) § 123 lg 1 p 3 alusel, s.o elama asumiseks püsivalt Eestis elava täisealise lapse juurde, kui vanem vajab hooldust ja tal ei ole võimalik seda saada oma asukohajärgses riigis. P. ja N. Dmitruk lähedaseks sugulaseks on nende Eesti kodanikust tütar.
N. Dmitrukile keelduti elamisloa andmisest
Otsustes leiti, et kuigi tähtajalise elamisloa taotlustele lisatud dokumentidega on tõendatud, et P. Dmitruk ja N. Dmitruk vajavad kõrvalabi ja hooldust, puudub
Dmitrukile ja N. Dmitrukile tähtajalise elamisloa andmiseks.
lõige 5 sõnastab imperatiivselt, et elamisloa andmiseks elama asumiseks Eestis elava lähedase sugulase juurde keeldutakse, kui Eestis elav lähedane sugulane või elamisluba taotlenud välismaalane ei vasta välismaalaste seaduses sätestatud tingimustele või ei ole täidetud muu elamisloa andmise tingimus, elamisloa taotlus ei ole põhjendatud või esineb muu elamisloa andmisest keeldumise aluseks olev asjaolu. Seega on seaduses sätestatud konkreetsed tingimused, millal keeldutakse tähtajalise elamisloa andmisest. Politsei- ja Piirivalveamet jättis
lg 1 p 3 alusel, ei ole keeldumisel võimalik viidata
Abiprogrammi raames Eestist lahkumise kohustuse võtmist kaebajate poolt ei saa tõlgendada selliselt, et kaebajad on loobunud ka
§-s 123 ette nähtud võimalusest saada abivajaduse korral hooldust ja tuge oma lastelt, kellest üks on Eesti Vabariigi kodanik ja teine elab Eestis tähtajalise elamisloa alusel. Vaatamata asjaolule, et vastustaja tugineb diskretsiooni puudumisele
lg 9 p 4 kohaldamisel, on kaebaja lastele, kes samuti abiprogrammis osalesid, väljastatud elamisluba ning antud kodakondsus; 3) abiprogrammis osalemisest alates on kaebajate tervislik seisund oluliselt muutunud. Kaebajatel on tuvastatud töövõimetus 80% ja 60% ning arstitõenditest nähtuvalt vajavad nad pidevalt kõrvalist abi. Seda asjaolu on kinnitatud ka vaideotsuses; 4) lahkumisettekirjutuse täitmata jätmist ei saa käsitada
lg 5 on imperatiivne säte, mida ei ole
Vastustaja on õigesti tuvastanud kaebajatel elamisloa andmisest keeldumise aluste esinemise.
lg 4 p 7 võimaldab erandina elamisloa andmist ning ka
lg 4 p 2 võib olla teatud määral kaalumise objektiks, kuid kaebajate puhul tuleb veel arvestada, et nende suhtes on juba 26. märtsil 2004 tehtud kehtiv lahkumisettekirjutus, mida kaebajad ei ole täitnud. Nimetatud fakt iseenesest on piisav tõendamaks, et kaebajad ei austa Eesti riigi seadusi ja põhiseaduslikku korda, mistõttu vastustajal ei olnud vaja kaebajatest lähtuvat ohtu Eesti riigi julgeolekule eraldi põhjendada. Ka
lg 9 p 4 välistab kaebaja suhtes
Välistada ei saa abiprogrammis osalenud isiku õigust asjaolude muutumisel taotleda elamisluba
lg 1 p 3 alusel, kuid see võiks tulemuslik olla, kui isik on abiprogrammi raames saadu Eesti riigile täies ulatuses tagastanud; 2)
lg 1 p 3 järgi omab elamisloa väljastamisel tähtsust ka see, kas kaebajatel on võimalik saada hooldust oma asukohajärgses riigis või muus riigis. Mõiste "hooldus" all tuleb mõista tervisega seotud hoolitsust ning seda ei saa samastada rahalise abiga. Puudub alus kahelda, et kaebajatega Eestis ühes majas elavad lapsed abistavad kaebajaid igapäevaelu toimingutes ja majapidamistöödes, kuid tõendatud ei ole, et samasugune abi ei ole kaebajale kättesaadav Venemaal. N. Dmitrukil on Vene Föderatsioonis täisealine tütar. Kuigi tegemist pole P. Dmitruki tütrega, tuleb