Obsah (9)

§ 4§ 28§ 29§ 31§ 34§ 30§ 32§ 817§ 12

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

) § 5 p 1). Pooled vaidlevad selle üle, kas valemivaliku ja selle paigutuse näol on tegemist originaalse tulemusega ehk kas tegemist on intellektuaalse loomingu tulemusega (

§ 4lg 2).

Vaidlusalust valemivalikut võib maakohtu hinnangul kaitsta kui loodusteadusliku informatsiooni kogumikku ehk valikut (

§ 4lg 3 p 22).

Teose kaitstust autoriõigusega eeldatakse ja tõendamiskohustus lasub teose autoriõigusega kaitstuse vaidlustajal ehk praegusel juhul kostjal (

§ 4lg 6).

Tsiviilkohtumenetluse seadustik ei keela ka hagejal tõendite esitamist. Maakohus leidis esitatud tõendite alusel, et valemilehtede sõnaline ja graafiline kujundus tervikuna ei kujuta endast küllaldasel määral loomingulist individuaalsust, et olla autoriõigusega kaitstav teos. Kuivõrd maakohus oli seisukohal, et vaidlusalused valemilehed ei ole autoriõigusega kaitstavaks teoseks, ei ole vajalik analüüsida küsimust, kas poolte tooted on sarnased ja kuidas on poolte valemilehtedes vead üle kandunud.

1. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsus tühistada ning saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks.
2. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata, maakohtu otsus muutmata ning menetluskulud hageja kanda.
3. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
4. juuni
5. a otsusega maakohtu otsuse, rahuldas apellatsioonkaebuse ning saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohus jõudis õigele järeldusele, et kostja ei riku oma toodet tootes ja Eestis turustades tööstusdisainilahenduse omaniku õigusi, mistõttu ei ole hagejal kui selle lahenduse omanikul õigust keelata kostjal valmistada viimase valmistatavaid tooteid ja nõuda oma õiguste rikkumise kõrvaldamist TDKS § 16 lg-te 2 ja 3 alusel. Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga, et valemivalikut võib

§ 4

lg 3 p 22 järgi kaitsta kui loodusteadusliku informatsiooni kogumikku ehk valikut, kuid ei nõustunud hinnanguga, et vaidlusaluste valemilehtede (valemivaliku) sõnaline ja graafiline kujundus tervikuna ei sisalda küllaldasel määral loomingulist individuaalsust, et olla autoriõigusega kaitstav teos. Maakohus ei põhjenda, miks ta omistab teistele eriteadmistega isikute arvamustele Aivar Kauge arvamusega võrreldes oluliselt väiksemat kaalu. Kohtul ei ole alust lähtuda vaimse loomingu panuse hindamisel töö mahukusest (ajakulust), vaid pigem selle individuaalsusest ja loomingulisusest. Tunnistaja Sander Saare ütlustest nähtuvalt ei olnud vaidlusalune töö üksnes ajamahukas, nagu märkis maakohus, vaid ka originaalne. Ringkonnakohus leidis, et hageja valemilehtede sõnaline ja graafiline kujundus tervikuna on loominguliselt individuaalne ning käsitatav teosena, mis on autoriõigusega kaitstud (

§ 4lg 3 p 22).

Maakohus jättis hinnanguta toodete võrdluseks esitatud tõendid, samuti poolte sellekohased väited (kattuvuste-erinevuste rõhutamiseks ja selgitamiseks), sest leidis, et hageja toodetud valemivihikutes sisalduvad valemivalikud ei ole oma olemuselt teosed autoriõiguse seaduse tähenduses. Kuna maakohus on jätnud vaheotsuse tegemiseks tähtsad asjaolud tuvastamata, ei ole ringkonnakohtul võimalik kaevatava otsuse tühistamisel teha nõuete põhjendatuse kohta uut otsust. Sel põhjusel saatis ringkonnakohus tsiviilasja uueks läbivaatamiseks maakohtule.

