Obsah (12)

§ 654§ 173§ 692§ 691§ 669§ 272§ 436§ 137§ 125§ 134§ 126§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

) § 351 lg-st 1 tulenevat kohustust arutada menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui ka õiguslikust küljest. Maakohtu menetluses täitmata eelmenetluse ülesandeid ja selgitamiskohustust ei ole võimalik eelkirjeldatud ulatuses apellatsioonimenetluses täita. Osutatud puuduste kõrvaldamiseks ja põhjendatud otsuse tegemiseks tuleb nimetatud nõuded saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. Kassatsioonkaebuses paluvad kostjad ringkonnakohtu otsuse tühistada kohtuotsuse resolutsiooni pde 2 ja 3 osas ning jätta selles osas jõusse maakohtu otsus. Samuti vaidlustavad kostjad ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni põhjusel, et see ei vasta seaduse nõuetele. Ringkonnakohtu otsuse resolutsioon ei vasta

§ 654

lg 22 nõuetele, sest otsuse resolutsioonist ei nähtu kehtiva resolutsiooni terviklik sõnastus. Ringkonnakohus ei järginud ka

§ 173

lg-s 3 sätestatut, kui ei lahendanud apellatsioonimenetluse kulude jaotust olukorras, kus otsuse resolutsiooni p-de 2, 3 ja 4 osas lahendati asi lõplikult. Ringkonnakohus rikkus kohtuotsuse tegemisel oluliselt menetlusõiguse norme, kui ei hinnanud tõendeid nõuetekohaselt. Maakohus tuvastas, et kostja I saabus koos oma lapse ja lapse emaga

1. aasta suvel hageja koju. Need asjaolud on piisavad, et lugeda hageja ja kostja I abielulised suhted lõppenuks. Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks ta ei arvesta maakohtu tuvastatud asjaoludega. Ringkonnakohus sisustas valesti abieluliste suhete lõppemise mõiste. Abieluliste suhete olemasolu ei saa tuvastada vaid ühe abielupoole nägemuse alusel. Abielulised suhted eksisteerivad vaid juhul, kui mõlema abikaasa nägemus abikaasadevaheliste suhete kujundamisest kattub. Ringkonnakohus on tuginenud asjaolude tuvastamisel menetlusvälise isiku menetlusdokumendile teises tsiviilasjas. Kostja I ei ole tsiviilasjas nr 2-08-81228 andnud kinnitust, et vaidlusalune osa on abikaasade ühisvara. Ka on see väide kontekstist välja rebitud. Ringkonnakohus rikkus kohtuotsuse tegemisel oluliselt menetlusõiguse norme ka sellega, et ei ole põhjendanud ega viidanud õigusnormidele, millest tulenevalt oleks hagejal õigus vaidlustada kostjate tehtud käsutustehingut. Käsutustehing ei muutu tühiseks ka juhul, kui käsutustehingu esemeks on ühisvara. Isik, kes pole tehingu pooleks, ei saa vaidlustada teiste isikute vahelist tehingut. Kohtuotsuse põhjendused ei ole esitatud loogiliselt ega jälgitavalt, mistõttu pole arusaadav, millistel asjaoludel ringkonnakohus hageja nõuded rahuldas (otsuse resolutsiooni p-d 2 ja 3).
2. Vastuses kassatsioonikaebusele vaidles hageja sellele vastu ja leidis, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb

§ 692

lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu osas, milles ringkonnakohus tuvastas, et kostjate 10. juunil 2009 tehtud käsutustehing on tühine. Kolleegium saab

§ 691

p 5 alusel teha selles osas uue otsuse, millega jätab selle hageja nõude rahuldamata. Ringkonnakohtu otsus tuleb

§ 692

lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu ka osas, milles tunnustati, et hagejale kuulub ühes kostjaga I ühisomandiõigus osaühingu 40 000 krooni suuruse nimiväärtusega osale, ning osas, milles jäeti rahuldamata hageja nõue kostja II vastu kohustuse tuvastamiseks teha tahteavaldus osaühingu 4000 krooni suuruse nimiväärtusega osa kostjale I ülekandmiseks. Selles osas tuleb asi saata

§ 691p 4 alusel maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohtu otsus jääb muutmata osas, milles ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja saatis lahendamata nõuete osas asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. 10. Kolleegium nõustub esmalt kostjate kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohtu otsuse resolutsioon ei vasta

§ 654lg 22 nõuetele.

