Obsah (14)

§ 113§ 8§ 217§ 219§ 221§ 114§ 116§ 112§ 16§ 20§ 220§ 82§ 111§ 118

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

§ 113lg-s 1 sätestatud määras alates 26.

novembrist 2010 kuni põhinõude täitmiseni. Saata tühistatud osas asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

1. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
2. Tagastada Mayeri Industries AS-i kassatsioonkaebuselt
3. juulil 2011 tasutud kautsjon 368 (kolmsada kuuskümmend kaheksa) eurot 90 senti Advokaadibüroo SORAINEN AS-ile ja
4. novembril 2011 tasutud kautsjon 93 (üheksakümmend kolm) eurot 62 senti Mayeri Industries AS-ile. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. Makadaamia OÜ (hageja) esitas
6. oktoobril 2009 Tartu Maakohtule hagi Mayeri Industries AS-i (kostja) vastu, paludes kostjalt hageja kasuks välja mõista lepingu alusel tasumisele kuuluva võlgnevuse 577 253 krooni 17 senti, viivise 90 629 krooni 4 senti ja alates
7. augustist 2009 viivise protsendina põhinõudest. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Dzintars Eesti OÜ (kustutatud registrist
8. aprillil 2009) (edaspidi Dzintars) ja kostja
9. jaanuaril 2008 lepingu "Kaupade ostu-müügileping ja kaubamärgi registreerimise õiguse loovutamise leping" (edaspidi leping). Dzintars kohustus lepingu p-de 1.1 ja 1.2 kohaselt tarnima kostjale kaupa ja toorainet ning kostja kohustus lepingu p 3.2 kohaselt kauba ja tooraine eest tasuma. Lepingu p 1.3 järgi kohustus Dzintars andma kostjale õiguse registreerida Eestis, Lätis ja Leedus kaubamärk "Hella" klassides 03 ja
10. Kostja kohustus lepingu p 3.2 alusel tasuma kaubamärgi registreerimise õiguse eest 472 000 krooni. Ajavahemikul
11. detsember 2007 kuni
12. jaanuar 2008 tarnis Dzintars kostjale kaupa ja toorainet ning väljastas kolm arvet (
13. detsembri
14. a arve nr 4722,
15. jaanuari
16. a arve nr 4706,
17. jaanuari
18. a arve nr 65), mille alusel tuli kokku tasuda 691 222 krooni 50 senti. Samuti esitas Dzintars kostjale kaks arvet (
19. jaanuari
20. a arve nr 6879,
21. veebruari
22. a arve nr 6880) kaubamärgi registreerimise õiguse eest, kokku 472 000 krooni. Kokku nõudis Dzintars kostjalt arvete alusel 1 163 222 krooni 50 senti. Kostja on esitatud arvete alusel tasunud 585 969 krooni 33 senti ja tasumata oli hagi esitamise ajal 577 253 krooni 17 senti.
23. juulil 2008 sõlmisid Dzintars ja Vene Föderatsioonis registreeritud äriühing OOO Melanta nõude loovutamise lepingu, millega Dzintars loovutas kõik Dzintarsi ja kostja vahel sõlmitud lepingust tulenevad nõuded OOO-le Melanta.
24. augustil 2008 esitas kostja Dzintarsile
25. juulil 2008 koostatud pretensiooni ja lepingust taganemise avalduse.
26. augustil 2008 teavitas Dzintars kostjat nõude loovutamisest OOO-le Melanta.
27. septembril 2008 sõlmisid hageja ja OOO Melanta nõude loovutamise lepingu, millega OOO Melanta loovutas kõik kostja vastu olevad nõuded hagejale. Hageja leidis, et kostja
28. juulil 2008 lepingust taganemine on õigusvastane ja leping on endiselt kehtiv. Taganemise aluseks olevad väidetavad kauba puudused olid sellise iseloomuga, et kostja oleks need saanud tavalise hoolsuse korral kauba üleandmisel avastada. Kostja ei ole tõendanud, et kaup ei vastanud lepingus kokkulepitud tingimustele või et ta teatas Dzintarsile kauba puudustest varem kui
29. augustil
30. Kostja sai kauba viimase partii 7 kuud enne lepingust taganemist. Seega ei ole kostja lepingust taganenud mõistliku aja jooksul ning on kaotanud lepingust taganemise õiguse. Kostja väide, et Dzintars teadis kauba üleandmisel selle lepingutingimustele mittevastavusest, on tõendamata. Kostja on esitanud 169 174 krooni 58 sendi väärtuses kauba kohta pretensioone ja hageja arvates ülejäänud kauba kvaliteedi üle pooled ei vaidle. Hageja leidis, et Dzintars ei ole rikkunud lepingut seoses kaubamärgi registreerimisega Eestis. Kaubamärgi registreerimise taotluse pidi esitama kostja ja Dzintarsil ei ole võimalik iseseisvalt kaubamärki kostja nimele registreerida. Kostja ei saanud kaubamärki registreerida enda tegevusetuse tõttu. Samuti ei saanud Dzintars kostjaga lepingu sõlmimise ajal olla teadlik, et Wella AG otsustab "Hella" kaubamärgi registreerimise vaidlustada. Hageja leidis, et kostja ei ole kaubamärgi puudustest mõistliku aja jooksul teatanud.
31. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja väitel esitas Dzintars kostjale arveid lepingus kokkulepitust 156 147 krooni 65 sendi võrra rohkem, kuid osa kaubakoguseid hulgipakendis olid kokkulepitust väiksemad, kokku 7000 krooni 30 sendi võrra: BU dušigeeli arvel märgitust 3000 tk vähem, punaseid korke arvel märgitust 4654 tk vähem, valgeid korke arvel märgitust 576 tk vähem. Kostja teatas Dzintarsile puudujäägist ja palus puudujäägi järele saata, mida viimane ei teinud. Pärast kauba tarnimist selgus, et kaubamärgil ja osal müüdud kaubal ei ole kokkulepitud väärtust. Üleantud kaubad ei vastanud lepingust tulenevale kvaliteedile: toodetel oli vale taara, tühi taara oli vale suurusega, taara oli vale koostisega, toodetel kadus valguse toimel värv, üleantud etiketid olid kasutuskõlbmatud, osa etikette ei vastanud etikettidel esitada tuleva teabe esitamisele kehtestatud nõuetele. Kostja vaatas kauba saamisel selle üle tavapärase hoolikusega, kuid hiljem avaldunud puudused ei olnud tavapärase ülevaatuse käigus tuvastatavad. Seetõttu esitas kostja
32. juulil 2008 Dzintarsile pretensiooni ja lepingust osaliselt taganemise avalduse. Kostja palus mittekvaliteetne kaup ära viia ja keeldus arvetest tasuma 565 520 krooni 52 sendi suurust osa. Dzintars teadis või pidi teadma kauba mittevastavusest lepingutingimustele, kuna ükski kaubal esinev puudus ei saanud tekkida pärast kauba üleandmist ja puudused esinesid juba lepingu sõlmimise ajal. Kõik puudused olid varjatud puudused ja nende avastamisel esitati Dzintarsile pretensioon mõistliku aja jooksul. Dzintars ei ole kostja pretensioonidele ja taganemisavaldusele mõistliku aja jooksul reageerinud ning seetõttu kostja eeldas, et Dzintars ei vaidle pretensioonidele ja lepingust taganemisele vastu. Sisulised vastuväited esitas hageja alles
33. aprillil 2009, mis ei ole mõistlik aeg. Kostja on tasunud kaubamägi "Hella" eest 200 000 krooni ja võlaõigusseaduse (

) § 111 alusel keeldus tasumast ülejäänud summat. Kaubamärgi "Hella" tegelik väärtus ja kasutuspotentsiaal ei vastanud Dzintarsi esitatud faktidele ning kaubamärk ei vastanud kostja ootustele asja omandamisel. Patendiamet teatas kostjale, et kaubamärgi ümberregistreerimine pole võimalik, sest kaubamärk on jätkuvalt Dzintarsi omanduses. Dzintars kohustus esitama Patendiametile taotluse kaubamärgi ümberregistreerimiseks kostja nimele, kuid ta ei ole seda teinud. Kostja arvates teadis Dzintars lepingu sõlmimisel, et Wella AG on vaidlustanud kaubamärgi registreerimise. Kostja palus lugeda

1. jaanuari
2. a arve nr 65 alusel ekslikult tasutud 33 455 krooni 13 senti tasumisele kuuluvate summade katteks. Samuti arvestas ta esitatud arvetelt maha mittekvaliteetse kauba ja oli seisukohal, et
3. detsembri
4. a arve nr 4722 alusel tuleks tasuda 97 266 krooni 50 senti ja
5. jaanuari
6. a arve nr 4706 alusel 46 434 krooni 8 senti. Kostja leidis jätkuvalt, et kaubamärgi eest ei ole tal kohustust tasuda, mistõttu palus ka
7. jaanuari
8. a arve nr 6879 alusel tasutud 200 000 krooni arvestada arvete nr 4722 ja nr 4706 katteks ja leidis, et tal on omakorda hageja vastu 136 142 krooni 11 sendi suurune nõue.
9. Tartu Maakohus rahuldas
10. novembri
11. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 410 370 krooni 81 senti ning
12. novembri 2010 seisuga viivise 104 631 krooni 38 senti ja põhinõudelt 410 370 krooni 81 senti viivise

§ 113lg-s 1 sätestatud määras alates 26.

novembrist 2010 kuni põhinõude täitmiseni. 71% menetluskuludest jättis maakohus kostja kanda ja 29% hageja kanda. Maakohus leidis, et

1. jaanuari
2. a leping sisaldab kahte tehingut: kaupade ja tooraine ost-müük ning kaubamärgi registreerimise õiguse üleandmine. Kostja vaidles vastu
3. jaanuari
4. a arve nr 65 tasumise kohustusele, sest pooled ei leppinud kokku nimetatud arves esitatud kaupade müüki kostjale. Arve-saatelehel oli kostja esindaja allkiri kauba vastuvõtmise kohta. Kostja ei ole vastuvõtmist vaidlustanud. Kostja väide, et ta ei saanud kaupa õigel ajal üle vaadata, sest seda oli palju ja see oli hulgipakendites, ei ole veenev. Kogu arvel nr 65 märgitud kaup on tarnitud korraga ja kaks nädalat hiljem muust kaubast. Kohus möönis, et kaup võis olla kaubaalusel ja ka pakendatud hulgipakenditesse, kuid siiski pidi kostja tavapärase hoolsuskohustuse tõttu kontrollima, mis saadetis talle üldse on tulnud, eriti arvestades saadetud kauba kogust ja koguhinda. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks esitanud Dzintarsile enne
5. a juulit pretensioone ülemäärase kauba kohta, et ta oleks palunud kaupa ära viia või püüdnud seda tagastada.
6. juuli
7. a pretensioonis on kostja kinnitanud, et on nimetatud arve osaliselt tasunud, ning märkinud vaid, et kaupa on tarnitud rohkem, kui kokkulepe ette nägi. Kohtumenetluse käigus kostja esitatud taotlus tasaarvestada arve nr 65 järgi ekslikult tasutud 33 455 krooni 12 senti nõuetega teiste arvete eest, on põhjendamatu ja selline tahteavaldus on esitatud hilinemisega. Kostja ja Dzintars on arves nr 65 märgitud kauba ostuks-müügiks sõlminud eraldi kokkuleppe tegudega. Maakohus viitas

§ 8lg-le 1, § 9 lg-le 1 ja §-le 7.

Dzintars tegi pakkumuse, saates kostjale kaubad ja arve. Kostja võttis kauba vastu ega ole kauba saatmisele vastu vaielnud. Kostja on tasunud arve osaliselt, mistõttu ta võttis Dzintarsi pakkumise vastu. Arvestades asjaolu, et kostja ei vaielnud vastu kauba saamisele, ja lähtudes äriühingute vahel levinud praktikast mitte sõlmida kirjalikke lepinguid, vaid sõlmida selle asemel lepinguid kaupa tegelikult saates, asus maakohus seisukohale, et arvega nr 65 sõlmisid kostja ja Dzintars kaupade ostu-müügilepingu. Pooled ei vaidle, et nimetatud arve alusel on tasumata 133 820 krooni 52 senti, mille kostja on kohustatud hagejale tasuma. Maakohus viitas

§ 217

lg 2 p-le 1 ja leidis, et kostja on tõendanud oma väiteid koguseliselt vähem tarnitud kauba osas: BU dušigeeli oli arvel märgitust 3000 tk vähem, punaseid korke arvel märgitust 4654 tk vähem ja valgeid korke arvel märgitust 576 tk vähem. Maakohus luges tõendatuks kostja väite, et toodetel oli vale märgistus suuruse osas. Küünelakieemaldi pudelitel olid etiketid, millel suuruseks märgitud 200 ml, tegelik pudelite suurus aga oli 150 ml. Mittevastavaid pudeleid oli 9630. Kohus luges tõendatuks ka etikettide nõuetele mittevastavuse ning et küünelakieemaldis "Hella" esines sade, sade oli vedelseebi pudelis ja šampoon oli lubamatu koostisega. Sademe esinemine pudelis on tavapäratu. Labor on tuvastanud toodete ettenähtust erineva pH taseme. Toodete vannivaht "Hella", šampoon "Hella", dušigeel "Hella", vedelseep "Hella" vale koostist ei ole kostja tõendanud. Kostja on tõendanud, et tarnitud küünelakieemaldite pudelid olid valest materjalist ja neid ei tohtinud atsetooni sisaldavate toodete pakendamiseks kasutada, mistõttu ei saanud kostja kasutada ka neile pudelitele mõeldud pumpkorke. Maakohus leidis, et kõik toodetel esinevad puudused esinesid juba kauba üleandmise ajal. Maakohus viitas

§ 219

lg-le 1, § 220 lg-tele 1 ja 3 ning leidis, et kostja on tuvastanud kaupade puudused järgmiselt: vähem tarnitud dušigeeli

1. mail 2008, korkide puudujäägi
2. juunil 2008, puudused küünelakieemaldi pudelite suuruses, koostises ja pumpkorkide kasutamise võimatuse ajavahemikul
3. jaanuar 2008 kuni
4. jaanuar 2008, sademe vedelseebis ja šampooni lubamatu koostise ajavahemikul
5. veebruar 2008 kuni
6. veebruar
7. Kostja tõenditest ei tulene, millal täpselt tuvastati etikettide kasutuskõlbmatus. Maakohus leidis, et kostja ei ole nõuetekohaselt täitnud

§ 219lg-s 1 sätestatud kohustust vaadata kaup üle viivitamata.

Kostja oleks piisava hoolsuse korral pidanud kontrollima kaupa ka kastide kaupa ning vähemalt pisteliselt tegema kindlaks kastides olevate kaubaartiklite koguse. Samuti oleks kostja tavapärase hoolsuse korral pidanud vaatlema tarnitud kaupa visuaalselt ning siis oleks avastatud pudelites olev sade ja kauba vale kogus. Etikettide sobimatust, küünelakieemaldite pudeli ja šampooni koostise mittevastavust ei saanud esmase ülevaatuse käigus visuaalselt tuvastada, mistõttu nimetatud kaupade mittevastavuse osas ei ole tähtis, kas need vaadati üle kohe või mitte. Kostja sai suuremast osast puudustest teada juba

1. a jaanuaris või veebruari algul, s.o enne kauba eest esitatud arvete tasumise tähtaega, kuid ei teavitanud sellest müüjat. Kostja ei ole esitanud kohtule ühtegi tõendit selle kohta, et ta oleks teavitanud Dzintarsit esinevatest puudustest jaanuaris-veebruaris ega ka mais-juunis, kui avastati puuduvad dušigeelipudelid ja korgid. Kostja pöördus pretensiooniga Dzintarsi poole alles
2. juulil 2008, mis jõudis müüjani tegelikult alles
3. augustil
4. Maakohus viitas

§ 221lg 1 p-le 2 ning leidis, et Dzintars oli puudustest teadlik.

Kostja soovis lepingust taganeda, kuid maakohtu arvates ei ole nimetatud õiguskaitsevahend kohane. Lepinguline mittevastavus ei ole nii oluline, et annaks aluse lepingust taganeda: arvestades kogu kauba maksumust ja puudustega kauba maksumust, ei ole õiguskaitsevahend proportsionaalne. Kostja ei ole müüjale andnud

§ 114

lg 1 kohaselt puuduste kõrvaldamiseks täiendavat tähtaega, mille järgimata jätmisel ta plaanib lepingust taganeda

§ 116alusel.

Kohtu arvates on kohane õiguskaitsevahend hinna alandamine

§ 112lg 1 kohaselt.

