← Eesti

3-1-1-1-12

Obsah (6)§ 375§ 374§ 84§ 832§ 831§ 142

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbivaatamise ku

§-de 83¹ ja 84 alusel kuriteoga saadud vara konfiskeerimise asendamiseks. Vara arestimise taotluse kohaselt alustati käesolevas kriminaalasjas 7. detsembril 2009 menetlust

§ 375lg 1 tunnustel selles, et H.

Saar ja A. K. müüvad Pärnu linnas Soome Vabariigi kodanikele ilma maksumärkideta alkohoolseid jooke. Müügiks pakutavat kaupa, s.o 40 mahuprotsendiga alkohoolset jooki, hoiti ja ladustati pooleliitristes pudelites suures koguses, kokku vähemalt 50 pudelit, Pärnu linnas Ruudu tänaval garaažiboksis. Kriminaalasja eeluurimisel esitati kahtlustus M. M.-ile, E. O.-le, A. K.-le, H. Saarele ja V. S.-ile

§ 375lg 1 ja § 255 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises ning Ü.

P.-le

§ 374lg 1, § 375 lg 1 ja § 255 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises.

Kahtlustuses märgitud ajavahemikul, s.o

  1. a jaanuarist kuni
  2. juunini 2010, on kuritegeliku ühenduse tulu olnud vähemalt 1 515 240 krooni.
  3. Tartu Maakohtu
  4. augusti 2011 määrusega rahuldati prokuratuuri taotlus ning arestiti kahtlustatavale H. Saarele kuuluv vara. Maakohtu määrusega tehti H. Saarele kuuluvate kinnisasjade käsutamise täielikuks keelamiseks Tartu Maakohtu kinnistusosakonna Viljandi jaoskonna kinnistuspiirkonnas asuvale kinnistule registriosa numbriga XXXXXX vara käsutamise keelumärge Eesti Vabariigi kasuks, samuti Pärnu Maakohtu kinnistusosakonna Pärnu linna kinnistuspiirkonnas asuvale kinnistule registriosa numbriga YYYYYYY vara käsutamise keelumärge Eesti Vabariigi kasuks. Lisaks arestiti H. Saarele kuuluv sõiduauto Chrysler Grand Voyager, reg nr ZZZZZZ. Maakohus leidis, et on olemas vara arestimist tingivad asjaolud ja prokuratuuri taotlus tuleb KrMS §- st 142 ja

§-dest 83¹ ja 84 juhindudes rahuldada. Kahtlustuses esitatud kuritegude olemus ning kahtlustatavate legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra erinevus annavad alust eeldada, et nad on saanud vara kuriteo toimepanemise tulemusena. Konfiskeerimise otsustamine toimub kriminaalasja edasise menetlemise käigus. Vara arestimise eesmärk on võimaliku konfiskeerimise tagamine.

  1. Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse kahtlustatava H. Saare kaitsja vandeadvokaat Raul Oberg, kes taotles määruse tühistamist osas, millega arestiti H. Saarele kuuluvad kinnistud ning sõiduauto. Kaitsja leidis, et kaevatav määrus on põhjendamatu ega ole seaduslik. Kaebuse põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised. 3.
  2. Ei saa nõustuda maakohtu määruses H. Saare suhtes tehtud otsustusega ega selle põhjendustega. Kohus on teinud eelotsustuse kahtlustatavate süüküsimuses. Kohtu poolt väljendatut saab mõista vaid selliselt, et kohus loeb kahtlustatavaid kuritegude toimepanijateks ehk kuritegudes süüdi olevateks isikuteks. Selline kohtu seisukoht on vastuolus KrMS § 7 lg-s 1 sätestatuga. 3.
  3. Vaidlustatud kohtumäärusest ei tulene üheselt, millist vara on kahtlustatavad saanud kahtlustuses esitatud kuritegude toimepanemise tulemusena. Süüteoga saadud vara all mõistetakse eeskätt süüteokoosseisu objektiivsete tunnuste realiseerimisega saadud asja, varalise õiguse kasutamise teel saadut, süüteo toimepanemise eest saadud tasu või ka sellise tasu eest soetatud vara. Tulevikus otsustatav konfiskeerimine on seetõttu üldjuhul suunatud konkreetse asja või varaosa vastu (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. aprilli
  5. a otsus asjas nr 3-1-1-119-09, p 31). Seega on konfiskeerimise tagamiseks võimalik arestida vaid vara, mida saab seaduse järgi konfiskeerida. H. Saarele esitatud kahtlustuse alusel ei saa välistada, et ta on saanud käitlemiseks mittelubatud alkoholi müügiga tulu. Asjaolu, et H. Saar ei saanud omandada kahtlustuses nimetatud asjaoludel saadud raha eest vara, mis on kaevatava kohtumäärusega arestitud, on tuvastatav juba prokuratuuri taotluses kirjeldatust. Kahtlustus hõlmab perioodi 2008 jaanuar kuni
  6. juuni
  7. Kohtumääruse asjaolude kirjelduse kohaselt omandas H. Saar arestitud kinnistu Viljandi maakonnas
  8. märtsil 1998, arestitud kinnistu Pärnu linnas
  9. septembril 2005 ja sõiduauto Chrysler
  10. septembril
  11. Seega ei ole eelnimetatud vara omandatud raha eest, millise H. Saar võinuks saada kahtlustuses nimetatud käitlemiseks mittelubatud alkoholi müügist alates jaanuarist
  12. 3.
  13. Asjas pole tuvastatav, kas H. Saar on saanud süüteoga raha, kas see raha on alles või ära tarvitatud. Kuivõrd tulevikus saab põhimõtteliselt arestida vara vaid ulatuses, mis on saadud võimaliku süüteo tulemusena (individuaalse vastutuse põhimõte), siis on ka arestimine võimalik omavastutuse põhimõttest lähtuvalt. 3.
  14. Vaidlustatava määruse ajal kehtinud KrMS § 142 lg 1 ei näinud ette kohtu õigust arestida vara konfiskeerimise asendamise tagamiseks. 3.
  15. Arusaamatu on maakohtu arestimise põhjendus - legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra erinevus, mis annab alust eeldada, et vara on saadud kuriteo toimepanemise tulemusena. H. Saar omab legaalseid sissetulekuid talle kuuluvate kinnistute müügist. Nii on ta võõrandanud
  16. jaanuaril 2002 kinnistu Viljandi maakonnas Paistu vallas XXXXX külas hinnaga 260 000 krooni,
  17. aprillil 2005 kinnistu Viljandi linnas XXXXX XX/X hinnaga 950 000 krooni,
  18. oktoobril 2006 korteriomandi Pärnu linnas XXXXX X hinnaga 750 000 krooni ja
  19. detsembril 2010 kinnisasja Viljandi maakonnas Paistu vallas XXXXX külas (XXXXXXXXXXX) hinnaga 417 000 krooni. Seega H. Saar on omanud ja omab piisavalt legaalset sissetulekut.
  20. Tartu Ringkonnakohtu
  21. septembri 2011 määrusega jäeti maakohtu määrus muutmata ja kaitsja määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Ringkonnakohtu määruse põhjendused seisnevad kokkuvõtlikult järgnevas. 4.
  22. Arvestades H. Saarele omistatud kuriteo olemust ning tema legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra erinevust, on alus arvata, et kahtlustatav on saanud vara kuriteo toimepanemise tulemusena. Kriminaalasja materjalist nähtub, et H. Saar on ajavahemikul
  23. jaanuar 2009 kuni
  24. juuli 2010 saanud seaduslikke sissetulekuid summas 32594 krooni. Samas on ta samal perioodil teinud oma pangakontole sularaha sissemakseid kokku 65172 krooni ulatuses, mille päritolu on teadmata. Väide, et H. Saarel on legaalseid sissetulekuid, ei lükka ümber kahtlust, et H. Saar on saanud ka kuritegelikku tulu. Kaitsja on H. Saare legaalsete sissetulekutena käsitlenud alates
  25. aastast nelja kinnisasja müügist saadud tulu, mis aga ei seleta perioodil
  26. jaanuar 2009 kuni
  27. juuli 2010 H. Saare tehtud sularaha sissemaksete päritolu. 4.
  28. Ei saa nõustuda määruskaebuses väidetuga, et vaidlustatavast kohtumäärusest ei selgu, millist vara on kahtlustatavad saanud kahtlustuses esitatud võimalike kuritegude toimepanemise tulemusena. Maakohus, rahuldades prokuröri poolt esitatud vara arestimise taotluse, on leidnud, et kahtlustatavad tegelesid käitlemiseks mittelubatud alkoholi suures koguses turustamisega ning said selle müügist raha. Kuritegeliku ühenduse liikmete tulu on kahtlustuses märgitud ajavahemikul olnud vähemalt 1 515 240 krooni. Kohtueelne uurimine käesolevas kriminaalasjas veel kestab ning selle käigus tuleb tuvastada kuritegeliku tulu tegelik suurus ja selle jaotumine ühenduse liikmete vahel. Seega on ebaselge ka see, kui suure osa tulust sai endale H. Saar ja kas ta on käesolevaks ajaks süüteoga saadud vara võõrandanud või ära tarvitanud. Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud H. Saarele kuuluva vara arestimine ka

§ 84alusel konfiskeerimise asendamise tagamiseks. 4.3. Kuigi Kr

MS § 142 lg 1 varem kehtinud redaktsioon ei näinud ette vara arestimist konfiskeerimise asendamise tagamiseks, tulenes see siiski konfiskeerimise üldisest loogikast. Karistusseadustiku §-de 83-85 ühiseks eesmärgiks on takistada süüdlase rikastumist süüteo toimepanemise tagajärjel ja seega teenib ka kahtlustatava vara arestimine lõppkokkuvõttes sama eesmärki. Eeltoodust tulenevalt ei ole põhjendatud vara arestimine üksnes konfiskeerimise tagamiseks, mille tulemusena konfiskeerimise asendamine osutub võimatuks süüdimõistetul vara puudumise tõttu. Vastasel juhul kaasneks sellega kriminaaltulu ära tarvitanud või selle konfiskeerimise vältimiseks võõrandanud isikute soodsam karistusõiguslik kohtlemine võrreldes nendega, kellel on kriminaaltulu või selle arvelt soetatud vara jätkuvalt alles. 4.

  1. Vara arestimise eesmärk on üksnes tagada võimalikku konfiskeerimise või selle asendamise täitmise vajadust ning vara arestimine ei tähenda tingimata selle konfiskeerimist. Küsimused, kas kahtlustatav on saanud tahtliku süüteoga vara ning kas nimetatud vara on ära tarvitatud, lahendatakse alles kohtuotsuse tegemisel. Samuti lahendatakse kahtlustatava süüküsimus alles hilisema kohtumenetluse käigus, kui on kogutud kõik võimalikud tõendid ja välja selgitatud kuriteo täpsed asjaolud, sh kuritegelikul teel saadud vara suurus. Seetõttu ei ole ringkonnakohus käesoleval ajal pädev asuma hindama kriminaalasjas kogutud tõendeid ega võtma seisukohta kahtlustatava sissetulekute legaalsuse osas. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  2. Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse H. Saare kaitsja vandeadvokaat R. Oberg. Kaitsja leiab, et kohtumäärus on põhjendamatu ega ole seaduslik, paludes selle tühistada. Ühtlasi palub kaitsja teha uue määruse, millega tühistada täies ulatuses ka Tartu Maakohtu
  3. augusti 2011 kohtumäärus H. Saare suhtes. 5.
  4. Ei saa nõustuda ringkonnakohtu seisukohaga, et vaatamata KrMS § 142 lg 1 eelmisele redaktsioonile, võis vara konfiskeerimise asendamise tagamiseks siiski arestida tulenevalt konfiskeerimise üldisest loogikast. Kriminaalmenetluse seadustik kehtib vastava menetlustoimingu tegemise ajal ning menetlustoimingut tehes tuleb kehtivat seadust järgida. Seega polnud maakohtu määruse tegemise ajal lubatud vara arestimine konfiskeerimise asendamise tagamiseks. 5.
  5. Kohtumäärustest ei nähtu arestimise vajadust

§ 832lg 1 alusel konfiskeerimise tagamiseks.

Esineb ainult viide vara arestimise kohta

§ 831alusel konfiskeerimise tagamiseks.

Karistusseadustiku § 831 kohaselt peab olema tuvastatud, et konfiskeeritav vara pärineb konkreetsest kuriteost, mis on kirjeldatud kahtlustuses või süüdistusaktis. Sama põhimõte laieneb ka vara arestimisele. Lubamatu on kahtlustatava kogu olulise vara arestimine, mis on soetatud aastaid enne kahtlustuses kajastatud kuriteo toimepanemist. Seega on ainetud kohtute väited, et arvestades H. Saare toime pandud kuriteo olemust ning legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra erinevust, on alus arvata, et isik on saanud vara kuriteo toimepanemise tulemusena. 5.

  1. Nii konfiskeerimise kui ka arestimise puhul tuleb järgida individuaalse vastutuse põhimõtet. Nimetatud põhimõttest lähtuvalt on oluline, et määrataks ligilähedane kahtlustatavale kuuluva vara väärtus ega arestitaks vara suuremas väärtuses, kui oleks konkreetse kahtlustatava poolt saadud kuritegelik tulu. Kriminaalmenetlust on antud asjas alustatud
  2. detsembril
  3. See on kestnud juba ligi kaks aastat ning lõplikus kahtlustuses, milline H. Saarele esitati
  4. augustil 2011, nimetati kõigi kahtlustatavate kriminaaltuluks 1 515 240 krooni. Nimetatud summa on väiksem, kui on H. Saare arestitud vara väärtus kokku. Kohtueelsel menetlejal oli kohustus ja võimalus pika menetluse vältel teha kindlaks H. Saarele kuuluva kahe kinnistu ja sõiduki ligilähedane väärtus ning õigusliku aluse olemasolul arestida vara vaid osaliselt. Antud asjas on aga igaks juhuks arestitud kogu H. Saare oluline vara ja sellega piiratud lubamatult tema põhiseaduslikke õigusi. 5.
  5. Arestitud sõiduk Chrysler Grand Voyager on H. Saarele eluliselt vajalik tema kasvatada oleva lapse igapäevaseks transportimiseks ning Viljandimaal talus töölkäimiseks.
  6. Määruskaebusele esitas vastuse Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Ene Timmi, kes taotleb H. Saare vara arestimise määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata jätmist. Vastuse esitamise ajaks on kohtueelne uurimine kõnesolevas kriminaalasjas lõpule viidud ning H. Saarele on esitatud süüdistus

§ 375lg 1 ja § 255 lg 1 järgi.

Süüdistusakt on 19. detsembril 2011 saadetud Tartu Maakohtu Viljandi kohtumajja. Süüdistusakti kohaselt esinevad E. O., H. Saare, M. M.-i ja A. K. puhul

§ 831

lg 1 ja § 84 ning § 832 sätestatud konfiskeerimise alused, kuna on tuvastatud, et nad on saanud salaviina müügist kuritegelikku tulu ning nende legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ja elatustaseme vahel on erinevus (elatustase ei vasta seaduslikele sissetulekutele), mis annab alust eeldada, et nad on soetanud vara kuritegude toimepanemise tulemusena. 6.

  1. Alates
  2. septembrist 2011 on KrMS § 142 lg 1 sõnastust üksnes täpsustatud, mitte täiendatud seadust uue vara arestimise alusega. Kuna ringkonnakohus on oma otsustuse teinud pärast
  3. septembrit 2011, ei ole vaidluseks vara arestimise lubatavuse osas konfiskeerimise asendamise tagamiseks käesoleval ajal enam alust. 6.
  4. Kriminaalasjas on kuritegeliku tulu minimaalsuurus arvestatud välja H. Saare poolt AS-st L müügiks välja veetud salaviinakoormate alusel. Seega on olemas tõendid selle kohta, et kahtlustuses ja vara arestimise määruses märgitud kriminaaltulu summas 1 515 240 krooni on saanud enda kätte H. Saar. On tuvastatud, et ka teiste kahtlustatavate elatustase ei vasta nende seaduslikele sissetulekutele, mis annab aluse arvata, et tulu on H. Saare kõrval teeninud ka nemad ning et tegelikud kogused on olnud süüdistuses märgitust suuremad. Kuna süüdistus on esitatud kuritegelikku ühendusse kuulumises, on olemas seaduslik alus süüdimõistva otsuse korral ka ühenduse liikmete vara laiendatud konfiskeerimiseks. Konkreetsete tulusummade jaotumise tuvastamisel asja kohtulikul arutamisel kuuluvad need konfiskeerimisele

§ 831

alusel, ülejäänud osas aga

§ 832alusel.

6.

  1. Vara arestimise hetkel ei ole kohtueelne uurimine üldjuhul veel lõpule viidud ning otsustada ei tule mitte konfiskeerimise kohaldamist, vaid üksnes selle võimaluse tagamist tulevikus. Vaieldamatult kannab vara arestimine eeluurimise faasis teatud oletuslikku iseloomu. Kindlasti tuleb võtta arvesse arestimisele kuuluva vara väärtuse proportsionaalsust kuritegeliku tulu suurusega. Kohtueelsel uurimisel kogutud tõendite pinnalt võib väita, et käesoleval juhul on seda ka tehtud. Tagamaks kohtule võimalust süüdimõistva kohtuotsuse korral otsustada ka laiendatud konfiskeerimise küsimus, on H. Saare varade aresti all pidamine seaduslik ja põhjendatud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  2. Kriminaalkolleegium selgitab kõigepealt seaduse ühetaolise kohaldamise tagamiseks vara arestimise aluseid (I), analüüsib seejärel kuriteoga saadud vara konfiskeerimise, selle asendamise ja vara arestimise omavahelisi seoseid (II), käsitleb proportsionaalsuse põhimõtte järgimist vara arestimisel (III), täpsustab arestitava vara hindamise põhimõtteid ja omavastutuse printsiibi järgimist vara arestimisel konfiskeerimise tagamiseks (IV) ning lahendab määruskaebuse (V). I
  3. Kriminaalmenetluse seadustiku § 6 kohaselt on uurimisasutus ja prokuratuur kuriteo asjaolude ilmnemisel kohustatud toimetama kriminaalmenetlust, kui puuduvad kriminaalmenetlust välistavad asjaolud või kui puudub alus lõpetada kriminaalmenetlus. Seega on üksikisikul teatud ulatuses kohustus taluda enda suhtes toimuvat kriminaalmenetlust, samuti sellega kaasnevaid põhiõiguste riiveid. Kriminaalmenetlus teenib üldisi huvisid. Kriminaalmenetlus tervikuna ja üksikud menetlustoimingud on suunatud kriminaalasjas tõe väljaselgitamisele eesmärgiga karistada teo toime pannud isikut (Riigikohtu üldkogu
  4. märtsi
  5. a otsus asjas nr 3-3-1-69-09, p 60). Vara arestimine kujutab endast aga kriminaalmenetluse tagamise vahendit, mis piirab oluliselt isiku omandipõhiõigust, eeldades põhjendatud aluse olemasolu, kahtlustamaks isikut kuriteo toimepanemises.
  6. Riigikohtu kriminaalkolleegium on põhjendatud kuriteokahtluse tuvastamist käsitlenud seni peamiselt vahistamise kontekstis. Need põhimõtted on reeglina kohaldatavad ka kõigi teiste tõkendite puhul kriminaalmenetluses (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  7. veebruari
  8. a määrus 3-11-105-11, p 12.2). Sarnaselt tõkenditega riivatakse ka vara arestimise kui muu kriminaalmenetlust tagava vahendiga oluliselt isiku põhiõigusi. Järelikult peab vara arestimise määrusest alati nähtuma üheselt ja selgelt põhjendatud kahtluse olemasolu selle kohta, et isik on toime pannud kuriteo tunnustega teo. Seejuures ei piisa üldist laadi arutlustest ega standardsetest formuleeringutest. Määruses tuleb esitada selged põhjendused, millistest asjaoludest ja tõenditest tulenevalt on kohtu arvates olemas põhjendatud kuriteokahtlus arestitava vara omaniku või kuritegeliku tulu eeldatava saaja suhtes, kes on vara päritolu varjamiseks selle kolmandale isikule andnud. Kuriteokahtluse põhjendamine peab tuginema kriminaaltoimiku materjalile ja kohtumääruses ei saa piirduda üldsõnalise tõdemusega, et toimikumaterjali pinnalt on olemas põhjendatud kuriteokahtlus või et kohtunik on veendunud kuriteokahtluse olemasolus. Ei ole välistatud, et kuriteokahtluse põhjendatust hinnates tuginetakse muuhulgas ka KrMS § 63 lg 2 mõttes vabatõendina käsitletavale teabele. Kohtupraktikas on kuriteokahtluse põhjendatuse hindamisel aktsepteeritavaks peetud täiendavat tuginemist ka üldinimlikule, kriminalistikalisele ja kriminaalmenetluslikule kogemusele. Põhjendatud kuriteokahtluse kui vara arestimise eeltingimuse tuvastamine ei ole tsiviilhagi, konfiskeerimise, selle asendamise või varalise karistuse kohaldamine. Seetõttu ei pea kohus kuriteokahtluse põhjendatuse hindamisel analüüsima tõendite lubatavust sama põhjalikult, nagu see on nõutav kohtuliku arutamise raames süüdistatava süü küsimust otsustades (vt ka RKKK
  9. veebruari
  10. a määrus 3-1-1-105-11, p 12.1).
  11. Ainuüksi kuriteokahtluse olemasolust siiski ei piisa isiku vara arestimiseks, vaid tuvastada tuleb ka

§ 142

lg-s 1 toodud vara arestimise alus, s.o põhjendatud kahtlus, et isik on saanud kuriteo tulemusena varalist kasu ja et see võib olla tsiviilhagi lahendamise, konfiskeerimise, selle asendamise või varalise karistuse objektiks. Arestides vara konfiskeerimise asendamise (

§ 84

) tagamiseks, tuleb määruses esitada asjaolud, mis viitavad sellele, et isik on saanud küll kahtlustuses või süüdistuses kirjeldatud kuriteo läbi tulu, kuid tema sissetulekuid ja vara hinnates on ilmne, et isik on kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteoga saadud vara ära kulutanud või varjab seda ja isiku olemasolev vara on sobiv riigi nõude rahuldamiseks konfiskeerimise asendamise kaudu. Laiendatud konfiskeerimise (

§ 832

) tagamisel peab arestimismäärusest olema nähtav esiteks karistusseadustiku eriosast tulenev konkreetne alus laiendatud konfiskeerimise kohaldamiseks, ning teiseks isiku legaalse sissetuleku ja tema varandusliku olukorra põhjendamatult suur erinevus, mis annab alust eeldada tema vara ebaseaduslikku päritolu. Arestimise seisukohast ei ole oluline mitte arestitava vara omand, vaid selle suhe toimepandud kuriteoga. Määrusest peab seega nähtuma teave selle kohta, kuidas on isikute vara kriminaalmenetlusega seotud ja millise materiaalõigusliku mõjutusvahendi tagamiseks selle kasutust piiratakse (vt ka RKKK

  1. märtsi
  2. a määrus nr 3-1-11-09, p 9.2).
  3. Kolleegium tõdeb, et käesolevas asjas maakohtu koostatud määrus ülalnimetatud nõuetele ei vasta. Maakohus on vara arestimise määrust põhjendades piirdunud üksnes prokuratuuri arestimistaotluse ja seaduse refereerimisega märkides, et: "Taotluse läbivaatamisel ja kriminaaltoimiku materjalidega tutvumisel kohus tuvastas, et esinevad vara arestimist tingivad asjaolud ning prokuratuuri taotlus tuleb rahuldada. Kahtlustatavate poolt toimepandud kuritegude olemus, legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra erinevus annavad alust eeldada, et isikud on saanud vara kuriteo toimepanemise tulemusena." Sellisest lakoonilisest põhistusest ei nähtu, et kohus oleks prokuratuuri taotlust sisuliselt kontrollinud, kuna määruses ei sedastata kriminaalasja konkreetsetele asjaoludele tuginevalt põhjendatud kuriteokahtluse olemasolu ega vara arestimise aluseid. Järelikult ei vasta maakohtu määrus vara arestimise eelkirjeldatud nõuetele ega ka kohtumäärusele KrMS § 145 lg 1 p-s 1 esitatavatele tingimustele. Ringkonnakohtu määrusega on eelnimetatud puudused kõrvaldatud vaid osaliselt. Kolleegium on seisukohal, et kirjeldatud puudused kohtulahendites on käsitletavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses, mis toob endaga kaasa vaidlustatud kohtumääruste tühistamise.
  4. Kaitsja hinnangul ei olegi põhimõtteliselt võimalik, et ringkonnakohus asub täiendama maakohtu määruse põhjendusi vara arestimise kohta. Määruskaebuse lahendamisel saab apellatsioonikohus otsustada vaid esimese astme kohtu määruse tühistamise üle, saates vajaduse korral vara arestimise taotluse uueks arutamiseks maakohtusse. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Juhul kui maakohtu määrus ei vasta selle põhistamisele esitatavatele nõuetele, on ka ringkonnakohtu pädevuses nii kuriteokahtluse kui ka arestimisaluse tuvastamine. Ka arestimismääruse peale esitatud määruskaebust lahendades saab ringkonnakohus sellele lisada omapoolseid põhjendusi (vt ka RKKK määrus 3-1-1-105-11, p 17). Seega oli ringkonnakohus käesolevas asjas volitatud maakohtu määruses esinevate minetuste kõrvaldamiseks. II
  5. Lisaks menetlusõiguslikele alustele peab kolleegium seoses kaitsja määruskaebuse väidetega vara arestimise ebaseaduslikkuse kohta vajalikuks selgitada ka vara arestimise materiaalõiguslikke eeldusi. Konfiskeerimise materiaalõiguslikud alused sisalduvad karistusseadustiku
  6. peatükis, täpsemalt

§-des 83-85.

§-s 83 nähakse ette süüteo toimepanemise vahendi ja vahetu objekti, §-s 831 süüteoga saadud vara ja §-s 832 kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimise õiguslikud alused. Vaadeldavate normide kohaselt on konfiskeerimine üldjuhul võimalik siis, kui konfiskeeritav vara kuulub otsuse või määruse tegemise ajal toimepanijale. Karistusseadustiku § 84 moodustab süüteoga saadud vara konfiskeerimise regulatsiooni (

§ 831

) suhtes erinormi, andes kohtule pädevuse süüteoga saadud vara võõrandamise, äratarvitamise või selle äravõtmise võimatuse või ebaotstarbekuse korral mõista süüdlaselt välja summa, mis vastab konfiskeerimisele kuuluva vara väärtusele. Sarnaselt

§-dega 831 ja 832 on konfiskeerimise asendamise eesmärk takistada süüdlase rikastumist süüteo toimepanemise tagajärjel. Kriminaaltulu äravõtmist puudutava regulatsiooni mõtte kohaselt ei tohi süütegude toimepanek osutuda süüdlase jaoks kasulikuks. Kriminaalpoliitilisi eesmärke silmas pidades pole seetõttu loogiliselt põhjendatav ka kriminaaltulu ära tarvitanud või selle konfiskeerimise vältimiseks võõrandanud isikute soodsam karistusõiguslik kohtlemine võrreldes nende isikutega, kellel on kriminaaltulu või selle arvelt soetatud vara jätkuvalt alles.

§-s 84 märgitu hõlmab nii

§-s 831 kui ka §-s 832 toodud konfiskeerimisele kuuluva vara asendamist. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. märtsi
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-4-11, p-d 8 jj). Konfiskeerimise asendamine ei ole seega kuriteo eest ettenähtud iseseisev õiguslik tagajärg, vaid konfiskeerimise täitmise erivorm, mis peab tagama, et isik ei saaks kuriteo läbi kasu ka siis, kui kuriteoga vahetult saadud vara on võõrandatud või muul viisil konfiskeerimiseks kättesaamatu.

§ 84

järgi konfiskeerimise asendamine ei too isikule kaasa mahukamat omandiõiguse riivet kui

§-de 831 vastavalt süüteoga saadud vara konfiskeerimisel, sest ka konfiskeerimise asendamisel määratav summa peab vastama konfiskeerimisele kuuluva vara väärtusele.

  1. Kolleegium märgib, et KrMS § 142 lg 1 kuni
  2. augustini 2011 kehtinud redaktsioonis olid vara arestimise eesmärkideks tsiviilhagi, konfiskeerimise ja varalise karistuse tagamine. Tulenevalt eelnevalt punktis 13 märgitust nõustub kolleegium ringkonnakohtu seisukohaga, et vara arestimine konfiskeerimise asendamiseks oli lubatud ka enne
  3. septembrit
  4. Taolise seisukoha kasuks räägib ka ajalooline tõlgendusargument. Nimelt oli konfiskeerimise asendamine

§ 84järgi võimalik juba karistusseadustiku jõustumisest 1.

septembril

  1. Puudub igasugune mõistlik alus eeldada, et ajaliselt hiljem, alates
  2. juulist 2004 kehtima hakanud KrMS § 142 lg 1 ei pidanud konfiskeerimise tagamiseks vara arestimist lubades silmas kõiki materiaalõiguses sisalduvaid konfiskeerimise täitmise vorme, vaid kitsalt üksnes süüteo läbi vahetult saadud vara konfiskeerimist. Seega hõlmas vara arestimine konfiskeerimise tagamiseks KrMS § 142 lg 1 kohaselt enne
  3. septembrit 2011 kehtinud redaktsioonis ka konfiskeerimise asendamist. Neil põhjustel tuleb soostuda ringkonnakohtuga, et alates
  4. septembrist 2011 KrMS § 142 lg 1 tekstis tehtud muudatustega ei muudetud vara arestimise aluseid sisuliselt. Seetõttu ei saa nõustuda kaitsja väitega, nagu poleks vara arestimine konfiskeerimise asendamiseks KrMS § 142 lg 1 kohaselt käesolevas asjas maakohtu määruse tegemise ajal olnud lubatud. III
  5. Vastuseks kaitsja määruskaebuses esitatud väitele, et H. Saare vara on arestitud liiga suures ulatuses ja omavastutuse põhimõtet eirates, märgib kolleegium järgmist. Vara arestimine KrMS § 142 lg 1 järgi on kriminaalmenetluse tagamise vahend, mille üks eesmärke on piirata kahtlustatava, süüdistatava või kolmanda isiku käsutust varale, mida võidakse isiku süüditunnistamisel sundvõõrandada tsiviilhagi, konfiskeerimise või selle asendamise ja varalise karistuse täitmiseks. Käsutusõiguse piiramine toimub vara üleskirjutamise ja selle võõrandamise tõkestamise näol. Kriminaalmenetluse seadustiku § 142 lg 7 kohaselt võetakse arestitud vallasvara reeglina isikult ära või antakse vastutavale hoiule. Sama paragrahvi lg 9 järgi arestitakse vallasvara või õigus, mis on kantud riiklikku registrisse, prokuratuuri esitatud kohtumääruse alusel asjakohasesse registrisse vastava märke tegemisega. Ka kinnisasja arestimiseks tehakse vastava kohtumääruse alusel kinnistusraamatusse keelumärge KrMS § 142 lg 8 alusel. Asjaõigusseaduse § 63 lg 2 kohaselt keelab keelumärge vastavalt märke sisule kannete tegemise kinnistusraamatusse kas täielikult või osaliselt. Seega "lukustab" keelumärge kinnistusraamatu kas täielikult või osaliselt (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  6. aprilli
  7. a määrus asjas nr 3-2-1-48-04, p 11 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  8. aprilli
  9. a otsus asjas nr 3-1-1-3-10, p 38). Eeltoodust järeldub, et vara käsutusõiguse piiramine vara arestimise näol ei too endaga kaasa isiku vara omandi üleminekut, vaid peab välistama arestitud vara võimaliku võõrandamise, kulutamise või hävitamise tsiviilhagi täitmise, konfiskeerimise, selle asendamise või varalise karistuse vältimiseks.
  10. Põhiseaduse § 32 lg 1 esimese lause kohaselt on igaühe omand puutumatu ja võrdselt kaitstud ning § 32 lg 2 esimese lause kohaselt on igaühel õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Omandipõhiõiguse riive on PS §-s 32 sätestatud õigusliku positsiooni igasugune kitsendamine (Riigikohtu üldkogu
  11. märtsi
  12. a otsus asjas nr 3-3-1-69-09, p 57 ja
  13. augusti
  14. a otsus asjas nr 3-3-1-15-10, p 44). Vara arestimisega kaasneb kahtlematult PS §-s 32 nimetatud omandipõhiõiguse riive, kuna sellega piiratakse omaniku õigust oma vara käsutada. Selline põhiõiguse riive peab olema proportsionaalne, mis PS § 11 teisest lausest tulenevalt tähendab selle vajalikkust demokraatlikus ühiskonnas (Riigikohtu üldkogu
  15. märtsi
  16. a otsus asjas nr 3-3-169-09, p 59). Proportsionaalsuse põhimõte ehk ülemäärasuse keeld seob kogu riigivõimu, sellega peab arvestama mitte ainult seadusandja, vaid ka õiguse kohaldaja (vt nt Riigikohtu üldkogu
  17. oktoobri
  18. a otsus asjas nr 3-4-1-7-01, p 21).
  19. Eeltoodust tulenevalt ei tohi ka üksikus kriminaalmenetluses kohaldatav põhiõiguse piirang kahjustada kaitstud õigust rohkem kui see on vajalik kriminaalmenetluse tagamise vahendi legitiimse eesmärgi saavutamiseks (vt nt Riigikohtu üldkogu
  20. oktoobri
  21. a otsus asjas nr 3-4-1-7-01, p 21 ja
  22. märtsi
  23. a otsus asjas nr 3-3-1-85-09, p 120). Vara arestimise proportsionaalsuse hindamise üksikjuhul on seadusandja KrMS § 142 lg-tega 2 ja 3 jätnud prokuratuuri ja kohtu pädevusse. Tulenevalt KrMS § 142 lg-s 1 sätestatud vara arestimise alustest ei tohi selle kriminaalmenetluse tagamise vahendiga kaasnev põhiõiguse riive olla oluliselt suurem isiku võimalikul süüditunnistamisel rakendatavast mõjutusvahendist ehk siis konfiskeerimisest ja selle asendamisest (vt ülal p 13), kuna vaid sellisel juhul saab vara arestimist kriminaalmenetluses pidada proportsionaalseks. Vara arestimine ilmselgelt ebamõõdukas ulatuses omandab karistusliku eesmärgi, viies süütuse presumptsiooni (PS § 22 lg 1), nullum crimen nulla poena sine lege põhimõtte (PS § 23) ja omandipõhiõiguse (PS § 32) rikkumisele (vt ka Riigikohtu üldkogu
  24. märtsi
  25. a otsus asjas nr 3-3-1-69-09, p 63). Kolleegium osundab, et KrMS § 142 lg-s 4 sõnaselgelt väljendatu kohaselt lähtutakse vara arestimisel tsiviilhagi tagamiseks kuriteoga tekitatud kahju suurusest, st juhindutakse proportsionaalsuse põhimõttest. Kolleegium on seisukohal, et kuigi seadusandja ei ole nimetatud printsiipi KrMS §-s 142 expressis verbis kehtestanud vara arestimise puhuks konfiskeerimise, selle asendamise või varalise karistuse tagamiseks, tuleb eeltoodud kaalutlusi silmas pidades proportsionaalsuse põhimõtet vältimatult järgida ka nendel eesmärkidel vara arestides. Üksikasjades tähendab see, et vara arestimist otsustades peavad nii prokuratuur kui kohus hindama, et arestitava vara väärtus ei ületaks võimaliku süüditunnistamisega kaasneva konfiskeerimise või selle asendamise objektiks oleva vara väärtust. IV
  26. Konkreetses kriminaalasjas vara arestimise proportsionaalsuse hindamiseks tuleb menetlejatel selgitada ühelt poolt isikult tema süüdimõistmisel konfiskeerida võidava või selle asendamiseks kuuluva vara ja teisalt arestitava vara väärtus.
  27. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et süüteoga saadud vara all mõistetakse eeskätt süüteokoosseisu objektiivsete tunnuste realiseerimisega saadud asja, varalise õiguse kasutamise teel saadut, süüteo toimepanemise eest saadud tasu või ka sellise tasu eest soetatud vara (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  28. aprilli
  29. a otsus asjas 3-1-1-119-09, p-d 31). Käesolevas kriminaalasjas on prokuratuur kuritegeliku tulu minimaalsuuruse välja arvestanud H. Saare poolt AS-st L müügiks välja veetud salaviinakoormate alusel, saades selleks 1 515 240 krooni, s.o Eesti Panga kindlaksmääratud kursi järgi 96 841 eurot. Rahuldades prokuratuuri taotluse on kohtud selle hinnanguga nõustunud, leides, et kuritegeliku tulu täpne ulatus ja süüdistatavate vaheline jagunemine tuleb selgitada kriminaalasja kohtulikul uurimisel. Nagu nähtub prokuratuuri poolt Riigikohtule esitatud määruskaebuse vastusest, on kriminaalasi H. Saare süüdistuses

§ 375lg 1 ja § 255 lg 1 järgi saadetud 19.

detsembril 2011 Tartu Maakohtusse ja selles ei ole kriminaaltulu jaotuse kohta uut teavet esitatud. Kaitsja määruskaebuses leitakse, et kohtud ei ole H. Saare vara arestides lähtunud omavastutuse põhimõttest, kuna välja selgitamata on jäänud, kui suure osa väidetava kuritegeliku ühenduse kriminaaltulust sai H. Saar.

  1. Kohtueelse uurimise eesmärk on tõendite kogumine ja selles menetlusetapis, milles käesolevas kriminaalmenetluses otsustati H. Saare vara arestimise üle, ei saagi eeldada menetlejatel kogu tõendusliku teabe olemasolu. Sel põhjusel ei pruugi menetlejatel vara arestimise ajal olla piisavat teavet kuritegelikul teel saadud vara täpse suuruse ja kahtlustatavate vahelise jaotuse kohta. Kolleegium on seisukohal, et arvestades vara arestimise kriminaalmenetlust tagavat eesmärki peab säilima võimalus kuriteoga saadud vara arestimiseks ka juhul, kui kuriteoga saadud vara jagunemist kahtlustatavate ja kolmandate isikute vahel alles selgitatakse. Sellisel juhul on omavastutuse põhimõtet vara arestimisel järgitud, kui kuritegelikku ühendust või gruppi moodustavatelt kahtlustatavatelt või kolmandatelt isikutelt igaühelt eraldi ei arestita vara enamas väärtuses ühenduse või grupi poolt tervikuna saadud kriminaaltulust. Seega ei ole välistatud, et kriminaalasjas arestitud vara koguväärtus ületab konfiskeerimisele kuuluva kriminaaltulu või selle asendamiseks sobiva vara mahu mitmekordselt, tingimusel, et igalt kahtlustatavalt või kolmandalt isikult arestitava vara väärtus jääb kuriteoga saadud kogutulu piiresse. Kriminaaltulu jaotus peab olema selgitatud hiljemalt kohtuotsuse tegemise või KrMS § 4036 järgi konfiskeerimistaotluse kohtusse saatmise ajaks. Kuna käesolevas kriminaalasjas on prokuratuuri arestimistaotluse kohaselt H. Saare vara arestides lähtutud kuritegeliku ühenduse poolt toimepandud kuritegudega saadud kogutulu ülempiirist, ei ole kaitsja määruskaebuses esitatud etteheited omavastutuse põhimõtte rikkumise kohta põhjendatud.
  2. Kolleegium märgib siiski, et kuigi käesolevas kriminaalasjas on prokuratuur hinnanud kuriteoga saadud tulu suurust, ei ole selgitamist leidnud H. Saarelt arestitud vara väärtus. Kriminaalmenetluse seadustiku § 142 lg 6 nii enne
  3. septembrit 2011 kui ka pärast seda kehtinud redaktsiooni kohaselt tuvastatakse arestitud vara väärtus vajaduse korral menetlustoimingus osalenud eksperdi või asjatundja poolt kohapeal. Seega on seadusandja loonud võimaluse vara hindamiseks selle arestimisel. Kolleegium lisab, et arestitud vara väärtust tuleb kajastada KrMS § 143 lg 1 p 1 kohaselt ka vara arestimise protokollis. Arvestades arestitava vara väärtuse määravat tähtsust selle abinõu proportsionaalsuse hindamisel, ei saa üksnes kahtlustatavate poolt eeldatavalt saadud kriminaaltulu pinnalt kontrollida omandipõhiõiguse ülemäärase riive (n-ö ületagamise) puudumist. Kahtlustatava või kolmanda isiku vara valimatu, kogu ulatuses arestimine ilma selle väärtust hindamata võib kaasa tuua tema omandipõhiõiguse ebaproportsionaalse riive. Kolleegium loeb arestitava vara väärtuse selgitamata jätmise kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 tähenduses, mis toob endaga kaasa käesolevas asjas tehtud kohtulahendite tühistamise.
  4. Kohtupraktika ühtlustamiseks märgib kolleegium täiendavalt, et kinnisvara, sõiduki ja muu vara hinna kindlaksmääramisel tuleb lähtuda selle tavalisest turuväärtusest lahendi tegemise ajal. Muu info puudumisel võib menetleja arestitava vara väärtuse suurusjärgu hindamisel lähtuda ka arvutivõrgu enamlevinumates avalikes müügikeskkondades (nt kinnisvara või mootorsõidukite müügipakkumiste portaalis) olevate müügipakkumiste keskmistest turuhindadest. Kinnisvara hindamise akti, samuti muude aega või eriteadmisi nõudvate ja kulukate menetluste läbiviimine pole reeglina nõutav. Samuti pole vajalik asja või õiguse täpse hinna kindlakstegemine. Sellised kõrgendatud nõudmised võiksid viia vara arestimise liigse viivitamiseni, takistades kriminaalmenetluse tagamise eesmärgi saavutamist, andmata samas midagi juurde proportsionaalsuse põhimõtte järgimise hindamisele. Puutuvalt vara arestimise objekti valikusse, tuleb kohtul eeskätt arvestada KrMS § 142 lg 10 nõuete ja kriminaalmenetluse tagamise eesmärgiga. Seejärel tuleb kaaluda isiku omandipõhiõiguse riive mõõdukust, arestides esmajärjekorras need asjad või õigused, mille riive on talle vähem koormav.
  5. Välistada ei saa vara arestimise vajalikkust ka kriminaalmenetluse sellises staadiumis, mil tõendamiseseme asjaolud, seal hulgas kriminaalasjas eeldatavalt konfiskeerimisele kuuluva vara suurus ja isiku vara väärtus, on veel ebaselged ja täpsustamisel. Kriminaalmenetluse seadustiku § 2 pst 4 juhindudes peab kolleegium vajalikuks märkida, et taolises olukorras võib kõne alla tulla vara nö ajutine arestimine kohtu määratud tähtajaks, mille jooksul tuleb vara arestimist taotleval prokuratuuril kohtule esitada täiendavad tõendid tulevikus konfiskeerimisele kuuluva vara suuruse ja isiku vara väärtuse kohta. Nende andmete esitamata jätmise korral vabaneb vara kohtu määratud tähtpäeva saabudes aresti alt. Täiendavate tõendite saamisel on kohtul võimalik vajaduse korral koostada uus vara arestimise määrus, milles täpsustatakse uuest teabest tulenevalt vara arestimise ulatust. V
  6. Lähtudes KrMS 339 lg 1 p-st 7 ja lg-st 2, § 390 lg-st 1 ja § 361 lg 1 p-st 7 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Maakohtu
  7. augusti
  8. a ja Tartu Ringkonnakohtu
  9. septembri
  10. a määrused ja vabastab aresti alt järgmised H. Saarele kuuluvad asjad: Tartu Maakohtu kinnistusosakonna Viljandi jaoskonna kinnistuspiirkonnas asuv kinnistu registriosa numbriga XXXXXX, Pärnu Maakohtu kinnistusosakonna Pärnu linna kinnistuspiirkonnas asuv kinnistu registriosa numbriga YYYYYYY ja sõiduauto Chrysler Grand Voyager, reg nr ZZZZZZ. H. Saare kaitsja määruskaebus tuleb rahuldada.
  11. H. Saare kaitsja ei ole määruskaebemenetluse kulude hüvitamist taotlenud. Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Priit Pikamäe

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.