Selle sätte kohaselt peab juhul, kui ringkonnakohus muudab maakohtu otsuse resolutsiooni, ringkonnakohtu otsuse resolutsioonist nähtuma kehtiva resolutsiooni terviklik sõnastus. Kolleegiumi arvates ei saa viidatud sätte rikkumist käsitada aga

§ 669

lg 2 järgi olulise menetlusõiguse normi rikkumisena, mis võinuks mõjutada asja lahendamise tulemust ringkonnakohtus ja oleks aluseks ringkonnakohtu otsuse tühistamisele.

§ 654lg 22 eesmärgiks on tagada, et kehtiv resolutsioon oleks selgelt arusaadav.

Ringkonnakohtu otsuse resolutsioon on praegusel kujul arusaadav ja täidetav, vaatamata sellele, et kehtiva resolutsiooni sõnastust ei ole terviklikult esitatud. Kostjate kassatsioonkaebuse väide

§ 173lg 3 rikkumise kohta on ekslik.

Selle sätte teise lause järgi, kui kõrgema astme kohus tühistab alama astme kohtu lahendi ja saadab asja uueks läbivaatamiseks, muu hulgas kui Riigikohus rahuldab teistmisavalduse, jätab ta menetluskulude jaotuse alama astme kohtu otsustada. Ringkonnakohus lahendas osa hageja nõuetest (ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p-d 2, 3 ja 4), ülejäänud nõuete osas saadeti asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Eeltoodu tähendab, et asja ei ole lõplikult lahendatud. Ringkonnakohus leidis õigesti, et menetluskulude jaotus poolte vahel tuleb kindlaks määrata asja osalisel uuel sisulisel läbivaatamisel, arvestades kõiki nõudeid.

1. Kolleegium ei nõustu kostjate kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus rikkus hageja ja kostja I abielusuhete lõppemise tuvastamisel menetlusõiguse norme. Ringkonnakohus osutas põhjendatult, et maakohtu otsus tuleb tühistada, sest maakohus pole oma seisukohta abielusuhete lõppemise kohta veenvalt põhjendanud ning tema järeldus ei ole esitatud tõenditega kooskõlas. Ringkonnakohtu järeldus, et hageja ja kostja I abielulised suhted kestsid
2. aasta augustini (mitte
3. juunini 2003), põhineb asjas esitatud tõendite põhjalikul analüüsil nende kogumis. Seejuures on ringkonnakohus analüüsinud poolte väidete ja tunnistajate ütluste vastuolulisust või järjekindlust ning arvestanud nende kooskõla muude asjas esitatud arvukate tõenditega. Eeltoodut arvestades on põhjendamatu kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus on tuvastanud abielulised suhted vaid ühe abielupoole nägemuse alusel, sisustades valesti abieluliste suhete lõppemise mõiste. Kostjad osutavad samas, et abielusuhete lõppemise tuvastamiseks piisas ainuüksi asjaolust, et kostja I saabus koos oma lapse ja lapse emaga
4. aasta suvel hageja koju. Seega on kostjate eeltoodud väited vastuolulised - kostjad on arvamusel, et ringkonnakohus pidanuks asja lahendamisel tuginema eelkõige kostjate nägemusele, samas on nad leidnud, et arvestada tuleks mõlema poole seisukohtadega. Kassatsioonkaebuses leitakse ekslikult, et ringkonnakohus pidi jätma teises tsiviilasjas esitatud menetlusdokumendi tähelepanuta. Tulenevalt

§ 272

lg-test 1 ja 2 oli viidatud dokument tõendiks, mida tuli analüüsida koos teiste asjas esitatud tõenditega. Ülaltoodust järeldub, et ringkonnakohus järgis abielusuhete lõppemise tuvastamisel kohtuotsuse põhjendamise kohustust sätestavaid norme (