1. Harju Maakohus tunnustas
2. detsembri
3. a vaheotsusega hageja nõude põhjendatust. Maakohtu otsuse kohaselt on tööstusdisainilahendus TDKS § 4 lg 1 kohaselt toote tasapinnaline või ruumiline väliskujundus. Väliskujundusena käsitatakse toote välisilme tunnusjoonte kogumit, mille üksikult või kombinatsioonis moodustavad vorm, konfiguratsioon, ornament, värvilahendus, faktuur või materjal. Seega hõlmab tööstusdisainilahenduste õiguskaitse eranditult toote välist vormi ja ei kaitse toote funktsiooni ehk eesmärki. Vaidlusaluste hageja ja kostja toodete puhul on sarnane see, et mõlemad on tasapinnalised ja paberist tooted, vihikulehed või -kaaned. Tooted ei ole oma oluliste tööstusdisainilahenduse mõttes eristatavate tunnuste - konfiguratsiooni ja ornamendi - poolest identsed ega äravahetamiseni sarnased. Maakohus leidis, et kostja ei riku oma toodet tootes ja Eestis turustades tööstusdisainilahenduse omaniku õigusi. Seega pole tööstusdisainilahenduse omanikul õigust keelata kostjal valmistada viimase valmistatavaid tooteid TDKS § 16 lg 2 alusel ja nõuda oma õiguste rikkumise lõpetamist TDKS § 16 lg 3 alusel. Vaidlusalust valemivalikut võib maakohtu hinnangul kaitsta kui loodusteadusliku informatsiooni kogumikku ehk valikut

§ 4

lg 3 p 22 mõttes, kusjuures kaitstuse seisukohast ei ole oluline mitte valiku tegemise keerukus, vaid selleks kulutatud ressursid. Asja tundvate isikute A-R. Veelmaa, A. Palo ja A. Kauge arvamustest tuleneb, et toodetel toodud valemid on valik õppeprogrammist. Kuigi asjatundjad märgivad, et valemite valimine ei ole asja tundvale isikule raske, on valiku tegemiseks vajalik intellektuaalne tegevus ning seega on tegemist teosega. Pooled ei vaidle selle üle, et valemid kui sellised ei ole kaitstud. Teosena on käsitatavad ka kõik teose osad, sh kujundus, valemite valik ja nende paigutus vihiku kaantele. Autoriõiguse kaitse laieneb kõikidele teose osadele. Teose kaitstust autoriõigusega eeldatakse

§ 4

lg 6 ja § 29 lg 1 järgi ja tõendamiskohustus lasub teose autoriõigusega kaitstuse vaidlustajal ehk praegusel juhul kostjal. Maakohus leidis, et tõendamaks asjaolu, et hageja ei ole teose autor, peaks kostja välja tooma, kes on teose autor. Kostja on autorsuse vaidlustamise tõendamisel tuginenud avaldatud tööstusdisainilahenduse registreeringule, mille kohaselt on teose autoriks Sten Saar, tunnistaja Sander Saare ütlustele, mille kohaselt tegelesid õpilasfirmas 4Poega valemite väljatöötamisega Tallinna 21. kooli õpetajad, vihikutele märgitule, et kaane ning sisekülje kujundajad on Kait Kübar ja Mikk Meelak, ning ajakirjanduses avaldatud artiklile, mille kohaselt on valemivihiku autoriks õpilasfirma 4Poega. Maakohus leidis, et eelnimetatud tõenditega ei ole tõendatud, et teose autoriks ei ole hageja. Maakohus leidis, et eelnimetatud tõendid tõendavad üksnes asjaolu, et valemivihikud valmisid mitme isiku koostöös.

§ 28lg 3 ei välista olukorda, kus autoriõigus kuulub juriidilisele isikule.

