RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbiv

§ 22lg 3), Kar

S § 344 lg 1 ning § 345 lg 1 järgi Tallinna Ringkonnakohtu

1. septembri
2. a otsus kriminaalasjas nr 1-09-21879 Karin Särava ja Argo Särava kaitsja vandeadvokaat Ants Nõmmik, kassatsioon Prokuratuur, esindaja Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Elle Keeman
3. jaanuar 2012, kirjalik menetlus
4. Tühistada Pärnu Maakohtu
5. aprilli
6. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
7. septembri
8. a otsused osas, millega: 1.1 Argo Särav tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 386 lg 1-§ 22 lg 3 (§

§ 22lg 3) järgi; 1.2 Argo Säravale mõisteti Kar

S § 64 lg 1 alusel liitkaristuseks rahaline karistus 80 päevamäära summas 256 eurot; 1.3 Argo Säravalt mõisteti solidaarselt Marika Saare ja Karin Säravaga Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) kasuks välja 235 250 eurot ja 85 senti; 1.4 Argo Säravalt mõisteti kriminaalmenetluse kuluna riigi kasuks välja 1392 eurot 32 senti määratud kaitsja tasu katteks. 2. Mõista Argo Särav süüdistuses KarS § 386 lg 1-§ 22 lg 3 (§

§ 22lg 3) järgi õigeks. 3. Mõista Argo Säravale Kar

S § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi mõistetud üksikkaristustest KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuseks rahaline karistus 40 päevamäära summas 128 (ükssada kakskümmend kaheksa) eurot. Jätta see karistus KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi kolme aasta pikkuse katseajaga täitmisele pööramata.

1. Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) tsiviilhagi Argo Särava vastu jätta läbi vaatamata.
2. Mõista Argo Säravalt Eesti Vabariigi kasuks välja 600 (kuussada) eurot määratud kaitsjale esimese astme kohtu menetluses riigi õigusabi osutamise eest määratud tasu katteks. Ülejäänud osas jätta see menetluskulu riigi kanda.
3. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.
4. Kassatsioon rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. Karin Särav ja Marika Saar anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 386 lg 1 (§ 3891 lg 1) järgi selles, et nemad OÜ Fineroc juhatuse liikmetena esitasid Argo Särava kaasabil maksustamisperioodidel detsember 2002 kuni august 2003 OÜ Fineroc maksudeklaratsioonides tahtlikult valeandmeid. Valeandmete esitamise tagajärjel jäi riigile maksudena laekumata 1 840 438 krooni, sh 747 738 krooni käibemaksu ja 1 092 700 krooni tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud väljamaksetelt. Valeandmete esitamine seisnes kokkuvõtlikult selles, et K. Särav ja M. Saar deklareerisid maksustamisperioodide detsember 2002 kuni juuli 2003 kohta esitatud OÜ Fineroc käibedeklaratsioonides osaühingu poolt kaupade ja teenuste soetamisel tasutud käibemaksu (sisendkäibemaksu) tegelikust suuremana, samuti jätsid deklareerimata osa müügikäibest. Lisaks jätsid K. Särav ja M. Saar maksustamisperioodidel detsember 2002 kuni august 2003 OÜ Fineroc tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonides ettevõtlusega mitteseotud kuluna deklareerimata väljamaksed, mis osaühing oli teinud nõuetele mittevastavate algdokumentide alusel maksumaksjaga seotud isikutele K. Säravale ja M. Saarele, samuti I. K.-le.
6. Argo Särav anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 386 lg 1-§ 22 lg 3 (§

§ 22lg 3), § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuritegudes. Kar

S § 386 lg 1-§ 22 lg 3 (§

§ 22lg 3) järgi süüdistati A.