arvestada, et kaebajate näol on tegemist perekonnaga, kelle abivajadust ei ole võimalik isikuti lahutada. Seega ei saa P. Dmitrukil Venemaal järeltulijate puudumist pidada määravaks. Lisaks puudub alus kahelda, et ka Vene Föderatsioonis on toimiv tervise- ja hooldussüsteem, mis võimaldab pensionäride abistamist ka järeltulijate puudumise korral; 3) haldusasjas nr 3-07-336 ei tuvastatud, et kaebajatel on võimatu asuda elama Vene Föderatsiooni. Ühtegi täiendavat tõendit hoolduse võimatuse kohta kaebajad esitanud ei ole. Seega ei ole täidetud ka
märtsi 2009. a otsusega halduskohtu eelnimetatud otsus tühistati, nõustus ringkonnakohus eelmärgitu osas halduskohtuga. Vastustaja on läinud nende kohtuotsustega vastuollu; 2) kohus on vastuoluliselt nõustunud, et abiprogrammis osalemine ei võta kaebajatelt õigust taotleda elamisluba
lg 1 p 3 alusel, kuid seejärel asunud seisukohale, et kaebajad peaksid olema abiprogrammi raames võetud kohustusest vabanemiseks saanud Eesti Vabariigilt nõusoleku ning saadu tagastanud. Kaebajad said Vene Föderatsioonis elamispinna, mitte raha elamispinna soetamiseks, ning abiprogramm baseerus rahvusvahelise fondi vahenditel, mistõttu ei tule raha tagastada Eesti Vabariigile. Samas ei ole see küsimus käesoleva vaidlusega seotud; 3) küsimus ei ole ka selles, kas kaebajatel on võimalik Vene Föderatsioonis hooldust saada, vaid selles, et kaebaja väljasaatmine ja lahutamine nende lastest rikub nii kaebajate kui ka nende laste õigust era- ja perekonnaelu puutumatusele. Kohus lähtus üksnes formaalsest asjaolust, et N. Dmitrukil on Vene Föderatsioonis tütar, kes on kohustatud oma vanema eest hoolitsema. Eestis elavad lapsed täidaksid hoolitsemiskohustust aga vabatahtlikult; 4)
lg 5 sisustamisel tuleb arvestada, et
puhul on tegemist tähtajalise elamisloa andmise üldiste alustega ning
§-d 121 kuni 124 kujutavad endast erisätteid, mille sisustamisel kohaldatakse üldsätteid üksnes ulatuses, mis on kooskõlas eriregulatsioonide ning nende eesmärkidega; 5) asudes kontrollima
Nimelt ei ole vastustaja nimetatud sättes toodud nõuete mittetäitmist ette heitnud ning see küsimus ei ole kohtumenetluse ese. 6. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebused, tühistas halduskohtu otsused ning tegi uue otsuse, millega tühistas Politsei- ja Piirivalveameti vaidlustatud otsused ja tegi Politsei- ja Piirivalveametile ettekirjutuse vaadata P. Dmitruki ja N. Dmitruki tähtajalise elamisloa taotlused uuesti läbi. Ringkonnakohus mõistis Politsei- ja Piirivalveametilt P. Dmitruki ja N. Dmitruki kasuks välja menetluskulud 575,20 eurot. Ringkonnakohus põhjendas otsust järgmiselt: 1) vaidluse esemeks on otsused, mis puudutavad üksnes kaebajate õigust saada tähtajaline elamisluba
Varasemate jõustunud kohtulahenditega on tuvastatud, et elamisloa andmisest keeldumine ei piira kaebajate õigust era- ja perekonnaelule, samuti, et kaebajate tervislik seisund võimaldab neil Eestist lahkuda. Ka on kohtulahenditega kindlaks tehtud, et kaebajate puhul esinevad
lg 4 p-s 7 ning § 12 lg 9 p-s 4 nimetatud alused elamisloa andmisest keeldumiseks. Nimetatud küsimuste juurde puudub vajadus käesoleva vaidluse puhul tagasi pöörduda. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajate rõhuasetusega, et oluline pole mitte küsimus kaebajate võimalusest saada Venemaal hooldust, vaid nende era- ja perekonnaelu rikkumisest.
