Obsah (13)

§ 189§ 6§ 200§ 119§ 111§ 120§ 98§ 76§ 182§ 180§ 101§ 113§ 11

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

§ 189lg 1 esimene lause sätestab muu hulgas mida kumbki lepingupool võib nõuda.

Eriti oluline on kohustus aktiivselt toimida, kui ilma teise poole soorituseta ei saa lepingut tagasi täita. Hageja ei ole lepingu tagasitäitmiseks, ei oma kohustuse täitmiseks (müügisumma tagastamiseks) ega ka aktsiate saamiseks, aktiivselt käitunud. Kostja IV ei ole keeldunud aktsiaid hagejale tagastamast. Tuginedes sellele, et lepingu tagasitäitmisest tulenevate vastastikuste kohustuste täitmisel peab aktiivselt käituma ainult vastaspool, ei ole hageja käitunud kooskõlas tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-ga 138 ja

§ 6lg-ga 1.

Kostja IV soovib hagejale aktsiad üle anda, mistõttu ei ole väited kostja IV vastusoorituskohustuse täitmata jätmise kohta põhjendatud.

§ 200

lg 4 kohaselt ei ole tasaarvestus lubatud, kui teine pool esitab tasaarvestava poole nõudele sellised vastuväited, mis välistavad täielikult või osaliselt nõude maksmapaneku. Kui kohtumenetluses esitab pool teise poole nõudele tasaarvestuse vastuväite, kuid teine pool vaidleb tasaarvestusele vastu, siis tuleb hinnata, kas teise poole vastuväited tasaarvestusele välistavad tasaarvestuseks kasutatud nõude maksmapaneku. Hageja ei ole esitanud sellist vastuväidet, mis välistaks tasaarvestuseks kasutatud nõude maksmapaneku.

1. veebruari
2. a tasaarvestusavalduse järgi tasaarvestas kostja I hageja nõude kostjalt IV saadud nõudega. Kuna müügilepingu kohaselt tuli müügihind tasuda
3. veebruaril 2008, s.o nõude tasaarvestamise päeval, ei ole kostja I müügihinna tasumisega viivitanud. Seega on hagi põhinõue ja viivisenõue tõendamata. Pole vaja analüüsida teisi asjas esitatud väiteid, sh seda kas kostja III on andnud oma ettevõtte üle kostjale IV ning kas sellest tulenevalt on kostjast IV saanud
4. jaanuaril 2007 müüja ja kostja III vahel sõlmitud käenduslepingu pool. Hageja esitas hagi ka kostja III vastu.
5. novembril 2010 kuulutas kohus välja kostja III pankroti. Pankrotiseaduse § 43 lg 2 kohaselt kui enne pankroti väljakuulutamist alanud kohtumenetluses on varaline nõue võlgniku vastu, mille kohta ei ole veel otsust tehtud, jätab maakohus nõude hagimenetluses läbi vaatamata.
6. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus selle tühistada hagi rahuldamata jätmise osas ja teha uue otsuse, millega rahuldada hagi ja mõista kostjalt I ja kostjalt IV solidaarselt hageja kasuks välja põhivõlg 447 381 eurot 53 senti ja viivis 415 232 eurot 50 senti. Menetluskulud palus hageja jätta solidaarselt kostjate kanda. Kostjad I ja IV vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
8. juuni
9. a otsusega maakohtu otsuse tõendite vale hindamise ja materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu osas, milles maakohus oli jätnud hagi kostjate I ja IV vastu rahuldamata, ning menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muus osas muutmata ja tegi uue otsuse asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata. Ringkonnakohus rahuldas hageja põhinõude ja osaliselt viivisenõude, mõistes kostjatelt I ja IV hageja kasuks solidaarselt välja põhivõla 447 381 eurot 53 senti ja viivise 191 541 eurot ja 73 senti. Ringkonnakohus otsustas hagejale tagastada apellatsioonkaebuse esitamisel enam tasutud riigilõivu 10 538 eurot ja 63 senti.
10. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt lasub kostjatel koormus tõendada, et tasaarvestuse eeldused olid täidetud ja tasaarvestus tõepoolest tehti. Kuna kostja I on aktiivnõude omandanud kostjalt IV ning see nõue tuleneb aktsiate müügilepingu tagasitäitmisest, eeldab hageja ja kostja I vahel sõlmitud müügilepingu kohta tehtud tasaarvestuse kehtivuse üle otsustamine ka hinnangu andmist aktsiate müügilepingu tagasitäitmisele. Kui kostja IV oleks hagejaga sõlmitud aktsiate müügilepingust kehtivalt taganenud, peaks kostja IV olema teinud kõik mõistliku selleks, et aktsiate hagejale tagasiandmise kohustust täita. Tagasitäitmise pakkumine lõpetab vastaspoole kohustuse täitmise õiguse vaid siis, kui selle vastuvõtmisest keeldumisega kaasneks keelduja vastuvõtuviivitus

