Obsah (12)

§ 391§ 390§ 349§ 387§ 389§ 63§ 130§ 131§ 1601§ 10§ 339§ 361

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbivaatamise ku

§ 391

kaotanud kehtivuse ja seetõttu on võimalik kõiki

§-s 385 loetlemata kohtumäärusi vaidlustada kahes kohtuastmes. Arvestades seda ja analüüsides

§ 390

lg 5 uuenenud teksti selgitab kriminaalkolleegium Riigikohtu määruskaebemenetlusliku pädevuse kohta järgnevat. 9.

§ 390

lg 5 esimese lause kohaselt otsustab Riigikohus ringkonnakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse menetlusse võtmise

§-st 349 lähtudes. See tähendab

§ 349

lg 3 kohaselt seda, et määruskaebus võetakse Riigikohtu menetlusse esiteks materiaalõiguse ebaõige kohaldamise või menetlusõiguse rikkumise kahtluse korral (

§ 349

lg 3 p 1) ja teiseks siis, kui kassatsioonis vaidlustatakse materiaalõiguse kohaldamise õigsus või taotletakse ringkonnakohtu otsuse tühistamist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ja Riigikohtu otsus on oluline seaduse ühetaolise kohaldamise või õiguse edasiarendamise seisukohalt (

§ 349lg 3 p 2).

10.

§ 390

lg 5 teises ja kolmandas lauses sätestatu pinnalt on põhjust eristada ringkonnakohtu kolme liiki määrusi. 10.1 Esiteks ringkonnakohtu poolt esmakordselt tehtud kohtumäärused, mis on loetletud

§ 387

lg-s 2 ja § 390 lg-s 4 (näiteks vahistamise ja vahistamisest keeldumise määrused). Kooskõlas

§-s 387 sätestatuga ei laiene nende kohtumääruste vaidlustamisele

§-s 389 ettenähtud kohtumääruse koostanud kohtu enesekontrolli menetlus ja seega saadetakse määruskaebused ringkonnakohtu nende kohtumääruste peale ringkonnakohtu kaudu otse Riigikohtule, kes otsustab määruskaebuse menetlusse võtmise 10 päeva jooksul. 10.2 Teiseks ringkonnakohtu poolt esmakordselt tehtud kohtumäärused, mida ei ole loetletud

§ 387lg-s 2 ja § 390 lg-s 4.

Nende ringkonnakohtu määruste vaidlustamiseks ei ole sätestatud mingit erikorda ja seega - lähtudes määruskaebemenetluse üldisest korrast - tuleb kaebused ringkonnakohtu kõnealuste määruste peale esmalt suunata ringkonnakohtu enesekontrolli menetlusse (

§ 387lg 1 ja § 389 lg-d 1 ja 2).

Kui selle menetluse tulemusena leiab ringkonnakohus, et määruskaebus on põhjendamatu, edastab ta selle Riigikohtule (

§ 389lg 4).

Riigikohus otsustab sellise määruskaebuse menetlusse võtmise

§-s 349 sätestatud üldises kassatsiooni menetlusse võtmise otsustamiseks ettenähtud korras. 10.3 Kolmandaks ringkonnakohtu määrused, mis on tehtud maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse läbivaatamise tulemina. Need on ringkonnakohtu määrused, mis enne 1. septembrit 2011 ei olnud sel ajal kehtinud

§ 391kohaselt edasikaevatavad.

Alates 1. septembrist 2011 otsustatakse ka nende ringkonnakohtu määruste peale esitatud määruskaebuste menetlusse võtmine

§ 349lg-s 1 nimetatud tähtaja jooksul.

Nende kohtumääruste peale esitatud määruskaebuste menetlemist on seadusandja siiski piiranud, sätestades

§ 390

lg-s 5 kolmandas lauses, et „määruskaebuse läbivaatamisel ringkonnakohtus tehtud määruse peale esitatud määruskaebuse võtab Riigikohus menetlusse üksnes juhul, kui Riigikohtu lahend selles asjas on oluline seaduse ühetaolise kohaldamise või õiguse edasiarendamise seisukohalt.“ II

1. Riigikohtu lahendites on korduvalt märgitud, et vahistamise näol on kriminaalmenetluses tegemist kahtlustatava või süüdistatava põhiõiguste kõige intensiivsema riivega. Viidates ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 5 kohaldamispraktikale Euroopa Inimõiguse Kohtu (edaspidi EIK) poolt (Sulaoja vs. Eesti, taotlus nr 55939/00 ja Pihlak vs. Eesti, taotlus nr 73270/01) on Riigikohus mitmel korral toonitanud vajadust iga üksiku kriminaalasja puhul kogu kriminaalmenetluse vältel jälgida, et vahi all peetaks isikuid üksnes siis ja nii kaua, kui see on kriminaalmenetluse tagamiseks tõepoolest vältimatult vajalik (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. märtsi
3. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-80-07, p 13).
4. Isiku vahistamist saab lugeda seaduslikuks vaid siis, kui vahistamismäärusest nähtub üheselt ja selgelt esiteks põhjendatud kahtluse olemasolu selles, et vahistatav on toime pannud kuriteo tunnustega teo, ning teiseks vahistamisaluse olemasolu (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. detsembri
6. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-103-06, p 9). Seejuures ei piisa üldist laadi arutlustest ega standardsetest formuleeringutest (vt näiteks EIK otsused asjades Ümit Isik vs. Türgi, taotlus nr 10317/03 ja Borotyuk vs. Ukraina, taotlus nr 33579/04). Vahistamismääruses tuleb esitada selged põhjendused, millistest asjaoludest ja tõenditest tulenevalt on kohtu arvates olemas nii põhjendatud kuriteokahtlus kui ka vahistamisalus (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
7. mai
8. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-30-08, p 8). 12.1 Põhjendatud kuriteokahtlus on vahistamise kui eeskätt kahe olulise põhiõiguse - üldise vabadusõiguse ja süütuse presumptsiooni - kõige tõsisema riive lubatavuse absoluutne eeltingimus. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga kooskõlas saab vahistamise eesmärk olla vaid isiku toimetamine kohtu ette. See tähendab, et kuriteokahtluse põhjendatusest mingi isiku vahistamise eeldusena saab rääkida vaid siis, kui kohtu vahistamismäärusest nähtub, miks võib just see isik olla kuriteo täideviijaks või sellest osavõtjaks. Kuriteokahtluse olemasolu ei saa aga lugeda tuvastatuks, kui vahistusmääruses nenditakse sisuliselt vaid isiku mingit võimalikku abstraktset seotust kuriteoga. Kuriteokahtluse põhjendamisel peab tuginema kriminaaltoimiku konkreetsele materjalile ja vahistusmääruses ei saa piirduda tõdemusega, et toimikumaterjali pinnalt on olemas põhjendatud kuriteokahtlus või et kohtunik on veendunud kuriteokahtluse olemasolus. Ei ole välistatud, et kuriteokahtluse põhjendatuse hindamisel tuginetakse muuhulgas ka

§ 63lg 2 mõttes vabatõendina käsitletavale teabele.

Kohtupraktikas on kuriteokahtluse põhjendatuse hindamisel aktsepteeritavaks peetud täiendavalt tuginemist ka üldinimlikule, kriminalistikalisele ja kriminaalmenetluslikule kogemusele. Kuid põhjendatud kuriteokahtluse kui vahistamise eeltingimuse tuvastamine ei ole ega saagi olla isiku süü küsimuse otsustamine. Seetõttu ei pea kohus kuriteokahtluse põhjendatuse hindamisel analüüsima tõendite lubatavust sama põhjalikult, nagu see on nõutav kohtuliku arutamise raames süüdistatava süü küsimust otsustades. Samas aga ei tohi ka vahistamisküsimuse lahendamisel ignoreerida kriminaalmenetluse printsiipe ja lugeda kuriteokahtluse olemasolu üheks põhjenduseks näiteks kahtlustatava keeldumist ütluste andmisest. (RKKK määrus nr 3-1-1-103-06, p 10). 12.2 Ainuüksi kuriteokahtluse olemasolust siiski ei piisa isikult vabaduse võtmiseks, kuna selle esinemine on eelduseks ka kõigi muude tõkendite kohaldamisel. Kohus peab tuvastama ja määruses põhjendama ka

§ 130

lg-s 2 nimetatud vahistamisaluse (kas kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise või kuritegude jätkuva toimepanemise kahtluse) olemasolu, mis tähendab sisuliselt sellise negatiivse tulevikuprognoosi esitamist vahistatava käitumise kohta, mida vahistamine võimaldab vältida (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. detsembri
2. a määrus kriminaalasjas nr 31-1-108-09, p 9). Kahtlustatavat ei tohi kriminaalmenetluses vahistada mitte mingil muul vahistamisalusest hälbival põhjusel (RKKK määrus nr 3-1-1-103-06, p 11). Vahistamisaluse olemasolu kontrollimisel tuleb arvesse võtta isiku hoiakut ja kalduvust panna toime teatud liiki kuritegusid, eelnevat elukäiku, isiklikke ja majanduslikke suhteid ning muid vahistamise küsimuse lahendamisel tähtsust omavaid asjaolusid (RKKK määrus nr 3-1-1-30-08, p 9).Vahistamisaluse olemasolu põhjendades võib kohus kõigepealt tugineda samalaadsele teabele, nagu ka kuriteokahtluse olemasolu põhjendamisel (seega muuhulgas vabatõendeile ning üldinimlikule, kriminalistikalisele ja kriminaalmenetluslikule kogemusele). Kuid kohtupraktikas on vahistamisaluse põhjendamiseks peetud lisaks väliselt tajutavatele asjaoludele aktsepteeritavaks ka nn seesmisi asjaolusid nagu näiteks isiku hoiak ja tema kalduvus panna toime teatud liiki kuritegusid. Vahistamisaluse olemasolu hindamisel on arvestatavad näiteks kahtlustatava käitumine selle terviklikkuses, tema eelnev elukäik ja isiklikud, perekondlikud ning majanduslikud suhted, aga ka teda vabaduses ümbritsev sotsiaalne keskkond (RKKK määrus nr 3-1-1-103-06, punktid 10 ja 16).
3. Eeltoodust tulenevalt on kolleegiumi arvates praktikaga kujundatud piisavalt selge õiguslik raamistik vahistamisasjade lahendamiseks. Vahistamise vaidlustamisel saabki diskussiooni esemeks olla küsimus sellest, kas ja kuivõrd on vahistusmääruses kuriteokahtluse ja vahistamisaluse põhjendamisel seda õiguslikku raamistikku arvestatud. III
4. Riigikohus lahendab käesolevas menetluses määruskaebust Tallinna Ringkonnakohtu
5. septembri
6. a määruse peale, millega jäeti muutmata Harju Maakohtu
7. septembri
8. a vahistamismäärus. Seega on tegemist ringkonnakohtu sellise määrusega, mille Riigikohtu menetlusse võtmise aluseks saab olla õiguse ühetaolise kohaldamise või õiguse edasiarendamise vajadus. Kohtupraktika ühtlustamiseks märgib kolleegium käesoleva asja menetlemise käiku silmas pidades järgmist.
9. Käesolev määruskaebus saabus Riigikohtusse koos prokuratuuri vahistamistaotluse ja sellele lisatud materjaliga, milleks oli vahistamismäärus, soomekeelne väljavõte Soome karistusregistrist, M. A. Juvoneni kahtlustatavana kinnipidamise protokoll ja tema ülekuulamise protokoll (milles eitatakse kuriteo toimepanemist), kolme asitõendi vaatlusprotokoll (mille seotust M. A. Juvonenile etteheidetava kuriteoga ei ole võimalik mõista), vahistamismäärust vaidlustav määruskaebus, ringkonnakohtu määrus ning veel mõningad muud käesoleva menetluse jaoks tähtsusetuid dokumendid. Kindlasti sai kõnealusele lisamaterjalile tugineda ka ringkonnakohus, lahendades vahistamismääruse peale esitatud määruskaebust. Ringkonnakohtu istungi protokollist nähtuvalt oli ringkonnakohtul võimalik otsustamisel tugineda ka prokuröri poolt esitatud seisukohtadele. Puuduvad aga andmed selle kohta, kas otsustamisel tutvus ringkonnakohus ka kriminaaltoimikuga.
10. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis tõdes esmalt, et määruskaebuse lahendamine pelgalt vahistamistaotlusele lisatud materjalile tuginevalt ei ole põhjendatud ning seetõttu nõuti prokuratuurilt välja kriminaaltoimiku koopia. Kooskõlas

§ 131

lõikega 3 tutvub eeluurimiskohtunik vahistamismääruse tegemiseks kriminaaltoimikuga, mis on

§ 1601kohaselt kriminaalasjas kogutud dokumentide kogum.

Kolleegium märgib, et sama võimalus maakohtu otsustuse õiguspärasuse kontrollimiseks peab olema ka järgnevatel kohtuastmetel määruskaebemenetluses, mistõttu vajadusel võivad nii ringkonnakohus kui ka Riigikohus korraldada vahistamisasja lahendamiseks suulise istungi või nõuda menetlejalt kriminaaltoimiku esitamist. Kriminaaltoimiku suunamine määruskaebemenetlusse aga välistaks kriminaalmenetluse kui terviku jätkumise või vähemalt raskendaks seda märgatavalt. Eranditult iga määruskaebemenetluse tarbeks ei ole ilmselt otstarbekas teha ka kriminaaltoimiku koopiaid. Liiatigi ei ole kriminaaltoimik mitte dokumentide staatiline, vaid pidevalt muutuv kogum. Seetõttu pole välistatud, et määruskaebemenetluses kasutatakse vahistamistaotlusele lisatud materjale, kuid igal juhul peab kohtule olema tagatud võimalus tutvuda tervikliku kriminaaltoimikuga. 17. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määruse nr 3-1-1-103-06 p-s 19 on märgitud, et vahistamismenetlus ei kujuta endast kriminaalasja sisulist arutamist ega isiku süüküsimuse lahendamist. Seetõttu ei laiene sellele menetlusele ka kõik

§-st 14 tulenevad võistleva kohtumenetluse reeglid. Samas aga lasub vahistamismenetluses nii põhjendatud kuriteokahtluse kui ka vahistamisaluse olemasolu argumenteerimise kohustus eeskätt siiski prokuratuuril. Seega peab käesolevas kohtumääruse alajaotuses II kirjeldatud nõuetele vastav vahistamise argumentatsioon sisalduma juba vahistamistaotluses. Kohus ei pea vahistamismenetluses toimima uurimisprintsiibile tuginevalt ega otsima enda algatusel kuriteokahtluse ja vahistamisaluse kohta selliseid tõendeid, mida taotlus ei sisalda. Samas peavad vastavad põhjendused nähtuma ka maakohtu vahistamismäärusest. Juhul kui maakohtu määrus ei vasta eeltoodud nõuetele, on tulenevalt

§-s 136 sätestatust ja seda toetavast kohtupraktikast ka ringkonnakohtu pädevuses tuvastada kuriteokahtluse ja vahistamisaluse olemasolu. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määruses nr 3-1-1-103-06 märgitust lähtuvalt saab ringkonnakohus vahistamismääruse peale esitatud määruskaebuse lahendamisel lisada ka omapoolseid põhjendusi, mis kinnitavad vahistamise õigsust (seega kuriteokahtluse ja vahistamisaluse olemasolu). IV

