RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON Eesti Vabariigi nimel

) § 51 lg-tes 1 ja 2 ning § 54 lg-s 4 sätestatud kohustusi.

1. OÜ Artebalt esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse maksuotsuse nr 12.2-3/2299-7 tühistamiseks.
2. Tallinna Halduskohtu
3. detsembri
4. a otsusega haldusasjas nr 3-10-86 jäeti OÜ Artebalt kaebus rahuldamata ja menetluskulud poolte enda kanda. Kohtu põhjendused: 1) arvele ei saa kaebaja kombel omistada üleliigset tähendust, kui muud asjaolud ja tõendid seda ei toeta, kuna teatavasti "paber kannatab kõike". Vastustaja on maksuotsuses piisavalt põhjendanud, miks pelgalt arvest ei piisa ning nimetatud seisukohti ei ole vajalik kohtul korrata; 2) kaebaja ei ole täitnud kaasaaitamiskohustust nõuetekohaselt. Korraldus teabe andmiseks tuli täita
5. märtsiks 2009, kuid veel
6. augustil 2009 pidi maksuhaldur kaebajat e-posti teel ergutama väidetava tehingu kohta selgitusi andma ning esitama lubatud lepingut, mis olevat Snowdog Records OÜ käes. Isegi vastuväidetes kontrollaktile ega vaides ei pidanud kaebaja vajalikuks täpsemalt selgitada, mida vaidlusalune tehing endast tegelikult kujutas; 3) vastustaja uurimispõhimõtet ei rikkunud. Vastustaja püüdis saada korduvalt teavet ka Snowdog Records OÜ-lt, kuid viimase juhatuse liige vaevus pärast mitmekordset meeldetuletust vastama vaidlusaluse tehingu kohta alles kohtule; 4) tunnistajad ei esitanud kohtule sellist teavet, mida ei olnud võimalik esitada juba maksumenetluses ja mis oleks kinnitanud vaieldamatult tehingu reaalset toimumist kahe äriühingu vahel. Järelikult ei saa need tagantjärele antud ebamäärased selgitused väidetava lepingu olemusest, tingimustest ja vormist olla aluseks maksuotsuse tühistamisele; 5) asjaolud, et Snowdog Records OÜ ei ole varifirma, et ta on käibe deklareerinud ja käibemaksu riigile tasunud, ei ole antud juhul vaieldavad, kuid need ei välista iseenesest ka käibemaksupettuse toimumist. Tehingu reaalse toimumise fakt ei ole vaieldamatult kinnitamist leidnud.
7. OÜ Artebalt esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse Tallinna Halduskohtu
8. detsembri
9. a otsuse tühistamiseks.
10. Tallinna Ringkonnakohtu
11. märtsi
12. a otsusega rahuldati OÜ Artebalt apellatsioonkaebus ning tühistati Tallinna Halduskohtu otsus haldusasjas nr 3-10-
13. Ringkonnakohus tegi asjas uue otsuse, millega tühistas Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse
14. oktoobri
15. a maksuotsuse nr 12.2-3/2299-7 ning mõistis Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuselt OÜ Artebalt kasuks välja menetluskulud 3 987,7 eurot. Kohtu põhjendused: 1) haldusasjas nr 3-10-1390 on ringkonnakohus käibemaksuga seoses leidnud järgmist: "Apellatsioonkaebuses leitakse veel viitega Riigikohtu otsusele haldusasjas 3-3-1-22-07, et isegi juhul, kui tegemist oleks olnud näilike tehingutega, oleks vaidlustatud otsused õigusvastased, kui kõik äriühingud oleks tehingutelt makstavat käibemaksu ja mahaarvatavat sisendkäibemaksu korrektselt kajastanud. Riigikohus on eeltoodud seisukohta korranud ka 25.03.2009 otsuses haldusasjas 3-3-1-3-09, leides, et sõltumata sellest, kas tegemist oli teeseldud või varjatud tehinguga, tekib müüjal maksustatav käive ja sellelt käibelt käibemaksu tasumise kohustus. Nimetatud kohustusele vastab ostja õigus sisendkäibemaks maha arvata. Riigikohus pidas eelmainitud kohtuasjas oluliseks veel rõhutada, et müüja oli käibemaksu maksudeklaratsioonis deklareerinud ja tasunud ning et müüja ei olnud maksnud käibemaksu vähem, kui ostja sisendkäibemaksu maha arvas (p 13). Maksuhaldur ei ole vastu vaielnud kaebaja väitele, et AS Balt-KOMZ-Service on vaidlusaluselt tehingult käibemaksu deklareerinud. Samuti ei ole asjas tuvastatud, et müüja on maksnud käibemaksu vähem, kui ostja sisendkäibemaksu maha arvas. Maksuhalduri seisukohast lähtudes ei ole see asja lahendamisel oluline, sest tegemist oli näiliku tehinguga, mistõttu käivet äriühingute vahel üldse ei toimunudki ning MKS § 83 lg 4 alusel näilikku tehingut maksustamisel arvesse ei võeta. Ringkonnakohus leiab, et Riigikohtu eelviidatud lahendeid silmas pidades tuleb MKS § 83 lg 4 kohaldamisel sisendkäibemaksu puhul arvestada vastava maksu erisustega. Olukorras, kus käibemaks on riigile faktiliselt tasutud, ei ole põhjendatud tehingute maksuarvestusest kõrvale jätmine üksnes viitega nende näilikkusele. 09.12.2009 otsuses haldusasjas 3-3-1-67-09 on Riigikohus rõhutanud, et MKS § 83 lg 4 kohaldamisel tuleb tuvastada isikute tahtlus saada maksueelis. Kui on sõlmitud teeseldud tehing, aga maksueelist ei saadud, puudub õiguslik alus maksu määramiseks (p 18). Siinkohal peab maksuhaldur ringkonnakohtu hinnangul tuvastama sellise maksueelise saamise, kus näiliku tehingu tulemusel on riigile jäänud ettenähtud maksud laekumata. Seega pole sisendkäibemaksu puhul piisav määratleda, et ostjal tekkis näiliku tehingu tulemusel alusetu õigus sisendkäibemaksu mahaarvamiseks, vaid kindlaks tuleb muuhulgas teha ka see, et teeseldud tehingu tulemusel on riigile jäänud käibemaks tasumata. Sellisel juhul ei realiseeru ka halduskohtu poolt otsuses väljendatud kartus, et MKS § 83 muutub sisutühjaks." Ringkonnakohus jääb eeltoodud seisukoha juurde ka käesoleva vaidluse puhul ning seega võib vaidlusalusele tehingule hinnangut andmata järeldada, et maksuotsus kuulub käibemaksu puudutavas osas tühistamisele. Selles kontekstis pole vajalik lähemalt käsitleda ka kaebaja kaasaaitamiskohustuse rikkumisega seonduvat, kuna maksueelise saamise peab tuvastama maksuhaldur; 2) tulumaksu puhul on oluline tuvastada, et kulu on seotud kaebaja ettevõtlusega, kuna ettevõtlusega mitteseotud kulud kuuluvad tulumaksuga maksustamisele. Antud juhul kinnitavad mõlemad tehingu pooled tehingu toimumist. Tunnistajad annavad tehingu tegemise asjaolude osas kattuvaid seletusi. Samuti on olemas arve teenuse osutamise eest ning tõendatud selle arve tasumine kaebaja poolt. Puuduvad andmed ning ka maksuhalduri poolt selgelt väljendatud kahtlused, et kaebaja poolt tasutud raha oleks jõudnud kaebajani tagasi. Maksuhaldur ja kohus pole sellele vaatamata pidanud tehingu toimumist usutavaks, pidades vajalikuks veel täiendavate andmete ja tõendite esitamist. Kuna vastupidiseid tõendeid pole esitatud, loeb ringkonnakohus olemasolevate kirjalike dokumentide ning tunnistajate poolt antud ütlustega tehingu toimumise tõendatuks. Halduskohus tunnistajate ütlusi sisuliselt ei hinnanud, leides, et kaebaja ei täitnud maksumenetluses oma kaasaaitamiskohustust. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
16. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tallinna Ringkonnakohtu otsus ja jätta jõusse esimese astme kohtu otsus. Kassatsioonkaebuse põhjendused on järgmised: 1) kui tehingute toimumine ei ole kinnitust leidnud, siis on Tallinna Ringkonnakohtu poolt viidatud Riigikohtu lahendid (3-3-1-22-07, 3-3-1-3-09, 3-3-1-67-09) asjakohased üksnes osaliselt; 2) MKS § 83 lg 4 esimese lause tähenduses näilikul tehingul (s.o tehingul, mida pole üldse toimunud, vaid soovitud on üksnes jätta muljet tehingu olemasolust) ei saa olla mingeid õiguslikke tagajärgi maksunduslikust aspektist, kuivõrd selle alusel mingeid majanduslikke sooritusi ei tehta, mille tagasi täitmata jätmine võiks üldse kõne alla tulla. Kuna näilikku tehingut, mida ei ole tehtud mingi teise tehingu varjamiseks, maksustamisel ühelgi juhul arvesse ei võeta, siis ei saa sellest tuleneda ka maksustamise aspektist mingeid õigusi või kohustusi kummalegi näiliku tehingu poolele. Kui sellise tehingu alusel on toimunud näiteks käibemaksu ülekandmine või nõuete tasaarvestamine, tuleb need tagasi täita; 3) MKS § 83 lg 4 esimeses lauses nimetatud näiliku tehingu korral ei oma mingit tähtsust ka tegeliku maksueelise tuvastamine, sest käibe mittetoimumise korral sisendkäibemaksu alusetu mahaarvamine oleks juba iseenesest selliseks maksueeliseks; 4) müüjapoolne käibe deklareerimine ja tasumine ei kinnita ilmtingimata, et tehingute läbiviimise eesmärgiks ei ole kuritarvitus. Nimetatud väidet toetab asjaolu, et Snowdog Records OÜ tasus käibemaksu vaidlusaluselt tehingult osaliselt käibemaksu tagastusnõuetest, mille õiguspärasus hilisema kontrolli käigus kinnitust ei leidnud. Seega ei garanteeri ainuüksi müüjapoolne (alusetu) käibe tasumine riigile, et tehingute läbiviimise eesmärgiks ei olnud kuritarvituse näol alusetu sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse saavutamine - ka käibe tasumine võib näilik olla.
17. OÜ Artebalt on seisukohal, et Tallinna Ringkonnakohtu otsus on õiguspärane ning puudub alus selle tühistamiseks. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
18. Vaidlustatud maksuotsuses on OÜ-le Artebalt tulumaksu määramise õiguslike alustena märgitud

§ 51

lg-d 1 ja 2 (I kd, tl 72), konkretiseerimata, millise lõikele 2 vastava olukorraga on tegemist.

§ 51

lg 2 näeb ette viis alust, millal kulud või väljamaksed loetakse

§ 51

lg 1 tähenduses ettevõtlusega mitteseotud kuluks, millelt tuleb seetõttu tasuda tulumaksu: 1)

§ 34

punktides 3-6 ja 11 nimetatud kulud või väljamaksed; 2) mittetulundusühingutele tasutud sisseastumis- ja liikmemaksud, kui nendes ühingutes osalemine ei ole otseselt seotud maksumaksja ettevõtlusega; 3) väljamaksed, mille kohta maksumaksjal puudub raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele vastav algdokument; 4) kulud või väljamaksed maksumaksja ettevõtlusega mitteseotud teenuste ostmiseks; 5) kulud või väljamaksed ettevõtlusega mitteseotud kohustuste täitmiseks. Kolleegium selgitab, et

§ 51

lg-s 2 toodud maksuobjektide loetelu on ammendav ning kirjeldatud maksuobjektid on üksteist välistavad ja üheaegselt sama objekti mitme selles lõikes märgitud alusel maksustamine oleks õigusvastane. 9. Kohtuasjas nr 3-3-1-89-10 leidis kolleegium, et

§-s 51 kasutatavat mõistet "ettevõtlusega mitteseotud kulu või väljamakse" tuleb tõlgendada, lähtudes

§ 32

lõikes 2 toodud määratlusest, mille kohaselt kulu on ettevõtlusega seotud, kui see on tehtud maksustamisele kuuluva ettevõtlustulu saamise eesmärgil või on vajalik või kohane sellise ettevõtluse säilitamiseks või arendamiseks ning kulu seos ettevõtlusega on selgelt põhjendatud (otsuse p 5). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. 10.

§ 51

lg 2 p 3 alusel maksustamine toimub olukorras, kus maksumaksja on teinud väljamakseid, mille kohta maksumaksjal puudub raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele vastav algdokument. Ühte tehingut võib tõendada ja tihti tõendabki ühtse algdokumendi asemel mitu dokumenti (näiteks ostu-müügileping, kauba saateleht, arve, maksekorraldus, pangakonto väljavõte). Raamatupidamise seaduses (RPS) reguleerivad majandustehingute dokumenteerimist ja algdokumenti §-d 6 ja

1. Nõuetekohasel algdokumendil peavad RPS § 7 lg 1 järgi olema järgmised andmed: 1) dokumendi nimetus ja number; 2) koostamise kuupäev; 3) tehingu majanduslik sisu; 4) tehingu arvnäitajad (kogus, hind, summa); 5) tehingu osapoolte nimed; 6) tehingu osapoolte asu- või elukoha aadressid; 7) majandustehingut kirjendavat raamatupidamiskohustuslast esindava isiku allkiri (allkirjad), mis kinnitab (kinnitavad) majandustehingu toimumist; 8) vastava raamatupidamiskirjendi järjekorranumber.
2. Kolleegium selgitab, et kui maksumaksjal puudub teenuse eest tasumist tõendav nõuetele vastav algdokument, siis maksustatakse väljamakse sõltumata sellest, kas teenus on ettevõtluseks vajalik või mitte. Kui aga väljamakse ning selle aluseks olnud tehingu toimumine on dokumentaalselt tõendatud, kuid ei ole tõendatud tehingu seotus ettevõtlusega, siis

§ 51lg 2 p-i 3 rakendada ei saa.

Sellisel juhul võib maksustamise aluseks olla mõni teine

§ 51lg 2 punktidest.

Juriidilise isiku puhul kuuluvad nt

§ 51

lg 2 p 4 kohaselt maksustamisele väljamaksed teenuste eest, mis ei ole tehtud selle juriidilise isiku kasumi teenimise eesmärgil või mis ei ole vajalikud või kohased ettevõtluse säilitamiseks või arendamiseks või kui teenuse seos ettevõtlusega ei ole selgelt põhjendatud. Kolleegium leiab, et

§ 51

lg 2 p-i 4 saab rakendada siis, kui on selge, et teenust on küll osutatud, aga see ei olnud seotud ostja ettevõtlusega.

1. Kolleegium on varasemalt selgitanud (vt nt
2. detsembri
3. a otsuse asjas nr 3-3-1-67-08 p 12 ja
4. jaanuari
5. a otsuse asjas nr 3-3-1-69-08 p 12), et kui on tuvastatud, et äriühing kandis ettevõtlusega mitteseotud kulusid, on vaja kindlaks teha, millise

§ 51lg-s 2 sätestatud kuluga on tegemist.

Käesolevas asjas on maksuhaldur maksuotsuse tulumaksu puudutavas osas märkinud, et

§ 51

lg 1 (ilmselt on silmas peetud lg-t 2) p 4 kohaselt on ettevõtlusega mitteseotud kuluks lõike 1 tähenduses väljamaksed maksumaksja ettevõtlusega mitteseotud teenuste ostmiseks. Samas on järgmises lauses viide raamatupidamise seadusele ja algdokumendile ning seega õigusliku alusena

§ 51lg 2 p-le 3.

Maksuotsuses on märgitud nii seda, et "Artebalt OÜ poolt on tõendamata kulud ettevõtlusega seotud teenuse ostmiseks" (

§ 51

lg 2 p 4), kui ka seda, et "kuludokument peab võimaldama tõepäraselt tuvastada majandustehingu sisu ja toimumist näidatud osapoolte vahel" (

§ 51lg 2 p 3).

Seega on maksuotsus õigusliku aluse osas ebajärjekindel ja eksitav.

