Obsah (8)

§ 153§ 146§ 157§ 162§ 66§ 154§ 164§ 143

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbiv

) §-s 146 nimetatud väljamaksed kokku on 9169 eurot 31 senti. Haldur märkis võlausaldajale AS Swedbank (võlausaldaja) esimeses järgus jaotise alusel väljamakstavaks summaks 26 350 eurot. Võlgniku II pankrotimenetluses on pankrotipessa laekunud 35 311 eurot 19 senti.

§-s 146 nimetatud väljamaksed on 8821 eurot 88 senti. Haldur märkis võlausaldajale esimeses järgus jaotise alusel väljamakstavaks summaks 26 495 eurot 98 senti.

1. Võlausaldaja esitas
2. veebruaril 2011 lõpparuannetele vastuväited. Vastuväite kohaselt esitas võlausaldaja võlgniku I pankrotimenetluses 2 936 628 krooni 52 sendi suuruse nõude, mis on esimese järgu pandiga tagatud. Nõude tagamiseks oli seatud hüpoteek pankrotivõlgnikele kuulunud korteriomandile Tallinnas Padriku tee 12/4–
3. See nõue on võlgniku I pankrotimenetluses tunnustatud.

§ 153

lg 2 kohaselt rahuldatakse pandiga tagatud nõue esimeses järgus pandieseme müügist saadud raha ulatuses, millest on maha arvatud

§ 146

lg-s 1 nimetatud väljamaksed võrdeliselt pandieseme müügist saadud rahasumma suhtele pankrotivara müügist laekunud raha kogusummasse, ent mitte enam kui 15/100 ulatuses pandieseme müügist saadud rahasummast. See piirmäär on kehtestatud, et vältida ebaõiglaseid situatsioone, kus kogu menetlus toimub ühe pandieseme arvel ning pandipidajale jääb pärast kohtukulude ning massikohustuste mahaarvamist vaid murdosa tegelikust pandieseme võõrandamistulemist. Maksimaalne määr, mida on õigus pandiesemete müügist saadud rahast kulutada massikohustuste ja pankrotimenetluse kulude katteks, on 15%. Võlgniku I pankrotimenetluses võõrandas pankrotihaldur võlausaldaja nõude tagatiseks olnud korteriomandi 70 302 euro 81 sendiga. Sellest laekus võlgniku I pankrotipessa 35 151 eurot 41 senti. Pankrotimenetluse toimingute tegemisele on kulunud 9169 eurot 31 senti. Pankrotihalduri tasu on 6655 eurot 70 senti. Võlausaldajal on õigus saada ja haldur oleks pidanud tegema võlausaldajale 29 878 euro 70 sendi suuruse väljamakse, mis moodustab 85% pandiesemete müügist laekunud summast. Seega on võlausaldajale tehtud väljamakse seadusega ettenähtust 3527 euro 92 sendi võrra väiksem. Pankrotihaldur on kohustatud tegema võlausaldajale

§ 153lg 2 alusel 3527 euro 92 sendi suuruse lisaväljamakse.

Võlausaldaja palus jätta lõpparuanne kinnitamata, kuna talle tuleb teha lisaväljamakse. Võlgniku II osas märkis võlausaldaja, et tema pandiga tagatud nõude suuruseks on 2 706 881 krooni 25 senti. Pandieseme müügist laekus võlgniku II pankrotipessa 35 151 eurot 41 senti. Võlausaldajal on õigus saada ja haldur oleks pidanud tegema võlausaldajale 29 878 euro 70 sendi suuruse väljamakse, mis moodustab 85% pandiesemete müügist laekunud summast. Seega on võlausaldajale tehtud väljamakse seadusega ettenähtust 3382 euro 72 sendi võrra väiksem. Võlausaldaja palus jätta lõpparuanne kinnitamata, kuna talle tuleb teha lisaväljamakse. 3. 20. veebruaril 2011 esitatud pankrotihalduri seisukoha järgi tehakse enne võlausaldajatele jaotise alusel väljamaksete tegemist pankrotimenetlusega seotud väljamaksed

§ 146lg-s 1 märgitud järjekorras.

Alles pärast nende väljamaksete tegemist tuleb välja maksta raha võlausaldajatele jaotusettepaneku alusel. Võlausaldaja ei esitanud jaotusettepanekutele vastuväiteid ja kohus kinnitas

1. jaanuari
2. a määrusega jaotusettepanekud halduri esitatud kujul. Nähtuvalt jaotusettepanekust on võlausaldaja nõue võlgniku I pankrotimenetluses 26 350 eurot ja võlgniku II pankrotimenetluses 26 495 eurot 59 senti ning need summad on haldur võlausaldajale tasunud. Pankrotihaldur ei saa teha võlausaldajale suuremat väljamakset, kui see on märgitud kohtu kinnitatud jaotusettepanekus.
3. Harju Maakohus kinnitas
4. märtsi
5. a määrusega võlgniku I ja võlgniku II pankrotimenetluse lõpparuanded. Kohus vabastas pankrotihalduri oma kohustustest ja mõistis välja pankrotihalduri tasu võlgniku I pankrotimenetluses 5004 eurot 28 senti ja võlgniku II pankrotimenetluses 5001 eurot 9 senti, millele lisandub sotsiaalmaks ning vajalikud ja põhjendatud kulud kummaski pankrotimenetluses 958 eurot 67 senti. Maakohus lõpetas pankrotimenetluse lõpparuannete kinnitamisega

§ 157p 5 alusel.

Maakohus leidis, et lõpparuanded ei riku võlausaldajate õigusi. Võlausaldaja ei ole jaotusettepanekule vastuväiteid esitanud ja on minetanud õiguse sellise vastuväite esitamiseks.

§ 153lg 2 regulatsioonist on lubatud kaalukatel asjaoludel kõrvale kalduda.

Praegusel juhul on nii võlgniku I kui ka võlgniku II pankrotimenetluses olukord, kus pankrotivaraks on vaid pandiese. Seaduse tõlgendamine ei saa viia olukorrani, kus haldur on pankrotimenetluses tööd teinud, kuid

§ 153

lg-s 2 sätestatud piirangu tõttu ei ole haldurile võimalik tasu määrata isegi minimaalmääras. Lõpparuanded vastavad

§ 162lg-tes 2 ja 3 sätestatud nõuetele ning tuleb kinnitada.

Kuna lõpparuandest ei nähtu, et võlgnik oleks pankrotimenetluses tunnustatud nõuetele vastuväite esitanud, siis on kohtumäärus kooskõlas

§-ga 168 nimetatud nõuete osas täitedokumendiks.

1. Võlausaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus selle tühistada ja teha uus määrus, millega jätta lõpparuanded kinnitamata ja tagastada need haldurile pankrotimenetluse jätkamiseks.
2. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
3. Tallinna Ringkonnakohus jättis
4. juuli
5. a määrusega maakohtu määruse muutmata. Ringkonnakohus leidis, et võimalikust

§ 153

lg-s 2 sätestatud nõude rikkumisest sõltumata ei saa võlausaldaja sellele rikkumisele enam tugineda, sest maakohus kinnitas jaotusettepaneku, millest nähtus selgesti ja üheselt, et võlausaldajale makstakse pandiga tagatud nõuete müügist saadavast rahast protsentuaalselt alla 85%. Jaotusettepanekus oli selgelt välja toodud, et summa, mis võlausaldajale alla 85% vähem makstakse, kulutatakse pankrotihaldurile tasu maksmiseks ja kulutuste hüvitamiseks. Jaotusettepanekus oli selgesti välja toodud ka summa, mille võrra saab võlausaldaja vähem raha, ning summad, mida võlausaldajale kokku makstakse. Võlausaldaja ei esitanud jaotusettepanekule vastuväidet ega jaotusettepanekut kinnitava maakohtu määruse peale määruskaebust. Sellest tulenevalt on praeguses asjas jõustunud kohtumäärusega kinnitatud jaotusettepanek, millest nähtub selgesti, et pandipidajast võlausaldaja peab saama pandieseme võõrandamisest protsentuaalselt alla 85%, samuti see, kui palju pandipidaja täpselt raha saab. Lõpparuandes tasumisele kuuluvad summad vastavad täpselt jaotusettepanekus sätestatule. Kuigi kohus võib jätta jaotusettepaneku kinnitamata juhul, kui sellest nähtub võlausaldaja õiguste rikkumine, ei muudaks lõpparuande kinnitamata jätmine võlausaldaja positsiooni paremaks, sest eksisteerib seadusjõus ja vaidlustamisele mittekuuluv jaotusettepanek, millest tuleb summade väljamaksmisel lähtuda, ja lõpparuandes on lähtutud jaotusettepanekus kajastatust. Isegi siis, kui lõpparuannet kinnitav maakohtu määrus tühistada, tuleb pankrotihalduril uue lõpparuande koostamisel ja kinnitamisel lähtuda olemasolevast, seadusjõus jaotusettepanekust ning seetõttu ei saaks määruskaebuse esitajale väljamakstavad summad suureneda. Vastuseks määruskaebuses esitatud väitele, et õigus vaidlustada lõpparuannet kinnitavat määrust tuleneb Riigikohtu praktikast (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

