← Eesti

3-3-1-60-11

Obsah (8)§ 11§ 83§ 94§ 12§ 56§ 103§ 99§ 100

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-60-11 1

§-st 94 ei tulene maksuhalduri kohustust viia maksumenetluses läbi hindamine. Hindamine eeldaks maksukohustuslase poolt kaasaaitamiskohustuse täitmist, mida aga tehtud pole. Hindamise küsimuse on Tolmet Eesti OÜ püstitanud alles kassatsioonkaebuses ja see küsimus tuleks jätta tähelepanuta. Äriühingu vastutust maksukohustuse täitmise eest ei välista selline töökorraldus, kus olulisi asjaolusid tuvastavad ja fikseerivad äriühingu töötajad, mitte juhatuse liikmed. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

  1. Kassatsioonkaebuse lahendamiseks käsitleb kolleegium kõigepealt käibemaksu määramist ostjale olukorras, kus maksuhaldur leiab, et müüja pole tegeliku müüjaga (I), seejärel tulumaksu määramist samas olukorras (II), kolmandana maksusumma määramist hindamise teel (III) ja lõpuks esitab kolleegium lõppjäreldused, jagab menetluskulud ja selgitab käesoleva otsuse järelmeid (IV). I
  2. Maksuhaldur ja ringkonnakohus on ebajärjekindlalt kasutanud maksuotsuse põhjendamisel kaebaja kui ostja maksukäitumise iseloomustamiseks nii asjaolu, et Tolmet Eesti OÜ teadis, et vaidlusaluste tehingute puhul pole tegemist tegelike müüjatega, kui ka järeldust, et Tolmet Eesti OÜ pidi teadma, et tegemist pole tegeliku müüjaga. Kolleegiumi arvates on siiski selge, et hoolimata maksuhalduri ja ringkonnakohtu ebajärjekindlusest maksusumma määramise põhjendamisel tuleb käibemaksu määramise üheks aluseks pidada järeldust, et Tolmet Eesti OÜ pidi teadma, et vaidlusaluste tehingute puhul polnud tegemist tegeliku müüjaga. Kirjeldatud viga ei pea kolleegium aga oluliseks, sest see ei seganud kaebajal maksuotsuse vaidlustamist ja kohtutel maksuotsuse põhjendustest arusaamist ja maksusumma määramise kontrollimist.
  3. Maksuhaldur on käibemaksu määramist põhjendades teinud järelduse, et Tolmet Eesti OÜ pidi teadma, et tegemist pole tegeliku müüjaga seetõttu, et Tolmet Eesti OÜ rikkus metallijäätmete kogujana hoolsuskohustust (on jätnud täitmata jäätmeseaduse §-s 106 sätestatud nõuded) ja et müüjad osutusid variisikuteks, kes ei saanud olla tegelikud müüjad.
  4. JäätS § 106 sätestab metallijäätmete kokkuostu dokumenteerimise järgmiselt: "

