← Eesti

3-1-1-6-12

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis RESOLUTSIOON KOHTUMÄÄRUS 3-1-1-6-12

  1. veebruar 2012 Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Jüri Ilvest ja Priit Pikamäe Roland Roizi tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamine elektroonilise valve kohaldamisega Tartu Ringkonnakohtu
  2. oktoobri
  3. a määrus Roland Roizi kaitsja vandeadvokaat Andres Hallmägi, määruskaebus Viru Ringkonnaprokuratuur
  4. jaanuar 2012, kirjalik menetlus Jätta Tallinna Ringkonnakohtu
  5. oktoobri
  6. a määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  7. Roland Roiz tunnistati Soomes Helsingi esimese astme kohtu
  8. novembri
  9. a kohtuotsusega süüdi narkootilise aine käitlemise ja salakaubaveo kuritegudes ning karistati 12 aastase vangistusega. Helsingi apellatsioonikohtu
  10. novembri
  11. a otsusega vähendati talle mõistetud karistust ja lõplikuks karistuseks mõisteti 11 aastane vangistus. Soome migratsiooniameti
  12. veebruari
  13. a otsusega saadeti süüdimõistetu välja ning kehtestati tema suhtes 15aastane sissesõidukeeld. Soome justiitsministeeriumi taotlusel andis Eesti justiitsministeerium
  14. novembril 2010 nõusoleku R. Roizi ületoomiseks vangistuse kandmiseks Eestisse kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsiooni (edaspidi Konventsioon) artikli 9 lõige 1 punkt „b“ ja artikli 11 alusel.
  15. Harju Maakohtu
  16. jaanuari
  17. a määrusega tunnistati R. Roizi suhtes tehtud Soome kohtuotsuste täitmine Eestis lubatavaks. Tema kuriteod kvalifitseeriti KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 ning KarS § 392 järgi, karistades teda vastavalt vangistusega 10 aastaks 10 kuuks ja 20 päevaks ning 5 aastaks. KarS § 64 kohaselt loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ja lõplikuks karistuseks mõisteti R. Roizile 10 aastat 10 kuud ja 20 päeva vangistust. Karistuse kandmise aja alguseks loeti
  18. märts
  19. Määrus on jõustunud.
  20. Viru Vangla esitas
  21. augustil 2011 Viru Maakohtule materjali kinnipeetava R. Roizi tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamiseks elektroonilise valve kohaldamisega. Maakohtu
  22. septembri
  23. a määrusega jäeti süüdimõistetu vabastamata. Määruse põhjenduste kohaselt on kinnitust leidnud kinnipeetava hea käitumine vanglas ja tema olmetingimused vabanemisel (kindel töökoht, lähedaste toetus ja elukoht), kuid arvesse tuleb võtta toimepandud kuriteo ohtlikkust ja selle asjaolusid. Tegemist on esimese astme kuriteoga, mis on toimepandud grupis ajavahemikus aprill 2005 kuni veebruar 2006; käideldud on 61 kilogrammi hašišit ja 9 kilogrammi amfetamiini. Ka teo toimepanemise ajal oli R. Roizil töökoht, mis ei takistanud tal kuriteo toimepanemist. Esineb suur tõenäosus, et kinnipeetav paneb vabaduses toime uue kuriteo. Tema ennetähtaegne vabastamine riivaks oluliselt ühiskonna õiglustunnet ega oleks kooskõlas karistuse mõistmise üldiste eesmärkidega, arvestades, et karistusaja lõpuni on veel üle viie aasta. Süüdimõistmisel ei ole ennetähtaegne vabastamine isikule iseenesest tagatud.
  24. Viru Maakohtu määruse peale esitas R. Roiz määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule, taotledes määruse tühistamist ja enda tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamist. Kaebuse põhjenduste kohaselt rikkus maakohus tema Eestile üleandmise tingimusi, raskendades tema olukorda. Kuna Soomes oleks teda ennetähtaegselt vangistuse kandmisest vabastatud juba
  25. septembril 2011, peab ka Eesti pidama sellest tähtajast kinni ja teda vabastama. KrMS § 484 lõikest 4 ja Konventsiooni artikli 10 lõikest 1 ja artikli 11 lõike 11 punktist „d“ tulenevalt ei ole üleandmisel lubatud raskendada välisriigis mõistetud karistust. Samuti ei ole maakohus sisuliselt arvestanud neile esitatud kinnipeetavat iseloomustavaid materjale ega kuulanud süüdimõistetut ära.
