Obsah (6)

§ 8§ 7§ 1§ 701§ 91§ 9

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON Eesti Vabariigi nimel

) § 91 lg 6 alusel Euroopa Komisjonile esitatava "Natura 2000 võrgustiku alade - linnualade ja loodusalade nimekirja". Korralduse lisas 1 sisalduva nimekirja p 2 alapunktis 157 toodi ära Laidunina loodusala Saare maakonnas. See ala hõlmas muu hulgas tervikuna Kadakaranna kinnistu Salme vallas Imara külas. Salme Vallavolikogu kehtestas

1. septembri
2. a otsusega nr 32 Kadakaranna kinnistu detailplaneeringu, millega varasem kinnistu jaotati kuueks. Vabariigi Valitsus võttis
3. juuli
4. a määruse nr 176 § 1 lg 1 p-ga 9 kaitse alla Laidunina hoiuala Saare maakonnas. Varem Kadakaranna kinnistu koosseisu kuulunud maatükid jäid sellest ca 2 ha osas välja.
5. Andres Sõnajalg, Oleg Sõnajalg, Siiri Sõnajalg ja Viivi Sõnajalg esitasid
6. aprillil 2008 keskkonnaministrile looduskaitseseaduse (

) § 8 lg 1 alusel ettepaneku võtta kaitse alla Laidunina hoiualaga vahetult piirnev ning hoiuala kahte lahusala omavahel ühendav ala, st laiendada Laidunina hoiuala 14,8 ha, muu hulgas varasema Kadakaranna maaüksuse hoiualast välja jäänud osa võrra. Keskkonnaministeerium teavitas

1. mai
2. a kirjaga nr 16-1/18470-5 taotlejaid hoiuala laiendamise ettepaneku osas menetluse alustamisest, välja arvatud Kadakaranna kinnistu. Selle kinnistu kaitse alla võtmise menetluse algatamisest keelduti põhjusel, et Laidunina hoiuala kaitse alla võtmise menetluse raames on eelnevalt juba antud hinnang Kadakaranna kinnistu kaitseväärtusele ja Vabariigi Valitsuse
3. juuli
4. a määrusega on otsustatud see hoiuala piirdest välja jätta. Ettepanekus ei ole esitatud uusi argumente ning kinnistu looduslik olukord ei ole olulisel määral muutunud. Kinnistul asuvad Natura elupaigatüübid on keskmise väärtusega ning hoiualasse jääb kinnistu osas, kus asub suurem osa kaitset väärivatest elupaikadest. Keskkonnaministeeriumi
5. mai
6. a kirja kohaselt on detailplaneeringus kavandatud nelja maja ehitus võimalik ja see ei kahjusta hoiuala kaitse-eesmärke. A. Sõnajalg, O. Sõnajalg, S. Sõnajalg ja V. Sõnajalg esitasid
7. juunil 2008 halduskohtule kaebuse Keskkonnaministeeriumi
8. mai
9. a otsuse tühistamiseks ja ettepaneku uueks läbivaatamiseks kohustamiseks.
10. E. Maripuu esitas
11. augustil 2008 keskkonnaministrile ettepaneku Kadakaranna kinnistu Laidunina hoiualasse mittekuuluva osa (ca 3 ha) kaitse alla võtmiseks. Keskkonnaministeeriumi Saaremaa keskkonnateenistus teatas
12. novembri
13. a kirjaga nr 403-1/49789, et Keskkonnaministeerium jääb endiselt seisukohale, et Laidunina hoiuala laiendamise ettepanekut ei võeta menetlusse varasema Kadakaranna kinnistu Laidunina hoiualast välja jäävas osas. E. Maripuu esitas
14. detsembril 2008 halduskohtule kaebuse Keskkonnaministeeriumi
15. novembri
16. a otsuse tühistamiseks ja ettepaneku uueks läbivaatamiseks kohustamiseks.
17. Vabariigi Valitsuse
18. aprilli
19. a korraldusega nr 148 muudeti Vabariigi Valitsuse
20. augusti
21. a korraldust nr 615-k ning muu hulgas kehtestati uues sõnastuses selle lisad 1 ja 2 (Natura 2000 võrgustiku alade - linnualade ja loodusalade nimekiri ja ülevaatekaardid). Korralduse lisa 1 p 170 käsitleb Laidunina loodusala (EE0040436) Saare maakonnas. Selliselt arvati korraldusega varasema Kadakaranna kinnistu koosseisu kuulunud maatükid osaliselt Laidunina loodusala koosseisust välja. E. Maripuu esitas
22. augustil 2009 kaebuse Vabariigi Valitsuse
23. aprilli
24. a korralduse nr 148 tühistamiseks osas, millega arvati Natura 2000 nimekirjast täiekult välja Salme vallas Imara külas asuvad kinnistud katastritunnustega 72101:002:0798, 72101:002:0800, 72101:002:0801, 72101:002:0802 ning osaliselt kinnistud katastritunnustega 72101:002:0797 ja 72101:002:
26. Tallinna Halduskohtu
27. novembri
28. a otsusega jäeti eespool viidatud kaebused rahuldamata. Samuti mõisteti halduskohtu otsusega kaebajatelt Solar Invest OÜ kasuks välja menetluskulud 32 000 kr.
29. E. Maripuu, A. Sõnajala, O. Sõnajala, S. Sõnajala ja V. Sõnajala apellatsioonkaebustes paluti halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega kaebused rahuldada.
30. Tallinna Ringkonnakohtu
31. aprilli
32. a otsusega jäeti apellatsioonkaebused rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Kaebajatelt mõisteti OÜ Solar Invest kasuks välja apellatsiooniastmes kantud menetluskulud igaühelt 152,34 eurot. Kohtuotsuse põhjendused: a)

§ 8

lg-st 1 tuleneb igaühele õigus teha ettepanek loodusobjekti kaitse alla võtmiseks. See ei anna aga õigust nõuda, et konkreetne loodusobjekt tuleb võtta kaitse alla olenemata asjaolust, kas ettepanekus märgitud kaitse alla võtmise eeldused (

§ 7

) tegelikkuses esinevad.

