Obsah (5)

§ 177§ 173§ 168§ 59§ 184

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbiv

) § 177 lg 1 esimeses lauses sätestatud otsuste vastuvõtmisel ei saa A. Mägi hääletada ja

§ 177

lg 1 teisest lausest tulenevalt ei arvestata nimetatud otsuste vastuvõtmisel hääletamisõiguseta osaniku hääli kvoorumi hindamisel, ei välista

§ 177lg 1 esimene lause A.

Mägi õigust osaleda selle otsuse tegemisel, millega antakse praeguses tsiviilasjas määruskaebuse esitamiseks esindusõigus.

§ 177

lg 1 esimese lause kohaselt ei või osanik hääletada, kui otsustatakse osaniku kohustusest või vastutusest vabastamist või osaniku ja osaühingu vahel tehingu tegemist või osaniku ja osaühingu vahel õigusvaidluse pidamist ning selles tehingus või õigusvaidluses esindaja määramist või küsimusi, mis puudutavad selle kontrollimist või hindamist, milline on osaniku või tema esindaja tegevus juhatuse või nõukogu liikmena. Viidatud otsusega otsustati aga lisaks osanik A. Mägi vastu nõude esitamisele ka võlgniku vastu nõude esitamine ja määrati selle isiku vastu nõude esitamiseks võlausaldaja esindaja. Kui

§ 177lg 1 välistab A.

Mägi kui osaniku hääleõiguse võlausaldaja ja A. Mägi vaheliste õigusvaidluste pidamise ja sellistes vaidluses esindaja määramise otsustamisel, siis võlgniku ja võlausaldaja vahelistes vaidlustes nõude esitamise ja viidatud nõuete esitamiseks võlausaldaja esindaja määramise otsustamisel ei ole A. Mägi hääleõigust piiratud ning

§ 177lg 1 teine lause ei piira selliste otsuste vastuvõtmisel ka kvoorumit.

Isegi siis, kui võlgniku ainuosanikuks on A. Mägi, ei saa võlausaldaja osanikku A. Mägi samastada võlgnikuga. A. Mägi ja võlgnik on kaks eri isikut. Võlgnik ei ole võlausaldaja osanik ning võlgniku vastu nõude esitamise ja selles õigusvaidluses võlausaldaja esindaja määramise otsustamisel oli A. Mägil hääleõigus.

§ 173lg 2 teisest lausest tulenevalt tuleb lugeda, et A.

Mägi hääletas otsuse vastu. Kuivõrd

1. veebruari
2. a protokollist saab selgelt järeldada, et otsuse vastuvõtmise eelduseks olevaid hääli ei antud ning seetõttu otsust vastu ei võetud, ei kontrolli kohus A. Mägi esitatud vastuväiteid, mis puudutasid seda, et otsus võeti vastu otsuse vastuvõtmise korda rikkudes ning on seetõttu tühine. Advokaat A. Kattelil ega R. Mererannal ei ole võlausaldaja esindamise õigust ka muudest asjaoludest tulenevalt. Viidatud isikute esindusõigus ei tulene pankrotiseaduse (PankrS) §-st 82 ega ka ühegi teise pankrotiseaduse sätte mõttest. Vastupidi, PankrS § 94 lg-st 2 tuleneb selgesti, et nõude pankrotimenetluses, millest tulenevalt hääli määratakse, saab esitada üksnes võlausaldaja suhtes esindusõigust omav isik. Seega ei piisa nõude materiaalõiguslikust olemasolust võlausaldaja esindajal esindusõiguse tekkimiseks. See, kas võlausaldaja oma nõude pankrotimenetluses esitab, on võlausaldaja otsustada ning hääli saab määrata üksnes sellisele võlausaldajale, kes on pankrotimenetluses nõude esitanud.

§ 168

lg 1 p 10 ja § 177 lg 1 esimene lause ei laiene osanikuga või juhatuse liikmega samaväärset huvi omavate isikute suhtes. Kuigi tehingud ja toimingud, mis võivad osaühingule raha sisse tuua, võivad olla osaühingule kasulikud, ei näe ükski seadusesäte ette, et üks osanik, eeldusel, et tal ei ole seaduse või põhikirjaga nõutavat häälteenamust saaks otsustada volituse andmist või omada osaühingu esindusõigust. Osaühingu esindamise õigus saab olla üksnes sellel isikul, kelle puhul on esindusõiguse tekkimise eeldused täidetud. Esindusõigus ei saa tekkida ka käsundita asjaajamisest tulenevalt, sest võlaõigusseaduse § 1018 jj ei loo praegusel juhul esindusõigust. Pankrotimenetluses kaitseb pankrotihaldur kõikide nende võlausaldajate huve, keda seaduse kohaselt saab pidada pankrotivõlausaldajateks, st nende huve, kes on esitanud pankrotimenetluses nõude seaduses sätestatud korras. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 8. Võlausaldaja esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu määruse ja saata asi uueks lahendamiseks samale ringkonnakohtule. Võlausaldaja arvates pidanuks ringkonnakohus TsMS § 219 lg 1 alusel määrama talle esindaja, vastasel korral saavad tema olulised huvid kahjustatud. Ringkonnakohus on valesti hinnanud võlausaldaja põhikirja. Vajalik ei olnud 7/10 häälteenamus. 16. veebruari 2011. a otsus on vastu võetud osanike koosolekut kokku kutsumata. Sel juhul tuleb põhikirja järgi lähtuda seaduse nõuetest.

§ 173ja § 174 lg 2 järgi oli nõutav häälteenamus (2/3 osa omanik R.

Mererand oli otsuse poolt ja 1/3 osa omanik A. Mägi vastu) olemas. Ringkonnakohus on kitsendavalt tõlgendanud

§ 177lg-t 1.

Hääletuskeeldu tuleks laiendada ka olukorrale, mil on tegu seotud isikutega (A. Mägi on võlgniku ainuosanik).

§ 177

lg 1 eesmärk on tõkestada osaühinguga huvide konfliktis oleva osaniku poolt osaühingu tegevuse mõjutamist.

1. Määruskaebusele vastuseid esitatud ei ole. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et määruskaebus on osaliselt põhjendatud ning maa- ja ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 alusel tühistada. Asi tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks.
3. Kolleegium analüüsib kõigepealt määruskaebuse väidet, et ringkonnakohus tõlgendas

§ 177lg-t 1 kitsendavalt.

Ringkonnakohus leidis, et

§ 177

lg 1 ei piira võlgniku ja võlausaldaja vahelistes vaidlustes nõude esitamise ja nõude esitamiseks võlausaldaja esindaja määramise otsustamisel A. Mägi kui võlgniku ainuosaniku esindusõigust. Võlgniku ainuosanikku ei saa samastada võlgnikuga, tegemist on kahe eraldiseisva isikuga. 12. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et

§ 177

lg 1 ei piira taolisel juhul osaniku hääletamisõigust.

§ 177

lg 1 esimese lause kohaselt ei või osanik hääletada, kui otsustatakse mh osaniku ja osaühingu vahel tehingu tegemist või osanikuga õigusvaidluse pidamist ning selles tehingus või õigusvaidluses osaühingu esindaja määramist.

§ 177lg 1 teise lause järgi esindatuse määramisel selle osaniku hääli ei arvestata.

Kolleegium märgib kõigepealt, et kuigi

§ 168

lg 1 kataloogis osanike pädevuse kohta ei ole selgesõnaliselt sätestatud, et osanike pädevusse kuuluks ka selle otsustamine, kas teha osanikuga tehing või pidada temaga õigusvaidlusi, võimaldab

§ 168

lg 1 p 12 osanikel otsustada ka muid seadusega või põhikirjaga osanike pädevusse antud küsimusi.

§ 177lg 1 järgi on osanike pädevuses ka nimetatud küsimuste otsustamine.

13. Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et A. Mägi ja võlgnik on juriidilises mõttes eraldiseisvad isikud. Siiski on äriühinguõiguse üks põhimõte see, et osanikud peavad lähtuma osaühingut puudutavate otsuste tegemisel eelkõige osaühingu huvidest, mitte enda isiklikest huvidest või mõne enda kontrollitava äriühingu huvidest. Praegusel juhul kuulub A. Mägile 100% võlgniku osalusest. 100% osalus osaühingus annab ainuosanikule selle osaühingu tegevuse üle äriseadustiku järgi täieliku kontorolli. Sellisel juhul tekivad osanikul tema kontrolli all oleva äriühingu vastu nõude esitamise otsustamisel majanduslikud huvid, mis üldjuhul vastanduvad osaühingu huvidele. Seetõttu tuleb

§ 177

lg 1 tõlgendada niimoodi, et osanik ei või hääletada ka siis, kui otsustatakse, kas pidada tema ainuosalusega äriühinguga õigusvaidlust ja määrata selles õigusvaidluses esindaja. Majanduslike huvide konflikti tuleb sellisel juhul eeldada. Seega võlausaldaja

1. veebruari
2. a üldkoosolekul ei võinud A. Mägi osaleda selle otsustamisel, kas esitada nõue võlgniku vastu ja määrata selle nõude esitamisel võlausaldaja esindajaks R. Mererand. Kuna R. Mererand oli äriregistri andmete kohaselt
3. veebruari
4. a seisuga võlausaldaja 2/3 osalusega enamusosanik ja tema hääletas nõude esitamise poolt, on otsus nõutava häälteenamusega vastu võetud. A. Mägi vastuhäält

§ 177lg 1 teise lause järgi ei arvestata.

1. Määruse p-s 13 esitatud põhjustel on ekslik ringkonnakohtu seisukoht, et võlausaldajal ei olnud õigust esitada maakohtu määruse peale määruskaebust. Õigusvaidluse pidamine hõlmab seaduse eesmärgi kohaselt mh ka määruskaebuste esitamise õiguse õigusvaidluse käigus. Kuna ekslik on ka maakohtu seisukoht, et võlausaldajal ei olnud nõuetekohast volitust esitada nõue võlgniku pankrotimenetluses, tuleb tühistada ka maakohtu määrus. Asi tuleb saata maakohtule tagasi. Kolleegium märgib häälte arvu määramise kohta pankrotimenetluses veel järgmist. PankrS § 82 lg 3 kohaselt määrab kuni nõuete kaitsmiseni iga võlausaldaja häälte arvu pankrotihaldur tema käsutuses olevate dokumentide alusel. PankrS § 82 lg-d 4 ja 5 näevad vaidluste tekkimise korral ette, et häälte arvu kinnitab kohtunik ning et selle määruse peale saab esitada määruskaebuse. Kolleegium on seisukohal, et häälte arvu määramise menetluses ei saa lahendada vaidlusi, mis oma sisult kuuluvad nõuete kaitsmise menetlusse. Vastasel korral tekiks võimalus vaidlustada sama küsimust kaks korda, mis venitaks pankrotimenetlust oluliselt. Näiteks ei saa häälte arvu määramisel üldjuhul lahendada vaidlust, kas esitatud nõue on aegunud. Kuna seadusandja on siiski näinud ette õiguse esitada häälte arvu kinnitamise määruse peale määruskaebus, siis eelduslikult on määruskaebusega vaidlustatavad kohtu formaalsed eksimused (nt kinnitab ekslikult nõutust suurema või väiksema häälte arvu), vahepeal aset leidnud õigusmuudatused (nt on tühistatud nõude aluseks olnud dokument, nt haldusakt) ja kohtu diskretsioonist lähtuvad seisukohad esitatud nõude õigusliku põhistatuse kohta. Seega võib häälte arvu määramise menetluses eelduslikult välistada üksnes sellised nõuded, mida nende õiguslikust põhistatusest lähtudes ilmselgelt rahuldada ei saaks.
2. Kolleegium ei võta seisukohta määruskaebuse väite kohta, et võlausaldaja põhikirja kohaselt ei olnud vajalik 7/10 häälteenamus, kuna
3. veebruari
4. a osanike otsus on vastu võetud osanike koosolekut kokku kutsumata ja sel juhul tuleb põhikirja järgi lähtuda seaduse nõuetest. Ringkonnakohus ei ole seda väidet põhjalikult käsitlenud (maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuses ei olnud võlausaldaja seda väidet selgelt välja toonud) ja see eeldaks poolte tahte tuvastamist ehk asjaolude tuvastamist, millist pädevust Riigikohtul ei ole. Kolleegium viitab siinkohal
5. oktoobril 2011 tsiviilasjas nr 3-2-1-97-11 tehtud määruse p-le 27, milles leiti, et vähemalt üldjuhul ei tohiks hääletamise viis oluliselt mõjutada hääletustulemust. Tagada tuleks, et osaühingu juhatus või osanik ei saaks hääletusprotseduuri kuritarvitades saavutada endale meelepärast otsust.
6. Kolleegium ei nõustu, et kohtud pidanuksid võlausaldajale määrama esindaja TsMS § 219 lg 1 alusel. Äriühingu juhtimist puudutavad ja osalusest tekkivad vaidlused tuleb lahendada eelkõige äriühinguid reguleerivate sätete järgi. Selle kohta on andnud juhiseid ka Riigikohus oma eespool viidatud tsiviilasjas nr 3-2-1-97-11 tehtud määruse p-s 34: "Kolleegium möönab, et kõikvõimalikud erinevad vaidlused avaldaja osanike vahel avaldaja juhtimise korraldamise üle võivad lisaks kuhjuvatele menetluskuludele pärssida avaldaja juhtimist, menetlustes osalemist (mh esinduse ja kättetoimetamise küsimuste tõttu) ja viia kahju tekkimiseni nii avaldajale kui ka osanikele ning

§ 59lg 6 alusel koguni avaldaja sundlõpetamiseni.

Selle vältimiseks on osanikul võimalik taotleda

§ 184lg 6 alusel kohtu järelevalvele (vt Ts

MS § 4772) alluva ajutise juhatuse liikme määramist TsMS §-des 602-605 sätestatud korras (vt Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-130-06, p 15). Ajutise juhatuse liikme võib kohus määrata avaldajale ka hagi tagamise korras (vt Riigikohtu

1. mai
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-10, p 11)."
3. Kolleegium märgib, et kuna osanikuga õigusvaidluse pidamise otsustamine on äriseadustikuga antud osanike pädevusse, ei ole praeguses asjas tähtsust sellel, et
4. novembril 2011 on äriregistrisse võlausaldaja juhatuse liikmetena kantud R. Mererand ja A. Solvak. Juhatuse pädevuses ei ole otsustada osanikuga õigusvaidluse pidamine ja selles vaidluses esindaja määramine. Samal põhjusel jätab kolleegium tähelepanuta ka võlausaldaja
5. detsembri
6. a teate Riigikohtule, et võlausaldaja kiidab heaks võlgniku pankrotimenetluses esitatud nõudeavalduse ja seoses selle nõudeavaldusega kõikides kohtuastmetes advokaatide tehtud menetlustoimingud. Samuti pole vaja rahuldada võlausaldaja
7. septembri
8. a taotlust peatada menetlus kuni tsiviilasjas nr 3-2-1-97-11 lahendi tegemiseni. Nimetatud tsiviilasjas on määrus tehtud
9. oktoobril
11. Kuna alama astme kohtute lahendid tühistatakse ja asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada.
12. Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada hageja määruskaebuselt tasutud kautsjon. Ants Kull, Henn Jõks, Villu Kõve