(1)Isik, kes kogub ja veab teiste isikute poolt tekitatud ja üleantud metallijäätmeid nende edasise kaubandusvahendamise ja taaskasutamise eesmärgil (edaspidi metallijäätmete koguja), ja metallijäätmete üleandja koostavad metallijäätmete kokkuostu kohta kahepoolselt allkirjastatud dokumendi, milles peab lisaks muudele õigusaktides sätestatud nõuetele olema kirjas: 1) metallijäätmete üleandja registri- või isikukood ja elu- või asukoht; 2) metallijäätmete lühikirjeldus, liik ning kogus, sealhulgas mootorsõiduki puhul selle mark, mudel, kerenumber ja värvus; 3) metallijäätmed kohale toimetanud sõiduki riiklik registreerimisnumber; 4) metallijäätmete maksumus.
(2)Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud dokumendi vähemalt üks allkirjastatud originaaleksemplar jääb metallijäätmete kogujale.
(3)Metallijäätmete koguja säilitab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud dokumenti vähemalt viis aastat, tagades isikuandmete kaitse."
  1. Tolmet Eesti OÜ on metallijäätmete kogujana jätnud koostamata kokkuostu kohta kahepoolselt allkirjastatud dokumendi (või pole seda säilitanud), milles oleks muu hulgas märgitud ka metallijäätmed kohale toimetanud sõiduki riiklik registreerimisnumber. Kassaator leiab kolleegiumi väljakujunenud praktikale tuginedes, et kuna kaup on ostjal olemas ja enamik müüjatest kinnitab või möönab vaidlusaluste tehingute toimumist, pole hoolsuskohustuse täitmata jätmine oluline, ja et hoolsuskohustuse täitmisel poleks dokumenteeritavad andmed (sõiduki registreerimisnumber) kuidagi saanud talle näidata, et tegemist pole tegeliku müüjaga. Need andmed ei aitaks kaasa ka sellele, et tegelik müüja välja selgitada.
  2. Kolleegium kassaatori nende seisukohtadega ei nõustu. Õige oleks kassaatori väide hoolsuskohustuse täitmise ebaolulisuse kohta müüja allkirja puudumise osas, kui selge oleks ka see, milline konkreetne sõiduk metallijäätmed kohale toimetas. Selles asjas niisuguse olukorraga tegemist pole. Konkreetse sõiduki väljaselgitamine võib maksuhalduril aidata välja selgitada metallijäätmete vedamise aega, kogust, veo tellijat, veose pealevõtmise kohta ja isikuid, kes vedu korraldasid. Võimalik on küll see, et mitte alati ja mitte kõiki nimetatud andmeid ei õnnestu maksuhalduril tehingute toimumist kontrollides välja selgitada, kuid see tõdemus ei sea kahtluse alla hoolsuskohustuse täitmata jätmise olulisust selles asjas. Hoolsuskohustuse täitmata jätmine, mis seisnes metallijäätmete kokkuostu dokumenteerimise nõuete eiramises, võttis kaebajalt võimaluse esitada täiendavaid, seadusega nõutud dokumente (tõendeid) tehingute toimumise kinnituseks. Kui kaebaja täitnuks ostjana hoolsuskohustuse, kuid ta poleks mõistlikult käitudes ikkagi pidanud aru saama, et tegemist pole tegeliku müüjaga, oleks talle käibemaksu määramine väär sellest hoolimata, et tehingu teiseks pooleks osutub variisik, kes ei saa olla tegelik müüja. Käibemaksu ei määratud kaebajale hoolsuskohustuse eiramise eest. Käibemaks määrati olukorras, kus kontrollimisel selgus, et vaidlusaluste tehingute puhul polnud teiseks pooleks isik, kes oleks saanud olla tegelik müüja, kusjuures kaebaja ei suutnud oma hooletuse tõttu tõendada vastupidist ega oma heausksest käitumist.
  3. Kassaator väidab, et vajalik oli müüjate esindajate tunnistajatena ülekuulamine kohtus, et kõrvaldada nende maksumenetluses antud ütluste vasturääkivused ja lüngad. Kolleegium kassaatori selle seisukohaga ei nõustu. Kassaator pole näidanud konkreetselt, milliste asja lahendamiseks oluliste asjaolude kohta saaksid nimetatud tunnistajad ütlusi anda. Kolleegium ei näe, kuidas oleksid need ütlused saanud kaasa aidata asja lahendamiseks oluliste asjaolude tuvastamisele. Asjas pole vaidlust selle üle, et enamik müüjatest kinnitab või möönab vaidlusaluste tehingute toimumist. II