Säravat selles, et tema, osaledes OÜ Fineroc majandustegevuses, aitas kaasa M. Saare ja K. Särava poolt OÜ Fineroc maksudeklaratsioonides valeandmete esitamisele. A. Särava kaasaaitamistegu seisnes süüdistuse kohaselt selles, et tema sõlmis ajavahemikul

1. detsembrist 2002 kuni
2. juulini 2003 OÜ Fineroc nimel suulisi ja kirjalikke kokkuleppeid kaupade ja teenuste müügiks. Seejuures esitas A. Särav erinevatele äriühingutele OÜ Fineroc nimel arveid. Nendel arvetel, samuti kassa sissetuleku orderite kviitungitel sularaha kättesaamise kohta ning lepingutel võltsis A. Särav 26 korral M. Saare allkirja. Samuti lasi A. Särav esitatud arvete alusel OÜ Fineroc tehingupartneritel raha tasuda OÜ Fineroc pangakontodele, mille kasutusõigus oli osaühingu juhatuse liikmetel M. Saarel ja K. Säraval. Need summad võtsid OÜ Fineroc vastutavad isikud osaühingu pangakontodelt välja ja jätsid maksudeklaratsioonides kajastamata, ehkki raha kasutamise kohta puuduvad nõuetekohased kuludokumendid.
3. Pärnu Maakohtu
4. aprilli
5. a otsusega tunnistati nii M. Saar kui ka K. Särav süüdi KarS § 386 lg 1 (§ 3891 lg 1) järgi ja mõlemat süüdistatavat karistati rahalise karistusega 40 päevamäära ehk 128 eurot. KarS § 73 lg 1 alusel jättis kohus mõistetud karistused tingimisi 3-aastase katseajaga täitmisele pööramata. Sama kohtuotsusega tunnistati A. Särav süüdi KarS § 386 lg 1-§ 22 lg 3 (§

§ 22

lg 3), § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi ning talle mõisteti kõikide kuritegude eest rahalised karistused, mille suurused olid vastavalt 40 päevamäära (128 eurot), 20 päevamäära (64 eurot) ja 20 päevamäära (64 eurot). KarS § 64 lg 1 alusel mõistis maakohus A. Säravale liitkaristuseks rahalise karistuse 160 päevamäära summas 512 eurot. KarS § 73 lg 1 alusel jättis kohus mõistetud karistuse tingimisi 3- aastase katseajaga täitmisele pööramata. Maakohus rahuldas ka Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) tsiviilhagi ja mõistis M. Saarelt, K. Säravalt ja A. Säravalt solidaarselt Eesti Vabariigi kasuks välja 235 250 eurot 85 senti. 3.1 Maakohus leidis, et M. Saarele ja K. Säravale esitatud süüdistus OÜ Fineroc maksudeklaratsioonides valeandmete esitamises ja sellega 1 840 438 krooni suuruse maksude vähemlaekumise põhjustamises on tõendatud. Ajavahemikul

1. detsembrist 2002 kuni
2. juulini 2003 väljastasid K. Särav, M. Saar ja A. Särav OÜ Fineroc nimel erinevate kaupade müügi ja teenuste osutamise kohta arveid kokku 23 äriühingule ja 8 füüsilisest isikust ettevõtjale. See käive on aga jäetud osaühingu käibedeklaratsioonides osaliselt kajastamata. Samuti on
3. a detsembrikuust kuni
4. a augustini OÜ Fineroc pangakontodelt tehtud väljamakse I. K.-le, makstud pangakaardiga erinevate kaupluste arveid, tehtud väljamakseid sularahas K. Säravale ja M. Saarele, võetud sularaha pangakaartidega välja ning tehtud ülekandeid K. Särava isiklikule pangakontole. Loetletud väljamaksete kohta puuduvad nõuetekohased kuludokumendid, mis näitaksid kulude seost OÜ Fineroc ettevõtlusega. Samas ettevõtlusega mitteseotud kuluna neid väljamakseid deklareeritud pole. Nii OÜ Fineroc juhatuse liikmed kui ka A. Särav olid osaühingu tegevusega seotud, nad olid üksteise tegevusest teadlikud ja raha liikumine oli nende kontrolli all. Nende käitumise tulemusena esitati maksuhaldurile OÜ Fineroc käibemaksukohustuse kohta tahtlikult valeandmeid, varjates osaühingu käivet, suurendades alusetult sisendkäibemaksu ja jättes deklareerimata tulumaksu. Valeandmetega deklaratsioonid on allkirjastanud M. Saar või K. Särav, osa deklaratsioonidest on esitatud elektrooniliselt. Maksuhaldurile esitati valeandmeid eesmärgiga vähendada OÜ Fineroc maksukohustust. 3.2 Seoses A. Säravale esitatud süüdistusega maksukuriteole kaasaaitamises märkis maakohus järgmist. A. Särav, kes on K. Särava abikaasa ja M. Saare vend, sõlmis ajavahemikul
5. detsembrist 2002 kuni
6. juulini 2003 OÜ Fineroc nimel suulisi ja kirjalikke lepinguid kauba ja teenuste müügiks, esitades OÜ Fineroc nimel arveid erinevatele äriühingutele. Ühtlasi lasi A. Särav ostjatel kanda nende arvete alusel raha OÜ Fineroc pangakontodele, mille kasutamisõigus oli M. Saarel ja K. Säraval. Arvetel, aga ka kassa sissetuleku orderite kviitungitel sularaha kättesaamise kohta ja lepingutel võltsis Argo Särav kokku 26 korral M. Saare allkirja. OÜ Fineroc juhatuse liikmed M. Saar ja K. Särav olid teadlikud A. Särava korraldatud tehingutest ja nendega seotud raha liikumisest. M. Saar ja K. Särav võtsid tehingutelt laekunud summad pangaautomaatidest välja ja jätsid tekkinud maksukohustuse teadlikult deklareerimata. 3.3 Maakohus asus seisukohale, et käesolevas asjas on rikutud süüdistatavate EIÕK art 6 lg-st 1 tulenevat õigust menetlusele mõistliku aja jooksul, kuid rikkumine pole sedavõrd intensiivne, et see annaks alust süüdistatavad õigeks mõista või nende suhtes kriminaalmenetlus lõpetada. Küll tuleb mõistliku menetlusaja möödumise tõttu kergendada süüdistatavatele mõistetavaid karistusi.
7. Pärnu Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatavad A. Särav ja K. Särav. Mõlemad apellandid taotlesid enda õigeksmõistmist mõistliku menetlusaja möödumise tõttu.
8. Tallinna Ringkonnakohtu
9. septembri
10. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata, kuid täpsustati maakohtu otsuse resolutiivosa, lugedes A. Säravale KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud rahalise karistuse suuruseks 80 päevamäära summas 256 eurot. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga nii selles, et süüdistatavate õigust asja arutamisele mõistliku aja jooksul on rikutud, kui ka selles, et käesoleval juhul ei anna see rikkumine alust süüdistatavate õigeksmõistmiseks. Samuti luges kohtukolleegium põhjendamatuteks apellantide väited kohtuotsuse oletuslikkuse ja maakohtu ebaobjektiivsuse kohta. Maakohtu järeldused on põhjendatud ning kohtu siseveendumuse kujunemine kohtuotsuse pinnalt jälgitav. Samas leidis ringkonnakohus, et maakohus on teinud A. Säravale liitkaristuse mõistmisel arvutusvea, mis on kõrvaldatav KrMS § 337 lg 1 p 2 alusel. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
11. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni A. Särava ja K. Särava kaitsja vandeadvokaat Ants Nõmmik, kes taotleb oma kaitsealuseid puudutavas osas ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule. Kassaator ei nõustu kohtute seisukohaga, et mõistliku menetlusaja nõude rikkumine ei anna käesolevas asjas alust süüdistatavaid õigeks mõista. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT I
12. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kassatsioon on põhjendamatu ja selles märgitu ei anna alust vaidlustatud kohtuotsuseid tühistada. Kaitsja ei ole esitanud mingeid sisulisi argumente, mis seaksid kahtluse alla maakohtu ja ringkonnakohtu hinnangu, et mõistliku menetlusaja möödumine ning sellest tulenev süüdistatavate õiguste rikkumine on käesoleval juhul heastatav karistuse kergendamisega. Kohtud on menetlusaja ebamõistlikkuse tõttu mõistnud süüdistatavatele karistused, mis on selgelt väiksemad kui süüdistatavate süü suurus eeldaks, jättes need karistused lisaks ka KarS § 73 alusel tingimisi täitmisele pööramata. Kolleegiumi hinnangul ei saa väita, nagu poleks kohtute poolt kohaldatud õigusjärelm käesoleval juhul mõistliku menetlusaja nõude rikkumise heastamiseks piisav. II
13. KrMS § 3602 lg 3 kohaselt laiendab Riigikohus kriminaalasja läbivaatamise piire kõigile süüdistatavatele ja kõigile süüks pandavatele kuritegudele, sõltumata nende kohta kassatsiooni esitamisest, kui ilmneb materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millega on süüdistatava olukorda raskendatud, või kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Kolleegium leiab, et A. Säravat KarS § 386 lg 1-§ 22 lg 3 (§

