Obsah (9)

§ 152§ 101§ 142§ 143§ 145§ 29§ 149§ 34§ 155

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

) § 145 lg 1 alusel solidaarselt, kuna lepingu täitmine oli tagatud kostja II käendusega. Täiendavas seisukohas märkis hageja esindaja, et hageja ja kostja II vahel sõlmitud käenduslepingus ei ole ette nähtud põhivõlgniku ja käendaja omavahelise vastutuse piiranguid. Kostja I pankrotihalduri seisukoha kohta jätta hagi läbi vaatamata mõlema kostja suhtes märkis hageja esindaja, et lubatav on olukord, kus hagejal on täitedokument kostja II suhtes ning samal ajal nõuab hageja sama kohustuse täitmist kostja I pankrotimenetluses. Kui kostja II täidaks hageja nõude, läheks talle

§ 152alusel üle nõudeõigus kostja I vastu ning samuti vastupidi.

1. Tartu Maakohus jättis
2. mai
3. a määrusega hageja nõude kostja I vastu pankrotiseaduse (PankrS) § 43 lg 2 alusel läbi vaatamata. Maakohus otsustas jätkata menetlust kostja II suhtes.
4. Kostja I esindaja esitas kirjalikus menetluses kohtule seisukoha, et hagi tuleks jätta läbi vaatamata mõlema kostja suhtes, sest hageja oli esitanud sama nõude kostja I pankrotimenetluses. Võib tekkida olukord, kus hageja saab täitedokumendi kostja II vastu, nõudes ise samal ajal võlga kostja I pankrotimenetluses.
5. Kostja II vaidles hagile vastu. Kostja II leidis, et võlgu oli kostja I ja kostja II oli vaid võla käendajaks. Nõue on võimalik rahuldada kostja I pankrotimenetluses. Kostjal II ei ole vara ja sissetulekut ning seetõttu ei ole tal võimalik kohustust täita. Täiendavalt märkis kostja II, et kostjal I oli olemas vara ja võimalused nõude rahuldamiseks. Käendus oli tingitud kostja II lootusest saada kostja I juhatuse liikmeks ja osanikuks, kuid see soov ei täitunud.
6. Maakohus jättis
7. mai
8. a määrusega rahuldamata kostja I pankrotihalduri taotluse, milles pankrotihaldur palus jätta hageja nõue kostja II vastu läbi vaatamata. Kuna hagejal oli nõue solidaarvõlgnike vastu, võis ta nõuda täitmist igaühelt neist - kostjalt II kohtu kaudu ja kostjalt I pankrotimenetluses.
9. Tartu Maakohus rahuldas
10. mai
11. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt II välja 633 296 krooni 79 senti, millest 349 020 krooni on põhivõlg ning 284 276 krooni 79 senti viivis. Maakohus mõistis viivise välja kuni nõude rahuldamiseni. Menetluskulud jäid kostja II kanda. Hageja ja kostjad sõlmisid
12. augustil 2008 laenu- ja käenduslepingu. Pooled ei vaidle lepingu sisu ja tingimuste üle. Lepingu p 1.1 järgi andis hageja kostjale II laenu 349 020 krooni. Kostja I kohustus laenu tagastama
13. novembriks
14. Lepingu p 1.3 kohaselt pidi laenusaaja tasuma intressi 13% aastas. Kostja I ei täitnud laenu tagastamise kohustust. Kostja I tasus nõutud intressi ning hageja ei ole selles osas nõuet esitanud. Kuna kostja I ei tagastanud laenu õigeks ajaks, s.o
15. novembriks 2008, pöördus hageja kostja I poole kohustuse täitmise nõudega neljal korral. Kostja I tunnistas oma kohustust hageja ees
16. veebruaril 2009 ja
17. augustil
18. Hageja nõude aluseks olid