§ 119järgi.

Taganemisavalduses ja kostja IV esindaja

1. augusti
2. a e-kirjas väljendatu ei too kaasa hageja vastuvõtuviivitust. See annab hagejale

§ 111lg 1 alusel õiguse keelduda tagasitäitmiskohustuse omapoolsest täitmisest.

Kostjad oleksid saanud vältida hageja vastuväiteid. Kuna väärtpaberite omandiõiguse üleminek sõltub väärtpaberite omaniku käsundist kontohaldurile, oleks kostja IV võinud anda väärtpaberikonto haldurile tingimusliku käsundi aktsiate ülekandmiseks eeldusel, et hageja tagastab aktsiate eest saadud raha, ning teavitada sellekohase käsundi andmisest hagejat (Eesti väärtpaberite keskregistri seaduse § 15 ning rahandusministri 28. detsembri 2000. a määrusega nr 116 vastu võetud ja 1. juunil 2002 jõustunud "Eesti väärtpaberite keskregistri pidamise korra" § 12 lg 2). Samaväärse tulemuse oleks andnud ka aktsiate deponeerimine

§ 120

järgi või

§ 98nõuetele vastava täitmise tagatise või -kinnituse andmine.

Aktsiaid ei ole tagasitäitmisena hagejale üle antud ka pärast seda, kui kostja I esitas

1. jaanuaril 2007 sõlmitud müügilepingu suhtes
2. veebruaril 2008 tasaarvestuse avalduse. Küsitav on kohustuse täitmisena pakutu kohasus (

§ 76

). Hageja väitel on kostjale IV üleantud aktsiad viimati nimetatu omandis oldud aja jooksul osa oma väärtusest kaotanud. Kuna hageja ei ole aga vastuvõtuviivituses, ei ole vaja aktsiate väärtuse vähenemisele hinnangut anda. Samal põhjusel ei pea käsitlema kostja I tasaarvestuse tegemise lubatavust lahus kostja IV kohustusest aktsiad tagastada ning ei ole vaja lahendada poolte erimeelsust selle üle, millist mõju avaldavad vaidluse tulemusele tsiviilasjas nr 2-07-41185 tuvastatud asjaolud. Selles asjas tehtud kohtuotsusega rahuldas kohus kostja IV hagi. Maakohus tunnustas kostja IV õigust jätta hagejale maksmata aktsiate müügilepingu järgi tasumisele kuulunud müügihinna teine osamakse 11 000 000 krooni, kuna kostja IV oli sellest müügilepingust taganenud. Aktsiate koguhind oli 33 000 000 krooni ja sellest oli kostja IV hagejale tasunud 16 500 000 krooni. Juba tasutud raha tagasisaamise nõuet kostja IV ei esitanud. Seega ei ole maakohus tsiviilasjas nr 2-07-41185 vastanud küsimusele, kas kostjal IV on õigus saada tagasi tasutud aktsiate ostuhind, ega kaalunud kostja IV taganemise mõju. Hageja väitis, et kostjal IV ei olnud taganemisavalduses märgitud suurusega nõuet. Maakohus pidi praeguses asjas uuesti hindama kostja IV esitatud taganemisavalduse kehtivust, vaatamata sellele, et Riigikohus ei ole tsiviilasjas nr 2-07-41185 hageja teistmisavaldust menetlusse võtnud. Ringkonnakohus leidis, et kostja IV vastutab ettevõtte ülevõtjana

§ 182

lg 2 järgi kostja III kohustuste eest ning et

§ 180lg 2 järgi kuuluvad ettevõttesse selle tegevusega seotud lepingud.

Ettevõtte üleminekut kinnitab kostjate tegevus samas kaubandusvaldkonnas ning kostja III majandustegevuse lõppemise ajaline kattuvus kostja IV majandustegevuse alustamisega, samade ruumide kasutamine, samade tootjate kaupade müük, töötajate osaline kattumine, kostja III kaubamärkide ja domeeniaadressi võõrandamine kostjale IV, sarnasus kostja III varasemas ja kostja IV praeguses ärinimes ning seotus juhtorganite kaudu. Kostjad ei ole nimetatud asjaoludele vastu vaielnud, kuid on leidnud, et need ei kinnita ettevõtte üleminekut, kuna

§ 182

lg 2 kohaselt peaks hageja tõendama ettevõttesse kuulunud asjade ja õiguste üleminekut. Hageja esile toodud asjaolud on piisavad, et lugeda nn ettevõtte raskuspunkt kostjale IV üleläinuks, kuna hageja esile toodu asjaoludest võib teha järelduse, et üle on antud ettevõtte koostisosad ja struktuur, mis moodustavad funktsioneeriva terviku. Seega tuleb kostjat IV pidada ühes kostjaga III hageja ja kostja III vahel sõlmitud käenduslepingu alusel

§ 182lg 2 järgi solidaarselt vastutavateks isikuteks. Ringkonnakohus ei kontrollinud, kas maakohus oli jätnud Pankr

S § 43 lg 2 alusel kostja III osas hagi läbi vaatamata õiguspäraselt, kuna hageja ei ole kostja III osas hagi läbi vaatamata jätmist vaidlustanud. Hageja nõuab kostjatelt viivist 415 232 eurot 50 senti (6 496 976 krooni 89 senti). Viivise nõude aluseks on müügilepingu p 4.2, mille kohaselt kohustus kostja I ostuhinna tasumisega viivitamisel tasuma päevas viivist 0,15 % tasumata summast. Hageja on arvestanud

1. oktoobri
2. a seisuga viivist 8 841 000 krooni. Pärast hagi esitamist tasaarvestas hageja hagi esemeks olevast viivisenõudest 32 149 eurot 3 senti (503 023 krooni 11 senti), kuna tsiviilasjas nr 2-07-41185 mõistis kohus hagejalt kostja IV kasuks menetluskulude katteks välja sama suure summa. Ringkonnakohus leidis, et hageja ei ole viivise nõudmise õigust kaotanud. Kostjad ei ole esile toonud erandlikke asjaolusid, mis annaks alust väita, et hageja ei ole kasutanud heauskselt oma õigust nõuda viivist. Kostjad ei ole tuginenud väitele, et hageja käitumine on andnud kostjatele põhjust uskuda, et hageja on viivisenõudest loobunud. Samuti ei ole asjas tuvastatud hageja sellist käitumist, millest võiks järeldada, et hageja on viivisenõude esitamisel kuritarvitanud oma õigusi või et tema eesmärgiks oli tekitada kostjatele kahju. Hageja esitas hagi TsÜS § 146 lg 1 sätestatud aegumistähtaja jooksul ning palus

§ 101lg 1 p-le 6 tuginedes lisaks põhinõudele välja mõista ka viivise.

Õige on vähendada viivist pooleni põhivõlast. Viivise vähendamiseks annab alust asjaolu, et poolte kokkulepitud viivisemäär on märkimisväärselt kõrgem seadusjärgsest viivisemäärast (

§ 113

lg 1) ning hageja ei ole toonud esile asjaolusid, millest võiks järeldada, et raha tähtajaks saamata jäämisest oleks tekkinud sedavõrd suur kahju. Hageja ei ole nõude maksmapanekuga kiirustanud. Arvestades, et hageja on viivisenõudest 32 149 eurot 3 senti (503 023 krooni 11 senti) tasaarvestanud tsiviilasjas nr 2-07-41185 hagejalt kostja IV kasuks välja mõistetud menetluskuludega, on kostjad solidaarselt kohustatud maksma viivist 191 541 eurot 73 senti (2 996 976 krooni 89 senti). MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Kassatsioonkaebustes paluvad kostjad I ja IV ringkonnakohtu otsuse tervikuna tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsus. Alternatiivselt paluvad kassaatorid ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Kostjad paluvad jätta kõik menetluskulud hageja kanda. Kassatsioonkaebuste koheselt ei ole ringkonnakohus võtnud seisukohta, kas kostja IV taganemine aktsiate müügilepingust ja kostja I tehtud tasaarvestus on kehtivad. Ei ole õige analüüsida esmalt lepingu tagasitäitmisega seotud asjaolusid ning alles siis vastata küsimusele, kas tagasitäitmise kohustus on tekkinud. Kohtu järeldused tagasitäitmise kohta on üllatavad, puudulikud ja vastuolulised. Kohus ei ole kostja IV esitatud tõendeid hinnanud. Kohus on kostjate esitatud tõendit,
2. juuni
3. a kohtuotsust tsiviilasjas nr 2-07-41185 hinnates oluliselt rikkunud TsMS § 232 lg-t 1 ja § 272 lg-t
4. Eelnimetatud kohtuotsusest nähtub, et kohus on leidnud, et kostja IV taganemine aktsiate müügilepingust on kehtiv, ja see taganemine on üheks eelduseks kohtuotsuse resolutsioonis märgitule. Tuvastades, et hageja viivisenõue ei ole lõppenud, rikkus kohus oluliselt TsMS § 436, § 2 ning § 230 lg-t
5. Kostjad on juba vastuses hagile toonud välja erandlikud asjaolud, mis tingivad viivisenõude lõppemise. Nimelt esitas hageja viivisenõude alles kohtusse pöördumisel, seega paar kuud enne nõude aegumist. Kogu menetluse jooksul ringkonnakohtus ei käsitlenud pooled ega kohus viivisenõuet ega sellega seotud asjaolusid. Järeldades, et kostja IV ei ole aktsiate müügilepingu tagasitäitmist kohaselt pakkunud, on kohus valesti kohaldanud

§ 189

lg-t 1,

§ 11

lg-t 1 ja

§ 119. Miski ei taksitanud hagejat raha tagasi maksmast.

Kostja IV on lepingu tagasitäitmist kohaselt pakkunud. Ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt oli hagejal õigus keelduda oma kohustuse täitmisest sellepärast, et ta ei saanud raha makstes olla kindel, et talle aktsiad tagastatakse, ei ole materiaalõiguslikult õige ega kooskõlas äripraktikaga. Ringkonnakohus on

§ 182

vääralt kohaldades jõudnud järeldusele, et kostja III majandusüksusena on kostjale IV tervikuna üle läinud. Ringkonnakohus ei ole kostjate vastuväiteid analüüsinud. Kostjad on seisukohal, et üle läksid ainult üksikud õigused. Hageja kohustuseks oli kostja III üleminekut kostjale IV tõendada, kuid hageja ei ole esitanud tõendeid, millest nähtuks, et

§-s 182 sätestatud ettevõtte ülemineku eeldused olid täidetud. Hageja palub jätta kassatsioonkaebused rahuldamata ning ringkonnakohtu otsuse muutmata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi tühistada materiaalõiguse normi vale kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, millega ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega rahuldas hageja nõude kostja IV vastu. Selles osas saadab kolleegium asja TsMS § 691 p 2 järgi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Ülejäänud osas jätab kolleegium ringkonnakohtu otsuse muutmata.
2. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et hageja nõue kostjate I ja IV vastu ei ole lõppenud tasaarvestusega.