lg 1 p 3 kohaldamise eeldused on väga konkreetsed: isik peab vajama hooldust ning tal ei ole võimalik seda hooldust saada oma asukohajärgses riigis. Üksnes siis, kui nimetatud eeldused on täidetud, saab vastustaja asuda kaaluma elamisloa andmise võimalikkust; 2) vastustaja on vaideotsuses leidnud, et tähtajalise elamisloa taotlusele lisatud dokumentidega on tõendatud, et kaebajad vajavad pidevat kõrvalabi ja hooldust. Nimetatud küsimus ei ole ka kohtumenetluses vaidluse all. Järelikult taandub vaidlus
lg 5 kohaldamisele, kitsamalt sellele, kas elamisloa andmisest keeldumisel oli põhjendatud viidata
lg 4 p-dele 2 ja 7, § 12 lg 9 p-le 4 ning tugineda asjaolule, et vajalikku hooldust on võimalik saada ka Venemaal; 3)
lg-t 5 ei tule tõlgendada imperatiivse normina, mis igal juhul välistab elamisloa andmise, kui esineb mõni normis nimetatud asjaolu. Riigikohus on 18. mai 2000. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-11-00 leidnud
lg-le 8 vastava normi ("Elamisloa andmisest keeldutakse, kui taotluse suhtes otsuse tegemise ajaks on sisserände piirarv täitunud") tõlgendamisel, et teatud eeldustel ei saa üksnes sisserände piirarvu täitumise tõttu elamisloa andmisest keelduda (p 4). Samuti on Riigikohus
lg 1 p 3 alusel elamisluba taotlev isik vajab hooldust ning tal ei ole võimalik seda muus riigis saada, peab vastustajal sõltumata
lg 5 aluste olemasolust olema võimalik kaaluda elamisloa andmise üle, sest kaalutlusõiguse puudumine võib kaasa tuua põhiseaduse vastase olukorra, mis ohustab elamisloa taotleja elu, tervist ning inimväärikust; 4)
kohaldub kõigi välismaalaste suhtes; 5) kaebajate puhul on keeldumise alustena viidatud
lg 4 p-dele 2 ja 7 ning lg 9 p-le 4.
lg 4 p 7 ning lg 9 p 4 esinemine on varasemate kohtulahenditega kindlaks tehtud ning käesolevas asjas tuleb üksnes hinnata, kas need õigustavad elamisloa andmisest keeldumist ka
Kuigi vastustaja on otsustes tuginenud ka
lg 4 p-le 7, on põhjendustest tulenevalt ilmne, et oluliseks takistuseks see elamisloa andmise küsimuses pole osutunud, kuivõrd vastustaja ei käsitle kaebajaid ohuna Eesti julgeolekule. Keelduvate otsuste tegemise puhul on keskset rolli mänginud
lg 9 p 4; 6) halduskohus on leidnud, et
lg 9 p 4 esinemine ei välista alati
Ringkonnakohus nõustub sellega, kuid leiab, et selleks pole vajalik, et abiprogrammi raames saadu eelnevalt Eestile tagastataks. Kaebajad on õigesti märkinud, et Eesti ei ole abiprogrammiga seoses kulutusi kandnud ning ei saa järelikult ka mingit hüvitust nõuda. Lahkumishüvitise, mis tasuti kaebajatele Eesti riigi poolt, on kaebajad tagastanud.