Autoriõigused on nii isiklikud kui ka varalised õigused. Kostja ei ole kohtu arvates tõendanud, et hagejal ei ole õigust autori varalistele õigustele vaidlusaluste toodete puhul. Autoriõiguse puhul

§ 4

lg 3 p 22 mõttes kaitstakse autoriõigusega andmebaasi, mis oma sisu valiku ja korralduse tõttu on autori enda intellektuaalse loomingu tulemus, ning ei kohaldata mingit muud kriteeriumi. Seega on vaidlusaluse teose puhul oluline väline vorm, st kujundus ja valemite paigutus, kuid eelkõige sisu valik. Kohtule esitatud asjatundjate arvamuste kohaselt on mõlema tootja toodangu puhul olulises ulatuses identseid vigu. A-R. Veelmaa arvamuse kohaselt on mõlemas matemaatikavihikus identsed vead alajaotuses "Protsendid", "Logaritmid", "Parabool" ja "Tuletise leidmise reeglid" ning eriti kummaline on arvamuse kohaselt sulgude muutmine valemis, sest tavapäraselt ei ole matemaatikas kasutusel kandilised sulud. Ka parabooli joonised on ühtemoodi vigased. A. Palo arvamusest nähtub, et keemiavihikutes on ainete järjestus sama, kuigi õppeprogramm ei näe ette ainete järjestust, ka pole esitatud muud süstematiseerimise alust, näiteks tähestikuline järjekord, esineb identne viga ladinakeelses eesliites, esitatud näited ei saa olla õppeprogrammis nii piiratud valikus, et need võiksid täielikult kattuda. Anorgaaniliste ühendite alajaotuses on esitatud kaks näidet, kuigi valida oleks üle saja elemendi vahel. Ka esineb joonisel 8 identne viga. A. Kangro arvamus ei too välja valemivihikute sarnasusi ja erinevusi. Toodetes sisalduvad identsed vead, ainete valik keemiavihikus ning ebatavaline sulgude valik matemaatikavihikus tõendavad, et toodete sisu on sarnane ja tegemist on sarnaste toodetega. Valemivihikutest nähtub, et toodete kaanekujundus ja valemite paiknemine on küll mõnevõrra erinev, kuid see ei muuda tooteid piisavalt erinevaks, sest eelkõige tuleb lähtuda toote sisu valikust. Toodetes esinevad erinevad vead ei näita toodete erinevust. Selle põhjuseks võib olla asjaolu, et tootmise käigus on vigu tähele pandud ja välditud. 8. Kostja esitas maakohtu vaheotsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu vaheotsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata, või saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. 9. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata, maakohtu otsus muutmata ning menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused 10. Tallinna Ringkonnakohus jättis 28. juuni 2011. a otsusega maakohtu otsuse muutmata, arvestades põhjenduste osas ringkonnakohtu otsuses toodud täiendusi, ning jättis apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jättis ringkonnakohus kostja kanda. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on Tallinna Ringkonnakohus 18. juuni 2010. a otsusega tuvastanud, et hageja koostatud ja toodetud matemaatika- ja keemiavihikutes trükitud valemilehed on autoriõigusega kaitstud teosed

§ 4lg 3 p 22 ja § 34 lg 1 järgi.

Ringkonnakohus saatis tsiviilasja maakohtule üksnes otsustamiseks, kas poolte valemilehed on sarnased määral, millest saab järeldada, et kostja on oma toote valmistamisel kasutanud ära hageja valemilehti. Seega pole vajalik hinnata väiteid selle kohta, et hageja valemilehed ei ole teoseks, millele on tekkinud hagejal autoriõigus

§ 4

lg 3 p 22 ja § 34 lg 1 järgi, ja et hageja koostatud ja vihikutes avaldatud valemilehtede autori õigused on hagejal. Õige on kaebuse väide, et maakohus on hageja teost vaidlustatud otsuses nimetanud nii kogumikuks kui ka andmebaasiks. Tegemist on mitteolulise ebatäpsusega. Tallinna Ringkonnakohus on

1. juuni
2. a otsuses tuvastanud, et tegemist on loodusteadusliku informatsiooni kogumikuga ehk valikuga, ja maakohus on sellest tulenevalt loodud teost käsitlenud, kuid ilmselt ebatäpsuse tõttu nimetanud seda ka andmebaasiks. Ebaõige on kostja seisukoht, et

§ 29

lg-s 1 sätestatud autorsuse eeldus ei kehti juriidilisest isikust autorile

§ 4

lg 3 p-s 22 toodud teoste suhtes (välja arvatud andmebaas).