§ 200

lg 4 järgi ei saa tasaarvestav pool tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Kolleegium kordab oma

1. juunil 2010 tsiviilasjas nr 3-2-1-5910 tehtud otsuse p-s 10 ja
2. novembril 2011 tsiviilasjas nr 3-2-1-95-11 tehtud otsuse p-s 17 väljendatut, et tasaarvestus ei ole lubatud, kui teine pool esitab tasaarvestava poole nõudele sellised vastuväited, mis välistavad täielikult või osaliselt nõude maksmapaneku. Seega, kui kostja on esitanud hageja nõudele vastuväite, et ta on hageja nõude tasaarvestanud oma nõudega, ning hageja väidab vastu, et tasaarvestus ei kehti, peab kohtus hindama, kas kostja vastuväited välistavad tasaarvestuseks kasutatud nõude maksmapaneku ning seega ka tasaarvestuse kehtivuse. Praeguses asjas ei ole hageja vaidlustanud seda, et kostja IV loovutas kostjale I nõude, mis väidetavalt tulenes aktsiate müügilepingust taganemisega seoses tekkinud tagasitäitmise kohustusest. Küll on hageja aga esitanud vastuväite, et kostja IV loovutatud nõuet ei saanud kostja I kasutada tasaarvestuseks, kuna ei ole tagatud, et tasaarvestusega samal ajal antakse hagejale tagasi aktsiate omandiõigus.

§ 200

lg-s 4 nimetatud vastuväidete alla kuuluvad vastuväited, mis annavad poolele õiguse võlgnetava kohustuse täitmisest kestvalt või teatud ajavahemiku jooksul keelduda. Muu hulgas on

§ 200

lg-s 4 silmas peetud täitmist ajutiselt tõkestavat vastuväidet, mida lepingust taganemise korral võib lepingupool teisele lepingupoolele

§ 111ja § 189 lg 1 järgi esitada.

Seega leidis ringkonnakohus kolleegiumi arvates põhjendatult, et kostja IV ei ole teinud kõik vajaliku selleks, et aktsiate tagasiandmise kohustust täita, ning et hagejal oli seetõttu õigus keelduda

§ 111lg 1 alusel omapoolsest tagasitäitmisest.

Eeltoodust tulenevalt ei saanud ka kostja I kostjalt IV nõude loovutamise teel saadud nõuet kasutada tasaarvestuse tegemiseks ning ringkonnakohus rahuldas põhjendatult hagi kostja I vastu.

1. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuste väitega, et hageja on oma viivisenõude kaotanud. Kolleegium kordab oma
2. jaanuaril 2010 tsiviilasjas nr 3-2-1-132-09 tehtud otsuse p-s 12 väljendatud seisukohta, et aegumistähtaja kestel nõude maksmapanekut saab lugeda hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ja nõuet seetõttu lõppenuks pikemaajalisele nõude sisse nõudmata jätmisele tuginedes üksnes erandlikel asjaoludel. Ringkonnakohus on põhjendatult leidnud, et selliseid erandlikke asjaolusid ei esine.
3. Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu kostjat IV puudutavas osas, sest ringkonnakohus on valesti tõlgendanud ettevõtte üleminekut reguleerivaid sätteid. Ettevõtte läheb

§ 180

lg 1 järgi üle, kui ettevõtte üleandja ja omandaja sõlmivad selle kohta võlaõigusliku lepingu.

§ 182

lg 1esimeses lauses täpsustatakse, et ettevõttesse kuuluvad asjad antakse omandajale üle vastavate asjade üleandmise sätete järgi ja õigused vastavate õiguste üleandmise sätete järgi, lepingud aga lepingute ülevõtmise sätete järgi. Kolleegium on varem selgitanud, et ettevõtte üleminekuks on vaja, et vara läheks üle kogumis, kuid mitte tingimata korraga ja ühe tehinguga (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

