Obsah (7)

§ 396§ 397§ 256§ 183§ 6§ 182§ 180

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

) § 180 ja asus seisukohale, et

1. novembri
2. a ja
3. veebruari
4. a lepingute järgi andis kostja I ettevõtte üle kostjale II. Ettevõtte ülemineku tuvastamisel ei saa lähtuda ainuüksi omandaja ja võõrandaja vahel sõlmitud lepingus väljendatud tahteavaldustest (vt
5. novembri
6. a müügilepingu p-d 2.2.5 ja 2.4). Asjaolusid ja tõendeid kogumis hinnates tuleb kindlaks teha, kas üleminek tegelikult toimus või mitte. Ettevõtte üleandmine nähtub järgmistest asjaoludest:
7. novembril 2007 sõlmisid kostjad kinnistu võlaõigusliku müügilepingu, mille esemeks oli Harju Maakohtu kinnistusosakonna Tallinna kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriossa nr 20111001 kantud kinnistu koos oluliste osade ja päraldistega. Lepingu p-des 1.3 ja 1.4 sätestati üleantavate hoonete, seadmete ning varade loetelu.
8. veebruari
9. a kinnistu omandi üleandmise asjaõiguslepingu järgi anti kostjale II üle lepingu ese, milleks oli võlaõiguslikus müügilepingus märgitud kinnistu koos selle oluliste osade ja päraldistega; Võlaõigusliku müügilepingu p-s 5.8 leppisid pooled kokku, et kostja I on müüjana kohe pärast lepingu eseme valduse ostjale üleandmist kohustatud andma talle jäätmeseaduse kohaselt üle jäätmeloa. Lepingu p-s 2.2.5 kinnitas kostja II, et talle on oluline jäätmeloa ülevõtmine; Kostja I
10. a majandusaasta aruandest, tegevusaruandest ja audiitori järeldusotsusest nähtub, et pärast
11. novembri
12. a müügilepingu sõlmimist kostja I enam ei tegutse. Tuvastatud on, et kostja II tegevus kostjalt I ostetud kinnistul ei olnud täpselt samasugune kui kostja I tegevus (kostja I tegeles taaskasutatavate materjalide väljasorteerimisega segaolmejäätmetest, kostja II tegeleb eelnevalt sorteeritud jäätmete sorteerimisega), kuid ülemineku tuvastamiseks piisab ka asjaolust, et sellele eelnev ja järgnev tegevus on sarnane (jäätmelubadest nähtuvalt tegelevad mõlemad kostjad jäätmete käitlemisega); Tõenditest nähtuvalt võttis kostja II tööle ka kostja I juures töötanud töötajad. Tõendatud pole, et töötajate töösuhe kostjaga II jätkus kohe pärast seda, kui nende töösuhe kostjaga I oli lõppenud. Veenvaks vastuväiteks ettevõtte ülemineku tuvastamisel ei ole asjaolu, et kostja II sõlmis töötajatega töölepingud mõni aeg hiljem, kui kostjad sõlmisid müügi- ja asjaõiguslepingud. Suurem kaal on asjaolul, kas kostja II vajas tegevuse jätkamiseks immateriaalseid vahendeid (töötajate teavet ja oskusi). Hageja nõue mõista välja laenulepingust tulenev 13 188 krooni 80 sendi suurune intress on põhjendatud. Hageja on arvestanud ajavahemiku
13. juuli 2005 kuni
14. november 2007 eest intressi 13 188 krooni 89 senti, kuid palub välja mõista 13 188 krooni 80 senti. Pooled ei vaidle selle üle, et sõlmisid

§ 396järgi laenulepingu, mille kohaselt O.

W. Bunker Estonia andis hageja eest kostjale I laenu, ning et hageja tagastas laenu, kuid seadusjärgne intress on tasumata.

§ 397lg 1 järgi tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi.

Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Laenulepingus intressi tasumises kokku ei lepitud. Pooled vaidlevad selle üle, kas

§ 397

lg 1 kohaldamiseks piisab sellest, et laenuandja tegutseb laenuandmise ajal majandus- või kutsetegevuses, või peab laenuandja eeltoodud tegevus olema laenuandmisega seotud. Arvestades