1. Kohtuasjas nr 3-3-1-18-10 leidis kolleegium, et sõltuvalt sellest, mis on vaidlustatud maksuotsuse faktiliseks aluseks, on erinevad ka olulised asjaolud, mille tuvastamiseks tuli esitada ja koguda tõendeid (otsuse p 11). Kolleegium selgitab, et sarnaselt haldusakti faktilise alusega tuleb MKS § 46 lg 3 p 5 kohaselt haldusaktis märkida ka selle andmise õiguslik alus.
2. HMS § 58 sätestab, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kohtuasjas nr 3-3-1-33-07 leidis kolleegium, et eksliku õigusliku aluse kasutamine on haldusakti oluline puudus, kuid see ei pruugi siiski vältimatult kaasa tuua akti tühistamist juhul, kui asjakohane regulatsioon on olemas (otsuse p 16). Seetõttu peab kolleegium siiski võimalikuks kontrollida vaidlustatud maksuotsust ja kohtuotsuseid lähtudes

§ 51lg 2 p-st 3.

15. Kolleegiumi hinnangul ei vasta käesolevas asjas Snowdog Records OÜ poolt OÜ-le Artebalt esitatud arve (I kd tl 50) algdokumendile esitatavatele nõuetele, kuna arvel puuduvad andmed tehingu majandusliku sisu kohta (RPS § 7 lg 1 p 3). Arve kirjelduses on küll märgitud, et tasuda tuleb reklaami- ja turundusteenuse eest vastavalt lepingule, kuid kohtumenetluses on selgunud, et vastavat kirjalikku lepingut sõlmitud ei olegi. Kuivõrd arvel on viide lepingule, ei ole lepingu puudumisel tehingu majanduslik sisu tuvastatav. Lähtudes käesoleva otsuse p-s 10 märgitust, tuleb arve tehingu majandusliku sisu puudumise tõttu lugeda mittenõuetekohaseks algdokumendiks ning

§ 51

lg 2 p 3 kohaselt tuleb sellise arve alusel tehtud väljamaksetelt tasuda tulumaksu.