lg 9 p 4 ei saa tõlgendada selliselt, et abiprogrammis osalejatele on välistatud elamisloa saamine kõigil alustel. Seejuures poleks kohustus võõrandada enne Eestisse asumist oma Venemaal asuv eluruum proportsionaalne, kuna elamisluba väljastatakse tähtajaliselt ning elamisloa andmiseks olevad asjaolud, nt vajadus hoolduse järele, võivad ära langeda, mistõttu tuleb isikul Eestist lahkuda; 7)
lg 4 p 2 (elamisluba ei anta välismaalasele, kes ei järgi põhiseaduslikku korda ning ei täida Eesti seadusi) ei võimalda samuti kaalutlusõiguse kohaldamist. Kuid ringkonnakohtu hinnangul on nimetatud sätte imperatiivne kohaldamine kaebajate suhtes põhjendamatu.
lg 10 p 4 näeb diskretsiooninormina elamisloa andmisest keeldumise alusena ette olukorra, kus isik on rikkunud Eestis viibimise ja Eestist lahkumise tingimusi. Vastustaja tugineb
lg 4 p 2 kohaldamisel asjaolule, et kaebajad on kaua seadusliku aluseta Eestis viibinud ning pole neile tehtud lahkumisettekirjutust täitnud. Samas on ebaselge, miks pole vastustaja pidanud vajalikuks seejuures lähtuda hoopis
lg 10 p-st 4; 8) vaidlustatud haldusaktides märgitakse veel, et kaebajate Eestis viibivad täisealised lapsed saavad oma ülalpidamiskohustust täita ka siis, kui vanemad on Venemaal, ning et N. Dmitrukil on Venemaal täisealine tütar, kes võib tagada vajaliku hoolduse. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et
Normis on silmas peetud vajadust füüsilise hoolduse järele. Seega on vastustaja viited Eestis elavate laste ülalpidamiskohustusele asjakohatud. Küsimus saab olla üksnes selles, kas kaebajatel oleks vajalik hooldus kättesaadav ka Venemaal. Ainuüksi N. Dmitrukil Venemaal täisealise tütre olemasolu hoolduse võimalikkust Venemaal ei tõenda. Miks kaebajad leiavad, et eelnimetatud tütar oma ema ja viimase abikaasa eest hoolitsemisega hakkama ei saa, toimiku materjalidest ei nähtu. Nimetatud küsimusele pole tähelepanu pööranud ka vastustaja; 9) ringkonnakohtul ei ole võimalik veenduda, et vastustaja on teinud kaalutlusvigadeta otsused. Otsustest ei nähtu, mil määral on vastustaja tuginenud
lg 4 p 2, lg 9 p 4 ning
Olemasolevad tõendid ei tekita samuti veendumust, et
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. Politsei- ja Piirivalveamet palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega jätta P. Dmitruki ja N. Dmitruki kaebus rahuldamata. Kassaator väidab järgmist: 1) P. Dmitruki ja N. Dmitruki suhtes kuulub kohaldamisele
P. Dmitruk ja N. Dmitruk on ühemõtteliselt loobunud mis tahes õigusest jääda Eestisse ja see on nimetatud sätte kohaldamise aluseks. Analoogilises olukorras elamisloa andmisest keeldumist on pidanud õiguspäraseks ka Euroopa Inimõiguste Kohus lahendites Dorochenko vs. Estonia ja Mikolenko vs. Estonia; 2) analoogiline, kaalutlusõigust mittevõimaldav regulatsioon on ka 1. oktoobrist 2010 kehtima hakanud uues välismaalaste seaduses (§ 123 p 5). Seega on seadusandja tahe jätkuv; 3) kuigi tähtajalise elamisloa taotlusele lisatud dokumentidega on tõendatud, et P. Dmitruk ja N. Dmitruk vajavad kõrvalabi ja hooldust, pole tulenevalt imperatiivse iseloomuga
Perekonnaseadus ega põhiseadus ei sätesta, et täisealiste laste ülalpidamiskohustus peab piirduma üksnes abi osutamisega Eestis või et sellest nõudest lähtuvalt peavad vanemad elama just Eestis täisealiste laste juures. Nad saavad tugineda laste hoolitsusele ka Vene Föderatsioonis elades. Lisaks materiaalsele ülalpidamisele on võimalik palgata ka põetaja ning taotleda kodakondsusjärgselt riigilt sotsiaalteenuseid ja -hüvesid ja arstiabi. N. Dmitruki vanem tütar elab Vene Föderatsioonis ja tal on samuti ülalpidamiskohustus oma vanema ees. P. Dmitruki ja N. Dmitruki suhtes ei kuulu kohaldamisele
lg 1 p 3, sest pole leidnud tõendamist, et neil pole võimalik saada hooldust ja toetust oma kodakondsus- või asukohajärgses riigis; 4) kuigi tähtajalise elamisloa taotlusele lisatud dokumentidega on tõendatud, et P. Dmitruk ja N. Dmitruk vajavad kõrvalabi ja hooldust, puudub tulenevalt
lg-st 5 võimalus anda neile elamisluba; 5) õige on ringkonnakohtu seisukoht, et
lg 4 p 2 asemel tulnuks lähtuda
lg 10 pst 4.
