3-1-1-105-11

Riigikohtunik Lea Kivi eriarvamus kriminaalkolleegiumi kohtumääruse nr 3-1-1-105-11 peale Kuni

1. septembrini 2011 menetles Riigikohus üksnes neid vahistamise määruste peale esitatud määruskaebusi, kui isik vahistati esmakordselt ringkonnakohtu määrusega. Muutunud õiguslikus olukorras, mil on võimalik kõikide vahistamise määruste peale esitada määruskaebus Riigikohtule, tuleb vastata küsimusele - milline on Riigikohtu pädevus vahistamise määruse läbivaatamisel? Kas Riigikohus peab ja tohib piirduda üksnes maa- ja ringkonnakohtule esitatud vahistamistaotluse ja sellele lisatud materjalide ning vastavate kohtumääruste õigusliku analüüsiga või on ta lisaks õigustatud ja kohustatud olukorras, mil isiku vahistamisest kuni Riigikohtu otsustuseni kulub märkimisväärne aeg, lähtuma kriminaalasja kõigist materjalidest, mis Riigikohtule esitatud? Määruskaebuse lahendamisel kõrgema astme kohtu poolt järgitakse apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluse sätteid, arvestades määruskaebuste menetlemise erisusi (KrMS § 390 lg 1). Üheks erisuseks on sama paragrahvi
2. ja
3. lõikes sätestatud kord, et ringkonnakohus lahendab vahistamise peale esitatud määruskaebuse 10 päeva jooksul ja et Riigikohus otsustab vahistamise määruse peale esitatud määruskaebuse menetlusse võtmise kümne päeva jooksul. Kuid Riigikohtu tõlgenduse ja väljakujunenud praktika alusel ei peeta neid kohtumääruseid, milledes ringkonnakohus on jätnud maakohtu vahistamise määruse muutmata, kohtumäärusteks, millede peale esitatud kaebustele laieneb kiirendatud menetlusnõue. Selliseid määruskaebusi vaadatakse läbi nn üldises korras KrMS §-s 349 sätestatut järgides - kas kuu aja jooksul pärast määruskaebusele vastamiseks antud tähtaja möödumist või enne. Ringkonnakohus peab määruskaebuse läbi vaatama suulises menetluses, Riigikohus võtab määruskaebuse menetlusse üksnes juhul, kui Riigikohtu lahend selles asjas on oluline seaduse ühetaolise kohaldamise või õiguse edasiarendamise seisukohalt. Mingeid muid erisusi vahistamise määruse peale esitatud kaebuste lahendamiseks seadus ette ei näe. Järelikult on nii ringkonna- kui ka Riigikohtul selliste määruskaebuste lahendamiseks olemas üldpädevus. Seda järeldust kinnitab ka käsitletavas määruses p-des 16 ja 17 väljendatu: „Kooskõlas KrMS § 131 lõikega 3 tutvub eeluurimiskohtunik vahistamismääruse tegemiseks kriminaaltoimikuga, mis on KrMS § 1601 kohaselt kriminaalasjas kogutud dokumentide kogum. Kolleegium märgib, et sama võimalus maakohtu otsustuse õiguspärasuse kontrollimiseks peab olema ka järgnevatel kohtuastmetel määruskaebemenetluses, mistõttu vajadusel võivad nii ringkonnakohus kui ka Riigikohus korraldada vahistamisasja lahendamiseks suulise istungi või nõuda menetlejalt kriminaaltoimiku esitamist. [...] tulenevalt KrMS §-s 136 sätestatust ja seda toetavast kohtupraktikast on ka ringkonnakohtu pädevuses tuvastada kuriteokahtluse ja vahistamisaluse olemasolu. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määruses nr 3-1-1-103-06 märgitust lähtuvalt saab ringkonnakohus vahistamismääruse peale esitatud määruskaebuse lahendamisel lisada ka omapoolseid põhjendusi, mis kinnitavad vahistamise õigsust (seega kuriteokahtluse ja vahistamisaluse olemasolu).