§ 101

lg 1 p 1 ja p 6, mis lubavad võlausaldajal võlgniku kohustuse rikkumise korral nõuda muu hulgas kohustuse täitmist ja viivist. Pooled leppisid lepingu p-s 1.4 kokku, et kui laenusaaja viivitab lepingujärgsete maksete tasumisega, tasub ta laenuandja nõudmisel viivist 0,15% viivituses olevast summast iga kalendripäeva eest. Hagiavalduses oli hageja esitanud viivisearvestuse ajavahemiku

1. novembrist 2008 kuni
2. septembrini 2009 eest: kohustuse täitmisega on viivitatud 296 päeva, viivise päevamäär on 523 krooni 53 senti ja viivis nimetatud perioodi eest kokku 154 964 krooni 88 senti. Kohus arvutas välja viivise menetluse aja eest otsuse tegemise päeva seisuga: viivituses 247 päeva * 523 krooni 53 senti = 129 311 krooni 91 senti. Hageja palus välja mõista ka viivise kuni põhinõude täitmiseni. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 näeb ette, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Laenulepingu p-s 3.2 lepiti kokku lepingust tulenevate kohustuste täitmise tagatises, milleks oli kostja II isiklik käendus. Käenduslepingus ei olnud käendaja vastutust piiravaid tingimusi kokku lepitud.

§ 142lg 3 järgi vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses.

Seega on hageja nõue kostja II vastu põhjendatud. Kostjad olid solidaarvõlgnikud. Kostja II väited, et tal ei ole vara, ei anna alust jätta nõue rahuldamata. Hageja on pöördunud korduvalt kostja II poole kohustuse täitmise nõudega, kuid kostja II ei ole kohustust vabatahtlikult täitnud.

1. Kostja II esitas apellatsioonkaebuse. Kohus ei ole arvestanud hageja ja kostja I vahel kokkulepitud novatsiooniga ning on teinud seetõttu vea viivise arvestuses. Hageja nõustus kostja I taotlusega pikendada võla tasumise tähtaega
2. märtsini 2009 ning see kokkulepe laieneb ka käendaja kohustustele. Selliselt tuleb viivise nõuet vähendada 136 päeva ja 71 200 krooni võrra. Kuna tegemist on tarbijakäenduslepinguga, on see tulenevalt

§ 143

lg-st 2 tühine, kuna pooled ei leppinud kokku käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Samuti ei ole kostjad solidaarvõlgnikud, vaid käenduslepingus lepiti kokku täiendava vastutuse põhimõttes. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

1. Tartu Ringkonnakohus jättis
2. mai
3. a otsusega maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldusega, et kostja II kui käendaja vastutab põhivõlgnikuga solidaarselt.

§ 145

lg 1 järgi vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Kostja II väide, et lepingu p 3.3 kohaselt on käendaja vastutus täiendav, ei ole õige. Hageja on lepingust aru saanud, et laenusaaja ja käendaja vastutavad solidaarselt. Kostja II väidab, et tema sai lepingust aru teisiti. Kostja I esindaja on teinud hagejale ettepaneku pöörduda käenduse realiseerimiseks kostja II poole (tl 30). Sellest kirjast järeldub, et kostja I leidis, et kostja II vastutab solidaarselt kostjaga I.

§ 29

lg 4 järgi, kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Kaks juriidilist isikut sõlmisid laenulepingu, millest nähtub, et laenu aluseks oli kütusemüügist tekkinud võlgnevus. Kostja I oli lepingust huvitatud ja tema esindaja kostja II nõustus andma isikliku käenduse, et lepingu täitmist tagada. Lepingu p 3.1 kohaselt kohustus laenusaaja kogu oma varaga, sh tulevikus tekkiva varaga, tagama lepingust tulenevate kohustuste täitmise. Lepingu p 3.2 kohaselt seatakse lepingust tulenevate kohustuste täitmiseks laenuandja kasuks tagatiseks M. Pärnametsa isiklik käendus. Lepingu p 3.3 on sõnastatud järgmisel: "Käesolevaga võtab lepingule allakirjutanu endale eraisikuna kohustuse tagada laenuandja võimalikud nõuded laenusaaja vastu, kui laenusaaja ei täida lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt ja nõuetekohaselt." (tl 14) Ringkonnakohus leidis, et lepingu p 3 tuleb käenduse osas vaadelda tervikuna ning hageja ja kostja I seisukohti arvestades ei ole lepingupooled kokku leppinud solidaarvastutuse välistamises.