1. oktoobri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-182-10, p-d 12 ja 13). TsÜS § 6 lg-s 3 sätestatud spetsialiteedi põhimõtte kohaselt tuleb iga ettevõttesse kuuluv õigus üle anda eraldi käsutustehinguga, mistõttu ei ole õige seisukoht, et ettevõte saab üle minna ainult ühel õiguslikul alusel (vt Riigikohtu
3. oktoobri
4. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-105-09, p 12;
5. oktoobri
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-10, p 13 ja
7. novembri
8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11, p 47). TsMS § 230 lg 1 järgi on hageja kohustuseks tõendada, et ettevõte on üle läinud. Ettevõtte üleminekuga võib olla tegemist nt siis, kui hageja tõendab käsutustehinguid, poolte kokkuleppeid, lepingute üleandmist jms (vt Riigikohtu
9. oktoobri
10. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-10, p 15). Kuna ettevõtte ülemineku eelduseks on ettevõttesse kuuluvate asjade ja õiguste kogumi üleandmine, tuleb omandajale üle anda ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad asjad ja õigused (vt Riigikohtu
11. oktoobri
12. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-105-09, p 12). Eeltoodust tulenevalt on kostja IV õigesti tuginenud sellele, et hageja oleks pidanud tõendama ettevõtte majandamisega seotud asjade ja õiguste üleandmist. Ringkonnakohus ei ole tuvastanud, et kostja III on andnud kostjale IV üle ettevõtte majandamisega seotud asju. Ringkonnakohus on öelnud üksikute õiguste üleandmise kohta üksnes seda, et ettevõtte üleminekut tõendab muu hulgas kaubamärkide ja domeeniaadressi võõrandamine. Samas ei ole ringkonnakohus kindlaks teinud, kas eelnimetatud esemed olid ettevõtte majandamisega seotud ning millega on nende esemete võõrandamine tõendatud. Ainuüksi selle tuvastamine, et kostja IV kasutab samu ruume ja müüb samu kaupu kui kostja III, et kostjate töötajad kattuvad osaliselt, kostjate ärinimed on sarnased ning kostjad on seotud juhtorganite kaudu, ei anna alust

§ 182kohaldamiseks.

Hageja oleks pidanud tõendama ettevõtte majandamisega seotud asjade ja õiguste käsutamist. Seejärel oleks kohus saanud anda õigusliku hinnangu, kas nende asjade ja õiguste käsutamine kogumis kujutab endast ettevõtte üleminekut. Kolleegium märgib, et ringkonnakohtu esile toodud asjaolud võivad olla asjakohased selleks, et hinnata, kas asjade ja õiguste kogumiga on üle läinud ettevõtte majandustegevusega seotud põhivara (ettevõtte tuum) (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 22. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11, p 47). Samas ei ole ringkonnakohus ka neid asjaolusid käsitledes kindlaks teinud, millega need asjaolud on tõendatud. Lisaks on ringkonnakohus jätnud tuvastamata, kas kostja III käenduskohustus kuulus ettevõtte vara hulka. Kolleegium juhib tähelepanu, et

§ 180

lg 2 järgi lähevad üle üksnes need ettevõttesse kuuluvad õigused ja kohustused, mis on ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad. Ettevõtte omaniku käenduskohustus võib, kuid ei pruugi alati olla seotud ettevõtte majandamisega. Ringkonnakohus on küll öelnud, et kostja III käenduskohustus oli ettevõttega seotud, kuid ta pole seda seisukohta põhjendanud.

1. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuses toodud väitega, et ringkonnakohtu otsus kostja IV vastutuse kohta oli üllatuslik. Kui ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid, peab ta TsMS § 652 lg 9 kohaselt küsima nende kohta vastaspoole seisukohta. Kuna maakohus ei ole hinnanud ettevõtte väidetavast üleminekust tulenevat kostja IV vastutuse alust, siis oleks ringkonnakohus pidanud kostja IV vastutuse käsitlemisel seda alust hindama. Ringkonnakohus on põhjendamatult viidanud sellele, et kostja IV ei ole maakohtu menetluse ajal hageja esitatud ettevõtte üleminekut kinnitavatele asjaoludele vastu vaielnud. Kolleegium leiab, et maakohus oleks pidanud selgitamiskohustuse raames TsMS § 392 lg 1 p 3 järgi küsima kostjalt IV, kas ta vaidleb hageja esitatud asjaoludele vastu või võtab need omaks (vt Riigikohtu
2. juuni
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-11, p 11). Kui pool ei ole oma seisukohta faktilise väite kohta avaldanud, saab seda omaksvõtuks lugeda üksnes siis, kui kohus on poole seisukohta asjaolu kohta küsinud, ning alles siis, kui pool ei avalda pärast seda otseselt või kaudselt tahet asjaolu vaidlustada (vt Riigikohtu
4. juuli
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-09, p 12). Omaksvõtt TsMS § 231 lg 2 tähenduses on üksnes poole tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine vastaspoole faktilise väitega (vt Riigikohtu
6. juuni
7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-11, p 11). TsMS § 442 lg 8 esimese lause järgi peab kohus otsuse põhjendavas osas märkima kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused ning tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused. Sellest nõudest tulenevalt peab kohus otsuses selgelt märkima, missugused asjaolud on üks või teine pool või mõlemad pooled omaks võtnud ning millal ja mil viisil on omaksvõtt toimunud (vt Riigikohtu
8. juuli
9. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-09, p 12). Kolleegium rõhutab, et omaks võtta saab TsMS § 231 lg 2 järgi üksnes faktilisi asjaolusid.
10. Eeltoodust tulenevalt peab ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel selgitama, kas kostja III käenduskohustus oli kostja III ettevõttega seotud kohustus ning kas kostja III on kostjale IV üle andnud asju ja õigusi, mis oma iseloomu poolest ja kogumis on õiguslikult kvalifitseeritavad ettevõtte üleandmisena

