RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-1-1-2-12 Määruse kuupäev 20. veebruar 2012 Kohtukoosseis Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg Kohtuasi Taotlu

§ 424

kohaselt saab rahalise karistuse tasumist pikendada või ajatada mõjuvate põhjuste olemasolu korral süüdimõistetu taotlusel kuni ühe aasta võrra. Seda on arutatavas asjas tehtud juba süüdimõistva kohtuotsusega. Seega on kohus andnud maksimaalse pikkusega tähtaja rahalise karistuse ja menetluskulude tasumiseks. Kriminaalasi lahendati kokkuleppemenetluses ja süüdimõistetu oli kokkuleppe sõlmimisega nõus. Ringkonnakohus ei nõustunud määruskaebuses väidetuga, nagu oleks maakohus jätnud arvestamata kaitsja põhjendustega. Peamine põhjus, miks süüdimõistetu taotlust rahalise karistuse ja menetluskulude tähtaega pikendada ei ole võimalik rahuldada, on see, et seadus ei näe ette pikendada tasumise tähtaega rohkem kui ühe aasta võrra, millega maakohus on ka oma otsustust põhjendanud. Seega ei ole tähtsust sellel, kas V. J.-i tervislik seisund on mõjuv põhjus rahalise karistuse ja menetluskulude tasumise pikendamiseks KrMS § 424 mõttes. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

1. Ringkonnakohtu määruse peale esitas V. J.-i kaitsja vandeadvokaat P. Järve Riigikohtule määruskaebuse, taotledes maa- ja ringkonnakohtu määruste tühistamist ja V. J.-ile kohtuotsusega mõistetud rahalise karistuse, menetluskulude ja tsiviilhagi tasumise tähtaja pikendamist ühe aasta võrra. Kaebuse esitaja arvates on väär maa- ja ringkonnakohtu hinnang, nagu ei kohalduks KrMS § 424 arutataval juhul, sest maakohus on karistuse kandmise tähtaega kohtuotsusega juba aasta võrra pikendanud. Kaebuses märgitakse, et esimesel juhul on tegemist maakohtu otsusega isiku süüdimõistmisel rahaliste kohustuste täitmiseks määratud ajaga, mitte karistuse tasumise tähtaja pikendamisega. Isegi kui tegemist oleks teistkordse taotlusega, ei keela kaitsja arvates KrMS § 424 mõjuvatel põhjustel taotlust uuesti esitada. Kaitsja märgib, et raske haigus, mida V. J. põeb, on mõjuv põhjus, mille tõttu ei ole tal onud võimalik asuda kohtuotsust täitma. Lisaks leiab kaebuse esitaja, et ringkonnakohus on eksinud väites, justkui ei saaks taotlust rahuldada ilma kannatanu nõusolekuta KrMS § 432 lg 2 järgi. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Pärnu Maakohtu
3. septembri
4. a kohtuotsuses, millega V. J. KarS § 201 lg 2 p-de 1 ja 2, § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi süüdi mõisteti, on muu hulgas märgitud, et nii rahaline karistus, menetluskulud ja kannatanu tsiviilhagi, tuleb V. J.-il tasuda hiljemalt
5. septembriks
6. Jättes
7. septembri
8. a kohtumäärusega V. J.-i taotluse rahalise karistuse, menetluskulude ja tsiviilhagi tasumise tähtaja pikendamiseks rahuldamata, asus Pärnu Maakohus seisukohale, et kuna nimetatud tähtaega pikendati juba
9. septembri
10. a süüdimõistva otsusega, siis ei ole tähtaja veelkordne pikendamine põhjendatud. Seega on selle määruskaebemenetluse põhiküsimuseks, kas süüdimõistva kohtuotsusega süüdlasele rahaliste kohustuste tasumiseks seaduses sätestatust teistsuguse tähtaja määramine on käsitletav rahalise karistuse tasumise pikendamise ja ajatamisena KrMS § 424 mõttes. Tulenevalt KrMS § 417 lg-st 2 on seadusandja üldjuhul kehtestanud rahalise karistuse tasumiseks ühekuulise tähtaja. Vastavalt KrMS §-le 423 tuleb nimetatud reeglist lähtuda ka kriminaalmenetluse kulude ja muude rahaliste nõuete sissenõudmisel, v.a tsiviilhagi, mille kohta tehtud otsuse täitmine toimub täitemenetluse seadustikus (TMS) ette nähtud korras. Viimane ei välista siiski, et kohus ei võiks süüdimõistva otsuse tegemisel nende tasumiseks määrata teistsugust tähtaega. Kohtu sellekohased volitused tulenevad KrMS § 313 lg 1 p-st 7, mille kohaselt võetakse süüdimõistva kohtuotsuse resolutiivosas vajaduse korral seisukoht ka kohtuotsuse täitmise asjaolude suhtes. Kolleegium leiab, et andes V. J.-ile
11. septembri
12. a otsusega rahalise karistuse, menetluskulude ja kannatanu tsiviilhagi tasumiseks KrMS § 417 lg-st 2 erineva tähtaja, sai maakohus juhinduda üksnes KrMS § 313 lg 1 p 7 nõuetest. Tehes V. J.-i suhtes süüdimõistva otsuse, ei saanud maakohus talle sellest tulenevate rahaliste kohustuste tasumiseks tähtaega määrates tugineda KrMS §-s 424 sätestatule muu hulgas põhjusel, et selle sätte kohaldamine aktualiseerub üksnes kohtulahendi täitmise staadiumis, s.o pärast süüdimõistva otsuse jõustumist ja täitmisele pööramist. Nimelt paikneb KrMS § 424 seadustiku
13. ptk
14. jaos, milles käsitletakse kohtulahendi täitmisel tekkivate küsimuste lahendamist, mitte kohtuotsuse koostamise nõudeid. Seega pole kohtuotsuse tegemisel võimalik KrMS § 424 korras esitada taotlusi ja neid lahendada. Seetõttu nõustub kolleegium kaitsja väitega, et V. J.-ile
15. septembri
16. a kohtuotsusega pandud kohustuste täitmise tähtaja pikendamine tuleb kõne alla alates
17. septembriks 2011 määratud tähtaja möödumisest.
18. Kolleegium ei nõustu ka maa- ja ringkonnakohtu määrustes väljendatud seisukohaga, nagu ei võimaldaks KrMS § 424 kohtu poolt rahalise karistuse tasumise pikendamise tähtaega mõjuval põhjusel korduvalt pikendada. Kriminaalmenetluse seadustiku § 424 tekstist nähtuvalt võib tähtaega pikendada või ajatada korraga kuni ühe aasta võrra, kuid nimetatud sättest ei tulene keeldu teha seda korduvalt. Samas märgib kolleegium,