§ 22

lg 3) järgi süüdi tunnistades on kohtud kohaldanud vääralt materiaalõigust, raskendades sellega süüdistatava olukorda. 9. Süüdistuse kohaselt aitas A. Särav OÜ Fineroc maksudeklaratsioonides valeandmete esitamisele kaasa sellega, et sõlmis OÜ Fineroc nimel erinevate äriühingutega lepinguid kaupade ja teenuste müügiks ning väljastas nendele äriühingutele OÜ Fineroc müügiarveid, lastes kaupade ja teenuste eest tasuda OÜ Fineroc pangakontole. Nii tekkinud käibe jätsid OÜ Fineroc juhatuse liikmed M. Saar ja K. Särav käesoleva otsuse punktis 1 märgitud asjaoludel osaühingu käibedeklaratsioonides kajastamata. Lisaks jätsid M. Saar ja K. Särav OÜ Fineroc tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonides näitamata A. Särava müügitehingutest laekunud raha arvel OÜ Fineroc pangakontolt tehtud väljamaksed, mis ei olnud seotud osaühingu ettevõtlusega. Kolleegium leiab, et tegu, mida kirjeldatakse A. Säravale KarS § 386 lg 1-§ 22 lg 3 (§

§ 22

lg 3) järgi esitatud süüdistuses, ei ole võimalik õiguslikult hinnata kaasaaitamisena K. Särava ja M. Saare poolt toime pandud maksude väärarvutusele. Seda järgmistel põhjustel.

1. KarS § 22 lg 3 kohaselt on kaasaaitaja isik, kes tahtlikult osutab teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole füüsilist, ainelist või vaimset kaasabi. Kolleegium on selgitanud, et kaasaaitamise objektiivsesse külge kuulub ka põhjuslik seos kaasaaitamisteo ja täideviimisteo vahel. Kaasaaitaja tegu peab avaldama mõju põhjusliku seose ahela arengule ning toetama selle arengut, ehkki pole nõutav, et ilma osavõtuteota oleks põhitegu üldse ära jäänud. Kaasaaitamisteona käsitletakse mitte üksnes sellist tegu, mis on täideviimisteo absoluutseks eelduseks, vaid ka sellist tegu, mis vaid toetab ja kinnitab täideviija tahtlust. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. märtsi
3. a otsus asjas nr 3-1-1-6-11, p 13.5).
4. Kaasaaitamisteo ja täideviimisteo vaheline põhjuslik seos eeldab lisaks naturalistlikule põhjuslikkusele ka seda, et põhiteo soodustamine oleks kaasaaitajale normatiivselt omistatav. Selleks peab kaasaaitamistegu tekitama õigushüvele õiguslikult taunitava ohu või seda suurendama. Normatiivse omistamise kriteerium peab hoolitsema selle eest, et täideviimisteos avalduvale ebaõigusele reageeriv karistusõigus lähtuks ultima ratio põhimõttest, ei haaraks elujuhtumeid liiga kaugelt ega hõlmaks osavõtutegudena riigi karistusvõimu alla sotsiaaladekvaatseid tegusid.
5. Pelgalt seda, kui isik müüb äriühingu nimel kaupu või teenuseid, ei saa käsitada kaasaaitamisena (KarS § 22 lg 3) maksude väärarvutusele (KarS § 386) või maksude maksmisest kõrvalehoidumisele (KarS § 3891), mis seisneb selles, et äriühingu pädev esindaja jätab ühingu maksudeklaratsioonides deklareerimata kõnealusest müügitegevusest tekkinud käibe või need ettevõtlusega mitteseotud väljamaksed, mis on tehtud müügi tulemusena äriühingule laekunud raha arvel. Kaupade või teenuste müümine iseenesest on sotsiaaladekvaatne tegevus, mis ei loo ega suurenda õiguslikult taunitavat ohtu maksude maksmisest kõrvalehoidumiseks. Pigem vastupidi: kaupade või teenuste müügita ei tekiks riigil ka käibemaksu- ja tulumaksunõuet, mille sissenõutavuse tagamisele KarS § 386 (§ 3891) lõppastmes suunatud on. Seega ei saa ka kaupade või teenuste müüki lugeda müügikäibe või müügist laekunud raha arvel tehtud väljamaksete deklareerimata jätmisele kaasaaitamiseks. Vastupidine tõlgendus viiks karistusseaduse määratletusnõude rikkumiseni. Näiteks võiks sellisel juhul kõne alla tulla võimalus tunnistada maksukuriteole kaasaaitajana süüdi poemüüja, kes kaupu müües vähemalt peab võimalikuks ja möönab (KarS § 16 lg 4), et poepidaja kaupade eest saadud raha täies ulatuses käibedeklaratsioonides ei deklareeri, või tootmistööline, kes täidab oma tööülesandeid, ehkki ta peab võimalikuks ja möönab, et tööandja jätab tema valmistatava toodangu müügist tekkiva käibe osaliselt või täielikult deklareerimata.
6. Seetõttu ei ole ka tegu, mida kirjeldatakse A. Säravale KarS § 386 lg 1-§ 22 lg 3 (§