§ 182järgi. Samuti peab ringkonnakohus Ts

MS § 392 lg 1 p 3 järgi selgitama, kas ja kui, siis missugused hageja esitatud asjaolud kostja IV omaks võtab. Asjaolude omaksvõttu peab ringkonnakohus TsMS § 442 lg 8 esimesest lausest tulenevalt oma otsuses kajastama.

1. Kolleegium märgib, et ringkonnakohus on ekslikult leidnud, et kostja IV aktsiate müügilepingust taganemine ei ole poolte jaoks varasemas kohtumenetluses tehtud jõustunud kohtulahendiga tuvastatud asjaoluks. TsMS § 457 lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti. Harju Maakohus tuvastas tsiviilasjas nr 2-07-41185, et kostja IV taganes aktsiate müügilepingust põhjendatult. Nimetatud asjaolu tõttu rahuldas maakohus kostja IV hageja vastu esitatud tuvastushagi, milles kostja IV oli palunud tuvastada, et ta ei pea täitma aktsiate müügilepingut (maakohus tuvastas, et kostjal IV on õigus jätta hagejale tasumata müügihinna teine osamakse 11 000 000 krooni). Kuigi maakohus ei andnud eelviidatud otsuse resolutsioonis hinnangut aktsiate müügilepingust taganemise kehtivusele, tuvastas maakohus selle asjaolu kohtuotsuse põhjendustes. Kuna aktsiate müügilepingust taganemise kehtivus oli kostja IV tuvastushagi rahuldamiseks materiaalõiguse järgi oluline asjaolu, ei saa samad pooled selle asjaolu üle enam TsMS § 457 lg 1 järgi teises kohtumenetluses vaielda. Kuna kostja IV loovutas tagasinõudeõiguse kostjale I, siis sai ka viimane TsMS § 457 lg 1 järgi tugineda sellele, et kostja IV oli aktsiate müügilepingust kehtivalt taganenud. Samas ei olnud maakohtu eelviidatud kohtuotsusega tuvastatud, et hageja võlgneb kostjale IV viimaselt müügilepingu alusel saadud raha, ning selle asjaolu tuvastamine ei olnud ka kostja IV tuvastushagi esemeks. Seetõttu ei olnud eelnimetatud kohtuotsus tähtis selle otsustamisel, kas kostjal I oli õigus tasaarvestada hageja nõue kostjalt IV saadud nõudega (vt käesoleva otsuse p 9). Kolleegium märgib, et kuna kostja IV on aktsiate müügilepingust tuleneva tagasitäitmisnõude loovutanud kostjale I, siis ei ole Harju Maakohtu tsiviilasjas nr 2-07-41185 tehtud otsus TsMS § 457 lg 1 järgi tähtis hageja nõude hindamisel kostja IV vastu.
2. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada. Kuna ringkonnakohus on tühistanud küll maakohtu otsuse menetluskulude jagamise osas, kuid ei ole oma otsuse resolutsioonis selles osas uut otsustust teinud, siis jätab kolleegium ringkonnakohtu otsustada menetluskulude jaotuse kõikide menetlusosaliste vahel kõikides kohtuastmetes kantud menetluskulude osas. Ringkonnakohus peab arvestama, et TsMS § 171 lg-st 1 tulenevalt jäävad kostja I kanda tema kassatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud.
3. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb kostjale IV TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon. Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu