3-1-1-105-11

Riigikohtunik Jüri Ilvesti eriarvamus kohtumäärusele 3-1-1-105-11 Marko Armas Juvoneni asjas. Kõigepealt tuleb tunnistada, et nii Harju Maakohtu

1. septembri
2. a kohtumäärust kui ka Tallinna Ringkonnakohtu
3. septembri
4. a kohtumäärust oleks olnud võimalik põhistada pikemalt, üksikasjalikumalt ning hoolikamalt - nagu muuseas igat kohtudokumenti. See aga ei tähenda, et tegemist oleks põhjenduste puudumisega, vastupidisel juhul poleks Riigikohtu kriminaalkolleegium saanud neid põhistusi oma määruse kahel leheküljel, punktides 18-22 analüüsida. Selle analüüsi põhjal tehtud järeldusega, mis on toodud määruse p-s 23: „Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et maakohus rikkus määruse põhjendamise kohustust ja ringkonnakohus ei ole seda eksimust kõrvaldanud…“ ei saa ma aga nõustuda. Seega taandub küsimus põhjendamise põhjalikkusele. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei pidanud koos määruskaebusega saabunud materjale, mis on loetletud määruse p-s 15 piisavaks ja nõudis seetõttu välja kõik kriminaaltoimiku materjalid, mis saabusid koopiatena. Samas märgitakse, et uurimise takistamatu kulgemise huvides võib ajal, mil toimub kaebemenetlus, koostada kaebemenetluse tarbeks ka kriminaaltoimikust eraldi asuvaid dokumendikogumeid. Piirdun siinkohal märkusega, et minu arvates pole tähtis, millises mahus dokumente eeluurimiskohtunikule vahistamise otsustamiseks esitatakse, tähtis on see, et need materjalid sisaldaksid kogu informatsiooni, mida kohtunik peab vajalikus, et veenduda kuriteokahtluse ja vahistamisaluse olemasolus. Informatsiooni puudulikkuse korral tuleb nõuda täiendavate andmete esitamist või vahistamisest keelduda. Kuigi kohtumenetluses on normiks, et tuginetakse vaid tõenditele, leian, et eeluurimise käigus kiireloomuliste toimingute tegemiseks võib tõendite fikseerimise ja vormistamise standardeid, samuti aga ka tõendite analüüsi standardeid teatud piirini alandada. Teatud määral on sellise lähenemise võimalikkust tunnistatud ka käesoleva määruse p-s 12.
5. Siinkohal rõhutan asjaolu, et eeluurimiskohtuniku määruse kohaselt on ta kontrollinud kriminaalasja materjale, mitte neist koostatud dokumentide kogumikku, mis saabus Riigikohtusse koos määruskaebusega. Edasi vaatleksime, milline informatsioon oli eeluurimiskohtuniku käsutuses määruse tegemise päevaks, s.o
6. septembriks
7. a. Kahjuks puudus algselt Riigikohtusse saadetud materjalide hulgas tähtsaim tõend - tunnistaja E. J. ülekuulamise protokoll -, mis selgitab ka asitõendite päritolu ning tähendust kuriteokahtluse tõendamisel.
8. septembril toimunud ülekuulamisel seletab tunnistaja, et kuulis sõbralt, et üks soomlane pakub võimalust raha teenida.
9. a suvel kohtus ta soome keelt rääkiva mehega, kes nimetas end M. P.ks, Tallinnas X Hotelli X baaris. Jutuajamise käigus pakkus M. P. talle osavõttu Soomes toimuvast pantvangivõtmisest ja sellega kaasnevast raha väljapressimisest, paludes tal leida veel mõni kindel sõber, kes samuti asjast osa võtaks. Ta nimetas, et tal enesel on Soomes lapsepõlvesõber, kes samuti osaleb. Teoplaani kohaselt tuli röövida mõni rikkast perekonnast pärit isik, kes peidetakse varem üüritud suvemajja. Seejärel tehakse videolindistus, mille käigus seda isikut vigastatakse ja saadetakse see koos rahanõudega sugulastele, ähvardades, et raha mittemaksmisel vigastamine jätkub. Järgnevatel kohtumistel täpsustas M. P. teoplaani, andis tunnistajale soomekeelsed paberid, millest nähtub perekond A. tulumaksusumma, samuti DVD plaadi, mis on filmitud A. A.. elukoha läheduses ning mis sisuliselt kajastab filmijate tegevust tulevase kuriteopaiga tundmaõppimisel. Sellel kohtumisel viibis ka M. P. „lapsepõlvesõber“, kes oli küll jutuajamises väheaktiivne, kuid andis M. P.-le nõu, kuidas talletada telefoninumbreid ning teha hilisemat tõendite kogumist raskemaks, näidates sellega, et ta osaleb selle plaani teostamises. Tunnistaja kirjeldas seda isikut, tema välimust, riietust ja avaldas, et tunneks ta kindlasti ära. Minu arvates ei ole see tõend küll piisav kahe kohtumisel osalenud soome rahvusest isiku süüdimõistmiseks, kuid rahuldab täiesti kuriteokahtluse põhjendamise nõudeid. Küsimus peitub vaid selles, et ühe osavõtja isik ei ole veel tõsikindlalt tuvastatud. Kriminaalasjas asub ka jälitusprotokoll, millest selgub, et
10. juulil ja 6 septembril
11. a (seega enne vahistamismääruse koostamist) teostati varjatud jälgimist M. P., M. Juvoneni ja E. J. suhtes ning tehti nendevahelise kohtumiste audiosalvestused. Audiosalvestustes sisalduv informatsioon langeb nii kohtumisaja, -koha kui ka jutuajamise sisu poolest kokku tunnistaja poolt ülekuulamisel avaldatuga. Tõsi, jälitusprotokoll on koostatud 24.oktoobril