§ 8

lg-st 1 tuleneb ettepaneku esitajale menetluslik õigus, mida on võimalik kaitsta halduskohtumenetluses. Nimetatud menetluslik õigus hõlmab ettepaneku põhjendatuse sisulist kaalumist ja sellele motiveeritud vastamist. Viited planeerimisseaduse (PlanS) § 26 lg-le 2 ja seda käsitlevale kohtupraktikale ei ole asjakohased; b) kuivõrd kaebajatel puudub subjektiivne õigus nõuda kogu endise Kadakaranna kinnistu kaitse alla võtmist, ei ole asjakohane küsimus, kas vaidlusalusel maa-alal esineb kaitset vajavaid loodusväärtusi ehk kas hoiuala laiendamine oleks selle kaitse-eesmärkide saavutamiseks vajalik. Kaebajatele ei tulene subjektiivset õigust nõuda kogu Kadakaranna kinnistu kaitse alla võtmist ka asjaolust, et nad on sellega vahetult piirnevate või lähenduses asuvate kinnistute omanikud. Loodusobjektide kaitse alla võtmine toimub avalikes huvides (

§ 1), mitte kinnistuomaniku või naabruses elavate isikute erahuvides.

Kui endisel Kadakaranna kinnistul toimuvate tegevustega kahjustatakse kaebajate omandiõigust, on neil võimalik õigusaktides ettenähtud alustel nõuda tegevuse lõpetamist. Omandiõigusest ei saa tuletada õigust isikule kuuluval kinnistul asuvate kaitsealuste liikide või elupaikade säilitamisele. Isiku põhjendatud huvist võib välja kasvada halduskohtus kaitstav õigus ainult juhul, kui seadus seda huvi kaitseb või peab kaitsma. Kehtivas õiguses ei ole sätestatud iseseisvat õigust puhtale keskkonnale (Riigikohtu erikogu 20. detsembri 2001. a määrused asjades nr 3-3-1-8-01, p 22, ja 3-3-1-15-01, p 22, halduskolleegiumi 18. juuni 2010. a määrus asjas nr 3-3-1101-09, p-d 12 ja 13; asjaõigusseaduse (AÕS) § 68 lg 1 ja § 127 lg 1, tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 50 lg 1 ja § 54 lg 1). c)

§ 8

lg-s 3 kasutatud kindel kõneviis ning

§ 8

lg-st 4 tulenev kohustus edastada eksperdi arvamus võivad grammatiliselt tõlgendades luua mulje, et ekspertiisi korraldamine on igal juhul ja asjaoludest sõltumata kohustuslik. Samas viiks selline jäik positsioon paljudel juhtudel äärmiselt ebamõistliku tulemuseni. See ei võimaldaks keelduda uue ekspertiisi korraldamisest ka juhul, kui sama taotlus esitatakse korduvalt ning faktilised asjaolud ei saa vahepeal olla muutunud. Seetõttu tuleb

§ 8

lg-t 3 tõlgendada selliselt, et kaitse alla võtmise algataja on kohustatud korraldama ekspertiisi üksnes juhul, kui ilma eksperdi arvamuseta oleks loodusobjekti kaitse alla võtmise algatamine või sellest keeldumine meelevaldne. Kui aga ettepaneku hindamiseks on juba niigi piisavalt informatsiooni, ei saa

§ 8lg 3 piirata otsuse tegemist ilma ekspertiisi korraldamata.

Vaidlusaluste sätete eesmärk on ettepaneku sisuline hindamine ja põhjendatud otsuse tegemine, mitte iga ettepaneku suhtes ekspertiisi korraldamine; d) halduskohus asus põhjendatult seisukohale, et kuna Kadakaranna kinnistu osas oli hiljuti läbi viidud hoiuala moodustamise menetlus ning valitsuse määrusega otsustati jätta osa kinnistust hoiuala piiridest välja, ei olnud kaebajate

1. aprilli
2. a ettepaneku suhtes seisukoha võtmiseks ekspertiisi korraldamine nõutav. Ettepanek ei sisaldanud mingeid uusi asjaolusid, mis oleksid andnud alust arvata, et varasemad seisukohad ala väärtuslikkuse osas võiksid osutuda ekslikeks. Määruse eelnõu seletuskirjast nähtub üheselt, et Kadakaranna kinnistu puhul on arvestatud kinnistuomaniku sooviga, sest kaitsealast välja jääv ala asub hoiuala servas ning sellel paiknevad väikese väärtusega kooslused.
3. mai
4. a kirja õigusvastasust ei kinnita asjaolu, et hiljem ekspertiis siiski telliti. Haldusakti õiguspärasust hinnatakse selle andmise aja seisuga; e)

§ 8

lg-s 1 nimetatud ettepaneku tegemist ei saa otseselt võrdsustada HMS § 14 lg-s 1 nimetatud taotlusega haldusakti andmiseks. Loodusobjekti kaitse alla võtmisel puudub ettepaneku tegijal subjektiivne õigus. Vastav menetlus algab alles Keskkonnaministeeriumi poolt menetlusosaliste teavitamisega. Seega on ettepaneku näol tegemist märgukirjaga. Siiski tuleb vaidlusalust keeldumist pidada haldusaktiks, sest ettepanek on lahendatud sisuliselt (Riigikohtu halduskolleegiumi

1. oktoobri
2. a otsus asjas nr 3-3-1-50-09, p 12;
3. mai
4. a määrus asjas nr 3-3-1-41-06, p-d 20-21;
5. oktoobri
6. a otsus asjas nr 3-3-1-51-07, p 10;
7. oktoobri
8. a otsus asjas nr 3-3-1-49-09, p 15; Tallinna Ringkonnakohtu
9. novembri
10. a määrused asjades nr 3-09-2424, 3-09-2443, 3-09-2444, 3-09-2445, 3-09-2446); f) E. Maripuu ettepaneku läbiviimiseks tellis Riiklik Looduskaitsekeskus täiendavalt

§ 8lg 3 kohase ekspertiisi.

Samuti oli menetluse algatamise otsustamisel võimalik arvestada kõigi

1. mai
2. a kirja aluseks olnud materjalidega. Seega ei saa olla kahtlust, et E. Maripuu ettepaneku suhtes on menetluse algatamisest keeldumine kooskõlas

§ 8lg-ga 4.