§ 397

lg 1 eesmärki, hõlmab viidatud säte kõiki juhtumeid, kus laenuandja sõlmib laenulepingu majandus- või kutsetegevuses, sõltumata sellest, kas nimetatud tegevus on laenude andmisega seotud või mitte. Intressi arvestuse kohta vastuväiteid esitatud ei ole. Järgnevalt käsitles maakohus hageja nõuet müügilepingust tuleneva 1 048 741 krooni suuruse viivise saamiseks. Pooled ei vaidle selle üle, et müügilepingu alusel andis hageja kauba (kütuse) kostjale I üle ning kostja I on ostuhinna hagejale tasunud. Vaidlust pole ka selle üle, et kostja I ei tasunud esitatud arveid maksetähtajaks. Seega rikkus kostja I müügilepingut. Müügilepingu p 8.2 kohaselt leppisid pooled kokku, et kui ostja viivitab tasumisega, on ta kohustatud maksma viivist 0,05% päevas tasumata summalt. Tõendatud ei ole, et hageja on viivisenõude loovutanud AS-ile Hansa Liising Eesti. Faktooringulepingu (

§ 256

) p 1 järgi loovutab faktooringu klient faktoorile nõudeõiguse faktooringuvõlgniku rahaliste kohustuste kohta, mis tulenevad hageja ja kostja I sõlmitud müügilepingust. Lepingu p 1.1 kohaselt omandab faktoor faktooringuvõlgniku rahalise kohustuse kohta lepingu p 1 mõistes ainult sellised nõuded, mis tulenevad müügilepingus sätestatud faktooringuvõlgniku kohustusest tasuda müügihind. Tunnistaja ütlustest nähtuvalt loovutati müügilepingust tulenevatest nõuetest vaid põhinõuded. Müügilepingu kohaselt väljastas hageja ajavahemikul

1. septembrist 2004 kuni
2. jaanuarini 2007 kostjale arveid. Arvete maksmise tähtaeg oli müügilepingu p 8.1 järgi 60 kalendripäeva alates arve saamisest. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja I tasus
3. oktoobril 2006 pärast faktooringulepingu sõlmimist need arved, mille maksetähtaeg oli saabunud ajavahemikul
4. novembrist 2004 kuni
5. oktoobrini
6. Hageja müügilepingust tulenev nõue kostja II vastu ei ole aegunud. Asjas kohaldub tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) § 142 lg 1, § 146 lg 1 ning § 147 lg-d 1 ja
7. Kauba eest tasumiseks esitatud kõige varasemate arvete aegumistähtaeg saabus
8. detsembril 2007 kell 24.
9. Hageja esitas
10. novembril 2007 kohtule nõude. Kostja II suhtes kehtib

§ 183lg-te 1 ja 3 järgi aegumise eriregulatsioon.

Hageja esitas nõude kostja II vastu viie aasta jooksul ettevõtte üleminekust arvates, seega ei ole hagi kostja II vastu aegunud. Asjas esinevad erandlikud asjaolud, millest tulenevalt ei ole hageja viivisenõue kooskõlas hea usu põhimõttega (TsÜS § 138 lg-d 1 ja 2,

§ 6lg-d 1 ja 2).