§ 424ei reguleeri kohtuotsusega välja mõistetud tsiviilhagi täitmise pikendamist.

Kuivõrd kriminaalmenetluses esitatav tsiviilhagi ei ole midagi olemuslikult erinevat tsiviilkohtumenetluses esitatavast hagist, siis tuleb ka selle täitmisel juhinduda eeskätt tsiviilkohtumenetluse seadustikus (TsMS) ja täitemenetluse seadustikus hagi täitmise kohta sätestatust. Tulenevalt TsMS §-st 461 täidetakse kohtuotsus pärast selle jõustumist, välja arvatud juhul, kui kohtuotsus kuulub viivitamatule täitmisele. TMS § 23 sätete kohaselt alustatakse sissenõudja avalduse ja täitedokumendi alusel täitemenetlus. Tsiviilhagi täitmisel tekkinud küsimused lahendatakse täitmiskohtuniku poolt KrMS § 432 lg-te 1 ja 2 korras tehtava määrusega üksnes olukorras, kui tsiviilhagi kohta tehtud otsuse täitmisel tekib vajadus täpsustada kriminaalkohtu poolt tehtud süüdimõistvat otsust. Sellisel juhul tuleb täitmiskohtunikul KrMS § 432 lg-st 2 nähtuvalt teatada sellest kannatanule ja tsiviilkostjale ning neil on õigus esitada oma kirjalikud arvamused. Arutatavas asjas on aga kaitsja taotlenud mitte süüdimõistva kohtuotsuse täpsustamist tsiviilhagi väljamõistmist puudutavas osas, vaid tsiviilhagi täitmise tähtaja pikendamist. Soovides pikendada või ajatada tsiviilhagi tasumise tähtaega, tuleb juhinduda TMS §-st 45, millest nähtuvalt võib kohus täitemenetlust pikendada või ajatada, kui alustatud täitemenetluse jätkamine on võlgniku suhtes ebaõiglane. Seejuures tuleb arvestada sissenõudja huvisid ning muid asjaolusid, muu hulgas võlgniku perekondlikku ja majanduslikku olukorda. 9. Edasiselt peab kolleegium vajalikuks selgitada,