Kuigi kirjast ei nähtu sellega koos eksperdi arvamuse saatmist, puudub vaidlus, et ekspertiis on olnud E. Maripuule kättesaadav. Kuna ettepaneku tegijal ei ole subjektiivset õigust nõuda loodusobjekti kaitse alla võtmist ega vastava menetluse algatamist, ei kontrolli kohus, kas kaitse alla võtmise eeldused tegelikkuses esinesid. Kohus kontrollib üksnes, kas otsuse tegemisel ei ole tehtud kaalutlusvigu. Keskkonnateenistuse

1. novembri
2. a kirjas on viidatud kõigile asjakohastele allikatele. Kuigi põhjendused on äärmiselt napisõnalised ja kiri koosneb peamiselt viidetest, ei ole põhjust asuda seisukohale, et keeldumine oleks olnud meelevaldne. Ka seda kirja tuleb pidada haldusaktiks. Võimalik sisepädevuse rikkumine ei oma määravat tähtsust. Apellantide viide määruse tühisusele HMS § 63 lg 2 p 3 alusel ei ole põhjendatud, sest pädevuse puudumine ei saanud olla ilmselge. Põhimääruse kohaselt oli keskkonnateenistus Keskkonnaministeeriumi struktuuriüksus; g) haldusmenetluse uuendamise regulatsioon ei ole käesoleval juhul asjakohane. Seda isegi siis, kui Kadakaranna kinnistu osas on kehtiv otsus kaitse alla võtmisest keeldumise kohta. Kuivõrd

§ 8

lg 1 näeb ette õiguse piiratud ulatuses, ei tuleneks ettepaneku tegijale HMS § 44 lg-s 1 nimetatud asjaoludest subjektiivset õigust. Teisalt ei saa kaitse alla võtmise algataja jätta ettepanekut hoolimata menetluse uuendamise aluste puudumisest või tähtaegadest sisuliselt läbi vaatamata; h) E. Maripuul puudub Vabariigi Valitsuse

1. aprilli
2. a korralduse nr 148 vaidlustamiseks kaebeõigus. Seetõttu pole kaebuse tähtaegsuse kontrollimine asjakohane. E. Maripuule kuuluva Tümina kinnistu võimalik kahjustamine Kadakaranna kinnistul toimunud tegevuste tagajärjel ei anna E. Maripuule õigus nõuda Kadakaranna kinnistu Natura 2000 koosseisu arvamist või sellest välja arvatud maa-alal kaitserežiimi taastamist, sõltumata seal kaitsmist väärivate looduslike koosluste esinemisest. Natura 2000 elupaikade soodsa seisundi säilimine tuleb tagada järelevalve ja hüvitusmeetmete rakendamisega (

§ 701

). Väide, et kaitse on tagatud üksnes juhul, kui naaberkinnistul on sama kaitserežiim, on paljasõnaline ja ebausutav. Nõudeõigust ala arvamiseks Natura 2000 koosseisu ei saa tuletada ka vallavolikogule esitatud taotlusest detailplaneeringu seadusega kooskõlla viimiseks. Subjektiivne õigus ei sõltu sellest, kas mingi sätte rakendamine võiks isiku positsiooni parandada; i) nõukogu

1. mai
2. a direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (elupaikade direktiiv) ei ole otsekohaldatav ega tekita E. Maripuule subjektiivset õigust. Direktiivi art 4 lg 1 on üheselt mõistetavalt adresseeritud liikmesriikidele (täiendavalt kinnitab seda art 24). Ka looduskaitseseaduse Natura 2000 võrgustikku käsitlevatest sätetest ei tulene ühelegi isikule isegi

§ 8lg-le 1 vastavat õigust.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 8. E. Maripuu, A. Sõnajala, O. Sõnajala, S. Sõnajala ja V. Sõnajala kassatsioonkaebuses palutakse ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse ja kassaatorite täiendavate seisukohtade põhjendused: a)

§ 8lg 1 annab õiguse nõuda konkreetse objekti kaitse alla võtmist.

Kui vaatamata eeldustele ei ole kaitse alla võtmist algatatud, ei ole taotlust nõuetekohaselt menetletud. Ringkonnakohtu seisukohad, et ettepaneku põhjendatusele tuleb anda motiveeritud hinnang ning et maa-alal kaitset vajavate loodusväärtuste esinemine ei ole asjakohane, on vastuolus.

§ 8lg-ga 1 sarnane regulatsioon on kehtestatud Plan

S § 26 lg-s 2. Nii

§ 8ja järgnevate sätete kui ka Plan

S § 26 lg 2 puhul on ette nähtud otsuse tegemine taotluse sisuliste motiivide suhtes (Tallinna Ringkonnakohtu

1. juuli
2. a otsus haldusasjas nr 3-08-2042); b) kaebajad on põhjendanud ka subjektiivsete õiguste rikkumist. Kaebajad kasutavad suvekoduna talu, mis asub Laidunina hoiuala vahetus lähenduses ning mõnesaja meetri kaugusel Kadakaranna kinnistust. Samuti on E. Maripuu Kadakaranna kinnistu naaberkinnistu (Tümina) omanik. Kadakaranna kinnistul kevadel 2008 teostatud tööd on kahjustanud Tümina kinnistu looduslikku kooslust, nt kraavitamise tulemusel on kahepaiksete kudemisveekogud ära kuivanud (Hendrikson & Ko eksperthinnang). Lisaks kuulub ühele kaebajatest Välja kinnistu, mis samuti asub Kadakaranna kinnistu vahetus lähenduses. Kaebajad omavad isiklikku seost piirkonnaga. Piirkonna looduse kaitse on otseselt ka kaebajate huvides. AÕS § 127 lg 1 ei piira isiku omandiõiguse ulatust maapinna osas. Kinnistul paiknevad looduslikud kooslused kuuluvad TsÜS § 54 lg 1 kohaselt kinnistu oluliste osade hulka. Isikul on õigus nõuda, et nende kaitse oleks tagatud.