Seda kasutati toetava lisaalusena.
Lähedaseks sugulaseks, kelle juurde asumiseks elamisluba taotleti (kutsujaks), oli nende Eestis elav Eesti kodanikust tütar. Politsei- ja Piirivalveamet keeldus P. Dmitrukile elamisloa andmisest sama seaduse § 12 lg 4 p-de 2 ja 7, § 12 lg 9 p 4 ning § 123 lg 5 alusel. N. Dmitrukile keelduti elamisloa andmisest sama seaduse § 12 lg 4 p-de 2 ja 14, § 12 lg 9 p 4 ning § 123 lg 5 alusel. 10. Kassatsiooniastmes pole vaidlust, et P. Dmitruki ja N. Dmitruki elamislubade taotluste lahendamisel sai kohaldada koostoimes
lg-ga 5 kaalutlusõigust võimaldavaid
Praegu pole vaidlust ka selle üle, et kaalutlusõigust mittevõimaldava
lg 4 p 2 asemel tulnuks lähtuda kaalutlusõigust võimaldavast
Vaieldakse selle üle, kas enne 1. oktoobrit 2010 kehtinud
lg 5 lubas kaalutlusõiguse alusel anda elamisloa
lg 1 p 3 alusel isikule, keda oli nimetatud
§-s 12 lg 9 p-s 4. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et P. Dmitrukile ja N. Dmitrukile elamislubade andmisest keeldumisel on keskne roll olnud
P. Dmitruk ja N. Dmitruk ning ringkonnakohus on seisukohal, et
lg 5 koostoimes
Politsei- ja Piirivalveamet ning halduskohus on vastupidisel seisukohal. 11.
lg 9 p-s 4 sätestatakse: "Tähtajalise elamisloa andmisest ja pikendamisest keeldutakse, kui: 4) isik on võtnud kohustuse Eesti Vabariigist lahkuda, saanud rahvusvahelise abiprogrammi kaudu elamispinna välismaal või saanud Eestist lahkumiseks toetust." Kolleegium on varasemas praktikas olnud seisukohal, et
lg 9 p 4 ei võimalda elamisloa andmise taotluse üle otsustamisel kaalutlusõigust (otsused haldusasjades nr 3-3-1-11-03, p 42; 3-3-112-03, p 13; 3-3-1-17-03, p 21). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. 12. Vaidlust ei ole, et P. Dmitruk ja N. Dmitruk on isikud, kes vastavad
Nad elasid Eestis aastast 1984, osalesid Ameerika Ühendriikide abiprogrammis ja lahkusid Eestist
lg-s 1 sätestatakse: "Välismaalasele võib anda tähtajalise elamisloa elama asumiseks Eesti kodanikust või pikaajalist elamisluba omava ja Eestis püsivalt elava välismaalasest lähedase sugulase juurde järgmistel juhtudel: 3) vanema või vanavanema elama asumiseks Eestis püsivalt elava täisealise lapse või lapselapse juurde, kui ta vajab hooldust ja tal ei ole võimalik seda saada oma asukohajärgses riigis või muus riigis ning tema või tema Eestis seaduslikult viibiva lapse või lapselapse püsiv legaalne sissetulek tagab tema ülalpidamise Eestis;". Vaidlust pole, et P. Dmitruk ja N. Dmitruk vajavad pidevat kõrvalabi ja hooldust. P. Dmitruk on kaotanud töövõimest 80% ja N. Dmitruk 60%. Ka vaideotsuse p-s 34 on Politsei- ja Piirivalveamet leidnud, et elamisloa taotlusele lisatud dokumentidega on tõendatud, et P. Dmitruk ja N. Dmitruk vajavad pidevat kõrvalabi ja hooldust. Samuti pole vaidlust selle üle, et kutsujaks olev tütar vastab välismaalaste seaduses sätestatud nõuetele ning et Eestis elab tähtajalise elamisloa alusel nende ühine poeg ja Vene Föderatsioonis N. Dmitruki tütar, kes on Vene Föderatsiooni kodanik. 14. Vabariigi Valitsuse 26. novembri 2002. a määrusega nr 364 vastu võetud "Tähtajalise elamisloa ja tööloa taotlemise, andmise, pikendamise ning kehtetuks tunnistamise korra ja välismaalase Eestist eemalviibimise registreerimise korra" § 16 lg 1 p 4 järgi peab vanem Eestisse lapse juurde elama asumiseks esitama kinnituse, et tal pole võimalik saada hooldust oma asukohajärgses riigis. Määruse see sõnastus erineb
Kolleegium on
lg 1 p 3 formuleeringu "tal ei ole võimalik seda saada oma asukohajärgses riigis või muus riigis" lahtimõtestamisel seisukohal, et juhul, kui taotleja elab Eestis, tuleb esitada kinnitus, et hooldust pole võimalik saada teises riigis. Otstarbetu oleks Eestis elavalt Eestis
lg 1 p 3 alusel elamisluba taotlevalt isikult nõuda kinnitust, et isikul pole võimalik saada hooldust Eestis. P. Dmitruk ja N. Dmitruk on elamisloa taotlemisel esitanud kinnituse, et neil pole võimalik saada hooldust teises riigis. 15.
lg-s 5 sätestatakse: "Elamisloa andmisest elama asumiseks Eestis elava lähedase sugulase juurde keeldutakse, kui Eestis elav lähedane sugulane või elamisluba taotlenud välismaalane ei vasta seaduses sätestatud tingimustele või ei ole täidetud muu elamisloa andmise tingimus, elamisloa taotlus ei ole põhjendatud või esineb muu elamisloa andmisest keeldumise aluseks olev asjaolu." Kolleegium on seisukohal, et
lg 5, nõudes elamisloa taotlenud välismaalase vastamist seaduses sätestatud tingimustele, on ühemõtteliselt seotud
lg 9 p-ga 4, mis imperatiivselt välistab elamisloa andmise samas sättes nimetatud isikutele. Imperatiivsena on sõnastatud ka
Seega tuleb ka
lg 1 p 3 alusel esitatud elamisloa taotlus kõikidel juhtudel jätta rahuldamata, kui taotluse esitaja vastab
Kuna
lg 5 on imperatiivne, siis ei olnud Politsei- ja Piirivalveametil õiguslikku võimalust anda P. Dmitrukile ja N. Dmitrukile tähtajalisi elamislube
Kolleegium märgib, et ka praegu kehtiva
p 5 välistab tähtajalise elamisloa andmise, kui isik on võtnud kohustuse Eesti Vabariigist lahkuda, saanud rahvusvahelise abiprogrammi kaudu elamispinna välismaal või saanud Eestist lahkumiseks toetust. Selline elamisloa andmise keeld laieneb ka juhtumile, kui elamisluba taotletakse
lg 1 p 3 alusel hooldust vajava vanemana elama asumiseks Eestis püsivalt elava täisealise lapse juurde.