§ 145

lg 1 kohaselt välistab solidaarvastutuse see, kui käenduslepinguga on ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Lepingu sõnastus "kui laenusaaja ei täida lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt ja nõuetekohaselt" viitab õigusele esitada nõue käendaja vastu alates hetkest, mil laen oli muutunud sissenõutavaks, kuid põhivõlgnik ei olnud oma kohustust täitnud. Lepingu sõnastusest ei tulene, et laenuandjal tekib käendaja vastu nõude esitamise õigus pärast seda, kui on ammendatud võimalused teostada nõudeõigust põhivõlgniku vastu. Kostja II on apellatsioonkaebuses esitanud uue väite, et tegemist oli novatsiooniga. Hageja on palunud jätta uued väited tähelepanuta TsMS § 652 lg 4 alusel. Ringkonnakohus nõustus hagejaga, et on alust jätta väide tähelepanuta. Täiendavalt märkis ringkonnakohus, et kostja II väide ei ole ka õige. Asja materjalidest ei tulene, et laenuandja oleks aktsepteerinud laenusaaja ettepanekut pikendada lepingu täitmise tähtaega. Laenusaaja tegi tahteavalduse, milles taotles kütuse ostu-müügilepingu täitmise tähtaja pikendamist 31. märtsini 2009. Asja materjalidest ei nähtu, et laenuandja oleks ettepaneku kohta oma tahteavalduse avaldanud. Laenusaaja eitab sellise pikendamisega nõustumist ja ringkonnakohus leiab, et praeguses asjas ei ole alust lugeda vaikimist tahteavalduseks. Kostja II on apellatsioonkaebuses esitanud uue väite, et tegemist oli tarbijakäendusega, mis tulenevalt

§ 143lg-st 2 on tühine. Hageja on palunud jätta uued väited Ts

MS § 652 lg 4 kohaselt tähelepanuta. Ringkonnakohus jättis TsMS § 652 lg 4 alusel kostja II esitatud uued asjaolud tarbijakäenduse aluseks olevate faktiliste asjaolude kohta tähelepanuta. Tarbijakäenduse sätete kohaldamine on materiaalõiguse kohaldamine, mida kohus saab teha ilma poole nõudeta, kuid normi kohaldamise eelduseks on kostja II poolt vastavate asjaolude esitamine. Kostja II ei ole maakohtus esitanud asjaolusid, mis oleks andnud maakohtule põhjuse tarbijakäendust kohaldada. Täiendavalt märkis ringkonnakohus, et kostja II ei ole isik, kelle suhtes saaks kohaldada tarbijakäenduse sätteid. Pooled ei vaidle selle üle, et laenuleping sõlmiti laenusaaja esindaja, s.o kostja II initsiatiivil. Kostja II taotles kostja I esindajana lepingu tähtaja pikendamist. Esindaja oli laenusaajaks oleva juriidilise isiku juhataja. Kostja I nõukogu kinnitusel tegi kostja II juhatajana olulisi juhtimisvigu, millest oli laenu võtmine tingitud ja mis tõi kaasa kostja I olukorra halvenemise. Kostja II kasutas kostja I osa laenulepingu aluseks olnud kaubast oma muude ettevõtete huvides, mitte kostja I huvides (tl 30). Seega oli kostjal II isiklik huvi laenulepingut sõlmida, et oma tegematajätmisi heastada, maksmiskohustust pikendada ja oma positsiooni äriühingus parandada. Kostja II on maakohtus kinnitanud oma positsiooni olulisust äriühingus ja huvi nii juriidilise isiku esindamisel kui ka laenu saamisel, märkides kirjalikus vastuses, et "käendus oli tingitud kostja lootusest saada Uhtna SF OÜ juhatuse liikmeks ja osanikuks, kuid see soov ei saanud teoks" (tl 108). Kostja II väide, et maakohus ei ole analüüsinud pankrotimenetluse mõju, on õige, kuid see ei anna alust maakohtu otsust muuta. Asjaolu, et hageja on esitanud nõude kostja I pankrotimenetluses, ei välista nõude rahuldamist kostja II kui solidaarvõlgniku vastu. Laenusaaja kui põhivõlgniku pankroti väljakuulutamisel ei ole mõju ka kostja II vastu esitatud nõude suurusele. Riigikohus on märkinud otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-121-10, et kostja ei saa võlausaldaja nõude vastu esitada põhivõlgnikule PankrS § 35 lg 1 p-st 6 tulenevat vastuväidet, et põhivõlgniku pankroti väljakuulutamise päeval tuli lõpetada põhivõlalt viivise arvestamine. Riigikohtu arvates ei saa käendaja

§ 149

lg 2 järgi üldjuhul sellist põhivõlgniku vastuväidet esitada, sest käenduse olemusest tulenevalt on käenduslepingu eesmärgiks tagada võlausaldaja nõuete rahuldamine põhivõlgniku vastu ka juhul, kui kuulutatakse välja võlgniku pankrot ja sellest tulenevalt kaotab võlausaldaja PankrS § 35 lg 1 p 6 järgi õiguse nõuda pankroti väljakuulutamisest kuni nõude rahuldamiseni pankrotivõlgnikult viivist. Käendaja saaks sellise vastuväite esitada võlausaldaja vastu üksnes siis, kui käenduslepingus oleksid pooled sellise vastuväite esitamise õiguses kokku leppinud. Kostja II ei ole väitnud, et tal oli hagejaga selline kokkulepe. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Kostja II esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata asi uueks arutamiseks maakohtule. Maakohus ei ole fikseerinud viivise maksimummäära, kui mõistis viivise välja kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Selliselt ületaks viivis tunduvalt põhinõuet ning oleks kohtuotsuse jõustumisel heade kommete vastaselt kostjat II liigselt koormav ning ebaproportsionaalselt suur. Maakohus on ekslikult jätnud arvestamata hageja ja kostja I vahel kokkulepitud novatsiooni, mille tulemusel on kohus viivise valesti arvutanud. Kostja II leiab, et hageja ja kostja I leppisid kokku laenu kasutamise uues tähtajas ja laen ei olnud sissenõutav enne
2. aprilli
3. Võlasuhte novatsioon laieneb ka võimalikele käendaja kohustustele ning viivist oleks pidanud hakkama arvestama
4. aprillist
5. Kostja II suhtes on tegemist tarbijakäenduslepinguga ning

§ 143lg 2 alusel on leping tühine.

Asjakohane ei ole ringkonnakohtu väide, et kostjat II, kes lootis saada kostja I osanikuks, tuleb selle kavatsuse tõttu käsitada isikuna, kes tegutseb oma majandus- ja kutsetegevuse raames. Laenulepingut ei sõlmitud kostja II initsiatiivil. Kostja II täitis oma igapäevaseid tööülesandeid kostja I juhatuse liikme R. Raja volitusel ja ülesandel.

§ 34

järgi on tarbija isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega.