  4. Vaidlustatud maksuotsuses on tulumaksu määramise osas konkretiseerimata, millise TuMS § 51 lõikele 2 vastava olukorraga on tegemist. Lõikes 2 toodud maksuobjektide loetelu on aga ammendav ja loetelus nimetatud maksuobjektid on üksteist välistavad (vt ka kolleegiumi poolt asjas nr 3-3-1-4611 tehtud otsuse p-d 8-12). Sarnaselt viidatud kohtuasjaga on kolleegiumi arvates ka selles kohtuasjas võimalik vaidlustatud maksuotsust mõista ja kontrollida, lähtudes sellest, et tulumaksu määramise õiguslikuks aluseks on TuMS § 51 lg 2 p 3 (vt ka viidatud otsuse p 14).
  5. Kolleegiumi hinnangul ei vasta vaidlusaluste tehingute aluseks olevad arved algdokumendile esitatavatele nõuetele, sest neil pole märgitud tegelik müüja. Maksustamise seisukohalt on oluline, kas ostja (Tolmet Eesti OÜ) teadis või pidi teadma, et arvel märgitud müüja on variisik, kes tegelikult ei saanud vastavat kaupa talle müüa. Kui ostja teadis või pidi teadma, et müüjana esineb variisik, siis toob see asjaolu kaasa tulumaksu määramise TuMS § 51 lg 2 p 3 alusel, kui aga ostja ei teadnud ega pidanudki nimetatud asjaolust teadma, puudub tulumaksu määramiseks alus.
  6. Ringkonnakohus põhjendas halduskohtu otsuse osalist tühistamist ja maksuotsuse jõussejätmist tulumaksu määramise osas kokkuvõtvalt sellega, et lisaks hoolsuskohustuse mittetäitmisele kinnitavad vaidlusaluste tehingute mittetoimumist kaebaja väidetud müüjatega neid iseloomustavad andmed ja asjaolud kogumis. Seda, et Tolmet Eesti OÜ pidi teadma, et tegemist pole tegelike müüjatega, kinnitab aga asjaolu, et ebatavaline hälve vaidlusaluste tehingute dokumenteerimisel ja müüja võimes anda nende tehingute kohta detailset informatsiooni ilmneb just nende müüjate puhul, kellel puudub reaalne majandustegevus või kelle esindajad annavad väidetavate tehingute kohta mitteusaldusväärset teavet, kusjuures müüjatel puuduvad ka kauba päritolu tõendavad dokumendid. Veel märkis ringkonnakohus, et kuna vaidlusaluste tehingute puhul toodi kaup kaebajale tegelikult variisikute poolt, polnudki neil isikutel võimalik allkirjastada lepinguid ja dokumenteerida kauba ostjale toonud sõidukite registreerimisnumbreid.
  7. Kassaator väidab, et ringkonnakohtu otsuses on tulumaksu määramise osas lähtutud seisukohtadest, mis on vastuolus Riigikohtu väljakujunenud praktikaga. Kassaatori arvates on maksuhaldur pidanud oluliseks hoolsuskohustuse täitmist ja jätnud tähelepanuta asjaolu, et vaidlusalustele tehingutele vastav kaup on olemas ja enamik müüjatest kinnitab või möönab metallijäätmete müüki kaebajale. Riigikohtu väljakujunenud praktika kohaselt pole aga hoolsuskohustuse täitmine seoses müüja isiku tuvastamisega tulumaksu määramisel oluline. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus pole vastuolus Riigikohtu praktikaga selliste vaidluste lahendamisel, kus hiljem selgub, et maksustamise seisukohalt oluliste tehingute dokumenteerimisel pole ostja märkinud kauba müüjana isikut, kes oleks saanud ostjale tegelikult kaupa müüa.
  8. Kolleegiumi senise praktika kohaselt (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi
  9. juuni
  10. a otsus asjas nr 3-3-1-34-06;
  11. septembri
  12. a otsus asjas nr 3-3-1-47-06;
  13. jaanuari
  14. a otsus asjas nr 3-3-1-74-09) on ka tulumaksu määramisel oluline, kas ostja pidi teadma, et tegemist pole tegeliku müüjaga. Kui ostja pidi teadma, et tegemist pole tegeliku müüjaga, on tulumaksu määramine põhjendatud, kui ostja aga ei pidanudki teadma, et tegemist pole tegeliku müüjaga, on tulumaksu määramine põhjendamatu sellest hoolimata, kui hiljem selgub, et müüjana märgitud isik ei saanud olla tegelik müüja. "Pidi teadma" tähendab tulumaksu määramisel sellist olukorda, kus puuduvad otsesed tõendid, et ostja teadis, et tegemist pole tegeliku müüjaga, kuid kaudsed tõendid ja asjaolud kogumis näitavad äris mõistlikult käituvale isikule seda veenvalt.