§ 28

lg 2 järgi on teose autoriks füüsiline isik või füüsilised isikud ja lg 3 järgi kuulub juriidilisele isikule autoriõigus vaid

-ga ettenähtud juhtudel. Hageja tugineb esitatud hagiavalduses autori varaliste õiguste rikkumisele ja hageja varalised õigused võivad kuuluda juriidilisele isikule ka siis, kui teose on loonud füüsilised isikud.

§ 31

järgi võib kogumik olla kollektiivseks teoseks ja autori õigused (nii varalised kui ka isiklikud) võivad kuuluda kogumiku juriidilisest isikust autorile. Kuna hageja on vaidlusaluse teose oma nime all avaldanud, siis kuulub valemilehtede autorsus eeldatavasti talle ja kostja, soovides seda vaidlustada, peab tõendama vastupidist. Kostja ei ole seda teinud. Toodete sarnasuse hindamisel tuli hinnata nii valemilehtede vormi kui ka sisu, see tähendab kõiki nende sarnasusi ja erisusi. Maakohus on analüüsinud ainult toodetes olevaid identseid vigu. Lisaks sellele on võimalik tuvastada ka muid olulisi sarnasusi toodete vahel. Poolte toodetes sisalduvad valemilehed on samas formaadis ja paiknevad vihiku sisemistel lehekülgedel. Sarnane on ka informatsiooni paigutus valemilehtedel. Lisaks vormilisele sarnasusele on sarnane valemilehtedel oleva informatsiooni sisu. Hageja

1. a keemiavihikus ja kostja
2. a vihikus on keemia valemilehtedel ainete loetelu üksüheselt kattuv, kostja ei ole põhjendanud, mille tõttu on ta esitanud oma tootes täpselt sama ainete loetelu, kusjuures ained on mõlemas valikus isegi samas järjestuses. Matemaatika valemilehtede sarnasust on analüüsinud Allar-Reinhold Veelmaa ja vormistanud oma kirjalikud järeldused arvamuses (II kd, tl 6-18). Arvamuse kohaselt pidas A-R. Veelmaa võimatuks, et matemaatika valemilehed on mõlemad väljaandjad koostanud teineteisest sõltumatult, kuna olulised kokkulangevused on nii valiku esitusviisi kui ka vigade osas. Erinevused on ainult redaktsioonilist laadi. Keemia valemi- ja andmevaliku sarnasuse kohta on andnud arvamuse Aniita Palo (II kd, tl 28), kelle arvamuse kohaselt on valemilehed olulisel määral sarnased mahus, kus kokkulangevused ei saaks olla juhuslikud. Kooli õppekava järgi on võimalik teha erinevaid valemite ja muude andmete valikuid. Juhul kui kostja oleks oma valemilehed valmistanud ise, ei oleks kokkulangevusi sellisel hulgal, sealhulgas ei korduks ka tehtud vead. Nii A. Palo kui ka A-R. Veelmaa on leidnud, et tulenevalt kooli aineprogrammist ei ole võimalik koostada eraldi sellisel määral kokkulangevaid valemilehti, nagu oli hagejal ja kostjal. Eeltoodud järeldust ei kummuta asjaolu, et üks mõlema poole tootes olev viga on ka koolis kasutusel olevas õpikus. Hageja valemilehtede koostamist on kirjeldanud tunnistaja Sander Saar, kuid kostja ei ole kohtule selgitanud, kuidas on tema oma valemilehed koostanud ja milliseid allikaid selleks kasutanud. Ainuüksi väide, et need on koostatud tulenevalt kehtivast ainekavast, ei ole veenev, kuna õppeprogrammi alusel on võimalik teha erinevaid valikuid. Praeguse vaidluse esemeks on hageja tehtud andmete valik ning nende piiratud ruumis paigutus (valemilehed) ja selle õiguskaitse kohta ei pea olema järeldus sama, mis oli tulenevalt tööstusdisainilahenduse kaitsest. Kostja tõi kaebuses esile, et maakohus oleks pidanud kohaldama