lg 1 p 3 alusel elama asumist Eestis elava tütre juurde, siis tuleks asuda seisukohale, et elamisloa andmisest keeldumisega on küll riivatud P. Dmitruki ja N. Dmitruki õigust perekonnaelule ja eraelule, kuid pole seda õigust rikutud (vrd EIÕK neljanda osakonna
18. Põhiseaduse § 27 lg-s 5 sätestatakse: "Perekond on kohustatud hoolitsema oma abivajavate liikmete eest." Sellele kohustusele korrespondeeruvaks põhiõiguseks on põhiseaduse § 27 lg-st 5 tulenev perekonnaliikme õigus nõuda hoolitsust. Hoolitsuseks selle sätte mõttes on kolleegiumi arvates nii rahalise ülalpidamise osutamine kui ka hooldus ja abi igapäevaelus. Kolleegiumi arvates on põhiseaduse § 27 lg 5 kaitsealaga hõlmatud isiku õigus saada abivajaduse korral oma perekonnalt abi. Abivajadusest tingitud sõltuvussuhe vanemate ja täisealiste laste vahel on asjaolu, mida tuleb
Põhiseaduse § 27 lg 5 hõlmab vanemate ja täisealiste laste vastastikuseid hoolitsemisõigusi ja kohustusi, sõltumata sellest, kas nad elavad koos. Vastupidise tõlgenduse korral kanduks hädavajalikus mahus hoolitsemiskohustus põhiseaduse § 28 lg 2 ja inimväärikuse põhimõtte alusel üle riigile, mis poleks kooskõlas põhiseaduse § 27 lg 5 mõttega. Asjaolu, et praegune perekonnaseadus ega ükski teine seadus ei sätesta vanemate ja täisealiste laste vastastikust hoolitsemiskohustust, ei oma põhiseaduse § 27 lg 5 tõlgendamisel selles asjas tähtsust. Riigil pole põhiseadusest tulenevat takistust seadusega võtta hoolitsemiskohustus endale või panna see ka kohalikule omavalitsusele. Isegi kui riik pole täisealist last seadusega kohustanud vanema eest hoolitsema, riivab põhiseaduse § 27 lg-t 5 see, kui riik takistab täisealisel lapsel vabatahtlikult vanema eest hoolitsemast. Põhiseaduse § 27 lg-ga 5 tagatud põhiõiguse kandjaks on põhiseaduse § 9 lg-st 1 tulenevalt ka Eestis viibiv isik, kellel puudub seaduslik viibimisalus. Sellest, et isikute ülalpidamiskohustus ja sellele korrespondeeruv õigus ei sõltu viibimisaluse olemasolust, lähtub ka näiteks perekonnaseadus (§-d 96 kuni 100).
Sellise abi osutamist takistavateks säteteks on aga
22.
lg 1 p-s 3 peetakse silmas laste poolt hoolduse osutamist Eestis, mitte rahalise ülalpidamise osutamist välisriigis elavale vanemale.
lg 1 p-s 3 jätab aga täpsustamata, mida peetakse silmas hoolduse all, mida pole võimalik saada asukohajärgses riigis või muus riigis. 17. veebruaril 1999 vastu võetud välismaalaste seaduse muutmise ja täiendamise seaduse eelnõu Riigikogus menetlemise materjalidest vastust küsimusele ei leia. Kolleegium on seisukohal, et hoolduse all välisriigis peetakse
lg 1 p-s 3 silmas hooldust, mis on sarnane hooldusega, mille saamiseks taotletakse elamisluba
Sellisele seisukohale kallutab kolleegiumi see, et perekondade taasühinemist käsitleva direktiivi 2003/86/EÜ artikli 4 lg 2 alap-s 2 kõneldakse isikutest, kes ei saa päritolumaal oma sugulastelt piisavat tuge. Nimetatud direktiivile viidatakse ka praegu kehtiva välismaalaste seaduse, mille § 150 lg 1 p 3 on analoogiline varasema
lg 1 p-ga 3, seletuskirja III osa punktis 11, milles märgitakse seaduse täielikku kooskõlla viimist direktiiviga, ja ka seletuskirja V osas, milles väidetakse, et eelnõu vastab Euroopa Liidu õigusele. 23. Politsei- ja Piirivalveamet on kohtumenetluses olnud seisukohal, et P. Dmitrukil ja N. Dmitrukil on Venemaal võimalik hooldust saada Vene Föderatsioonis elavalt N. Dmitruki tütrelt. Lisaks on Politsei- ja Piirivalveameti arvates Vene Föderatsioonis võimalik palgata ka põetaja ning taotleda kodakondsusjärgselt riigilt sotsiaalteenuseid ja -hüvesid ja arstiabi. Lähtudes käesoleva määruse punktis 22 võetud seisukohast ei pea kolleegium
lg 1 p 3 kohaldamise eelduste kindlakstegemisel asjakohasteks Politsei- ja Piirivalveameti väiteid, mis seonduvad võimalustega palgata Vene Föderatsioonis põetaja või taotleda seal sotsiaalteenuseid ja hüvesid ning arstiabi.