§ 143

lg 2 sätestab õiguslikud tagajärjed juhuks, kui tarbijakäenduslepingus ei lepita kokku käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Lepingust nähtuvalt ei ole lepingupooled maksimumsummas kokku leppinud. Kohus oleks pidanud juhtima sellele asjaolule poolte tähelepanu ja andma võimaluse avaldada selle kohta oma seisukohti. Hageja ja kostja II sõlmitud käenduslepingu puhul ei ole võimalik kohaldada solidaarvastutuse põhimõtet, kuna tegemist on täiendava vastutuse kokkuleppega. Lepingu p 3.2 sätestab, et lepingust tulenevate kohustuste täitmiseks seatakse hageja kasuks tagatisena kostja II isiklik käendus. Lepingu p 3.3 sätestab, et lepingule allakirjutanu võtab endale eraisikuna kohustuse tagada hageja võimalikud nõuded kostja I vastu juhul, kui viimane ei täida lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt ja nõuetekohaselt. Seega sätestab lepingu p 3.3 oma sõnastuses kostja II täiendava vastutuse juhuks, kui kostja I ei maksa laenu tagasi. Kostja II leiab, et tema vastu saab nõude esitada alles siis, kui kostja I pankrotimenetluses on kinnitatud jaotusettepanek ja hagejale on tehtud kostja I pankrotivarast väljamakse.

1. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Kostja II esitas mitmeid väiteid alles apellatsioonimenetluses. Ringkonnakohus jättis need väited õigustatult tähelepanuta. Samas analüüsis ringkonnakohus neid väiteid ning leidis, et kui need oleksid esitatud õigel ajal, ei muudaks need sisuliselt midagi. Kohtul ei olnud kohustust fikseerida viivise maksimummäär, kuna kostja II ei ole vastavasisulist taotlust menetluses varem esitanud. Samuti on vale kostja II käsitlus novatsiooni kohta. Hageja saatis kostjatele nii enne
2. veebruari 2009 kui ka pärast
3. märtsi 2009 teatisi võla suuruse kohta ja neis oli märgitud ka viivise suurus. Hageja ei ole üheski dokumendis väljendanud tahet loobuda osaliselt või täielikult viivisest. Kostja II väide, et tegemist oli tarbijakäenduslepinguga, ei ole õige, samuti on see väide esitatud alles apellatsioonimenetluses. Ringkonnakohus leidis õigesti, et lepingu p 3.3 sätestab just nimelt käendaja solidaarvastutuse põhimõtte. Täiendava vastutuse põhimõttel ei oleks käenduslepingu sõlmimisel mõistlikku põhjendust. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
4. Kolleegiumi arvates tuleb nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu otsus TsMS § 691 p 5 alusel tühistada tuvastatud asjaoludele väära õigusliku hinnangu andmise tõttu, st materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu (TsMS § 692 lg 1 p 1). Kolleegiumil on võimalik teha uus otsus ja jätta hagi tervikuna rahuldamata. Kolleegium märgib, et kuigi kassatsioonkaebuses palutakse asi saata maakohtule uueks läbivaatamiseks, leiab kolleegium, et kuna kostja II taotleb kassatsioonkaebuses hagi rahuldamata jätmist, saab esitatud asjaolude alusel kolleegium ise teha otsuse. Kassatsioonkaebus rahuldatakse. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas
5. augustil 2008 hageja ja kostja II sõlmitud kokkuleppes kostja I kohustuse täitmiseks antud kostja II käendus on tarbijakäendus, millele tuginedes kostja II vabaneb

§-s 145 sätestatud käendaja vastutusest. Kostja II väitis maakohtu menetluses, et ta kohustus vastutama hageja ees kostja I kohustuse täitmise eest seetõttu, et ta pidi saama kostja I juhatuse liikmeks ja osanikuks. Apellatsioonkaebuses rõhutas kostja II, et tegemist tarbijakäendusega ning kuna kokku ei ole lepitud kostja II vastutuse maksimumsummas, on käendusleping

§ 143lg 2 alusel tühine.

12.