§ 34

lg-t 2, mille kohaselt intellektuaalse tegevuse tulemusi, millele autoriõiguse seadust ei kohaldata (§ 5), võib kogumiku koostaja iseseisvalt süstematiseerida ja ümber töötada. Kolleegiumi arvates ei välista eeltoodu hageja autoriõiguse teket

§ 34

lg 1 järgi ja kuna kostja on loonud hageja valemilehtedega äravahetamiseni sarnase toote, on alust järeldada, et kostja on rikkunud hagejale kui autorile kuuluvaid õigusi. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 11. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsus tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata, või saata asi uueks arutamiseks ringkonnakohtule. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus ebaõigesti tuvastanud hagejal nõudeõiguse olemasolu. Kostja leidis maakohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuses, et hagejal autori varaliste õiguste olemasolu ja sellele vastav nõudeõigus ei ole tuvastatav. Ringkonnakohus hagejaga ei nõustunud. Ringkonnakohtu hinnangul laieneb

§ 29

lg-st 1 tulenev autorsuse eeldus ka hagejale, kuivõrd hageja avaldas oma nime all autoriõiguse kaitse alla kuuluvate teostena käsitatavad matemaatika ja keemia valdkonda kuuluvad vaidlusalused valemilehed (edaspidi kogumikud). Seega asus ringkonnakohus seisukohale, et kogumike eeldatava autorina tuleb käsitada hagejat ning kostja peab tõendama vastupidist. Üllatuslikult kvalifitseeris ringkonnakohus kogumikud kollektiivseks teoseks

§ 31mõttes. Sellega on ringkonnakohus oluliselt rikkunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Ts

MS) § 351 lg-d 1 ja 2. Ringkonnakohtu eelnimetatud seisukohad on ka ekslikud ja põhjendamatud. Lisaks ei nähtu, et ringkonnakohus oleks mingilgi viisil tuvastanud

§ 31lg 1 kohaldamise eeldusi.

Ekslik ja põhjendamatu on ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt pole asjas tõendatud, et hageja kui juriidiline isik ei olnud kogumike autor. Tulenevalt

§ 28

lg-st 2 ja §-st 34 saab kogumiku koostajaks olla vaid füüsiline isik või füüsilised isikud, kes on selle teose loonud. Asjas on kogutud tõendeid, kuidas ja kes lõi kogumikud.

1. septembri
2. a kohtuistungil (II kd, tl 131-137) antud tunnistaja Sander Saare ütluste kohaselt koostasid kogumikud Tallinna
3. kooli matemaatikaõpetaja Natalia Samoilenko (matemaatikavalemite kogumik) ja keemiaõpetaja Anneli Lään (keemiavalemite kogumik), kasutades vaidlusaluste kogumike algmaterjalina varasematel aastatel õpilasfirma 4Poega koostatud materjale. Kogumike kujunduse autoriteks olid Kait Kübar ja Mikk Meelak. Viimati märgitud asjaolu on kajastatud ka hageja vaidlusalustel toodetel, mis on asitõenditena asja materjalide juurde võetud. Asjas tuvastatud asjaoludel ei olnud kostja hinnangul alust käsitada S. Saart kogumike autorina. Hageja on menetluse käigus korduvalt ise rõhutanud, et S. Saarel oli kogumike koostamisel korraldav ja administratiivne roll, mis

§ 30lg-st 6 tulenevalt ei ole ühise autorsuse tekkimise aluseks.

Hageja ei ole hagiavalduses asunud seisukohale, et ta on käsitatav kogumike autorina ja tema nõudeõigus põhineb seega autorsusel. Esimest korda esitas hageja väite kogumike autori(te) varaliste õiguste saamise kohta alles ringkonnakohtule 14. veebruaril 2011 esitatud protsessidokumendi p-s 16 (vastus kostja apellatsioonkaebusele), kus selgitas, et tema hinnangul koostas kogumikud Sander Saar hageja töötajana ja hageja on saanud kogumikega seotud varalised õigused nimetatud asjaoludel

§ 32alusel. Selline väide tulnuks Ts

MS § 66 ja § 329 lg 1 järgi jätta tähelepanuta. Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt tuleb praegusi asjaolusid arvestades eeldada, et hageja on kogumike autor (autorsuse eeldus). Samuti on ebaõige ja põhjendamatu ringkonnakohtu seisukoht, et kostja ei ole tõendanud, kes on kogumike tegelikud füüsilistest isikutest autorid. Kostja võis tõendamiskohustust täita ka hageja esitatud tõenditele tuginedes. Asjas esinevatel asjaoludel tuleb kogumike autorite varaliste õiguste kuulumine hagejale ning sellele vastav nõudeõigus tõendada.

§ 817

lg 1 alusel on autoriõiguse rikkumise korral nõuete esitamise õigus autoril, mitte tööstusdisainilahenduse omajal ja/või teose kasutajal. Kui ringkonnakohus oleks nõustunud kostjaga selles, kes on kogumike tegelikud autorid ja/või sellega, et hageja pole tõendanud, et temale kuuluvad kogumikega seotud autori varalised õigused, pidanuks ringkonnakohus hageja hagiavalduse rahuldamata jätma. Ringkonnakohtu seisukoht on vastuolus ringkonnakohtu seisukohaga samas asjas. Määrates esimeses kohtuotsuses kogumike autoriõigusliku kaitse ulatuse sõnalise ja graafilise osa tervikuna ning tuvastades graafilise osa erinevust kostja vaidlusalusest tootest, heitis ringkonnakohus vaidlustatavas otsuses kostjale ette hageja autoriõiguse rikkumist üksnes sõnalise osa sarnasustele tuginedes, pidades võrreldavaid teoseid sisu poolest korraga nii sarnasteks, osaliselt identseteks kui ka äravahetamiseni sarnasteks. Vastuolu seisneb ka selles, et ringkonnakohtu vaatlusalune käsitlus vaidlusaluste toodete sarnasusele toetub ka väidetavale kujunduslikule (vormilisele) sarnasusele, mille kohta asus ringkonnakohus varem seisukohale, et sarnasusi ei esine. Kohtud on vaidlusaluste teoste võrdlemisel põhjendamatult palju tähelepanu osutanud teostes esinevatele sarnasustele, jättes samal ajal üldse tähelepanuta erinevused. Vaidlusalustes teostes sisalduva teabe hindamisel ja järelduste tegemisel pole ka piisavalt arvestatud asjaoluga, et mõlemas vaidlusaluses teoses esinevad teabevalikud on tehtud samadel alustel ja mõlemad teosed on koostatud samal eesmärgil ning samadele tarbijate sihtrühmadele, mistõttu objektiivselt ei saagi erinevused olla märkimisväärsed. Ringkonnakohtul on TsMS § 436 lg 1 järgi kohustus vältida vastuolusid ka samas asjas varem tehtud lahendites avaldatud seisukohtadega. Ringkonnakohus on jätnud kohaldamata

§ 34lg 2, ehkki asjaoludest tulenevalt oleks nimetatud normi tulnud kohaldada.

Kui kostja oleks oma vaidlusaluste toodete loomisel kasutanud kogumikes sisalduvat teavet, oleks kostja tegu olnud

§ 34

lg 2 järgi õiguspärane, kuivõrd asjas tuvastatud asjaoludel on kostja loonud uue teose, mis analoogselt kogumikega on autoriõigusega kaitstav ega riku sellisena hageja õigusi.

1. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ning ringkonnakohtu otsus muutmata. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus ja maakohtu vaheotsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ja asi saata TsMS § 691 p 4 alusel uueks läbivaatamiseks samale maakohtule.
3. Ringkonnakohus luges ekslikuks kostja seisukoha, et

§ 29

lg-s 1 sätestatud autorsuse eeldus ei kehti juriidilisest isikust autorile

§ 4lg 3 p-s 22 toodud teoste suhtes (välja arvatud andmebaas).

Ringkonnakohus on ka leidnud, et kuna hageja on vaidlusaluse teose oma nime all avaldanud, siis kuulub valemilehtede autorsus eeldatavasti talle ja kostja, soovides seda vaidlustada, peab tõendama vastupidist. Samale järeldusele on jõudnud ka maakohus, leides, et teose kaitstust autoriõigusega eeldatakse

§ 4

lg 6 ja § 29 lg 1 järgi ja tõendamiskohustus lasub teose autoriõigusega kaitstuse vaidlustajal ehk praegusel juhul kostjal. Maakohus leidis, et tõendamaks asjaolu, et hageja ei ole teose autor, peaks kostja välja tooma, kes on teose autor. Kolleegium ei nõustu eelnimetatud seisukohtadega. Tulenevalt

§ 28

lg-st 2 on teose autoriks füüsiline isik või füüsilised isikud, kes on selle teose loonud. Seega saab teose autoriks olla füüsiline isik. Juriidilisele isikule saavad aga osal juhtudel kuuluda autoriõigused.

§ 29

lg 1 kohaselt eeldatakse isiku, kes avaldab teose oma nime all või oma üldtuntud pseudonüümi või autorimärgi all, autorsust, kuni pole tõendatud vastupidist. Tõendamiskohustus lasub autorsuse vaidlustajal. See, mida tähendab õigus autorsusele, on sätestatud

§ 12

lg 1 p-s 1, mille kohaselt teose autoril on õigus esineda üldsuse ees teose loojana ja nõuda teose loomise fakti tunnustamist teose autorsuse seostamise teel tema isiku ja nimega teose mis tahes kasutamisel. Kolleegium märgib, et

§ 29lg 1 eesmärgiks on seostada teose autor (füüsiline isik) ja tema looming.

Seega ei kohaldu

§ 29lg-s 1 nimetatud eeldus juriidilise isiku puhul.

Juriidiline isik saab olla autoriõiguse omaja kas autoriõiguse seaduse konkreetsete sätete alusel (nt on tegemist töökohustuste täitmise korras loodud teosega (§ 32)) või on autor(id) lepingu alusel oma õigused isikule loovutanud. Seega ei pea kostja tõendama, et valemilehtede autorsus ei kuulu hagejale. Kostja tõendamiskohustus ei tulene

§ 29lg-st 1, kuna hageja ei ole füüsiline isik, kes saaks olla teose autoriks.

Juriidiline isik saab olla kollektiivse teose puhul isikuks, kellele kuulub autoriõigus (

§ 31lg 2).

Kuna kohtud on jaganud valesti tõendamiskoormuse ja jätnud seetõttu tuvastamata, kes on vaidlusaluste teoste autor(id) ja kuidas on hagejale autoriõigus vaidlusalustele valemilehtedele üle läinud, tuleb kohtute otsused materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Asja uuel läbivaatamisel tuleb kindlaks teha muu hulgas see, kes on vaidlusaluste valemilehtede autorid ja kas hagejale kuulub autoriõigus vaidlusalustele valemilehtedele. Kolleegium leiab, et vaidlusaluste valemilehtede puhul võib olla tegemist autoriõiguse seadusega kaitstavate teostega. Kolleegium nõustub kohtute põhjendustega valemilehtede sarnasuse kohta. Kohtud on vaidlusaluste valemilehtede sarnasust hinnanud ega ole seejuures rikkunud menetlusnorme. 15. Kolleegium peab vajalikuks selgitada ka

§-s 817 sätestatud isikute ringi, kellele kuulub teose õigusvastase kasutamise korral nõudeõigus.