  15. Kolleegiumi väljakujunenud praktika kohaselt pole ostjale tulumaksu määramisel tõepoolest oluline, milline on müüja maksukäitumine või ettevõtlus. Sellist liiki asjaolud võivad küll kinnitada seisukohta, et tegemist ei saanud olla tegeliku müüjaga, kuid ainuüksi need asjaolud ei saa põhjendada väidet, et ostja pidi teadma, et tegemist pole tegeliku müüjaga.
  16. Minetused hoolsuskohustuse täitmisel vaidlusaluste tehingute puhul on aluseks järeldusele, et Tolmet Eesti OÜ pidi teadma, et tegemist pole tegelike müüjatega, põhjusel, et just nende tehingute puhul teise poolena märgitud isik ei saanud olla metallijäätmete tegelik müüja. Sellise kokkusattumuse juhuslikkus ei ole eluliselt usutav. Kolleegiumi arvates tuleneb asjaolude sellisest kogumist (vt ka käesoleva otsuse p 26) järeldus, et Tolmet Eesti OÜ pidi teadma, et tegemist polnud tegelike müüjatega.
  17. Kassaator püstitab ka küsimuse, kas sellest, et tegemist pole tegeliku müüjaga, pidi teada saama Tolmet Eesti OÜ juhatuse liige ja kas on tõendatud, kes juhatuse liikmetest pidi sellest teada saama. Kolleegiumi arvates pole oluline, kes konkreetselt Tolmet Eesti OÜ töötajatest või juhatuse liikmetest pidi teada saama, et müüjana märgitud isiku puhul on tegemist variisikuga. Järelduse, et tehingu teine pool on tõenäoliselt variisik, mitte tegelik müüja, pidi tegema töötaja või juhatuse liige, kes võttis metallijäätmeid vastu ja dokumenteeris seda, samuti isik, kes pidi äriühingupoolselt kontrollima, et metallijäätmete kokkuost toimuks õiguspäraselt. Maksustamise seisukohalt on ebaoluline, millisele töötajale või juhatuse liikmele on äriühing nimetatud ülesanded pannud. Vastupidine seisukoht võiks viia selleni, et kui äriühing jätab oma tegevuse nõuetekohaselt korraldamata, muutub maksuhalduripoolne kontroll ja maksusumma määramine väga keeruliseks või võimatuks. III
  18. TuMS §-de 51 ja 52 eesmärk on maksustada ettevõtlusest välja viidud kasumit. "Ettevõtlusest välja viidud" tähendab seda, et kauba või teenuse eest väidetavalt makstud tasu saab äriühing kasutada varjatult ja maksuvabalt väljamaksete tegemiseks (nt dividendi maksmine osanikele, töötasu maksmine töötajatele või juhatuse liikmetele, kaupade või teenuste eest maksmine isikule, kes varjab oma ettevõtluse käivet).
  19. Kui äriühing on soetanud kaupa isikult, kes pole tegelik müüja ja äriühing pidi sellest teadma, kuid samas on alust eeldada, et kaup on siiski soetatud ja selle eest on makstud, siis on hindamise eesmärk selgitada välja, kui palju pidi äriühing maksma olemasoleva ja ettevõtluses kasutatava kauba soetamise eest. Hindamine on vajalik eelkõige selliste kaupade puhul, mille osas on mõistlik eeldada, et äriühing ei ole seda kaupa ise valmistanud ega tasuta saanud. Kui hindamise teel arvestatud summa on väiksem kui äriühingu raamatupidamises kajastatud väljamakse, siis tuleb vahe lugeda ettevõtlusest väljaviiduks ja maksustada tulumaksuga. Kui äriühing on teinud väljamakse väidetavalt soetatud teenuse eest (sh kauba valmistamise, nt ehitustööde eest), kuid teenuse saamise fakt või teenust osutanud isik ei ole usaldusväärselt tuvastatav, siis tuleb reeglina kogu väljamakse lugeda ettevõtlusest väljaviidud rahaks ning täies ulatuses maksustada. Arvestada tuleb, et ettevõtlusest välja viidud raha võidi kasutada vaidlusaluse teenuse eest tasumiseks füüsilistele isikutele, kes jätsid oma maksukohustused täitmata, kuna äriühingu raamatupidamises kajastatud kuludokumendil ei ole märgitud teenuse tegelik osutaja. Kui tundmatu füüsiline isik müüb isiklikus tarbimises tekkinud vanametalli või muid jäätmeid, siis tal vastavalt TuMS § 15 lg 4 p-le 4 tulumaksukohustust ei teki.
  20. Maksuhaldur on maksude tasumise õigsuse kontrollimisel ja maksusumma määramisel kohustatud arvestama kõiki asjas tähendust omavaid, sealhulgas nii maksukohustust suurendavaid kui ka vähendavaid asjaolusid (

