RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON Eesti Vabariigi nimel

§ 32

lg 5 annab ammendava loetelu, millistel juhtudel võib kinnipeetavale anda loa lühiajaliseks väljasõiduks.

§ 32

lg-s 6 on täpsustatud, et eelnimetatud (erakorralise) lühiajalise väljasõidu luba ei anta eluaegset vangistust kandvale kinnipeetavale ja põgenemiskalduvustega kinnipeetavale. Asja materjalist ei ilmne, et vastustaja oleks suhtunud kaebajasse kui põgenemiskalduvusega isikusse. Sellest tulenevalt ei nähtu ka seda, millistel alustel oleks saanud või pidanud lühiajalise väljasõidu võimaldamisest keelduma; b) vastustaja oleks olnud nõus võimaldama kaebajale lühiajalist väljaviimist lähtuvalt

§-st 33. See oleks eeldanud vastavate kulude kandmist, kuid kaebajal ei olnud vanglasisesel isikuarvel vajalikku raha. Asja materjalidest ei ilmne, et kaebajale oleks võimaldatud kulude hüvitamist pärast väljaviimist. Seega minetas kaebaja vastustaja tegevuse tulemusena võimaluse parandamatult raske haigusega isa enne tema surma külastada; c) vastustaja seisukohaga, et lühiajalist väljasõitu ei olekski saanud lubada, sest

§ 32

lg 1 kohaselt nõutav üheaastane karistuse kandmise periood ei olnud selleks ajaks veel möödunud, ei saa nõustuda.

§ 32

lg 5 teises lauses on selgitatud, et erakorralise perekondliku sündmuse puhul võimaldatud lühiajalist väljasõitu ei arvestata sama paragrahvi lõigetes 1, 2 ja 3 nimetatud väljasõitude hulka;

1. d)riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Võlaõigusseaduse § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Kaebaja olukorras on hingeliste kannatuste olemasolu usutav. Põhjuslik seos vastustaja õigusvastase tegevuse ning kaebaja viidatud hingelise valu ja kannatuste vahel on olemas. Samas täpsustab RVastS § 9 lg 2, et mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega. Olenemata kaalutlusvigadest taotluse lahendamisel, ei saa pidada Murru Vangla poolset õigusrikkumist raskeks. Antud juhul on põhjendatud mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahjuna 5000 krooni. 5. Murru Vangla esitas apellatsioonkaebuse, milles paluti halduskohtu otsus kaebuse osalise rahuldamise osas tühistada, jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Vangla jäi halduskohtumenetluses esitatud seisukohtade juurde, märkides täiendavalt järgmist:
2. a)kohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi, asudes seisukohale, et

§ 32

lg 5 viimane lause vabastab otsustaja kohustusest mitte arvestada kantud karistust

§ 32

lg 1 alusel;

1. b)kohus pidas vaid kaebaja sõnadele tuginedes tõendatuks, et kaebajale ei pakutud väljasõidu eest hilisema tasumise võimalust;
2. c)kohus luges tekkinud mittevaralise kahju tõendatuks vaid seetõttu, et on tuvastatud kaebaja võimalik ja usutavana tunduv hingeline valu. Vangla tegevusega täiendavalt tekkinud hingeline valu ja sellega tekkinud mittevaraline kahju on tõendamata. Kohus jättis tähelepanuta vangla selgitused (kinnipeetava tervisekaardi alusel) kaebaja tervise osas ja terviseseisundi põhjusliku seose vangla võimaliku tegevuse või tegevusetusega. Seega on kohus tõendeid ebaõigesti hinnanud. 6. Tallinna Ringkonnakohtu 31. mai 2011. a. otsusega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata. Kohus põhjendas oma otsust järgmiselt:
3. a)apellatsioonimenetluses ei ole vaidlust selle üle, et Murru Vangla direktori 9. jaanuari 2009. a käskkiri oli kaalutlusvigade tõttu õigusvastane;
4. b)kaebaja suhtes kohaldamisele kuulunud

§ 32

lg 5 on erinormiks

§ 32

lg-te 1-3 suhtes.