§ 817

lg 1 kohaselt võib autor või autoriõigusega kaasnevate õiguste omaja teose või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti õigusvastase kasutamise korral muu hulgas nõuda: 1) teose või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti õigusvastase kasutamisega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist vastavalt võlaõigusseaduse §-le 1043; 2) teose või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti õigusvastase kasutamise lõpetamist ja edasisest rikkumisest hoidumist vastavalt võlaõigusseaduse §-le 1055; 3) teose või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti õigusvastase kasutamise teel saadu väljaandmist vastavalt võlaõigusseaduse §-dele 1037 ja

1. Kuigi viimati nimetatud sätetes pole eraldi nimetatud autoriõiguse omajat, siis seadust süsteemselt tõlgendades võib asuda seisukohale, et nõudeõigus kuulub teose õigusvastase kasutamise korral autorile või autoriõiguse omajale.
2. Maakohus on vaheotsusega tunnustanud hageja nõude põhjendatust. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata, täiendades maakohtu otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus märkis muu hulgas, et on alust järeldada, et kostja on rikkunud hagejale kuuluvaid õigusi. TsMS § 449 lg 1 kohaselt, kui menetluses on hagi raha saamiseks, eelkõige tekitatud kahju hüvitamiseks ja nõutava rahasumma suuruse tõendamine on väga kulukas või keerukas ja nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta on kohtul võimalik otsust teha, võib kohus poole taotlusel teha vaheotsuse nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta. TsMS § 449 lg 2 kohaselt on vaheotsus nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Nõude põhjendatuse vaheotsusega tunnustamise korral jätkab kohus menetlust nõude suuruse üle ja teeb selle kohta otsuse. Kui kohus tunnustab nõude põhjendamatust, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. Hageja palus teha vaheotsuse, millega tunnustada hageja õigust nõuda kostjalt kahju hüvitamist ja õigusrikkumisega saadud tulu väljaandmist. Kohtud on tuvastanud vaid selle, et tegemist on autoriõiguse rikkumisega. TsMS § 449 lg-test 1 ja 2 tulenevalt tuleb kahju hüvitamise nõude kohta tehtavas vaheotsuses tuvastada kõik kahju hüvitamise eeldused, kuivõrd nõude põhjendatuse kindlakstegemise vaheotsusele järgnevas menetluses lahendab kohus üksnes vaidluse nõude suuruse üle (vt nt Riigikohtu
3. veebruari
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-179-10, p 14; Riigikohtu
5. novembri
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-94-08, p 10). Kolleegium jääb selle tõlgenduse juurde. Kuna kohtud on tuvastanud vaid rikkumise, jätnud aga selgelt tuvastamata muud kahju hüvitamise ning rikkumisega saadud tulu väljaandmise nõude eeldused (kahju hüvitamise nõude puhul kahju tekitamine, selle õigusvastasus ja kahju tekitaja süü, rikkumisega saadud tulu väljaandmise nõude puhul rikkuja teadmine või teadma pidamine oma õigustuse puudumisest), ei ole kohtud tuvastanud vaheotsuse tegemiseks vajalikke eeldusi.
7. Hagihinna puhul on lähtutud sellest, et tegemist on mittevaralise nõudega. Hageja on hagiavalduses palunud kohustada kostjat lõpetama vaidlusaluseid valemilehti sisaldavate vihikute tootmine ja turustamine, mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitis tekitatud kahju eest ja õigusrikkumise teel saadud tulu ning VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras viivise protsendina põhinõudest kuni nõude täitmiseni. Tuginedes TsMS § 449 lg-le 1, palus hageja teha kohtul vaheotsus, millega tunnustada hageja õigust nõuda kostjalt kahju hüvitamist ja õigusrikkumisega saadud tulu väljaandmist. Kahju hüvitamise ja õigusrikkumisega saadud tulu väljaandmise nõuded on varalised nõuded. Kui maakohtus selgub, missugune on eelnimetatud varaliste nõuete puhul tegelik hagihind, on maakohtul TsMS § 147 lg 3 alusel õigus nõuda hagejalt vähem tasutud riigilõivu tasumist. TsMS § 179 lg 1 alusel on asja lahendaval kohtul õigus vähem tasutud riigilõiv kohustatud isikult välja nõuda ka asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega.
8. Kuna asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada.
9. Kautsjoni on tasunud kostja eest Osaühing Advokaadibüroo Luberg ja Päts. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon avalduse lahendanud kohtu määruse alusel muule isikule menetlusosalise korraldusel. Korralduse puudumisel tuleb kostja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon kostjale. Lea Laarmaa, Henn Jõks, Ants Kull