1. detsembri
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-10), märkis ringkonnakohus järgmist. Võlausaldaja viidatud Riigikohtu lahendi tegemise aluseks olnud asjaolud erinesid oluliselt praeguse tsiviilasja asjaoludest. Seetõttu ei saa viidatud Riigikohtu lahendis väljendatud seisukohti praegu rakendada. Viidatud asjas määrati jaotusettepanekus jaotis, st suhtarv, kuid jaotusettepanekust ei nähtunud võlausaldaja õiguste rikkumist. Võlausaldaja võimalik õiguste rikkumine nähtus alles lõpparuandest. Praegusel juhul määrati jaotusettepanekus jaotis ehk suhtarv selliselt, et juba jaotusettepanekust nähtus, et pandipidajast võlausaldaja peab saama alla 85%, samuti määrati see, kui palju täpselt võlausaldaja alla 85% saama peab. Jaotusettepanekus kajastati nii jaotis kui ka täpselt võlausaldajale välja makstav summa. Lõpparuandes kajastatud summa vastas täpselt jaotisele ja jaotusettepanekus väljendatud summale. Ei saa väita, et võlausaldaja õiguste rikkumine oleks ilmnenud alles lõpparuandest. Võimalik rikkumine, millele võlausaldaja määruskaebuses tugineb, ilmnes juba jaotisest ning isegi uue lõpparuande koostamise kohustuse korral tuleks lähtuda samast (väidetavalt õigusvastasest jaotisest), mis on määratud seadusjõus ja vaidlustamisele mittekuuluva maakohtu määrusega. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
3. Võlausaldaja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles taotleb tühistada ringkonnakohtu määrus ja saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Võlausaldaja leidis, et ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme. Ringkonnakohtu määrus tuleb tühistada seetõttu, et kohtud ei ole sisuliselt hinnanud, kas

§ 153lg 2 on imperatiivne säte.

Ringkonnakohus on üksnes lakooniliselt märkinud, et võimalikust

§ 153

lg-s 2 sätestatud nõude rikkumisest sõltumata ei saa võlausaldaja vastavale rikkumisele enam tugineda, sest maakohus kinnitas jaotusettepaneku, millest nähtus selgelt ja üheselt, et võlausaldajale makstakse pandiga tagatud nõuete müügist saadavast rahast protsentuaalselt alla 85%. Ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti

§ 153

lg-t 2.

§ 153

lg 2 on kehtestatud pandipidaja õiguste ja huvide kaitseks ning eesmärgiga, et pandieseme arvel ei võetaks pankrotimenetluse toimingute läbiviimisega kaasnevateks kuludeks mitte rohkem kui 15% pandieseme müügist laekunud rahast. Erandiks ei ole siinkohal ka pankrotihalduri tasu, mis on üheks

§ 146lg-s 1 nimetatud pankrotimenetlusega seotud väljamakseks.

Maksimaalne määr, mida on õigus pandiesemete müügi arvel saadud rahast kulutada massikohustuste ja pankrotimenetluse kulude katteks, on 15%.

§ 153

lg-s 2 sätestatud ülemmäära kohaldamist ei ole seadusandja seadnud sõltuvusse sellest, kas tegemist on pankrotihalduri tasu või mõne muu

§ 146lg-s 1 nimetatud väljamaksega.

Arvestades

§ 153

lg-s 2 kehtestatud eesmärki, ei ole pandipidaja seisukohalt vahet, millisteks

§ 146

lg-s 1 sätestatud väljamakseteks soovitakse pandieseme müügist laekunud rahasummasid kasutada. Kehtestatud ülemmäär on absoluutse iseloomuga ning kehtib iga

§ 146

lg-s 1 nimetatud väljamakse liigi korral.

§ 153

lg 2 on

§ 146

lg 1 suhtes erisäte, st kohus pidanuks juhinduma mitte pankrotihalduri tasu regulatsioonist, vaid kohaldama

§ 153lg-t 2.

Kui seadusandja soovinuks näha pankrotihalduri tasu osas ette erandi

§ 153lg 2 üldisest reeglist, oleks selline erand otsesõnu ka ette nähtud.

Kohus on halduri õiguse saada tasu vähemalt seaduses sätestatud alammääras seadnud kõrgemaks väärtuseks kui pandipidaja õiguste kaitse pankrotimenetluses. See seisukoht ei ole kooskõlas

§ 153lg-ga 2.