1. Lisaks õiguse edasiarendamise ja ühtlustamise pädevusele lasub Riigikohtul ka konkreetse vahistamisasja lahendamise raames vaidlustatud ringkonnakohtu määruse põhjendatuse kontrolli kohustus, mille käigus väljendatud Riigikohtu seisukohad võivad edaspidise vahistamispraktika jaoks olla samuti olulise tähendusega.
2. Kolleegium märgib, et vahistamisel lasub maa- ja ringkonnakohtul kohustus kindlaks teha põhjendatud kuriteokahtluse olemasolu. Vahistamistaotluse kohaselt esitati M. A. Juvonenile kahtlustus KarS § 135 lg 1 - § 25 lg 4 järgi, s.o pantvangi võtmise katses, kui tegemist on kaastäideviimisega. Samas ei nähtu vahistamistaotlusest (ega ka kohtumäärustest), kas ja kellega koos kahtlustatav tegutses, mis on kaastäideviimise vajalik eeldus. Samuti oli kuriteo kirjelduses märgitud, et oma tegevusega, mis seisnes konkreetsete juhiste andmises A. A. pantvangi võtmise korraldamiseks, alustas M. A. Juvonen kaastäideviimise vormis vahetult inimese pantvangi võtmise ettevalmistamist. See on aga otseses vastuolus teo kvalifikatsiooniga, mille kohaselt on tegemist kuriteokatsega. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et katse ja ettevalmistamine on erinevad kuriteo toimepanemise staadiumid, mida tuleb selgelt eristada (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. mai
4. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-17-03, p 24). Reeglina on tegu karistatav alles kuriteokatse staadiumis ning vaid erandlikult ka ettevalmistamisena (kas karistusseadustiku eriosa sätte kaudu, milles on tegu kriminaliseeritud ettevalmistamisena või KarS § 221 kohaselt). Kolleegium möönab, et kahtlustuses (ja vahistamistaotluses) esitatud teo kirjeldus ja selle kvalifikatsioon ei pruugi olla kriminaalasja lahendamise seisukohalt lõplikud, kuid siiski peavad nad olema omavahel kooskõlas ja võimaldama selle kontrollimist, millise teo toimepanemist isikule ette heidetakse. Samuti peab teo kirjeldus sisaldama piisava põhjalikkusega esitatud faktilisi asjaolusid - konkreetsel juhul näiteks seda, kellele korraldused või juhised jagati ja mis oli nende sisu.
5. Ringkonnakohus nentis määruskaebuse lahendamisel lakooniliselt, et maakohus on kuriteokahtluse tuvastamisel viidanud konkreetsetele toimikumaterjalidele ja täpsemad asjaolud selgitatakse välja kriminaalmenetluse käigus. Tegelikult on Harju Maakohtu
6. septembri
7. a vahistusmääruses kuriteokahtluse olemasolu kohta märkinud järgnevat. „Andmata hinnangut kriminaalasjas kogutud tõenditele ja tegemata otsust selles küsimuses kohtunik nendib, et kontrollides kriminaalasja materjale on käesoleval hetkel tegemist piisavalt põhistatud kahtlustusega, et M. A. Juvoneni käitumises esinevad temale inkrimineeritud kuritegude tunnused. Kuigi vahistatav keeldus ütluste andmisest, rajanevad kahtlused eelkõige tunnistaja ülekuulamise protokollidel, jälitusprotokollidel ja asitõendite vaatlusprotokollidel“. Kohtumääruse sissejuhatavas osas sisaldub ka prokuröri vahistamistaotlusest sõna-sõnalt ülevõetud tekst, milles kirjeldatakse kriminaalmenetluse alustamise asjaolusid.
8. Maakohtu määruses märgitu pinnalt ei ole võimalik aru saada, millisele teabele tuginevalt on kuriteokahtlus loetud tuvastatuks. Materjalid, mis edastati Riigikohtule koos määruskaebusega, ei sisalda tunnistaja ülekuulamise protokolli ega jälitusprotokolli, millele kohtumääruses viidatakse. Kriminaaltoimikust nähtub, et jälitusprotokoll koostati
9. oktoobril 2011, mistõttu ei olnud seda maakohtu määruse tegemise ajal veel olemas. Lisatud olid küll tunnistaja E. J. üleantud asitõendite vaatlusprotokollid, kuid nende pinnalt puudub võimalus rääkida põhjendatud kuriteokahtlusest. Lisaks sellele on materjalide hulgas ka M. A. Juvoneni kahtlustatavana kinnipidamise- ja tema ülekuulamise protokollid ning soomekeelne väljavõte Soome karistusregistrist. Seega lasus ringkonnakohtul igal juhul kohustus täiendavalt analüüsida kuriteokahtlust ja seda vajadusel kriminaaltoimiku materjalidele viidates ning oma seisukohti põhjendades, mille kohus jättis nõuetekohaselt tegemata.
10. Analüüsides maa- ja ringkonnakohtu määrustes vahistamisaluste kohta toodud põhjendusi, märgib kolleegium, et selles osas ei lähtu kohtute käsitlus loogilisest ja arusaadavast skeemist. 22.1 Vahistamistaotluses nimetatakse vahistamisalustena üldistavalt nii uute kuritegude toimepanemise kui ka kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise ohtu. Esiteks nenditakse, et M. A. Juvoneni on Soome Vabariigis kriminaalkorras karistatud. Seejärel märgitakse, et tal puudub Eesti Vabariigis kindel elukoht ja sotsiaalvõrgustik. Järgnevalt nähtub taotlusest, et kahtlustatav võib mõjutada tunnistajaid, hävitada tõendeid ja sekkuda menetluse tavapärasesse kulgu ehk takistada tõe tuvastamist kriminaalasjas. Kuriteo raskusele viidates on sedastatud ka kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise ohtu. 22.2 Harju Maakohtu
11. septembri
12. a vahistusmääruses märgitakse esmalt, et M. A. Juvoneni ei ole küll Eestis eelnevalt karistatud, kuid teda on karistatud Soome Vabariigis ja ta on seal kandnud ka reaalset vangistust. Vahistamistaotlusele on

§ 10

lg-s 3 sätestatut rikkuvalt lisatud Soome karistusregistri soomekeelne väljavõte. Vahistamismääruses puudub selle tõendi sisuline analüüs. Eraldivõetuna ei ole isiku eelnev karistatus, eriti välisriigis, põhiseaduslikuks vahistamisaluseks. Samuti märkis maakohus, et nii Soomes kui Eestis puudub isikul kindel elukoht ja teda kahtlustatakse raske kuriteo toimepanemises. Sellest järeldas maakohus, et kahtlustatav võib hakata kõrvale hoiduma kriminaalmenetlusest või takistama tõe tuvastamist kriminaalasjas. Seejärel leidis kohus, et kriminaalmenetlus on algstaadiumis ning kahtlustatav võib vabaduses viibides mõjutada tunnistajaid, hävitada veel fikseerimata tõendeid ja sekkuda menetluse tavapärasesse kulgu. Kolleegium märgib, et kriminaalasjas tõe tuvastamise takistamine ei ole iseseisev vahistamisalus. Isegi kui selle all on silmas peetud õigusemõistmisevastaste kuritegude toimepanemise ohtu, siis sellist kahtlust ei ole kuidagi põhjendatud (näiteks tunnistajate mõjutatavusega, kahtlustatava eelneva käitumisega või tema eeldusliku rolliga kuriteo toimepanemisel). Täiesti arusaamatu ja kontekstiväline, s.t vahistamisaluse olemasolu küsimusega mitteseonduv, on aga vahistamismääruse viimane lause, mille kohaselt tuleb kahtlustatavale kohaldada vahistamist seetõttu, et ta on enda kuritegeliku käitumisega järjepidevalt näidanud, et ta ei ole siiani aru saanud oma käitumise lubamatusest ega ole asunud õiguskuulekalt käituma. 22.3 Ringkonnakohus on maakohtu määrust läbi vaadates küll täpsustanud, et Soome karistusregistri väljavõttest nähtub, et M. A. Juvonen on Soomes korduvalt kohtulikult karistatud, viimati vangistusega