§ 8

lg 3 näeb üheselt ette ekspertiisi korraldamise kohustuse ega anna haldusorganile kaalutlusõigust. Regulatsioon on kehtinud ligikaudu seitse aastat. Järelikult ei ole ekspertiiside teostamine haldusorganile liigselt koormav. Isegi kui haldusorganil oleks ekspertiisi teostamise küsimuses kaalutlusõigus, ei olnud antud juhul ettepanekute alusetus ilmne; c) Laidunina hoiuala moodustamisel ei viidud vaidlusaluse ala osas ekspertiisi läbi. Kohtud ega menetlusosalised ei ole viidanud dokumendile, mis oleks vastavaks eksperthinnanguks. Vabariigi Valitsuse

1. juuli
2. a määruses ei ole esitatud põhjendusi, miks Kadakaranna kinnistu on osaliselt jäetud hoiuala koosseisust välja. Seega ei ole määruse puhul tegemist haldusaktiga vaidlusaluse ala osas. Määruse seletuskirjas esitatud põhjendustele ei ole määruses viidatud (Riigikohtu üldkogu
3. mai
4. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-85-10, p 28). Kinnistuomaniku soov elamute rajamiseks ei ole lähtudes

§-dest 7 ja 8 kaitse alla võtmist välistavaks asjaoluks;

1. d)seisukoht, et majade ehituse tõttu hoiuala kaitse-eesmärgid ei kahjustu, ei tugine eksperthinnangule. 27. mai 2005. a kirjas on viidatud Natura inventuuridele. Vastavad inventuurid teostati Natura ala moodustamisel ning kogu Kadakaranna kinnistu arvati Natura 2000 võrgustiku koosseisu. Seega ei ole Laidunina hoiuala moodustamisel viidud läbi eraldi ekspertiisi. Kaebajad esitasid kohtumenetluses eksperthinnangud, mis kinnitavad kaitse alla võtmise eelduste olemasolu. Kohtuotsuses puuduvad motiivid, miks ei ole arvestatud asja materjalide hulgas olevate eksperthinnangutega;
2. e)keeldumisotsuse õigsust saab hinnata üksnes läbi kaitse alla võtmise eelduste kontrolli. Jääb mõistetamatuks, mille tõttu ei ole 27. novembri 2008. a kirja puhul tegemist meelevaldse otsusega. Olukorras, kus haldusorgan on jätnud arvestamata ekspertiisi tulemused ja 27. novembri 2008. a kirjas isegi ei nimetata Hendrikson & Ko eksperthinnangut ega vastustaja poolt tellitud eksperthinnanguid, ei ole nõuetekohast kaalumist läbi viidud. Eksperthinnangutega on tuvastatud ja vaidlust ei ole, et taotletaval alal esinevad Laidunina hoiuala kaitse-eesmärkideks olevad elupaigatüübid. Kui kogu piirkonnas on vastavate elupaigatüüpide esinemine olnud põhjuseks arvata ala hoiuala koosseisu ning eksperdid on kinnitanud hoiuala laiendamise vajalikkust, on haldusorgani vastupidine seisukoht ilmselgelt meelevaldne;
3. f)kaebajale kuuluval kinnistul esinevate looduslike koosluste kaitse on tagatud üksnes juhul, kui ka naaberkinnistul on looduskeskkonnale vastav kaitserežiim. Õigusaktid näevad Natura 2000 alade kaitseks ette olulised piirangud kavandatavale tegevusele. Vastavalt Hendrikson & Ko eksperthinnangule ei ole Kadakaranna kinnistu detailplaneeringuga kavandatavaid tegevusi võimalik läbi viia ilma Natura väärtusi kahjustamata. Suvituspiirkonna rajamine ei ole avalikkuse jaoks esmatähtis objekt. Kaebajal on õigus nõuda Kadakaranna kinnistu detailplaneeringu seadusega kooskõlla viimist (Tallinna Ringkonnakohtu 10. juuli 2009. a otsus). Kuna detailplaneeringu menetlemisel on erinevad nõuded, tulenevalt asjaolust, kas ala on Natura 2000 ala koosseisus või mitte, on isikul, kellel on õigus nõuda planeeringu seadusega kooskõlla viimist, õigus ka vaidlustada ala Natura 2000 koosseisust väljaarvamist. Praegusel juhul on näiteks Salme Vallavolikogu 1. veebruari 2010. a otsusega nr 2 keeldutud muu hulgas keskkonnamõjude strateegilise hindamise läbiviimisest motiivil, et vaidlusalune ala on välja arvatud Natura 2000 alade koosseisust;
4. g)lähtudes kohtuotsuses toodud seisukohast, ei saaks Natura 2000 nimekirjast väljaarvamist peale vastava kinnistu omaniku keegi vaidlustada. See ei ole kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega. Naaberkinnistu omanik on kõige lähemat puutumust omav isik. Õigusriigis ei saa olla lubatav, et otsustusi tehakse subjektiivsete kriteeriumide alusel lootuses, et omanikule soodsat haldusakti peale omaniku keegi vaidlustada ei saa;
5. h)27. novembri 2008. a kirjaga teavitati E. Maripuud ministeeriumi otsusest, mida eraldi kirjaliku haldusaktina vormistatud ei ole. Vastav haldusakt on tühine HMS § 63 lg 2 p 3 alusel. Otsuse oleks pidanud allkirjastama keskkonnaminister;
6. i)direktiiv 92/43/EMÜ on piisavalt selge ning jääb mõistetamatuks direktiivi mittekohaldamine. Endine Kadakaranna kinnistu oli Natura 2000 ala koosseisus nii kaebajate taotluste esitamise kui ka keeldumisotsuste vastuvõtmise ajal. Valitsuse 23. aprilli 2009. a korraldusega muudeti siseriiklikult Natura 2000 võrgustiku piire. Euroopa Komisjoni poolt kehtestatud ühenduse jaoks oluliste alade loetellu kuulub endine Kadakaranna kinnistu käesoleva ajani. Seega on Eesti riigil kohustus määrata endine Kadakaranna kinnistu kaitsealaks (direktiivi 92/43/EMÜ art 4 lg 4; otsus haldusasjas nr 3-3-185-10, p 42).