§ 11lg 1).

Maksukohustust vähendavate asjaolude väljaselgitamise ja arvestamise kohustuse täitmine ei eelda maksukohustuslase vastavat taotlust.

§ 11

lg 2 teise lause kohaselt ei ole maksuhaldur maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude väljaselgitamisel piiratud kontrollitava maksukohustuslase esitatud taotluste ja tõenditega. 35.

§ 11

lg 1 ja § 92 lg 3 panevad maksuhaldurile kohustuse võtta tasumisele kuuluva maksusumma määramisel arvesse kõiki maksuasjas tähendust omavaid andmeid, mida maksuhaldur peab usaldusväärseks. Selles maksuvaidluses pole maksuhaldur kahelnud, et kaebaja on vaidlusalustele tehingutele ja arvetele vastava kauba saanud, kuid leiab, et nende tehingute ja arvete puhul on kaebaja näidanud müüjana selliseid äriühinguid, kes pole tegelikud müüjad, kusjuures kaebaja pidi sellest teadma.

§ 83

lg 1 järgi maksustatakse seaduse või heade kommetega vastuolus olevat tehingut võrdväärselt õiguspärase tehinguga, kusjuures seadusevastase tegevuse tagajärjed toovad kaasa samasuguse maksukohustuse, nagu see oleks tekkinud majandusliku sisu poolest sarnase õiguspärase tegevuse tagajärjel. Kolleegiumi arvates peetakse selles sättes tagajärjena silmas mitte üksnes maksukohustuse suurenemist, vaid ka maksukohustuse vähenemist. 36.

§ 11

lg-s 1 ja § 92 lg-s 3 sätestatud maksuhalduri kohustuse täitmine olukorras, kus vaidlusalustele tehingutele ja arvetele vastav kaup on ostjal olemas, kuid maksuhaldur leiab, et ostja pidi teadma, et tegemist pole tegelike müüjatega, on võimalik, määrates maksusumma hindamise teel (

§ 94

). Kolleegium on korduvalt selgitanud, et maksusumma määramine hindamise teel pole võimalik sisendkäibemaksu määramisel, kui tegelik müüja pole teada (3-3-1-50-04, p 16, ja hilisemad lahendid). 37.

§ 94lg-tes 1 ja 2 on sätestatud: "

(1)Maksuhaldur võib tuvastada tasumisele kuuluva maksusumma määramise aluseks olevad asjaolud hindamise teel. Hindamine on lubatud, kui maksu määramiseks vajalikud kirjalikud tõendid on puudulikud, ebapiisavad, mitteusaldusväärsed, hävinud või kadunud ja muude tõenditega ei ole võimalik maksukohustuse aluseks olevaid asjaolusid tuvastada. Hindamine on lubatud ka juhul, kui füüsilisest isikust maksumaksja kulud ületavad tema deklareeritud tulusid ning maksumaksja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et need kulutused on tehtud varem maksustatud või mittemaksustatavate tulude või saadud laenude arvel.
(2)Hindamisel tuginetakse asjas kogutud andmetele, samuti maksukohustuslase majandustegevuse näitajatele, tema kulutustele või võrdlustele teistes sarnastes maksuasjades kindlakstehtud andmetega. Maksuotsuses esitatakse ka hindamise metoodika ja hindamisel kasutatud tõendid." 38.

§ 94

lg 1 esimeses lauses tähendab sõna "võib" maksuhaldurile volituse andmist kaaluda, kas maksusumma määramise aluseks olevad asjaolud tuleks tuvastada hindamise teel.

§ 12

alusel teostab maksuhaldur kaalutlusõigust kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ja kaaludes põhjendatud huve. Kolleegium selgitas kohtuasjas nr 3-3-1-70-08 tehtud otsuses (p 21), et "

§ 94

lg 1 sõnastus "maksuhaldur võib" ei tähenda maksuhalduri õigust teha suvaotsus, vaid eeskätt pädevust ja volitust otsustada maksusumma määramine mitte üksnes dokumentaalsete tõendite ja täpsete andmete alusel, vaid ka hindamise teel. Maksuhaldur peab kaaluma, kas hindamine on vajalik ja lubatud. Kui hindamine on vajalik ja lubatud, on maksuhaldur kohustatud tuvastama tasumisele kuuluva maksusumma määramise aluseks olevad asjaolud hindamise teel." Samas otsuses rõhutas kolleegium, et maksuhalduri poolt hindamise kasutamine ei tohi viia olukorrani, kus maksukohustuslasel on kasulik oma kohustusi eirata. 39. Selles asjas mõistab kolleegium

§ 94

lg 1 teisest lausest juhindudes maksuhalduri seisukohta selliselt, et kirjalikud tõendid vaidlusaluste tehingute kohta on puudulikud, ebapiisavad ja ebausaldusväärsed. Seega on hindamine lubatud. 40. Hindamise vajalikkuse üle otsustamisel tuleb lähtuda põhimõttest, et maksustamine ei tohi omandada karistuslikku iseloomu sellest hoolimata, et maksukohustuslane on jätnud hoolsuskohustuse täitmata, samuti

§ 11lg-st 1 ja § 92 lg-st 3.

Kuna vaidlusalustele tehingutele vastav kaup on kaebajal olemas ja ebamõistlik on eeldada, et see on saadud tasuta, siis on tulumaksukohustuse väljaselgitamisel oluline tuvastada nimetatud kauba eest makstud tasu tegelik suurus. Kauba eest makstud tasu arvestamata jätmine suurendab põhjendamatult ja olulises määras tulumaksukohustust. Seega on hindamine selles asjas eelduslikult vajalik. Kolleegium rõhutab, et

§ 83

lg 1 alusel tuleb ka seaduse või heade kommetega vastuolus olevat tehingut maksustada võrdväärselt õiguspärast tehinguga. 41. Kohtuasjas nr 3-3-1-47-06 tehtud otsuses (p 12) on kolleegium selgitanud, et eriti maksupettuses osalemise põhjendatud kahtluse korral eeldab maksusumma määramine hindamise teel maksukohustuslase kaasaaitamiskohustuse ulatuslikku täitmist. Ka olukorras, kus maksukohustuslane pidi teadma, et tegemist pole tegeliku müüjaga, eeldab maksusumma määramine maksukohustuslase kaasaaitamiskohustuse täitmist.

§ 56

lg 1 paneb maksukohustuslasele kohustuse teatada maksuhaldurile kõik talle teadaolevad asjaolud, mis omavad või võivad omada maksustamise seisukohast tähendust. Maksukohustuslasele lõppkokkuvõttes soodsat maksusumma määramist hindamise teel ei saa aga seada sõltuvusse sellest, kas maksukohustuslane esitab maksuhaldurile andmed tegeliku müüja kohta. Järeldus, et ostjast maksukohustuslane pidi teadma, et tegemist pole tegeliku müüjaga, ei tähenda iseenesest, et maksukohustuslane omab teavet tegeliku müüja kohta. Maksukohustuslasel puudub pädevus ja volitus kontrollida, kes on sellises olukorras tegelik müüja. Kui maksukohustuslasel puuduvad maksuhalduri poolt nõutud andmed ja nende andmete kogumine pole mõistlike õiguspäraste jõupingutustega ka võimalik, siis pole tegemist kaasaaitamiskohustuse täitmata jätmisega. Andmete puudumine tegeliku müüja kohta ei välista tulumaksusumma määramist hindamise teel.