§ 424

alusel saab kohus rahalise karistuse ning §-st 423 tulenevalt ka menetluskulu või muu rahalise sissenõude tasumise tähtaega pikendada või ajatada üksnes mõjuva põhjuse olemasolul. Mõjuva põhjusena, mis takistab kriminaalasjas kohtu määratud tähtajaks loetletud rahaliste sissenõuete tasumist, tuleb käsitada sellist takistust, mille tõttu on isikul kas objektiivselt võimatu või ebamõistlikult koormav kohtu määratud rahalisi kohustusi tähtaegselt täita. See asjaolu võib lähtuda isikust endast ja selliseks asjaoluks võib olla ka selline raske haigus, mille tõttu isik ei ole võimeline otsust täitma. Kuid mõjuv põhjus võib tuleneda ka isiku välistest asjaoludest (nt vara kaotus). Rõhutada tuleb, et kuigi isikul sissetuleku puudumine võib teatud juhtudel olla asjakohane ja õiguslikku tähendust omav asjaolu väitmaks, et süüdimõistetul on mõjuv põhjus taotleda süüdimõistvast kohtuotsusest tulenevate rahaliste kohustuste täitmise pikendamist või ajatamist, ei saa pelgalt sissetuleku puudumist iseenesest käsitada automaatselt otsuse täitmist takistava mõjuva põhjusena siis, kui isikul on piisavalt vara, mille arvelt kohustused täita. Kohus, kellelt on taotletud mõjuval põhjusel rahalise karistuse tasumise tähtaja pikendamist, peab selle põhjuse olemasolu ka kontrollima ja selle olemasolu või puudumist põhjendama. Mõjuva põhjuse olemasolu tõendamise kohustus lasub isikul, kes taotleb täitmise tähtaja pikendamist. Kolleegium märgib, et V. J.-i kaitsja esitatud tõend selle kohta, et V. J. põeb rasket haigust, mille tõttu ta ei ole võimeline praegusel ajal sissetulekut teenima, ei saa olla automaatselt kõnealuse tähtaja pikendamise aluseks. Tähtaja pikendamiseks tuleb süüdimõistetul esitada tõendid ka oma majandusliku seisukorra kohta tervikuna, millest nähtuvalt oleks kohustuste täitmine talle praegusel ajal võimatu või vähemalt ebamõistlikult koormav. Kriminaalmenetluse seadustiku § 424 mõttes mõjuva põhjuse tõendamatuse korral tuleb esitatud taotlus rahalise karistuse tasumise pikendamiseks jätta rahuldamata. Tõend selle kohta, et V. J. ei olnud oma raske haiguse tõttu võimeline osalema mingis menetlustoimingus, ei oma aga eelnimetatud küsimuse lahendamisel tähendust, sest sellest ei nähtu, kas ta on võimeline täitma kohtuotsusega pandud rahalisi kohustusi. 11. Ülalmärgitud põhjendustel asub kolleegium seisukohale, et jättes V. J.-i kaitsja taotluse rahuldamata põhjusel, et Pärnu Maakohtu 8. septembri 2010. a süüdimõistva kohtuotsusega on juba pikendatud temalt välja mõistetud rahalise karistuse ja menetluskulude tasumise tähtaega, on maa- ja ringkonnakohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. 12. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 6, 362 p-st 2 ja §-st 390 lg-st 1 tühistab kriminaalkolleegium Pärnu Maakohtu 21.septembri 2011. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 5. oktoobri 2011. a määrused ja saadab V. J.-i taotluse rahalise karistuse ja menetluskulude tasumise tähtaja ühe aasta võrra pikendamise kohta Pärnu Maakohtule uueks arutamiseks samas kohtukoosseisus. Priit Pikamäe, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg