RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Kohtuistungil

) § 119 lg 1 alusel pikaajalise töövõimetuse tõttu arvates

1. augustist
2. Käskkirja p 2.2 kohaselt tuli X-le maksta palka iga etteteatamistähtajast puudu jäänud 10 tööpäeva eest. Käskkirja p 3 kohaselt tuli peadirektori asetäitjal X asjaajamine ja talle usaldatud vara ühepoolselt üle võtta ning vastav akt vormistada
3. augustil
5. X esitas
6. septembril 2010 Tallinna Halduskohtule kaebuse Sotsiaalkindlustusameti peadirektori
7. augusti
8. a käskkirja nr 457-k tühistamiseks, tema teenistusest vabastamise seadusevastaseks tunnistamiseks ja teenistusse ennistamiseks ning teenistusest sunnitult puudutud aja eest saamata jäänud tasu väljamaksmiseks. Kaebaja hinnangul on tema teenistusest vabastamine

§ 119

lg 1 alusel vastuolus

§ 119

lg-ga 2, mille kohaselt võib ametniku

§ 119lg 1 alusel teenistusest vabastada ainult tema haiguslehel oleku ajal.

Kaebaja viibis töövõimetuslehel

1. -
2. augustil 2010, kuid vaidlustatud käskkirjaga vabastati ta teenistusest
3. augustil 2010, st ajal, mil töövõimetusperiood oli juba lõppenud. Lisaks märkis kaebaja, et viibis korralisel puhkusel
4. -
5. augustil 2010, mistõttu kattus töövõimetuse periood osaliselt puhkusega, ja töölepingu seaduse (TLS) § 69 lg 6 alusel oli tal õigus nõuda kasutamata jäänud puhkuseosa vahetult pärast selle kasutamist takistanud asjaolu äralangemist. Seega oli kaebaja
6. augustil 2010 puhkusel ning tema teenistusest vabastamine seetõttu õigusvastane. Halduskohtu istungil (
7. jaanuari
8. a istungi protokoll, tl 40) märkis kaebuse esitaja, et lõpparve on talle välja makstud
9. augustil 2010, mistõttu juhul, kui vastustaja jääb selle juurde, et vabastamise kuupäev on
10. august 2010, esineb vastuolu

§ 134lg-ga 1.

1. Tallinna Halduskohus jättis
2. jaanuari
3. a otsusega haldusasjas nr 3-10-2544 X kaebuse rahuldamata. Kohus asus seisukohale, et põhimõtteliselt ei ole vahet, kas isik loeti teenistusest vabastatuks teatud päeval ja nimetatud päev oli vaadeldav ühtlasi viimase tööpäevana või toimub see selgelt nimetatuna järgmisest päevast ning sellele eelnenud päev, antud juhul
4. august 2010, oli veel teenistuses viibimise päev. Vastuolu TLS § 69 lg-ga 6 ja

§ 119

lg-ga 4 ei esine.

§ 119

lg 4 sõnastusest ei saa järeldada, et teenistusest vabastamise päevana märgitav päev peaks langema kokku käskkirja koostamise kuupäevaga.

§ 119

lg 2 mõte on selles, et isikuid ei vabastataks teenistusest haiguse tõttu tagantjärele ja põhjendamatult. Hea haldustavaga ei oleks kooskõlas olukord, kus isik lubatakse haiguse järgselt esmalt tööle, kuid vabastatakse mõne aja möödudes siiski viitega kunagisele haigusele, tuginevalt

§-le

1. Kaebaja oli
2. augustil 2010 haiguslehel, mistõttu puhkuse võimaliku katkestamisega seonduv ei ole asjassepuutuv. Sisuliselt ei ole asjassepuutuv ka

§ 134

, sest väidetava lõpparve maksmisega eksimise osas on võimalik esitada eraldi nõue.

1. X esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsus ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada.
2. Tallinna Ringkonnakohus jättis
3. mai
4. a otsusega halduskohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning märkis vastuseks apellatsioonkaebusele järgmist: 1)

§ 119

lg-test 2 ja 4 tulenevalt ei oma iseenesest tähtsust, millal ametiasutus ametniku teenistusest vabastamise käskkirja vormistab, vaid oluline on, et käskkirjas ametniku teenistuses oleku viimaseks päevaks loetav päev peab jääma tema haiguslehel oleku aja sisse. Käesoleval juhul vabastati X vaidlustatud käskkirja p 1 kohaselt teenistusest arvates 31. augustist 2010 ehk nimetatud päeval teda enam teenistuses olevaks ei loetud. Sellele viitab üheselt asjaolu, et käskkirja p-s 3 on 2

§ 130

lg 1 teine lause näeb ette, et pikaajalise töövõimetuse tõttu teenistusest vabastamisest teatatakse ametnikule kirjalikult ette vähemalt kaks nädalat. Seega lähtus Sotsiaalkindlustusamet sellest, et kaebaja viimane teenistuses oleku päev oli