Maakohus leidis, et kostjal ei ole

§ 112

alusel kohustust tasuda järgmised summad: vähem tarnitud kaup (dušigeel, korgid) kokku 7000 krooni 30 senti, etiketid 52 050 krooni 85 senti, küünelakieemaldi valmistoodang 7613 krooni 39 senti, sademega šampoon ja vedelseep 51 839 krooni 16 senti, tühjad sobimatud pudelid ja pumpkorgid 22 922 krooni 3 senti, kokku 141 425 krooni 73 senti, millele lisandub käibemaks 18%, kokku seega 166 882 krooni 36 senti. Tasuda tuleb arve nr 65 tasumata osa ja "Hella" valmistoodangu eest, mille mittevastavus ei leidnud tõendamist. Lepingu p 1.3 kohaselt leppisid pooled kokku, et Dzintars annab üle ja kostja võtab vastu õiguse registreerida kaubamärk "Hella" klassides 03 ja 05 Eestis, Lätis ja Leedus. Kaubamärgi registreerimise õiguse eest kohustus kostja tasuma 472 000 krooni. Kostja on tasunud esimese arve alusel 200 000 krooni ja tasumata on 272 000 krooni. Maakohus leidis, et pooltel on vabadus kokku leppida nii lepinguesemes kui ka hinnas. Seadus ei sätesta, et hind peab vastama asja väärtusele. Kui kostja arvates on müüja lepingut sõlmides käitunud kostjat teadlikult kahjustavalt, võib kostja nõuda tehingu tühistamist. Maakohus leidis, et kaubamärgi ostu-müügileping kehtib ja on täitmiseks kohustuslik. Kostja vajas kaubamärgi registreerimiseks Dzintarsi nõusolekut. Kostja ei ole esitanud tõendeid, et ta oleks pöördunud nõusoleku saamiseks Dzintarsi poole. Kostja poole pöördus Wella AG, kes palus tal kaaluda võimalust loobuda kaubamärgi "Hella" registreerimisest, kuna see sarnaneb kaubamärgiga "Wella". Wella AG esitas ka

1. augustil 2009 vaidlustusavalduse tööstusomandi apellatsioonikomisjonile. Kostja arvates tõendavad need asjaolud, et kaubamärki ei saagi registreerida. Maakohus leidis, et rohkem kui 1,5 aastat pärast lepingu sõlmimist ilmnenud asjaolud ei pruukinud olemas olla lepingu sõlmimise ajal. Samuti ei ole avaldust rahuldatud, mistõttu ei ole kaubamärgi registreerimise takistus tuvastatud. Kuna kaubamärk on registreerimata kostja tegevusetuse tõttu, ei ole tähtsust sellel, millised olid kaubamärgiga "Hella" varustatud toodete müügitulemused. Kostjal ei olnud seega õigust kasutada lepingust taganemist ega muid õiguskaitsevahendeid ja kostja on kohustatud lepingut täitma. Kokku esitas Dzintars kostjale arveid 1 163 222 krooni 50 sendi tasumiseks, millest kaubamärgi eest tuli tasuda 472 000 krooni ning kaupade ja tooraine eest 691 222 krooni 50 senti. Kuna kaubamärgi eest on tasutud 200 000 krooni ja tasumata 272 000 krooni, on kaupade ja teenuste eest tasumata kokku 305 253 krooni 17 senti. Kostjal on täitmata kohustus kaubamärgi osas 272 000 krooni ning toodete ja kaupade osas 138 370 krooni 81 senti (305 253 krooni 17 senti-166 882 krooni 36 senti). Hageja nõutud põhivõlast tuleb tasuda 410 370 krooni 81 senti. Samuti tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista hagi esitamise seisuga viivis 104 631 krooni 38 senti ja viivis pärast lahendi tegemist protsendina põhivõlast.
2. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsus tühistada osas, millega jäeti rahuldamata hagi kostja vastu 166 882 krooni 36 sendi väljamõistmiseks. Hageja palus tühistatud osas teha uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja 166 882 krooni 36 senti ja viivis sellelt summalt kuni põhinõude täitmiseni.
3. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata.
4. Pooled vaidlesid teineteise apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5. Tartu Ringkonnakohus rahuldas
6. juuni
7. a otsusega hageja apellatsioonkaebuse ning jättis kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osaliselt hagi rahuldamata jätmise osas ja rahuldas hagi täielikult ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 36 893 eurot 15 senti. Ringkonnakohus sõnastas kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni selliselt, et mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 36 893 eurot 15 senti ja seisuga
8. november 2010 viivise 9362 eurot 48 senti ning põhinõudelt viivise

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 26.

novembrist 2010 kuni põhinõude täitmiseni. Maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud jättis ringkonnakohus kostja kanda. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et kostja ja Dzintars on sõlminud arves nr 65 märgitud kaupade ostuks-müügiks eraldi lepingu. Maakohus on õigesti leidnud, et Dzintars esitas

§ 16

lg 1 kohase pakkumuse lepingu sõlmimiseks kostjale ning kostja on selle

§ 20lg 1 kohaselt aktseptinud, võttes kauba vastu ja tasudes selle eest osaliselt.

Teisele seisukohale ei anna alust asuda ka kostja väide, et arvel nr 65 nimetatud kaubad võeti vastu ning osa arvest tasuti eksituse tõttu. Kostjal oli

§ 219lg-st 1 tulenevalt kohustus kaup viivitamatult üle vaadata.