  1. Maksuhalduri seisukoht, et maksusumma määramine hindamise teel eeldanuks kaebaja poolt kaasaaitamiskohustuse täitmist, mida ta aga teinud ei ole, on eksitav. Maksukohustuslane saab maksusumma määramisele hindamise teel kaasa aidata hindamise käigus. Kui hindamist pole alustatudki, siis ei saa kuidagi määrata, kas maksukohustuslane on hindamisele kaasa aidanud või mitte. Hindamisele kaasaaitamine seisneb eeskätt maksuhalduri poolt nõutud hindamiseks vajalike andmete ja dokumentide esitamises ja seletuste andmises.
  2. Kolleegium ei nõustu ka maksuhalduri selle seisukohaga, et kuna küsimus hindamisest püstitati Tolmet Eesti OÜ poolt alles kassatsioonkaebuses, tuleks see jätta tähelepanuta. Esimese astme kohus rahuldas kaebaja taotluse tulumaksu osas ja kaebaja ei pidanudki esitama selles osas apellatsioonkaebust. Hindamise küsimuse püstitamist tuleb mõista tulumaksu määramise osas kohtule esitatud nõude ühe põhjendusena, mis esitati esmakordselt alles kassatsioonkaebuses põhjusel, et ringkonnakohus jättis kaebaja nimetatud nõude rahuldamata. Kolleegium peab kassaatori sellist uut põhjendust lubatavaks ja leiab, et selle põhjenduse arvestamine on kooskõlas halduskohtumenetluse põhimõtetega.
  3. Maksuhaldur pole kaebaja tulumaksukohustuse väljaselgitamisel kaalunud maksusumma määramist hindamise teel, kuigi selline kaalumine oli vajalik. Kohus ei saa maksuhalduri asemel nimetatud kaalumist teostada ega maksusummat hindamise teel määrata. Seega pole vaidlustatud maksuotsus tulumaksu määramise osas õiguspärane, sest maksuhaldur pole välja selgitanud kaebaja maksukohustust vähendavaid asjaolusid. IV
  4. Kolleegiumi arvates on kassaatori väide võimalikust topeltmaksustamisest hüpoteetiline. Kui selline topeltmaksustamine peaks siiski toimuma, on kaebajal võimalik

§ 103

lg 1 p 3 alusel nõuda, et maksuhaldur muudaks maksuotsust või tunnistaks selle kehtetuks.

  1. Kolleegium on seisukohal, et ringkonnakohus on kaebaja tulumaksukohustuse kindlakstegemise kontrollimisel jätnud kohaldamata materiaalõiguse normid, mis reguleerivad maksuhalduri kohustust selgitada välja ja arvestada mitte üksnes maksukohustust suurendavaid, vaid ka vähendavaid asjaolusid ja andmeid. HKMS § 230 lg 1 järgi on selline rikkumine ringkonnakohtu otsuse kassatsiooni korras tühistamise aluseks. Vastavalt eelnevalt esitatud põhjendustele (II ja III osa) tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada tulumaksu määramise osas ja jätta muutmata käibemaksu määramise osas.
  2. HKMS § 230 lg 5 p 5 alusel on kolleegiumil õigus teha uus otsus asja uueks arutamiseks saatmata, kui asjas ei ole vaja täiendavaid tõendeid koguda või neile ringkonnakohtu poolt antud hinnangut muuta. Selles asjas ei ole vaja täiendavaid tõendeid koguda või neile ringkonnakohtu poolt antud hinnangut muuta. Kolleegiumil on võimalik ja otstarbekas teha tulumaksu määramise osas uus otsus asja uueks arutamiseks saatmata. Maksusumma määramisel hindamise eeldatava vajalikkuse tähelepanuta jätmise ja hindamise alustamise kaalumata jätmise tõttu tuleb vaidlustatud maksuotsus tulumaksu määramise osas tühistada.
  3. Hoolimata maksuotsuse tühistamisest tulumaksu määramise osas on maksuhalduril võimalik kontrollimenetlust korrata, kaaludes seejuures maksusumma määramist hindamise teel, ja teha võimaluse ja vajaduse korral uus maksuotsus tulumaksu määramiseks. Maksusumma määramise võimalust piirab eeskätt aegumine. Vastavalt

§ 99

lg 1 p-le 2 peatus maksusumma määramise aegumine maksuotsuse vaidlustamise ajaks kuni käesoleva otsuse jõustumiseni. Maksusumma määramise vajalikkuse ja otstarbekuse kaalumisel tuleb lähtuda

§ 100

lg-st 2, millega antakse maksuhaldurile õigus jätta maksusumma määramata, kui ta on kindlaks teinud, et määramise ja sissenõudmisega seotud kulud ületavad maksusumma.