§ 142

lg 1 järgi kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgniku) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja

§ 145

lg 1 järgi võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Enne 5. aprilli 2011 kehtinud

§ 143

lg 1 redaktsiooni järgi on tarbijakäendusleping käendusleping, kus käendajaks on tarbija. Sama paragrahvi lõike 2 järgi on tarbijakäendusleping tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse maksimumsummas. 13. Ringkonnakohus leidis, et hageja nõue on põhjendatud ning kostjal II vastutab käendajana kostja I kohustuse ees. Kolleegium ringkonnakohtu sellise seisukohaga ei nõustu. Ringkonnakohus leidis, et kostja II ei ole isik, kelle suhtes saaks kohaldada tarbijakäenduse sätteid. Ringkonnakohus põhjendas oma seisukohta selliselt, et kostja II oli kostja I ehk laenusaajaks oleva juriidilise isiku juhataja, laenuleping sõlmiti tema initsiatiivil ning tal oli isiklik huvi laenulepingut sõlmida parandamaks oma positsiooni äriühingus, kuna kostja II märkis oma vastuses kohtule, et käendus oli tingitud tema lootusest saada Uhtna SF OÜ juhatuse liikmeks ja osanikuks, kuid see soov ei saanud teoks. Selleks, et vaidlusalust käenduslepingut saaks pidada tarbijakäenduseks, tuleb selgeks teha, kas kostja II on käendajana tarbija. Poolte kokkuleppest (tl 13-15) nähtub, et käendati äriühingu kohustust.

§ 34

järgi on tarbija isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevusega. Riigikohus on 5. novembri 2008. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-89-08, mis puudutas

§ 155

järgi garantii andmist, märkinud, et juhul, kui äriühingu juhatuse liige sõlmib äriühingu kohustuse tagamiseks lepingu, siis tuleb teda eeldatavasti pidada tegutsenuks majandus- või kutsetegevuses

§ 155

lg 1 järgi juhul, kui ta oli samal ajal äriühingu ainsaks või põhiliseks osanikuks või aktsionäriks. Nimetatud eelduse ümberlükkamise koormus lasub äriühingu kohustust taganud sama äriühingu osanikust või aktsionärist juhatuse liikmel.

1. märtsi
2. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-18-06 on Riigikohus asunud seisukohale, et osaühingu osaniku ja juhatuse liikme osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks sõlmitud lepingule ei laiene võlaõigusseaduse tarbijakaitse sätted, kuna leping osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks sõlmiti huvist ühingu majandustegevuse vastu ning osaühingu juhatuse liige ei olnud lepingus tarbija. Riigikohus on
3. detsembril 2009 tsiviilasjas nr 32-1-126-09 tehtud otsuse p-s 13 leidnud, et ainuüksi mittetulundusühingu juhtorganisse kuulumine ei ole käsitatav juhtorgani liikme käenduse andmisel iseseisva majandus- või kutsetegevusena. Kolleegium leiab, et sama kehtib ka äriühingu juhatuse liikme kohta. Samuti ei piisa selleks, et käenduse andmist saaks lugeda seotuks käendaja majandus- või kutsetegevusega, asjaolust, et käendaja on aktsiaseltsi, kelle kohustusi ta käendab, väikeaktsionär (vt
4. detsembri
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-10, p 11).
6. märtsi
7. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-177-10 on kolleegium leidnud, et kokkulepe, millega äriühingu juhatuse liige võtab endale kohustuse vastutada äriühingu lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest, ei ole praktikas ebaharilik. Seega on Riigikohus leidnud, et äriühingu osanikule ja juhatuse liikmele ei laiene võlaõigusseaduse tarbijakaitsesätted. Käendaja, kes on käenduslepingu sõlminud ajendatuna isiklikust vahetust majanduslikust huvist põhilepingu sõlmimise, selle täitmise või põhivõlgniku majandustegevuse vastu, ei vaja käendaja tarbijakäenduslepingust tulenevat kaitset. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja II ei olnud ei kostja I osanik ega juhatuse liige. Tema väitel oli tema sooviks parandada oma positsiooni äriühingus. Kolleegium leiab, et sellise soovi nimel tegutsemine ei too veel kaasa olukorda, kus kostja II tegutseski majandus- või kutsetegevuses. Kostja II sõlmitud käendusleping ei ole seotud tema iseseisva majandus- ja kutsetegevusega, kuna ta töötas kostja I juures juhatajana, mitte juhatuse liikmena ning juhatajana töötamine ei ole võrdsustatav juhatuse liikmeks ega osanikuks olemisega. Selliselt on kostja II tarbija pooltevahelises käenduslepingus ning kuna on tuvastatud, et käendusleping ei sisaldanud käendaja vastutuse maksimummäära, on
8. augustil 2008 sõlmitud käendusleping tühine. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 84 lg 1 järgi ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Kuna ringkonnakohus on andnud tuvastatud asjaoludele väära õigusliku hinnangu, tuleb hagi jätta rahuldamata.
9. Ringkonnakohus leidis õigesti, et tarbijakäenduse sätete kohaldamine on materiaalõiguse kohaldamine, mida kohus saab teha ilma poole nõudeta. Samas märkis ringkonnakohus ebaõigesti, et kostja II ei ole maakohtus esitanud asjaolusid, mis oleks andnud maakohtule põhjuse tarbijakäendust kohaldada. Siinkohal märgib kolleegium, et tulenevalt eeltoodust ja lähtudes