§ 32

lg-t 5 ei saa tõlgendada selliselt, et selles sätestatud erakorraliseks lühiajaliseks väljasõiduks loa andmisel kinnises vanglas karistust kandvale kinnipeetavale tuleks arvestada sama paragrahvi 1. lõikes sätestatud piirangut ja võimaldada erakorralise perekondliku sündmuse korral lühiajalist väljasõitu alles pärast ühe aasta karistuse kandmist;

1. c)halduskohtu käsitlus, mille kohaselt mittevaralise kahju olemasolu tervisekahjustuse tekkimise korral ei pea kannatanu tõendama, kuna seda eeldatakse, on kooskõlas kohtupraktikaga. Asjas on tõendatud, et vangla keeldumine kaebajale erakorraliseks lühiajaliseks väljasõiduks loa andmisest oli õigusvastane ja kaebaja ei saanud nimetatud õigusvastase haldusakti tõttu kohtuda haiglas viibiva raskesti haige isaga. Seega on põhjuslik seos vastustaja õigusvastase tegevuse ja kaebaja hingelise valu ja kannatuste vahel olemas. Halduskohtu poolt kaebaja tervisekaardi vanglalt välja nõudmata jätmine ei saanud viia asjas teistsuguse otsuse tegemisele. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. Harku ja Murru Vangla esitas kassatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist tervikuna ja asja saatmist uueks läbivaatamiseks halduskohtusse. Harku ja Murru Vangla põhjendab kassatsioonkaebust järgmiselt:
2. a)A. Golofastovile tekitatud kahju on tõendamata. Vangla ei nõustu Tallinna Ringkonnakohtu seisukohaga, et mittevaralise kahju tekkimise korral tuleb tekkinud kahju eeldada. Kaebajapoolsed väited nii psühholoogilise trauma kui ka psühhiaatriliste tervisehädade osas on tõendamata. Seisukoht, et tervisekaardi väljanõudmine ei oleks otsust mõjutanud, on põhjendamata ning vastuolus kohtu uurimisprintsiibiga;
3. b)ringkonnakohus on asunud seisukohale, et kuna puudub vaidlus selles, et vangla õigusvastase haldusakti tõttu ei saanud kaebaja kohtuda haiglas viibiva raskelt haige isaga, siis on põhjuslik seos vastustaja õigusvastase tegevuse ja kaebaja hingelise alu ja kannatuste vahel olemas. Vangla tegevuse (erakorralisest väljasõidust keeldumine) õigusvastasus ei ole ilmne. Vangla keeldus A. Golofastovit väljasõidule lubamast, kuna oli alust arvata, et väljasõiduga kaasneb stressirohkes olukorras alkoholi kuritarvitamine. See võib omakorda kaasa tuua uute õigusrikkumiste toimepaneku. A. Golofastovi õigusrikkumisi soodustavaks faktoriks on olnud korduvalt alkoholi kuritarvitamine. Samuti on A. Golofastov madala stressitaluvusega;
4. c)ettekirjutuse tegemine vaideotsusega uueks otsustamiseks saatmine ei tähenda, et uus otsus oleks saanud esialgsest otsusest olla sisuliselt erinev. Kuigi haldusakti sisulised puudused tõid kaasa otsuse kehtetuks tunnistamise, ei tähenda see, et vangla otsus kaebajat erakorralisele väljasõidule mitte lubada oleks õigusvastane;
5. d)kaebaja hingelise valu ja kannatuste ning vangla tegevuse vahel põhjuslik seos puudub. Kaebaja isa haigus ega surm ei ole kuidagi seotud vastustajaga. Seega ei saa ka isa surma tagajärjel tekkinud lein ja valu olla põhjuslikus seoses vangla tegevusega;
6. e)ringkonnakohus on otsuse tegemisel ebaõigesti kohaldanud

§ 32

lg-t 5.

§ 32

lg 5 kohaldamisel ei ole seadusandja sätestanud mingeid täiendavaid erisusi ning seetõttu tuleb erakorralise väljasõidu lubamisel arvestada ka lõikes 1 sätestatud tingimustega.

1. A. Golofastovi
2. detsembri
3. a vastuses palutakse hüvitada moraalne kahju summas 1000 eurot seoses sellega, et kaebajale tekitati raske moraalne ja psüühiline trauma, mille tagajärjel määrati töövõimetuspension. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
4. Seoses kaebaja vastusega kassatsioonkaebusele märgib kolleegium esmalt, et
5. jaanuaril 2012 jõustunud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 229 lg 1 teise lause kohaselt kontrollib Riigikohus kassatsiooni korras ringkonnakohtu otsust üksnes osas, mille peale on kaevatud. Samasuguse piirangu sätestas HKMS v.r § 64 lg
6. Käesolevas asjas on kassatsioonkaebuse esitanud üksnes vastustaja. Vastustaja kassatsioonkaebuses vaidlustatakse ringkonnakohtu otsust üksnes ulatuses, milles halduskohtule esitatud kaebus rahuldati. Seega ei saa Riigikohus antud juhul kontrollida, kas kohtud oleksid pidanud kaebaja nõude rahuldama suuremas ulatuses kui 5000 kr.
7. Kolleegium nõustub halduskohtu ja ringkonnakohtu seisukohaga, et

§ 32

lg 5 on erinormiks

§ 32

lg-te 1-3 suhtes.

§ 32

lg 5 teine lause sätestab selgesõnaliselt, et väljasõitu erakorralise perekondliku sündmuse korral kui üht lühiajalise väljasõidu liiki ei loeta

§ 32lg-tes 1-3 nimetatud väljasõitude hulka.

Kolleegiumi hinnangul tuleb seda erisust arvestada nii väljasõidu eesmärgi kui ka tingimuste osas. Kinnipeetavale lühiajalise väljasõidu mittelubamine erakorralise perekondliku sündmuse puhul riivab nii Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-s 26 kui ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-s 8 sätestatud õigust era- ja perekonnaelu puutumatusele. Tuleb arvestada, et selle põhiõiguse kandjaks on ka kinnipeetavad, kes on karistusest ära kandnud vähem kui ühe aasta, sh kinnipeetavad, kelle karistusaeg on lühem kui üks aasta. Erakorralise väljasõidu tingimusteta välistamine võiks tuua kaasa eraelu puutumatuse ebaproportsionaalse riive. Seetõttu tuleb

§ 32

lg-t 5 tõlgendada selliselt, et see kehtestab erandi kõikide

§ 32lg-s 1 sätestatud piirangute suhtes.

11. Kolleegium nõustub halduskohtu ja ringkonnakohtu seisukohaga, et erakorraliseks väljasõiduks keeldumise otsus oli õigusvastane ja ka käesoleva asja arutamise käigus ei esitanud vangla uusi kaalukaid asjaolusid, mis oleksid keeldumist õigustanud. Vangla on oma keeldumist põhjendanud samade süütegudega, mille eest A. Golofastov karistust kandis. Tõsi, tulenevalt

§ 32lg-st 4 ja justiitsministri 30.

novembri 2000. a määruse nr 72 "Vangla sisekorraeeskiri" § 82 lg 1 p-st 1 peab vanglateenistus väljasõiduks loa andmisel muu hulgas arvestama kinnipeetava poolt toimepandud kuritegude asjaolusid ja laadi. Vangla kartus, et kaebaja võib tarvitada väljasõidul alkoholi ja et sellega võivad kaasneda ekstsessid, oli selles valguses teataval määral põhjendatud. Siiski ei saanud vangla kolleegiumi hinnangul kõnealust ohtu lugeda piisavaks, et väljasõidust keelduda. Kaebaja isa tervislikku seisundit arvestades kujutas loa andmisest keeldumine endast tõsist perekonnaellu sekkumist. Seega võis väljasõidu keelamist õigustada vaid tõsine oht avalikule huvile. Ainuüksi käskkirjas ja praeguses kohtumenetluses kirjeldatud asjaoludel ei saanud vangla lugeda ohustsenaariumi realiseerumist tõenäolisemaks kui kaebaja õiguskuulekat käitumist väljasõidul. Kooskõlas

§ 32lg-ga 41 (1.

juunil 2008 jõustunud redaktsioonis) oleks vangla direktor saanud anda loa koos alkoholi tarvitamist keelava kõrvaltingimusega.