“ Kui Riigikohus tunnistab ringkonnakohtu pädevust lisada omapoolseid põhjendusi maakohtu vahistamismäärusele (vt praeguse määruse p 23 „[...] maakohus rikkus määruse põhjendamise kohustust ja ringkonnakohus ei ole seda eksimust kõrvaldanud“ ja p 21 „Seega lasus ringkonnakohtul igal juhul kohustus täiendavalt analüüsida kuriteokahtlust ja seda vajadusel kriminaaltoimiku materjalidele viidates ning oma seisukohti põhjendades, mille kohus jättis nõuetekohaselt tegemata“.), siis on ka Riigikohtul vajadusel pädevus vastavalt KrMS § 361 lg 1 p-le 3 muuta määruse põhiosa, asendades selles toodud õiguslikud põhistused Riigikohtu põhistustega. Nentides asjaolu, et Riigikohus lahendab määruskaebust kuid hiljem isiku vahistamisest (praeguses asjas ligi 5 kuud), tuleb otsustamaks, kas isiku vahistamine ja tema vahi all pidamine on seaduslik või mitte lähtuda (nii nagu kolleegiumgi märkis) kriminaaltoimiku materjalidest. Riigikohtule esitatud materjalidest nähtub, et
4. septembril
5. a kuulati üle tunnistaja E. J., kes andis M. A. Juvoneni isikukirjelduse ja ülevaate kavatsetavast kuriteost. Seostades tunnistaja ütlusi ja asitõendite vaatlusprotokolle ning hilisemalt vormistatud, kuid
6. juulil ja
7. septembril 2011 läbiviidud jälitustoiminguid, saab teha loogilise järelduse M. A. Juvoneni põhistatud kuriteokahtluse kohta. Hilisemalt on materjalile lisandunud veel M. A. Juvoneni enda ütlused, jälitustegevuse protokollid, mis üksnes kinnitavad täiendavalt põhistatud kuriteokahtlust.
8. septembril 2011 olid olemas ka vahistamisalused. M. A. Juvonen on Soome Vabariigi kodanik, kellel ei ole Eestiga isiklikke sidemeid. Tal puudub püsiv elukoht nii Soomes kui ka Eestis. Arvestades nii põhistatud kuriteokahtluse iseloomu kui ka asjaolu, et tegemist on
9. astme kuriteoga, mille eest on ette nähtud pikaajaline vangistus, võib elukoha puudumine viidata suuremale pakkumineku riskile. Samas lubavad varem Soomes erinevate süütegude eest 16-l korral süüdimõistetud, sh vangistusega karistatud M. A. Juvoneni iseloomustavad Soome Vabariigi karistusregistri andmed käsitleda teda kui isikut, kelle puhul on prognoos, et ta võib jätkuvalt uusi süütegusid toime panna kahtlemata suurem kui varem seaduskuulekalt käitunud või üksikuid õiguserikkumisi toimepannud isikul. Ma möönan, et nii maa- kui ka ringkonnakohtu määrusi oleks saanud põhjalikumalt ja seostatumalt motiveerida. Kuid samas on Riigikohus korduvalt oma lahendites märkinud, et motiivide puudumisena (seega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes kriminaalmenetluse olulise rikkumisena) tuleb käsitada olukorda, kus mõnes olulises küsimuses motiive üldse ei esitata, mitte aga seda, kui motiivid tunduvad ebapiisavatena (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjas nr 3-1-1-1-03 ja asjas nr 3-1-1-139-05). Heites ringkonnakohtule ette, et viimane pole põhistatult täiendanud maakohtu määrust ning tunnistades sellise tegevuse kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks, mis omakorda tõi kaasa nii maa- kui ka ringkonnakohtu määruste tühistamise ja M. A. Juvoneni vabastamise, hälbis Riigikohus oma varasemast praktikast ning jättis kasutamata KrMS § 361 lg 1 p-s 3 sätestatud võimaluse - täiendada omapoolsete põhistustega ringkonnakohtu määrust. Lähtudes kriminaalasja materjalidest, Riigikohtu varasemast praktikast ning minu siseveendumusest olid
10. septembril 2011 ja on käesoleval ajal M. A. Juvoneni suhtes olemas nii põhistatud kuriteokahtlus kui ka vahistamisalused. Seetõttu ei nõustu ma Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
11. veebruari
12. a määrusega, millega tühistati Tallinna Ringkonnakohtu
13. septembri 2011 ja Harju Maakohtu
14. septembri 2011 määrused ning M. A. Juvonen vabastati vahi alt. Lea Kivi