Tavalise hoolsuse korral oleks kostja pidanud kohe kauba vastuvõtmisel avastama asjaolu, et tegemist ei ole

1. jaanuari
2. a lepingu alusel tarnitud kaubaga, ning juhul, kui ta ei soovinud lepingut saadetud kauba osas sõlmida, pidi ta sõnaselgelt sellest teatama ka teisele poolele, kes pakkumuse esitas, kuid praegusel juhul on kostja tegudega väljendanud valmisolekut sõlmida leping ning see ka sõlmiti. Asjaolu, et kostja on
3. juuli
4. a pretensiooniga teatanud Dzintarsile, et kaupa on tarnitud kokkulepitust rohkem, ja et
5. septembril 2008 palus kostja jurist meilis teatada Dzintarsil, millal ta kaubale järele tuleb, ei näita seda, et pooled ei olnud arvel nr 65 kajastatud kauba kohta sõlminud müügilepingut. Eeltoodust tuleneb kostjale kohustus tasuda arve nr 65 järgi saadud kauba eest. Õige on hageja väide, et maakohus on rikkunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lgt 4, leides, et kostja oleks sobiva õiguskaitsevahendina pidanud kasutama hinna alandamist, ning jõudes järeldusele, et kuivõrd esines alus hinda alandada, siis ei ole kostjal kohustust tasuda hagejale 166 882 krooni 36 senti. Kostja on esitanud hageja nõudele vastuväite, et ta on lepingust taganenud ning seetõttu ei pea lepingust tulenevaid kohustusi täitma. Hinna alandamise avaldust ei ole kostja hagejale esitanud ei enne kohtumenetlust ega ka kohtumenetluse käigus. Seda on kostja kinnitanud ka oma vastuses hageja apellatsioonkaebusele. Seega on maakohus ebaõigesti jätnud rahuldamata hagi 166 882 krooni 36 sendi väljamõistmiseks, leides, et kostjal on õigus hinda alandada

§ 112alusel.

Seega tuleb maakohtu otsus tühistada osas, milles jäeti kostjalt välja mõistmata 166 882 krooni 36 senti. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et praegusel juhul olid täitmata lepingust taganemiseks nii formaalsed kui ka materiaalsed eeldused. Kostja ei ole kehtivalt lepingust taganenud. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga selles, et taganemise avalduses märgitud põhjused ei tõenda seda, et kaubamärgi realiseerimise õigus ei vastanud lepingutingimustele. Ainuüksi asjaolu, et kostja on kaotanud huvi kaubamärgi õiguse registreerimise vastu, ei anna alust lepingust taganeda. Ringkonnakohus viitas

§ 219lg-le 1 ja § 220 lg-tele 1 ja 3.

Ringkonnakohus leidis, et mõistlikuks ei saa lugeda olukorda, kus kostja teatab kauba ja tooraine lepingutingimustele mittevastavusest müüjale üle poole aastat hiljem kauba kättesaamisest. Varjatud puudusteks saaks pidada šampooni vale koostist (ettenähtust erinev pH tase) ja küünelakieemaldi pudelite vale materjali, kuid ka varjatud puudustega toodete osas ei ole kostja tõendanud, et ta oleks käitunud

§ 220

lg 1 kohaselt, ja seega on ta kaotanud õiguse tugineda kauba lepingutingimustele mittevastavusele.

§ 220

lg-s 3 sisalduvat õiguslikku tagajärge ei kohaldata

§ 221

lg 1 p-des 1 ja 2 nimetatud juhtudel.

§ 221lg-s 1 sätestatud eelduste täitmist peab tõendama kostja.

Kuna Dzintars oli ise ka kauba tootja, siis võiks tema kui tootja vastutus kaupade lepingutingimustele mittevastavuse osas tuleneda

§ 221

lg-st 1.

§ 221

lg 1 kohast vastutust ei saa kohaldada kauba mittevastavusele lepingu tingimustele koguse osas, samuti vales suuruses taara osas ja väidetavalt kasutuskõlbmatute etikettide osas. Kostja saaks tugineda

§ 221

lg-le 1 selles osas, et küünelakieemaldi ei olnud kvaliteetne ning šampoonis ja vedelseebis oli sade. Kuna aga mittekvaliteetseid küünelakieemaldeid oli kokku 7613 krooni 39 sendi eest ning sademega šampooni ja vedelseepi 51 839 krooni 15 sendi eest, siis on õige maakohtu seisukoht, et arvestades kogu lepingu mahtu, on kauba kogus, mis väidetavalt ei vasta lepingutingimustele, nii väike, et tegemist ei ole olulise lepingurikkumisega, mis annaks aluse kostjal lepingust taganeda. Eeltoodust lähtudes ei ole kostja

1. juulil 2008 kehtivalt lepingust taganenud ja seetõttu peab lepingut täitma. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
2. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsuse tühistada ning saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus kohaldanud vääralt

§ 20

lg-d 2 ja 3 ning tuvastanud kostja ja Dzintarsi vahel seadusevastaselt täiendava müügilepingu olemasolu kauba osas, mida kostja ei ole tellinud ning mille osas puudub pooltevaheline leping. Eelkõige on ringkonnakohus valesti leidnud, et tellimata kauba ja selle kohta arve (arve nr 65) saatmine koos tellitud kaubaga on käsitatav iseseisva lepingu sõlmimisele suunatud pakkumusena ning selle kauba vastuvõtmine iseseisva lepingu sõlmimisele suunatud nõustumusena. Kohtud oleksid pidanud kõigepealt tuvastama, kuidas Dzintars ise

1. jaanuari
2. a müügilepinguga hõlmamata kaupa ning selle eest arve saatmist käsitles. Otsusest ei ole võimalik aru saada, missuguse tunnistaja ütlusest või muust tõendist on kohus järeldanud, et Dzintarsi tahe oli sõlmida kostjaga
3. jaanuari
4. a müügilepinguga hõlmamata kauba müümiseks täiendav müügileping. Kostjaga sarnane heas usus tegutsev mõistlik isik võis lähtuda sellest, et kaup on saadetud
5. jaanuari
6. a müügilepingu täitmiseks. Kuivõrd kohtud Dzintarsi eraldi lepingu sõlmimisele suunatud tahte olemasolu ning kostja teadlikkust sellise tahte olemasolust või seda asendavat sarnase mõistliku isiku tavaarusaama tuvastanud ei ole, ei saa pidada õiguspäraseks ka kohtute järeldust, et poolte vahel tekkis arve nr 65 ja selles märgitud kauba saatmisega täiendav,
7. jaanuari
8. a müügilepinguga hõlmamata kauba müügileping. Kohtud ei ole tuvastanud, et vaikimise nõustumusena käsitamine tuleneb seadusest, lepingupoolte kokkuleppest, pooltevahelisest praktikast või nende tegevus- või kutsealal kehtivatest tavadest (

§ 20lg 2).

Kohtud ei ole ka tuvastanud, et Dzintars ja kostja olid kauba saatmise ajal püsivas ärisuhtes (

§ 20lg 3).

Seega ei saaks kohtud kehtiva õiguse kohaselt kostja vaikimisest järeldada ka kostja nõustumust pakkumusega ega neid asjaolusid, mis võiksid sõnaselget nõustumust asendada. Kuivõrd kostja ja Dzintarsi vahel ei ole arve nr 65 alusel eraldi müügilepingut tekkinud, ei ole õige ka kohtute järeldus, et sellest müügilepingust tuleneb kostjale kohustus tasuda arvel nr 65 märgitud summa. Ringkonnakohus on vääralt kohaldanud

§-des 116-118 ning §-des 188 ja 223 sätestatut ning leidnud, et lepingust taganemise avalduses tuleb taganemist põhjendada ja esitada tõendid taganemise aluseks oleva lepingurikkumise kohta. Ringkonnakohus on vääralt kohaldanud

§-des 219-221 sätestatut ning asunud seisukohale, et kuigi Dzintars müügilepingu esemeks olnud kauba tootjana pidi olema teadlik müügilepingu eseme puudustest, ei saa kostja müügilepingu puudustele tugineda, kuigi

§ 221lg 1 p 2 seda võimaldab.

Kohtud ei ole põhjendanud, miks konkreetse tehingu ja kauba omapära arvestades, samuti puuduste laadi arvestades oli mõistlik aeg puudustest teatamiseks nende hinnangul niivõrd lühike. Ringkonnakohus on ekslikult leidnud, et kuivõrd Dzintarsi toodetud puudustega esemed moodustavad kogu lepingu mahtu arvestades niivõrd väikese osa, ei ole tegemist olulise lepingurikkumisega, mis annaks aluse lepingust taganeda. Ringkonnakohus ei ole seda väidet üldse põhjendanud. Kuivõrd kostja on taganenud lepingust osaliselt ja vaid puudustega kauba osas, siis isegi selle taganemise lugemisel mittekohaseks ei ole ringkonnakohus andnud hinnangut kostja õigusele keelduda puudustega kauba eest tasumisest. Kostja juhtis apellatsioonkaebuses tähelepanu, et kaubamärgiseadusega nõutav loovutus, mida sai teha vaid Dzintars ise, oli ja on esitamata. See asjaolu mitte ei ilmnenud, vaid oli olemas lepingu sõlmimise ajal. Samuti ei ilmnenud, vaid olid olemas lepingu sõlmimise ajal kõik kolmandate isikute (sh Wella) õigused. Dzintars pidi õiguste müügi ajal seda teadma. Samuti pidi Dzintars teadma, et ta ei ole esitanud nõusolekut Patendiametile. Hageja ei ole tõendanud asja üleandmist, seega on täitmata tema ostuhinna nõude sissenõudmise eelduseks olev kohustus

§ 82

lg 5 ja

§ 111lg 1 mõttes.

Tegelikult ei olnud Dzintarsil klassides 03 ja 05 kaubamärgi registreerimise õigust. Tõendite, mis puudutavad kaupade müüki erinevates kaubanduskettides, hindamata jätmine on täielikult seadusvastane. Kohtud oleksid pidanud hindama, kas selline keeldumine ei ole käsitatav oma kohustuse täitmisest keeldumisena

§ 111tähenduses.

Kohtud on jätnud hindamata kaubamärgiga seotud väited.

1. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata, ringkonnakohtu otsus muutmata ning menetluskulud kostja kanda. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 alusel tühistada osas, millega ringkonnakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 19 509 eurot 18 senti ja sellelt viivise, samuti menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohtu otsus tuleb jätta muutmata osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja kaubamärgi registreerimise õiguse loovutamise lepingu alusel tasumata 17 383 eurot 97 senti (272 000 krooni) ja
3. novembri 2010 seisuga viivise 4407 eurot 4 senti (68 955 krooni 20 senti) ja põhinõudelt 17 383 eurot 97 senti (272 000 krooni) viivise

§ 113lg-s 1 sätestatud määras alates 26.

novembrist 2010 kuni põhinõude täitmiseni. Tühistatud osas tuleb asi saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks materiaalõiguse normi väära kohaldamise (TsMS § 692 lg 1 p 1) tõttu. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.

1. Kohtud on õigesti tuvastanud, et
2. jaanuari
3. a leping sisaldab kahte tehingut: kaupade ja tooraine müügilepingut ning kaubamärgi registreerimise õiguse üleandmise lepingut.
4. Pooled vaidlevad esmalt selle üle, kas praegusel juhul saab lugeda arve nr 65 ja selles märgitud kaupade saatmisega ning kauba ja arve vastuvõtmisega sõlmituks täiendava müügilepingu. Kohtud on leidnud, et arvel nr 65 märgitud kaupade kohta on pooled sõlminud eraldi müügilepingu. Kolleegium nõustub selles osas kohtute põhjendusega, et kostja ja Dzintars on arves nr 65 märgitud kauba müügilepingu sõlminud tegudega. Maakohus on põhjendatult leidnud ja ringkonnakohus sellega nõustunud, et Dzintars tegi kostjale

§ 16lg 1 kohase pakkumuse, saates kostjale kaubad ja arve.