§ 436

lg 1, § 442 lg 8 ning § 654 lg-d 4 ja 5) ning hindas tõendeid kooskõlas

§-ga

2. Kuivõrd ringkonnakohus tuvastas ja kolleegium nõustub sellega, et hageja ja kostja I abielulised suhted ei olnud osaühingu osa omandamise ajaks
3. aasta aprillis lõppenud, siis omandati 40 000 krooni suuruse nimiväärtusega osa abikaasade ühisvarasse (vt abielu kestel omandatud osaühingu osa eelduslikult abikaasade ühisvara hulka kuulumise kohta Riigikohtu
4. oktoobri
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-08, p 16). Järgnevalt tuli ringkonnakohtul analüüsida, kas hageja oli õigustatud osa võõrandama.
6. Ringkonnakohus kohaldas õigesti kuni
7. juunini 2010 kehtinud PKS § 14 lg-t 1, § 17 lg-t 2 ja ÄS § 165 lg-t 1, kui leidis, et kostja I ei olnud õigustatud käsutama osa hageja nõusolekuta. Kolleegium märgib lisaks, et asjas ei kohaldu PKS § 17 lg 4, mille kohaselt ei või abikaasade ühisomandis olevat registrisse kantavat vallasasja võõrandada ega pantida teise abikaasa kirjaliku nõusolekuta, sõltumata sellest, kumma abikaasa nimel on vallasasi registrisse kantud. Praeguses asjas on kostja II käsutanud ühisvara hulka kuuluvat õigust (osaühingu osa).
8. Leides, et kostja I on rikkunud PKS § 17 lg 2 esimeses lauses sätestatut, tegi ringkonnakohus samas sellest eksliku järelduse, et see toob kaasa abikaasade ühisvara hulka kuuluva õiguse kohta tehtud käsutustehingu tühisuse. Kolleegium selgitab eeltoodut järgmiselt. Seadusega vastuolus olevat tehingu tühisust reguleerib TsÜS § 87, mille kohaselt on seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda. PKS § 17 lg 2 esimeses lauses ei ole öeldud, et seda sätet rikkuv tehing on tühine. Analüüsimaks, kas selline tagajärg (tehingu tühisus) võib tuleneda viidatud sättes märgitud keelu mõttest, tuleb arvestada TsÜS §-s 114, samuti Eesti väärtpaberite keskregistri seaduse (EVKS) § 9 lg-s 2 sätestatuga. TsÜS § 114 lg 1 sätestab, et kui õigustamata isik on eset käsutanud, on käsutus kehtiv, kui selleks oli õigustatud isiku eelnev nõusolek, ning sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et kui õigustamata isikul ei olnud eseme käsutamiseks õigustatud isiku eelnevat nõusolekut, muutub tema käsutus kehtivaks, kui õigustatud isik kiidab selle käsutuse heaks. Asjas on kohaldatav ka EVKS § 9 lg 2, mille järgi juhul, kui isik omandab registrile tuginedes heauskselt väärtpaberi või õiguse väärtpaberile, loetakse register tema suhtes õigeks. Asjas esitatud väärtpaberitehingu korraldusest (II kd, tl 15) nähtub, et kostja II on omandanud kostjalt I
9. juunil 2009 osa hinnaga 1 krooni (tehingusumma 4000 krooni). Viidatud sätted kehtestavad õiguse suhtes tehtud käsutuse kehtivuse eeldused, mitte käsutustehingu kehtivuse eeldused. TsÜS § 114 lg 2 järgi saab õigustatud isik heaks kiita üksnes kehtiva käsutustehingu alusel tehtud käsutuse. EVKS § 9 lg 2 järgi saab heauskselt omandada õigust, mille omandamiseks on sõlmitud kehtiv käsutustehing. Seega ei ole PKS § 17 lg 2 esimeses lauses sätestatud keelu mõtteks see, et keelu rikkumise tagajärjeks on tehingu tühisus. Eeltoodust järeldub, et ringkonnakohus kohaldas TsÜS § 114 osaliselt ekslikult ja ebajärjekindlalt. Nii on vale ringkonnakohtu järeldus, et TsÜS § 114 lg-test 1 ja 2 tuleneb käsutustehingu tühisus. Riigikohus on