Võlausaldaja ei nõustu ka ringkonnakohtu seisukohaga, mille kohaselt on ta minetanud õiguse esitada lõpparuandele vastuväide. Jaotusettepanekus ning jaotusettepanekut kinnitavas maakohtu määruses sisalduv jaotis ei riku võlausaldaja õigusi, kuna jaotis ei näita veel võlausaldajale makstavat summat. Ringkonnakohtu seisukoha järgi on võlausaldaja õiguste rikkumine võimalik siis, kui haldur märgib jaotises prognoositava väljamakse summa, mitte konkreetse summa. Seega on võlausaldaja õiguste rikkumine pandud sõltuvusse sellest, kas haldur märgib jaotises väljamaksete summa või mitte. 9. Võlgnikud vaidlevad määruskaebusele vastu. Nad leiavad, et võlausaldaja ei saa vaidlustada juba jõustunud kohtumäärusega kindlaksmääratud jaotise suurust. Pärast jaotusettepaneku kinnitamist kohtus ning vastava kohtumääruse jõustumist ei ole halduril võimalik lõpparuandes kalduda kõrvale jaotusettepanekuga varem kinnitatud jaotiste suurustest ning teha võlausaldajale teistsuguses suuruses väljamakseid, kui on ettenähtud seadusjõus jaotusettepanekuga. Võlausaldajale määratud jaotis on määratud õigesti ning kooskõlas pankrotiseaduse sätetega. Olukorras, kus kogu pankrotivara ongi üks hüpoteegiga tagatud kinnistu, tuleb pankrotihalduri tasu maksmise kohustust selle tasu miinimummääras käsitleda erinevalt teisest massikohustusest

§ 153

lg 2 mõttes.

§ 153

lg 2 tõlgendamine ei saa viia olukorrani, kus pankrotihaldurile ei oleks võimalik maksta välja tasu isegi miinimummääras. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb TsMS § 701 lg 3 alusel rahuldada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohtu määrus tuleb tühistada ja asi saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
2. Ringkonnakohus leidis valesti, et kohtunikuabi pidi arvestama maakohtu jõustunud määrusega, millega maakohus oli kinnitanud jaotusettepaneku. Ajaolu, et võlausaldaja ei vaidlustanud jaotusettepaneku kinnitamise kohtumäärust, ei võta temalt õigust vaidlustada lõpparuande kinnitamise määrust.

§ 66

lg 3 teise lause järgi peab kohus jaotusettepaneku ja pankrotimenetluse lõpparuande kinnitamisel kontrollima halduri kohustuste täitmiseks tehtud kulutuste põhjendatust.

§ 154

lg 1 järgi on jaotis suhtarv, mis näitab, kui suurele osale pankrotivara müügist laekunud rahast on võlausaldajal õigus vastavas rahuldamisjärgus tunnustatud nõude alusel.

§ 154

lg 2 järgi alustab haldur jaotise alusel raha väljamaksmist pärast jaotusettepaneku kinnitamist vastavalt raha laekumisele. Seega saab võlausaldaja jaotusettepanekule vastuväite esitamise ja jaotusettepaneku kinnitava maakohtu määruse vaidlustamise sisuks olla eelkõige see, et ta vaidlustab jaotise suurust suhtes teiste võlausaldajatega, st võlausaldajatevahelist jaotist (vt ka Riigikohtu 10. veebruari 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-08, p 15). Pankrotimenetluse lõpparuandest nähtub

§ 162lg 2 p 3 järgi, mis ulatuses võlausaldaja nõue rahuldatakse (vt ka Riigikohtu 2.

detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-10, p 13). Muu hulgas selgub pankrotimenetluse lõpparuandest ka see, missuguses ulatuses tehakse pankrotivarast väljamakseid pankrotimenetluse kuludeks (

§ 146

lg 1 p 3 ja § 162 lg 2 p 2).

§ 164

lg 2 ei piira võlausaldaja õigust esitada määruskaebus pankrotimenetluse lõpparuande kinnitamise määruse peale juhul, kui kohtu kinnitatud jaotusettepanekus on

§ 143

lg 1 p 3 järgi märgitud pankrotimenetluse kulude suurus ja jaotusettepaneku kinnitamise kohtumäärust ei ole vaidlustatud. Järelikult pidid kohtud praeguses asjas hindama sisuliselt, kas pankrotimenetluse kulud ja võlausaldajale pankrotivarast jaotise alusel väljamakstav summa on

§ 162lg 2 p-de 2 ja 3 järgi määratud õigesti.

Kolleegium peab vajalikuks märkida, et kuna pankrotimenetluse lõpparuande kinnitamisel kohus enam ei kontrolli jaotise õigsust (vt

§ 162

), siis ei saa võlausaldaja lõpparuande kinnitamise määrust vaidlustada põhjusel, et jaotis oli valesti määratud. 12. Kolleegium selgitab, et maakohus on

§ 153lg-t 2 valesti tõlgendanud.

See säte on imperatiivne, mis praegusel juhul tähendab seda, et pandiga tagatud nõude rahuldamisel pankrotimenetluse käigus peab pandipidaja saama vähemalt 85% pandieseme müügist saadud rahast (vt ka Riigikohtu

1. mai
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-05, p 17 ja
3. jaanuari
4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-06, p 16).
5. Menetluskulud jäävad TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel asja lõplikult lahendava kohtu otsustada.
6. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb määruskaebuse esitajatele TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon. Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Tambet Tampuu