  1. Kuna kolleegium teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab osaliselt Tolmet Eesti OÜ kaebuse, peab kolleegium tegema ka otsuse menetluskulude jaotuse kohta. HKMS § 285 lg 1 kohaselt kohaldatakse enne
  2. jaanuari 2012 tehtud menetlustoimingute korral menetluskulude jaotusele, samuti nende väljamõistmisele HKMS v.r
  3. peatükis sätestatut. HKMS v.r § 92 lg 2 alusel tuleb kaebuse osalise rahuldamise korral jagada menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Vaidlustatud maksuotsusega määrati Tolmet Eesti OÜ-le käibemaksu 880 376 krooni ja tulumaksu 1 534 156 krooni. Tulumaksu osa on seega kogu määratud maksusummast 64% ja käibemaksu osa 36%. Tolmet Eesti OÜ kaebus rahuldatakse maksusumma määramisest lähtudes järelikult 64% osas. Arvestada tuleb, et jõusse jääb halduskohtu otsus osas, millega tunnistati maksuhalduri toiming õigusvastaseks.
  4. Sama proportsiooni arvestas menetluskulude jagamisel ka halduskohus, kes samuti rahuldas Tolmet Eesti OÜ kaebuse tulumaksu osas. Halduskohus pidas põhjendatuks (halduskohtu otsuse p 22) mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja kantud õigusabikuludest 24 480 krooni (1564,56 eurot). Sellist jaotust maksuhaldur apellatsioonkaebuses ei vaidlustanud. Kolleegium leiab, et nimetatud summa vastustajalt kaebaja kasuks väljamõistmine on põhjendatud.
  5. Riigilõivu kui menetluskulu ei saa pidada üksnes osaliselt põhjendatuks. Riigikohus on asjas nr 33-1-17-11 tehtud otsuses (p 17) selgitanud, et "[---] riigilõivu olemusest tulenevalt ei saa riigilõivu pidada üksnes osaliselt põhjendatuks ja vajalikuks menetluskuluks. Seetõttu ei saa väljamõistetavat riigilõivu vähendada viitega kohtumenetluse vähesele mahule ja keerukusele." Kaebaja on tasunud maksusumma määramise vaidlustamise tõttu riigilõivu kokku 30 000 krooni (I kd, tl-d 17, 58-60 pöördel, 188; II kd, tl-d 20, 43). Sellest kulust tuleb kaebaja kasuks vastustajalt välja mõista 64% ehk 19 200 krooni (1227,10 eurot).
  6. Kolleegium on varasemalt leidnud (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
  7. aprilli
  8. a kohtuotsus asjas nr 3-3-1-48-10, p 26), et analoogselt apellatsiooniastmega ei saa reeglina ka kassatsiooniastme õigusabikulud olla suuremad kui apellatsiooniastmes. Arvestades vastustajalt halduskohtu poolt väljamõistetud õigusabikulude suurust ja maksusumma hindamise teel määramise küsimuse lisandumist kassatsioonimenetluses, samuti veendumust, et kantud õigusabikulude väljamõistmine kogu ulatuses pole põhjendatud ja kohustust jagada menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega, peab kolleegium kantud õigusabikulude jagamise osas õigeks mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja apellatsioonimenetluses 1000 eurot (taotlus 31 050 krooni) ja kassatsioonimenetluses 1300 eurot (taotlus 4975,66 eurot).
  9. Kokkuvõttes tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista kantud menetluskuludest 5091,66 eurot (1227,10 + 1564,56 +1000 + 1300 = 5091,66). Kautsjon kui menetluskulu tuleb HKMS § 107 lg 4 alusel tagastada kassaatorile kogu ulatuses. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Ivo Pilving, Jüri Põld, Harri Salmann

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.