§ 143lg-st 1 (enne 5.

aprilli 2011 kehtinud redaktsioonis) ja §-st 34, tuleb füüsilisest isikust käendaja puhul alati tuvastada, kas ta tegutseb käenduslepingut sõlmides ja põhikohustuse täitmist tagades majandus- või kutsetegevuses või väljaspool seda. Samuti on oluline eristada käendaja isiklikku seotust põhivõlgnikuga ja käendaja vahetut majanduslikku huvi põhilepingu sõlmimise, selle täitmise või põhivõlgniku majandustegevuse vastu. Kui käendajaks on füüsiline isik, tuleb kohtutel kontrollida, kas käendaja tegutses käenduslepingut sõlmides tarbijana või mitte. Siinkohal juhib kolleegium tähelepanu, et 5. aprillist 2011 on

§ 143

lg 1 sõnastus muutunud, ning kehtiv sõnastus on järgmine: "Tarbijakäendusleping on käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik." Selliselt on seadusandja välistanud sarnased vaidlused käenduslepingute üle, mis on sõlmitud pärast seadusemuudatuse jõustumist.

1. Kuna kolleegium jätab hagi rahuldamata seetõttu, et käendusleping on tühine (vt p 13), ei pea kolleegium vajalikuks käsitleda ülejäänud kassatsioonkaebuse väiteid.
2. Täiendavalt märgib kolleegium, et iseenesest võib õige olla ringkonnakohtu käsitlus, et kostja II juhatajana tegi olulisi juhtimisvigu, mis omakorda tõi kaasa laenu võtmise vajaduse. Siinkohal märgib kolleegium, et selline kostja II minetus võib olla aluseks äriühingule tekitatud kahju hüvitamiseks kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel, kuid kindlasti ei saa nimetatud asjaolu olla aluseks käenduslepingu tõlgendamisele selliselt, et kostja II ei ole käenduslepingus tarbijaks.
3. Asja hind on kassatsioonimenetluses TsMS § 137 lg 1 järgi sama kui apellatsioonimenetluses, s.o 40 475 eurot.
4. Kuna asja menetlus lõpeb Riigikohtus, määrab kolleegium TsMS § 173 lg 3 esimese lause alusel kindlaks menetluskulude jaotuse. Kuna kostja II kassatsioonkaebus rahuldatakse ja hagi jääb tervikuna rahuldamata, kannab menetluskulud kõigis kohtuastmetes TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel hageja. Kostja II võib TsMS § 174 lg 1 esimese lause järgi nõuda Harju Maakohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates Riigikohtu otsuse jõustumisest.
5. Kuna hagi jääb rahuldamata, tuleb hagi tagamine TsMS § 386 lg 4 esimese lause alusel tühistada.
6. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Praeguses asjas on kautsjoni tasunud kostja II eest Inge Lippasaar. Kostja II on kooskõlas TsMS § 149 lg-ga 8 teatanud Riigikohtule, et kautsjon tuleb tagastada I. Lippasaare arvelduskontole. Ants Kull, Peeter Jerofejev, Villu Kõve