1. august 2010 ja viimane tööpäev, mille eest talle etteteatamistähtajast puudu jäänud aja eest palka maksti, oli
2. september
3. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et X teenistussuhte viimaseks päevaks oli
4. august 2010, mil ta oli veel haiguslehel ja seetõttu puudub vastuolu

§ 119

lg-tega 2 ja 4 ning vaidlustatud käskkiri on õiguspärane; 2) lõpparve väljamaksmisega võimalik viivitamine ei ole käesoleva vaidluse lahendamisel asjassepuutuv, kuna ei saa mõjutada teenistusest vabastamise kuupäeva.

§ 134

lg 1 järgi on ametiasutus küll kohustatud maksma lõpparve teenistusest vabastamise päeval, kuid

§ 134

lg 3 näeb ette, et lõpparve tähtaegse maksmata jätmise korral on ametiasutus kohustatud maksma ametipalka lõpparve väljamaksmisega viivitatud iga tööpäeva eest, kuid mitte üle ametniku ühe kuu ametipalga. Avaliku teenistuse seadusest ei tulene, et isikut saaks temale lõpparve õigeaegse välja maksmata jätmise tõttu lugeda endiselt teenistuses olevaks; 3) asjas ei oma tähtsust X puhkuse katkemisega seonduv, kuivõrd ta oli 30. augustil 2010 haiguslehel. Asjas esitatud dokumentidest nähtub tõepoolest, et X korraline puhkus kestis 2.-22. augustini 2010 ning 19.-30. augustil 2010 viibis ta haiguslehel. Seega oli tal

§ 45

lg 1 ja TLS § 69 lg 6 järgi võimalik nõuda ajutise töövõimetuse tõttu kasutamata jäänud puhkuseosa (s.o 19.-

1. august 2010) vahetult pärast puhkuse kasutamist takistava asjaolu äralangemist. Lisaks asjaolule, et X teenistusest vabastamine ei toimunud
2. augustil, vaid
3. augustil 2010, tuleb märkida, et

§ 133

lg-s 1 sätestatud teenistusest vabastamise aja piirang ei kohaldu

§ 119lg 1 alusel teenistusest vabastamisel.

Nimetatud sätte osas näeb teenistusest vabastamise ajalise piirangu ette

§ 119

lg 2 kui erinorm (s.o

§ 119

lg-s 1 sätestatud teenistusest vabastamise alust on võimalik kohaldada üksnes siis, kui ametniku teenistussuhe on

§ 108p 3 järgi peatunud tema haiguslehel oleku tõttu).

Seetõttu ei oma tähtsust, kas X oleks 31. augustil 2010 olnud teenistuses või puhkusel, sest kui ta oleks vabastatud teenistusest nimetatud päeval, mil ta ei olnud enam haiguslehel, olnuks see igal juhul õigusvastane vastuolu tõttu

§ 119lg-ga 2.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. X palub kassatsioonkaebuses tühistada Tallinna Ringkonnakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega tühistada Sotsiaalkindlustusameti peadirektori
2. augusti
3. a käskkiri nr 457-k, tunnistada teenistusest vabastamine ebaseaduslikuks ja ennistada X teenistusse. Kassaator palub vastustajalt välja mõista ka menetluskulud. Kassatsioonkaebust põhjendatakse järgmiselt: 1) kassaatori teenistusest vabastamine

§ 119lg 1 alusel arvates 31.

augustist 2010 on vastuolus

§ 119lg-tega 2 ja 4 ning haldusmenetluse seaduse (HMS) § 60 lg-ga 2.

Sotsiaalkindlustusameti peadirektori

1. augusti
2. a käskkirjas nr 457-k on teenistusest vabastamise kuupäevaks märgitud
3. august 2010, kuid nimetatud päeval kassaator enam haiguslehel ei viibinud, mistõttu on teenistusest vabastamine ebaseaduslik; 2) erinevalt vastustajast ja halduskohtust välistab ringkonnakohus käskkirja vormistamise kuupäeva samastamise teenistusest vabastamise päevaga, kuid ei põhjenda, kuidas

§ 119

lg 4 sõnastusest aru saada nii, et vaidlustatud käskkirja alusel teenistusest vabastamise kuupäev on

1. august
2. Sellist kuupäeva teenistusest vabastamise päevana käskkirjas üldse märgitud ei ole. Otsuses puudub arusaadavalt põhjendatud seisukoht osas, kuidas

§ 119

lg 4 sõnastust on võimalik tõlgendada selliselt, et vaidlustatud käskkirjas märgitud kuupäeva 31. august 2010 ei saa lugeda teenistusest vabastamise päevaks, kuigi see kuupäev on käskkirja resolutiivosas märgitud teenistusest vabastamise päevaks. Kassaator on seisukohal, et ringkonnakohtu tõlgendus teenistusest vabastamise päeva 3