1. augustil 2009, mille kandmisest teda vabastati tingimisi ja mille katseaeg lõppes
2. augustil 2011, kuid ka siin ei kaasne selle väitega mingeid järeldusi. Samuti on ringkonnakohus leidnud, et kuna on alust arvata, et M. A. Juvonen on vahistamistaotluses kirjeldatud kuriteo toime pannud, siis on põhjendatud kahtlus, et ta võib ka edaspidi kuritegusid toime panna. Niivõrd üldine formuleering võimaldaks võtta vahi alla praktiliselt kõiki isikuid, kelle suhtes on olemas põhjendatud kuriteokahtlus. Ka kohtumääruses sisalduv viide tunnistajate mõjutamise ja tõendite hävitamise ohule on formaalne, kuna maakohtu määrust selles osas kuidagi täiendatud ei ole. 22.4 Nii maa- kui ringkonnakohus viitasid ka kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise ohule. Olukord, mil Eestis kahtlustatavana kinnipeetud isiku vahistamisküsimuse otsustamisel tuvastatakse, et sellel isikul puudub kindel elukoht ja sotsiaalvõrgustik nii Eestis kui ka tema kodumaal Soomes, võib kolleegiumi arvates tõepoolest olla kriminaalmenetlusest kõrvalehoidmise kui vahistamisaluse esinemisele viitavaks asjaoluks. Kindla elukoha puudumine viitab sellele, et isikul ei ole tema elukorraldusest tulenevaid kindlaid põhjuseid, mis välistaksid või oluliselt takistaksid kriminaalmenetlusest kõrvalehoidmist. Iseenesest on võimalik kasutada selle vahistamisaluse olemasolu põhjendamisel muuhulgas ka võimaliku karistuse raskust kuriteo eest, mille toimepanemises isikut kahtlustatakse, kuid seda vaid juhul, kui tegemist on piisavalt põhjendatud kuriteokahtlusega. 22.5 Kokkuvõtvalt nendib kolleegium, et ringkonnakohus ei ole lahendanud M. A. Juvoneni vahistamise küsimust kooskõlas nende nõuetega, mida on kirjeldatud käesoleva määruse II osas. V
3. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et maakohus rikkus määruse põhjendamise kohustust ja ringkonnakohus ei ole seda eksimust kõrvaldanud, mistõttu on rikutud

§ 339lg 1 punktist 7 tulenevat kohtulahendi põhjendamise kohustust.

Tegemist on olulise kriminaalmenetlusõiguse rikkumisega, mis tingib määruste tühistamise, millega langeb omakorda ära seaduslik alus M. A. Juvoneni kinnipidamiseks. Lähtudes

§ 390lg-st 1 ja § 361 lg 1 p-st 7 tühistab Riigikohus Harju Maakohtu 8.

septembri

1. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
2. septembri
3. a kohtumäärused, rahuldab määruskaebuse ja vabastab M. A. Juvoneni vahi alt.
4. M. A. Juvoneni kaitsja on esitanud taotluse riigi õigusabi tasu suuruse määramiseks. Kolleegium määrab Advokaadibüroole Jugans Grossmann makstava riigi õigusabi tasu suuruseks M. A. Juvonenile kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 38 eurot 35 senti, sealhulgas käibemaks 6 eurot 39 senti. Kuna Riigikohus teeb lahendi

§ 361lg 1 p 7 alusel, jätab ta selle menetluskulu riigi kanda.

Priit Pikamäe, Jüri Ilvest, Hannes Kiris Lea Kivi, Eerik Kergandberg, Ott Järvesaar