← Eesti

3-1-1-57-11

Obsah (8)§ 386§ 3891§ 73§ 289§ 394§ 201§ 81§ 5

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbiv

§ 386lg 1 (Kr

K § 1481 lg-d 2 ja 10;

§ 3891lg 2) järgi Tartu Ringkonnakohtu 18.

märtsi

  1. a otsus kriminaalasjas nr 1-09-5750 Aadu Jaansoo kaitsja vandeadvokaat Sven Sillar, kassatsioon Prokuratuur, esindaja Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Rita Hlebnikova
  2. august 2011, suuline menetlus Aadu Jaansoo kaitsja vandeadvokaat ringkonnaprokurör Rita Hlebnikova Sven Sillar ja RESOLUTSIOON
  3. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
  4. märtsi
  5. a ja Viru Maakohtu
  6. novembri
  7. a otsused Aadu Jaansoole mõistetud karistuse osas, samuti osas, millega Eesti Vabariigi (Maksuja Tolliameti kaudu) tsiviilhagi Aadu Jaansoo vastu osaliselt rahuldati.
  8. Mõista Aadu Jaansoole

§ 386lg 1 (Kr

K § 1481 lg-d 2 ja 10;

§ 3891lg 2) järgi karistuseks vangistus 6 (kuueks) kuuks.

Jätta see karistus

§ 73

lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi kolme aasta pikkuse katseajaga täitmisele pööramata.

  1. Saata kriminaalasi Aadu Jaansoo vastu esitatud Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) tsiviilhagi lahendamist puudutavas osas uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule.
  2. Muus osas jätta Tartu Ringkonnakohtu
  3. märtsi
  4. a otsus muutmata. Kassatsioon rahuldada osaliselt.
  5. Mõista Eesti Vabariigilt Aadu Jaansoo kasuks välja 691 (kuussada üheksakümmend üks) eurot 20 senti kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  6. Käesoleva kriminaalasja menetlemine kulges enne ringkonnakohtu vaidlustatud otsusega muutmata jäetud maakohtu
  7. novembri
  8. a otsuse tegemist järgmiselt. 1.1
  9. aprillil
  10. a esitas AS Tamsalu Veskid (pankrotis) - edaspidi AS Tamsalu Veskid pankrotihaldur Keskkriminaalpolitsei rahapesu andmebüroole kuriteokaebuse, milles taotleti kriminaalmenetluse alustamist AS Tamsalu Veskid endise juhataja Aadu Jaansoo suhtes. Kaebuses viidati pankrotimenetluses toimetatud raamatupidamise erikontrolli tulemustele ja osutati kahtlusele, et osa AS Tamsalu Veskid kanamunade müügitehinguid ei ole aktsiaseltsi raamatupidamises kajastatud. Pankrotihaldur leidis, et moonutades AS Tamsalu Veskid raamatupidamise andmeid ja jättes osa tehingutest raamatupidamises kajastamata, on A. Jaansoo tegutsenud viisil, milles ilmnevad omastamise, maksude väärarvutuse ja ametiseisundi kuritarvitamise tunnused. Samuti osutati kaebuses rahapesukahtlusele, mis seisnes selles, et A. Jaansoo laenas osa raamatupidamises kajastamata kanamunade müügist laekunud ja endale võetud sularahast tagasi AS-le Tamsalu Veskid. Kaebusele lisati ka audiitori arvamus kanamunade müügitehingute kajastamise kohta AS Tamsalu Veskid raamatupidamises. Audiitori arvamuses leiti, et kui kanamunade müügi kohta peetud käsikirjaliste kaustikute andmed kajastavad tegelikke sularahalaekumisi, on AS-s Tamsalu Veskid aastatel 2001-2004 varjatud käivet ja moonutatud raamatupidamise andmeid vähemalt 10 390 000 krooni ulatuses, lisaks veel varjatud käivet ja omastatud sularaha vähemalt 9 272 696 krooni ulatuses. 1.2
  11. oktoobril 2005 saatis Keskkriminaalpolitsei rahapesu andmebüroo kuriteokaebuse ja sellega seotud materjalid Viru Ringkonnaprokuratuurile kriminaalmenetluse alustamise otsustamiseks. Keskkriminaalpolitsei saatekirjas märgiti, et
  12. aprillil 2005 avati rahapesukahtluse kontrolltoimik, mille raames kontrolliti AS Tamsalu Veskid pankrotihaldurilt laekunud informatsiooni. A. Jaansoo tegevuses ei tuvastatud

§-s 394 ette nähtud rahapesu kuriteokoosseisu tunnuseid. Samas leidis Keskkriminaalpolitsei, et otsustamist vajab kriminaalmenetluse alustamine omastamise, ametiseisundi kuritarvitamise ja maksude väärarvutuse kohta. 1.3 8. novembril 2005 alustas Viru Ringkonnaprokuratuur kriminaalmenetlust

§ 289tunnustel.

  1. novembril 2005 saatis prokuratuur kriminaalasja materjalid menetluse läbiviimiseks Ida Politseiprefektuurile. 1.4 Ajavahemikus
  2. detsembrist 2005 kuni
  3. jaanuarini 2006 kuulas uurija tunnistajana üle kokku kaheksa AS Tamsalu Veskid endist töötajat. Nende tunnistajate ütlused puudutasid peamiselt seda, kuidas AS-s Tamsalu Veskid toimus kanamunade realiseerimine (eeskätt munade müük AS-le MVG), munade müügi kajastamine või mittekajastamine ametlikus ja mitteametlikus raamatupidamises. Samuti käsitleti tunnistajate ütlustes sularaha käitlemist ja nn ümbrikupalkade maksmist AS-s Tamsalu Veskid. 1.5
  4. oktoobril 2006 tegi uurija pankadele järelepärimised A. Jaansoo ja AS Tamsalu Veskid kontoväljavõtete saamiseks. Vastused järelepärimistele laekusid
  5. oktoobriks
  6. 1.6
  7. oktoobril 2006 kuulati A. Jaansoo kahtlustatavana üle. A. Jaansood kahtlustati

§ 289

järgi selles, et ta jättis AS Tamsalu Veskid raamatupidamises korrektselt kajastamata kanamunade müügist AS-lt MVG laekunud sularaha summas 19 662 969 krooni. Sellest rahast 10 390 000 krooni maksti kahtlustuse kohaselt AS Tamsalu Veskid pangakontodele. Ülejäänud summat - 9 272 969 krooni - kasutas A. Jaansoo aga ebaseaduslikeks väljamakseteks töötajatele, samuti isiklikuks tarbeks. Samuti kahtlustati A. Jaansood

§ 394

lg 2 p 3 järgi rahapesus, mis seondus kanamunade müügist laekunud sularahaga edasiselt tehtud toimingutes. 1.7

  1. oktoobril 2006 kuulati tunnistajana üle A. Jaansoolt AS Tamsalu Veskid vastu suunatud nõude omandanud osaühingu juhatuse liige. 1.8 Riigiprokuratuuri
  2. jaanuari
  3. a määrusega muudeti Viru Ringkonnaprokuratuuri taotlusel kriminaalasja uurimisalluvust ja kriminaalasi saadeti kohtueelse menetluse läbiviimiseks Maksu- ja Tolliameti Uurimisosakonna Ida talitusele. Uurimisalluvuse muutmist põhjendati sellega, et kohtueelse menetluse käigus kogutud tõendid viitavad A. Jaansoo poolt ka maksualaste süütegude toimepanemisele, samas on otstarbekas jätkata A. Jaansoo võimalike kuritegude menetlemist ühe kriminaalasja raames. 1.9
  4. aprillil 2007 esitas uurija Maksu- ja Tolliametile nõude AS Tamsalu Veskid käibedeklaratsioonide originaalide (juuni 2001 kuni aprill 2004) ja veel mõningate dokumentide esitamiseks. Nõue täideti
  5. aprilliks
  6. 1.10 Veel esitas uurija
  7. aprillil 2007 pankadele nõude AS Tamsalu Veskid pangadokumentide koopiate saamiseks, samuti A. Jaansoo pangakontosid puudutavate andmete ja pangakonto väljavõtete saamiseks. Nõuded täideti
  8. aprilliks
  9. 1.11 Viru Ringkonnaprokuratuuri
  10. aprilli
  11. a määrusega ühendati käesoleva kriminaalasjaga teine kriminaalasi, milles A. Jaansood kahtlustati

§ 201

lg 2 p-de 2 ja 3 järgi selles, et ta omastas AS Tamsalu Veskid elevaatorites hoiustatud riigi julgeolekuvaru toidunisu. Viimatinimetatud kriminaalasjas oli menetlust alustatud

  1. aprillil
  2. 1.12
  3. juunil 2007 toimetati AS Tamsalu Veskid pankrotihalduri poolt kriminaalasja materjalide juurde antud kaustikute vaatlus. Vaadeldud kaustikuid peeti AS-s Tamsalu Veskid kanamunade müügi kohta ja nendes kajastus kanamunade müügist laekunud sularaha. 1.13
  4. juunil ja
  5. juulil 2007 kuulati tunnistajatena üle kaks AS Tamsalu Veskid endist töötajat. 1.14
  6. septembril ja
  7. oktoobril 2007 nõuti AS Tamsalu Veskid endiselt pearaamatupidajalt aktsiaseltsi raamatupidamisprogrammist erinevate väljatrükkide esitamist.
  8. jaanuaril 2008 toimetati nende väljatrükkide kui asitõendite vaatlus. 1.15
  9. septembril 2007 esitas uurija Maksu- ja Tolliametile materjalid ja taotluse AS Tamsalu Veskid maksuarvestuse koostamiseks seoses kanamunade müügist laekunud sularaha kajastamata jätmisega AS Tamsalu Veskid maksuarvestuses. Täiendavad materjalid maksuarvestuse koostamiseks edastati maksuhaldurile
  10. oktoobril
  11. Maksuhaldur esitas nõutud maksuarvestuse uurijale
  12. detsembril
  13. Maksuarvestuse kohaselt jättis AS Tamsalu Veskid deklareerimata ja tasumata käibemaksu summas 3 244 837 krooni ja tulumaksu 3 527 434 krooni. 1.16
  14. oktoobril 2007 toimetati AS Tamsalu Veskid kassaraamatute vaatlus. 1.17
  15. jaanuaril 2008 esitas uurija Maksu- ja Tolliametile täiendava nõude AS Tamsalu Veskid elektrooniliselt esitatud käibedeklaratsioonide (detsember 2003 kuni aprill 2004) väljatrükkide, samuti aktsiaseltsi tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonide (juuli 2001 kuni aprill 2004) väljastamiseks. Nõue täideti
  16. jaanuariks
  17. 1.18
  18. juuni
  19. a määrusega lõpetas Maksu- ja Tolliameti uurimisosakond prokuratuuri loal kriminaalmenetluse A. Jaansoo kahtlustuses

§ 394lg 2 p 3 järgi.

1.19 3. juulil 2008 kuulati A. Jaansoo üle kahtlustatavana

§ 386

lg 1 ja

§ 201lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritavates kuritegudes.

Samal päeval kohaldati A. Jaansoo suhtes tõkendina elukohast lahkumise keeldu. 1.20

  1. aprillil 2009 esitas Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu) A. Jaansoo vastu tsiviilhagi. 1.21
  2. aprillil 2009 koostas prokurör süüdistusakti, mis järgmisel päeval saabus Viru Maakohtusse. Süüdistusakti kohaselt süüdistati A. Jaansood

§ 386

lg 1 (§ 3891 lg 2) järgi kokkuvõtlikult AS Tamsalu Veskid käibedeklaratsioonides ning tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonides valeandmete esitamises. Valeandmete esitamine seisnes selles, et deklaratsioonides jäeti kajastamata kanamunade müügist AS-lt MVG laekunud sularaha ja selle raha arvelt tehtud ettevõtlusega mitteseotud väljamaksed. Lisaks süüdistati A. Jaansood

§ 201

lg 2 p 2 järgi AS-s Tamsalu Veskid hoiustatud riigireservi toiduteravilja omastamises. 1.22

  1. mail 2010 toimus Viru Maakohtus eelistung ja A. Jaansoo anti talle esitatud süüdistuses kohtu alla. Kriminaalasja kohtuliku arutamise ajaks määrati 21.-
  2. september, 11.-
  3. oktoober ja
  4. oktoober
  5. 1.23 Kriminaalasja kohtulik arutamine toimus eelistungil määratud ajal
  6. septembrist
  7. oktoobrini
  9. Viru Maakohtu
  10. novembri
  11. a otsusega tunnistati A. Jaansoo süüdi KrK § 1481 lg-te 2 ja 10 ning

§ 386

lg 1 (

§ 3891

lg 2) järgi ja teda karistati 1 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega, mis jäeti

§ 73lg-te 1 ning 3 alusel tingimisi kolmeaastase katseajaga täitmisele pööramata.

Sama kohtuotsusega lõpetati A. Jaansoo süüdistuses

§ 201lg 2 p 2 järgi kriminaalmenetlus aegumise tõttu.

Maakohus rahuldas osaliselt Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) tsiviilhagi, mõistes A. Jaansoolt kannatanu kasuks välja 5 772 271 krooni. AS Eesti Viljasalv tsiviilhagi jättis kohus läbi vaatamata.

  1. A. Jaansoo tunnistati süüdi selles, et ta esitas AS Tamsalu Veskid juhatuse liikmena aktsiaseltsi maksudeklaratsioonides maksuhaldurile tahtlikult valeandmeid. Seda järgmiselt. 3.1 Maksustamisperioodidel juuni 2001 kuni aprill 2004 esitas A. Jaansoo aktsiaseltsi käibedeklaratsioonides maksuhaldurile tahtlikult valeandmeid eesmärgiga jätta maksud maksmata. Valeandmete esitamine seisnes selles, et A. Jaansoo jättis osa AS Tamsalu Veskid tegelikust käibemaksuga maksustatavast käibest - kanamunade müügi AS-le MVG - käibedeklaratsioonides kajastamata. Valeandmete esitamise tagajärjel osutus AS Tamsalu Veskid deklareeritud tasumisele kuuluv käibemaksusumma 3 244 837 krooni võrra väiksemaks käibemaksuseaduse alusel tasumisele kuuluvast käibemaksusummast. 3.2 Samuti esitas A. Jaansoo maksuhaldurile valeandmeid AS Tamsalu Veskid
  2. a aprillikuu tuluja sotsiaalmaksudeklaratsioonis. Valeandmete esitamine seisnes selles, et aktsiaseltsi tuludeklaratsioonis jäeti kajastamata AS-lt MVG munade eest laekunud sularahast tehtud väljamaksed, mille kohta AS Tamsalu Veskid raamatupidamises puudusid nõuetekohased algdokumendid. Perioodil juuli 2001 kuni aprill 2004 laekus AS-lt MVG munade eest sularaha 20 429 620 krooni 95 senti, millest 10 390 000 krooni maksti AS Tamsalu Veskid pangakontodele. Ülejäänud 10 039 620 krooni 95 senti sularaha kasutati igakuiselt selleks, et maksta AS Tamsalu Veskid töötajatele nn ümbrikupalka ja teha väljamakseid A. Jaansoole endale. Kõigi nende väljamaksete kohta puuduvad algdokumendid. Kuna ei ole teada kuupäevi, millal kuludokumentideta väljamaksed tehti, siis loeti väljamaksete tegemise ajaks aprill
  3. Valeandmete esitamise tõttu osutus AS Tamsalu Veskid deklareeritud tasumisele kuuluv tulumaksusumma 3 527 434 krooni võrra väiksemaks tulumaksuseaduse alusel tasumisele kuuluvast tulumaksusummast.
  4. Maakohtu põhiseisukohad seoses A. Jaansoole maksukuriteos esitatud süüdistuse ja Eesti Vabariigi tsiviilhagi lahendamisega olid kokkuvõtlikult järgmised. 4.1 A. Jaansoo süü temale maksukuriteos esitatud süüdistuses on tõendatud. Kohus tugines sellise järelduse tegemisel eeskätt tunnistajatena üle kuulatud AS Tamsalu Veskid endiste töötajate ja aktsiaseltsi pankrotihalduri ütlustele, samuti pankrotihalduri tellimusel aktsiaseltsis erikontrolli toimetanud audiitori arvamusele ja sama audiitori kohtus antud ütlustele. Kohus leidis, et tehinguid AS-ga MVG AS Tamsalu Veskid raamatupidamises ei kajastatud. Arved, mis koostati sellele äriühingule munade sularahas müügi kohta, on AS Tamsalu Veskid raamatupidamisest nii füüsiliselt kõrvaldatud kui ka arvutist arvete registrist kustutatud. Sularahalaekumiste kohta peeti kaustikuid. Osa AS-lt MVG kanamunade eest saadud sularahast viidi panka, osa rahast kasutati AS Tamsalu Veskid töötajatele nn ümbrikupalga maksmiseks ja osa rahast anti A. Jaansoole. Väljastatud summade kohta peeti arvestust, kuid seda arvestust ei säilitatud. Seega on AS Tamsalu Veskid esitanud käibedeklaratsioonides valeandmeid, jättes deklareerimata osa tegelikust käibemaksuga maksustatavast käibest, s.o kanamunade müügi AS-le MVG. Samuti esitati valeandmeid aktsiaseltsi tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonis, jättes deklareerimata sularahaväljamaksed, mille kohta puuduvad raamatupidamise algdokumendid. 4.2 Maakohus ei nõustunud kaitsja väitega, et rikutud on A. Jaansoo õigust menetlusele mõistliku aja jooksul. Kohus võttis sellise hinnangu andmisel arvesse seda, et kohtueelne menetlus A. Jaansoo suhtes toimus karistusseadustiku mitme erineva paragrahvi järgi, samuti seda, et tegemist on keskmisest keerukama ja mahukama kriminaalasjaga. 4.3 Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu) on esitanud tsiviilhagi summas 6 772 271 krooni. Kohus leidis, et riigil on käesoleval juhul tekkinud tsiviilõiguslik kahju hüvitamise nõue AS Tamsalu Veskid maksudeklaratsioonides valeandmeid esitanud A. Jaansoo vastu. Nõude materiaalõiguslikuks alusena käsitas maakohus TsK § 448 lg-t 1 (
  5. juulile 2002 eelnenud käitumise osas) ja VÕS § 1043 ning 1045 lg 1 p 7 (alates
  6. juulist 2002 toimepandu osas). Sel ajal, mil riigi maksunõude ilmsikstulek A. Jaansoo poolt deklareerimiskohustuse rikkumise tõttu viibis, AS Tamsalu Veskid pankrotistus. Seetõttu oli riik maksunõude avastamisel halvemas olukorras kui ta oleks olnud siis, kui A. Jaansoo oleks AS Tamsalu Veskid maksukohustuse õigel ajal ja õiges suuruses deklareerinud. Riigil tekkinud kahju suuruse leidmiseks tuleb maksuvõla sellest osast, mis riigil õnnestunuks maksumaksjalt sisse nõuda siis, kui juhatuse liige oleks deklareerimiskohustuse täitnud, lahutada maksuvõla see osa, mis on riigil võimalik äriühingult sisse nõuda pärast maksuvõla ilmsikstulekut. AS Tamsalu Veskid pankrot kuulutati välja Lääne-Viru Maakohtu
  7. juuni
  8. a otsusega. AS Tamsalu Veskid maksejõulisus vähenes alles
  9. a sügisel. Kuni selle ajani oli äriühing täielikult maksejõuline. VÕS § 127 lg 6 sätestab, et kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, otsustab hüvitise suuruse kohus. Arvestades eeltoodut, leidis kohus, et A. Jaansoolt väljamõistetava kahjuhüvitise suurust tuleb võrreldes tsiviilhagis taotletuga vähendada 1 000 000 krooni võrra.
  10. Viru Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid A. Jaansoo ja tema kaitsja vandeadvokaat Sven Sillar. Mõlemas apellatsioonis taotleti maakohtu süüdimõistva otsuse tühistamist ja A. Jaansoo õigeksmõistmist, samuti vaidlustati tsiviilhagi rahuldamine. Kaitsja apellatsioonis taotleti alternatiivselt ka kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmist.
  11. Tartu Ringkonnakohtu
  12. märtsi
  13. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja mõlemad apellatsioonid rahuldamata. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid kokkuvõtlikult järgmised. 6.1 Maakohus on põhjendatult leidnud, et A. Jaansoole esitatud süüdistus on tõendatud. 6.2 Kriminaalasjas ei ole mõistlik menetlusaeg möödunud. Aega, mida käesolevas asjas peab menetlusaja mõistlikkuse hindamisel arvesse võtma, tuleb lugeda
  14. oktoobrist 2006, mil A. Jaansoole esitati kahtlustus selles, et ta varjas AS Tamsalu Veskid käivet ning moonutas aktsiaseltsi raamatupidamise andmeid. Kriminaalasi on keskmisest keerukam ja töömahukam. Tegemist on maksualase kuriteoga, s.o maksude maksmisest kõrvalehoidumisega suures ulatuses. Kriminaalasja keerukuse hindamisel tuleb arvestada, et AS-s Tamsalu Veskid puudus nõuetekohane raamatupidamine ja see muutis tõendusteabe kogumise aeganõudvamaks. AS Tamsalu Veskid nn topeltraamatupidamise andmeid tuli võrrelda AS Tamsalu Veskid pangakontodega ning AS Tamsalu Veskid raamatupidamisprogrammi kassa sissetulekute ja väljaminekute väljavõtetega. Vähetähtis pole ka asjaolu, et perioodi pikkus, mille jooksul AS Tamsalu Veskid maksude maksmisest kõrvale hoidis, oli peaaegu 3 aastat. Menetlejate tegevus või tegevusetus võis põhjustada teatud viivitusi, kuid sellised viivitused ei pidurdanud oluliselt kriminaalasja menetlemist. 6.3 Ringkonnakohus ei nõustunud kaitsja seisukohaga, nagu saaks maksukuriteo toimepanija vastu esitada nõude vaid maksumenetluses, ja leidis, et kriminaalasja arutavad kohtud on pädevad kannatanu tsiviilhagi läbi vaatama. Käesoleval juhul on riigil tekkinud A. Jaansoo vastu tsiviilõiguslik kahju hüvitamise nõue. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega tsiviilhagi lahendamise kohta ega pidanud vajalikuks neid korrata. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  15. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni A. Jaansoo kaitsja S. Sillar, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks Viru Maakohtule. Alternatiivselt taotleb kaitsja A. Jaansoo õigeksmõistmist mõistliku menetlusaja möödumise tõttu. Samuti taotleb kaitsja kannatanu tsiviilhagi rahuldamata jätmist. Kassaatori põhiväited on järgmised. 7.1 Käesolevas asjas on möödunud mõistlik menetlusaeg ja see on tingitud menetlejate käitumisest. Menetlusaja mõistlikkuse hindamisel on oluline ajavahemik, mis jääb väidetava kuriteo toimepanemise aja ja süüdistuse esitamise vahele. Käesolevas asjas esitati A. Jaansoole lõplik süüdistus kuus ja pool kuni üheksa ja pool aastat pärast väidetavate kuritegude toimepanemist. Maakohtu hinnang menetlusaja mõistlikkuse kohta on sisuliselt põhistamata. Maakohus ei ole isegi püüdnud välja tuua neid asjaolusid, mille alusel tuleb menetlusaja mõistlikkust hinnata. Ringkonnakohus võttis menetlusaja mõistlikkuse küsimuses küll seisukoha, kuid jättis tähelepanuta apellandi väite, et maakohus ei ole oma seisukohti mõistliku menetlusaja küsimuses põhistanud. Riigikohtu praktikas on korduvalt leitud, et ringkonnakohus ei saa ise ületada maakohtu minetust, mis seisneb KrMS § 339 lg 1 p 7 nõuete rikkumises. Kui maakohus on rikkunud KrMS § 339 lg 1 p 7, siis peab ringkonnakohus saatma kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks. Ringkonnakohtu sisulised argumendid menetlusaja mõistlikkuse kohta ei ole lõpuni veenvad. Kohus küll möönis, et menetlejate tegevus või tegevusetus võis põhjustada teatud viivitusi, kuid miskipärast ei lugenud neid viivitusi oluliseks. Tegelikult on menetleja viivitus ilmne. Pankrotihalduri
  16. aprilli
  17. a kuriteoteates on A. Jaansoo võimaliku kahtlustatavana nimeliselt välja toodud. Kuriteoteate esitamise kuupäevast tulebki käesolevas asjas A. Jaansoo suhtes toimunud kriminaalmenetluse kestust lugeda. Tähelepanuta ei saa jätta ka väidetavate süütegude toimepanemise aega, mis jääb aastatesse 2001-
  18. 7.2 Maksukuriteo toimepanija vastu on võimalik esitada nõue MKS § 41 lg 1 või § 168 alusel üksnes maksumenetluses vastutusotsuse tegemisega, mitte hagi esitamisega tsiviil- või kriminaalasjas. A. Jaansoo suhtes ei ole tehtud vastutusotsust, millest nähtuvalt kannaks ta vastutust AS Tamsalu Veskid maksukohustuse eest. Seega on tsiviilhagi rahuldamine välistatud. Maksuhalduri tsiviilhagi lubatavuse küsimuses on Riigikohtu otsuses asjas nr 3-2-1-25-06 väljendatud tsiviilkolleegiumi seisukoht ja otsuses asjas nr 3-1-1-60-07 väljendatud kriminaalkolleegiumi seisukoht teineteist välistavad. Seetõttu peaks vaidluse lahendama Riigikohtu erikogu.
  19. Kassatsioonivastuses palub Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör R. Hlebnikova jätta ringkonnakohtu otsus muutmata ja kassatsioon rahuldamata. Prokurör leiab kokkuvõtlikult järgmist. 8.1 Nii Viru Maakohus kui Tartu Ringkonnakohus on väljendanud selgelt oma seisukoha menetlusaja mõistlikkuse suhtes. Prokurör ei nõustu kaitsjaga, et kriminaalasja ei ole menetletud mõistliku aja jooksul. Kriminaalasja on menetletud vajaliku hoolsusega. Kohtueelse menetluse käigus on A. Jaansoole esitatud kahtlustusi karistusseadustiku erinevate paragrahvide järgi.

§ 289, mille järgi A.

Jaansood süüdistati, tunnistati kehtetuks.

§ 394

lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava süüteo osas on kriminaalmenetlus lõpetatud, kuna puudusid tõendid. Põhjendatud pole kaitsja väide, et kriminaalmenetluse algusajaks tuleb lugeda

  1. aprill
  2. Sel päeval esitatud kuriteoteates kajastatud teo osas lõpetas maakohus kriminaalmenetluse aegumise tõttu. 8.2 Ka tsiviilhagi lahendamist puudutavas osas on ringkonnakohtu seisukohad seaduslikud ja põhjendatud.
  3. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil jäid kassatsioonimenetluse pooled kirjalike seisukohtade juurde. A. Jaansoo kaitsja märkis täiendavalt, et väidetav valeandmete esitamine AS Tamsalu Veskid
  4. a juunikuu käibedeklaratsioonis on käesolevaks ajaks kuriteona aegunud. Samuti esitas A. Jaansoo kaitsja Riigikohtule taotluse hüvitada A. Jaansoole 691 eurot 20 senti valitud kaitsjale kassatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest makstud tasu katteks. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  5. Riigikohtu kriminaalkolleegium võtab esmalt seisukoha A. Jaansoole etteheidetava kuriteo osalise aegumise suhtes (I). Seejärel annab kolleegium hinnangu kassaatori väidetele, et käesolevas kriminaalasjas on rikutud A. Jaansoo õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ja et kohtud on menetlusaja mõistlikkuse küsimust käsitledes rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust (II). Järgnevalt käsitleb kolleegium kannatanu tsiviilhagi lahendamisega seotud küsimusi (III) ja võtab kokku kassatsioonimenetluse tulemuse ning otsustab kriminaalmenetluse kulude hüvitamise (IV). I
  6. Kolleegium ei nõustu kassaatori poolt Riigikohtu istungil väljendatud seisukohaga, et A. Jaansoole etteheidetav käitumine on osaliselt (AS Tamsalu Veskid
  7. a juunikuu käibedeklaratsioonis valeandmete esitamist puudutavas osas) kuriteona aegunud. Kohtuotsustest nähtuvalt on valeandmete esitamine AS Tamsalu Veskid
  8. a juunikuu käibedeklaratsioonis käsitatav jätkuva maksusüüteo (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  9. jaanuari
  10. a otsus asjas nr 3-1-1-47-07, p-d 27-33) ühe osateona.

§ 81

lg 4 esimese lause kohaselt arvutatakse jätkuva süüteo korral aegumise tähtaega viimase teo toimepanemisest. Viimane A. Jaansoole etteheidetav osategu leidis aset

  1. a maikuus. Kuna A. Jaansoole etteheidetava kuriteo aegumine katkes nii
  2. juulil 2008, mil tema suhtes kohaldati tõkendit (vt otsuse punkt 1.19), kui ka
  3. mail 2010, mil ta kohtu alla anti (vt otsuse punkt 1.22), ei ole A. Jaansoole omistatav kuritegu tulenevalt

§ 81lg 1 p-st 2, lg 5 p-dest 1 ja 2 ning lg-st 6 käesolevaks ajaks aegunud.

II

  1. Nii ringkonnakohus kui ka Riigikohus on pädev hindama menetlusaja mõistlikkust sõltumata sellest, kas madalama astme kohus või kohtud on selles küsimuses seisukoha võtnud ja seda piisavalt põhistanud. KrMS § 341 lg-st 1 ja § 339 lg 1 p-st 7 tulenev nõue saata kriminaalasi kohtuotsuse põhistamiskohustuse rikkumise korral põhistamiskohustust rikkunud kohtule uueks arutamiseks (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. juuni
  3. a otsus asjas nr 3-1-1-46-10, p 7.5) ei laiene juhtumile, kus põhistamiskohustust on rikutud menetlusaja mõistlikkust hinnates. Olukorras, kus kriminaalasjas on tõusetunud küsimus juba kulunud menetlusaja mõistlikkusest, ei saa pidada õigeks kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks madalama astme kohtule ainuüksi seetõttu, et see kohus pole menetlusaja mõistlikkuse osas seisukohta võtnud või on oma seisukohta ebapiisavalt põhistanud. Selline lahendus pikendaks veelgi kriminaalmenetluse kestust ja süvendaks seega ka riivet süüdistatava õigusele, et kriminaalasi saaks menetletud mõistliku aja jooksul. Kolleegium on varemgi leidnud, et kui ringkonnakohus satub olukorda, kus ühelt poolt on tuvastatud kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, kuid teisalt on tegemist kriminaalmenetluse mõistliku aja põhimõtte rikkumisega, prevaleerib kriminaalasja mõistliku aja jooksul menetlemise nõue (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. aprilli
  5. a otsus asjas nr 3-1-1-14-11, p 10). Eeltoodust tulenevalt ei nõustu kolleegium kassaatori seisukohaga, et maakohtu väidetavalt ebapiisav põhistus menetlusaja mõistlikkuse küsimuses tingib obligatoorselt kriminaalasja saatmise maakohtule uueks arutamiseks.
  6. Samas soostub kolleegium kaitsja järeldusega, et käesolevas kriminaalasjas on rikutud A. Jaansoo Põhiseaduse §-st 14 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 lgst 1 tulenevat õigust menetlusele mõistliku aja jooksul.
  7. Nõustuda ei saa ringkonnakohtu seisukohaga, et A. Jaansoo suhtes toimunud menetluse kestust tuleb arvestada alles
  8. oktoobrist 2006, mil A. Jaansoole esitati kahtlustus selles, et ta varjas AS Tamsalu Veskid käivet ning moonutas aktsiaseltsi raamatupidamise andmeid. 14.1 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  9. juuni
  10. a otsuses asjas nr 3-1-1-43-10 (punktis 25) selgitati järgmist: "Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt hakkab kriminaalasjades see periood, mida EIÕK art 6 lg 1 järgi menetlusaja mõistlikkust hinnates arvestada, kulgema niipea, kui isikule on esitatud (konventsiooni tähenduses) "süüdistus". Seejuures on inimõiguste kohus kriminaalsüüdistust EIÕK art 6 lg 1 mõttes määratlenud kui pädeva asutuse poolt isikule esitatud ametlikku teadet kahtlusest selle kohta, et isik on pannud toime kuriteo. (Vt nt Reinhardt ja SlimaneKaļd v Prantsusmaa, otsus
  11. märtsist 1998, p 93 ja Malkov v. Eesti, otsus
  12. veebruarist 2010, p 56.) Samuti tulevad menetlusaja kulgemise käivitajana arvesse muud ametivõimude meetmed või toimingud, mis viitavad küll üksnes kaudselt riigipoolsele kuriteokahtlusele isiku suhtes, kuid mis mõjutavad oluliselt kahtlustatava olukorda (vt nt Kangasluoma v. Soome, otsus
  13. jaanuarist 2004, p 26). Menetlusaja mõistlikkuse hindamisel aluseks võetava perioodi alguspunktina on käsitatav näiteks isiku vahi alla võtmise kuupäev või aeg, mil isiku suhtes on alustatud kohtueelset menetlust ja - ehkki teda ei ole vahistatud - on ta ametlikult uurimisest teada saanud või see uurimine mõjutab teda (vrd Reinhardt ja Slimane-Kaļd v Prantsusmaa, p 93 ja Kangasluoma v. Soome, p 26). Näiteks otsuses Malkov v Eesti leidis inimõiguste kohus, et kaebaja suhtes kriminaalmenetluse alustamise ajaks ei saa lugeda kuriteosündmuse suhtes kriminaalmenetluse alustamise kuupäeva ega kuupäeva, mil kaebaja kuulati (pealiskaudselt) üle tunnistajana (sest sel ajal ei puudutanud menetlus kaebajat), vaid kuupäeva, mil uurija koostas kaebaja süüdistatavana vastutusele võtmise määruse ja kaebaja kuulutati tagaotsitavaks (kuna kaebaja pidi umbes sel ajal saama teada sellest, et ametiasutused otsivad teda taga). Menetlusaja kulgemise alguseks võib olla ka esimene ülekuulamine politsei poolt (Kangasluoma v. Soome, p 26), dokumentide võetus (T.K. ja S.E. v. Soome, otsus
  14. maist 2005) või isiku elu- ja tööruumides toimunud läbiotsimine (Coėme jt v. Belgia, otsus
  15. juunist 2000, p 133). Samuti mõjutab kriminaalmenetlus oluliselt isiku olukorda ja tuleb seega lugeda alanuks ajast, mil ametivõimud rakendavad isiku suhtes eksisteeriva kuriteokahtluse kohta tõendite kogumiseks meetmeid, millega sekkutakse isiku teadmata tema eraellu, nt küsitletakse seoses isiku käitumisega tunnistajaid (vt Šubinski v. Sloveenia, otsus
  16. jaanuarist 2007, p 65). Samas pole iseenesest alust lugeda juriidilisest isikust maksukohustuslase juhi kui füüsilise isiku suhtes toimunud maksukuriteo menetlemist alanuks pelgalt seetõttu, et seoses samade rikkumistega kohaldati sanktsioone juriidilise isiku suhtes (vt Hozee v. Holland, otsus
  17. maist 1998, p 44)." 14.2 Käesolevas asjas tuleb lugeda kriminaalmenetlus A. Jaansoo suhtes alanuks hiljemalt
  18. novembrist 2005, mil Viru Ringkonnaprokuratuur alustas A. Jaansoo suhtes esitatud kuriteokaebuse kontrollimiseks kriminaalmenetlust

§ 289tunnustel (vt käesoleva otsuse punktid 1.1 ja 1.3).

Käesolev kriminaalmenetlus keskendus algusest peale konkreetselt A. Jaansoo suhtes tõusetunud kuriteokahtluse kontrollimisele ja menetluse käigus ette võetud uurimistoimingud olid suunatud tõendusteabe kogumisele A. Jaansoo käitumise kohta. Seejuures ei ole tähtsust, et kriminaalmenetlust alustati üksnes ametiseisundi kuritarvitamise (

§ 289), mitte aga maksukuriteo (Kr

K § 1481 ja

§ 386) koosseisule viidates.

Need kuriteokaebuses kajastatud faktilised asjaolud, mille kontrollimiseks

§ 289tunnustel kriminaalmenetlust alustati, on määrava tähtsusega ka A.

Jaansoole hiljem maksukuriteos esitatud kahtlustuse ja süüdistuse seisukohalt. Isegi juhul, kui pankrotihalduri kuriteokaebuses poleks maksukuriteo kahtlusele osutatud, pidanuks menetleja mõistlikult tegutsedes aru saama, et kui kuriteokaebuse keskne faktiväide AS Tamsalu Veskid kanamunade müügikäibe osalise varjamise kohta osutub tõeseks, on A. Jaansoo käitumises tõenäoliselt ka maksukuriteo tunnused. Seega asudes kontrollima 26. aprilli 2005. a kuriteokaebuses esitatud faktiliste asjaolude paikapidavust, hakkas menetleja sisuliselt uurima neid samu faktilisi asjaolusid, millest sõltus see, kas A. Jaansoo käitumises on maksukuriteo tunnused või mitte. Hiljem saidki

§ 289tunnustel alustatud kohtueelse menetluse tulemused aluseks sellele, et A.

Jaansoole esitati esmalt kahtlustus ja seejärel süüdistus maksukuriteos, milles kohtud on ta käesolevas asjas süüdi tunnistanud. Eeltoodust lähtudes on kriminaalmenetlus A. Jaansoo suhtes käesoleva otsuse tegemise ajaks väldanud vähemalt 5 aastat 9 kuud ja 8 päeva. 14.3 Samas on väär kaitsja seisukoht, nagu oleks menetlusaja mõistlikkuse hindamisel oluline ajavahemik, mis jääb kuriteo toimepanemise aja ja süüdistuse esitamise vahele. Ajavahemikku, mis jääb kuriteo toimepanemise ja isiku suhtes kriminaalmenetluse alustamise vahele, menetlusaja mõistlikkuse hindamisel arvesse ei võeta, kuna kriminaalmenetlus ei alga kuriteo toimepanemisega. Kuriteo toimepanemise ja kriminaalmenetluse alustamise vahele jääval perioodil ei saa rääkida ka kriminaalmenetlusega kaasnevatest piirangutest isiku põhiõigustele. Samuti pole kõnealuses kontekstis otsest tähtsust süüdistusakti koostamise ajal, sest süüdistusakti koostamisega kriminaalmenetlus ei lõpe.

  1. Menetlusaja mõistlikkust tuleb hinnata konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal, lähtudes seejuures eeskätt järgmistest kriteeriumidest: 1) kohtuasja keerukus; 2) kaebaja käitumine; 3) asjaomaste asutuste (riigivõimu) käitumine ja 4) selle olulisus, mis on kaebaja jaoks konkreetses menetluses kaalul (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. juuni
  3. a otsus asjas nr 3-1-1-43-10, p 30). 15.1 Kolleegium ei nõustu kohtute seisukohaga, et käesolev kriminaalasi on keskmisest keerukam ja mahukam. Ainuüksi asjaolu, et menetletakse maksukuritegu, ei muuda kriminaalasja keerukaks ega mahukaks. Õiguslikust küljest on A. Jaansoole esitatud süüdistus keskmise keerukusega: tegemist on küllaltki lihtsakoelise müügikäibe varjamisega ja varjatud käibe arvelt ettevõtlusega mitteseotud väljamaksete tegemisega. Tõenduslikust aspektist taandus kriminaalasja lahendamine algusest peale suuresti järgmiste küsimuste lahendamisele: 1) kas AS-s Tamsalu Veskid kanamunade müügikäibe kohta peetud käsikirjalistes kaustikutes sisalduvad andmed, mis ei ühti aktsiaseltsi ametliku raamatupidamise andmetega, kajastavad tegelikke sularahalaekumisi ja 2) kas A. Jaansoo oli AS Tamsalu Veskid maksudeklaratsioone esitades või selleks korraldusi andes teadlik, et deklaratsioonides on osa aktsiaseltsi munamüügikäibest ja ettevõtlusega mitteseotud väljamaksetest kajastamata. Juba kriminaalmenetluse alustamisel oli menetleja käsutuses AS Tamsalu Veskid pankrotihalduri tellitud vannutatud audiitori arvamus kanamunade müügitehingute kajastamise kohta AS Tamsalu Veskid raamatupidamises. Samuti olid menetlejale algusest peale teada ja kättesaadavad aktsiaseltsi raamatupidamisandmed ning dokumendid, mis praeguseks kohtute poolt tuvastatu kohaselt kajastasid aktsiaseltsi tegelikku munamüügikäivet (käsikirjalised kaustikud). Ka asjas tähtsust omavate tunnistajate leidmist ei saa pidada keerukaks, sest valdavalt oli tegemist AS Tamsalu Veskid endiste töötajatega. Põhilised tunnistajad kuulati kohtueelses menetluses üle mõni aeg pärast kriminaalmenetluse alustamist veidi enam kui ühe kuu jooksul (vt otsuse punkt 1.4). Kolleegiumi hinnangul ei ole veenev ka ringkonnakohtu põhjendus, mille kohaselt on kriminaalasja eriline keerukus tingitud vajadusest võrrelda AS Tamsalu Veskid topeltraamatupidamist kontoväljavõtete ja muude aktsiaseltsi majandustegevust kajastavate andmetega. Kriminaalasja materjalidest ei nähtu, et tegemist olnuks sedavõrd töömahuka ülesandega, mille täitmiseks vajalik aeg oleks proportsioonis käesoleva kriminaalmenetluse kestusega. Kolleegium möönab, et alates
  4. aprillist 2007 suurendas kriminaalasja mahtu vajadus käsitleda ka A. Jaansoole

§ 201

lg 2 p 2 järgi esitatud omastamissüüdistust (vt otsuse punkt 1.11), mille osas maakohus hiljem kriminaalmenetluse aegumise tõttu lõpetas. Samuti kahtlustati A. Jaansood kuni

  1. juunini 2008 rahapesus (vt otsuse punktid 1.6 ja 1.18). Samas ei saa käesolevat kriminaalasja ka omastamis- ja rahapesusüüdistust arvesse võttes keskmisest keerukamaks ja mahukamaks pidada. Kokkuvõttes pole asjas kogutud tõendite maht (kokku 4 köidet) väga suur ja miski ei viita sellele, et nende tõendite kogumine oleks olnud eriliselt keerukas. 15.2 Kriminaalasja materjalidest ei nähtu, nagu oleks A. Jaansoo või tema kaitsja põhjustanud kriminaalmenetluses märkimisväärseid viivitusi. 15.3 Seevastu on kriminaalasja menetlejate tegevuses - eeskätt kohtueelses menetluses -täheldatavad ulatuslikud tegevusetuse ja väheaktiivse tegevuse perioodid, mis kolleegiumi hinnangul ongi menetluse pikaajalisuse peamiseks põhjuseks. Esmalt väärib märkimist, et tõendusteave, millele tuginedes kohtud on A. Jaansoo käesolevas asjas süüdi tunnistanud, oli valdavas osas kohtueelse menetleja käsutuses juba
  2. a alguseks. Selleks ajaks oli uurija olulisemad tunnistajad enamjaolt üle kuulanud. Samuti oli menetlejale teada ja kättesaadavad muud hiljem süüdimõistva kohtuotsuse tegemise aluseks saanud tõendid (s.o AS-s Tamsalu Veskid kanamunade müügi kohta peetud käsikirjalised kaustikud, nende alusel koostatud audiitori arvamus, aktsiaseltsi raamatupidamisdokumendid ja maksudeklaratsioonid). Samas muutus menetlus kriminaaltoimiku kohaselt
  3. a algusest alates märkimisväärselt passiivseks. Alles
  4. oktoobril 2006 tegi uurija pankadele järelepärimised A. Jaansoo ja AS Tamsalu Veskid kontoväljavõtete saamiseks ja kuulas A. Jaansoo kahtlustatavana üle (vt otsuse punktid 1.5 ja 1.6). Maksukuriteo tunnuseid hakati A. Jaansoo tegevuses ühemõtteliselt uurima alles jaanuaris 2007 (vt otsuse punkt 1.8), ehkki tegelikult pidanuks menetleja seda mõistlikult toimides tegema juba siis, kui
  5. aprilli
  6. a kuriteokaebuse alusel kriminaalmenetlust alustati. Ka pärast uurimisalluvuse muutmist jätkus kohtueelne menetlus aeglases tempos. Esimene märkimist vääriv menetlustoiming leidis aset alles
  7. aprillil 2007 (vt otsuse punktid 1.9 ja 1.10). Ka siis oli tegemist järelpärimiste ja dokumendinõuete esitamisega pankadele ning Maksu- ja Tolliametile. Selliseid toiminguid ei saa pidada keerukateks ega aeganõudvateks. Aprillist oktoobrini tehti uurimistoiminguid vaid üksikutel päevadel (vt otsuse punktid 1.12-1.16). Pärast
  8. a oktoobrikuud muutus kohtueelne menetlus veelgi passiivsemaks.
  9. jaanuaril 2008 esitati Maksu- ja Tolliametile dokumendinõue (otsuse punkt 1.17), mille selle sisu arvestades oleks võinud esitada juba koos käesoleva otsuse punktis 1.9 osutatud dokumendinõudega. Kriminaalasja materjalidest ei nähtu, et
  10. a jaanuarist kuni juunini ja
  11. a juulist kuni
  12. a aprillikuuni oleks astutud mingeid samme kohtueelse menetluse toimetamiseks. Seega võib kohtueelses menetluses täheldada mitmeid pause ja väheaktiivse tegevuse perioode. Kriminaalasja materjalidest, sh prokuröri kassatsioonivastusest ei nähtu asjaolusid, mis võimaldaks pidada sellised viivitusi objektiivselt põhjendatuks ja kohtueelsele menetlusele kulunud aega tervikuna mõistlikuks. Kohtumenetlusele kulunud aja mõistlikkust hinnates võib pidada kriitiliseks süüdistusakti kohtusse saabumise ja eelistungi vahele jäänud enam kui 13-kuulist perioodi. 15.4 Euroopa Inimõiguste Kohtu arvates on süüdistataval kriminaalasjas õigus sellele, et tema asja menetletaks erilise hoolikusega. EIÕK art 6 lg 1 eesmärk kriminaalasjades on vältida seda, et süüdistatav peaks oma saatuse osas liiga kauaks ebakindlasse olukorda jääma. (Vt Konashevskaya jt v. Venemaa, otsus
  13. juunist 2010, p 43). A. Jaansoo jaoks on ebakindlus küsimuses, kas ta tunnistatakse kriminaalkorras süüdi või mitte, kestnud käesolevaks ajaks juba peaaegu 6 aastat. 15.5 Eeltoodud põhjustel asubki kolleegium seisukohale, et käesolevas asjas on rikutud A. Jaansoo õigust menetlusele mõistliku aja jooksul.
  14. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib kohus, juhul kui ta leiab, et süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul on rikutud, EIÕK art 6 lg 1 esimese lause täitmiseks kõiki asjaolusid kaaludes kriminaalmenetluse määrusega otstarbekuse kaalutlusel lõpetada, teha õigeksmõistva otsuse või arvestada mõistliku aja ületamist karistuse mõistmisel (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  15. juuni
  16. a otsus asjas nr 3-1-1-43-10, p 20 koos viidetega varasematele lahenditele). Otsustamaks, millise abinõuga konkreetsel juhul mõistliku menetlusaja ületamisele reageerida, tuleb kohtul eeskätt kaaluda ühelt poolt seda, millisel määral on rikutud süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul, ja teiselt poolt avalikku menetlushuvi konkreetses asjas, sh kuriteo raskust. Mida raskem on kuritegu, seda ulatuslikum peab olema mõistliku menetlusaja nõude rikkumine, et sellega oleks võimalik põhjendada süüdistatava õigeksmõistmist või tema suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  17. märtsi
  18. a otsus asjas nr 3-1-1-6-11, p 19.1.) 16.1 Käesoleva kriminaalasja kogukestust (vt punkt 14.2) ja menetlejate-poolseid minetusi (vt punkt 15.3) arvestades leiab kolleegium, et A. Jaansoo õigust mõistlikule menetlusajale on rikutud määral, mida ei saa pidada tähtsusetuks, ent samas ka mitte väga intensiivseks. Rikkumise raskust vähendab seegi, et A. Jaansoo pole kriminaalasjas vahi all viibinud. Seejuures on A. Jaansoo pannud toime maksupettuse, mille ulatus ületab 6,7 miljonit krooni. Teisalt ei saa jätta tähelepanuta, et ehkki A. Jaansoo süüküsimuse menetlemine jõuab käesoleva Riigikohtu otsusega lõpule, tuleb kannatanu tsiviilhagi saata otsuse punktis 18 jj märgitud põhjustel ringkonnakohtule uueks arutamiseks. See tähendab paratamatult ka mõistliku menetlusaja riive mõningast süvenemist. Neid asjaolusid silmas pidades leiab kolleegium, et A. Jaansoo õiguste rikkumine tuleb heastada talle mõistetud karistuse kergendamisega. 16.2 Eeltoodust tulenevalt ja arvestades seda, et A. Jaansood süüdi tunnistades ei ole kohtud materiaalõiguse kohaldamisel eksinud, tühistab kolleegium maakohtu ja ringkonnakohtu otsused A. Jaansoole mõistetud karistuste osas ning mõistab süüdistatavale kergema karistuse. Karistuse mõistmisel lähtub Riigikohus

§ 386

lg 1 sanktsioonist, sest see on

§ 5lg-te 2 ja 3 mõttes kõige kergem.

Arvestades menetlusaja pikkust vähendab kolleegium A. Jaansoole mõistetud vangistuse pikkust 1 aastalt ja 6 kuult 6 kuule. Mõistetav vangistus tuleb jätta

§ 73lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi kolmeaastase katseajaga täitmisele pööramata.

III

  1. Kolleegium ei nõustu kassaatori arvamusega, et asjades nr 3-2-1-25-06 ja nr 3-1-1-60-07 väljendatud Riigikohtu seisukohad on teineteist välistavad ning et kriminaalasja arutavad kohtud ei ole põhimõtteliselt pädevad käesolevas kriminaalasjas esitatud kannatanu nõuet läbi vaatama. 17.1 Otsuses asjas nr 3-2-1-25-06 leidis Riigikohtu tsiviilkolleegium, et riik ei saa olemuselt maksunõuet esitada hagimenetluses. Maksunõue tuleb esitada haldusmenetluses, täpsemalt maksumenetluses. (Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  2. juuni
  3. a otsus asjas nr 3-2-1-25-06, p 11.) Muu hulgas sellele samale tsiviilkolleegiumi lahendile viidates asus Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses asjas nr 3-1-1-60-07 seisukohale, et MKS § 41 lg 1 ega § 168, mis näevad ette maksualases kuriteos süüdi tunnistatud isiku vastutuse kuriteo tagajärjel tekkinud võõra maksuvõla eest, ei saa olla kriminaalmenetluslikus tsiviilhagis esitatava nõude materiaalõiguslikuks aluseks. Seda seetõttu, et MKS § 41 lg 1 ja § 168 ei sätesta eraõiguslikku kahju hüvitamise alust, vaid näevad ette maksukuriteo toime pannud isiku avalik-õigusliku solidaarvastutuse maksukuriteo tagajärjel tekkinud võõra maksuvõla eest. Kolleegium selgitas, et maksukuriteo toimepanija vastu on võimalik esitada nõue MKS § 41 lg 1 või § 168 alusel üksnes maksumenetluses vastutusotsuse tegemisega, mitte hagi esitamisega tsiviil- või kriminaalasjas. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. jaanuari
  5. a otsus asjas nr 3-1-1-60-07, p 38.) Kriminaalkolleegium on ka hilisemas praktikas kinnitanud, et kriminaalmenetluslikus tsiviilhagis ei saa esitada maksunõuet (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  6. oktoobri
  7. a otsus asjas nr 3-1-1-73-09, p-d 9-11). 17.2 See, et tsiviilhagis ei ole võimalik esitada maksunõuet (sh vastutusnõuet), ei tähenda aga seda, et tsiviilhagis ei saaks riik nõuda hüvitist sellise kahju eest, mis seisneb (kolmanda isiku vastu suunatud) riigi maksunõude reaalväärtuse vähenemises või maksunõudelt teenimata finantstulus (vt lähemalt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  8. jaanuari
  9. a otsus asjas nr 3-1-1-60-07, p 43 jj;
  10. novembri
  11. a otsus asjas nr 3-1-1-83-10, p-d 30-36;
  12. märtsi
  13. a otsus asjas nr 3-1-1-611, p 15, samuti
  14. oktoobri
  15. a otsus asjas nr 3-1-1-73-09, p 12). Viimatinimetatud juhul ei nõuta süüdistatavalt (võõra) maksuvõla tasumist, vaid hüvitist selle eest, et tema õigusvastase teo (deklareerimiskohustuse rikkumise) tõttu on riigi maksunõude väärtus langenud. Selline nõue ei ole käsitatav maksunõudena, vaid deliktiõigusliku kahju hüvitamise nõudena, mille materiaalõiguslik alus tuleneb tsiviilõigusest (sõltuvalt asjaoludest kas TsK § 448 lg-st 1 või VÕS §-st 1043 ja § 1045 lg 1 p-st 7). Järelikult ei ole sellise nõude esitamine kriminaalmenetluslikus tsiviilhagis vastuolus Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsuses asjas nr 3-2-1-25-06, samuti kriminaalkolleegiumi otsuses asjas nr 3-1-1-60-07 väljendatuga.
  16. Samas on kolleegium seisukohal, et kohtute otsustus rahuldada 5 772 271 krooni ulatuses kannatanu tsiviilhagi on olulises ulatuses põhistamata (TsMS § 669 lg 1 p 5), kusjuures see viga võis tuua kaasa ebaõige otsuse. Märgitu on TsMS § 692 lg 1 p 2 kohaselt kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise alus. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  17. septembri
  18. a otsus asjas nr 3-1-163-09, p 13.) Samuti on kohtud kohaldanud põhjendamatult VÕS § 127 lg-t
  19. 18.1 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  20. novembri
  21. a otsuses asjas nr 3-1-1-83-10 selgitati äriühingu juhatuse liikme poolt deklareerimiskohustuse rikkumisega riigile tekitatud kahju suuruse arvestamise põhimõtteid kokkuvõtlikult järgmiselt (vt otsuse punkte 32-35). Riigile äriühingu juhatuse liikme poolt deklareerimiskohustuse rikkumisega tekitatud kahju suuruse arvestamiseks tuleb esmalt tuvastada varjatud maksukohustuse suurus. Seejärel tuleb kindlaks teha 1) summa, mille ulatuses olnuks selline maksukohustus äriühingust maksumaksjalt sissenõutav maksukohustuse tekkimise ajal ja 2) summa, mille ulatuses olnuks selline maksukohustus maksumaksjalt sissenõutav ajal, mil maksuhalduril oli pärast varjatud maksukohustusest teadasaamist mõistlikult tegutsedes võimalik maksumaksjat siduvalt kohustada oma maksuvõlga tasuma. Nende summade vahe on käsitatav maksumaksjast äriühingu juhatuse liikme poolt deklareerimiskohustuse rikkumisega riigile tekitatud kahjuna. Teise komponendina tuleb tuvastada maksuintressi-summa äriühingust maksumaksja varjatud maksukohustuse sellelt osalt, mis oli maksukohustuse tekkimise ajal maksumaksjalt sissenõutav. Seejuures saab maksuintresse arvestada
  22. juulist 2002, mil jõustusid intressikohustuse tekkimise aluseks olevad MKS §-d 115 ja 117, kuni ajani, mil maksuhalduril oli pärast varjatud maksukohustusest teadasaamist mõistlikult tegutsedes võimalik maksumaksjat siduvalt kohustada oma maksuvõlga tasuma. Selliselt leitud summast tuleb lahutada maksuintressisumma see osa, mis olnuks maksumaksjalt sissenõutav ajal, mil maksuhalduril oli mõistlikult tegutsedes võimalik maksumaksjat siduvalt kohustada maksuintressi tasuma. Saadud vahe on samuti käsitatav äriühingu juhatuse liikme poolt deklareerimiskohustuse rikkumisega riigile tekitatud kahjuna. Selleks, et tuvastada riigi maksunõude sissenõutavuse määr ühel või teisel ajahetkel, tuleb hinnata maksumaksja varalist olukorda sellel ajahetkel, võttes arvesse nii maksumaksja varaliselt hinnatavaid õigusi kui ka kohustusi. Kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse (TsK § 448 lg 1; VÕS § 1043 jj) kohaldamiseks peab hageja tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Kui hageja on tõendanud kahju õigusvastase põhjustamise kostja poolt, siis vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab süü puudumise. Seega peab maksumaksja maksukohustuse sissenõutavuse määra (ja seega ka maksumaksja varalise seisundi) ning selle muutumise kui kahju ulatust determineerivad asjaolud üldjuhul tõendama kannatanu (riik maksuhalduri kaudu). Ühe erandina sellest reeglist ei pea aga kannatanu tõendama, et maksukohustuse tekkimise ajal puudusid maksumaksjal varalised kohustused teiste võlausaldajate ees (mis võinuksid vähendada maksumaksja suutlikkust täita oma maksukohustust). 18.2 Käesolevas asjas tuvastas maakohus, et AS Tamsalu Veskid maksejõulisus vähenes
  23. a sügisel, kuni selle ajani oli äriühing täielikult maksejõuline. Vaatamata sellele jättis kohus kindlaks tegemata, millises ulatuses oleks AS Tamsalu Veskid olnud võimeline täitma seda osa A. Jaansoo poolt deklareerimata jäetud maksukohustusest, mis tekkis
  24. a sügisest kuni
  25. a aprillikuuni. Seega on tuvastamata, kas ja kui, siis millises ulatuses A. Jaansoo AS Tamsalu Veskid
  26. a sügisel ja hiljem tekkinud maksukohustust varjates riigile kahju tekitas. Järelikult on maakohtu otsus kahju ulatuse osas põhistamata. Ringkonnakohus sellele minetusele ei reageerinud, ehkki tsiviilhagi rahuldamise ebapiisavale põhistatusele osutati ka A. Jaansoo ja tema kaitsja apellatsioonides (vt kriminaaltoimiku IV kd, tl 151 ja 157-158). 18.3 Selle asemel, et võtta seisukoht küsimuses, kas on tõendatud, et A. Jaansoo põhjustas ka
  27. a sügisel ja hiljem tekkinud AS Tamsalu Veskid maksukohustust varjates riigile tsiviilhagis märgitud kahju, vähendas kohus VÕS § 127 lg-s 6 ette nähtud kohtu diskretsiooniõigusele viidates tsiviilhagi rahuldamise ulatust 1 000 000 krooni võrra. VÕS § 127 lg 6 (
  28. juulist 2002
  29. detsembrini 2005 kehtinud redaktsioonis) sätestas, et kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral, otsustab hüvitise suuruse kohus. Riigikohtu tsiviilkolleegium on selgitanud, et VÕS § 127 lg 6 kohaldamiseks peab olema võimatu tõendada kahju täpset suurust (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  30. märtsi
  31. a otsus asjas nr 3-2-1-2-08, p 18). Maakohtu ega ringkonnakohtu otsuses ei leidu ühtegi põhjendust selle kohta, miks on käesolevas asjas kahju täpse suuruse tõendamine võimatu ja milles selline võimatus seisneb. Lisaks märgib kolleegium järgmist. VÕS § 127 lg 6 kohaldamine eeldab ka seda, et kahju tekitamine on kindlaks tehtud. Kuna käesolevas asjas ei ole tuvastatud, kas AS Tamsalu Veskid oleks üldse olnud võimeline
  32. a sügisel ja hiljem tekkinud maksukohustust täitma, ei ole ühemõtteliselt kindel ka see, kas selle maksukohustuse varjamisega riigile kahju tekitati. Kokkuvõttes ei nähtu kohtuotsustest VÕS § 127 lg 6 kohaldamise eeldusi. 18.4 Eeltoodud põhjustel leiab kolleegium, et tsiviilhagi lahendamist puudutavas osas tuleb kohtuotsused põhistamatuse tõttu tühistada.
  33. Eelnevalt käsitletud põhistamiskohustuse rikkumine sai alguse maakohtu otsusest. Kuna see rikkumine puudutab aga üksnes tsiviilhagi lahendamist, on TsMS § 656 lg 1 p-st 5 ja § 657 lg 1 pdest 2 ja 21 lähtudes võimalik saata käesolev kriminaalasi tühistatud osas uueks arutamiseks ringkonnakohtule (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  34. juuni
  35. a otsus asjas nr 3-1-1-41-11, pd 18.1-18.2 ja
  36. mai
  37. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-41-09, p 9). Kolleegium leiab, et arvestades muu hulgas eelnevalt tuvastatud mõistliku menetlusaja nõude rikkumist, tulebki kriminaalasi tsiviilhagi puudutavas osas saata uueks arutamiseks ringkonnakohtule. IV
  38. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 p-dest 6 ja 7, § 362 p-st 2, samuti TsMS § 669 lg 1 p-st 5, § 692 lg 1 p-st 2 ja § 691 p-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium maakohtu ja ringkonnakohtu otsused A. Jaansoole karistuse mõistmise ja temalt Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) kasuks 5 772 271 krooni väljamõistmise osas. Muus osas tuleb ringkonnakohtu vaidlustatud otsus muutmata jätta. Riigikohus mõistab A. Jaansoole ise uue kergema karistuse. Seega jõustub A. Jaansoo süüditunnistamine ja karistamine käesoleva otsuse tegemisega (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  39. aprilli
  40. a otsus asjas nr 3-1-1-3-10, p 41). Tsiviilhagi lahendamist puudutavas osas saadab kolleegium kriminaalasja uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule.
  41. Kassaator esitas Riigikohtu istungil taotluse hüvitada A. Jaansoole valitud kaitsjale kassatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest makstud tasu summas 691 eurot 20 senti. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on süüdistataval õigus eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus ja ta on kohustatud hüvitama üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  42. veebruari
  43. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-94-06, p 10.2;
  44. mai
  45. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-26-08, p 14;
  46. aprilli
  47. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-10-09, p 61 ja
  48. septembri
  49. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-72-09, p 22). Kuna Riigikohus tühistab kaitsja kassatsiooni alusel kriminaalasja menetledes osaliselt maakohtu ja ringkonnakohtu otsused, tuleb valitud kaitsjale kassatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest makstud tasu kui menetluskulu (KrMS § 175 lg 1 p 1) A. Jaansoole mõistlikus ulatuses hüvitada. Kolleegium leiab, et taotletud 691 eurot 20 senti saab käesolevas asjas pidada mõistlikuks kaitsjatasuks ja see summa tuleb süüdistatavale hüvitada. Priit Pikamäe, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.