1. Ringkonnakohus on praeguse asja lahendamisel, viidates haldusasjas nr 3-10-1390 esitatud seisukohtadele, leidnud, et MKS § 83 lg 4 kohaldamisel tuleb tuvastada isiku tahtlus saada maksueelis. Maksuhaldur peab ringkonnakohtu hinnangul tuvastama sellise maksueelise saamise, kus näiliku tehingu tulemusel on jäänud ettenähtud maksud riigile laekumata. Seega ei piisa ringkonnakohtu arvates sisendkäibemaksu puhul sellest, et näiliku tehingu tõttu puudus ostjal õigus sisendkäibemaksu mahaarvamiseks, vaid kindlaks tuleb teha ka see, et teeseldud tehingu tulemusel on riigile jäänud käibemaks tasumata. Seetõttu leidis ringkonnakohus, et maksuotsus kuulub käibemaksu puudutavas osas tühistamisele.
2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on maksuhaldurile ekslikult ette heitnud maksueelise tuvastamata jätmist olukorras, kus maksusumma määramisel MKS § 83 lg-t 4 ei kohaldatud ja kolleegiumi hinnangul ei tulnudki kohaldada. Kolleegium peab siiski obiter dictum korras vajalikuks MKS § 83 lg 4 kohta selgitada järgnevat.
3. MKS § 83 lg 4 sätestab, et näilikku tehingut ei võeta maksustamisel arvesse. Kui näilik tehing tehakse teise tehingu varjamiseks, kohaldatakse maksustamisel varjatud tehingu kohta käivaid sätteid. Seega saab MKS § 83 lg-t 4 kohaldada olukorras, kus tehing tehakse teise tehingu varjamiseks või teeseldakse tehingu toimumist üldse (tehingut pole toimunud ning soovitud on üksnes jätta muljet tehingu olemasolust).
4. Kohtuasjas nr 3-3-1-67-09 leidis kolleegium, et MKS § 83 lg 4 kohaldamisel on vaja tuvastada lepingupoolte tahtlus saada maksueelist (otsuse p 18) ning kohtuasjades nr 3-3-1-52-09 ja nr 3-3-159-09 selgitas kolleegium, et maksueelis tähendab seda, et kohane tehing annab kõrgema maksukoormuse (otsuste p-d 19). Maksueelis on vaja tuvastada, kui näilik tehing tehakse teise tehingu varjamiseks. Kui tehingut pole üldse toimunud, siis jääb see sõltumata maksueelisest arvesse võtmata.
5. Kui näilik tehing tehakse teise tehingu varjamiseks, tuleb tuvastada, mille poolest varjatud tehingu tegelikule majanduslikule sisule vastav maksustamine erineb selle tehingu maksustamisest, millena lepingupooled tehingu vormistasid. Kui erinevust ei ole või see on väike, siis pole vajadust maksu korrigeerida, sest MKS § 100 lg 2 kohaselt on maksuhalduril õigus jätta maksusumma määramata või sisse nõudmata, kui ta on kindlaks teinud, et selle määramise ja sissenõudmisega seotud kulud ületavad maksusumma või on maksusumma sissenõudmine maksukohustuslase maksevõimetuse tõttu lootusetu ning maksuhaldur ei pea pankrotiavalduse esitamist otstarbekaks. Sel juhul võib lepingu ümberkvalifitseerimine olla võimaliku pooltevahelise tsiviilõigusliku vaidluse objekt.
6. Kohtuasjas nr 3-3-1-22-07 selgitas kolleegium, et isegi olukorras, kus tehingute näilikkus oleks tõendamist leidnud ja äriühingud on tehingutelt makstavat käibemaksu ja mahaarvatavat sisendkäibemaksu korrektselt kajastanud, poleks äriühingud saanud kahe tehingu tulemusena kokkuvõttes kasu ning riigil poleks sellisel juhul mingit reaalset tulu saadava käibemaksu näol (otsuse p 12). Riigikohus on eelviidatud seisukohta korranud ka kohtuasjas nr 3-3-1-3-09, leides, et sõltumata asjaolust, kas tegemist oli teeseldud või varjatud tehinguga, tekib müüjal maksustatav käive ja sellelt käibelt käibemaksu tasumise kohustus (otsuse p 12). Riigikohtu eelviidatud lahendeid silmas pidades tuleb MKS § 83 lg 4 kohaldamisel sisendkäibemaksu puhul arvestada vastava maksu erisustega. Käibemaksu objekt on kauba võõrandamine või teenuse osutamine. Näiliku tehingu korral tekib väidetava müüja maksukohustus käibemaksuseaduse § 38 lg 1 teisest lausest, sest müüja on väljastanud arve, millele on märgitud käibemaks käibemaksuseaduse nõudeid eirates. Näiliku tehingu puhul on lepingupooltel jätkuvalt õigus tagastada tehingu alusel saadu, samuti on müüjal õigus tühistada väljastatud arve ning tal tekib arvel näidatud käibemaksu osas riigi vastu tagastusnõue. Eeltoodust tulenevalt ei ole ostjal näiliku tehingu alusel müüjal tasutud käibemaksu osas sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust.
7. Samas on maksuhalduril õigus jätta ka näiliku tehingu korral erandlike asjaolude ilmnemise korral või otstarbekuse kaalutlusest lähtuvalt poolte käibemaksuarvestus korrigeerimata ning aktsepteerida ostja õigust sisendkäibemaksu mahaarvamisele. Selline otsus on õiguspärane näiteks siis, kui on alust eeldada, et müüja ei paranda esitatud arvet ja ei taotle näiliku tehingu alusel saadud käibemaksu tagastamist riigilt (näiteks põhjusel, et äriühing on likvideeritud) või kui on alust arvata, et ostjal ei ole võimalik alusetult tasutud käibemaksu müüjalt tagasi saada (nt müüja on pankrotistunud).
8. Eelnimetatud põhjustel kuulub Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse kassatsioonkaebus rahuldamisele. Kolleegium tühistab Tallinna Halduskohtu
9. detsembri
10. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
11. märtsi
12. a otsused haldusasjas nr 3-10-86 ning teeb asjas uue otsuse, millega jätab OÜ Artebalt kaebuse Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse
13. oktoobri
14. a maksuotsuse nr 12.2-3/2299-7 tühistamiseks rahuldamata. Kohtumenetluses kantud menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda. Kautsjon kui menetluskulu tuleb HKMS § 107 lg 4 alusel tagastada kassaatorile kogu ulatuses. Tõnu Anton, Ivo Pilving, Jüri Põld