euro 11 sendi suurust riigilõivu osade kaupa

§ 181lg 31 alusel.

12. Tulenevalt

§ 191lg-st 3 jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

13. Kuna määruskaebus jääb rahuldamata, tuleb määruskaebuselt tasutud kautsjon arvata

§ 149lg 4 teise lause alusel riigituludesse.

Ants Kull, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Tambet Tampuu