Kostja võttis kauba vastu ning tasus arve osaliselt, võttes

§ 20lg 1 kohaselt tegudega Dzintarsi pakkumise vastu.

Põhjendamata on maakohtu seisukoht, et müügilepingut saab lugeda sõlmituks põhjendusel, et äriühingute vahel on levinud praktika mitte sõlmida lepinguid kirjalikult, vaid selle asemel kaupa tegelikult saates. Sellise praktika olemasolu ei ole tõendatud. 13. Kostja heidab ringkonnakohtule ette, et ringkonnakohus on vääralt kohaldanud

§-des 219221 sätestatut ning asunud seisukohale, et kuigi Dzintars müügilepingu esemeks olnud kauba tootjana pidi olema teadlik müügilepingu eseme puudustest, ei saa kostja müügilepingu puudustele tugineda, kuigi

§ 221lg 1 p 2 seda võimaldab.

Ringkonnakohus on praegusel juhul leidnud, et

§ 221

lg 1 kohast vastutust ei saa kohaldada kauba mittevastavusele lepingu tingimustele koguse osas, samuti vales suuruses taara osas ja väidetavalt kasutuskõlbmatute etikettide osas. Kostja saaks tugineda

§ 221

lg-le 1 selles osas, et küünelakieemaldi ei olnud kvaliteetne ning šampoonis ja vedelseebis oli sade. Kuna aga mittekvaliteetseid küünelakieemaldeid oli kokku 7613 krooni 39 sendi eest ning sadet sisaldavat šampooni ja vedelseepi 51 839 krooni 15 sendi eest, siis on õige maakohtu seisukoht, et arvestades kogu lepingu mahtu, on kauba kogus, mis väidetavalt ei vasta lepingutingimustele, nii väike, et tegemist ei ole olulise lepingurikkumisega, mis annaks kostjale aluse lepingust taganeda.

§ 219

lg 1 kohaselt, kui ostja on müügilepingu sõlminud oma majandus- või kutsetegevuses, peab ta ostetud asja viivitamata üle vaatama või üle vaadata laskma.

§ 220

lg 1 esimese lause kohaselt peab ostja teatama asja lepingutingimustele mittevastavusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta asja lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama.

§ 220

lg 3 kohaselt, kui ostja ei teata müüjale lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt või ei kirjelda oma majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul asja lepingutingimustele mittevastavust piisavalt täpselt, ei või ostja asja lepingutingimustele mittevastavusele tugineda. Kui teatamata jätmine on mõistlikult vabandatav, võib ostja siiski lepingutingimustele mittevastavusele tuginedes alandada ostuhinda või nõuda, et müüja hüvitaks tekitatud kahju, välja arvatud saamata jäänud tulu.

§ 221

lg 1 kohaselt võib ostja lepingutingimustele mittevastavusele tugineda sõltumata sellest, et ta asja üle ei vaadanud või selle lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt ei teatanud, kui: 1) asja lepingutingimustele mittevastavus on tekkinud müüja tahtluse või raske hooletuse tõttu; 2) müüja teadis või pidi teadma asja lepingutingimustele mittevastavusest või sellega seotud asjaoludest ja ei avaldanud seda ostjale. Seega saab ostja tulenevalt

§ 221

lg 1 p-st 2 lepingutingimustele mittevastavusele tugineda sõltumata sellest, et ta asja üle vaadata ei lasknud või selle lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt ei teatanud, kui müüja teadis või pidi teadma asja lepingutingimustele mittevastavusest või sellega seotud asjaoludest ja ei avaldanud seda ostjale. Praegusel juhul on maakohus tuvastanud, et kostja on tõendanud oma väiteid koguseliselt vähem tarnitud kauba osas: BU dušigeeli oli arvel märgitust 3000 tk vähem, punaseid korke arvel märgitust 4654 tk vähem ja valgeid korke arvel märgitust 576 tk vähem. Maakohus luges tõendatuks kostja väite, et toodete suurus oli valesti märgitud. Küünelakieemaldi pudelitel olid etiketid, millel suuruseks märgitud 200 ml, tegelik pudelite suurus aga oli 150 ml. Mittevastavaid pudeleid oli 9630. Kohus luges tõendatuks ka etikettide nõuetele mittevastavuse ning et küünelakieemaldis "Hella" esines sade, sade oli vedelseebi pudelis ja šampoon oli lubamatu koostisega. Sademe esinemine pudelis ei ole tavapärane. Labor on tuvastanud toodete ettenähtust erineva pH taseme. Kostja on tõendanud, et tarnitud küünelakieemaldite pudelid olid valest materjalist ja neid ei tohtinud atsetooni sisaldavate toodete pakendamiseks kasutada, mistõttu ei saanud kostja kasutada ka neile pudelitele mõeldud pumpkorke. Maakohus leidis, et kõik toodetel esinevad puudused esinesid juba kauba üleandmise ajal. Maakohus viitas

§ 221lg 1 p-le 2 ning leidis, et Dzintars oli puudustest teadlik.