§ 22

lg 3) järgi esitatud süüdistuses (vt käesoleva otsuse punkt 2), õiguslikult käsitatav kaasaaitamisena otsuse punktis 1 osutatud maksukuriteole. Kõnealuse kaasaaitamissüüdistuse kontekstis pole mingisugust tähendust ka asjaolul, et A. Särav võltsis müügiarvetel ja muudel dokumentidel M. Saare allkirja. Järelikult tuleb A. Särav KarS § 386 lg 1-§ 22 lg 3 (§

§ 22lg 3) järgi õigeks mõista. 14. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes Kr

MS § 361 lg 1 p-st 7 ja § 362 p-st 1, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu ja Pärnu Maakohtu otsused A. Särava süüditunnistamises KarS § 386 lg 1-§ 22 lg 3 (§

§ 22lg 3) järgi ning mõistab A. Särava selles süüdistuses õigeks. Sellest tulenevalt mõistab kolleegium A. Säravale Kar

S § 64 alusel uue liitkaristuse, kuid jätab selle sarnaselt maakohtule ja ringkonnakohtule tingimisi 3-aastase katseajaga täitmisele pööramata.

1. Kuna A. Särava õigeksmõistmine puudutab tegu, mis on ka Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) tsiviilhagi aluseks, tuleb kannatanu tsiviilhagi osas, milles see on esitatud A. Särava vastu, KrMS § 310 lg 2 alusel läbi vaatamata jätta.
2. KrMS § 191 lg 3 sätestab, et kohtuotsuse peale esitatud apellatsiooni või kassatsiooni läbi vaadates võib ringkonnakohus või Riigikohus teha uue kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse kulude vaidlustamisest sõltumata. Riigikohus on varem asunud seisukohale, et süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. detsembri
4. a otsus asjas nr 3-1-1-61-08, p 19.1). Kuna Riigikohus mõistab A. Särava ühes talle süüksarvatud teos õigeks, tuleb vähendada ka summat, mille maakohus A. Säravalt kriminaalmenetluse kulude (määratud kaitsja tasu) katteks riigi kasuks välja mõistis. Arvestades A. Särava süüditunnistamise suhet süüdistuse kogumahtu, leiab kolleegium, et A. Särav peab esimese astme kohtus kaitsjale määratud tasust (1392 eurot 32 senti) riigile KrMS § 180 lg 1 alusel hüvitama 600 eurot. Ülejäänud osas - summas 792 eurot 32 senti - tuleb kõnealune menetluskulu jätta KrMS § 181 lg 1 alusel riigi kanda. Priit Pikamäe, Ott Järvasaar, Eerik Kergandberg