Hageja esitas ajavahemikus

1. septembrist 2004 kuni
2. jaanuarini 2007 väljastatud arvete tasumisega viivitamise eest viivisenõude alles
3. novembri
4. a hagiavalduses. Arve 1 048 741 krooni suuruse viivise tasumiseks esitas hageja kostjale I alles
5. novembril
6. Faktooringulepingu sõlmimise ajal ei tekkinud küsimust viivisenõude kohta ning
7. augusti
8. a saldoteatis sellist nõuet ei kajasta. Kolmanda isiku selgituste järgi pooled üksteiselt viivist ei nõudnud (viivisenõue esitati vaid neile äriühingutele, kes jätsid kauba eest tasumata, kuigi neil oli selleks raha). Selline tava jätkus ka pärast kolmanda isiku lahkumist hageja juhatuse liikme kohalt
9. aasta lõpus, kuivõrd
10. augusti
11. a saldoteatisest viiviste tasumise kohustust ei nähtu. Võlausaldaja kaotab nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude järgi ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega seaduses sätestatud või ühiskonnas väljakujunenud moraalistandarditele.
12. Hageja ja kostja II esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Hageja palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti hagi rahuldamata, ning teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Kostja II palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi rahuldati, ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
13. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
14. mai
15. a otsusega maakohtu otsuse müügilepingust tuleneva viivisenõude ja menetluskulude jaotamise osas. Ringkonnakohus mõistis hageja kasuks kostjatelt solidaarselt välja 10 466 eurot 3 senti (163 757 krooni 80 senti), sh laenulepingust tuleneva intressi 842 eurot 92 senti (13 188 krooni 80 senti) ja müügilepingust tuleneva viivise 9623 eurot 11 senti (150 569 krooni). Ringkonnakohus mõistis kostjalt I hageja kasuks välja müügilepingust tuleneva viivise 57 403 eurot 65 senti (898 172 krooni). Ringkonnakohus muutis menetluskulude jaotust ja jättis apellatsiooniastme menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 järgi poolte endi kanda. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et
16. novembri
17. a ja
18. veebruari
19. a lepingute järgi andis kostja I ettevõtte üle kostjale II. Maakohtu järeldus põhineb tõenditele antud hinnangul ning on kooskõlas õigusnormidega. Ringkonnakohus nõustus maakohtu käsitlusega ning TsMS § 654 lg 6 kohaselt neid põhjendusi ei korranud. Maakohus ei põhjendanud oma järeldust ettevõtte üleandmise kohta müügilepingu esemeks oleva vara üleandmisega, nagu väidab kostja II, vaid tugines nii lepingus sisalduvatele kokkulepetele kui ka muudele tõenditele. Väide, et kostja II ei võtnud üle ühtegi kostja I kliendilepingut ega ole omandatud kinnistul ühelegi kostja I kliendile teenust osutanud, ei võimalda teha toimunud tehingu suhtes teistsugust järeldust. Maakohus tuvastas asjas tähtsad asjaolud õigesti. Maakohus märkis õigesti, et ettevõtte ülemineku kindlaksmääramisel ei saa lähtuda ainult lepingu sõnastusest, vaid hinnata tuleb ka kõiki muid esiletoodud asjaolusid ja tõendeid. Muu hulgas hindas maakohus õigesti ka lepingus sisalduvat viidet jäätmelubade üleandmisele. Kostja II väide, et loa ülevõtmine seondus vaid kinnistu omandamisega (jäätmeluba tõendas eelkõige kinnistu vastavust keskkonnaalastele nõuetele ning ei tõenda ettevõtte üleminekut, on ebatäpne. Maakohus ei olegi omistanud sellele asjaolule erilist tähendust, vaid on tuginenud kõigile esiletoodud asjaoludele ning tõenditele. Ringkonnakohtul ei ole alust teha kohtule esitatud tõenditest teistsugust järeldust. Eeltoodud põhjustel ei saa nõustuda ka kostja II seisukohaga, et maakohus oleks pidanud lepingutest tulenevad nõuded jätma kostja II vastu rahuldamata põhjusel, et kostja II ei vastuta kostja I kohustuste eest. Maakohus leidis õigesti, et kostja I rikkus müügilepingust tulenevat kohustust ja peab tasuma viivist. Samas kohaldas maakohus valesti

§ 6ja Ts

ÜS § 138, kui leidis, et erandlikke asjaolusid arvestades on viivisenõue vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja esitas oma nõude kostja I vastu viivitusintressi saamiseks seaduses sätestatud aegumistähtaja jooksul. Erandlikke asjaolusid, mis annaksid alust jätta hageja nõue rahuldamata, ei ole tuvastatud. Maakohus pole oma järeldust ka põhjendanud. Seega tuleb viivisenõue rahuldada.

§ 182

lg 2 järgi vastutab kostja I kohustuste eest kostja II, kuid hageja viivisenõue kostja II vastu on osaliselt aegunud. Kostja II väitis 13. aprillil 2009 hagile vastates, et viivisenõue on aegunud. Maakohus kohaldas valesti

§ 183

, mis sätestab ettevõtte üleandja solidaarvastutuse (lg 1) ning tähtaja, millega on nõuete esitamine tema vastu piiratud (lg 3). Müügilepingust tuleneva viivisenõude aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 järgi kolm aastat ning sama seaduse § 147 lg 1 kohaselt algab aegumistähtaeg reeglina nõude sissenõutavaks muutumisega. Asjas ei kohaldu TsÜS § 147 lg 3, sest tegemist ei ole tasu maksmise nõudega, ega ka TsÜS § 154, sest vaidlusalune nõue ei ole suunatud korduvate kohustuste täitmisele. Pooled on näinud ette, et kostja I pidi arve tasuma 60 päeva jooksul selle esitamisest. Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt I viivist alates tasumisega viivitamise

1. päevast. Hageja esitas nõude kostja II vastu
2. veebruaril
3. Seega oli hageja viivisenõue, mille tasumise tähtaeg oli enne
4. veebruari 2006, aegunud. Seetõttu saab kostjalt II nõuda vaid seda viivist, mis on seotud arvetega alates arvete numbrist 33300 kuni numbrini 38503 (kokku 69 arvet). Nimetatud arvete alusel on viivisenõude suuruseks 9623 eurot 11 senti (150 569 krooni). See summa tuleb välja mõista kostjatelt solidaarselt. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
5. Kassatsioonkaebuses palub kostja II ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega hageja nõue tema vastu rahuldati, ning teha uus otsus, millega jätta eelnimetatud nõue rahuldamata. Juhul kui Riigikohus ei saa ise uut otsust teha, palub kostja II saata asja uueks arutamiseks ringkonnakohtule. Ringkonnakohus kohaldas valesti

§ 180ja § 183, kui leidis, et kostja I andis ettevõtte üle kostjale II.