§ 119

lg 1 alusel kattuks viimane teenistuses oleku päev tingimata haiguslehel oleku ajaga, vaid oluline on, et käskkirjas märgitud teenistusest vabastamise päev jääks haiguslehel oleku aja sisse; 4)

§ 119

lg 4 ja varem kehtinud TLS § 107 lg 3 on sisult samalaadsete suhete reguleerimiseks kehtestatud normid, mistõttu peaks ka õiguslik regulatsioon olema samasugune. Analoogselt TLS § 107 lg-s 3 märgituga toimub ka

§ 119

lg 4 kohaselt ametniku teenistusest vabastamine dokumendis märgitud päevast arvates, kuivõrd ka ametnik ei saa

§ 119

lg-st 2 tulenevalt haiguslehel oleku ajal olla teenistusest vabastamise päeval teenistuses. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT I 9. Kassaatori teenistusest vabastamisel on tuginetud

§ 119lg-tele 1, 2 ja 4.

Vastavalt

§ 119

lg-le 1 võib ametniku vabastada teenistusest, kui ta on haiguse või vigastuse tõttu teenistusest puudunud üle nelja kuu järjest või üle viie kuu kalendriaasta jooksul, tuberkuloosi haigestumise tõttu siis, kui ta on teenistusest puudunud üle kaheksa kuu järjest või üle kaheksa kuu kalendriaasta jooksul. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt võib ametniku

§ 119lg 1 alusel vabastada ainult haiguslehel oleku ajal.

Ametnik vabastatakse

§ 119

lg 1 alusel vabastamise vormistamise dokumendis märgitud päevast arvates (

§ 119lg 4).

10. Asjas puudub vaidlus, et kassaator viibis haiguslehel üle viie kuu kalendriaasta jooksul, mistõttu oli täidetud

§ 119lg 1 kohaldamise eeldus.

Vaidlus senises kohtumenetluses on selle üle, kuidas mõista sõnastust vabastamise vormistamise dokumendis märgitud päevast arvates ning kas X teenistusest vabastamine toimus vastavuses

§ 119lg-ga 2 tema haiguslehel oleku ajal 11.

Asjas ei ole ka vaidlust, et X viibis haiguslehel

1. -
2. augustil
3. Halduskohus ja ringkonnakohus on pidanud vaidlustatud käskkirja õiguspäraseks ning asunud seisukohale, et kassaatori teenistusest vabastamise päevaks oli tema teenistussuhte viimane päev
4. august 2010, mil kassaator oli veel haiguslehel ja käskkirjas märgitud kuupäeval (
5. august 2010) ei olnud ta enam teenistuses. Seega vabastati X teenistusest vastustaja ja kohtute arvates
6. augustil 2010 ning puudub vastuolu

§ 119lg-tega 2 ja 4.

12.

§ 119

lg 4 sõnastusest nähtuvalt vabastatakse ametnik vabastamise vormistamise dokumendis märgitud päevast arvates. Teenistusest vabastamise päevaks tuleb lugeda päev, millele langeb käskkirjaga kindlaksmääratud õigusliku tagajärje tekkimine – teenistussuhte lõppemine. Ühestki õigusnormist ega ka vaidlustatud käskkirjast ei tulenenud, et kaebaja teenistussuhtes oleks toimunud õigusliku tähendusega muutusi juba käskkirjas märgitud päevale eelneval päeval, st

1. augustil
2. Käesoleval juhul on vaidlustatud käskkirja p-s 1 märgitud: "Vabastada teenistusest Sotsiaalkindlustusameti sotsiaalteenuste ja ekspertiisi osakonna järelevalve peaspetsialist X arvates 31.08.2010 avaliku teenistuse seaduse § 119 lõike 1 alusel pikaajalise töövõimetuse tõttu." Alles nimetatud kuupäevaga (
3. august) seoti käskkirjas kaebaja jaoks õigusliku tagajärje tekkimine 4

§ 119

lg 1 alusel saab tulenevalt

§ 119

lg-st 2 toimuda, kui teenistusest vabastamise päev langeb ametniku haiguslehel oleku ajale. 13. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et lõpparve väljamaksmise aeg ei ole teenistusest vabastamise päeva kindlaksmääramisel määrava tähtsusega. Kuigi

§ 134

lg 1 kohustab lõpparve maksma teenistusest vabastamise päeval, võib asutus seda teha ka varem. Samuti ei saa välistada, et lõpparve väljamaksmine toimub õigusvastaselt hilinemisega. Selleks puhuks on ette nähtud omaette õiguskaitsevahendid (

§ 134lg 3) ning seda on õigesti märkinud ka kohtud.