§ 91

lg 6 ja direktiivi 92/43/EMÜ art 4 lg 1 ei anna alust n-ö vaikivalt varem komisjonile esitatud Natura 2000 võrgustiku nimekirja kantud alasid välja arvata. Väljaarvamist reguleerivad direktiivi art-d 9 ja 11. 9. Vabariigi Valitsuse ja Keskkonnaministeeriumi vastuses palutakse jätta kassatsioonkaebus rahuldamata järgmistel põhjustel: a)

§ 8

reguleerib kaitse alla võtmise kõige tüüpilisemat olukorda, mil looduses avastatakse mõni uus loodusväärtus. Eksperdi kaasabil väljaselgitatava teabe kaudu toimub kaitse alla võtmise põhjendatuse esmane kontroll. Eksperdi hinnangul ei ole muud tähtsust, kui abistada haldusorganit. Kuna hoiuala muutmise menetlus oli 27. novembri 2008. a kirja koostamise hetkeks juba algatatud ja menetluse viis läbi keskkonnateenistus, on E. Maripuu ettepanekut võimalik käsitada menetluse käigus tehtud ettepanekuna (

§ 9lg-d 8 ja 9).

Käesoleval juhul on tegemist erandliku olukorraga, kus hiljutise kaitse alla võtmise menetluse tulemusel on Vabariigi Valitsus andnud hinnangu kinnistul paiknevate elupaigatüüpide kohta. Varasemaga võrreldes uusi kaitset vajavaid loodusväärtusi pole kaebajad välja toonud. Veel ühe täiendava ekspertiisi tellimine ei saanud anda uut teavet elupaigatüüpide kaitse alla võtmise eelduste kohta.

ei nõua ekspertiisi tegemist kaitse alla võtmise menetluses langetatud otsustele. Ala kaitsealast väljajätmise otsuse langetamisele ei pea eelnema ekspertiis;

1. b)looduskaitseseadus ei näe ette erikorda kaitse alla võtmise otsuste vaidlustamise kohta. Analoogia PlanS § 26 lg-ga 2 on põhjendamatu. Vaidlustatud Vabariigi Valitsuse korraldusel ei ole haldusakti tunnuseid. Loodusdirektiiv ei ole otsekohaldatav. 10. Solar Invest OÜ vastuses ja täiendavas arvamuses palutakse jätta kassatsioonkaebus rahuldamata järgmistel põhjustel:
2. a)kohtuotsuste põhjendused ei ole vastuolulised. Sellest, et haldusorgani otsused peavad olema motiveeritud, ei järeldu, et kohtulikule kontrollile peaks alluma ka otsuste sisu. Argument, et kaebeõiguse eitamisel tekib kohtulikule kontrollile allumatu sfäär, ei ole veenev. Kohtulik kontroll ei pea olema kõikehõlmav. Omandiõigusest ei tulene õigust nõuda naabri kinnistu suhtes looduskaitserežiimi rakendamist. Kadakaranna kinnistu osas toimus varem kaitse alla võtmise menetlus. See nähtub kas või asjaolust, et kinnistu omanik tegi ettepaneku jätta osa kinnistust kaitse alla võtmata. Valitsuse määruse seletuskiri kajastas spetsiifiliselt selle kinnistu küsimust. Natura 2000 võrgustik moodustatakse EL õigusest tulenevate nõuete täitmiseks. Vastav normistik ei ole seotud üksikisikute õiguste kaitsega. Vastavatest direktiividest tulenevad nõuded ei ole kuidagi seotud kellegi omandiõigusega. Direktiivist 92/43/EMÜ ei tulene üksikisiku kaebeõigust võrgustikust alade väljajätmist puudutavate otsuste vaidlustamiseks;
3. b)kassaatorid on kassatsioonimenetluses hakanud esitama sisuliselt uusi loodusdirektiivile tuginevaid väiteid. Loodusdirektiivi sätetest ei tulene õigusi kassaatoritele, direktiivil puudub ka vahetu mõju. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT I 11. Käesolevas asjas halduskohtule esitatud kaebustes sisalduvad järgmised nõuded: - tühistada Keskkonnaministeeriumi 28. mai 2008. a otsus ja kohustada ministeeriumi uuesti läbi vaatama A., O., S. ja V. Sõnajala ettepanek Laidunina hoiuala laiendamiseks Kadakaranna kinnistu võrra; - tühistada Keskkonnaministeeriumi 27. novembri 2008. a otsus ja kohustada ministeeriumi uuesti läbi vaatama E. Maripuu ettepanek Kadakaranna kinnistu kaitse alla võtmiseks; - tühistada Vabariigi Valitsuse 23. aprilli 2009. a korraldus nr 148 Imara külas asuvate kinnistute Natura 2000 nimekirjast väljaarvamise osas. 12. Kaebajad on Salme vallas Imara külas asunud, tänaseks jagatud Kadakaranna kinnistuga vahetult piirnevate ja läheduses asuvate kinnistute omanikud ja kasutajad. Ühel kinnistutest asub ka kaebajate suvekoduna kasutatav talu. 5. augusti 2004. a korraldusega arvas Vabariigi Valitsus kogu Kadakaranna kinnistu Euroopa Komisjonile esitatavate loodusalade nimekirjas Laidunina loodusala koosseisu. 27. juuli 2006. a määruses määras Vabariigi Valitsus Laidunina hoiuala piirid kindlaks selliselt, et need hõlmasid Kadakaranna kinnistut vaid osaliselt. Kaebajate eesmärk on varasema Kadakaranna kinnistu maa-ala tervikuna kaitse alla võtmine ja Laidunina hoiuala koosseisu arvamine. Vaidlustatud kirjadega on kaebajate ettepanekute alusel kaitse alla võtmise menetluse algatamisest keeldutud. Vaidlustatud Vabariigi Valitsuse 23. aprilli 2009. a korraldusega muudeti Euroopa Komisjonile esitatavat nimekirja nõnda, et vaidlusalune maa-ala jäi ka Euroopa Komisjonile esitatavast nimekirjast välja. Euroopa Komisjoni 12. novembri 2007. a otsusega nr 2008/24/EÜ võeti vastu boreaalses biogeograafilises piirkonnas asuvate ühenduse tähtsusega alade esimene ajakohastatud loetelu. Otsuse lisas on toodud ära Laidunina ala (EE0040436) pindalaga 87,32 ha. Euroopa Komisjoni 12. detsembri 2008. a otsusega nr 2009/94/EÜ võeti vastu boreaalses biogeograafilises piirkonnas asuvate ühenduse tähtsusega alade teine ajakohastatud loetelu. Selle otsuse lisas on Laidunina ala toodud ära pindalaga 84,06 ha. 13. Kassatsiooniastmes on ennekõike vaidluse all kaebajate õigus pöörduda eelpool nimetatud nõuetega kohtusse ning vaidlustatud haldusotsuste formaalne ja materiaalne õiguspärasus. 14. Halduskohtumenetluse seadustiku kuni 31. detsembrini 2011 kehtinud redaktsiooni (HKMS v.
4. r)§ 7 lg 1 esimese lause kohaselt võis kaebusega halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi. Kooskõlas sellega vajab esmalt selgitamist, kas kaebeõigus selles asjas võis tuleneda

§ 8lg-tes 1 ja 3-5 sätestatud õiguste (II) või omandipõhiõiguse (III) rikkumisest.

Samuti tuleb kontrollida, kas kaebeõigus võis tuleneda keskkonnaasjades väljakujunenud kohtupraktikast (IV) või analoogiast PlanS § 26 lg-ga 2 (V). Nende kaebeõiguse võimalike allikate hindamisel tuleb muu hulgas arvestada EL keskkonnaõigusega, iseäranis elupaikade direktiiviga, samuti keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsiooniga (Århusi konventsioon, VI). II

1. Riigikohtu erikogu on
2. detsembri
3. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-15-01 selgitanud, et kohus peab väidetavalt rikutud seadust või muud õigustloovat akti tõlgendades hindama, kas selles sisalduv säte kaitseb vaid avalikke huve või ka üksikisiku huve. Kui säte kaitseb avalike huvide kõrval ka isiku huve, tuleneb sättest isiku subjektiivne õigus nõuda sättest kinnipidamist. Seejuures tuleb arvestada nii sätte eesmärki kui ka huvi kaalukust. Isiku põhjendatud huvist võib seega välja kasvada ka halduskohtus kaitstav õigus, kuid ainult juhul, kui seadus kaitseb või peab kaitsma seda huvi (p 22). 16.

§ 8

lg 1 sätestab igaühe õiguse esitada ettepanek loodusobjekti kaitse alla võtmiseks. See säte annab ettepaneku esitajale subjektiivse õiguse ning see õigus on kohtulikult kaitstav. Seadus ei piira ettepaneku esitamise õigust ka siis, kui sama loodusobjekti kaitse alla võtmist on varem juba kaalutud. Puudub vaidlus selle üle, et vastustajad ei ole kaebajatele teinud takistusi vaidlusaluse maaala kaitse alla võtmise ettepaneku esitamisel. Vaidlus käib ettepanekute esitamisele järgnenud menetluse üle. 17. Kaebajad leiavad, et lisaks ettepaneku esitamise võimalusele tuleneb

§ 8

lg-st 1 ettepaneku esitaja õigus nõuda, et tema ettepaneku kohta tehtaks nii sisuliselt kui menetluslikult õiguspärane otsus. 18. Sellega seoses rõhutab kolleegium, et

§ 8lg 1 ei reguleeri ettepaneku läbivaatamise korda.

Siiski oleks ettepaneku esitamise õigus moonutatud, kui ettepanek jäetaks üldse vastuseta või ilma igasuguste põhjendusteta läbi vaatamata või rahuldamata. Sellise olukorraga antud juhul tegemist ei ole. Ettepanekutele on vastatud 28. mai ja 27. novembri 2008. a kirjadega. Vastajaks on olnud pädev asutus - Keskkonnaministeerium (

§ 9lg 1).

Kirjadele on ühel juhul kirjutanud alla minister, teisel juhul keskkonnateenistuse kui ministeeriumi piirkondliku struktuuriüksuse juhataja. Ka väidetav sisepädevuse rikkumine ei kujutaks endast

§ 8lg-s 1 sätestatud õiguse rikkumist.

Vaidlustatud kirjadest nähtub, et vastustaja on tajunud ettepanekute sisu, kaalunud ettepanekute edasist menetlemist ja märkinud ära kaitse alla võtmise menetluse mittealustamise põhjused (I kd, tl 13, Ia kd, tl 41). Eelnevast tulenevalt leiab kolleegium, et

§ 8lg-s 1 sätestatud õigust ei ole praegusel juhul rikutud.

19.

§ 8

lg-tes 3-5 sätestatud ekspertiisi läbiviimise, eksperdi arvamuse saatmise ja kaitse alla võtmise menetluse algatamise kohustus on üks osa loodusobjekti kaitse alla võtmise menetluskorrast. Seega on eesmärk tagada, et üldistes huvides kaitse alla võtmist vääriv ja vajav loodusobjekt ei jääks kaitseta. Samas peab ekspertiis ka tagama, et loodusobjekti kergekäeline kaitse alla võtmine ei piiraks isikute õigusi, iseäranis kinnistuomaniku õigust kasutada vabalt enda omandit (põhiseaduse (PS) § 32 lg 2 esimene lause). Kolleegiumi hinnangul ei ole ekspertiisi läbiviimise kohustus seatud ega peagi olema seatud kaitsma ettepaneku esitaja erahuve. Sellest, et ettepanekus toodud taotluse rahuldamine võib juhuslikult mõjutada soodsalt mõnda ettepaneku esitaja õigust, nt omandiõigust, ei tulene ettepaneku esitaja jaoks kohtumenetluses kaitstavat positsiooni. Seega ei anna

§ 8

lg-d 3-5 ettepaneku esitajale subjektiivset õigust, mille kaitsmiseks oleks võimalik pöörduda kohtusse. III

1. Kaebajate omandiõigust (PS § 32 lg-d 1 ja 2) ei ole vaidlustatud haldustegevusega riivatud. Kinnisasja omaniku omandiõigus ei ulatu selleni, et ta saaks nõuda naaberkinnistu kaitse alla võtmist hoiualana. Miski ei viita sellele, et loodusobjektide kaitse alla võtmine peaks toimuma kaebajate kui naaberkinnistute omanike omandiõiguse kaitsmise eesmärgil. Loodusobjektide kaitse alla võtmine toimub üksnes avalikes huvides.
2. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et omandiõiguse ülemäärase riive korral on kaebajatel kaitseala laiendamisest sõltumata võimalik vaidlustada näiteks vastavat tegevust reguleerivaid planeeringuid, lube ja muid haldusakte, taotleda vältimis- ja heastamismeetmete rakendamist keskkonnavastutuse seaduse alusel (§ 23) ning esitada hagisid tsiviilkorras. See, et kaitseala laiendamise korral võiksid kaebajatel olla avaramad võimalused nt planeerimismenetluses enda omandiõiguse või huvide kaitseks, ei loo hoiuala moodustamise ja kaebajate omandiõiguse vahel piisavat seost. IV
3. Käesolevas asjas vaidlustatud haldusotsused seonduvad otseselt keskkonnaküsimustega, olles reguleeritud keskkonnaõiguse normidega. Kolleegiumi
4. veebruari
5. a otsusest haldusasjas nr 3-3-1-86-06 järeldub, et keskkonnakaitse küsimustes saab kohtusse pöördumise õiguse aluseks olla mitte üksnes subjektiivsete õiguste rikkumine, vaid ka kaebuse esitaja muu puutumus vaidlustatava haldusakti või toiminguga. Kaebuse esitaja peab ära näitama, et vaidlustatav tegevus puudutab tema huvisid. Puutumus tähendab, et mõju isikule peab olema oluline ja reaalne. See välistab keskkonnaasjades kaebuse esitamise avalikes huvides (nn populaarkaebused), välja arvatud juhul, kui seadus sellise õiguse otse ette näeb (p 16). Isikud saavad end kaitsta ka tegevuse eest, millega õigusvastaselt mõjutatakse looduskeskkonda ja seeläbi kahjustatakse isiku tervist või varalisi õigusi (Riigikohtu halduskolleegiumi
6. juuni
7. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-101-09, p 13). Kolleegium jääb viidatud seisukohtade juurde.
8. Kaebajad on seisukohal, et nad omavad isiklikku seost vaidlusaluse piirkonnaga, selle piirkonna looduse kaitse on otseselt ka kaebajate huvides ning iga tegu ja otsus, mis aitab kaasa piirkonna looduse kaitse vähendamisele, rikub kaebate õigusi. Kaebajad peavad oma huve rikkuvaks seda, et maa-ala väljajätmine hoiualast toob kaasa elamute ehitamise. Kaebajate seisukoha analüüsimiseks tuleb vaadelda vaidlustatud haldusotsuste eeldatavat mõju kaebajate õigustele. Seejuures ei hinda kolleegium, kas vaidlusalune maatükk tuleb kaitse alla võtta või mitte.
9. Kolleegium kaebajate käsitlusega ei nõustu. Kuna varasema Kadakaranna kinnistu läheduses asuvad kaebajate kinnistud ja elamu, tuleb eeldada kaebajate seost piirkonnaga. See ei tähenda aga, et igasugune keskkonda mõjutav tegevus tooks kaasa olulise mõju kaebajatele.
10. Algselt Euroopa Komisjonile esitamiseks kehtestatud nimekirjas oli Laidunina loodusala pindalaks 87 ha. Käesolevas asjas on vaidlus seotud ca 3 ha kaitse alla võtmisega. See moodustab vähem kui 3,5% algselt kavandatud hoiualast. Ka hoiuala mittelaiendamisel jääb märkimisväärne osa kaebajate kinnistute ümbrusest kaitstuks. Hoiuala laiendamata jätmine ei anna iseenesest alust ehitustegevuseks, maaparanduseks ega muuks inimtegevuseks. Elamuid asub aga hoiuala lähiümbruses praegugi, sh kaebajate elamu. Täiendavate tegevuste lubamisel tuleb keskkonnaaspekte vaidlustatud haldusotsustest hoolimata silmas pidada. Laidunina hoiualaga juba hõlmatud loodusväärtustele ei saa hoiuala mittelaiendamine ebasoodsat mõju avaldada, sest sõltumata sellest, kas endine Kadakaranna kinnistu kuulub ise hoiuala koosseisu, tuleb sellel kavandatava tegevuse reguleerimisel välistada külgneva hoiuala kahjustamine või tasandada tegevuse mõjusid hüvitusmeetmetega (KeHJS § 3 p 2;

§ 701). 26.

Neil asjaoludel ei saa kaebuste rahuldamata jätmise korral eeldada kaebajate elukeskkonna ega heaolu olulist ega reaalset muutumist. V 27. Kolleegium nõustub kohtutega, et PlanS § 26 lg 2 analoogia korras kohaldamiseks puudub käesolevas asjas alus. Olgugi et nii PlanS § 26 lg 2 kui ka

§ 8

lg 1 näevad ette üldsuse kaasamise, ei näe looduskaitse seadus ette populaarkaebuse esitamise võimalust. VI

1. Eeltoodust tulenevalt ei anna Eesti õigus käesolevas asjas kaebajatele kohtusse pöördumise õigust. Järgnevalt kontrollib kolleegium, kas siseriiklikud kaebeõiguse piirangud looduskaitse küsimustes on kooskõlas EL õigusega. Selleks tuleb vastata küsimusele, kas EL õigus nõuab, et loodusobjekti kaitse alla võtmise küsimuses peab saama kohtusse pöörduda igaüks.
2. EL õigus ei näe ette üldist populaarkaebust, mis annaks igaühele kohtus kaitstava õiguse nõuda liikmesriikide poolt direktiivide nõuetekohast elluviimist ja avalike huvide kaitset. See kehtib põhimõtteliselt ka EL keskkonnaõiguse puhul. Looduskaitseseadus võtab küll üle Euroopa Liidu elupaikade direktiivi, kuid selles direktiivis ei pöörata keskkonnaväärtuste kaitse alla võtmise argumendina eraldi tähelepanu inimese heaolule. Erinevalt nt direktiividest vee ja välisõhu kvaliteedi kohta (80/68/EMÜ, 80/779/EMÜ jt), puuduvad elupaikade direktiivis viited üksikisikute huvide kaitsmise vajadusele. Kolleegiumi hinnangul järeldub sellest, et elupaikade direktiiv ei anna igaühele kohtulikult kaitstavat õigust seoses erahuvidega.
3. Küsimus, kas kaebajad peaksid saama kohtusse pöörduda avaliku huvi kaitseks, tuleb lahendada Århusi konventsiooni silmas pidades. See konventsioon on Eestis ratifitseeritud (RT II 2001, 18, 89), samuti on selle heaks kiitnud Euroopa Ühendus (Nõukogu
4. veebruari
5. a otsus nr 2005/370). Seega tuleks siseriiklikud kaebeõiguse normid jätta kohaldamata, kui need oleksid konventsiooniga vastuolus (PS § 123 lg 2, PSTS § 2, ELL art 4 lg 3).
6. Isikute juurdepääsu õigusemõistmisele keskkonnaasjades reguleerib konventsiooni art
7. Selle lõige 1 sätestab informatsiooniliste õiguste kohtuliku kaitse ning lõige 2 juurdepääsu õigusemõistmisele konventsiooni art-s 6 käsitletud olulise keskkonnamõjuga kavade ja projektidega seoses. Käesolevas asjas need lõiked kohaldamisele ei kuulu. Århusi konventsiooni art 9 lg-s 3 sätestatakse, et lisaks sama artikli lõigetes 1 ja 2 nimetatud menetlustele ning piiramata lõigetes 1 ja 2 nimetatud menetluste kohaldamist, tagab konventsiooniosaline siseriiklike õigusaktide nõuetele vastavale üldsuse esindajale, juhul kui need nõuded on sätestatud, juurdepääsu kohtulikule või haldusmenetlusele, et vaidlustada eraõigusliku isiku või avaliku võimu organi tegevus või tegevusetus, mis on vastuolus siseriiklike keskkonnaõigusnormidega. Århusi konventsiooni art 2 lg-st 4 nähtuvalt võib üldsuse esindajaks olla ka üks või mitu füüsilist isikut.

§ 8

lg-d 3-5 on käsitatavad konventsiooni kõnealuses sättes mainitud siseriiklike keskkonnaõigusnormidena.

1. Euroopa Kohtu
2. märtsi
3. a otsuses asjas nr C-240/09: Lesoochranárske zoskupenie VLK leitakse, et siseriiklikku menetlusõigust, milles sätestatakse tingimused haldus- või kohtuliku kaebuse esitamiseks, tuleb tõlgendada nii palju kui võimalik nii kooskõlas Århusi konventsiooni art 9 lg-ga 3 kui ka nende õiguste tõhusa kohtuliku kaitse eesmärkidega, mis on liidu õigusega antud selleks, et võimaldada keskkonnakaitseorganisatsioonidel vaidlustada haldusmenetluses tehtud otsus, mis on vastuolus liidu keskkonnaõigusega (otsuse resolutiivosa). Ühtlasi järeldub viidatud otsusest, et keskkonnaühendustele võivad elupaikade direktiivist tuleneda kohtulikult kaitstavad õigused (p 47).
4. Asjas nr C-240/09 märgitud keskkonnaühenduste õigusi, sh elupaikade direktiivist koostoimes Århusi konventsiooni art 9 lg-ga 3 tulenevaid õigusi ei saa omistada füüsilistele isikutele. Århusi konventsiooni art 9 lg-l 3 puudub nii Eesti kui liidu õiguses vahetu õigusmõju (liidu õiguse kohta otsus asjas nr C-240/09, p 52). Århusi konventsiooni art 9 lg 3 rõhutab selgelt osalisriigi otsustusruumi üldsuse kaebeõigusega esindajate ringi määratlemisel. See säte ega sama konventsiooni art 2 lg 4 ei kohusta andma igat liiki keskkonnaasjades kaebeõigust lisaks keskkonnaühendustele ka kõigile füüsilistele isikutele. Keskkonnaorganisatsioonide puhul tuleb nende huvi lugeda põhjendatuks ning eeldada neil keskkonnaalaste õiguste olemasolu (Århusi konventsiooni art 9 lg 2 teise lõigu teine ja kolmas lause). Füüsilistele isikutele see ei laiene. Nende puhul võib liikmesriik piirata juurdepääsu õigusemõistmisele, lähtudes täiendavatest kriteeriumidest, ning seda ka elupaikade direktiivi kontekstis (otsus asjas nr C-115/09, p-d 45-49). Selliseks kriteeriumiks võib olla ka Eesti kohtupraktikas rakendatav otsese ja reaalse puutumuse nõue.
5. Eelnevast lähtudes leiab kolleegium, et kaebajate kohtusse pöördumise õigust ei ole käesolevas asjas võimalik põhjendada EL õiguse ega Århusi konventsiooniga. VII
6. Kokkuvõtteks asub kolleegium seisukohale, et kaebajatel puudus käesolevas asjas õigus kohtusse pöördumiseks ning kohtud on lõpptulemusena kaebuse õigesti rahuldamata jätnud. Seetõttu puudub kassatsioonkaebuse lahendamisel vajadus peatuda haldusasjas esitatud kõigil argumentidel. Kassatsioonkaebus jäetakse rahuldamata.
7. Kaebajad lisasid
8. novembril 2011 Riigikohtule esitatud avaldusele dokumendid Euroopa Komisjonis toimuva menetluse kohta (neljal lehel). Alates
9. jaanuarist 2012 kehtiva halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 229 lg 1 esimese lause kohaselt kontrollib Riigikohus, kas ringkonnakohus on otsuses õigesti kohaldanud materiaalõiguse norme ning järginud otsuse tegemisel menetlusõiguse norme. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt arvestatakse kassatsioonkaebuse põhjendatuse kontrollimisel faktilisi asjaolusid, mis on tuvastatud alama astme kohtu otsustega, ning asjaolusid, mis on esitatud ringkonnakohtupoolse menetlusõiguse normi olulise rikkumise kohta esitatud väite põhjendamiseks. Seega ei tuvasta Riigikohus kaebuse aluseks olevaid faktilisi asjaolusid. Sellest tulenevalt leiab kolleegium, et esitatud dokumentidel ei kassatsioonimenetluses tähtsust ning need tuleb HKMS § 62 lg-te 2 ja 3 alusel tagastada.
10. Kassatsiooniastmes oli Solar Invest OÜ menetluskuluks õigusabi eest tasutud 293,76 eurot. Õigusabikulu kandmine on tõendatud ja kolleegiumi hinnangul põhjendatud. HKMS § 108 lg-te 1 ja 8 alusel tuleb õigusabikulu kaebajatelt välja mõista. Viiest kaebajast igaühel tuleb kolmandale isikule tasuda 1/5 õigusabikulust, st 58,75 eurot. Kautsjonid tuleb arvata riigituludesse (HKMS § 107 lg 4 kolmas lause). Muude menetluskulude kohta ei ole menetlusosalised Riigikohtule kuludokumente esitanud. Tõnu Anton, Ivo Pilving, Harri Salmann