1. jaanuari
2. a käskkirjast ei nähtu selle võimaluse kaalumist. Kinnipeetava ülekaalukat õigust külastada raskes terviseseisundis lähedast on sarnastel asjaoludel tunnistanud ka Euroopa Inimõiguste Kohus
3. novembri
4. a otsuses asjas nr 40195/08: Giszczak vs. Poola, p
6. Riigikohtu halduskolleegium on
7. märtsi
8. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-77-04 selgitanud, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusaktiga tekitatud kahju on võimalik hüvitada, kui kaalutlusviga on viinud õigusvastase haldusakti andmisele. Eeskätt haldusorgan peab tõendama, et kaalutlusvea puudumise korral oleksid isiku jaoks kaasnenud sama koormavad tagajärjed. Kolleegiumi
9. oktoobri
10. a otsuses kohtuasjas nr 3-3-1-66-09 täpsustati, et kui soodustava haldusakti andmine on seotud kaalutlusõiguse teostamisega, on kohtu võimalused põhjusliku seose tuvastamisel piiratud. Kohus saab tuvastada põhjusliku seose kaebaja kasu saamise võimaluse kaotuse ja vastustaja õigusvastase tegevuse vahel üksnes siis, kui haldusorgani kaalutlusõigus oli vähenenud sellisel määral, et haldusorganil ei olnud võimalik anda teistsuguse sisuga õiguspärast haldusakti (p 13). Käesoleval juhul ei ole tegemist saamata jäänud tulu hüvitamisega, kuid kaalutlusõiguse vähenemine on põhjusliku seose eelduseks ka teiste kahju liikide, sh mittevaralise kahju puhul. Arvestades käesoleva otsuse p-s 11 märgitut, leiab kolleegium, et neil asjaoludel oli vastustaja kaalutlusõigus vähenenud selliselt, et õiguspärane keeldumine väljasõiduks loa andmisest ei olnud võimalik. 13.

§-s 33 reguleeritud lühiajalise väljaviimise võimalus ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale. Kaebaja väljaviimine oleks tõepoolest võimaldanud tema era- ja perekonnaelu puutumatuse rikkumist vältida. Halduskohtus on tõendamist leidnud, et kaebaja oli sellega nõus, kuid tal puudus vanglasisesel isikuarvel väljaviimiseks vajalik raha. Kohtus ei leidnud tõendamist, et kaebajale oleks selgitatud võimalust hüvitada kulud pärast väljaviimist (

§ 33lg 2 teine lause).

Sellega minetas A. Golofastov võimaluse külastada oma haiget isa.

1. Vangla õigusvastase tegevusega on rikutud PS §-st 26 tulenevat kaebaja õigust era- ja perekonnaelu puutumatusele. Selle tulemusena ei olnud kaebajal võimalust külastada oma raskelt haiget isa enne tema surma. See tekitas eelduslikult hingelist valu ja kannatusi.
2. Kolleegium ei nõustu kassaatori arusaamaga mittevaralise kahju tõendamisest. Valu ja kannatusi ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada. Seetõttu ei saa mittevaralise kahju suurust tõendada. Üldjuhul on piisav tõendada asjaolusid, millega seadus seob mittevaralise kahju hüvitamise nõude tekkimise. Mittevaralise kahju tekkimist ja selle suurust hindab kohus diskretsiooni alusel (vrd Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
3. jaanuari
4. a otsus kohtuasjas nr 3-2-1152-09, p 16, ja
5. aprilli
6. a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-19-08, p 13). Muu hulgas on mittevaralise kahju hüvitamine RVastS § 9 lg-s 1 ette nähtud eraelu puutumatuse rikkumise korral. Eraelu hõlmab RVastS § 9 lg 1 tähenduses ka perekonnaelu. Siiski ei ole igasugune eraelu puutumatuse rikkumine võrdsustatav valu ja kannatustega. Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui eraelu puutumatuse rikkumise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (RVastS § 7 lg 4, § 9 lg 2, VÕS § 134 lg 2 kahju tekitamise ajal, kuni
7. detsembrini 2010 kehtinud redaktsioonis).
8. Kolleegium nõustub kohtutega, et praeguse vaidluse asjaoludel saab mittevaralise kahju tekkimist eeldada. Usutav on, et olukorraga, kus kaebaja ei saa haldusorgani õigusvastase tegevuse tõttu külastada oma raskelt haiget lähedast, kaasnevad märkimisväärsed hingelised üleelamised, sh teadmatus ja mure, mis on oma intensiivsuse tõttu käsitatavad kannatustena. Kohtud ei ole hüvitist mõistnud välja kaebaja isa surma ega kaebaja tervise kahjustamise eest.
9. Eeltoodud põhjustel jääb Harku ja Murru Vangla kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu ning Tallinna Ringkonnakohtu otsused haldusasjas nr 3-10-975 muutmata.
10. Kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tuleb arvata riigituludesse (HKMS § 107 lg 4 kolmas lause). Muude menetluskulude kandmise kohta ei ole menetlusosalised Riigikohtule kuludokumente esitanud. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Ivo Pilving