Kolleegiumi hinnangul ei saa teenistusest vabastamise kuupäeva kindlakstegemisel määravaks pidada ka ringkonnakohtu poolt esile tõstetud asjaolu, et käskkirja p-st 3 nähtuvalt toimus X-le usaldatud vara ja asjaajamise ülevõtmine

1. augustil
2. Seadus ei välista, et vara ja asjaajamine võetakse ametlikult üle enne teenistussuhte lõppemist. Samuti ei mõjuta asjaajamise ja vara üleandmine või üle andmata jätmine teenistussuhte lõppemist.
3. Eelnevast lähtuvalt on kolleegium seisukohal, et X teenistusest vabastamine

§ 119

lg 1 alusel ajal, mil ta ei olnud enam haiguslehel, oli vastuolus

§ 119lg-s 2 sätestatuga ning seetõttu õigusvastane.

II 15. Kolleegium peab

§ 119

kohaldamisega seonduvalt vajalikuks peatuda veel järgneval.

§ 119lg 1 sõnastusest nähtuvalt on tegemist diskretsiooniruumi võimaldava sättega.

Selles märgitud tagajärge ei pruugita automaatselt kohaldada, kuigi sätestatud eeldus (haiguslehel viibimine sättes nimetatud ajavahemiku jooksul) võib olla täidetud.

§ 119

lg 1 eesmärk on ühelt poolt tagada asutusele ametniku pikaajalise haiguse korral võimalus nimetada vabanevale ametikohale uus ametnik. Kolleegium on oma varasemas praktikas korduvalt märkinud, et asutus toimib teenistusalastes suhetes tööandja rollis selle tavapärases mõistes, kuid samal ajal vastutab ka avaliku halduse tõhusa toimimise eest. Seistes küll vajaduse ees tagada avaliku teenistuja kui töötaja õiguste kaitse, peab teenistusalane otsustus reeglina arvestama avaliku võimu teostamise ja haldusülesannete parema täitmise eesmärki ning asutuse kohustust tegutseda avalikku ressurssi parimal võimalikul moel kasutades. Sellisele kahesugusele ja paljuski vastandlikule eesmärgile teenistussuhete korrastamisel on kolleegium korduvalt osutanud (nt 31. mai 2005. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-24-05 ja 17. novembri 2005. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-57-05).

§ 119

lg 1 mõttega ei oleks kooskõlas, kui vähemalt viis kuud haigestumist kalendriaasta jooksul päädiks igal juhul ametniku teenistusest vabastamisega. Seetõttu on kolleegium seisukohal, et enne § 119 lg 1 kohaldamist peaks asutus välja selgitama, millised on väljavaated teenistussuhte jätkamiseks sama ametnikuga. Asja materjalidest ei nähtu, et asutus oleks praegusel juhul püüdnud selgusele jõuda, kas vabastamine on vajalik, ega hinnanud ametniku teenistusse jätmise tagajärgi avalikele huvidele. 16. HMS § 40 lg-st 1 tuleneb haldusorgani kohustus anda menetlusosalisele enne haldusakti andmist võimalus esitada asja kohta oma arvamus ja vastuväiteid, st tagada talle õigus olla ära kuulatud. 5

§ 119lg-ga 2 õigusvastane, tuleb halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused tühistada.

Kolleegium peab võimalikuks teha asjas uue otsuse. X on taotlenud vaidlustatud käskkirja tühistamist ning teenistusest vabastamise seadusevastaseks tunnistamist, tema teenistusse ennistamist ja teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmist. Riigikohtu halduskolleegium andis 20. detsembri 2011. a määrusega kolleegiumi kogu koosseisule lahendamiseks kassatsioonkaebuse haldusasjas nr 3-3-1-85-11. Nimetatud kohtuasja sisuks kassatsiooniastmes on

§ 135

lg 1 tõlgendamine osas, mis puudutab teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmist. Seetõttu ei pea kolleegium otstarbekaks võtta selles küsimuses praeguses haldusasjas seisukohta enne kolleegiumi kogu koosseisu antavat tõlgendust. Seetõttu teeb kolleegium HKMS § 171 lg-le 3 tuginedes osaotsuse, millega rahuldatakse X kaebus vaidlustatud käskkirja tühistamise ning teenistusest vabastamise seadusevastaseks tunnistamise ja teenistusse ennistamise nõuete osas. Vaidlustatud käskkiri tuleb tühistada ning tulenevalt

§ 135lg-st 1 ennistada X teenistusse.

Teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmist puudutavas osas jätkatakse X kassatsioonkaebuse menetlemist pärast Riigikohtu otsuse jõustumist haldusasjas nr 3-3-1-85-11. 19. Kautsjon tuleb HKMS § 107 lg 4 esimese lause kohaselt tagastada. Tõnu Anton, Ivo Pilving, Jüri Põld 6