10. aprillil 2006 tsiviilasjas nr 3-2-1-164-05 analüüsinud TsÜS § 114 kohaldamist, leides, et käsutustehingu kehtivust tuleb eristada käsutuse kehtivusest. Viidatud lahendis märkis Riigikohus, et ühe abikaasa nõusolekuta ühisvara hulka kuuluva kinnisasja käsutamise tehing ei ole iseenesest tühine selle tõttu, et ühel abikaasal puudus teise abikaasa nõusolek käsutuse tegemiseks (õigustamata isiku poolt käsutustehingu sõlmimine). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Järelikult tuleb jätta hageja nõue vaidlusaluse käsutustehingu kehtetuse või tühisuse tuvastamiseks rahuldamata. Kolleegium märgib lisaks, et erinevalt varasemas seaduses sätestatust, tuleneb
11. juulist 2010 jõustunud PKS § 31 lg-st 1, et abikaasa nõusolekuta ühisvara hulka kuuluvate esemetega tehtud mitmepoolne tehing on tühine, välja arvatud juhul, kui abikaasa, kelle nõusolekuta või osaluseta tehing tehti, selle hiljem heaks kiidab. Järelikult sätestab praegu kehtiva PKS § 31 lg 1 otsesõnu, et seda sätet rikkuv tehing on tühine (vt TsÜS § 87).
12. Leides, et kostja I ei olnud õigustatud käsutama osa hageja nõusolekuta, tuli ringkonnakohtul järgnevalt analüüsida, kas vaatamata eeltoodule saab hageja õigustamatu käsutus kehtida. Õigustamatu käsutus võib kehtida õiguse heauskse omandamise korral. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et õiguse heauskne omandamine ei ole võimalik. Selline võimalus on sätestatud seaduses (eespool viidatud EVKS § 9 lg-s 2). Seega tuleb asi saata selles osas maakohtule uueks läbivaatamiseks ning maakohtul tuleb tuvastada, kas kostja II omandas õiguse viidatud sätte järgi heauskselt. Heauskse omandamise korral kehtib käsutus vaatamata sellele, et käsutuse tegi õigustamata isik ning sellisel juhul tuleks jätta hageja nõue osale omandiõiguse tunnustamiseks rahuldamata. Õigustamata käsutust on võimalik TsÜS § 114 lg 2 järgi heaks kiita, kui heauskset omandamist ei ole toimunud (kostja II on pahauskne). Praeguses asjas on tuvastatud, et hageja ei ole käsutust heaks kiitnud (vt õigustamatu käsutuse kehtivuse kohta viidatud tsiviilasjas nr 3-2-1-164-05 tehtud otsuse p 11, samuti
13. oktoobril 2009 tsiviilasjas nr 3-2-2-5-09 tehtud määruse p 8). Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel lahendada ka hageja nõue kostja II vastu kohustuse tuvastamiseks teha tahteavaldus osaühingu 4000 krooni suuruse nimiväärtusega osa kostjale I ülekandmiseks. Ringkonnakohus jättis selle hageja nõude rahuldamata põhjendusega, et kostja II ei ole osaühingu osa omandanud, mistõttu ei ole võimalik osa omandit kostjale I tagasi kanda. Kolleegium märgib, et hageja ei ole sellist nõuet esitanud. Hageja palus kohtul tuvastada kostja II kohustus teha tahteavaldus osaühingu 4000-kroonise nimiväärtusega osa kostjale I ülekandmiseks. Tulenevalt EVKS § 12 lg-st 3 peab registripidaja kande parandama jõustunud kohtulahendi alusel. Seega, kui hageja eeltoodud nõue rahuldatakse, on asjas jõustunud kohtuotsus aluseks omaniku kohta tehtud kande parandamisele.
14. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus määras otsuses ekslikult asja hinnaks nii maakohtu menetluses kui ka apellatsioonimenetluses 12 143 eurot 21 senti (190 000 krooni) ja seda tuleb

§ 137lg 11 alusel muuta.