  26. Tartu Ringkonnakohtu
  27. oktoobri
  28. a määrusega jäeti maakohtu määrus muutmata ja kaebus rahuldamata. Kohtu seisukohad olid kokkuvõtvalt järgmised. 5.1 Puudub veendumus, et R. Roizi elukorraldus vabanemisel välistaks tema poolt uute kuritegude toimepanemise. Ka enne kuriteo toimepanemist oli süüdimõistetul töö- ja elukoht. Seetõttu ei ole kindel, et karistuse eesmärke saab tulemuslikult realiseerida kriminaalhoolduse kaudu. Kuigi tuleb tunnustada isiku käitumises toimunud positiivseid muudatusi, ei saa käesoleva ajal pidada neid pöördumatuiks, arvestades, et karistuse kandmise tähtaja lõpuni on jäänud üle viie aasta. Juba kantud karistuse osa ei ole proportsionaalne teo raskusega. Vastuseks süüdimõistetu määruskaebuses esitatud väitele, et tal ei olnud võimalik kohtuistungil esitada oma seisukohti, nentis ringkonnakohus, et maakohtu istungiprotokollist nähtuvalt selgitati R. Roizile tema õigusi ja kohustusi, samuti viibis istungil tema kaitsja. Istungiprotokollist ei nähtu, et süüdimõistetu oleks soovinud täiendada kaitsja sõnavõttu. 5.2 Konventsiooni artikli 10 kohaselt peab täitev riik karistuse täideviimise jätkamisel pidama kinni karistava riigi määratud karistuse juriidilisest iseloomust ja kestusest. Selle sättega on kooskõlas ka KrMS § 484 lõiked 1 ja 2, mille kohaselt välisriigi kohtuotsuse tunnustamisel määrab kohus kindlaks Eestis täidetava karistuse. Täpsustatud karistuse täitmine toimub aga KrMS § 486 lg 1 kohaselt Eesti seadustes sätestatud korras. R. Roizile Soomes mõistetud karistust ei ole Eestis raskendatud, kuna selle kestus isegi vähenes. Isiku vangistusest ennetähtaegsel vabastamise otsustamisel tuleb aga lähtuda Eestis kehtivast regulatsioonist, eeskätt KarS §-st
  29. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  30. Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse süüdimõistetu kaitsja vandeadvokaat Andres Hallmägi, kes taotleb määruste tühistamist ja isiku vangistusest ennetähtaegset vabastamist elektroonilise valve kohaldamisega. Kaebuse kohaselt on ringkonnakohus rajanud oma otsustuse oletustele ning kohtu arutluskäik ei ole jälgitav. Soome andis karistust mõistes tema teole õigusliku hinnangu ja karistuse täideviimisel püüdis teda resotsialiseerida. R. Roizile Eestis kohaldatav karistus ei tohi olla olemuselt või kestuselt rangem kui Soomes. Halvemad ei tohi olla ka karistuse kandmise tingimused. Soomes oleks teda vabastatud tingimisi pärast seda, kui ta oleks ära kandnud poole talle mõistetud vangistusest, s.o
  31. septembril
  32. Seetõttu on ringkonnakohtu määrus vastuolus KrMS § 484 lõige 2 nõuetega. Soomest ületoomisel muutusid ka vangistuse kandmise tingimused süüdimõistetu jaoks oluliselt raskemaks, kuna avavangla asendati karistuse kandmisega kinnises vanglas, mistõttu õiglane oleks teda eeskujuliku käitumise tõttu vabastada. Kriminaalhooldajad nii Eestis kui Soomes iseloomustavad teda positiivselt. Kaitsja on Riigikohtule edastanud ka täiendavad seisukohad, rõhutades, et R. Roizi käitumine Soome kinnipidamisasutuses viibides oli väga hea; ta töötas ja õppis. Samuti viitab kaitsja tema hinnangul vastuolulisele kohtupraktikale ja isikute erinevale kohtlemisele ennetähtaegse vabastamise üle otsustamisel. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  33. Kolleegium märgib esmalt, et käesolevas asjas on maa- ja ringkonnakohus põhjendanud oma seisukohta, et R. Roizi ennetähtaegne vangistuse kandmisest vabastamine ei ole kooskõlas toimepandud kuriteo raskusega ja talle mõistetud karistuse üld- ning eripreventiivsete eesmärkidega. Puuduvad alused selle järelduse ümberlükkamiseks.
  34. Seoses määruskaebuse väidetega, et vastuolus Konventsiooni põhimõtetega tuleb R. Roizil kanda Eestis raskemat karistust kui Soomes, selgitab kolleegium järgmist.
  35. Kohtuasjast nähtub, et käesolevas asjas põhjendasid R. Roizi karistuse täitmine võeti üle Konventsiooni artikli 9 lõike 1 punkti „b“ ja artikli 11 alusel. Konventsiooni artikli 9 lõike 1 punkti „b“ kohaselt muudetakse isikule välisriigis mõistetud karistus kohtu- või haldusmenetluse kaudu elukohariigi otsuseks, asendades karistava riigi poolt määratud karistuse elukohariigis sama kuriteo puhul ettenähtud karistusega vastavalt artiklis 11 kehtestatud tingimustele. Artikkel 11 lõike 1 punkti d kohaselt ei tohi seejuures raskendada karistatud isiku karistusmäära. Konventsiooni seletuskirja kohaselt (p 57) puudutab raskendamiskeeld nii karistuse kestust kui selle olemust. Näiteks ei tohi süüdimõistetu suhtes rakendada raskemat vabaduskaotusliku karistuse kandmise viisi (sunnitöö vangistuse asemel).
  36. Kriminaalmenetluse seadustikus reguleerib välisriigis mõistetud karistuse tunnustamist ja täitmist
  37. peatüki
  38. jagu. Karistuse täpsustamist reguleeriva KrMS § 484 lõiked 1 ja 2 sätestavad tingimused, millele peab vastama Eestis täitmiseks määratav karistus, kui kohus tunnistab välisriigi kohtuotsuse täitmise lubatavaks. KrMS § 484 lg 4 kohaselt ei ole lubatud karistuse raskendamine. Harju Maakohtu
  39. jaanuari
  40. a määrusega tunnistati R. Roizi suhtes tehtud Soome kohtuotsuse täitmine Eestis lubatavaks ja lõplikuks karistuseks määrati vangistus 10 aastaks 10 kuuks ja 20 päevaks, mis on lühem talle Soomes mõistetud karistusest (11 aastat). Muudetud ei ole ka vabaduskaotusliku karistuse liiki, kuna tegemist on samuti vangistusega. Harju Maakohtu määrust ei vaidlustatud ja see on jõustunud.