lg 1 p 3 alusel elamisloa taotlemisel pole küsimus ravi (arstiabi) kättesadavusest. Kõne all on lähedaste poolt osutatava hoolduse võimalikkus välisriigis. Lähedaste poolt osutatava hoolduse võimalikkuse üle otsustamisel Politsei- ja Piirivalveamet eeldustest lähtuda ei saa. Võib küll olla võimalik leida välisriigi seaduse säte, mis kehtestab abstraktse normina laste hoolduskohustuse vanemate suhtes. Kuid pelgalt selle sätte põhjal pole võimalik otsustada, kas sättes nimetatud isikul lasub välisriigis ka õigusest tulenev tegelik hoolduskohustus, mis võib sõltuda suutelisusest osutada hooldust. Kolleegium märgib ka seda, et haldusmenetluse seaduse § 37 lg-test 1 ja 3 tulenevalt on isik kohustatud haldusorgani nõudmisel esitama tõendeid, mis on talle kättesaadavad. Kuna Politsei- ja Piirivalveamet ei ole Vabariigi Valitsuse 26. novembri 2002. a määrusega nr 364 vastu võetud korra § 5 lg 1 alusel täiendavaid tõendeid nõudnud ega ümber lükanud P. Dmitruki ja N. Dmitruki kinnitust, siis ei ole P. Dmitrukil ja N. Dmitrukil täiendavat tõendamiskohustust tekkinud. 25. Kohtumenetluse praeguses staadiumis on põhiküsimus, kas välismaalaste seadus tagab põhiseaduspärase, proportsionaalse tulemuse olukorras, kus
lg 1 p 3 alusel esitatud elamislubade taotlused tuleb tänu
Kolleegium ei näe mõistlikku põhjendust ega isegi legitiimset eesmärki sellele, miks tuleb
lg 1 p 3 alusel esitatud elamisloa taotlus igal juhul jätta rahuldamata, kui taotluse on esitanud
Isegi kui näha absoluutsel keelul legitiimset eesmärki, oleks olemas proportsionaalset õigustesse sekkumist võimaldav alternatiivne leebem lahendus. Selline lahendus seisneks võimaluses kaaluda abiprogrammis osalemist koos teiste elamisloa taotluse üle otsustamisel õiguslikku tähendust omavate asjaoludega. Kolleegium on seisukohal, et
lg 5 imperatiivsus võib praegusel juhul kaasa tuua põhiseaduse § 27 lg 5 rikkumise, sest sätte imperatiivsuse tõttu tuleb igal juhul ja seejuures sõltumata perekonnaliikmete poolt osutatava hoolduse vajadusest Eestis keelduda P. Dmitrukile ja N. Dmitrukile elamislubade andmisest. 26. Kolleegium arvab, et
lg 5 koostoimes § 12 lg 9 p-ga 4 võib olla vastuolus põhiseaduse § 27 lg-ga 5 ning §-ga 11 nende koostoimes osas, milles välistab
Seepärast annab kolleegium asja arutamiseks HKMS § 228 lg 1 p 3 ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 3 lg 3 alusel lahendada Riigikohtu üldkogule. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.