Praeguses asjas tuli tsiviilasja hinna määramisel maakohtu menetluses ja ringkonnakohtu menetluses kohaldada

§ 125

, § 126 lg-t 2, § 132 lg-t 1, § 134 lg 1 esimest lauset, § 134 lg-t 3 ja § 137 lgt 1 (hagi esitamise ja apellatsioonkaebuse esitamise õiguse tekkimise ajal kehtinud sõnastuses). Kolleegium leiab erinevalt ringkonnakohtust, et tehingu tühisuse tuvastamise nõue on

§ 134lg 3 järgi hõlmatud osa ühisomandiõiguse tunnustamise nõudega.

Seega ei saanud määrata tehingu tühisuse tuvastamise nõudele eraldi hinda, nagu tegi seda ringkonnakohus.

§ 126lg 2 järgi määratakse hagihind õiguse üle peetavas vaidluses õiguse väärtusega.

Osa ühisomandiõiguse tunnustamise nõude hinnaks on seega osa nimiväärus 40 000 krooni. Eeltoodule tuleb lisada kolme tuvastusnõude (tahteavalduse tegemise kohustuse tuvastamise nõuded) hind ja kahe mittevaralise nõude (osanike nimekirja parandamise nõuded) hind, nagu leidis õigesti ringkonnakohus. Selliselt on tsiviilasja hinnaks nii maakohtus kui ka ringkonnakohtus 40 000 krooni + 3 * 25 000 krooni + 2 * 25 000 krooni = 165 000 krooni (10 545 eurot 40 senti). Eeltoodud hinnaga hagiavalduselt ja apellatsioonkaebuselt tuli kummaltki tasuda riigilõivu 17 500 krooni (1118 eurot 45 senti), seega kokku 2236 eurot 90 senti. Kuivõrd hageja tasus riigilõivu hagiavalduselt 7500 krooni (479 eurot 33 senti) ja apellatsioonkaebuselt 479 eurot 33 senti (kokku 958 eurot 66 senti), siis on hageja tasunud vähem riigilõivu 1278 eurot 24 senti (2236 eurot 90 senti 958 eurot 66 senti). Ringkonnakohus nõudis hagejalt riigilõivuna vähem makstud 1597 euro 80 sendi tasumist. Seega tuleb ringkonnakohtu otsuse resolutsioon selles osas tühistada ja nõuda uue otsusega hagejalt vähem tasutud riigilõivuna välja 1278 eurot 24 senti. 17. Asja hind on kassatsioonimenetluses

§ 137lg 1 järgi sama mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust.

Kassatsioonkaebuses vaidlustatakse ringkonnakohtu otsus osas, milles tuvastati tehingu tühisus ja tunnustati ühisomandiõigust 40 000 krooni suuruse nimiväärtusega osale.

§ 134

lg-t 3 kohaldades on tsiviilasja hind Riigikohtus seega 2556 eurot 46 senti (40 000 krooni). 18. Kuna asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks (v.a hageja nõue käsutustehingu tühisuse või kehtetuse tuvastamiseks), jääb menetluskulude jaotus

§ 173lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada.

19. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon

§ 149lg 4 esimese lause alusel tagastada.

Praeguses asjas on kassatsioonikautsjon tasutud

1. juunil 2011 ja
2. detsembril 2011, kusjuures viimati nimetatud kuupäeval on kautsjoni tasunud hageja eest Advokaadibüroo Leppik ja Partnerid Osaühing. Samas on kostjad kassatsioonkaebuses
3. juuni
4. a ülekande kohta märkinud, et kassatsioonikautsjon tuleks tagastada isikule, kes selle tasus, s.o kostjale I. Kolleegium leiab eeltoodut arvestades, et kahes jaos tasutud kautsjon tuleb tervikuna tagastada kostjale I. Villu Kõve, Henn Jõks, Jaak Luik