12. a, kuid kogu selles sisalduv informatsioon oli teada vahistamise küsimuse otsustamise ajal. Sellega on tuvastatud ka teise kohtumisel osalenud soome rahvusest isiku isikusamasus, kelleks on M. Juvonen. Kuigi kohtunik ei ole materjalides sisalduvat teavet detailselt lahti kirjutanud, piirdudes vaid tõendite loetlemisega, milles tema arvates sisaldub kuriteokahtluse olemasolu, leian, et selline informatsioon võimaldab loogiliselt järeldada, et A. Juvonini suhtes esines
13. septembril
14. a põhjendatud kuriteokahtlus. Samasuguse järelduse tegi ka eeluurimiskohtunik. Seetõttu ei nõustu ma määruse p-s 15 tehtud järeldusega, et Riigikohtule algselt esitatud kolme asitõendi vaatlusprotokollide seotust M. Juvonenile etteheidetava kuriteoga ei ole võimalik mõista. Vastupidi, need asitõendid kinnitavad, et täideviijad on tõepoolest välja töötanud tõsiseltvõetava ja detailse teoplaani. Maa- ning ringkonnakohtule heidetakse ette ka seda, et vahistamisaluste kohta toodud põhjenduste osas ei lähtu kohtute käsitlus loogilisest ja arusaadavast skeemist. Seejuures ei peeta piisavalt veenvaks asjaolu, et mõlemad kohtud on viidanud sellele, et M. Juvonen on varem karistatud isik, kes on kandnud ka vangistust ning kellel puudus vahistamise hetkel kindel elukoht nii Eesti kui ka Soome Vabariigis. Väljavõte Soome Vabariigi karistusregistrist on kriminaaltoimikus olemas (saadetud
15. septembril
16. a faksi teel) ning selles sisalduv teave, et
17. a sündinud M. Juvonen on aastatel 1990 - 2009 kuueteistkümnel korral süüdi mõistetud erinevate süütegude eest (kusjuures episoode on märksa rohkem) kandnud karistusena ka vangistust, ei võimalda koos kahtlusega, et teoksil on järjekordne kuritegu, teha muud järeldust, kui et uute kuritegude toimepanemise, aga samavõrd õigusemõistmise eest pagemise või selle muul viisil takistamise (s.h tegudega, millel võivad olla kuriteo tunnused) prognoos on sellise isiku puhul kordades suurem kui seni seaduskuulekalt käitunud isiku puhul. Küsimus sellest, kas isik võib tulevikus jätkata kuritegude toimepanemist või pakku minna, ongi suuremas osas prognoos konkreetse isiku käitumisele, mille puhul loomulikult arvestatakse eelkõige tema eelnenud elukäiku. Sellise järelduse tegemine ei vaja ei erilist loogilist põhjendust ega ka analüüsi ühe- või teistsuguse skeemi alusel. Vastupidi, isiku puhul, kes kogu süüvõimelisuse jooksul on pidevalt toime pannud süütegusid ja on selle eest 16 korral ka karistatud, peaks tõsist analüüsi vajama järeldus (prognoos), et ta edaspidi ei või toime panna kuritegusid ega ei või õigusemõistmise eest pageda. Seetõttu ei ole minu jaoks ei arusaamatu ega ka kontekstiväline määruse p 22.2 viimases lauses märgitu, sest just selline pikaajaline õigusnormide ignoreerimine ja isiku soovimatus oma käitumist muuta näitab, et ta ei kavatsegi alluda kriminaalmenetluse subjektidele kehtestatud käitumisviisile ja võib seega jätkata kuritegude toimepanemist ja samas ka hoida õigusemõistmisest kõrvale. Ma ei pea põhjendatuks ka määruse p-s 19 tehtud etteheidet kuriteo kirjelduse konkreetsuse kohta. Tuleb tõdeda, et teokirjelduses on kasutatud keeleliselt kohmakat konstruktsiooni, kus on püütud ühendada seadusandja poolt kuriteokatse kirjeldamiseks kasutatud väljendit „alustas…..vahetult…“ ja edaspidi on jätkatud kirjeldusega teo ettevalmistamisest. Leian, et kahtlustuse esitamise staadiumis ei saagi nõuda et sellised suhteliselt keerukad karistusõiguse teooria nüansid oleksid viimistletud lõpuni. Seda enam, et M. Juvonenile esitatud kahtlustuse puhul on karistatavad nii kuriteo katse kui ka selle ettevalmistamine. Süüteokatse koosseisu tuvastamist soovitataksegi alustada subjektiivse koosseisu tuvastamisega, seda seetõttu, et kuna tagajärg on veel saabumata, omab erilist tähtsust toimepanija teoplaan, selle konkreetsus, eluline teostatavus ja tõsiseltvõetavus, mis uurimise hilisemas staadiumis on olulised just kuriteo katse piiritlemisel kuriteo ettevalmistamisest. Viimane on aga faktiküsimus ja lahendatakse iga teo puhul eraldi, arvestades muuhulgas ka süüteo liiki ja teoplaani. Eeltoodu põhjal ei saa ma nõustuda Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
18. veebruari
19. a kohtumäärusega nr 3-1-1-105-11 ja leian, et Harju Maakohtu
20. septembri
21. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
22. septembri
23. a kohtumäärused on seaduslikud ning tuleks jätta muutmata. Jüri Ilvest