Järgnevatest asjaoludest tuleneb teistsugune järeldus. Kostja I lõpetas oma tegevuse kolm kuud enne seda, kui kostja I andis kostjale II üle kinnistu omandi, ning enam kui pool aastat enne seda kui kostja II alustas kinnistul majandustegevust. Kostjate juhtorganite liikmed ja omanikud ei ole samad. Ringkonnakohtus pidi arvestama, et kliendi- ja hankijasuhted ei jätkunud. Ainuüksi asjaolust, et kostja II võttis tööle mõne kostja I endise töötaja, ei saa teha järeldust ettevõtte ülemineku kohta. Jäätmeloa üleandmisest ei saa järeldada, et ettevõte anti üle. Kostjate tegevused on niivõrd erinevad, et ettevõtte üleminekut ei saanud toimuda. Ringkonnakohus rikkus ka menetlusõiguse norme, kuivõrd viidatud asjaolude tuvastamist kohtuotsusest ei nähtu. Kostja II vaidlustab Ringkonnakohtu otsuse ka osas, millega leiti, et hageja viivisenõue ei ole vastuolus hea usu põhimõttega. Ringkonnakohus jättis ebaõigesti kohaldamata TsÜS § 138 ja

§ 6. Ringkonnakohus rikkus siinkohal ka kohtuotsuse põhjendamise kohustust.

1. Kassatsioonkaebuses palub hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti hageja viivisenõue (s.o 57 403 eurot 65 senti) kostja II vastu rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse osas. Hageja palub teha uue otsuse, millega rahuldada tema viivisenõue kostja II vastu. Ringkonnakohus jättis asja lahendamisel ekslikult kohaldamata TsÜS §
2. Selle sätte mõtte kohaselt on viivitusintressi tasumise kohustus korduv kohustus. Viivisenõue nende arvete tasumisega viivitamise eest, mille maksetähtaeg saabus aastal 2006, ei ole aegunud. Nende nõuete aegumistähtaeg on
3. detsember 2009 kell 24.
4. Sama järeldus tuleneb ka TsÜS §-st 144 ja § 147 lg-st
5. Ringkonnakohus eksis, jättes need sätted kohaldamata. Ringkonnakohus on kohtuotsuse põhjendamise kohustust rikkudes jätnud tähelepanuta ka hageja väited nõude aegumise katkemise kohta TsÜS § 158 lg 1 järgi. Viivisenõude aegumine katkes ja algas uuesti nõude tunnustamisega (faktooringlepingu sõlmimine). Ringkonnakohus kohaldas valesti

§ 182ja § 183.

Kui nõue ettevõtte üleandja vastu on esitatud kohtule tähtajaks, ei saa asuda seisukohale, et nõue ettevõtte omandaja vastu on osaliselt aegunud. Võlausaldajad ei tohi ettevõtte ülemineku tõttu sattuda halvemasse õiguslikku olukorda. Ringkonnakohus rikkus TsÜS § 143, kui kohaldas aegumist viivisenõudele, mille aegunuks tunnistamist pole kostja II taotlenud. Kostja II ei ole menetluses tuginenud sellele, et viivisenõue 2006. aastal sissenõutavaks muutunud arvete tasumisega viivitamise eest on aegunud. Seega on ringkonnakohus rikkunud ka tsiviilkohtumenetluse põhimõtet, mille kohaselt tuleb asja menetlemisel lähtuda poolte esitatud taotlustest. Ka sel juhul, kui viivisenõue kostja II vastu oleks osaliselt aegunud, pidanuks ringkonnakohus arvestama, et kostja II vastuväide aegumise kohta on

§ 6ja Ts

ÜS § 138 järgi vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja II ei teavitanud hagejat kostja I omandamisest (sh viivise tasumise kohustuse omandamisest), mistõttu hagejal ei olnud võimalik esitada viivisenõuet kostja II vastu varem kui