Sellega nõustus ka ringkonnakohus. Samas on ringkonnakohus märkinud, et kostja saaks tugineda

§ 221

lg-le 1 selles osas, et küünelakieemaldi ei olnud kvaliteetne ning sade oli šampoonis ja vedelseebis, mitte aga kauba mittevastavusele koguse osas, samuti vales suuruses taara osas ja väidetavalt kasutuskõlbmatute etikettide osas. Ringkonnakohtu seisukoht, et

§ 221

lg 1 ei kohaldu kauba vale koguse, vales suuruses taara ja kasutuskõlbmatute etikettide osas, ei ole kolleegiumi arvates põhjendatud.

§ 221lg-s 1 ei ole sätestatud, et see kohalduks üksnes varjatud puuduste korral.

Kolleegium leiab, et

§ 221kohaldub nii varjatud kui ka muude puuduste korral.

Eelnevast tulenevalt on põhjendamata ka ringkonnakohtu seisukoht, et kogu lepingu mahtu arvestades oli kauba kogus, mis ei vastanud lepingutingimustele (mittekvaliteetseid küünelakieemaldeid kokku 7613 krooni 39 sendi eest ning sadet sisaldavat šampooni ja vedelseepi 51 839 krooni 15 sendi eest), nii väike, et tegemist ei ole olulise lepingurikkumisega, mis annaks kostjale aluse lepingust taganeda. Ringkonnakohtu otsus tuleb seega tühistada materiaalõiguse normi (

§ 221lg 1) väära kohaldamise tõttu.

Ringkonnakohus ei ole võtnud seisukohta ka kostja väite kohta, et ta taganes kaupade müügilepingust vaid osaliselt üksnes puudustega toodete osas. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul hinnata ka seda kostja väidet, et kostja taganes kaupade müügilepingust vaid osaliselt.

§ 116

lg 3 kohaselt, kui lepingust tulenevad kohustused tuleb täita ositi ja oluline lepingurikkumine leidis aset üksnes mõne kohustuse või kohustuse osa suhtes, võib kahjustatud lepingupool taganeda lepingust üksnes selle kohustuse või kohustuse osa suhtes. Sel juhul võib kahjustatud lepingupool kogu lepingust taganeda üksnes siis, kui tal õigustatult ei ole kohustuse osalise täitmise vastu huvi või kui rikkumine on oluline lepingu kui terviku suhtes. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul hinnata muu hulgas seda, kas mittekvaliteetsete kaupade puhul oli tegemist kaupade müügilepingut arvestades olulise lepingurikkumisega

§ 116mõttes, mis andis aluse kaupade müügilepingust taganeda.

Samuti tuleb ringkonnakohtul hinnata, kas kostja pidi andma müügilepingust taganemiseks müüjale täiendava tähtaja puuduste kõrvaldamiseks.

§ 116

lg 4 kohaselt ei ole lepingust taganemine kohustuse täitmiseks

§-s 114 nimetatud täiendavat tähtaega andmata lubatud, kui kohustust rikkunud lepingupool kannaks teise lepingupoole lepingust taganemise korral kohustuse täitmiseks või täitmise ettevalmistamiseks tehtud kulutustega võrreldes ebamõistlikult suurt kahju. Siiski võib lepingust täiendavat tähtaega andmata taganeda, kui rikuti

§ 116

lõike 2 punktis 2 nimetatud kohustust või kui teine lepingupool teatab, et ta oma kohustust ei täida. Ringkonnakohtul tuleb hinnata ka seda, kas kostja tegi müüjale lepingust taganemise avalduse mõistliku aja jooksul (

§ 118). 14.

Kolleegium leiab, et kaubamärgi registreerimise õigust puudutavas osas ei ole kohtud tõendeid hinnates rikkunud menetlusnorme ega kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme. Lepingu p 1.3 kohaselt leppisid pooled kokku, et Dzintars annab üle ja kostja võtab vastu õiguse registreerida kaubamärk "Hella" klassides 03 ja 05 Eestis, Lätis ja Leedus. Kohtud on tuvastanud, et kaubamärk on jäänud registreerimata kostja tegevusetuse tõttu ning et kostja ei ole esitanud tõendeid, et ta oleks pöördunud kaubamärgi registreerimiseks nõusoleku saamiseks Dzintarsi poole. Kolleegium nõustub kohtutega, et esitatud asjaoludel ei olnud kostjal alust kaubamärgi registreerimise õiguse üleandmise lepingut puudutavas osas lepingust taganeda. Seega on kostja kohustatud tasuma kaubamärgi registreerimise õiguse eest esitatud arvete alusel 272 000 krooni. Selles osas tuleb jätta ringkonnakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu otsus tuleb jätta muutmata ka osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja kaubamärgi registreerimise õiguse loovutamise lepingu alusel tasumata põhinõudelt 17 383 eurot 97 senti (272 000 krooni) 25. novembri 2010 seisuga viivise 4407 eurot 4 senti (68 955 krooni 20 senti) ja põhinõudelt 17 383 eurot 97 senti (272 000 krooni) viivise

§ 113lgs 1 sätestatud määras alates 26. novembrist 2010 kuni põhinõude täitmiseni. 15. Menetluskulud jaotab Ts

MS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohus, lähtudes asja lahendamise tulemusest.

1. Tasutud kautsjon tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. TsMS § 149 lg 8 järgi tagastatakse kautsjon avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. Praegusel juhul on Advokaadibüroo SORAINEN AS
2. juulil 2011 tasunud kostja kassatsioonkaebuselt 368 eurot 90 senti ning kostja ise on
3. novembril 2011 tasunud kassatsioonkaebuselt 93 eurot 62 senti. Kostja on kooskõlas TsMS § 149 lg-ga 8 teatanud Riigikohtule, et Advokaadibüroo SORAINEN AS-i tasutud kautsjon tuleb tagastada Advokaadibüroo SORAINEN AS-i arvelduskontole. Lea Laarmaa, Peeter Jerofejev, Jaak Luik