  41. Määruskaebuse kohaselt oleks süüdimõistetu Soomes karistuse kandmisest vabastatud tingimisi pärast poole talle mõistetud vangistuse ajast ärakandmist, s.o
  42. septembril
  43. Samuti leitakse, et Eestis muutus süüdimõistetu jaoks rangemaks vangistuse kandmise režiim, sh võimalused viibida väljaspool vanglat. Kohtuasjas on esitatud kaks Soome vangla väljastatud õiendit, mille kohaselt vabastatakse R. Roiz karistuse kandmisest tingimisi kõige varasemalt kaebuses märgitud kuupäeval. Sisuliselt taotletakse seega määruskaebuses Soomes kohaldatavate ennetähtaegse vangistusest vabastamise reeglite järgimist Eestis. 11.1 Kolleegium märgib, et karistuse täideviimist reguleerib Konventsiooni artikli 9 lõige 3, mille kohaselt rakendatakse karistuse täideviimisel elukohariigi seadust ning ainult sellel riigil on õigus võtta vastu sellekohaseid otsuseid. Kooskõlas Konventsiooniga sätestab ka KrMS § 486 lg 1, et karistus täidetakse Eesti seadustes sätestatud korras. (Vt ka kriminaalkolleegiumi
  44. detsembri
  45. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-138-05, p 13). Sellest tulenevalt ei riku karistuse kandmise rangem režiim elukohariigis (s.o näiteks kinnine vangla avavangla asemel) süüdimõistetu subjektiivseid õigusi. 11.2 Konventsiooni seletuskirja kohaselt tuleb karistuse täideviimise mõistet tõlgendada laiendavalt ning see hõlmab ka karistusest ennetähtaegset vabastamist (seletuskirja p 47). Seega karistuse täitmise ülevõtmisel järgitakse süüdimõistetu ennetähtaegsel vabastamisel Eesti õigusaktides ettenähtud reegleid, eelkõige KarS § 76 ja vangistusseaduse asjakohaseid sätteid. Ka Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi EIK) praktikas leitakse, et karistuse täitmise üleandmisel ei muuda riikidevahelised erinevused ennetähtaegse vabastamise tingimustes süüdimõistetult vabaduse võtmist reeglina meelevaldseks Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi EIÕK) artikli 5 tähenduses, kui kandmisele kuuluva karistuse pikkus ei ületa kriminaalmenetluses mõistetud karistust. Samas ei välista EIK võimalust, et juhul, kui de facto peab isik elukohariigis kandma oluliselt pikemat vangistust kui karistavas riigis, võib olla tegemist EIÕK artikli 5 rikkumisega. Asjas Szabó vs. Rootsi
  46. juunil 2006 tehtud otsuses (taotlus nr 28578/03) selgitas EIK, et EIÕK artikli 5 lõike 1 punkti a kohaselt peab vabaduse võtmise aluseks olema süüdimõistev kohtuotsus, milleks konkreetsel juhul oli Rootsi kohtuotsus, mida Ungaris tunnustati, hindamata ümber otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi asjaolusid. Seega ei katkenud side süüdimõistmise ja vabaduse võtmise vahel. Ennetähtaegse vabanemise võimalus oleks süüdimõistetul tekkinud elukohariigis (Ungaris) 16 kuud hiljem kui karistavas riigis (Rootsis). EIK leidis, et tegemist ei ole artikli 5 rikkumisega ehk „oluliselt pikema vangistusega“, mis annaks alust hinnata kinnipidamist meelevaldseks. (Vt samuti Veermäe vs. Soome, taotlus nr 38704/03,
  47. märts 2005 ja Vrancsik vs. Ungari ja Austria, taotlus nr 16770/07, 11 oktoober 2011).
  48. Käesolevas asjas on vabaduse võtmise aluseks Soome kohtu süüdimõistev otsus, mida Eestis tunnustati, täpsustades R. Roizile määratud karistust. Süüdimõistetul avanes seadusest tulenev ennetähtaegse vabanemise võimalus esmakordselt nagu Soomeski karistusajast poole möödumisel (arvestades täpsustatud karistuse pikkust –
  49. augustil 2011). Kohtud leidsid aga, et R. Roizi vabastamine KarS § 76 lg 2 p 1 alusel elektroonilise valve kohaldamisega ei ole põhjendatud. Süüdimõistetul on järgnevalt võimalik taotleda karistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist KarS § 76 lg 2 punktis 2 sätestatud tähtaja saabumisel
  50. a juunis pärast karistusest kahe kolmandiku ärakandmist. Võrreldes eeldatava ennetähtaegse vabanemise kuupäevaga Soomes, pikenes tema de facto karistuse kandmise aeg seega vähemalt 21 kuu võrra. Arvestades käesolevas asjas R. Roizile mõistetud karistuse kogupikkust ja EIK praktikas väljendatud seisukohti leiab kolleegium, et see ei anna praegusel hetkel alust pidada tema kinnipidamist meelevaldseks Eesti õigusaktide või EIÕK artikli 5 tähenduses.
  51. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 361 p-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium ringkonnakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. Ott Järvesaar, Jüri Ilvest, Priit Pikamäe

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.