1. veebruaril
2. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 171, kui jättis apellatsioonimenetluse kulud poolte endi kanda. Olukorras, kus kostja II apellatsioonkaebus jäeti täies ulatuses rahuldamata ja hageja apellatsioonkaebus rahuldati kostja I vastu täies ulatuses ning kostja II vastu 15,4% ulatuses, oleks ringkonnakohus pidanud jätma hageja apellatsiooniastme menetluskulud solidaarselt kostjate kanda.
3. Vastuses kostja II kassatsioonkaebusele vaidles hageja kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning rahuldada hageja kassatsioonkaebus. Vastuses hageja kassatsioonkaebusele vaidles kostja II sellele vastu ja palus jätta kaebuse rahuldamata ning rahuldada kostja II kassatsioonkaebus. Kostja I ja kolmas isik ei ole kassatsioonkaebustele vastanud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
4. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu osas, millega jäeti rahuldamata hagi kostja II vastu ja jaotati menetluskulud. Muus osas jääb Ringkonnakohtu otsus muutmata. Tühistatud osas tuleb asi saata TsMS § 691 p 2 alusel samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja II kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Hageja kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.
5. Kolleegium käsitleb esmalt kostja II kassatsioonkaebuse väiteid ettevõtte ülemineku kohta. Kohtud leidsid, et kostja I andis kostjale II üle majandusüksuse, mille kaudu ettevõtja tegutses. Kohtud tuginesid järgmistele tuvastatud asjaoludele: kostjate sõlmitud võlaõigusliku müügilepingu järgi müüs kostja I kostjale II kinnistu koos oluliste osade ja päraldistega; pooled leppisid kokku, millised on lepingu esemel asuvad ettevõtte majandamisega seotud hooned ja millised on lepingu esemel asuvad üleantavad seadmed ja varad (lepingu p-d 1.1, 1.3 ja 1.4). Võlaõigusliku müügilepingu järgi tuli kostjale II kui ostjale üle anda ka müüjale kuuluv jäätmeluba (lepingu p 5.8). Kohtud tuvastasid samuti kostja I tegevuse lõppemise ja selle, et kostja II jätkas ostetud kinnistul sarnase tegevusega, ning kostja II võttis üle kostja I töötajaid ning tal oli kostja I töötajate teavet ja oskusi vaja. TsÜS § 661 (ettevõtte ülemineku ajal kehtinud ÄS § 5 lg 1) kohaselt on ettevõte majandusüksus, mille kaudu isik tegutseb.

§ 180

lg 1 esimese lause järgi võib ettevõtte üleandja omandajaga sõlmitud lepinguga kohustuda andma omandajale üle ettevõtte. Sama sätte lg 2 järgi kuuluvad ettevõttesse ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad asjad, õigused ja kohustused, muu hulgas ettevõttega seotud lepingud. Ettevõttesse kuuluvate asjade ja õiguste (ja nendega koos üleminevate kohustuste) üleminekut reguleeritakse

§ 182lg-tes 1 ja 2.

Kolleegiumi arvates on kohtute järeldus kooskõlas ettevõtte üleminekut sätestavate õigusnormidega - kohtud on tuvastanud piisavalt asjaolusid, millest järeldub, et kostja I andis kostjale II üle majandusüksuse, mille kaudu ettevõtja tegutses. Vastuseks kostja II vastuväidetele märgib kolleegium, et iseenesest on õige, et kohtud ei ole hinnanud kliendi- ja hankijasuhete jätkumist. Arvestades eeltoodud tuvastatud asjaolusid ei välista see, et kostja II ei võtnud üle kostja I kliendilepinguid ega teeninda praegu tema kliente, ettevõtte üleminekut ega ole vaidlusaluse kohtuotsuse tühistamise aluseks. Seda enam, et kohtud on tuvastanud, et kostja I tegevus ei kattunud täiesti kostja II tegevusega. Kohtute järeldust ei muuda ka asjaolu, et kostja II ei jätkanud kohe pärast kinnistu soetamist igapäevase majandustegevusega. See, et kostja I lõpetas oma tegevuse kolm kuud enne kinnistu üleandmist kostjale II, ei ole ettevõtte ülemineku hindamisel tähtis. Asjaolu, et ettevõtte üleandja ja omandaja juhtorganite liikmed ja omanikud on samad, võib olla ettevõtte üleminekut kinnitavaks argumendiks. Praeguses asjas on nimetatud isikud erinevad, kuid tuvastatud asjaolusid arvestades ei mõjuta see kohtute tehtud järeldust ettevõtte ülemineku kohta. Kolleegium nõustub kohtute seisukohaga, et ülemineku tuvastamiseks piisas ka kostjate tegevuse sarnasuse tuvastamisest. Jäätmeseaduse (JäätS) (enne

1. novembrit 2011 kehtinud sõnastuses) § 13 kohaselt mõistetakse jäätmekäitluse all jäätmete kogumist, vedamist, taaskasutamist ja kõrvaldamist. JäätS § 2 lg 1 järgi on jäätmed mis tahes sama paragrahvi lg-s 3 loetletud jäätmekategooriasse kuuluvad vallasasjad. Sama seaduse § 2 lg 3 eristab kuusteist jäätmekategooriat. JäätS § 2 lg 4 alusel on Vabariigi Valitsuse
2. aprilli
3. a määrusega nr 102 kinnitatud "Jäätmete, sealhulgas ohtlike jäätmete nimistu" lisa, milles kehtestatakse jäätmekategooriatesse kuuluvate jäätmete loetelu (jäätmenimistu). Toimikus olev kostja II poolt ülevõetud jäätmeluba, mis määras kindlaks kostja II lubatud tegevuse kinnistul ajavahemikus
4. märtsist 2008 kuni
5. veebruarini 2010, võimaldas tegeleda järgmiste jäätmeliikide käitlemisega: olmejäätmed (kodumajapidamisjäätmed ja samalaadsed kaubandus-, tööstus- ja ametiasutusjäätmed), sealhulgas liigiti kogutud jäätmed; muud olmejäätmed; prügi (segaolmejäätmed). Jäätmekäitlustoiminguna, millele on kehtestatud tehnilised- ja keskkonnakaitsenõuded, on loal märgitud taaskasutatavate jäätmete vaheladustamine (III kd, tl 134 jj). Jäätmeluba, mis määras kindlaks kostja II lubatud tegevuse kinnistul ajavahemikus
6. juunist 2008 kuni
7. veebruarini 2010, võimaldas kostjal II tegeleda üheksat liiki (valdavalt eelnevalt sorteeritud) jäätmete käitlemisega, sh ka olmejäätmed ((kodumajapidamisjäätmed ja samalaadsed kaubandus-, tööstus- ja ametiasutusjäätmed), sealhulgas liigiti kogutud jäätmed), mis olid märgitud ka eelnevale jäätmeloale (III kd, tl 139 jj). Jäätmekäitlustoimingutena, millele on kehtestatud tehnilised- ja keskkonnakaitsenõuded, on loal märgitud taaskasutatavate jäätmete vaheladustamine ning ehitus- ja lammutusjäätmete sorteerimine ja ladustamine. Mõlema jäätmeloa kohaselt on jäätmeluba antud jäätmete taaskasutamiseks JäätS § 73 lg 2 p 2 järgi. Kolleegium nõustub kohtutega, et kostjate tegevused jäätmeloal märgitud jäätmeliikide käitlemisel on piisavalt sarnased, et kinnitada järeldust ettevõtte ülemineku kohta. Kolleegium märgib lisaks, et kostjate tegevused, mis puudutavad olmejäätmete (koodinumber 20) käitlemist, on jäätmelubadest nähtuvalt samased. Asjaolust, et kostjad pidasid oluliseks tegevuse aluseks oleva jäätmeloa üleandmist, ei saa iseenesest järeldada ettevõtte üleminekut. Kuid vastupidiselt kostja II väitele, ei ole kohtuotsustes sellele asjaolule ka määravat tähtsust omistatud. Töötajate ülevõtmise kohta märgib kolleegium, et kohtud on õigesti pööranud tähelepanu eelkõige sellele, kas kostja II vajas tegevuse jätkamiseks selles majandusüksuses kostja I endiste töötajate teavet ja oskusi. Kui palju töötajaid täpselt üle võeti, pole eeltoodut arvestades oluline. Kolleegium osutab ettevõtte ülemineku mõiste sisustamisel ka Euroopa õigusele. Euroopa Liidu
8. märtsi
9. a Euroopa Liidu Nõukogu direktiivi 2001/23/EÜ "Ettevõtjate, ettevõtete või nende osade üleminekul töötajate õigusi kaitsvate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta" mõttes on üleminekuga tegemist juhul, kui üle läheb identiteedi säilitav majandusüksus, mis tähendab ressursside organiseeritud koondamist, mille eesmärk on majandustegevus põhi- või kõrvaltegevusena (direktiivi art 1 lg 1). Euroopa kohus on selgitanud, et viidatud art 1 lg 1 p-te a ja b tuleb tõlgendada nii, et need on kohaldatavad ka olukorras, kus üleantud ettevõtja või ettevõtte osa ei säilita oma organisatsioonilist iseseisvust, tingimusel, et erinevate üleantud tootmiselementide vahel on säilinud funktsionaalne side, mis võimaldab omandajal neid elemente kasutada samasuguseks või analoogiliseks majandustegevuseks (vt Euroopa kohtu
10. veebruari
11. aasta otsus C-466/07 (Landesarbeitsgericht Düsseldorfi (Saksamaa) eelotsusetaotlus) - Dietmar Klarenberg versus Ferrotron Technologies GmbH, p 53).
12. Kolleegium ei nõustu kostja II kassatsioonkaebuse väitega, et hageja viivisenõue on vastuolus hea usu põhimõttega. Kolleegium jääb varasemates lahendites märgitud seisukoha juurde, et seaduses sätestatud aegumistähtaja sees ei saa üldjuhul määrata veel täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat mõistlikku tähtaega, mille jooksul hageja võib oma õiguste kaitseks hagi esitada, ning seda õigustaksid üksnes erandlikud asjaolud. (vt Riigikohtu
13. jaanuari
14. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1137-06, p 23 ja
15. juuni
16. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-03, p 13). Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et selliseid erandlikke asjaolusid vaidlusaluses asjas tuvastatud ei ole. Viivisenõuet ei muuda hea usu põhimõtte vastaseks ainuüksi
17. augusti
18. a saldoteatis, millel viivisenõuet ei kajastatud.
19. Vastuseks hageja kassatsioonkaebusele nõustub kolleegium kõigepealt hageja väitega, et ringkonnakohus eksis seaduse kohaldamisel, kui leidis, et viivisenõudele TsÜS § 154 ei kohaldu. Viidatud sätte esimese lause järgi on korduvate kohustuste või ülalpidamiskohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Ringkonnakohus leidis, et vaidlusalune nõue ei ole suunatud korduvate kohustuste täitmisele. Kolleegium sellise seisukohaga ei nõustu. Praegusel juhul on viivis käsitatav korduva kohustusena, sest kostjal I tekkis müügilepingu kohaselt kohustus tasuda viivist iga viivitatud kalendripäeva eest (vt Riigikohtu
20. novembri
21. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-08, p 12). TsÜS § 154 teise lause järgi algab aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. TsÜS § 147 lg 2 järgi muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Praegusel juhul olid hageja ja kostja I lepingus kokku leppinud, et esitatud arved tuleb tasuda 60 päeva jooksul. Hageja viivisearvestuse (I kd, tl 239-246) kohaselt esitas ta kostjale I arved ajavahemikus
22. septembrist 2004 kuni
23. novembrini 2006 ning esimese arve maksetähtaeg oli
24. november 2004 ja viimase arve maksetähtaeg
25. jaanuar
26. Seega eeltoodud arvete tasumisega viivitamise eest saabus viidatud sätete järgi kõige varasemate arvete aegumistähtaeg
27. detsembril 2007 kell 24.00 ja kõige hilisemate arvete aegumistähtaeg
28. detsembril 2010 kell 24.
29. Hageja esitas viivisenõude kostja I vastu
30. oktoobril
31. Seega ei ole hageja viivisenõue kostja I vastu aegunud.

§ 183reguleerib ettevõtte üleandja ja omandaja solidaarvastutust.

Tulenevalt

§ 183

lg-st 1 vastutab ettevõtte üleandja solidaarselt koos omandajaga nende enne ettevõtte üleminekut tekkinud kohustuste eest, mis on ülemineku ajaks muutunud sissenõutavaks, või mis muutuvad sissenõutavaks viie aasta jooksul üleandmisest.

§ 183lg 3 sätestab ettevõtte üleandja vastutuse ajalise piirangu.

Selle sätte järgi on eeltoodud lg-s 1 nimetatud kohustustest tekkinud nõuete aegumistähtaeg viis aastat ettevõtte üleminekust, kui mõnele neist nõuetest ei kehti lühem aegumistähtaeg. Praeguses asjas on viidatud sätetes esitatud solidaarvastutuse tekkimise eeldused täidetud.

1. Järgnevalt analüüsib kolleegium hageja kostja II vastu esitatud viivisenõude aegumist. Ringkonnakohus (kohaldades aegumisele ekslikult TsÜS § 154 asemel TsÜS § 146 lg-t 1 ja § 147 lgt 1 ning arvestades, et kostja I oli tasumisega viivituses alates
2. päevast) leidis, et hageja viivisenõue kostja II vastu on aegunud nende arvete tasumisega viivitamise eest, mille maksetähtaeg oli saabunud enne
3. veebruari
4. Seejuures tugines ringkonnakohus asjaolule, et hageja esitas kostja II vastu viivisenõude alles
5. veebruaril
6. Kolleegium sellise järeldusega ei nõustu. Ringkonnakohus jättis arvestamata, et ettevõtte ülemineku alusel (

§ 182lg 2) tekkinud üldõigusjärglus nõuet ja selle aegumist ei mõjuta.

Eeltoodust tulenevalt arvestatakse kostja II vastu hageja viivisenõude aegumist samamoodi nagu siis, kui ettevõte poleks kostjalt I kostjale II üle läinud. Praeguses asjas toimus ettevõtte üleminek pärast seda, kui hageja oli esitanud

1. oktoobril 2007 kostja I vastu viivisenõude. TsÜS § 160 lg 1 kohaselt aegumine peatub, kui õigustatud isik esitab hagi nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. Seega peatas hagi esitamine kostja I vastu ka nõude aegumise kostja II vastu, st aegumise peatumine mõjus ka kostja II kui õigusjärglase suhtes ning tähtsust ei ole sellel, et hageja esitas viivisenõude kostja II vastu alles
2. veebruaril
3. Eeltoodut arvestades on õige hageja kassatsioonkaebuse seisukoht, et kui nõue kostja I kui ettevõtte üleandja vastu oli esitatud kohtule tähtajaks, ei saa sama nõue kostja II kui ettevõtte omandaja vastu olla osaliselt või tervikuna aegunud.
4. Iseenesest on õige hageja kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus kohaldas vastuolus TsÜS §-ga 143 aegumist viivisenõudele, mille aegunuks tunnistamist pole kostja II taotlenud. Toimiku materjalidest nähtub, et kostja II vaidles hageja viivisenõudele osaliselt vastu, leides, et aegunud on
5. ja
6. aastal esitatud arvete maksmisega viivitamisest tulenevad viivisenõuded ((II kd, tl 160-164; IV kd, tl 23-24). Eeltoodu kajastub ka vaidlustatud otsuse põhjendavas osas, milles ringkonnakohus märgib, et vastuses hagile (p 5.2) on kostja II esitanud aegumise vastuväite: nii
7. kui ka
8. aasta arvete tasumisega viivitamise eest esitatud viivisenõue on aegunud. Kuivõrd hageja viivisenõue kostja II vastu ei ole aegunud, ei ole see vastuväide asja lahendamise seisukohalt tähtis. Samal põhjusel ei pea kolleegium vajalikuks käsitleda hageja kassatsioonkaebuse väidet selle kohta, et kostja II aegumise vastuväide on vastuolus hea usu põhimõttega.
9. Hageja vaidlustab kassatsioonkaebuses ka menetluskulude jaotuse apellatsioonimenetluses, leides, et ringkonnakohus pidanuks jätma need kulud solidaarselt kostjate kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt pidas ringkonnakohus õiglaseks jätta apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 163 lg 1 järgi poolte endi kanda, sest ta rahuldas hageja apellatsioonkaebuse osaliselt ning jättis kostja II kaebuse rahuldamata (nõustudes küll kostja II kaebuses sisalduvate väidetega materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise kohta). Kolleegiumi arvates on eeltoodu viidatud sättega kooskõlas. TsMS § 163 lg 1 võimaldab kohtul hagi osalisel rahuldamisel jätta poolte menetluskulud võrdsetes osades nende endi kanda. Vaidlustatud kohtuotsusest nähtuvalt nõustus ringkonnakohus osaliselt nii hageja kui ka kostja II kassatsioonkaebusega, kuid jättis hageja nõude valdavas osas rahuldamata (ringkonnakohus rahuldas hageja viivisenõude kostjate vastu, mõistes neilt solidaarselt välja 9623 eurot 11 senti; ringkonnakohus jättis rahuldamata hageja nõude mõista kostjalt I ja kostjalt II solidaarselt välja viivis 57 403 eurot 65 senti).
10. Kolleegium jätab TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel menetluskulude jaotuse ringkonnakohtu otsustada, sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.
11. Kuna kolleegium jätab kostja II kassatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata kostja II eest tasutud kautsjon riigituludesse. Hageja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kassatsioonikautsjon tagastada. Villu Kõve, Henn Jõks, Jaak Luik